Tekst algab kui ökoulme – Maa on hävinemas, loodus on kokku kuivanud või
üleujutatud või väljasurnud; ka inimsugu on alla andmas selle enda põhjustatud
hävingu tõttu. Aga … see on petekas. Headley teeb minu meelest lugejale mitu
ninanipsu sellega, pakkudes välja mitu klišeelikku lahendust, kuidas tekst
peaks teatud murdepunktides edasi minema … ja siis puändiga annab hoopis
ootamatu lahenduse. Muidugi on Maa liigirikkuse hävinemises oma süü inimestel
(või mis „oma süü“ – peamine süü ikka), kuid lõplikult liigutas kaalukeelt
hoopis … üks üleloomulik pettumus.
Kui järele mõelda, siis Headley kasutatud kaanontekstile on loos mitmeid
viiteid, lihtsalt ei osanud lugedes midagi niisugust absoluutselt oodata. No ja
muidugi see väljasurev rokibändinduse lugu (kõik need tuntud nimed, millest nii
melanhoolselt kirjutatakse), see on omal moel niisamuti hea tähelepanu
eemalejuhtija. Mõelda vaid, haldjatest bänd käristab doomi! Ootamatult kihvt
tekst.
„„I know who you are. You wrote that book, right? The one about bacchanals causing God hallucinations, heart attacks caused by bass, and whether you can deal with the devil or summon the dead if you play the right kind of song? I liked that book.“
It’s unclear whether he’s full of shit. I did write that book. It was famous. But it was before he was born. Alas, this isn’t how it’s normally described. Normally people say it’s a book about Bowie.“ (lk 304)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar