Jälle tekst, mille puhul mõtled, et kas peategelane on lihtsameelne või natuke peast segi või siis lihtsalt oma ajastu ja koha toode.
Külla viimasena elama jäänud vanamees meenutab aega, kui külaelanikele jagati maad. Tema sai oma põllulapikese künka otsa, kus oli hästi näha teed, mis tuli suuremast külast või linnakesest. Tema juures käisid vahel istumas vennad Torricod, kes võisid tunde seal mäe otsast alla vaadata. Nagu hiljem selgus, vaatasid nad teed. Sest vennad … polnud just kõige paremad inimesed, keda keegi ei sallinud, pigem neid kardeti. Ja vanamehe küla tühjenes, kas siis põgeneti minema või röövmõrvade tõttu. Aga peategelane ja vennad said ikka sõbralikult läbi. Kuid kõigel heal on ots.
Mingil moel võiks mõelda, et selline hemingwaylik või faulknerlik lugu, aga Mehhiko oludes; nullstiilis jutustus jubedustest.
1 kommentaar:
Mõne päeva eest lugesin ajalooraamatust Mehhiko revolutsioonist, mille käigus toimus varade ümberjagamine.
Postita kommentaar