Watsoni fantasy on ehk midagi
vahepealset hiljuti loetud Eamesi ja McDonaldi triloogiate avaraamatutega. Watsoni
tekst on neist kolmest romaanist vast kõige ajaloolisem, kirjeldades Kolumbuse-eelset
Põhja-Ameerikat, kus muuhulgas tegutsevad sinna rännanud viikingite järglased;
samas pole nii kergemeelne kui Eames või sedavõrd sünkmorn nagu McDonaldi
romaan. Ühesõnaga, omal moel klassikaline sword & sorcery, aga mitte
otseselt fiktsionaalses maailmas.
Romaani vast värskeim lisandus
fantaasiakirjandusse on see viikingite ja Ameerika pärismaalaste värk. Ehk siis
pool tegevusest on nähtuna läbi viikingite järglaste elutunnetuse – nüüdseks mõned
põlvkonnad on nad elanud pärismaalaste hoole all omamoodi pooljumaluste-poolvangidena,
justkui teemapargis, kus viikingite järglased on säilitanud oma kuulsate
eellaste kombed ja samas kohalikud toidavad neid. Tulemuseks on … omamoodi
kvaasiviikingid.
Romaani konflikt sünnib sellest,
et selle Ameerika kandi pärismaalaste valitsejanna (riik koosneb siis õige
mitmest erinevast hõimust) saab ettekuulutuse, et kahvanäod tulevad ja hävitavad
pärismaalased ja looduse (jajah, ettekuulutus Kolumbuse ja teiste tulekust). Et
ära hoida sellist genotsiidi, tuleb kuskil järve ääres ühe alamhõimu hallatavad
kahvanäod maa pealt pühkida – enne kui need paarsada täissöönud ja lodevad „viikingid“
miljoneid pärismaalasi hukka saadavad (hoiatav on ehk see, et teemapargi piires
on kahvanäod kõik suuremad loomad hoolimatult ära küttinud). Selleks saadab
valitsejanna sõjaväeosa tapma kahvanägusid ja kõiki neid, kes valgenahalisi
aidata võivad.
Ainult et viikingite üks poolearuline
orb saab ettekuulutuse, et neid tullakse tapma – kui nad ei põgene selle eest
läände, nö tõotatud maale („the Meadows“). Naerukoht, viikingid ei tohi oma reservaadist
mingil juhul väljuda. Kahvanäod langevadki rünnaku ohvriks, ent hakkavad vastu
ja tapatalguist pääseb eluga paarkümmend inimest – ning nüüd saadetakse neid
tapma eliitsõdalaste rühm Owsla, eriliselt aretatud imekaunid ülisõdalastest
amatsoonid. Järgnev romaan ongi siis sellest, kuidas kahvanäod põgenevad läbi
erinevate hõimude alade lääne poole, kannul verejanulised amatsoonid. Ja noh,
kõiksugu verdtarretavaid ja jõledaid värke juhtub, sama tähtsad on ka
jälitajate ja jälitatavate grupisisesed suhted.
Kuigi romaani pealkiri on üsna
kole (tegelikult on see lihtsalt üks viikingite ütlusi) ja reklaam lubab
jõhkrusi, pole tegu sedavõrd sünkmorni värgiga nagu McDonaldi puhul, samas pole
ka niivõrd meelelahutuslik karussell nagu Eamesi romaan. Juhtub kõiksugu koledusi
(seda eriti Owsla läbi) ja saab nalja (eriti viikingite puhul), aga mõõdukalt. Ja
noh, nagu öeldud, eks see pärismaalaste visioonid eurooplaste invasioonist … on
kergelt kurb. Tegelased pole teab mis psühholoogilised suurused, aga kannatab
lugeda. Vahel püüab Watson hoolega kildu visata, justkui mõnes teleseriaalis,
aga eks see käib meelelahutusliku kirjanduse juurde.
Kui ootuseid enda jaoks kõrgele
ei aja, siis on päris loetav värk.
„The other Owsla women enjoyed killing. Paloma Pronghorn didn’t so much, but she did love helping people on to a new life. Her original tribe believed the dead were instantly reincarnated into a better life, or at least into an animal or person with a chance at a better life. When her older sister had been killed out hunting, her mother had told her again and again that it was a good thing, her sister was in a better place, and this notion became Paloma’s central philosophy. She was like a fat person, she told herself, who didn’t like cooking but loved food. She didn’t like killing much, but she loved making people dead.“ (lk 279)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar