Kas see romaan on science fiction
või fantasy või science fantasy, ei oskagi omapoolselt määratleda (no see on
mulle paratamatult küsimuseks sellel halli alakese puhul, mis jääb epic fantasy
ja space opera vahele). Nagu ikka, Meres ei kirjuta žanripuhtalt – kuigi
vaevalt, et see romaan oleks olnud romaanivõistlusel sama edukas kui „Lihtsad valikud“, selles
suhtes on tegu üsna üheselt ulmesisese teosega.
Et hiljuti lugesin VanderMeeri,
oli vahepeal kiusatus seda romaani nimetada eesti versiooniks alast X, aga
samas neil sarnasusi suurt just pole; samal moel võiks rääkida, et tegu oleks
Tolkieni triloogia modifitseeringuga, kus võimusõrmuseks oleks kuningas
(Tume!), mis tuleks heita … heita Linna lõugade vahele. Tolkienile pani ehk
mõtlema selle romaani kolmeosaline ülesehitus. Iga osaga hakkas lugu edasi
andma rohkem jutustajaid, iga looga läks pilt sellest maailmakorraldusest ühtaegu
selgemaks ja samas keerulisemaks.
Kui esimeses osas on tegevus
nähtav vaid Rauna silme läbi ja seda tiheda actioni võtmes paari päeva jooksul,
siis teises osas on juba kaks jutustajat ning tekst muutub auklikumaks,
libisedes üle monotoonsematest hetkedest, mis paari nädala jooksul
põgenemisteekonnal juhtub. Kolmas osa läheb juba õige tormiliseks
(polüfooniliseks!), jutustajaid on nii Külast kui Metsast, ning juhtuv antakse
edasi hüppeliselt ning linnulennuga läbitakse mitu kuud kuni saatusliku
mõõduvõtmiseni. Kusjuures kõik need kolmandikud on pea ühe pikad, seega ühes
romaanis on üheskoos esindatud nii lähi- kui suurplaan kui ka tavaline
narratiivne voolamine.
Nendest aukudest sõltub ka teksti
nö loetavus – nii on esimesena osa vägagi jõhker (gore?) tapatalg, edasi hakkab
siin-ja-praegu-pinge lahtuma ning lugemine muutub kergemaks, romaani viimane
osa on juba õige mittemereslik ehk hakkab meenutama mõnd tavapärast
seikluslikkus ulmeteost. Sest Merese traditsiooniliste tekstide võlu ja valu
avaldub eelkõige lähiplaanides (naha-aluses, lihatasandil?), olukorras, kus
inimene on surutud vastutahtsi võimu, vaimu ja jõu tangide vahele. See on
eelkõige selgelt esil esimeses osas, kus nooruke sõdur peab võtma õige ränku
otsuseid ning kogema päris võikaid elamusi ja ebainimlikke pingutusi. Järgmises
osas on see samuti tajutavalt olemas, kuid „lahjeneb“ kahe tegelase vahel, kes
pealegi võtavad nendega toimuvat õige fataalselt. Ning kolmas osa on, nagu
öeldud, juba traditsioonilises seiklusulme rütmis.
Küsimus, miks see Merese maailm
näib mulle pigem fantaasia kui teadusliku fantastikana, peitub ehk selles, et
see postapokalüptiline ei paista just pärinevat meile tuttavast 21. sajandist.
Ehk mis on need kuningate tekke põhjused ja mil põhjusel juhtus Pauk. Muidugi
on see maailm kenasti düstoopiline oma tekkiva klassivõitluse ja
lapseplaneerimise ja repressiivorganite ja muu looriga varjatud saladuste
tõttu. Aga need kuningad … jah. Uniooni
ja Konföderatsiooni vaheline konflikt viitaks justkui ühele 19. sajandi
kodusõjale, siingi romaanis tegutsetakse viimaks mitmete inimeste õiguste
nimel.
Merese kahe romaani vahel on ehk
rohkem erinevusi kui sarnasusi. Ja see on hea. Nii on käesolev romaan ehk
ebatüüpilisem sellega, et adrenaliinilitakas materdab eelkõige esimeses pooles.
Natuke võib mõelda, et kas romaani teises pooles idanema hakkav revolutsiooniidee
jääb ehk vähe skemaatiliseks ja kuidagi … harjumatult lihtsaks lahenduseks,
põhimõtteliselt võinuks selle pea sama paksu raamatuna lahti kirjutada
(muidugi, autor on varasemate teoste puhul mitmel puhul rõhutanud, et kõike ei
pea lahti kirjutama). Või noh, ehk on harjumatu, et selle ühiskondliku õnne
otsimisel jääb kuidagi varju muidu nii mereslik subjekti füüsiline ja
psüühiline ellujäämisküsimus.
Seda romaani oleks keeruline
soovitada lugemiseks ulmevõõrale lugejale, juba see raamatu esimese poole
kuninglik inimkrõmpsutamine paneb ehk mõnegi inimese kannatuse proovile.
Muidugi, eks siin on esil küsimus, mis on see inimeseks olemine ja mis on Teine
(ammendavat vastust sellele ei saagi, kuivõrd Metsa-Küla-Linna kõrval on ka
teine sarnase ülesehitusega võimuahel nimega Konföderatsioon – aga kui inimesed
need seal on, seda ei taha tegelased enam surkida), siis see pole lahendatud
just eksistentsiaalses-psühholoogilises võtmes, vaid pigem hoogsa
ulmekirjanduse traditsioonides. Et siis, Meres kirjutab nii nagu tahab, ta ei
käia ühe ja sama romaani uusversioone.
„„Palju teil …“ Karen ei jaksanud tervet lauset korraga öelda, puhkas vahepeal. „ … moona on veel?“
„Üldse ei ole,“ vastas Tikk. „Uutel tulijatel veel midagi on, seepärast polegi meist veel üle joostud, aga midagi head siit loota pole.“
„Nii et mul oli täitsa … asjatu teadvusele tulla?“ päris Karen ning kui oleks jaksanud, oleks ta naernud. Praegu piirdus roiu naeratusega. „Oleks võinud kohe ära surra! Kõik on sitt, sest elu on sitt, sest maailm on sitt ja miks me üldse ponnistame?““ (lk 301)
Huvitav, et see romaan ilmus
Sündmuste Horisondi asemel Orpheuse Raamatukogu sarjas – kuigi kahtlemata on
tegu pigem SH laadis teosega, ikkagi eesti autor ja OR kohta seninägematult
tüse teos (ja pealegi pole seal senini ühtki eesti autorit ilmunud). Aga küllap
siis kirjastus jõudis kõiki rahuldava otsuseni. Nüüd on mõlema sarja 89 (jätsin
loetelust välja 3 SH vene antoloogiat) raamatu kohta juba neljas naisautori
teos (varem Marion Zimmer Bradley, Marion Andra (mõlemad 2009), Ursula K. le Guin (2012); niisamuti Lisa Tuttle’iga kahasse kirjutatud romaan – kuid siin on
siiski olulisem George R. R. Martini nimi), on vaid aastakümnete küsimus, mil
naisautorite teoste koguarv jõuab järele ulmekirjanduse niisuguste tippude nagu
Siim Veskimees (8), Isaac Asimov (7), Roger Zelazny (6) või Arkadi ja Boriss
Strugatski (5) raamatute arvuni.
loterii
marcalt maailmale
ulmekirjanduse baas
loterii
marcalt maailmale
ulmekirjanduse baas
7 kommentaari:
Ma takkajärgi mõtlen, et revolutsiooniidee tuli jah väga kiiresti ja kasvas kohe teostamiseni ka.
Aga .. aga ... aga ... no ühelausega: tuli nagu tuli =P
Mhmh, vaat nüüd jäigi tõeline fantasy triloogia kirjutamata!
Just kidding.
airsoft/larp fanfiction
Ja mis see on halb asi v?
Tuju teeb lõbusaks tõsiasi, et arvustaja, kes on täpselt kokku lugenud, millises ulmesarjas mitu naisautori teksti on ilmunud, teab samas ülihästi, milline raamat sobib ilmuma millises ulmesarjas. Millised vahvad topeltstandardid :D Mispoolest see raamat on «kahtlemata rohkem SH-laadis», mina välja mõelda ei oska, sest sealgi pole ju õieti naisautoreid ilmunud, viimasel ajal mitte ka eriti mahukaid raamatuid. Aga tore on. Igatahes tean nüüd, et arvustajale meele järele olles tuleks avaldada vähem mahukaid, naisautorite ja algupäraseid raamatuid. :)
Esiteks, see ei ole arvustus, vaid blogipostitus.
Teiseks, tsiteerides ORi blogi avapostitust:
"Sari keskendub lühiromaanide ja väiksemahuliste jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine."
Niisiis, tõlkimine-eestindamine-lühiromaanid-jutukogud.
https://orpheuseraamatukogu.wordpress.com/2011/04/07/orpheuse-raamatukogu-uus-ulmesari-alustab/
Kolmandaks,
kuivõrd Merese romaan on ORi esimene eesti algupärand (ilmudes sarjas 33.), siis tõesti tekib küsimus, et miks just OR, kuivõrd SH sarjas on ilmunud siiski 18 eesti algupärandit.
Neljandaks,
muidugi rõõmustan iga nüüdisulme raamatu üle, on see siis algupärand või eestindus - niisamuti on väga meeldiv, et Meresi romaan on ilmunud, nagu on näha käesolevast blogipostitusest.
(Ma lihtsalt kirjutasin päris lahedalt =) )
Postita kommentaar