Mahkra on teadagi päris löövate
juttude autor, seekord on ta ette võtnud võimaluse, kuidas Tarbatust võinuks
kujuneda põhjapoolse (valge rassi?) tsivilisatsiooni hälliks – seda tänu
varasele põllumajandusele üleminekule ja ratta leiutamisele – ajal, kui
Eestimaal muidu kondasid saakloomade jälil küttide hõimud. Seda tänu ühele
erakule, kel oli visioon: asju saaks teha ka nii, et koguaeg poleks nälg taldu
näpistamas ega mure peavarju pärast.
Eks sellise ajastu valik on päris
ootamatu, pole just palju eesti autorite tekste (peale noortekirjanduse?), mis
sellises igiammuses ajas võrseid ajaks. Mahkra visiooniga võiks muidugi vaielda
– no kuidas siis korraga kiviajajärgsel Eestimaal elutseb pea Leonardo da Vinci
visioonidega mees – aga samas, eks vahel ongi üksikisik see, kes juhuse abil
ajaloorattaid vähe suunab (mitte et mul praegu mõni hea näide pähe tuleks).
Veider on see, et Mahkra
jutulooming läheb üha sügavamasse minevikku suundudes aina enam…
tsiviliseeritumaks, sellist pöörast splätterit nagu zombimammutid naljalt enam peale
üksikute vilgatuste ei kohta (kuigi see Veenuse-lugu on senisest
trükitoodangust vast kõige ulakama visiooniga tekst). Igal juhul, selline
reaalsuse väänamine on alati vahva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar