Parkerilt üks väga hea lugemiselamus, olin juba tasapisi tema tekstidesse leigemalt suhtumas (kuigi hiljuti loetud muusikute lugu oli niisamuti tore). Et siis tragikoomiline (rohkem küll koomiline) seikluslugu ühest õpetlasest, kes oma kelmuse tõttu peab vastutahtsi osalema maadeavastusretkel, mis ei hiilga just ootuspäraste juhtumitega..
Nimelt 300 aastat tagasi avastati üks saar nimega Essecuivo, kust toodi suuri varandusi (vahetuskaubaks oli sidrunid) - kuid selle saare avastaja Aeneas Peregrinus ei tahtnud avaldada, kus see asub (et saaks ise niikaua selle saarega kaubandust teha). ning kui ta üsna peagi suri, kadusid kirjalikud juhised (mida ta ikkagi oli üles tähendanud, mälu ei saa usaldada) kuhugi pärijate ja teiste huviliste eest ära.
Nii tekkis takkajärgi mitu sajandit arutlusi, et kus see müütiline ja rikas saar võiks asuda (tegemist on selle Invincible Sun maailmaga, mille maailmakorrale ma pole veel pihta saanud, aga kunagi püüan kindlasti selgemaks saada). Loo peategelane oli üliõpilasest saati selle teemaga tegelenud (sest isa käskis) ja nüüd päris õpetlaseks kasvanud. Suur oli õpetlase imestus kui ta akadeemiline vihavaenlane kutsus ta eraviisilisele kohtumisele ja liputas ta ees selle Peregrinuse käsikirjaga, mis leitud ühe vaesunud aadlike arhiivist, See ürik tõendas, et õpetlase spekulatsioonid Essecuivo asjus on päris tõepärased… ja järgmiseks ta vihavaenlane põletas selle käsikirja tema silme all ära.
Kui peategelase masendus viimaks järele andis, jõudis ta tüüpilisele parkerlikule otsusele - ta laseb selle käsikirja uuesti “avastada”, lihtsalt teeb võltsingu (sest tema enda hüpoteesid niiehknaa klappisid selle käsikirjas olnuga) ja nii saada väheke kuulsust ja raha. Mõeldud-tehtud, ja akadeemiline karjäär saab säravalt auhinnatud (ehk siis sarnane lahendus nagu kelm-helilooja puhul). Tagajärjeks on küll see, et üks kohalik rikas ülik võtab seda “käsikirja” vägagi tõsiselt ning sunnib õpetlast kirjapandut uuesti tõlgendama, nimelt on ülik jõudnud järeldusele, et seal peaks leiduma šifreeritud juhised Essecuivole purjetamiseks. Jahmunud õpetlane peabki selle võltsinguga tegelema ning ta endalegi üllatuseks koorubki “käsikirjast” välja juhised sinna saarele minekuks. Veel hullem… ta sunnitakse selle ekspeditsiooniga ühinema - reis, mis läheb õpetlase arvates kuhugi suvalisse punkti avamerel. Järgnebki õige traagiline ja vapustav merereis…
Igal juhul, ootamatult lahe jutustus Parkeri järjekordsest kelmist (teadlane, kes parema elu nimel on nõus pettust tegema!), kellega juhtuvad vägagi ootamatud saatusepöörded. Nagu minajutustaja isegi rõhutab, pole ta samas usaldusväärne jutustaja (sest ta on ikkagi ajalugu õppinud ja teab, kuidas lugusid jutustatakse), seega võiks loost teistmoodigi jutustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar