Robert Walser - Õed-vennad Tannerid (2018)

Vahel öeldakse mõne heliteose kohta "muusikute muusika". Muusika muusikutelt muusikutele. Sellesse kategooriasse mahub huvitaval kombel täiesti vastandlikke palu. Ühed on sellised, kus oluline on vorm ja esitus; see, et palal nagu mingit sisu või sõnumit ei ole, on juba kõrvaline küsimus. Teised on, vastupidi, sellised, millel sisu on hästi palju, kuigi vormi nagu väga pole, sellised lihvimata teemandid. Sellist laadi "muusikute muusika" hulka võib lugeda näiteks Bob Dylanit. Eestis ehk Jaak Tuksamit. Tihtipeale on seejuures nad parem jättagi lihvimata, isegi kivi seest välja lõhkumata, sest muidu kaotab kivi hoobilt oma võlu.

Samamoodi on muidugi ilmselt olemas ka kunstnike kunst, miks mitte ka kokkade kokandus - ja muidugi kirjanike kirjandus. Sellist laadi kirjanduse hulka kuulub vaieldamatult ka Robert Walser. "Õed-Vennad Tannerid" (1907) on mitmeski mõttes rohmakas raamat, tegelased on täiesti jaburad, aga kirjutamisstiil ja keelekasutus on nii võluvad, nii kirkad, et tegelaste jaburus hakkab tunduma täiesti loomulikuna, et nii peabki olema. Romaan kaardistab hetkede ilu, jälgides peategelase Simon Tanneri triivimisi läbi elu ja aastaaegade tema "jultunud" soovimatuses ennast millegagi siduda, jääda kuhugi paigale kauemaks kui mõneks nädalaks. Samas annab ta üsna selgelt endale siiski aru, mida see seotuse vältimine maksma läheb ja kui suurt kohusetunnet see nõuab.

"Õed-vennad Tannerid" oli kahtlemata omast ajast ees. Ees Kafkast, ees eksistentsialistidest, ees Salingerist. Simon Tanneri soovimatuses kodanliku eluviisi raamidesse sobituda on nimelt minu jaoks midagi üsna holdencaulfieldlikku. Raamatute lugemine pole tänapäeval vist väga moes, muidu võiks Walser olla vabalt samasugune "kohustuslik lektüür" tänastele nonkonformistlikele noortele nagu kunagi olid Kafka ja Salinger.