Rosa Montero: Oht olla täie mõistuse juures

 

Vaatasin kaanepilti ja pealkirja, lugesin tutvustust ning ootasin igavat eneseabiraamatu-populaarteaduse segu. Aga Rosa Montero on kirjanik, mitte psühholoog või neuroteadlane ja ma sain midagi - midagi muud. 
Mida just, ei oskagi päriselt öelda. Segamini on erinevatest teadustest pärit teooriad, paljude kirjanike eluloolised detailid ja tsitaadid, põnevad lood autori enda elust ja kuigi tema üldteooria on ilmselt "kirjanikud kuuluvad 15% inimeste sekka, kes on tundlikumad, ja hullus pole üldse midagi erilist, veerand inimestest on mingil hetkel elu jooksul vaimuhaigusega", päriselt selge pole, kuidas ta seda kirjaniklust või üldse loomingulisust (kuigi kirjanikud on KORDADES vaimuhaigemad kui kujutavad kunstnikud nt) ja selle sidemeid vaimuhaigustega paika paneb.

On hulk näiteid, on mingid kirjeldused neurokeemiast, aga samas pole kogu raamatus mainitud aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (kuigi mõned "loomingulistele inimesele tüüpilised" sümptomid on selgelt selle teema omad) ja kuigi ühes kohas on mainitud nimetut autistlikku naist ja ära toodud üks tsitaat temalt, pole isegi teooriaid, et nt Virginia Woolf oli autist, kordagi mainitud.

Aga. Kui eelnev kõlab nagu pahane kriitika, siis tegelikult see pole seda. 
See raamat on eelkõige ilus. See on teos, mis ülistab elamist taevas ja põrgus ning mõistab, et mitte midagi ei olegi osadele inimestele - "meiesugustele" - MIDAGI. Seda ei suudeta taluda. Reaalsus tundekoseta seal peal, tundekoseta, mida väidetavalt 15% inimkonnast taga ajab ja toodab, on talumatu.

Ja kuna ma sellest nii hästi aru saan, see mõte kajab mus nii väga vastu, annan raamatule andeks mõned teoreetilised puudujäägid ja naudin kohati unelevat keelt, kohati teravat keelt, näiteid ja autori enda eluloolisi lugusid - üks neist jätkub peaaegu läbi kogu raamatu. 

Muide, RosaMontero on sündinud 1951. See ei ole värske põlvkonna ja noore vaatenurga raamat. Küll aga on see ses mõttes värske, et tegu on uue raamatuga. Raamatuga, kus mainitakse pandeemia-perioodi kui minevikunähtust - sedvõrd uus. Ja see raamat on rõhukalt naisi esile toov, mällu tõstev ja mõistev ning sellisena mulle väga meeltmööda. Naised on inimesed, krt, olgu see enesestmõistetav!

Tema suhtumist enesetappudesse - "mina usun, et ..." ma pädevaks ei pea, sest mul on esmajärguline teave, kuidas see minu puhul oli. Ent kui säärane rõõmsam ja optimistlikum toon ("enamik enesetapjaid ei taha surra, nad lihtsalt ei tule enam eluga toime") sobib, usu seda.
Pealegi ON võimalik, et enamik enesetapjaid ei tahagi surra. 
Ma tean lõpuks ainult iseennast vahetult ja ma võin ka haruldane olla.  
Ma ei sobiks isegi Rosa Montero kirjanikupilti, kui see oleks selge ja ühene. Aga muidugi (ja õnneks) ei ole. 
Nagu ta kirjutab: 
Tõde nr 1: me kõik oleme ühesugused
Tõde nr 2: me kõik oleme erinevad

Raamatu lõpus on intervjuu Doris Lessinguga ja krt - mulle meeldis Lessing enne ka. (Kuigi mitte "Kuldne märkmeraamat", see on mu meelest meh.) Aga nüüd mõtlen, et krt, see naine oli oivaline. Selline nagu mu meelest peabki inimene olema. Julge, aus ja no et mitte õnnelik - heh. 
On tore teada, et kõik polegi õnnelikku sorti, kurat!

Pisidetailina võiks veel mainida, et läksin pahuralt internetti saamaks teada, mismoodi  Zarathustra eesti keeles kirjutatakse ja avastasin, et raamatus toodud versioon ongi hetkel kehtiv: Zarahtuštra.

Sirp

Robert Sheckley: Tont nr 5

 

Hästi sõbralik, soe ja lihtne raamat täis lugusid, mis tegelevad soojade, lihtsate ja inimlike probleemidega.
Lugude ülesehitus on (nagu eelmainitust võib järeldada) lihtne: Enamasti Arnold (keda ma kuskil kolmanda loo keskel juba vabalt Gregorist eristada suutsin) teeb midagi, mis peaks AAA Ässade Planeetide Kahjutustamisteenistuse liikmed ehk Arnoldi ja Gregori rikkaks tegema või vähemalt neid tohutult abistama. Ideel on midagi olulist viga - vahel mina lugejana näen kaugele, et krt, seda ei tasu teha, mida nad/ta just tegema asuvad (päästepaadi lugu - miks neil üldse oli vaja teist nuppu vajutada ja kui asi tööle ei hakanud, juhtmed parandada? Keegi oli selgelt need mingi põhjusega läbi lõiganud!), vahel tuleb probleemi olemus mulle üllatusena. Siis nad rabelevad, on hädas ja jutu lõpuks mõtlevad välja lahenduse. Kõik jäävad ellu. 
Üks klassikalise eradetektiivluse kujuga lugu (tuleb klient, koos minnakse kuhugi, uurijad lahendavad juhtumi, kus on mitu käändu) on samuti. 
Kõik jäävad ikka ellu ja uskuge mind, see ei ole spoiler. 
Need on sellised lood, et kui oled kaks läbi lugenud, siis enne kolmanda alustamist tead, et see lõppeb hästi. 

Kunagi ei ole tegu keeruliste füüsikaliste või tehniliste probleemidega, vaid mingite meile kõigile tuttavate (vähemalt kuulu järgi) küsimustega, mis viidud kergetesse äärmustesse maailmas, kus on võimalikud masinad, mis võtavad ei-tea-kust energiat või masinad, mis suudavad toota absoluutselt kõike või mingisuguste muude imeliste omadustega masinad. 
Lahendused on vahel nii lihtsad, et tegelikult ei peaks töötama, aga kuna autor tahab, siis töötavad ikka. Kuid vahel rõõmustavalt lihtsad, sellised "natuke tervet talupojamõistust ja voilà!" 
Kuna terve mõistuse ülistus on phmt teatamine, et me kõik suudaksime raamatukangelased olla, mõjub raamat ka enesetunnet ja enesehinnangut tõstvalt. 
Rõõmus lihtne lugemine.

P.S. Niipalju, kui juttudes üldse naisi leidub, on nad üpris veidrad olevused. 

Lugemissoovitus
Loteriis varem

Nadia Afifi - The Bahrain Underground Bazaar (The Best of World SF 2, 2023)

 

Lugu vähki põdevast vanemast naisest, kes käib Bahreini linna maa-alusel turul tumedaid elamusi vaatamas - salvestused sellest, kuidas inimesed surevad. See on võimalik tänu tehnoloogiale, mida enamus inimesi kasutavad igapäevaelus, liides, mis muuhulgas salvestab su elu ning erinevaid salvestusi ongi võimalik seal nurgataguses salongis vaadata - kes tahab kogeda vägivalda, kes seksi, kes surma.

Naise täiskasvanud poeg ja ta naine püüavad peatada vähihaige naise seiklusi, nende meelest võiks ta pigem pühenduda raviseanssidele. Kuid ikka leiab naine nippe, kuidas nooremate pandud jälitusseadmeid maha võta, et siis lipsata sellisesse videosalongi.

Üks surmajuhtum jääb teda painama - seal teeb üks beduiinist vanem naine enesetapu, astudes impulsiivselt kaljult tühjusesse. Isegi peale kõrgelt kivide peale kukkumist jätkub salvestus selle beduiinitari emotsioonidest - need on millegipärast rõõmsad. Peategelast jääb see painama ning ta asub uurima seda ammust surmajuhtumit.

Eks siit võiks välja lugeda kõiksugu kriitikat (või ka imetlust araabia ühiskondade arengu pärast), aga peamine on siiski see inimlikkus, rahulolu otsimine, enesega leppimine. Väga inimlik lugu.

Lavanya Lakshminarayan - The Ten-Percent Thief (The Best of World SF 2, 2023)

 

Tegu on õieti avapeatükiga autori romaanile “Analog/Virtual” ja eks see sissejuhatusena ka mõjub. Tulevikumaailm, kus elanikud on korporatsioonide hallata, ning inimesed on jagatud erinevatesse klassidesse, millest siis erinevad hüvede kasutamise võimalused.

Nayaka kuulub kõige alumisse klassi ehk kel õieti hüvesid polegi - põhimõtteliselt on sul õigus hingata. Nad elavad väljaspool kaitstavat linna, pole nende kohal kuplit ega midagi, mis kaitseks päikese või liivatormide eest. Linna saab sisse, kui sul sissepääsuluba, üksikud inimesed käivad seal tööl. Kuid see ei tähenda, et geto oleks lootusetu paik, ei, inimesed on seal ühtehoidvad ning teevad sealse ühiskonna hüvanguks seda, teist ja kolmandat. Üheskoos, endale, lastele. Ja eks oma osa panustab Kümne-Protsendi-Varas, kelleks on siis Nayaka.

Kel on nüüd käsil järjekordne projekt, et tuua lootust ja värvi geto elanikele. Jutt kirjeldabki lühidalt naise liikumist läbi geto linna ja seal üha turvatumatele aladele, et tuua linnavälistele inimestele midagi sellist, mida nad pole seni näinud …

Nagu öeldud, romaani avapeatükk ja sellise sissejuhatusena kena, aga heaks jutuks jääb see vähe hõredaks ja kuni puändini üsna triviaalseks - et tulevik ja geto ja privileegid ja korporatsioonid ja kliimakatastroof. Mitte et see ebausutav oleks, lihtsalt … romaan annab seda teema kindlasti omapärasemalt edasi.

Doris Lessing - Suvi enne pimedust (2024)

 

Elu esimene Lessing loetud ja noh, fantaasiakirjandusele vahelduseks päris värskendav valik (mitte et ma vabatahtlikult oleks seda valinud - aga no kui ilmus Loomingu Raamatukogus ja püüan seda järjest läbi lugeda).

Romaan on huvitav ja tihe ja võrdlemisi raskepärane (alles viimane osa “Maureeni korter” muutub mõneti kergemini loetavamaks - seal on vähemalt dialoogi). Kate Brown on 45-aastane koduperenaine, kelle kõik neli last on korraga täiskasvanuks saanud. Ja kirurgist mees läheb taas mitmeks kuuks Ameerikasse ning suveks üüritakse pere suur maja välja - sest kedagi muud peale Kate Browni seal poleks. Kuid siis pakub ta abikaasa tuttav naisele tööd - portugali keele suulise tõlke tegemist ühel konverentsil. Naine lasebki end veenda - ja töö pole üldsegi kontimurdev, vastupidi, ta osutub peagi seal organisatsioonis üsnagi asendamatuks korraldajaks.

Saadav palk on selline, et Kate saab lubada endale mõndagi ning talle meeldib olla tähelepanu keskmes (eriti siis konverentsiturismi puhul, kus osalejad muuhulgas lasevad püksikummi lõdvemaks). Nii asub Istanbulis konverentsi korraldamise järel Kate’le tähelepanu pöörama kolmekümnendates ameeriklasest rändaja, kellega Kate ühtib ja läheb siis mehega Hispaaniasse puhkama. Aga seal … ootab neid haigus.

Nojah, nüüd läks liialt ümberjutustamiseks. Kahtlemata on romaani süvakihid paremini mõistetavad esimese nooruse selja taha jätnud naistele - kes ma siis olen, kui ma olen oma “ühiskondliku kohuse” täitnud, olnud ema lastele. Aga seejärel? Mis edasi saab? Mida on minust järele jäänud ja kuhu üldse liikuda? Romaani pealkiri … on muidugi kurjakuulutav ja poeetiline.

Nagu öeldud, tekst on tihe ja mõneti ebamugav ja valus. Aga hea romaan peabki midagi lugejas äratama, mõtlemist või tundeid puudutama või sinu enda sisemist tõde väänutama. Kate … vist leidis midagi. Võimaluse inimlikult abielu jätkata või emarolli muutuse. Või siis see oligi suvi enne pimedust. Ja eks see äratab vast paljudes õudust, ja ehk vajadust eneseleidmiseks.

suvehiidlane

sehkendaja

Ann Leckie - Beloved of the Sun (Lake of Souls, 2024)

 

Kogumik lõppeb siis minu jaoks kõige nõrgema fantaasialooga, hea, et see tsükkel niisuguse tekstiga ei alanud (kuivõrd tekstid pole siin ilmumise järjekorras esitatud).

Tekst on siis umbes selline, et Päikese Isandale ohverdamiseks mõeldud neiu on äratatud peale tapmist ellu ja selline poololend avastab nüüd end konkureerivate jumalate vandenõudes, milles on oma osa inimestest käsilastel. Ja nii edasi ja edasi.

Ühesõnaga, vähe abstraktne värk mõndade heade kohtadega. Aga siiski võrdlemisi tüütu või ka igav lugemine, umbes samasse kanti Radchi tsükli “The Creation and the Destruction of the World” tekstiga.

Dani Adler: Valutuli

Kristjan Sandri sama antoloogia loo juures ütlesin, et üllatusin, kui hea see on.
Aga samas olin "Punksi metamorfoosi" pealkirja kuulnud, teadsin, et rahvas peab seda heaks, lihtsalt ei usaldanud seda rahvast eriti. 
Selle loo juures eksisin.
Ent üldiselt on mu usaldamatus keskmise ulmelugeja maitse osas selgelt põhjendatud. "Valutule" pealkirja pole ma kusagil kuulnud ja mingit "rahva meelest hea asi" tausta sel ka pole. Lugesin BAASi ja negatiivsed või negatiivse poole kalduvad arvustused on tugevas enamuses.
See lugu aga on imeline. 
Nagu lumehelveste sädelus, kirsiõied ning põhjatu öötaevas korraga. 
Ja valu lõikab nagu ... nojah, valu. 

Mis ilmselt hulka lugejaid ja arvustajaid häiris, on tõsiasi, et iga detail pole loo lahenduse jaoks tähtis. On läbi aja liikuvad rongid ja inimesed, on illusioonid ja tõelised muutumised, on segamini noad kui adekvaatsed relvad ja masinad, mil tunded. 

OLULINE on lihtsalt võtta omaks ja elada sisse maailma, kus ei ole meie mõistes loogikat ja juhtub asju, mida tuimalt mõeldes ei saaks juhtuda. Tuimalt mõtlemise all pean silmas eeldust, et ühest kaheni viib sama pikk teekond kui kahest kolmeni näiteks. 
Mitte et loost puuduks loogika. Ei, emotsionaalne loogika on täpne. Nii täpne, et jookseb kõigest muust läbi ja muudab maailma selleks, mis maailm ongi: taustaks. Ja miks selline taust: esiteks selleks, et me ei arvaks emotsionaalse põhjuse osas mitte "ei ole võimalik!" vaid "selge, võibolla tõesti" ja teiseks et me samas selles päris kindlad poleks. Et lugeja saaks "ilmselt tõesti", mitte "ja see on nii, sest loogilised põhjused".

Võibolla seepärast ei olegi see jutt Eesti ulmefänni jaoks pärl? Et on arvestatav hulk inimesi, kelle arust ulme eristub maagilisest realismist selle poolest, et seal on kõik hästi ära seletatud, ent maagilises realismis ehk uitulmes lihtsalt juhtuvad veidrad asjad ja jäävad võibollad?

Aga kuna minu meelest on kirjandusžanrid nagunii kunstlik väljamõeldis, mind see ei sega ja lugu on mu jaoks neetult oivaline.

BAAS

Ann Leckie - Saving Bacon (Lake of Souls, 2024)

 

Kuulu järgi olevat see kogumiku kõige naljakam lugu ja eks see omamoodi Wodehouse’i Woosteri paroodia ole - jõudeelu harrastav noormees avastab, et ta hooldajast tädi tahab teda naisele panna. Kuid noormees on harjunud elama oma rõõmude jaoks ning pakutav pruut on tema jaoks lihtsalt hirmutav. Küll aga armub koheselt sellesse neiusse tema sugulane … kellest aga külla saabunud neiu ei tee kuidagi välja.

Appi tõttab varblase kehastuses jumal, kes lubab peategelase abielust päästa - kui noormees käitub vastavalt juhistele - ja vastutasuks tahab jumal üht teenet. Abielust ja tädi vihast pääsemise nimel nõustub peategelane tehinguga; ehk jumal ei nõua temalt hiljem midagi kuratlikku …

Nagu öeldud, päris lahe lugu, kommete komöödia, kus pealegi osaleb vahva põrsas nimega Bacon. Ega siin tõesti ole midagi sügavat leida, kui, siis ehk seda, et jumalatega käe löömine võib viia üllatavate nõudmisteni.

Kristjan Sander: Punksi metamorfoos

 

Teadsin ennegi, et eesti ulme ja fantaasiakirjanduse vallas on loodud väga häid asju. 
Ent see lugu ikkagi üllatas maapõhja.

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Ulmeseosed
Kui lugu kuulata tahta
BAAS

Maarja Pärtna: Läved ja tüved

 

Huvitav, kas William Carlos Williams on Maarja Pärtna nendes luuletustes, mis on halli ilma ja roostes tundega viivuluuletused? Enamasti loodusest ja ometi ka hetkest, mis just praegu tundmisel? 
Alati kuidagi lagunevad, alati kuidagi just praegu?

Kui ei ole William Carlos Williams (tema luuletused on isegi teises fondis), on Maarja Pärtna unelevam, üldistused libisevad sõnadele natuke lähemale, mitte ei ole vaid nende taga aimatavad, ja vahel on kohtadel isegi nimed. 
Need kohad, mil nimed on, on enamasti Tartus.
Võõramaa nimega mees nimetab korra Püreneesid. Aga enamasti laguneb ja roostetab tema nime alt väga tuttavalt ja Eestimaiselt. 

See on seisundikogu, tunnetamiskogu, kust ei kerki mitte kirge ja laineid, vaid kus kogunevad üha langeva vihma piisad ning loodus ja kohad, hetked ja igavik saavad ikka ja uuesti mainitud ja kirjeldatud nagu loits. Sinna vahele on peidetud äratundmismomendid, "selline ongi elu, õige", saunast tiiki hüppajate valged tagumikud ning oleva ja kujuteldava hämused piirialad.

majast alguse saavad asjad - ruumitunnetus
oskus meeltega täpselt ja teraselt haarata.

kui pakime asjad lahti
ja paigutame mööbli tubadesse laiali,

siis kaaluksime justkui asjade sobivust kohtadega,

aga aja möödudes avastame siiski,

et kohad on kaalunud hoopis meid, et meie

oleme sisse elades saanud enesele koha järgi kuju -

ringikujulise, üksteiseks ülemineva.

haaratud üleni oma rahulikust olemisest

leiame eneselegi ootamatult,
et kodutunne ongi kätte tulnud:

iseenesest kõigi argiste askelduste käigus

on koht meisse kohale jõudnud.

Reavahetused on natuke ootamatult kõnekad. 
Vahel.

Lugemissoovitus

Müürileht

Ann Leckie - The Unknown God (Lake of Souls, 2024)

 

Vahelduseks vähe rahulikum lugu ehk siis ühe jumala nurjunud armastus - armastatuks osutus teise jumala (Nalendar, aga erilist seost ei paista olevat sellenimelise looga) hoolealune, või noh, töötaja. Impulsiivne peategelane on selle naise peale äraütlemist ära neednud ja seeläbi surma saatnud; ja nüüd on tal südametunnistuspiinad ja muidu armastuse kaotamisest põhjustatud valud. Kuid viimaks on ta naasnud kuriteopaigale, sest ta on kuulnud ülimast jumalast - kes ei paku teeneid, vaid hingerahu.

Seeasemel satub ta kokku konnast jumala ja ühe kaubitsejaga, kellega suhtlemise ja seiklemise järel selgub, et surnuks peetav armastatu on siiski elus ning jõejumala Nalendari ühel väikesaarel vangis - millelt lahkudes ähvardaks teda peategelase needuse läbi surm. Naine pole teda kohates just õnnelik ja millegipärast jumal kahtleb, kas ta ikka saab naiselt needust maha võtta.

Kergelt humoorikas kelmilugu.

Mario Kivistik: N'Yargal

 

Veel üks fantaasia ja õuduse piirimail kõikuv lugu. Jutt on diplomaadist, kelle haridus Okeaania distsipliinide vallas ning kogemused sealse eluga on põhjuseks, miks just tema saadetakse väikesaarele ära tooma seal hukkunud ameeriklase laipa. 

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna. 

BAAS

Ann Leckie - Marsh Gods (Lake of Souls, 2024)

 

Järjekordne hea jumalalugu ja mul tekib üha suurem kahjutunne, et hiljuti sai “The Raven Tower” ära antud, hakkaks või uuesti lugema.

Siin loos on kahe erineva jumalamaailma kokkupõrge (ja nende vahel siis inimesed) - on kohalikud jumalad, kes kindla lepingu tingimustes hoiavad korda ühel soisel maa-alal. Vastutasuks saavad nad andameid ja nende nimel palvetamist. Jumalatega on võimalik suhelda - tõsi küll, küsida on mõttekas seda, millele saab selgelt vastata, ja eks jumalad tuletavad seda tingimust ikka meelde.

Ühel kümneaastasel tüdrukul on mure - hiljuti on surma saanud isa ja üks vend, teine vend on nüüd kadunuks jäänud (ja arvatavasti samuti hukkunud); nüüd elab tüdruk koos oma lesestunud vennanaise ja selle väikse lapsega. Ja naabrimees peab plaani tüdrukuga abiellumiseks, et saada endale nende kalastusõigused (pealtnäha oleks 20-aastane vennanaine loogilisem valik, aga tema kaudu ei saa kalastusõigusi). Tüdruk pöördub ühe kohaliku jumala poole, et see võiks selgust anda - kas ta kadunud vend võib elus olla ja mida küll teha naabrimehega. Lisaks selgub, et naabrimehe kodus on peidetud üks võõras jumal, kelle nõuannete abil teeb mees arvatavalt … halbu tegusid. Jumal soovitab keelduda abielust, inimestevahelistesse suhetesse sekkuda pole tal aga õigust.

Siis aga ilmub koju kadunud vend, kes on kõvasti muutunud, muuhulgas suhet alkoholi ja vajalike kodutöödega. Selline tublidus äratab külarahva tähelepanu ja nad hakkavad uurima, kas venna keha on äkki jumal üle võtnud.

Nojah, korraga on siis loos hoopis vanad ja unustatud jõud, kunagised vägevad jumalad, kellega tuleb kuidagi kokkuleppele jõuda nii, et külarahvas ikka ellu jääks. Ja see vastutusrikas ülesanne langeb nüüd noore tüdruku õlule, kes samuti tahab oma uut pere alles hoida.

Jutt loetav Strange Horizons lehelt.

Alice Hoffman: Igapäevane nõiakunst

See on minu augustiraamat. 
Mitte päris igal aastal, aga iga paari aasta järel augustis loen üle. 
Ikka veel meeldib.
Ikka veel leian keeleilus seda tunnet, seda kõikehaaravat tunnet, et tegelikult on maailm just selline. Et tegelikult ei ole maagia eest pääsu, sest see on elu. Jah, muidugi, ka raamatu üks peategelastest teab:

"... ta ei usu, et saabuvat õnnestust on võimalik ette ennustada, sest kunagi pole teaduslikult tõestatud, et ettenägemine kui niisugune on olemas. Aga kui ta poodi läheb, kahmab ta tosin sidurnit ja enne kui ta end talitseda suudab, hakkab ta nutma, otse juurviljaoskakonnas."

Aga ometi, aga ometi ...

Kui lühidalt kokku võtta, on see lugu kahe põlvkonna naistest põigetega minevikku ja vanemate põlvkondade juurde, õepaaridest, kes omamoodi maagilised ja ometi täiesti tavalised. Maagia on ju osa elust?
Vähemalt selliste inimeste omast ikka?

Kaua aega - aastakümneid - arvasin ma, et inimesed ongi sellised nagu seal raamatus. Mina ju olen ka. Sellised inimesed ongi.
Alles aegamööda olen olnud sunnitud õppima, et tegelikult mitte. Nii palju tunda, nii intensiivselt tunda suudavad vähesed. 
Ma ei ütleks, et oleme õnnelik vähemus - samas teatud moel siiski. Sest nii tugevalt elada, kogu aeg gaas põhjas, kogu aeg kõik tunded pingul, paistab ilmselt kõrvaltvaatajale väga vinge ja põnev. 
Omal moel ongi. 
Gillianid ja Sallyd, Brianid ja Kyle'id, Antoninad ja tädid tunduvad mulle omased, nad on hõim, kellesarnaseid ma elus üha otsinud olen ning iga kord, kui mõne leian, rõõmustan nagu lumekuningas. 
Selles raamatus on kõik tegelased tugevate tunnetega. 
Viimane kui üks. 
Ka Jimmy.

Kui ma oli n nii 20-24 aastat vana, hoidsin suviti aknalaual münte. Sest:

Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Seda raamatut peeatakse "naistekaks". 
Ma ei ole päris kindel, et naistekate-sorti kirjanduse lugejad saavad "Igapäevasest nõiakunstist" päris seda, mida tahavad. Arvan pigem, et need, kes otsivad kirjandusest muud kui ettearvatavuse naudingut, saavad vähemalt osakese seda, mida otsivad. Sest see raamat ei hellita. Valu on valus. Nauding on ebamaiselt hea. Üles ja alla nagu ameerika mägede nimelisel lõbustuspargi atraktsioonil. 

Bukahoolik

Hyperebaaktiivne

Lugemise aeg on alati varastatud aeg

Heleni kirjanurk

Kunagi kirjutasin sellest koos ühe teise raamatuga ka Reaktorisse

EPL, Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa

Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees - Kübeke elutervet vihkamist (2024)

 

Vist harukordne juhus, kus ühegi teksti hinne ei lange alla viie punkti; ma nagu polegi sellist antoloogiat varem lugenud (hea küll, tegelikult kahe teksti puhul sai viis punkti vast avansina antud; takkajärgi tunduvad need selgelt nõrgemad). Samas pole ka otseselt ühtki tippteksti - kuigi häid tekste on õige mitu (Sander, Friedenthal, Belials, Reisel, Loolaid). Et siis, igati huviga loetav antoloogia.

Teemaks on hopepunk või siis Sinijärve järgi “lootuspunk” (mis pole nagu päris suupärane mugandus). Kogumikku lõpetava Käärameesi essees esitatava definitsiooni mitut lugu vast hopepunki voolusängis ei tõlgendaks (mis ei tähenda, et mõistet korrektselt mõistaksin), mitme loo puhul tundub see kuidagi juurde poogitud. Vast korrektseimad oleks Belialsi, Kivisildi ja Friendenthali tekstid - kus see lootuspunk on nagu loogiliselt välja kooruv. Lugude keskmine hinne koguni 5,4. Minu jaoks uusi autoreid on neli: Räpp, Kruusmets, Suuk, Reisel.

Raamat kui selline on hästi teostatud: kaanekujundus, sisuillustratsioonid, küljendus. Ainus vormistusviga on jäänud sisukorda, kus puuduvad ees- ja järelsõna äramärkimised (nagu üks koostaja mainis, on see tema apsakas), aga noh, mingil moel see võikski rõhutada eelkõige tekstikesksust.

Ja koostajatel paistab kirge olevat. Järgmise Kaarnakirja antoloogia pole küll Kääramees kaasatud ja teemaks olevat … romantiline fantaasia. Jällegi vähe ootamatu valik.

Häli Kivisild: Harjusk 5/10

Miikael Jekimov: Läbilõigatud niidid 5/10

Kristjan Sander: Miljones päev 6/10

Artur Räpp, Maarja Kruusmets: Tume leek 5/10

Meelis Friedenthal: Õunapuu 6/10

Lüüli Suuk: Welwitschia Mirabilis 5/10

Veiko Belials: Kübeke elutervet vihkamist 6/10

Kristi Reisel: Vein Naanil 6/10

Triinu Meres: Plahvatus Le Gynil 5/10

Laura Loolaid: Kiirituskuu sõnnik 6/10

Manfred Kalmsten: Tapjaprints  5/10

pärdikute päevaraamat

loterii

mööda netti

algernon

ulmekirjanduse baas

reaktor

Ann Leckie - The Snake’s Wife (Lake of Souls, 2024)

 

Päris painajalik lugu ülikuvõsust, kes vastu tahtmist kisutakse ühe jumala needust lõpetama. Ja noh, kõik see kokku on kui antiiktragöödia fantaasiakirjanduse tingimustes.

Üht kuningasugu on neednud maojumal, kuna temaga käituti lugupidamatult. Et sellest needusest vabaneda, on koostatud hoolikas programm, kuidas vereliini puhastada ja seda mitme põlvkonna vältel - ja viimaseks käiguks oleks kuningapoja naitumine ühe ülikutütrega. 

Ainult et ülikule ei meeldi selline värk ja kui tema juurde kosja tullakse, lööb ta oma tütrel pea maha. Kuningas naaseb sõjaväega, tapab isa ja ta kaks poega, noorim poeg aga vangistatakse … ja tehakse naiseks. Sest needuse mahavõtmiseks on vaja poega just sellelt ülikusoolt.

Naiseks lõigatu viiakse kuningalossi ning tõepoolest, tal tekib omamoodi intiimne suhe printsiga (kel on küll armukade lapsepõlvesõber). Poega on vaja, kuid siis tuleb maojumal oma sepitsustega …

Oeh, nagu öeldud, paras antiiktragöödia. Huvitavaim osa on muidugi see sunnitud soovahetus ja sellele järgnev … identiteediküsimus (kuivõrd peategelaseks ongi see ülikuvõsu). Leckie ei lase tegelastel niisama mustvalged olla.

Tiit Tarlap: Haldjatants

 

Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)

Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune. 

Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette. 

Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.

BAAS

Karl Ristikivi: Heliopolise imed

 

Lugu, kus õieti midagi ei juhtugi - ent mida on huvitav lugeda. Sest kui lihtne meremees sattub ühiskonda, mis peaaegu nagu meil praegu, on tal imestamist küllaga. Ning kuigi mul ei õnnestunud guugeldades leida, mis aastast "Helipolise imed" pärineb, millal Ristikivi selle kirjutas, tundub, et üsna kindlasti enne mobiiltelefone, võimalik, et eskalaatoriga oli ta kokku puutunud, ent seesugust sugudevahelist võrdsust ta vaevalt ka Rootsis kogenud oli. Ka oskuslik looduslike energiallikate kasutamine tundub lausa armas. Ainult looduse tasakaalu teema tundub autorile tundmata olevat. 

Ehk: väga vinge tulevikunägemus mehel. 

Mina lugejana olin korraks segaduses sõna "süsitkukujuline" juures, ent siis tul mulle meeldse, et süstik oli ju algselt mingi vidin vist kangakudumise juures (või ketramise - mis mina neist asjust tean!) ja kõik vana aja mõtlemise juures mõistlik ja läbimõeldud. 

Anton Hansen Tammsaare: Pöialpoiss

 

See lugu on üsna selgelt õudus, mitte lihtsalt fantaasia, ent kuna tegu on õudse fantaasiaga, sobib antoloogiasse täiesti. 

Ühe endise polguülema, vapra sõduri ja uhke koeraomaniku lugu sellest, mida ta koges ühel lahingute vahele jääval perioodil, kui nad oma rühmaga sattusid säärasesse härrastemajja, mis kuidagi sõjast puutumata, terveks ja kauniks oli jäänud. 

Samas, kuna Tammsaare ei kirjutanud teadlikult ei õudust aga fantaasiat, on lugu lahtisem. Võimaldab tõlgendusi "talle ainult tundus" ja midagi ei seletata lahti. On mingid vastused, ent kui õiged need on, jääb lugeja arvata. On ka hulk üldisi tähelepanekuid elu ja inimloomuse kohta ja kui õiged need on, jääb ikka lugeja arvata. 

Koera on hästi kirjeldatud. Selgelt on autoril vähemalt üks koer kunagi olnud, võimalik, et mitu erinevat. Õuduse võttestik on tal ka käpas - ehitada pinget ning hirmu etteütlemiste abil ning tekitada lugejale halva ootuse õhkkond.

Maniakkide Tänav "Muinaskuningas online #1 : Manatar", Lummur 2024

 See, et pool tegevust toimub mängus mõjus minu jaoks kohe isutekitajana, see oli ikka ammu, millal viimati leidsin aega ja võimalust mõnes online-mängus ringi uidata ja siis on ju igati nostalgiline ja tore vahelduseks seda mõne raamatu vahendusel teha. Noh, ei pidanud pettuma - mõnus õdustav õhtulugemine ja äärmiselt kena, kui mängumaailmas viibimine kohe detailideni ära toodud on. Pärismaailma lugu tekitas sellise pisut noortekaliku vaibi, kuigi kangelanna on ikka juba elu keskmisemates aastates ja silmitsi vääramatult (või kas ikka vääramatult, eks see on üks küsimusi, mis lahendamist ootab) läheneva surmaga, siis lugu ise on esialgu selline lihtsam ja mõneti olmeliselt helgegi, liiati kui lõpupoole terendab noorte romansi võimalus ja… oleks asi peategelase poja vaatevinklist kirjutatud - isa surnud, ema suremas, ema ravimiseks raha vaja, siis oleks noortekas, mis noortekas.

Tolles peredünaamikas küll muidugi just lapsevanemale sellist mõnusat äratundmist - tänapäeval paljudele vanematele on ju tuttav mure, et kas ikka peaks/pidanuks lapsi kuidagi rohkem ja kauem igasugu digimaailmast eemal hoidma olgugi, et vanemad ise pidevalt kas töö või muu tõttu ninapidi kuskil seadmes on ja et kuidas nad küll omal käel hakkama saavad ja küllap on ka neid vanemaid, kes näiteks lapse tegemistel silma peal hoidmiseks või ühise keele leidmiseks kah mingisse mängu sukelduvad, üks raamatki oli “Plokipoiss”, kui ma ei eksi, kus autistliku pojaga kontakti saamiseks arvutimäng abiks oli. See aspekt muidugi ka veel, et kui palju ekraaniaega päevas võiks olla lapsele ohutu ning kõik nutitelefonisõltuvuse jms, siinses maailmas on nimelt vanemal vr-tehnoloogial olnud kohe üsna otseselt nähtav kahjulik mõju tervisele.

Ühesõnaga siis - Kati, endine e-spordi tipp ehk siis edukas arvutimänguproff on jäänud ise invaliidiks ja kaotanud ka samal alal tegutseva abikaasa, ravikulud on söönud kõik säästud ning nüüd on küsimus, kuidas elu õhtusse saata ning aidata pojal õppida iseseisvat toimetulekut. Siinkohal tuleb mängu uus online massirollimäng “Muinaskuningas online” ja lootus sealse tavaariga raha teha. Tutvuse kaudu munsterdab Kati poja mängu sisse ja siis ennastki, sest võiks ju tal seal silma peal hoida… ning mäng algab.

Kui pealkirja vaadata, siis võiks eeldada, et “Muinaskuningas online #1” järgneb ka #2 ja ega tegevustikki just mingi ammendava lõpuni ei liigu. Igatahes loeks tollest maailmast hea meelega natuke rohkem, lisaks sellele, et tänu teenimisvõimalusele on mängus edenemine otseselk ka nn pärismaailmas edenemise ja hakkama saamisega seotud (mis lisab ju kohe tähenduslikkust kõigele, mis virtuaalilmas juhtub), oleks huvitav ka teada saada, kuhu Muinaskuninga maailma lugu välja jõuab (ja kui palju see hakkab peategelaste päriseksistentsiga seotud olema või mitte) ning mis värk tolle krooniga ikkagi on (ega tavaliselt alustaval tegelasel eriti lootust mingit kõrgema taseme haruldust üles korjata ei ole, aga eks siin olegi jälle üks neid kirjanduslikke võimalusi mängukogemust vürtsitada nagu futu-VR-tehnoloogia hüperrealistlikkus). Esimeses osas on igatahes selline magus ja üürike päris alguse osa. Kõik maailm ja tegelased on uued ja huvitavad, punktid tulevad kiirelt ja tegelase tase tõuseb nobedalt, põhimõtteliselt iga üksiku kolli tapmisel on justkui mingi tajutav tagajärg, noh, ja kass-tegelasega kaasnevad stereotüübipõhised muheaspektid nagu päevane ülesanne paisid nuruda või küüsi teritada ei tee ka paha, samas kui Kati kui endine professionaal on jällegi hea mugav tegelane, kelle mängu jälgida - julgelt võib teada, et küllap ta jälle kuidagi võidukalt välja tuleb või oma osavuse, nutikuse ja kiiruse abil midagi põnevat saavutab. Klassikaline seiklusvärk, eksole. Arvata võib, et kui edaspidi kogemuspunktide kogumiseks suurel hulgal nüri tapatööga tegelema peab, siis kirjanduslik ülevaade saab selle (meditatiivse või siis tüütu) osa ühe lausega kokku võtta ja keskendub murdelistele hetkedel.

Tulevikumaailm, kus Kati-Lauri elavad tundub olevat ilma erilise eraldiseisva ambitsioonita, pigem toetab mänguga seotud asjade loogika kokkusidumist, et tehnoloogia arengud ja mõned olmelised mugavused ja muidugi demograafilised imed, kus võimalik on isegi mitme eestikeelse MMORPG eksistents kujul, mis suisa äraelamist võimaldavad - no miks mitte, kes muu kui eesti autor võimaldaks meile sellist luksuslikku fantaasiat.

Et siis kokkuvõtteks õdustav kerge õhtulugemine, ootuspäraselt tempokas ja põnevust hoidev, (minu jaoks) piisavalt huvitav ja dünaamiline mängumaailm (kuigi, see alade esmaavastamise boonus ei saaks ju pikemas perspektiivis väga jätkusuutlik olla? Puha beetatestijate lõbu kõik alad ära nimetada ja … kui just mingit huvitavat lõputult laieneva dünaamikaga maailma pole aretatud…), millele lisab täiendavat vaheldust ka arendajate poolsed pidevad uuendused ja muudatused, beetatest, ikkagi. Tahaks ikka teada, kuhu Lauri lõpuks oma talu ehitamisega jõuab ja... lisaks muidugi põhiteemadele.

Küllap on arvestatav hulk inimesi, kellele arvutimängu asjasse segamise fakt on koheselt põhjuseks sellest raamatust kaarega eemale hoida ja ega polegi ju põhjust, miks peaks sukelduma teemasse, mis põrmugi ei huvita, ei ole siin ka tegemist tulevase maailma kirjandusklassikaga, vaid lihtsalt muheda kodumaise õdustusega. Aga samas võiks ju muidugi ka huvitav olla lihtsalt pisut silmaringi avardada, et mis värk ja kuidas nende mängudega siis on, selles mõttes võiks olla piisavalt tempokas ja üksikasjalik lugemine.

Lauri pöördus ema poole, pilk sünge nagu talveöö teisel pool akent. Kati tundis seda pilku: täpselt nii oli vaadanud ka poisi isa, kui oli midagi pähe võtnud ja uskus kindlalt oma õigusesse. Sellisel juhul oli teda väga raske ümber venda, mõistlikum oli sellistel hetkedel mitte liialt peale suruda.

"Sulle võib tunduda, et talumees ei saa kuidagi sõjamehele vastu, aga mul on plaan. Kui ma oma talu asutasin, siis pakkus mäng mulle kahte varianti - puhas põllumajandus, kus saagikus oleks 100% kõrgem, kuid millel puuduks igasugune kaitse, ja metsatalu, mille loomi ja ehitisi saab arendada ka kaitseotstarbeliselt. /.../ Ma küll ei arvanud, et rünnak tuleb nii ruttu, ja seepärast veel kaitsesüsteemidesse kuigi palju ei panustanud, kuid kui nüüd sellele keskenduda, siis ma olen kindel, et suudan üsna pea sissetungijatele vääriliselt vastu astuda."
See oli midagi uut. Kui nii, siis ei olnud tõesti mõtet hakata kellegagi oma tulusid jagama. Kati naeratas ja kivi tema õlul muutus veidi kergemaks. Poiss oli tõesti suureks saanud ja võimeline enda eest seisma. Enam ei pidanud ema tal kogu aeg sabas olema ja teda kurja maailma eest kaitsma." (lk 109) 

Triinu Meres - Omasid ei jäeta maha (2024)

 

On see romaan? Või lühiromaan? Või hoopiski jutustus? Igal juhul on tegu tekstiga, mis võiks tekitada vastakaid arvamusi - mis selle autori puhul on muidugi üsna oodatav tulemus.

Lugu siis sellest, kuidas ühte maanurka (jääb nagu täpsustamata selle tegelik suurus) on sisse tunginud loheanastajad. Neid juhib prints, kes tarbib võlujõudu ja muutub sellest üha vägevamaks - nii paistabki, et eelkõige on printsile vaja võluvõimetega kohalikke, kes peale printsi juurde toimetamist kaovad. Ja printsi vägi kasvab ja kasvab selliselt, et kohalikel valitsejatel pole õieti illusioone - tema edasitungi on võimalik aeglustada veel käepärase võlujõu abil, aga peatada mitte. Ja ehk oleks parem kokkuleppele jõuda, loovutades printsile oma võlujõuga inimesed?

Ühena peatajatest on tegevuses luureüksus Vikatid, kelle ülesandeks on kaardistada vaenlase sõjaväe liikumist ja jätta endast maha lõkse, et neid pidurdada. Vikatid on õige omapärane üksus, ning selle liikmete tegemistele ongi keskendunud suurem osa raamatust.

Autor on omalt poolt öelnud kaks märksõna selle raamatu iseloomustamiseks - üritada kirjutada jutt kindla peategelaseta ning et see on omamoodi austusavaldus Steven Eriksonile (kes siis inspireerib kirjutama nii nagu sul endal soov on. Tõepoolest, peategelast (või peategelasi) kui sellist on raske välja tuua, vaatenurk libiseb ikka edasi ja edasi nende Vikatite seas (ma pole küll kindel, kas kõik osalised saavad niimoodi kaetud - igal juhul sai üks neist korraga surma ja polnud nagu aimugi, et ta oli osa luureüksusest). Ja eks see üksusesisene suhtlemine ja kamraadlus toob paratamatult meelde Bridgeburnersi ja Bonehuntersi nähtused (kuivõrd autor on otsesõnu nimetanud Eriksoni ja mul hetkel lõpetamisel “Reaper’s Gale”), seda kasvõi nimede tõttu. Kuid pole vaid sõjatee kirjeldus, sest üksus leiab oma luureretkel ühe lapsetaolise olendi, kelle olemasolu ja päritolu panevad pead murdma.

Tegu on (vist?) high fantasy laadi maailmaga, igatahes on siin küllaga kõiksugu imelist ja kummalist - libahundid, lohed, haldjad ja mis kõik veel (mitte et see kuidagi taustast tihedamalt teksti jookseks). Kuid see lapsetaoline olend on esialgu defineerimatu. Ühtlasi on vähemalt see kirjeldatud ühiskond omamoodi polügaamne, on mitmikperekonnad mitmete vanematega, kes siis üheskoos laste eest hoolitsevad. Aga jah … paljugi jääb varju või siis enda fantaasia viljaks.

Ja siis on teksti viimane osa, kus autor keerab mõndagi hoopis uue nurga alla ja on vast selle lühiromaani parim osa oma hoopis teistsuguse lähenemisega (kahjuks ei saa spoilerdada - või noh, spoilerdamine seegi, et midagi sellist üldse mainin). Autor on ka maininud, et selle teksti maailm on ka ühes varasemas tekstis olemas, kuid kahjuks mul puudub hetkel ligipääs erinevatele paberväljaannetele (“Kes ma olen?”?). [Ei, tegelikult "Relvade kasutus".]

Ühelt poolt jõuab tekst üsna sünkmorniliku lõpuni ja sealt edasi pole suurt kuhugi minna; see on lõpetatud. Teiselt poolt … oleks tekst võinud olla vähe pikem - kas nüüd just eriksonlik massiivsus (ja kohatine umbsoo), aga tahtnuks enamat teada sellest maailmast ja luureüksuse vaatenurkadest (sest raamatu lõpuosa … eksole).

ulmekirjanduse baas

Carol Emshwiller - Moon Songs (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Õudusloo kanti jutt õest ja vennast, kes leiavad lesta moodi putuka, mis tekitab ebatavaliselt kaunist lauluhäält, või õigemini laulu - kui teda nõelaga torgata. Vanem õde küll kardab seda putukat, aga siiski tunneb ligitõmmet. Kuidas see tundmatu putukas õieti häält teeb, nad ei saagi aru, tundub nagu tõesti see … laulaks, ja nii mitmeid minuteid.

Ühel päeval võtab õde selle lesta kooli kaasa. Lihtsalt kannab kaasas, ainult vend teab seda. See teeb õe justkui enesekindlamaks ja ühel päeval laseb ta putukal “laulda”, justkui ta ise teeks seda jumalikku häält. Õde saab populaarseks. Putukas muutub talle üha lähedasemaks, kallimaks, armsamaks. Vend … tunneb muret.

Et jah, mingil moel üsna haiglaseks kiskuv lugu, mille lõpp on omal moel ootuspärane. Jutustatuna siis noorema venna vaatepunktist, kel on siis maailmale vähe teised ootused kui justkui normaalne oleks. Aga eks kooliaeg ongi vähe … ebarealistlik.

ulmekirjanduse baas