Sabahattin Ali - Kasukaga madonna (2025)

 

Igati traagiline armastuslugu, kus elu üllatab armastajaid pea lõpuni. Pealkiri tõi muidugi meelde “Venus karusnahas”, aga ei mäletanudki, et see masohhismi meistriteos tsitaatide järgi sedavõrd sadomaso on. Mida ei saa otseselt öelda Ali romaani asjus. Küll aga vihjamisi, siin on vast masohhismi mentaalne, ehk nagu järelsõnas sedastatakse “võõrandumine ja sisemine tühjus” (lk 148).

Raamjutustust ei hakka siin tutvustama, lähme kohe põhiroa kallale: Raif on türgi noormees, kes ei leia oma nooruses kuidagi endale kohta. Õigemini lähedust ja mõistmist teiste inimestega. Viimaks saadab isa ta I maailmasõja järgsesse Berliini, et poeg õpiks seebivabrikandiks. Berliini ta jõuabki, aga soovitut suurt ei õpi. Kunstihuvidega Raif eksleb üksi suurlinnas ning ikka vaevab see sisemine tühjus ja tühjus. Kuni viimaks satub ühele uue kunsti näitusele, kus ta naelutab paigale ühe kunstniku autoportree. Pildil kujutatu … nad justkui mõistaks üksteist!

Järgnevatel päevadel käib ta sellel näitusel pilti ühtelugu vaatamas, muutudes ise omamoodi vaatamisväärsuseks. Viimaks tutvub ta maali autori Maria Puderiga - inimene on pildist veel huvitavam, lähedasem! Noored leiavadki pea hetkega teineteisemõistmise, ainult et naine hoiatab, et sõprusest enamat ei saa olla, sest kõik mehed on nagu on (mis paneb teda kahetsema, et Sappho tutvustatu talle ei sobi). Nad jalutavad päevade kaupa talvises Berliinis ning jutustavad üksteisele pea kõigest, Raif pole kunagi saanud olla nii avameelne. Kuni ta viimaks satub Mariat suudlema.

Kuid nad siiski suhtlevad edasi (teatud raskustega, kuivõrd nad ei saa sellest rääkida) - kuni viimaks uusaastaööl saabub tõeline murdehetk ning naine soovib nüüd mõnda aega üksi olla, järele mõelda. Muidugi Raif võimaldab seda ja naine kaob.

“Tuleb välja, et ta ei suuda mind armastada. Tal on ju õigus. Mind pole elus keegi, mitte keegi armastanud. Naised on üldse kummalised. Iga kord, kui ma kõik oma mälestused läbi vaatasin ja nende põhjal otsustasin, jõudsin ikka ja jälle järeldusele, et naised ei suuda kunagi päriselt armastada. Naine ei armasta siis, kui tal on selleks loodud soodne võimalus, vaid kurvastab hoopis täitumata jäänud unistuste pärast, püüab oma haavatud uhkust uuesti üles upitada, kahetseb käest lastud võimalusi ja peab seda kõike armastuseks. Samas andsin endale aru, et selline mõtteviis on Maria suhtes ülekohtune. Kõigele vaatamata ei saanud ma teda ühele pulgale teiste naistega. Pealegi olin näinud, kuidas ta ka ise kannatas. Nii suurt kurvastust ei saanud põhjustada ainuüksi kaastunne minu vastu. Ka tema kannatas, sest igatses midagi, mida ei suutnud leida. Kuid mis see oli? Mis oli minu juures või õigemini meie suhtes puudu?” (lk 106)

Teksti üks hämmastavamaid kohti on see, kui Raif tunnistab kohe suhtlemise alguses, et Maria meenutab talle ema. See on üpris võigas, eks muidugi räägitakse, et mehed mitteteadlikult otsivat oma armastatutes ema (oeh), aga et seda niimoodi otse välja öelda … päris jube. Kui postituse algul sai viidatud sadomaso klassikale, siis mingil moel võiks Raifi pidada üsna masohhistlikuks - ta teeb enamvähem kõike seda, mida Maria käsib, sest noh, tema ütleb nii ja ta elabki vaid vaimustusest selle naise vastu; ka kõik muu elu ongi vaid tuimalt teiste teenindamine. Ja mälestused.

Raif on muidugi ka hea näide introverdi maailmast, kes otsib oma rahu ja selgust, aga muidugi ei leia seda selles ülepeakäivas maailmas. Ja eks omal moel ole meil kõigil oma hingehaavad, eks seepärast äratab Raifi ja Maria lugu vast mõnelgi inimesel tüütuid mälestusi.

Järelsõnas jäi vast mainimata, et tegelikult on autorilt varemgi eesti keeles ilmunud raamat - seda küll vene keele vahendusel ja lastekirjanduse nime all: “Väike Hassan” (1954).

Marie Hermanson - The Mole King (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lugu kuningast, kes ei tahtnud valitseda - sest see on liiga vastutusrikas, tema otsused mõjutavad liiga paljude inimeste elusid ja mis küll juhtub, kui ta teeb valesid otsuseid. See painab teda päeval ja ööl, ta on sellest lõputult väsinud ja stressis. Aga ta avastab, et kui ta metsas üksi jalutades jääb kuskile mätta alla magama, siis ta saab … korralikult magada. Ja nii ta hakkab selliseid puhkusehetki korraldama.

Kuid korraga tungivad ta maale naaberriigi väed ja nüüd peaks juhtima sõjaväge sissetungijate vastu. Enda elust ta ei hooli, aga tema juhtimisel saaksid sõdurid surma. Ta põgeneb nõupidamiselt vastutuse eest metsa, kaevub mägra pesasse ning kuuleb seejärel veel mitu päeva, kuidas teda sõdurid koertega otsivad. Ta hakkab end mägra urust edasi kaevama, ta elab edaspidi koos muttide ja vihmausside ja putukatega; möödub teadmatu hulk aega, keha moondub, nägu moondub, väga harva tõuseb ta öösiti maapinnale.

Kuid ühel maale tõusmise korral ründab teda kiskja, selle käest ta küll pääseb, seda tänu kiskja omanikule, printsessile. Printsess viib salaja selle veidra olendi oma torni - ja avastab, et tegu on siiski inimesega.

Traagiline ja painajalik tekst, milles kordub mõte, et õnn on see, kui keegi sind ei näe. Ja noh, mõned inimesed lihtsalt ei taha valitseda. Kui ma vaid mäletaks, kellelt ma veel olen lugenud teksti maa alla pugenud inimesest (esimene mõte oli Heinsaar, aga ei).

Patricia McKillip - The Fellowship of the Dragon (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Nagu pealkirjast võib aimata, siis tekst ilmus algselt Tolkienile pühendatud antoloogias. Vennaskonna asemel on küll viieliikmeline õeskond, mille ülesandeks pannakse üles leida kuningannale lähedane muusik, kes on korraga kadunud - arvatavasti on ta läinud lohe valdustesse (sest lohe käes olevat midagi, mida muusik kangesti ihaldab). Aga lisaks õeskonnale jahib seda meest kuninganna rüütlid, sest neile ei meeldi, et muusik on kuningannale liialt tähtis.

Mägi, kus lohe pesitseb, asub tundmatul maal ja nagu arvata on, siis sinna jõudmine on keeruline. Asja teeb hullemaks see, et minajutustajast õeskonna liige kaotab muudkui kaaslasi kõiksugu maagilistele jõududele. Kuid viimaks jõuab ta lohe kojani.

Jällegi tekst, mis võiks olla hulga pikem - eriti peale puändi selginemist. Ohud, millega õeskond kokku puutub (ja oma liikmeid kaotab) näivad tuttavad, aga kuidagi oma kiiksuga.

Mats Traat - Seasaaga (Mänguveski, 1972)

 

Tänapäevases vaates päris rängalt kriitiline vaade tolleaegsele maaelule; seniloetud lugudest vast kogumiku parim tekst.

Lugu siis majandi direktorist Kristjan Karbist, kes on üks paras naistemees ja rahvamees ning omal moel hinnatud kuju. Esimese mai õhtul sai ta voodisse zootehniku kena naisega, aga siis helistati ta ikkagi majandi kevadpeole, et ta seal esineks töölistele. Mis teha, uue vallutuse juurest tuli lahkuda ning jätkata selle nädala kestnud klaasitõstmisega. Seal ujus talle ligi majandi teine asjapulk, et direktor aitaks oma Volgaga viia asjapulga õele koti seemnekartulit ja sea. Mis siis ikka, jälle purjuspäi rooli, asjapulga kodust kartulikott ja majandi sealaudast püüti vastav siga; ning edasi selle õe juurde, kes küll oli sattunud linna sünnitamisele. Aga õe õpetajast mees oli kodus ning seal jätkus viinavõtmine ning elu üle arutlemine. Hommikul siis jälle purjus abilised auto peale ja kojusõit; viimaks oma naise juurde.

Iseenesest üks paras purjus inimeste jauramine ja trallitamine, aga see täiendatuna siis mälestuste ja ihadega eri aegadest. Ja sellest moodustub õige kole ja masendav pilt nõukogude Eesti argipäevast, kus elu kulgeb üsna joomaselt ja omakasupüüdlikult. Ja noh, siis on veel loo lõpp. Üsna üllatav, et midagi sellist üldse avaldati, siin pole just grammigi järel nõukogulikust moraalist, kõik on alasti kistud. Kõik joovad, kõik varastavad, vaid lollidel kohusetundlikel püsib see maailm (või noh, mille poolest siis peaks linnaelu parem olema). (Ja ega ma senini tee vahet, mis on kolhoos ja mis sovhoos.)

Eks muidugi ole veel noored, kes linnas õppinud ja kes pole veel kolhoosielu eripäradega üheks saanud - aga kauks seegi (nagu zootehniku naise puhul). Omaette tüüp on see õpetajast mees, kes oma ideaalidega on lihtsalt ühiskondlik kloun, koerakarja kloun.

“Direktor jõi siirupipuskarit, hammustas kuuma liha peale ja kuulas vanamehe jutte sellest, kuidas too saanud vabadussõjas reide haavata, haiglas olnud surmigav, pärast antud talle maad ja siis hakanud ta kibekiirelt asunikutalu ehitama ja naist võtma. Vanamees laiutas abitult käsi ja seletas, et sellel kõigel polnud mingit mõtet - juba tollal rääkinud mõned, et ehitagu majale rattad alla, mõis tulla varsti tagasi. Karp vaidles loiult vastu, et sovhoos pole siiski mõis, vahe on silmaga näha, aga taat ei lasknud ennast eksitada ja jäi oma juurde. Ta mõlemad pojad olid sõjamöllus teadmata kadunud, ja siis oli tulnud vanadus, kibe kui koirohutee. Aga oma ea kohta kandis ta puskarit üllatavalt hästi. Õhtul, kui direktor asutas ära sõitma ja peremees ööd vahtima, polnud vana kunagi purjus, tõstis vaid reispassiks pitsi ja kähistas “Elagu Eesti vabariik!” Karp rääkis vähe, jäi kiiresti purju, mõtles naistest, vahel sekka ka autodest. Talle ei meeldinud tööst vabal ajal mõelda, ja kuigi ametlikult oli tööaeg, võis tänu puskarile, pidulikult askeldavale öövahile, sõrmi kõrvetavale singile ja raugele aprilliilmale täiesti rahuldavalt mõelda, et käes on juba mingi pikk püha.” (lk 88-89)

“Aeg oli Sirje jaoks peatunud sellel kevadpäeval, kui ta Kristjan Karbiga rajooni perekonnaseisuaktide büroos paari pandi. Kohusetruult tegi ta kontoritööd, keetis suppi, käis suvel marjul, pesi pesu ega kritiseerinud kunagi meest. Kui talle räägiti, et tema meest on teiste naistega nähtud, naeris ta ainult ja ütles, et see on kadedate väljamõeldis. Sovhoosi kolides ostsid nad lehma; loom ja tema tujud andsid Sirjele rohkesti kõneainet. Paar korda nende kooselu jooksul oli naine enda täis joonud, nutma puhkenud ja pesunööri otsinud, et ennast üles puua. Kainest peast naeris ta oma rumalust ja kastis lilli. Ühesõnaga, sovhoosi direktoril oli igati kena ja korralik abikaasa.” (lk 111)

Maarit Leijon: Laanekuuse juurte all

Mõtlesin, et see on tore lahe lugu, mõnus lugeda. Hooldustöötajate rõlge argipäev koos (lugejale üsna varsti üsna selgelt) mitteinimesest töötajaga, kes on piisavalt tugev, et tema pärast mitte karta. Omajagu lesbilist iha, aga hästi kirjutatud - seksisteenid, milles tehakse sissejuhatus, kellegi jalad vajuvad laiali, ja siis on juba pärast ja saame teada niipalju, et tehti igasuguseid asju, on mu lemmikud.

Ehk rahulik tore lugu, meeldivat kibestumust ja karmi hoolt täis - ja siis korraga läks põnevaks. Nii põnevaks, et nooremana ma oleks raamatusse haardunud,  nüüd panin ta kõrvale, sest appi. 
Ma ei ole niimoodi enam tundma harjunud. 
Oot, kas see on hirm või?

Niimoodi kaasa elama pole ükski kirjatükk mind tükk aega pannud. 
Siis läks pisut rahulikumaks, ent ootamatu tundehüpe värvis kõike.
Ja moraal, kui seda võib nõnda nimetada, on imeline. 

Muide, teatud tükid, panin enne lõpplahendust kokku. Just parasjagu, et lugu magusam oleks. 

August Kitzberg - Külajutud (1971)

 

Piinlik muidugi, aga iseenesest polnud varasema elu jooksul Kitzbergi loomest muud lugenud kui “Libahunti” (ja hiljuti “Maimu”); kõik need näidendid või lastejutud on kuidagi kõrvale jäänud. Ja noh: romaane ta teatavasti ei kirjutanud - kuid ega tsaariajast peale Eduard Vilde polegi romaane tänapäevani aktuaalseks jäänud.

Aga siis jäi millegipärast näppu “Külajutud”, millega oli plaan natuke pead tuulutada peale Eriksoni “Toll the Hounds” lõpetamist … aga kujunes lõppkokkuvõttes igati armsaks lugemiseks (ja samaaegselt siis “Dust of Dreams” alustamise taustaks). Eks nende tekstide hindamine on omal moel keeruline - tehniliselt võttes paras romantismus ja realismus; emotsionaalselt on need lood aga omal moel kaasakiskuvadki (millest siis keskmine hinne 4,5) . Sest Kitzberg oskab ikkagi inimese õnne ja õnnetuse elavaks kirjutada.

Ja kirjutamine ei tähenda korralikku, reeglipärast juttu - ei, Kitzberg aegajalt ikka veiderdab või vestleb lugejaga või ajab üldse esseetamist või mälestusi; toimetamist võiks siin olla küllaga. Vast markantseim oleks Hennu-diloogia, mis sulatab kokku eri žanre ja jõuab vaat et postmodernismi. Ühelt poolt kirjutab Kitzberg küla õnnetutest, teiselt poolt on kogu peateemaks siiski kõiksugu paarisaamised või -saamatused. Ja noh, Mulgimaa (kuigi kaks lugu irdub sellest linnaproosana - üks Viljandi agulist ja teine Tartu üliõpilastest), see Mulgimaa, kas saab olla uhkemat kanti ilma peal (saab).

Murest murtud 4/10

Maimu 4/10

Libahunt 6/10

Rätsep Õhk ja tema õnneloos 4/10

Kelmikülas 5/10

Koopavana 5/10

Sauna-Antsu “oma” hobune 5/10

“Rahvuslik” 4/10

Püve Peetri “riukad” 5/10

Pika patsiga preili 4/10

Veli Henn 5/10

Hennu veli 5/10

Räime-Reeda 10 kopikat 4/10

“Oleks tädil rattad all…” 4/10

Tõõtsid 3/10

Mats Traat - Kius (Mänguveski, 1972)

 

Sellist teksti võiks vast nimetada mulgi seebiooperiks - ehk siis sisu on iseenesest üsna ajuvaba, aga samas muudkui on emotsioonid üsna laes ja koguaeg käib üks draama. Ja siis tuleb finaal, mis on ootamatult traagiline. Iseasi, kas ja millist moraali siit enda jaoks õieti võtta.

Lugu siis sellest, et sepapere jagab maja parkaliperega, kes majast osa üürivad. Sepanaine Luise ei saa kuidagi parkaliperega läbi ning eks neidki tüütavad sepaproua süüdistused ja ähvardused. Ühesõnaga, ühiselu probleemid. Sepp ise ei viitsi naise probleemidega tegelda, peab seda tühiseks jamamiseks ja parkalipere naljadeks. Viimaks leiab sepanaine viisi, kuidas meest panna parkalipere peale vihastama - ja ise ta kaebab parkalinaise külakohtusse. Kõik ei lõppe siiski loodetud viisil …

Mulgi seebiooper on ühtlasi ka seepoolest, et kogu tekst on kirjutatud läbivalt mulgi murdes. Noh, eks see natuke tüütu ole, aga mis siis ikka. Tegevustik leiab aset vast 19. sajandi teises pooles. Ja eks lõpplahenduseta oleks seda teksti vastu vähe nõrgemalt hinnanud.

Anna Sakse - Kameelia (Lehed lõkketules, 1974)

 

Lugu siis sellest, kuidas Euroopasse jõudis taim, mida siin hakati kutsuma kameeliaks. Aga selleks tuli kõigepealt saata üks munk (nimega Kameelia) saata Jaapanisse, et see tutvustaks paganatele ristiusku. Ja et ta oleks ikka korralik munk, kes teeks tööd andumusega ning peaks kinni antud tõotustest. Tõepoolest, Kameelia on kõike seda.

Kuniks ta satub paastuajal ühe puu juurde taimejuuri söögiks otsima. Puu juures on mingid imelikud sääsed, keda Kameelia asub peletama. Järgmisel päeval sama puu juurde naastes … ilmub okstele kummaline olend, kes suudleb munka tänutäheks selle eest, et ta on sääski peletanud. See naisolend kutsub end drüaadiks! Munk on segaduses - see oli ta elu ilusaim hetk, aga … ikkagi suudlus. Ta otsustab, et tegu pole naisega, vaid hingega. Ja hakkab edaspidigi puud külastama, et tapetud sääskede eest saada suudlusi. Kuni drüaad teatab, et puu vajub nüüd talveunne ja tema koos sellega. Munk … ei suuda iha talitseda.

Omal moel jabur ja meelas kunstmuinasjutt. Eks kindlasti on jaapani mütoloogias mingid olendid, kes elavad puuga ühenduses, vast siis lihtsuse mõttes on need siin nimetatud antiikmütoloogiast pärit mõistega “drüaad”.

Mats Traat - Lossimägi (Mänguveski, 1972)

 

Mõneti tüütu lugu keskealisest mehest, kes teab end põdevat mingit surmahaigust ning korralikku elumõtet leidmata otsustab endalt elu võtta. Naine, täiskasvanud laps ega tuttavad pole teadlikud sellest haigusest, ainult Tallinnas elav tuttav arst - kes muidugi ise selle diagnoosis. Mees otsustab, et ta kaob jäljetult, keegi ei teaks tema saatusest, lihtsalt kaob ja kõik. Selleks leiab ta huvitava koha - Viljandi Lossimägedes suletud maa-aluse käigu, mis olevat kunagi olnud lossist salajane väljapääs; nüüd saab see tema sissepääsuks. Plaan on kena, aga nüüd tuleb see kuidagi ellu viia (või noh, kuidas nüüd öeldagi).

Nagu näha, siis mehe egoistlikud otsused pole lähedaste jaoks just kõige meeldivamad. Aga noh, sellised probleemid kaasnevad eksistentsialismi tingimustes. Nagu ikka, ei vali Traat peategelast kõige lihtsamal viisil, seekord siis on sõjaveteran, kes nüüdseks on end töötanud tehases edukaks ametnikuks. Aga noh, see haigus.

Eks lugu lõpeb puändiga, kuid seegi ei anna tekstile löövamat muljet, Traadi kohta kuidagi saba ja sarvedeta tekst.

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs (2025)

 

Järjekordne tõsine näide jaapani kirjandusest, seekord siis ühe tavalise mustatöölise elukäik - kõiksugu juhutööd alates nooruseast II maailmasõja aastatest kuni siis 21. sajandini … mil ta tuleb peale naise surma Tokyosse Ueno parki elama, et mitte olla koormaks oma järglastele. Mitte et ta oma 37 abieluaasta jooksul palju oleks kodus ja perega olnud; ta enda arvates elas ta naisega koos vast kokku aasta - muidu saatis ta perele ülalpidamiseks raha (muuhulgas siis ka oma vanemate eest hoolitsemiseks).

Eks siit saab omamoodi vaate jaapani kultuurile - aga seda siis läbi lihttöölise kogemuse. Kõik need religiooniküsimused, suhe võõrastesse, aga ka … jaapanlikud kiiksud. Ja see töö ja töö.  Ja mis õieti inimesest järele jääb, milleks sai elatud, kas vaid uuestisünni nimel (loos on üsna detailne kirjeldus varalahkunud poja matusetseremooniatest).

See kodutuse teema tõi meelde hiljuti ilmunud Kobo Abe “Kastimehe”, mõlemas on peategelased nö vabatahtlikult astunud välja tavapärasest ühiskonnast - tõsi küll, erinevatel põhjustel. Siinne vanamees astus kõrvale lihtsalt seepärast, et ta tundis end õnnetuna ega tahtnud olla koormaks tema eest hoolitsema määratud lapselapsele. Kastimees oli vast … kohalikule kultuurile omane kiiks.

Teksti lugemine silmadesse õnnepisaraid just ei too, aga samas muutub omamoodi lummavaks see vaade nö Teise Jaapani vaatenurgast, see proletaarne ellujäämine, ühiskonna väikse mutri toimimine.

kirjakoi

triinu raamatublogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle

raamatukoi lugemislood

brixie blog

Mats Traat - Kohavahetus (Mänguveski, 1972)

 

Traktorist Antsu naine Saima on kooli vahetanud ja ootab nüüd viimaks meest enda juurde majapidamisse, et mees hakkaks kohalikus kolhoosis traktoristiks. Mees ei taha lahkuda oma senisest elukohast, kuid naine on saatnud kirja, et tuleks ikka kohale.

Ants sõidab kohale, leiab maja, ees ootab nuttev naine ja kõrvalkorteris üürgav raadio. Naisel ei lähe uues koolis kõige paremini, sealne töömetoodika suisa vastumeelt. Ja vana asunikumaja kõrvalkorteris käib üks pidev jauramine ja trall, seal elab kooli kokk lõbusat elu kohalike viinaninadega. Kokk tuleb kiiresti õpetaja meest üle vaatama.

Väga troostitu pilt tollasest majandielust, mida autor avab päris kavalalt - maailma nähakse läbi mehe silmade, kel pole just suuremat soovi uues kohas alustada, seda enam et abielugi on kuidagi ähmane moodustis. Viimaks läheb Ants lihtsalt vooluga kaasa. Kuni siis loo lõpus avaneb korraks maailm läbi Saima silmade ja see seab asjad hoopis teise perspektiivi, mis selles loos vastu kajava hilissügise halluse kaks korda troostitumaks muudab.

Aga noh, samas on huvitav kirjeldus sellest, kuidas asulate vahel bussiga sõidetakse - lisaks bussijuhile on bussis konduktor, kuskil metsade vahel peatuses ronib peale veel piletite kontrollija (aga mis mõte sel konduktoril siis õieti on). Ja bussijuht ja konduktor saavad teha einelauas lõunapausi! Mil reisijatel hea külapoes käia ja suitsu teha.

Garth Nix - Home Is The Haunter (Fearsome Magics, 2014)

 

Järjekordne seiklus, nüüdne kokkupõrge jumalaga pole küll kuidagi planeeritud, seetõttu on probleemiks abivahendite nappus. Neid on palgatud toimetama üht hiiglaslikku kahurit (sellist, mille kahuritorusse mahub inimene vabalt seisma … aga sellist kahuritoru on tervelt mitukümmend meetrit) ja maagilist mõõka - seda siis kuningriiki, mis kavatseb neid kasutada oma naabriga arvete õiendamiseks. Mõõgal on üks halb omadus - peale teatud hulga tapmisi (aga see pole täpselt määratletav) pöördub see omaniku tapmiseks; ja Fitz pole kindel, kumb neist relvadest õieti ohtlikum on.

Tühermaa kuivab ning veoloomad on janused, kuni viimaks jõutakse ühe kindluseni, kuhu on nüüd end kindlustanud nunnaklooster - kes on nõus Herewardi ja Fitzi vastu võtma, sest just algaval ööl on siin uitamas üks metsik jumalanna, kes otsib endale meest, keda koletult hävitada. Fitz aimab midagi halba, kui neid on kindlusse lastud ja peagi läheb käiku nii kahur kui ka see mõõk …

Ühesõnaga, möllu saab ja loodetavasti ei jää ühtki seestunud nunna alles (õnneks pole kõik seestunud). Ja vastavalt lepingule tuleb ikkagi kahur kohale toimetada (sest mõõk … seda sai vist niimoodi eksitatud, et omanikke niipea ei leia).

Alberts Bels - Allveelaeva komandör (Lehed lõkketules, 1974)

 

Jutt, mis ehk näitlikustab tollasele lugejale aega, kui 1941. aastal asusid saksa väed omakorda Riiga vallutama, muuhulgas siis lennukitega pommitades linna. Ühte varjendisse peitunud seltskonda tabab halb üllatus - nende pea kohal on peale pommitabamust maja purunenud ning varjendist pole võimalik omal jõul väljuda. Aga kas neid tullakse päästma? Kas neil õhku jätkub selleni?

Õnneks selgub, et üks neist on allveelaeva komandör ja tema võtab juhtimise üle. Inimesed usaldavad teda, ikkagi kangelane, sellel on kogemusi keeruliste olukordadega - ja nagu näha, on ta senini vägagi elus. Muidugi, mõni inimene on kohe pessimist ja püüab endale kaasanoogutajaid leida, aga komandör hakkab torudele koputama ja viimaks koputatakse vastu. Morse! Tõsi küll, õhk on nüüd lõppemas ja abi jõuaks nendeni paari tunni pärast. Meeleolud lähevad pingelisemaks, komandör suhtleb välismaailmaga torule koputades ja vastuseid kuuldes.

See on ehk näide läti nõukogude proosast - maailmasõda, saksa pommitajad, vaprad kodanikud ja punaarmeelased. Põhimõtteliselt võinuks see aset leida ükskõik millises sõjategevusest puudutatud piirkonnas, siin pole just “lätilikkust” (mis iganes see minu ettekujutluses ka olla võiks). Jutul on ka puänt (kes ikkagi on see allveelaeva komandör?), mis ühelt poolt on üsna üldinimlik, aga teisalt lahendatud täiesti nõukogulikus vaimus. 

Belsi on eesti keelde veel tõlgitud, aga selline lühike esmatutvus ei kutsu just edasi lugema.

David Lodge: Small World

 

Olevat triloogia teine osa. 
Või no ilmselt ongi, miks ma kahtlen. 
Aga mina lugesin seda iseseisvana, ei tea eelnevast midagi, ei tunne, et järge tarvis oleks. 

Selline raamat. Selge. Nii on.

Toimuva aeg on ilmselt lähiminevik. Kas eelmise sajandi seitsmekümnendad või kaheksakümnendad? Vist kaheksakümnendad, faksimasin on juba teema. Muidu ma, 1980 sündinud, olen hilisemate aegade laps ja eriti vahet ei tee. 

Väga keeruline on öelda, mis on selle raamatu teema ja kandev liin. Vast humanitaarid ja nende konverentsid? Üle kogu maailma viivad meid lennureisid ja peatumised, üks konverents seal, teine teisal, kolmas kolmandas kohas. Seovad omavahel tegelasi, kes kohati ei tunnegi üksteist, on tuttavate tuttavad ning ei mõtle üksteisele. 
Ja ometi on kõik mingitpidi seotud.

Tegelased antud romaani ka kannavad ja veavad. Esimesed umbes 50 lk läksid vaevaliselt, sest arvasin, et jutt tuleb naiivsest noorpoeedist, kel eestlasele rõõmsat muhelust suule toov nimi Persse. 
Aga siis selgub, et Persse on vaid üks tegelane paljudest. On temaga täiesti seostumatuid suuri liine, milles keegi talle ei mõtle, ja tema enda lugu muutub samuti päris huvitavaks. Ta võib ju olla armunud ja uskuda süütult paariminekusse jne, aga tal seisab ees hulk huvitavaid avastusi.

Ehk tegelased raamatus on põnevad ja autor ei suhtu neisse kuigi kohtumõistvalt. Salliv igasuguste veidruste suhtes.
Ja samas ja samas - ikkagi on naised ses raamatus Teised ja tähelepanu, mida neile osutatakse - üsna palju siiski - on tähelepanu Teistsugusele Eluvormile. 

Nad jagunevad Ilusateks, kelle saapaid ja juukseid ja naha siledust pikalt kirjeldatakse, ja Tavalisteks, kelle kohta saame parimal juhul teada, et heledad juuksed ja ülekaal.
Neid jahitakse, nendega vesteldakse, neile ollakse lojaalne või ei olda, neil lastakse öelda mõnd terast asja, ent mitte midagi liiga tarka. Nende eest pagetakse, nende poole õhatakse, aga nad ise saavad sõna ja agentsust vähe. 
Kõige rohkem šokeeris mind stseen, kus imelist maagilist enneolematut naist taganuttev mees kohtub temaga, saab teada, et naine on vastu kõiki ootusi elus, ütleb talle asju ja et sõidab õhtul rongiga teise linna.
"Tule ka, tule minuga," palub mees ja siis seisab viimase hetkeni ootusärevalt rongiuksel, vaadates, kas Ta tuleb. 
Aga nagu - idee peale, et äkki ei läheks sellele rongile, äkki jääks naisega samasse linna, kui ta juba leidnud oled, ei tule? Ei käi isegi korraks peast läbi?
Wtf?!
Muidugi, hiljem selgub see mees sama veidralt käituvat, nii et vbla hoopis tegelase järjepidevus.

Ma ei ütlegi, et too käitumine autori meelest normaalne on.
Lodge kirjeldab palju. Nii loodust, toite, lennuki häält, kui see õhku tõuseb, inimeste mõtteid ja tegusid. Jälgib kiretult ja ühesuguse sõbraliku huviga ka inimröövi kulgu, pornonäitemängu ja merehäda. Aga teatud ... nurk jääb meeste ja naiste vahele  ikkagi.
Naised on olulised peamiselt sellevõrra, kuidas nad meeste elu mõjutavad.

No 1984 ilmunud raamat, mis muud oodata? Omal ajal peeti seda feministliku lähenemise kandjaks. "Teoses ei varjata seksuaalset ahistamist, mis noortele naistele konverentsidel osaks saab" jms. 
Tänapäeval mõjub üsna vanamoodsalt. Polegi nagu väga vahet, kas loed seda või mõnda Fitzgeraldi. 

Aga hea raamat on, samas. Kiretu, ent vaimukas kirjeldamine ja põnevad tegelased kannavad.
Olgu, mingil hetkel läksid need arvukad mehenimed mul sassi ja ma ei saanud aru, kas tegutseb nüüd romaanikirjanik või mingi kriitik või kelle kirju lehm see nüüd oligi. Ent tähtsamad tegelased sain sujuvalt selgeks ja minu rõõmuks selgus, et need on ka autori meelest tähtsamad ning just nende lugusid sai raamatu lõpuni jälgida. 
Huvitaval kombel jäid naised paremini meelde. 
Võibolla, sest neid oli vähem. Võibolla aga seepärast, et neid nimetati enamasti eesnimepidi ja perekonnanime mainiti harva.
Meestega muidugi vastupidi. Olid ainult väga üksikud mehed, kelle perenime lugeja teada ei saanud, ja nemad kas teise mehe armukesed või muidu kõrvalised teenijad. Üht kõrvalist naistegelast kutsuti ka pidevalt täisnimega ja tema isiku paikapanemaisega oli mul samuti vaeva.
Parasjagu sümptomaatiline. Et naised väärivad vaid eesnime.
Noh, jah, veidi naljakas, kuid mitte otseselt häiriv. 

Lugu on täis kõige ootamatumaid kokkusattumisi, mis umbes neljanda järel saavad rutiinseteks. Muidugi näeb ta, esimest korda Amsterdamis, seal ihaldatud neiu pilti. Muidugi sattuvad surnuks peetud naine ja tema ihaldaja ühele ja samale õhtusöögile. Muidugi kohtub jaapani tõlkija inimesega, kes ainsana kõigist  Briti kirjanikest tunneb just seda tüüpi, kelle raamatut tõlkja tõlgib.
See on väike maailm, lõppude lõpuks. Misseeoligi ... igaühe maailm koosneb umbes viiekümnesest grupist inimestest, kes omavahel kepivad, sõbrustavad, vaenutsevad ja kohtuvad kõige jaburamatel hetkedel kõige ebatõenäolisemas Ankara kohvipoes. (Ütlus, mis ei pärine sellest raamatust ja tsitaat on väga vaba.)

Lõpus keeratakse kokkusattumuste vint täiesti üle. Pole enam isegi kuidagimoodi usutav. 
Ent vähemalt lõbus.

Naomi Novik - Buried Deep and Other Stories (2024)

 

Selle kogu paralleeliks oleks muidugi samal aastal ilmunud Ann Leckie valikkogu “Lake of Souls” - aga Leckie on vast novaaturlikum kui Novik; juba ta Radchi triloogia ja selle karakterikäsitlus tundub olevat mõjutanud päris palju viimase kümnendi ulmekirjandust. Novik pole just ulmekirjanduse uuendaja, kuigi ta kangelannad on vast traditsioonide austajatele vähe liiast oma isepäisuse tõttu.

Kuid … Noviku tekstid meeldivad just puhtemotsionaalselt (või on see harjumuspäras?) rohkem (keskmine hinne 5,4) kui Leckie toodang (keskmine hinne 5,1). Mis ehk ütleb mõndagi mu enda lugemisharjumuste kohta, loogiliselt võttes loengi innukamalt fantaasiaid kui teaduslikku fantastikat.

Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake • 6/10

After Hours • 5/10

Vici • 5/10

Buried Deep • 5/10

Spinning Silver • 7/10

Commonplaces • 4/10

Seven • 7/10

Blessings • 6/10

Lord Dunsany's Teapot • 4/10

Seven Years from Home • 6/10

Dragons and Decorum • 5/10

Castle Coeurlieu • 4/10

The Long Way Round • 6/10

Koidu V. G. Ferreira - Ahelmurdjad (Lumetüdruk, 2025)

 

Arvasin seni, et ei satu lugema Ferreira loomet, kuivõrd seni ilmunud romaanid ei tekita just huvi nendega tutvumiseks. Seda üllatavam oli avastada selle autori teksti siit antoloogiast.

Maal valitsevad mingit tulnukad (rach), kes on end muundanud inimsarnaseks, nende tõeline väljanägemine on õige eemaletõukav (aga seda ei näidatagi). Inimesed elavad koos rachidega asulates - naised ja lapsed töötavad asula territooriumil, mehed toodavad toitu väljaspool - sest inimesti nuumatakse kõvasti liha ja taimedega, et neilt saaks rachidele verd, mille järgi on need õige maiad.

Selline orjandus on kestnud kaksteist inimpõlve, tulnukaeelne tehnoloogia on ammu lõpetanud töötamise, niisamuti on kadunud mälestused tulnukaeelsest ajastust. Aga teadagi, seline orjandus ei saa enam kaua kesta!

Loo peategelane on Ovana, kes on avastanud mürgi, mis võiks tulnukaid tappa. Naine ja ta ema ja vanaema töötavad taimedega, mida lisatakse loomaverele (see rachide igapäevatoit), et see oleks rachidele lihtsamalt tarbitav (sest ega inimesi saa lõputult tühjendada, see on rohkem delikatess või nii). Ovana valmistabki seentest mürki, mida segada rachide loomavere sekka, et siis vähemalt osa rache ära mürgitada ning sellevõrra oleks siis lihtsam revolutsiooni kallale asuda. Kuid keset kõige kibedamat mürgisegamist ilmub naiste töökotta üks põgenenud rach, kes palub mõneks ajaks pelgupaika. Ovana avastab, et rach on midagi enamat kui lihtsalt vihkamisobjekt. Aga ülestõus?

Selline emotsionaalne ja naiivsevõitu ulme, mis 21. sajandi ulmekirjanduse kõrval mõjub õige vanamoeliselt. Ja ega seda muljet paranda loo lahendus, mis selgitab selle konflikti tagamaad. Vast selle antoloogia kõige emotsionaalsem tekst, kõik need jalust nõrkemised lähevad juba vähe koomiliseks.

Anu Kree - Lõhutud (Looming 4, 2025)

 

Ühel päeval leiab naine oma postkastist paberlehe teatega: “Lõhkusin teie illusiooni. Helistage! Tulen ja teen korda.” No muidugi, mida see veel tähendab? Täpsemalt millise illusiooni? Ja kas illusioonide rikkumises  saab olla süüdi just üks kindel inimene? Igal juhul, sõnum on veider, aga sedelile lisatud telefoninumbrile tuleb helistada.

Aga selleks on vaja valmistuda. Suu korda teha. Teed juua. End kindlalt tunda (aga uudishimu!). Siis aga kõlab uksekell …

Lühike tekst, aga mitmeid tõlgendusvõimalusi - siiralt või irooniliselt või kujundlikult. Eks tegelikult lähtudes sedelist endast võib järeldada, milles puänt õieti on, aga noh, illusioonid-illusioonid.

Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.

Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.

Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …

Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.

Liisi Ojamaa: Lõputu juuli

Natuke on tunne, et mina ei tohiks selle kogu kohta üldse midagi öelda. Sest see on noorte inimeste luule.
Olin 20, siis ma küll ei käitunud samamoodi kui luuletustes elav "mina", aga oleksin tahtnud. Tundunuks õige. Jah, just nii peab elama mingis tõelises maailmas - kuna kogu räägib palju linnast ja korra on mainitud ka Tallinna, siis Tõelises Tallinnas - ja niimoodi just ma tahan noor naine olla.

Tüdruk, õige. Tollal ma mõtlesin enda kohta "tüdruk".

Väga võimalik, et ka Liisi Ojamaa, nii legendaarne ja nii väike hipi, kui ta oligi, tegelikult nii ei käitunud. 
Selline unistustemaailm, sina ja vein ja igatsus ja igatsetud olemine ja kõik läheb alati lörri, ent jääb hinge - jaa, see oli ka minul tõeline. Aga noad ja kõrkus ja veri, pöörasuse uim ja uimastav pöörasus - need jäid minust eemale, sellesse Tõelisse Maailma, mis vist ongi alati ja kõigi jaoks väljamõeldis. 
Ainult noored ei tea veel seda. 
Et Tõeline ei ole iial tõeline.

Nojah, ja siis ma lugesin seda kogu ja muigasin ja muigasin ja natuke haletsesin. Seejärel tuli meelde, et autor jäi vähemalt ise endale truiks ja on surnud väärikat mitte-päris-vanadussurma ning ta igatahes vähemalt püüdis.
Nii et mitte haletsus, vaid muigav respekt. 

Riimid on korralikud, ei tundu kistuna. Rütmid on sedavõrd paigas, et on selge - kui ei ole paigas, on see meelega. 
Umbes pool kogust tundub nagu Vennaskonna laulutekstid. Vähemalt üks neist ongi. 

Ja see sisu, see sisu ... Nii magusvalus nostalgia. Ja samas on nii kahju neist tüdrukutest, kes niimoodi tundsid, niimoodi tunnevad, tahavad niimoodi elada ja kunagi ei saa.
Sest väljamõeldis.
Natuke püha ja natuke paha, natuke kõrk ja eneses kõhklev, natuke lits, kel panna taha, natuke väriseb ta kannul õhk veel.
Katkised tüdrukud. Aga noh, ega me teistmoodi ei osanud, ei tahtnud.

Ma olen teraw teraw teraw teraw nuga
mis iseenda ihus ihutud
Ma olen walus walus walus walus kui Sa tuled
waid korra liigathan
            lumm ongi lõhutud

Järelehüüd Postimehes
Järelehüüd Sirbis
Kirjanike Liidu järelehüüe

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime (2025)

 

Argentiina new weird, näis, kas samalt autorilt võiks ilmuda veel tõlkeid nagu seda juhtus Samanta Schweblini puhul - iseenesest võiks küll. Antud juhul siis 12 lühilugu viimaste aastakümnete Argentiina oludest; nagu saatesõnas öeldakse, siis gootilikus stiilis (mis olevat nüüd vägagi pop stiil, nagu mulle üllatuslikult selgub).

Meeldesööbivamad lood on ehk “Ämblikuvõrk” (autosõit kihvti sugulase ja tüütu abikaasa seltsis Paraguay’sse ja tagasi), “Kooliaasta lõpp” (veider tüdruk kuuleb kooli vetsupotist hääli, mis käsivad tal end lõikuda/lõhkuda), “Ei mingit liha meie luudel” (peategelane leiab kolju, mille eest hakkab hoolitsema), “Naabri hoov” (depressioonis endine sotsiaaltöötaja satub uues elukohas kokku õige õudustäratava inimolendiga), “Musta vee all” (Buenos Airese getost läbi voolav ülimalt reostatud jõgi ja selles elav üleloomulik olend), “Asjad, mis me tules kaotasime” (Argentiina naised jõuavad väga jõhkra viisini, kuidas astuda vastu naistevastasele vägivallale). Nojah, kõigist neist juttudest võinuks muidugi teha eraldi postituse …

Saatesõnas viidatakse mitmel puhul, et tegu on vaat et õuduskirjandusega, aga millised lood just horror oleks, ei hakka õudusekauge lugejana pakkuma (vast rohkem kui pooled kogumiku lugudest). Igal juhul, mõnigi teksti läheb päris jõhkraks, mõnigi on õige hankanglik painaja. Aga eks see ütleb midagi kaasaja kohta - või siis lähiminevikust, kust on Argentiina tulnud. Ja muidugi Esimese ja Teise Argentiina vastuolud. Ja need segased katoliiklike pühakute kultused. Aga sellest kõigest kirjutab ka saates, kes muuhulgas viitab rahvausundi mõjudele, mis mul küll suuremat märkamata jäi.

Igal juhul, tasub lugeda, kui soovi  lugeda väikeste ampsakatena miskit veidrat, kummastavat ja õõvastavatki.