24 märts, 2018

Maria Dahvana Headley – Adriftica (Robots vs. Fairies, 2018)


Tekst algab kui ökoulme – Maa on hävinemas, loodus on kokku kuivanud või üleujutatud või väljasurnud; ka inimsugu on alla andmas selle enda põhjustatud hävingu tõttu. Aga … see on petekas. Headley teeb minu meelest lugejale mitu ninanipsu sellega, pakkudes välja mitu klišeelikku lahendust, kuidas tekst peaks teatud murdepunktides edasi minema … ja siis puändiga annab hoopis ootamatu lahenduse. Muidugi on Maa liigirikkuse hävinemises oma süü inimestel (või mis „oma süü“ – peamine süü ikka), kuid lõplikult liigutas kaalukeelt hoopis … üks üleloomulik pettumus.

Kui järele mõelda, siis Headley kasutatud kaanontekstile on loos mitmeid viiteid, lihtsalt ei osanud lugedes midagi niisugust absoluutselt oodata. No ja muidugi see väljasurev rokibändinduse lugu (kõik need tuntud nimed, millest nii melanhoolselt kirjutatakse), see on omal moel niisamuti hea tähelepanu eemalejuhtija. Mõelda vaid, haldjatest bänd käristab doomi! Ootamatult kihvt tekst.

„„I know who you are. You wrote that book, right? The one about bacchanals causing God hallucinations, heart attacks caused by bass, and whether you can deal with the devil or summon the dead if you play the right kind of song? I liked that book.“ 
It’s unclear whether he’s full of shit. I did write that book. It was famous. But it was before he was born. Alas, this isn’t how it’s normally described. Normally people say it’s a book about Bowie.“ (lk 304)

Kommentaare ei ole: