10 märts, 2018

Sarah Gailey – Bread and Milk and Salt (Robots vs. Fairies, 2018)


Antoloogia seniloetud lugudest vast parim tekst, ühtaegu on ühendatud nii inimeste kui haldjate nurjatus, ja noh, lõpptulemuseks on õige antiiktragöödia vaimus kättemaks. Ühesõnaga, ootamatult kuri värk.

Lugu siis sellest, kuidas üks haldjas püüab aastate jooksul oma võrku saada üht poisslast. Sest haldjas tahab. Poisikesest kasvab mees, kes otsustab hoopis haldja enda omaks teha. Selleks tuleb kujumuutjast haldja natuke (või õigemini palju)… kahjustada. Mõeldud-tehtud, haldjas õnnetu, mees õnnelik – ta plaanib haldjalt rebitud kehaosa kasutada biorobotite ehitamiseks; ning ühtlasi nüüd igavesti naisekujulist haldjat kasutada oma koduse mõnuasjana. Kes küll püüab vastutasuks meest tappa, aga noh, selle teoga kaasnevad mõned maagilised takistused. Aga pole hullu, antiiktragöödia siiski tuleb.

Tekst mängib kenasti sellega, et tahaks ju uskuda, et nii haldjas kui mees on sisimas mingil moel head (millised armsad kohtumised need olid, kui mees oli lapsuke) või vähemalt ükski neist – aga nad mõlemad on enesekesksed murdjad. Ja noh, selles mängus on lõpuks enese heaolust olulisem vastase hävitamine. Mis… on nagu on.

Võibolla minu vasikavaimustus sellest loost põhjustatud sellest, et eelmine kogemus Howardiga oli niivõrd mannetu… ning seetõttu niisugune emotsionaalne ülehindamine. Aga las olla.

Kommentaare ei ole: