Sarnaselt Goderi tekstile on
seegi jutt vaid kolm lehekülge pikk … ja oi kui erinev. Ehk võiks seda nimetada
sotsiaalseks (või eetiliseks?) ulmeks, igal juhul paistab see tegelevat
ühiskondliku süütunde ja tervemõistuslikkusega. Noh, et erinevate asjus. Mida võiks
siis laiendada kõiksugu ohvritele ja nende vastuvõtule kogukonda – kas näiteks
vägistamisohvril on võimalik saavutada samalaadset positsiooni, nagu see oli
enne? Jne jne.
Ühesõnaga, kui õieti aru saan,
siis tegu ühiskondliku süütunde analüüsiga. See on emotsionaalselt enam kui
raske teema, ja vast sellepärast Horton selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse
valiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar