Tekst, mis võiks olla kauge järglane J. G. Ballardi “Crashile” - kus siis autod võivadki surnuist üles ärgata, tänu automantidele (“automancer”). Selline ootamatu maagia paiskus maailma peale tuleviku järjekordset kataklüsmi, mil hukkus palju inimesi ning ellujäänutest said mõned võime justkui nekromantiaks, millega aga ei õnnestunud kuidagi ellu äratada lähedasi, küll aga juhtus seda kasutuse lõpetanud autodega. Ja noh, selleks pidi siis tegema vastavaid tseremooniaid. Ning kütus … eks see on omamoodi ooper.
Aga tegelikult polnud “nekromantia” ainus maagiajõud, mis maailma tuli, nii tekkis ka vähe nö traditsioonilisemaid maagiavõimeid - kellel läks küll selles karmis tulevikumaailmas elamapüsimiseks vaja automandi abi. Nii on loo peategelane üks vägagi võimas automant, kes aga mitu aastat tagasi läks lahku oma viieliikmelisest kambast - kuid peale teda kadus sealt ka selle kamba hing, autojuht Edgar. Kuid automant on nüüd saanud postkaardi, kus antakse teada Edgari asukohast - mis on teisel pool Ameerika kontingenti, läänerannikul. Automant otsib üles oma vana kamba ülejäänud kolm liiget ning elluäratatud autoga hakatakse neljakesi sõitma Edgari asukoha poole, läbi Ameerika, kus teised samasugused kambad üksteisele jahti peavad.
Ameerika on … noh, “Mad Maxi” või Zelazny “Needuste allee” laadi ohtlik tühermaa, kus kõiksugu automantide gängid ja erinevad kultusgrupid üksteisega võitlevad. Eks see üldjuhul läheks ikka ulme mõne alaliigi alla, aga see maagia on siis teadusliku fantastika jaoks ebatüüpiline (või noh, science fantasy).
