31 detsember, 2024

A.R. Capetta - Resurrection Highway (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Tekst, mis võiks olla kauge järglane J. G. Ballardi “Crashile” - kus siis autod võivadki surnuist üles ärgata, tänu automantidele (“automancer”). Selline ootamatu maagia paiskus maailma peale tuleviku järjekordset kataklüsmi, mil hukkus palju inimesi ning ellujäänutest said mõned võime justkui nekromantiaks, millega aga ei õnnestunud kuidagi ellu äratada lähedasi, küll aga juhtus seda kasutuse lõpetanud autodega. Ja noh, selleks pidi siis tegema vastavaid tseremooniaid. Ning kütus … eks see on omamoodi ooper.


Aga tegelikult polnud “nekromantia” ainus maagiajõud, mis maailma tuli, nii tekkis ka vähe nö traditsioonilisemaid maagiavõimeid - kellel läks küll selles karmis tulevikumaailmas elamapüsimiseks vaja automandi abi. Nii on loo peategelane üks vägagi võimas automant, kes aga mitu aastat tagasi läks lahku oma viieliikmelisest kambast - kuid peale teda kadus sealt ka selle kamba hing, autojuht Edgar. Kuid automant on nüüd saanud postkaardi, kus antakse teada Edgari asukohast - mis on teisel pool Ameerika kontingenti, läänerannikul. Automant otsib üles oma vana kamba ülejäänud kolm liiget ning elluäratatud autoga hakatakse neljakesi sõitma Edgari asukoha poole, läbi Ameerika, kus teised samasugused kambad üksteisele jahti peavad.


Ameerika on … noh, “Mad Maxi” või Zelazny “Needuste allee” laadi ohtlik tühermaa, kus kõiksugu automantide gängid ja erinevad kultusgrupid üksteisega võitlevad. Eks see üldjuhul läheks ikka ulme mõne alaliigi alla, aga see maagia on siis teadusliku fantastika jaoks ebatüüpiline (või noh, science fantasy).


Loetav siit.


30 detsember, 2024

Péter Nádas - Piibel (2024)

 

Sellel tekstil võiks olla mitu võimalust, millega sel aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu teostest võrrelda - samamoodi lähtuvad poisi lapsepõlvest nii Cosici, Ondjaki kui ka Blecheri tekstid; neist vast lähedasim oleks ajaliselt ja oludelt Cosici pöörasus (või noh, see küll pigem vastandlik) - kui see liigub nö raudse eesriide taha, siis Nadasi puhul on see nõukogude võim juba mitu aastat tagasi kinnistunud, ja vaade ongi tollase nö eliidi perekonna oludel. Kui Cosici ühendpere kaotas oma kodust ühe ruumi teise järel (lõpuks jäi kogu see pundar elama ühte tuppa), siis Nadasi eliidipere kolitakse hoopis kuuetoalisse villasse koos hiiglasliku aiaga (ruumi on liiga palju, seda ei jõua enam soojaks kütta).


Muidugi, Nadasi tekst toimub pisut rahulikumal ajal, enam justkui pole Teise maailmasõja ekstreemsusi (kerge paralleel Topoli romaaniga). Elu on sedavõrd tagasi rööpasse pööranud, et peategelase pere võib endale koguni lubada teenija palkamist. Mis küll tekitab paksu pahandust, sest kuigi vanemad suhtuvad sellesse hästi (eks see ole ka staatuseküsimus), siis poisi vanaema (kes oli kunagi ise teenija) tunneb end ohustatuna ning peategelane ise võtab teenijaneiu oma tärkava seksuaalse frustratsiooni märklauaks. Mis tekitab palju jamasid.


Kui mõelda peresuhetele neis neljas romaanis, siis paistab see kõige normaalsem olevat Ondjaki puhul. Blecheri tekst on niiehknaa … no mis sealt välja lugeda, eksole. Cosici tekst on äärmuslik. Nadas aga … eks siin ole võõrandumist. Isa ja poja suhe on täiesti formaalne, ema ja poja värk kasvatab uusi emotsionaalselt katkiseid inimesi; eks need peategelase vihapursked olegi seetõttu üsna sümptomaatilised: koera vigastamine, teenijaneiu kiusamine, üldse suhtlemine inimestega. Ei saa öelda, et tegu oleks just katkiste inimeste looga, see on kuidagi ühiskondlik lonkamine (mis samas võiks esineda ka ükskõik millises heaoluühiskonnas). Aga noh, eks selline katkise olukorra tabamine on siin kuidagi hästi tabatud, ning raamatu järelmaitse on hoopiski tugevam kui lugemise ajal tunduda võis.



27 detsember, 2024

Iko Maran: Lauri ja Kaie kummaline matk

 

Kuuekümnendate kodune bioloogia, sekka jupp täiesti usutavat õhkkonda ning nunnud lastevahelised suhted. 

Päris tore on lugeda, kuidas nii põneva loo sisse nii palju haridust on suudetud panna. Ainus täiesti teadusväline asi on häälte kostmine, ükskõik kui väike hääletegija on, ent kuna vähemalt näärivanaga seoses on ka ilmselge telepaatia mängus, saab selle taandada "tegelt suheldakse telepaatiliselt, kodanik lihtsalt arvab, et kuuleb" asjaks ja ausalt - telepaatia tundub võimalikum kui mikroskoopiliste kodanike tehtud suurte inimeste maailma kostvad hääled.

Seiklus on täiesti pädev - Lauri ja Kaie (kes jõlgub niisama kaasa, tema panus on peamiselt edastada Hapupiimamehikese nõuandeid) otsivad kõige väiksemat olevust. Kas ja mille/kelle nad leiavad, jääb lugejale uurida, aga tore on see, et tänapäevani pole teadlased kindlad, kes/mis kõige väiksem olevus siis ikkagi on, kas osad viirused ka elusolendiks lugeda või ei läheks see mitte, ja kuidas ikkagi kindlaid piire tõmmata.
Teel kohtuvad lapsed igasuguste olevustega ning kuigi nonde intelligents vaheldub ja on vahest ülepakutud, tegu on ikkagi lasteraamatuga ning kui Kärbes, Puukoi või ka Hapupiimameister ja Botulinuse bakter suhelda ei oskaks, oleks raamat kohe kordades igavam. 
On ohud. On võitlused. On isegi relvad.
Mina aga sain lapsena selgelt teada, et sibulamahl peletab pahu baktereid ja hapupiim on kõhule hea.

hyperebaaktiivne

26 detsember, 2024

Alex Irvine - Form 8774-D (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Vahelduseks vähe humoorikam tekst vähe vanemalt autorilt - ühesõnaga, natuke teistsugune lugu kui muidu selles antoloogiasarjas.


Lugu siis naisest nimega Leelee, kes töötab sellises valitsusasutuses, mille ülesandeks on hinnata, kas nende poole pöördujad on millegi poolest erilised - või kas on üldse tegemist inimestega, ehk siis hoopis mõni eluvorm mõnelt teiselt planeedilt või olend teistest dimensioonidest jms. Leelee on see inimene, kes teeb sellistele isenditele esimese vastuvõtu, andes kätte küsimustiku, mille siis eristaatuse taotlejad peavad ära täitma. Ühtlasi annab naine esimese hinnangu vastuvõtule tulnutest, mis võiks siis aidata järgmiste katsete sooritajaid.


Vastuvõtule satub muidugi igasuguseid taotlejaid, aga Leelee on niivõrd kogenud, et ega suurt midagi enam ei üllata. Kuniks tuleb üks segane suurushulluses veidrik, kes lammutab pea pool maja maha, enne kui salapärane superkangelane ta peatab. Kuid veidrik ei jäta jonni …


Nagu öeldud, mitmeti teistsugune lugu, lisaks see supervõimetega kangelaste teema (tekstis ikka vahel mainitakse, mida nad on maailma kaitsmiseks teinud) tundub vägagi ameerikalik. Aga nojah, iseenesest ongi tegu ameerika ulmekirjanduse ülevaateantoloogiaga … kus küll sellist paduameerikalikku ulmet ilmub õnneks üllatavalt vähe. Ja mitte et see tekst mingi piinlik keskpärasus oleks, need küsimustikud on ikka parajalt põhjalikud jms.


 



25 detsember, 2024

Sloane Leong - The Blade and the Bloodwright (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Mingil moel tundub, et see antoloogia on rohkem eksperimentaalsema ulmeproosa poole kaldu. Igal juhul on käesolev tekst jällegi selline, mille kujutluspildid on minu jaoks osalt tõlkimatud või mõistmatud, aga noh, ikka muljetavaldavad.


See tekst toimub saarestiku maailmas, milles rändavad sõjamehed, et hävitada neile määratud vaenlaste linnu. Ega nemad õieti hävitagi, selleks on neile kaasa antud naise moodi olend (“bloodwright”), kes toitub, ma ei tea, ütleme et verest. Ja kas see on õieti toitumine, pigem ta lihtsalt eraldab kehadest luud ja siseorganid, ja seda välgukiirusel ning suurtes kogustes. Sõjamehed on nö vaktsineeritud tema lummuse vastu, lisaks hoiavad teda vaos sellega, et lõikavad tal igal õhtul kõri läbi - mis siis hommikuks taastub selleks veidraks olendiks (olend või mitte, igal juhul kasutati teda algul vägisi võtmiseks). Aga igal rännakul on lõpp ja nii see olend transformeerub või muteerub või areneb millekski edasi ning see enam juba niisama ei tööta.


Kindlasti pole see tekst nõrganärvilistele, sellist laastamistööd olen vast kogenud Steven Eriksoni või Michael R. Fletcheri puhul; ning nagu öeldud, osa tekstist oli minu jaoks tõlkimatu. Ühelt poolt siis klassikaline fantaasiamaailma (autori järgi inspireeritud Havai olustikus), teiselt poolt paras ultragore ja body horror. Nojah, viis punkti siis sellise fantaasia eest … või nii.



24 detsember, 2024

Andrew Sean Greer - Calypso's Guest (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu autor sedastab järelsõnas, on see töötlus Homerose “Odüsseia” sellest osast, kus Odüsseus satub Calypso saarele ja kuidas ta sealt ikkagi minema saab. Nümfi asemel on siin pagendatud oma humanoidrassi viimane ellujääja, kelle lepingu Teistega (“Others”) järgi saab ta siia armastuse.


Asi siis toimub kuskil süvakosmoses, kus on kõikvõimsate Teiste poolt tehtud planeet minajutustaja üksikvangistuse tarbeks, kus ta saab robotitelt kõike soovida … aga ainult mitte planeedilt lahkuda. Või et keegi külastaks seda kohta. Lisaks on andnud Teised talle surematuse ja elu on sellest muutunud ülimalt monotoonseks.


Kuniks siis ühel hetkel teeb hädamaandumise üks päästekapsel, mille sees siis mees, kelle robotid kuidagi ellu turgutavad. Mehed sõbrunevad viimaks ja muutuvad kallimateks.


Et tegu siis “Odüsseia” ühe osa ümbertöötlusega, siis eks see mees saab minema ja surematu jääb. Aga jah, milline draama on kirjutatud selle surematu elulukku, kõik see üksindus ja leping Teistega ja teod oma rassiga hävingu asjus. Huvitav töötlus, ma sain alles loo viimastel lehekülgedel puhta, millega siin õieti mängitakse; sest noh … Calypso võiks ju olla ükskõik millise taevakeha vähe poeetilisem nimi või nii.


23 detsember, 2024

Ann Leckie - The Long Game (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis ühelt planeedilt leitud mõistusliku eluvormi vaatepunktist, kel on kange tahtmine oma liigikaaslaste ja taevast saabunud inimeste elu korraldada, ja nende elu lähebki justkui paremaks, sest inimeste lähedalolu pakub ühtlasi kaitset kiskjate eest. Ühe inimesega on võimalik otse suhelda … ja tema kaudu selgub üllatavaid asju. Inimesed elavad rohkem kui ühe aasta, palju kauem kui tema ja ta liigikaaslased. Meie peategelane võtab pähe, et tema tahab ka kaua elada ja seepärast hakkab urgitsema taevast saabunud inimeste laeva kallal.


Mispeale ta võetakse üldse laeva peale ja viiakse taevasse, teistele inimestele vaatamiseks - kui ta muidugi nii kaua elab või ellu jääb, sest seal laevas on veel kummalisi olendeid. Peale järjekordset ohust pääsemist satub ta kokku inimsarnase ja tema mõõtu olendiga, kes hakkab meie peategelasega rääkima - kes on nemad ja kes on inimesed ja mis on õieti inimeste soovid ja tahtmised teistel planeetidel ja kohtudes teiste mõistuslike olenditega.


Et siis Leckie on ette võtnud keerulise ülesande ehk siis inimestest erinevad vaatenurga ja seda veel täiesti võõras keskkonnas. Lisaks tundub, et need inimesed pole enam meiesugused paarituvad inimahvid, vaid omakorda edasi arenenud (see selgub pigem Leckie järelsõnast - teadagi võiksid meist erinevad olendid sõltuvalt oma kogemustest kirjeldada inimesi meile harjumatul viisil). Ühesõnaga on minu jaoks õige keeruline üldse mõista kõiki neid füsioloogilisi küsimusi - kui seda üldse vahendab võõrorganism. 


Keeruline värk, aga omamoodi huvitav; tõlge võiks olla päris intrigeeriv väljakutse. Sel aastal olen lugenud Leckie lühiproosakogu ja eks seegi tekst sobinuks sinna.



20 detsember, 2024

Timo Talvik - Sulid ja sulased (2025)

 

Kärp on 16-aastane orb, kes on põgenenud külast linna, kus ta kohalikul turul aitab sealseid kaupmehi oma erakordse tähelepanuvõimega - näiteks pettureid tähele panna. Vastutasuks saab ta kaupmeestelt natuke süüa, et nii hinge sees hoida. Ühel päeval äratab tähelepanu turu külastaja, kes ostab tühjatähja, makstes selle eest kuldmündiga, mis aga seejärel peagi kaob kaupmehe käest. Nagu Kärp tähele paneb, teeb kelm seda mitme maskeeringu abil ning meie kangelane otsustab ta omakorda vahele võtta … aga see kukub nii hullusti välja, et linnast pääsemiseks on tal vaja selle petturi abi. Nii satub Kärp suli Tõiveti sulaseks.


Tõivet pole aga lihtsalt lihtlabane suli, tema kogub kõiksugu maagilisi esemeid oma ülemusele ja ta avastab kiiresti, et Kärpi erakordne tähelepanu- ja analüüsivõime oleks talle väga suureks abiks. Nii algab üks seikluste jada, kus Kärp avastab Tõiveti juhtimisel üha fantastilisemat maailma (millest heal juhul on varem midagi kuulnud) - sellega küll kaasneb see, et kõik ta teod pole just moraalselt õiged. Kuid panused lähevad üha kõrgemaks, kui Kärp avastab, kelle heaks Tõivet töötab ja millised jõud õieti mõõtu võtavad.


Nii, selline on piisavalt hägune ülevaade veel ilmumata raamatust. Tempot on siin kõvasti ja ausalt öeldes arvasin pea lõpuni, et see romaan saab veel järje, kuid autor tõmbab siiski kõik otsad kokku. Tegevus toimub fantaasia-Eestis, mis jääb aga päris häguseks, et seda nüüd näiteks alternatiivajalooks pidada. Kohanimedena mainitakse taustateadmiseks Mulgimaad ja Peipsit ja Dagöt; raamatu teine osa toimub peamiselt Revalis, kus leiab mainimist Rataskaevu kant ja Härjapea jõgi. Aga esimeses osas rännatakse palju, külastatakse mitmeid anonüümseid linnu, kuid vist ainsaks kohanimeks oli Kollimetsa. Et siis tegu oleks justkui Eestiga, aga samas … täiesti anonüümne tapeet, mis isikunimede vahetamisega võiks asuda kus iganes.


Ajaliselt-materiaalselt võiks tegevus toimuda ehk 17.-19. sajandi oludes.  Ehk siis tehnika ja ühiskond on piisavalt arenenud, aga kindlasti mitte 20. sajandi mõõtu (noh, omamoodi siis paralleel aurupungiga). On ametlik ristiusk ja selle taustal paganlikud uskumused ning kuskil valitseb ehk (vene?) keiser (üks tegelane saadetakse kohale keisri poolt) - kuid riigivõim on siin romaanis pigem formaalne või koguni nähtamatu, eelkõige on võim kaupmeestel (kelle rahvus on küll täpsustamata) ja on siis maagilise maailma esindajad.


Maagiasüsteem on … küllastatud ja võiks ehk koguni lahjem olla, kõiksugu kolle ja vaime on siin peidus iga nurga taga, tõepoolest kuidagi liialt rikkalik ja võinuks vast rohkem kirjeldada ühiskondlikku korda. Kuid teiselt poolt: miks mitte lasta fantaasial lennata, kõik ei peagi olema seletatav harjumuspärase ilukirjandusloogikaga; ja tõepoolest, milline võis olla tõeline eestipärane kollitamine (kui nii võtta, siis käesolev tekst olekski justkui eelnev hernhuutlaste vaimse terrori tulekule).


Raamatu peategelane on Kärp, üsna eripärane nooruk oma saladustega, mis avanevad lugejatele kuni viimaste lehekülgedeni - võiks öelda, et see vast ongi raamatu kõige eripärasem külg (sest Kärp ongi eriline ja seda mitte tavapärases võtmes). Kuid maailma ei vaadelda vaid läbi Kärpi või temaga koos, aegajalt toimuvad tekstisisesed vaatepunktivahetused Tõivetile või paarile teisele tegelasele, seda küll üsna markeerimatult (no vähemalt mitte lõigusiseselt). Ehk siis jutustaja poolt on siis kord sisekõne või siis tegelaste ülene vaade, igal juhul ei jaga see jumala positsioonilt lugejale teavet (sest noh … nii peaks ju kohe saladusi välja jagama). Jällegi, sellel on omad head ja vead, ehk veidike segas, kui muidu Kärpi-keskne tekst on korraga lühikeseks ajaks välja vahetatud. Et romaan jaguneb kaheks ja nende vahel on aega mööda läinud kolm aastat, on natuke küsitav, kuidas Tõivet ta ilmsematele saladustele pihta ei saanud.


Selle eeltrüki sain autori pakkumisel kirjastuse Eesti Raamat kaudu, päris mugav on ikka lugeda spiraalköites teksti. Autorilt pole ma varem midagi lugenud, sest noh, arvutiekraanilt loen üliharva ilukirjandust (ja senistest Reaktori kogumikest pole veel kätte sattunud; kui muidugi teda sinna on valitud) - kuigi nagu näha, siis viimasel ulmejutuvõistlusel sai autor auhinnalise koha. Peaks ka selle teksti üle vaatama.


Kaanekujundus … noh, Eesti Raamat on teinud viimasel kolmel aastakümnel kõiksugu trikke, seekord siis võetud pildipangast, mis üldiselt on täiesti ok lahendus, aga kas nüüd täiesti täppis. Nojah, fantastiline Eesti siiski.




19 detsember, 2024

Kel Coleman - Disassembling Light (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Tegelaskeskne fantaasialugu, kus peategelaseks on Looja (“Creator”) nimega Terse, omamoodi käsitööline, kes on võimeline looma elusolendite kehaosadest traatidest abivahendite vms abil uusi elusolendeid. Selline amet pole just legaalne, sest noh, jumal teab mida õieti võidakse luua ja mida selleks kasutatakse, aga omamoodi legendaarne aura käib sellega kaasas. Ja on inimesi, kes soovivad seda omalt poolt õppida ja pakuvad end tema õpilaseks - nii nagu Terse kunagi leidis omale Loojast õpetaja.


Nii ilmub ühel päeval ukse taha noor naine, kes soovib saada õpilaseks - esimeseks õpilaseks, kes tal olla võiks. Terse’i salajase elu- ja töökoha on varemgi mitmed soovijad üles leidnud, aga keegi pole sobinud ega sealt omal jalal lahkunud. Naine näitab Loojale oma proovitööd, mille kallal ta ise on nokitsenud - olendit, mis koosneb jänese ja naise vana lemmikkoera osadest. Igal juhul on neiu päris andekas ja kasutanud päris mitmeid kavalaid töövõtteid. Aga kas ta sobib Terse’le?


Noh, vähemalt pole just puhas õudus, pigem tumefantaasia, ja nagu öeldud, üsna tegelaskeskne - ongi vaid kaks tegelast ja mõlemad on omal moel huvitavad.



18 detsember, 2024

Thomas Ha - Window Boy (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)


Sünge tulevikulugu, kus inimesed on jagunenud (või jaotatud) kaheks - ühed, kes elavad kaitstud keskkonnas, ja teised, kes peavad muidu hakkama saada. Väljaspool kaitstud keskkonda on välja arenenud kõiksugu koletised, mis püüavad siis hõivata üha rohkem elukohtasid.


Jake on noor poiss, kellele on ootamatult tekkinud sõber - nende kodu turvaakna juurde hiilib hilisõhtuti, kui vanemad magavad, üks väljaspoolne poiss, kellele Jake salaja annab toidu ülejääke. Jake ja ta vanemad elavad majas, millest nad väljas ei käi; ema on kodune ja isa teeb kaugtööd oma kabinetis. Eluks vajalikku toovad inimestest aretatud turvaolendid (küborgid?), kelle ülesandeks on muuhulgas eemale tõrjuda koletisi ja väljaspoolseid inimesi.


See “aken”, mille kaudu seda maja varustatakse eluks vajalikuga, selle vahendusel suhtlevad ka Jake ja see välismaailma räpane poiss - kuigi isa on keelanud ära pojale igasugused kontaktid välismaailma inimestega. Sest … need ihkavad kõike seda, milles nad elavad. Aga Jake, tema tunneb end üksikuna. Ühel õhtul aga see välismaailma poiss esitab palve, et Jake laseks tal nende õuel peatuda, paariks ööks mulla alla peituda, kuni koletiste arvatav ränne neist mööduks. Jake võtab mõtlemisaja. Ja koletised tulevad.


Selline õige klaustrofoobiline tuleviku düstoopia, kus vähesed inimesed on peitunud oma kindlusmajadesse (mis võivad tegelikult asuda sügaval maa all peidus) ja väljaspool süveneb paras põrgu - ja kaua need kindlusedki vastu peavad, kui nende tugistruktuurid hävinevad mutantide (või võõrorganismide?) üha suurema surve all.



17 detsember, 2024

Hana Lee - Bari and the Resurrection Flower (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu loo järelsõnast selgub, on tegu korea mütoloogia ainelise jutuga, kus siis väheke teistsugused rõhud kui tavaliselt ehk siis kväärkorealikult.


Bari elab metsas, igasugu olendite seltsis (või armul), kui korraga tuleb talle külla õde - nende vanemad on mürgitatud ja suremas ning neid võiks päästa vaid see, kui Baril oleks midagi pakkuda. Ta maagiline olend räägib ühest taimest, mis kasvab allilmas. Bari ei taha õdesid eriti aidata - õed elavad oma kuningapaarist vanemate juures, kuid Bari hüljati sünnihetkel, kui avastati ta sootunnusteta keha ning viidi metsa surema; kust ta aga korjati ja kasvatati üles kohalikud metsaolendid. Õed on käinud teda vahel vaatamas, justkui kaastundest, aga erilist lähedust pole tema ega õdede vahele tekkinud.


Aga viimaks soostub Bari minna allilma otsima seda Ülestõusmise Lille, aga kas seda üldse leiab ning kas seda peaks siis Barile antama - või miks peaks Bari aitama oma vanemaid, kes teda vastsündinuna metsa surema jätsid. Vähemalt loodab Bari, et tal õnnestub siit allilmast eluga tagasi pääseda … või veel parem, kui leiaks nõiaks olemiseks vajaliku abilise …


Minu suureks rõõmuks pole siis tegu õudukaga. Autori kirjelduse järgi on ta mitmel moel algset müüti muutnud (mitte et eksisteeriks ainuõige müüditekst) ja noh, tulemus on kirjanduslikult päris mõjus.



16 detsember, 2024

C.K. McDonnell: Armastus kisub meid lõhki

Nii tänapäevane lugu, et isegi Briti Elisabeth II on surnud ja Charles juba kuningas. 
Toimub Inglismaal ja natuke on ikka veel - IKKA VEEL - tunda, et osade inimeste, nt autori, arust seal ongi maailmasündmuste keskpunkt. Otsustatakse maailma saatust, olgugi et otsustajad pole kuningapere liikmed.
 
Muidu on tegu igati armsa ja kaasaegseid vaateid pealtükkimatult, ent samas väga reaalselt väljendava teosega.
Te arvate, et inimarmastajalikke veendumusi pole vaja sõnaliselt väljendada, niigi selged? 
Ma ei tea, kuidas on üldiselt, aga mul läheb küll seest soojaks, kui tore äärmiselt pädev tegelane ütleb teisele, et too pole erakordne mitte oma üleloomulike võimete pärast, vaid et sedasorti inimene kui tema ongi imeline. Või kui teist lohutatakse, et halvad asjad, mis juhtusid, ei olnud tema tegu, tema oli töörist kurjas käes. 
Lisaks on gay-tegelased, palju naisi, kes on väga erinevad, palju mehi, kes on väga erinevad (kuigi tõsi on, et just meeste puhul mul tekkis mõnel korral "oot, kas see oli nüüd see või see teine?"-küsimus, sest kui nood kaks täitsid loos umbes sama rolli ja käisid enamasti igal pool koos, oli neid natuke raske eristada). erinevaid vanuseid ja isegi Tõeline Armastus. 

Mulle väga meeldis raamatu lai haare ja et väga tükk aega ei saanud isegi eriti aru, mitu liini nüüd käimas on või mis roll on sel või teisel tegelasel. Loo kulg ei olnud ettearvatav. Kui lõpus toimusid suured paljastused ja dramaatilised kokkuvõtted, oli see mõneti isegi pettmustäratav - mulle tegelikult sobis vaikne igapäevanokitsemine ja pisiasjade kirjeldused, tegelaste endapiltide "ah, mis nüüd mina" kujutamine ja et loo keskmes ja südames on kõige odavama nõmedusega tegelev ajaleht Kummalised Sõnumid. Nagu Nelli Teataja, aga rohkem esoteerikale pühendunud. UFOd, kummitused, vandenõud jms. Väike ja tobe - ja samas sattub väga väga oluline olema.   

Kuna tegu on sarjaraamatu kolmanda osaga ja ma ei ole varasemaid lugenud, võiks ju eeldada, et lugejana sattun segadusse, miks mingid asjad on nii ja mitte teisiti, miks ajalehe töötajad teavad ja teevad mingeid asju ja mis enesestmõistetavused nende elusid saadavad, aga ei. Mulle oli kõik täpselt nii arusaadav nagu suvalist raamatut lugedes. "Selle raamatu maailmas on nii."
Kõik, kogu keerulisus. Jah, kummitused ja jumalikud jõud, võlukunst, identideedivargused, kellegi peas elavad võõrjõud, isegi hirmsate hammastega kiviinglid (natuke teistsugused kui dr Whos siiski) on kõik olemas. Inimesed elavad ajalehetoimetuses ja see toimetus asub vanas kirikus.
Aga põhimõtteliselt ikkagi tuttav maailm. Briti klassikaline kolmerattaline auto ja klistiiridega puhastumine, kapid (need laiaõlgsed füüsilise vägivalla peale elavad mehed) ja politsei, normaalne.

Vbla on natuke liiga selgelt olemas head ja pahad. Jah, osad pahad sunnivad häid halbadele tegudele, kuid rindejoon tundub siiski üsna selge. 
Aga see on pisiviga, tore põnev raamat ikkagi. 



13 detsember, 2024

Max Blecher - Juhtumusi vahetus ebatõeluses (2024)

 

Teose pealkiri kirjeldab üsna täpselt teksti ennast - ongi kellegi juhtumused kuskil vahetus ebatõeluses (kvaasireaalsus?) ehk siis üsna elava ettekujutuse ja vägagi tundliku noore poisi kogemused kokkupuudetest reaalsuse ja sellest tõukuva ettekujutusega.


Ei saa öelda, et tekst oleks ladusalt loetav (vahest lihtsam on teksti jälgida siis, kui minategelane kirjeldab suhteid vanemate naistega), samas täiesti usutav, et mõnes teatavas meeleseisundis võib selline vahetu ebatõelus vägagi täppi minna. Ja noh, ega siin pole just erilist vajadust näpuga taga ajada, mis võiks olla “reaalne” ja mis mitte, on lihtsalt üks tõelus reaalsuse kõrval.  Eks me oleme pori, mis muud.


“Ta näitas möödujatele oma häbet liigutusega, mida siis, kui see oleks tehtud teisel eesmärgil, oleks nimetatud “elegantseks ja stiilseks”. “Kui hunnitu, kui ülev on olla hull!” ütlesin endale ja nentisin kujuteldamatu kahjutundega, kui paljud tuttavlikud tobedad ja tugevad harjumused ja milline hävitav mõistuspärane kasvatus eraldavad mind hullumeelse elu ääretust vabadusest. Ma arvan, et see, kes pole midagi sellist tundnud, on neetud ega taju iial maailma tõelist avarust.” (lk 32)


 

“Mina ise olin pori eriline looming, misjonär, kelle see oli siia maailma saatnud. Ma tundsin neil hetkil selgelt, kuidas mälestus sellest naaseb, ja meenutasin oma vähkremiste ja palavikuliste pilkaspimeduste öid, kui minu olemuslik pori asjata hoogu võttis ja nägi vaeva, et pinnale tõusta, panin siis silmad kinni ja pori kees pimeduses ikka arusaamatult mulisedes…

Minu ümber laius porine tühermaa… See oli minu tõeline ihu, millelt olid nülitud rõivad, nülitud nahk, nülitud lihased, nülitud porini välja.

Selle vetruv niiskus ja toores lehk haarasid mind oma sügavustesse, sest neile kuulusin ma üdini. Mõned puhtjuhuslikud välised omadused, nagu näiteks mõned liigutused, mida suutsin sooritada, peened õhukesed juuksed või läikivad ja niisked silmad eristasid mind selle iidsest liikumatusest ja räpast. Seda oli vähe, muda tohutu majesteetlikkusega võrreldes liiga vähe.

Ma kõndisin igas suunas. Jalad vajusid luupekseni sisse. Sabistas vihma ja kaugel sättis päike end verise ja mädase pilvekardina taha unele.” (lk 63)


12 detsember, 2024

Isabel J. Kim - Zeta-Epsilon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis järjekordsest eksperimendist tehisintellektiga, seda siis tuleviku fantaasiates. Et siis tehisintellekti oli püütud kasutada kosmoselendude juhtimiseks - aga kõik sellega tehtud simulatsioonid lõppesid ikka laeva meeskonna hukkumisega; tehisintellekt võttis talle ette antud käsklusi liialt sõnasõnaliselt ning kõikide võimalike variantide ettekirjutamine läks liialt mahukaks.


Kuni siis üks teadlastest abielupaar mõtles välja uuenduse: tuleb teha küborg, inimkehasse on sisse istutad tehisintellekti osa, ning inimene ja tehisintellekt otsustavad üheskoos. Teadlastele sünnib laps Zed ja koheselt istutatakse temasse tehisintellekt Epsilon, keda kutsutakse ta õeks. Seda kuni teismeliseaastateni, mil püütakse Zedile selgeks teha, et tegelikult pole Ep ta õde, vaid ikkagi … masinavärk. Zedil ja Epil on oma arvamus, aga vähemalt teeb poiss näo nagu ta mõistaks.


Nii kasvatatakse temast sõjaväeakadeemias laevakapten ning Zed ja Ep saavadki kolida oma uude laeva, eluks ajaks tähtede vahele seiklema. Ja mis nüüd ees ootabki … kuni ühel hetkel astub Zed avakosmoses laevast välja ja Ep sõidab edasi.


Et siis jah, selline mõrvalugu või nii. Et kas inimkeha ja tehisintellekt saavad üldse koos eksisteerida, kui inimpool on ometi … selline ja keha pole kuidagi surematu. Kuid autor keerab vindi veelkord peale, kuid sellest siin targu ei kirjuta.



11 detsember, 2024

Rebecca Roanhorse - Eye & Tooth (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu sellele sarjale on iseloomulik, siis fantaasiakirjanduse osa kipub olema rohkem õudus või tumefantaasia, nii on ka see tekst pigem klassikaline õuduslugu (nojah, eks vihje seegi, et algselt ilmunud horrori antoloogias).


Koletisejahtijatest õde ja vend on palgatud kuhugi Texase kõrvalisse kanti midagi eemaldama. Sellisele traditsioonilisele ametile pakutakse nüüdisajal vähe tööd, kuna nüüd sotsiaalmeedia ajastul on kõiksugu tegelased tegemas vingeid videoid olendite hävitamisest. Aga nüüd siis pakkumine. Venna (“Eye”) tööks on Nägemine, õde (“Tooth”) tegeleb siis koletise mahavõtmisega.


Kui nad viimaks kliendi juurde jõuavad, võtab neid vastu üsna ebameeldiv proua ja majatäis nukke - see naine küll ei kogu neid, vaid hoopis valmistab neid. Naise juurde ilmub ootamatult üks vigane lapselaps, kuid see peletatakse kiiresti minema. Perenaine pakub neile süüa, mida õde küll ei suuda vastu võtta: mingi ülirasvane oasöök. Vend sööb ja jääb uniseks. Aga millise koletise pärast neid õieti kohale kutsuti, jääb õele segaseks - naine räägib mingist olendist, kes tapab ta maja kõrval maisipõllul elusolendeid. Tellija pakub unisele vennale magamiskohta ja saadab õe põllule jahile. Nojah, teadagi mis.


Et jah, tundub kui üsna klassikaline õudusjutt oma keskkonna ja kergelt üleloomuliku lisandiga. Lugu on nähtud läbi õe silmade ja sellisena päris huvitav nägemus; eks õel ja vennal on ka omad saladused, mis lugejale avanevad teksti edenedes.



10 detsember, 2024

James S. A. Corey - How It Unfolds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kõvaulme, mis on ühtlasi vägagi inimliku selgrooga. Ehk siis lugu Roy ja Anjulast, kes abiellusid ülikooli ajal, aga siis mõne aja pärast kasvasid lahku. Sest … tuli sai otsa ja naine läks minema. Mees jäi teda taga igatsema ja lootma, et ehk äkki siiski kunagi saavad nad kokku ja proovivad uuesti.


Saavadki kokku, sest mõlemad osalevad suurprojektis, millega siiratakse inimkonda võimalikult elamiskõlblikele planeetidele. Ainult et põlvkonnalaevade asemel kasutatakse nähtust nimega “aeglane valgus” (slow light), mis siis viib asunike kloonimisandmed koos eluks vajalikuga sihtkohtadesse, kus need siis … ellu äratatakse. Aga nagu esimesed (õigemini küll kes teab mitmendad)  elluäratatud avastavad, võib ka väike tehniline viga (antud juhul tuumareaktoriga) uue inimkonna alge pea koheselt hävitada. Siiski, tühine osa ekspeditsioonidest siiski säilib - kasvõi niikaua, et omalt poolt inimkonna andmeid aeglase valgusega edasi saata. Ja igas sellises rühmas on Roy ja Anjula ning Roy tahaks taas naisega koos olla.


Tekst on esitatud katkenditena eri ekspeditsioonide ajahetkedest ning nii jõutakse lõpuks sadade miljonite aastate kaugusesse tulevikku - mida on vast sellevõrra lihtsam kogeda, et iga kord alustatakse alati sama geenisupi nullpunktist (ühel juhul on küll lühike salvest mitmesaja aasta vanusest  ühiskonnast, mis on selle üpris lühikese aja jooksul ikka tunduvalt, ee, eripärasemaks muutunud). Aga jah, Roy ja tema tunnete ajalugu (või noh, arheoloogia).


Eks see kõvaulme osa ehk aeglane valgus jäi mulle väge hämaraks, aga noh, selles tekstis nagu töötab. Ja no see lugematu arv inimkonna esindajate äratamisi, see on ikka õige laiahaardeline. Kui üldiselt niisugust kõvaulmet ei võtaks lugemisse, aga niimoodi kogumiks, vahelduseks miks mitte.



06 detsember, 2024

Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

 Luulet neile, kes tegelevad vabatahtlikult tervisejooksuga või on mures oma kehakaalu pärast. Kaplinskil on sel teemal mõndagi öelda, ja eks hea luuletaja võib enamvähem kõigest kirjutada.



Sa jooksed ja jooksed otsata teed.


Kasetüvedel

pikkamisi kustumas 

loojangukuma.


Teispool teed kuusiku all

õitsev jänesekapsas.

(lk 12)


Teadagi, vahel saab väsimus või laiskus sinust võitu.


Lepavarjudes

oja voolavas peeglis

võbeled, päike.


Päeva lõõmas jahedust

otsija sealt sind leiab.

(lk 12)


 

Varisen sügis-

lehtedeks. Hea on olla

uduvihma all.

(lk 24)


Aga parem on siiski hambad risti suruda ja end edasi piitsutada.


Kaugelt lähedale

tulija

arusaam

igal pool

oled vaid

siinsamas


mänd meretuules

sambliku hall habe

kiikumas oksaga

kaasa

(lk 37)

 


Orava hüpe

kõnniteele varises

tammetõrusid

(lk 39)

 


Väikesi valgeid

liblikaid tõuseb lendu

iga sammu ees.


Vihmasest päevast rohi

on veel märg. Rajune öö.

(lk 40)


Sest jah, teadagi, nii see on.


Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme.

(lk 16)