Väga ameerikalik lugu, selline cormacmccarthylik visioon 2050. aastate
ameerika farmeritest, kes on muidugimõista hädas, sest neil puuduvad
euroopalikud põllumajandustoetused, ja no muidu ka.
Loo peategelane on elupõliste põllumeeste järeltulija, kes tervisehädade
tõttu ei saa suguvõsa farmi juhtida. Sest ta läks suguvõsa traditsioonide
kohaselt vabatahtlikult sõjaväkke ja järjekordses Ameerika sõjas
islamiäärmuslastega sai nii rängalt haavata, et talle pandi tehissüda. Pandi
küll, aga mis edasi saab, on mehe enda asi. See tehissüda … see nimelt ei
sobitu kehaga, ja põline põllumees tunneb, et tal pikka pidu pole. Mistõttu
farm on suremas, sest pole sellist peremeest, kes suudaks robotitest
põllutöömasinaid töökorras hoida. Ja see tehissüdame ravi, see võtab viimasegi
rahanatukese (36 tabletti hommikul, 36 tabletti õhtul). Ühesõnaga, traagika
nagu muiste. Südamehaige saab end kasulikuks teha vaid tehnikat parandades –
aga vaid siis, kui tervislik olukord vähegi lubab. Noh, ja edasi läheb veel
traagilisemaks.
Selle antoloogia ehk kõige ameerikalikum lugu, mis ühendab endas, ma ei
tea, vanade ulmeautorite tulevikuideed ja realismiklassikute eksistentsiaalse
ängi. Siinse antoloogia, eh, tänapäevase tilulilu hulgast kahtlemata eristuv
tekst. Esmatutvus Maberry lühiloomega oli vägagi teistsugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar