Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

 

Romaan, mille tegevustik leiab siis aset 10 aastat peale “The Crippled God” sündmusi - Genabackise kontinendi aladel, kus omal ajal alustas Karsa Orlong oma teed maailma muutmiseks. Mallick Reli impeerium on nüüd siin oma võimu kindlustanud, on veel metsikud maad Silver Lake’i taga, kus siis elavad erinevad … olendid: Teblor, Jheck, Saemdhi jms.

Korraga on need kõik ühinemas, et ühiselt inimeste aladele tungida - ning põhjuseks pole vaid vallutamishimu. Hoopis on lagunemas Jaghuti loodud iidne jäämüür, mis on hoidnud seni nende elupaikade tagust ookeani tagasi - ning jäämüüri hävinemine tähendab lihtsalt kõigi siinsete alade üleujutust. Nende pea müütiliste olendite juhid on juba mõnda aega plaane teinud ning plaanivad nüüd lõunapoolsetele tasandikele tungida.

Jäämüüri seisukorrast pole aga teadlikud impeeriumi jõud: nad küll valmistuvad konfliktiks, sest pingete tõus on selgelt tajutav. Impeeriumi sõjavägi on kümne aasta jooksul edasi arenenud ning hoolimata sellest tohutust elavjõust, mis neid arvatavalt ründab, on neil omad nipid sellega toimetulemiseks, ohjeldamiseks või koguni … nende aitamiseks. Silver Lake’i linnakesse saabub mõnekümnepealine merejalaväelaste rühm - koos enam kui tuhande palgasõduriga, kellega hiljuti vihast lahingut peeti, kuid nüüd on sõlmitud töövõtuleping. Mis küll ei tähenda, et palgasõdurid ei unistaks arveteõiendamisest nendega. Järve ümbruses toimub suur loomade ränne lõuna poole, ning neile järgneb olendite armee (koos järglaste ja mittevõitlejatega), kelle kaugeim eesmärk on jõuda Darujhistani. Sest see jäämüür laguneb. Ja Darujhistanis peaks olema üks enda jumala staatusse vastumeelselt suhtuv Teblor.

Romaani tegelaskonna võib lüüa laias laastus kaheks - lõunapoolsed inimesed ja põhjapoolsed olendid. Inimestest siis Malazani sõjavägi, Balki palgasõdurid (kel paistab olevat mingi side põhjapoolsetega) ning Silver Lake’i elanikud - need, kes veel mäletavad Karsa Orlongi märatsemist ning hiljem toimunud orjade vabanemist. Romaani vast nõrgeim külg on see, et millised üliinimesed need Malazani sõdurid õieti on - supersõdalased, aga ikkagi head inimesed. Emotsionaalselt muidugi kaasakiskuv lugeda, ratsionaalselt võttes aga vähe üle võlli. Varasemast dekaloogiast on siin esindatud seersant Spindle, kel juured koguni Bridgeburnerite juures (mäletamisväärt on küll tegevus “Toll the Hounds” romaanis sealsete väärastunud jumalakummardajatele vastu hakkamisel - millest küll midagi postituses ei kirjutanud). Muus osas on siis sõdurid ühel või teisel viisil peast soe seltskond, kelle ülesandeks on pea abercrombielikku kildu visata - ja olla samas moraalselt (enamvähem) õiglased. Mingil moel see väsitab, kuidagi liialt … positiivsed (aga eks see on Eriksoni nõrkus nende sõjaväelastega).

Põhjapoolne seltskond on muidugi kirju ning kirjumaks teeb seda Teblorite kuulsa Karsa Orlongi pärand - kes on tõstetud pea jumala staatusse, aga kes ei paista sellest põrmugi hoolivat (jajah, raamatu pealkiri, romaanis endas teda küll pole). Pärandiks on ka Orlongi vägistamiste tagajärjel sündinud järglased - tütred Teblorite hulgas ja siis on Rant. Segavereline poeg, kelle Orlongi vereõli kasutamise järel meelemõistuse hägustanud ema ajab ta minema Silver Lake’st ning kes on sirgumas oma vägistajast isa masti hiiglaseks. Rant suundub otsima Tebloreid, et oma sisemuses selgust saada - viis, kuidas ta nende probleemidega tegeleb, tekitab ühtaegu sõpru ja vaenlasi; ning ta äratab tähelepanu ka kõrgemates jõududes (nt War-Bitch, kes peaks olema ehk raamatu kaanekaunitar). Rant ei taha tappa ega möllata - kuigi mis tal üle jääb, kui vaja kaitsta end või sõpra. Rant on siis omamoodi vaste Malazani sõdurite moraalile, aga hoopis traagilisematel alustel (noh, omamoodi antiiktragöödialik tegelane - kui ma nüüd ära ei sõnu).

Aga nagu öeldud, siis jäämüüri lagunemine puudutab kõiki, nii on koos Tebloritega sõjateele ka teised olendid, kes ajalooliselt on üksteisega pigem vaenlased - Jheck, Saemdhi ja misiganes müütilised “rahvad”. Ja eks neil ole erinevad motivatsioonid lõunapoolsetel aladel edasi tegutsemiseks - mis seda üldist liitu just reaalselt ei tugevda.

Romaan on nö kergemalt loetav kui dekaloogia raamatud. Lühem, pole nii palju tegelasi ega tegevuskohti, peatükid on lühemad, aga samas peatükisiseselt pole sellist meeletut vaatenurkade ja maailmade vaheldumist.. Eks kuskil on juba mainitud, et see raamat võiks olla uuele lugejale vaat et sissejuhatuseks Malazani maailma - omal moel tõesti võimalik; eks siin küll mainitakse dekaloogias juhtunut, aga samas tekst loetav ka üsna iseseisvana. Ja seni on vähemalt jumalate ja üliolendite tegevus üsna tagaplaanil - korra küll ilmub Edgewalker kui ka lahutamatu paar Cotillion ja Shadowthrone; kuid nende osalus siinses romaanis jääb üsna hägusaks. 

Eriksoni agenda näib ühtaegu utoopiline (kokkuhoid ja teineteise aitamine) kui naturalistlik (sest elusolendid on oma tegevusega loodusliku keskkonna üsna tuksi keeranud - see on muidugi üsna tänapäevane uhhuuvaba tulevikuvaade).

Algselt triloogiana plaanitud sari on nüüd autori järgi kasvanud tetraloogiaks, ning äsja oktoobris ilmus sarja teine osa “No Life Forsaken” - mis varasema dekaloogiale omaselt on hoopis teise tegelaskonnaga ja kontinendiga.

Timo Talvik - Legendaarne Professor Jänespüks (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse seitsmenda koha lugu on puhas fantaasia, seda küll arvutimänguliku loogikaga. Erru saadetav ülikooli õppejõud mõtleb, et mida siis teha peale akadeemilist õpetamistööd ning talle meenuvad armastatud arvuti- ja rollimängud, mida ta varem ikka mängida sai. Imekombel ärkabki ta peale tööõnnetust ühes … mängus.

Seal on ta mängu sisenejana kõige alama klassi tegelane, ning kuidagi tuleb end üles töötada. Ta valib endale poolhaldja rolli ning tugevusteks saavad erinevad nö akadeemilised võimekused, näiteks eri keelte mõistmine (seda muuhulgas loomade-putukate puhul). Ja algab vaevarikas ning samas ka meelt lahutav (jajah, jänespüks) tõus selle maailma tegijate hulka, mille käigus tuleb eri liiki olendeid omavahel suhtlema ja teineteist mõistma saada.

Arvatavasti mõistan, miks jutuvõistluse hindajatele selline tekst meeldis - meelelahutuslik ja tempokas, lisaks nö inimlike väärtuste rõhutamine (nojah, mis on küll “inimlik” selles fantaasiailmas). Kui eelmised kolm lugu olid rohkem või vähem Eestiga seotud, siis siin on puhas fantaasiailm, või noh, minule täiesti tundmatu LitRPG esteetika.

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Seio Saks - Fuuga (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse üheksanda koha lugu on puhas teaduslik fantastika, mis kirjeldab elu 21. sajandi teises pooles; tegevus leiab aset Tallinnas, mis on üpris muutunud ning kuulub Atlandi Majandusalasse - mis näib olevat üsna europiidsete inimeste liit ning üha võõravaenulikum. Veel on selles tekstis teiseks suurvõimuks Hiina (rohkemat siin ei mainita).

Kuid on veel üks jõud ning see on üleilmne tehisintellekt, mida on muuhulgas kasutatud linnade ja linnaosade planeerimiseks … kus aga juhtub seletamatuid aegruumilisi veidrusi (üks hüpotees, et tehisintellektil on igav, kui maailm on selgelt piiritletud ja oma piiride taha sulgunud?), mis muuhulgas on üheks põhjuseks, miks tehisintellekt on sattunud põlu alla.

Selles Tallinnas satub üks kohalik mees kohta, mille olemasolust polnud tal aimugi - see on omamoodi linnriik ehk autonoomne Ülemiste linnaosa (mille on siis omal ajal projekteerinud tehisaru), kuhu saadetakse Tallinna sattunud Atlandi Majandusalasse sobimatud inimesed (näiteks peategelane näeb hiljem india perede ilmumist). Ülemiste juhil on plaan nö paremast tulevikust, seda siis tehisaru toetusel. Peategelasele see plaan iseenesest imponeerib, kuid ta uued tuttavad seal Ülemistel uurivad hoopis teisi asju (ning üleüldse, kelle huvides?).

Et siis päris painajalik tulevikufantaasia, kus 2040. aastatest varasemast midagi ei räägita. Tegelaskond on päris internatsionaalne (enamuse tegelaste nimed küll slaavipärased), kuigi mingil moel paistab olevat säilinud ka eesti keel ja selle kasutamine (või siis peategelasest lähtuvalt pole tal suuremat kokkupuudet “eestlusega”?). Tekstis on samuti oluline tehisintellekti küsimus, mingil moel võiks seda mõelda ajasrändamise teemaga, kuid pigem on ikka oluline tehisaru teema. Ja noh, eks oleks huvitav teada, kuidas õieti jõuti selle Atlandi Majandusalani (ja miks see on hävinguteele sattunud).

Pole päris pikka aega ulmet lugenud (viimati ehk Kaarnakirja eelmise kogumiku tekste?), seega juba mõneti harjumatu lugemisvara. Eks silma kriipis üks pisiasi, kuidas peategelane samal päeval kohatud naisega õhtu lõpuks ühte heitsid, ei saanud nagu arugi, et neil varasema suhtluse põhjal miskit flirti vms oleks. Aga noh, omamoodi vanamoodsa teadusliku fantastika värk ehk inimeste intiimsem pool võib avaneda üsna jaburalt.

Aga jah, muidu üsna huviga loetav tekst.

Manfred Kalmsten: Valrafn

 

Kuni päris lõpuni mõtlesin, et mis seal ikka muljeid kirjutada, piisab hindest küll. 
Aga päris lõpus, päris-päris viimste lausete ajal korraga tekkis tunne, et see lugu oli minu jaoks siiski midagi muud kui "Täheraua saaga", mille protoversioon ta on.

Võibolla oli hirmus erinev see, et nüüd ma ju enam-vähm teadsin, kuidas lugu läheb, nüüd ma ei saanud hämmastunud olla sündmustiku üle, ja märkasin muud.
Ent võibolla ongi see lugu veidi - teistsugune. 

Nägin seekord narratiivi rohkem tervikuna, mitte sündmuste jadana, mis viis punktist punkti ja iga punkt oli hämmastav.
Sedasi tervikuna vaadates jäi sisse päris hirmus tunne. Mitte "kõik on võimalik", vaid "kel määratud on hukka minna, hukka see läheb niikuinii".

Sünge ettekuulutus saab punkt punktilt teoks ja asi läheb veel palju hullemaks kui ette kuulutati.
Üks tegelane aina kavaldab ja susib, aga miks, jääbki arusaamatuks - välja arvatud et tal oli tükk aega kehv olla olnud ja ta on halastamatult nõme.
Öeldakse lahkeid asju, aga tehakse jubedusi. Ning seda rahulikult, muretult, mingit hingepiina või häiritust tundmata. Nii inimesed kui mitteinimesed on lihtsalt nupud, mis ei tähenda teistele midagi, ja isegi kui mõni harv lein on tõeline, kasutatakse seda siis julmaks näitemänguks ja rohkem oma kaotusele või tegude tagajärgedele ei mõelda.  
Kui must ja hirmus lõpuks üks saatus on ... ta vist oli "Täherauas" sama hirmus, ent siis olin ma loo pöörasusest nii segaduses, et ei märganud.

Nüüd märkasin ja lugu tundub palju hirmsam kui varem. Kogu lugu, mitte ainult peategelase saatus. Lootusetu ja õrnusetu, isegi valu tundub olema nõrgem tajuda kui kadedus või auahnus tunda.
Samas tunduvad tegelased elusad, nende toimimises on mingi sisemine loogika.

Selline maailm, kus minusugustel ei ole kohta, kus ei künta, külvata ega koguta isegi metsast taimi, kus ravida osatakse vähe, ent tappa hästi, kus ahastusest murdub ainult üks süda loo päris alguses, halastusest ei tehta ainustki tegu ning kõik on mingi plaani tagajärg ... on tegelikult päris raskesti kujuteldav. 
Aga väga hästi loos esitatud.
Ja selle loo üldine süngus ja hirmsus mulle tegelikult meeldib. On võetud väga julm vaade ja mindud sellega siis lõpuni välja. Aus.
Ausust ma austan.

BAAS
Loteriis varem

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

 

Suur maraton on läbi. Algselt plaanisin selle dekaloogia 10 aasta jooksul läbida (ehk siis üks romaan aastas), siis tegelikult sai hakkama 7 aastaga, neist sel aastal tervelt kolm romaani.

2019 “Gardens of the Moon”, “Deadhouse Gates”

2020 “Memories of Ice”

2022 “House of Chains”

2023 “Midnight Tides”, “The Bonehunters”

2024 “Reaper’s Gale”

2025 “Toll the Hounds”, “Dust of Dreams”, “The Crippled God”

Mis edasi? Jätkata Witness triloogiaga (mille teine romaan ilmus oktoobris)? Võtta ette paar Esslemonti romaani, mis toimuvad dekaloogia ajal? Võtta uuesti dekaloogia ette ja nende vahele lugeda Esslemonti romaane (no millal siis üldse nendeni jõuaks)? Ühesõnaga … kihu on sees ja soov seda maailma selgemaks saada - sest kui vähe sai pihta veel kümnenda romaanis puhul, mis värk on toimumas.

Ja noh … viimane romaan tegi minu jaoks huvitava kannapöörde ning selgub see Tavore armee retke mõte - päästa Crippled God. Ausalt öeldes polnud mul veel “Dust of Dreams” lugedes aimu, et midagi sellist on tegemisel - ja ega Tavore sõdalased ja liitlased seda tea. Aga nad võtavad selle üllatavalt mõistlikult vastu (sest kes ikka Capustani mäletab, eksole). Ja eks see viimaste romaanide ülesehitus ongi valmistatud siinse finaali kataklüsmideks - muuhulgas siis sellised tüütumad osad nagu Snake ja Shore (samas nagu ei kujuta ette, et teistkordsel lugemisel tahaks Snake’le aega kulutada … kuigi jah, milline emotsionaalne finaal).

Ja kas tõesti peaks siin postituses kokku võtma kümneosalist romaaniseeriat? Kuidagi … võimatu. Eks seda seeria lugemist võiks kirjeldada pigem nii: olulisem on protsess, seisund, kui kohale jõudmine.

Niivõrd eepiline värk tekitab muidugi tunde, et siin oleks lahenduseks vaja veel üht tuhandeleheküljelist kolossi, aga see läheks muidugi hullumeelsuseks - aga kuidas küll kõike seda eelnevat ometigi kokku võtta? Ja mis peaks siis sellest maailmast järel olema peale kõike seda lohede ja jumalate ja olendite hävitustööd? Mis küll on järel neist neljast vanimast rassist? Nagu aru sain, on plaan hävitada kõik Forkrul Assailid (keda peaks veel leiduma teistel kontinentidel), aga kuivõrd see läheb kokku selle kõikevõitva empaatia paatosega, mis siin finaalis korraga lõkkele lööb?

Ja vast oleks oodanud mingit suuremat etteastet kahelt superhävitajalt - muidugi, vangistatud meelemärkuseta Icarium oli kogu aeg ähvardusena pea kohal, Forkrul Assaili nö must hobune. Ja Karsa Orlong, kes Darujhistanis ootab oma võimalust jumala hävitamiseks, mis siis minu jaoks kuidagi möödaminnes juhtubki ja selle tulemus on finaali tarbeks vägagi uhke - aga ikkagi, eelnevate romaanide põhjal oodanuks nagu mingit vägevamat etteastet. Selle asemel on siis Ublala Pung, omamoodi ühenduslüli Karsa Orlongi ja Icariumi vahel.

Ja lohed, mis sai lohedest. Või Errastas, tema käekäik kadus lõpuks kuidagi ära (või jällegi, ei pannud tähele). Ja Heboric, kogu selle tekstimassiivi peale olin enamvähem unustanud selle olemasolu. Või et siis Apsalara võiks siis korraga saada õnnelikumaks.

Kõigist emotsionaalsetest jubedustest või juhuslikest saatustest hoolimata on tegu siiski fantaasiakirjandusega, ja eks siin ole sellist deus ex machina värki - kuidas Tavore armee pääses lühisabaliste rünnakust (see küll muidugi eelmises romaanis) või siis Parani armee sinna ja tänna ilmumine, ja no muidugi Tavore armee Klaaskõrbe läbimine, või noh, millised vägiteod aitasid Kolanse armee vastu. Ikka siuh ja säuh ilmub tagataskust trumpe.

Ja Cotillion ja Shadowthrone - miks nad üldse kerkisid jumalate staatusesse, kuidas nemad said selle suure intriigi õieti toimima; miks teised rassid (nii humanoidsed kui mittehumanoidsed) nendega koostööd tegid (Dassem Ultor ja T’lan Imass?). Jajah, nende võimule tõusmisest on olemas omakorda Esslemonti triloogia (ahjaa, kui jätkata postituse algust - äkki jätkata selle lugemisega? Või veelgi ajas tagasi ning Eriksoni teine pooleliolev, Kharkanasi triloogia?). Ja lõpuks ma ei mõistagi, mis sai Crippled Godist, mis see Cotillioni pussitamine siis oli? Nagu öeldud, senimaani ei saa kogu värgile pihta.

“In that Malazan Book of the Fallen, the historians will write of our suffering, and they will speak of it as the suffering of those who served the Crippled God. As something … fitting. And for our seeming fanaticism they will dismiss all that we were, and think only of what we achieved. Or failed to achieve.

And in so doing, they will miss the whole fucking point.

Fallen One, we are all your children.” (Fiddler; lk 446)

“‘We can’t win, can we?’

He glanced at her. ‘Among mortals, every victory is temporary. In the end, we all lose.’

She spat on to the white sand. ‘You ain’t cheering me at all, sir. If we ain’t got no hope of winning against ‘em, what’s the point?’

‘Ever won a scrap, Captain? Ever stood over the corpses of your enemy? No? When you do, come find me. Come tell me how sweet victory tastes.’ He lifted the sword and pointed down to the breach. ‘You can win even when you lose. Because, even in losing, you might still succeed in making your point. In saying that you refuse the way they want it.’” (Yedan Derryg, Brevity; lk 471)

“But Paran was shaking his head. ‘You don’t want that, High Mage. Trust me, you don’t. There are too many rogue players in this game. Icarium. Draconus. The First Sword of the T’lan Imass. Olar Ethil, Silchas Ruin, Tulas Shorn, Kilava - even Gruntle, the Mortal Sword of Treach. And now the Eleint, and how many dragons have come or are coming through the gate? A hundred? A thousand? Oh, and the Elder Gods: Errastas, the past Master of the Tiles, and Kilmandaros and her son …’

/-/

The High Mage threw up his hands. ‘Let’s just add the K’Chain Che’Malle and the Jaghut, and oh, we should probably mention Hood himself - no longer dragging the Throne of Death by one ankle. And who knows how many slavering fanatics of the Wolves of Winter? And what about the Crippled God himself - will he go quietly? Why should he? If I was him, even if you showed me the inviting door at the far end, I’d be slicing throats all the way down the corridor. I’d have damn well earned the right to as much vengeance as I could muster!’” 

Paran grunted. ‘All right, it’s rather more complicated than I had imagined, then.’” (Paran Ganoes, Quick Ben; lk 819)

siin blogis sellest romaanist varasemalt:

loterii

loterii

Eeva Jeletsky - Kösteraat (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kümnenda koha lugu on ehk etnoõuduse kanti tekst ühest kummituslikust majast, millega juhtub seletamatuid sündmusi. Kui külarahvas viimaks asja tausta uurima hakkab, selgub üks kurblik lugu köstri perekonnast ja selle sünnil lahkunud poja vaimust, mis jäi taevariiki üle kandumata … ja mis hakkas seda maailma oma vaatepunktist uurima.

Pool teksti sai nüüd spoilerdatud, aga teist poolt mitte. Autor on ühelt poolt võtnud ühe klassikalise õudusloo, mis kenasti mahuks eesti etnoõuduse voolusängi, kuid seejärel on ta seda täiendanud nö rahvusvaheliste motiividega, mis teeb ehk selle jutu maailma kuidagi … liialt suureks? Aga noh, samas see ehk olekski klišee murdmine või edasi arendamine (mitte et ma etnoõuduse tundja oleksin).

Mis mulle aga veel meeldis, oli kuidagi klassikaline (või lihtsalt korralik?) keelekasutus.

Elo Valner - Kuidas ma veel vanuigi väikest viisi maaparandajaks hakkasin (Looming 2, 2025)

 

Päris terane soovituste kogumik selleks, kuidas lammutada maamaja, aga looduslikult - selleks aitavad kaasa kõiksugu seened, närilised, linnud ja putukad ning muidugi vesi. Tuleb lihtsalt olla valla kõigele, mis soodustab lagundamist.

Ja tegemist pole mingi egoismi palanguga nagu “peale mind tulgu või veeuputus” vms, ei, lihtsalt üks … rahulik minnalaskmine, kellele seda maja ikka õieti vaja on ja milleks võõrast raha kulutada, las loodus võtab tagasi oma.

Takkajärgi uurides selgus, et kirjutaja puhul on tegu päris noore inimesega, ei arvanudki.

Kaupo Sempelson - Raamatuvaras (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

See tekst küll ei pääsenud jutuvõistlusel esikümnesse, küll aga sai ära märgitud raamatuaasta raames ning seetõttu nüüd leidis tee paberile. Ühtaegu tekitab see ootust ja ängistust: jutt ise ei paista silma just erilisusega, ehk siis esikümme võiks olla tugevamast puust. Ängistust, et … tegu on kogumiku lühima tekstiga - ülejäänud tekstide keskmine võiks olla nii 40 lehekülge.

Aga lugu siis sellest, et esimese nooruse selja taha jätnud varas saab ootamatult hea pakkumise - ülesandeks varastada ühest tühjana seisvast mõisahäärberist raamat. Sellise töö eest pakutakse fantastilist summat, aga noh, tellija kiiks. Peale viimase mõisahärra surma ta pärijad enam seal ei ela, käiakse vaid kütmas. Nagu kohale jõudnud varas avastab, on ukselukud paras naljamäng - siit mõisast võiks veel mõndagi minema vedada.

Rõõm lihtsa töö pärast lahtub, kui ühel hetkel on kuulda peaukse kääksatust: aga see on vist kütja, sest peagi on kuulda kaminas tule praksumist, ja üht imelikku laulmist, mis kõik kestab kuidagi liiga kaua …

Et siis selline lühike kammerlik lugu, mis võiks aset leida ükskõik kus euroopalikus väärtusruumis. Vaatepunkt on tegelasest lähtuv ning ehk siis pole vaja sisekõne aegajalt markeerida jutumärkidega, kõik on nagu niigi selge - eks see on ainus asi, mis teksti puhul veidi häiris, kuid muidugi on see puhtalt isiklik maitse.

Kui ma ei eksi, siis peale esimese jutuvõistluse polegi valitud tööd nö eraldi kõvakaanelisena välja antud. Igal juhul, päris maitsekalt kujundatud Kaarnakirja sari, Fantaasia kirjastuse toodangu vast parim kujundus üldse, eks Liis Roden on siin täppi pannud.

Monica-Linde Klemet - Halastus (Looming 2, 2025)

 

Lugu siis sellest, kuidas Kirsi ja Rein oma abielulahutuse endi jaoks ära vormistasid. Selleks läks küll vaja enamat kui formaalset hüvastijättu ja allkirju, aga noh, seda kindlam äratundmine.

Tekst algab õige mittemidagiütlevalt või noh, vähe klišeelikult, aga kogub siis draamat ning viimaks jõuab kõiksugu tegelaste kurnatuse piirini - tervel Pärnu EMOl on nüüd selge, et … asi ongi lõplikult ammendunud. Väga hästi teostatud kõrvaltegelane on see Joosep, kes nende tõttu traumapunkti sattus ning üha hullemini end tundis ja ometi püüdis kuidagi neid lahkuminejaid mõista, see tegelane vast tõstiski teksti paremaks.

Pavel Vilikovský - Sulelumi (2025)

 

Algul ei saa vedama, pärast pidama ehk siis selle teksti maailma omaksvõtmine vajas natuke aega, ja noh, eks tegelikult raamatu lõpus on rohkem juttu sellest isiklikumast kogemusest mälukaotusega kaaslasest, mis on päris hingekriipivalt kirja pandud.

Teksti omapära on vast see, et enamuse ajast ei öelda midagi kindlat, vettpidavat (seetõttu on keeruline midagi tsiteerida); selles on vana head … postmodernismi (millegipärast tuletas see meelde autori eakaaslase Mati Undi; huvitav, kuidas tema kirjutanuks sellises vanuses). Kõik need arutelud slovaki ja menomini keelest, jutustaja mälestused lapsepõlvest ja abieluaastatest või ka intiimsemad sedastused, kõik see on justkui rabas hüplemine, mis jõuab kindlamale pinnale paradoksaalselt siis, kui rohkem tähelepanu jutustaja naise mälu moondumise ja lagunemise kirjeldamisega. Selles on keskeuroopalikku, see on üldinimlik.

Eks segadust tekitab ka teksti liigendamine eri numeratsiooniga - mingil hetkel saad enamvähem pihta, mis on mis, aga samas näib täiesti loomulik sellele tähelepanu mitte pöörata, lasta lihtsalt tekstil edasi voolata oma käänulisi teid pidi. Ja mis on õieti see laviin, mida jutustaja mitmel puhul kujundina esile toob - minu jaoks on see eelkõige isiklik pöördumatu kaotus; autor paistab seda küll kujutavat vähe universiaalsemalt.

murca: Kaks hunti

 

Sihuke kogu, et hakkasin endas kahtlema. 
Mina vist ei suudaks oma elukogemust nii täpselt kirjeldada, kui murca seda teeb.
Jaa, muidugi, tema kirjutab oma kogemusest; osalt endast, suuremalt osalt maailmast enda ümber. 
Aga mina tunnen, et palju täpsemalt minust, kui ma ise suudaksin. Maailmast minu ümber, sellest maailmast, mida näen - aga sõnadesse ei taipa panna. Ei oska näha neid asju, mis igapäevased. iseenestestmõistetavad - aga tema silmades olemas.

Väikesed teravad terased detailid korda 300, nii tuttavad - ja samas sellised, millest mina üle vaataksin.
murca ei vaata, murca paneb tähele. Ja mitte ainult oma elust, ka nende eludest, kes väga mittemurcad. Paneb tähele vahel malbelt, vahel pilklikult, harva põlglikult - aga kui juba teravalt ütlemiseks läheb, oi, ta on terav. 

Inimesed nutavad ja halisevad, et liiga tehakse, aga tema pole veel alustanudki!

Samas on malbust, eneseirooniat, muigvel eneseirooniat ja eriti rõõmsat eneseirooniat kah veel.
Moodsat rahvaluule-moodi luulet on üllatavalt palju.

"(...)
kogemisest kõrvaldatud,
pidulistest pagendatud
kõrtsilistest kaugendatud
armukestest ammu ilma
seltsiliste seljapoole
õhtul voodis ihuüksi
teki alla külmetama
kuivalt kõhtu katsutama
musidest vaid unistama
minavõtan, minavõtan telo kätte
taskust targa mehe näppu
'kraani siba silme ette 
asun käbe sirvimaie
(...)"

Ja see oli ainult katke. 
murca ei pea miskikski väidet, et luuletuses peab vähe sõnu olema - tema sõnutseb külluslikult, tõstab esile seitseteist detaili, kulutab kaks või kolmgi lehekülge, nii et luuletus jääb ajju kajana, emakeel kõrvu kütkestama ... 

Aga ta oskab lühike ka olla.

Tutvumiskuulutus

üks asi, mida sa peaksid teadma:
minu keha on tempel
mällu igaveseks

murca näeb nii paljut nii hästi, et tema ees hakkab natuke hirm.
Mida ta minus näha võiks?
Aga sinus?

(Kui seda Betti Alverile ei nomineerita, pole küll õiglust ilmas.
Muidugi võiks ka võita.)

Eduard Vilde - Minu vend türkoo (Jutustused II, 1953)

 

Päris terav reisimälestus eelarvamuste teemal. Sõidab siis Vilde rongiga Prantsusmaalt Šveitsi ning ta kupees istub muuhulgas üks alžeerlasest sõdur. Jutustaja tunneb hirmu: sõjaväelane on relvastatud noa ja püstoliga, tegemist on metslasega, kes kindlasti tahab kaasreisija kõri läbi lõigata.

Veel hullem: ta alustab jutustajaga vestlust, mille peale hakkab Vilde praalima, kuidas tema on kasakas ja võidelnud Venemaa kõiksugu sõjakäikudes - ja milline kangelane! Alžeerlane kuulab ja imestab. Ent kahjuks peagi selgub, et sõdur pole üldsegi nii metslane ning “vene kasakas” jääb hoopiski häbisse.

Ehk siis üsna klassikaline tekst eelarvamustest: kõigepealt Vilde laob kokku kõiksugu hirmulugusid ja kujutluspilte teistsuguse asjus, seejärel tõmbab elegantselt vaiba alt.

Riste Lehari - Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa (Looming 2, 2025)

 

Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne)  nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.

Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.

Piret Raud - Uus naaber (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Dramaatiline lugu hamster Mariost, kel on ebaõnne kokku puutuda ooperilaulja Paulaga, kes kardab hiiri. Aga Mario on hamster! Igal juhul, nende esimene kohtumine lauljapoolse kõrgendatud hädakisaga, kui puurist välja pääsenud Mario kohtub temaga lauljanna vannitoas. Saabub hamstri omanik ning viib ta puuri tagasi.

Paistab, et Mario omanikule meeldib see Paula ning ühel päeval kutsub ta lauljanna hamstrit vaatama. Paula … ei tunne vaatepildist just erilist liigutust. Takkajärgi pääseb Mario uuesti põgenema ja jällegi lauljanna vannituppa, kus aga seekord saab ta tunda lauljanna jala otsa kinnitatud kinga.

Ühesõnaga, kergelt sadistlik looke, kus vaene hamster ohverdatakse “Tosca” finaali loomiseks. Ja kui nüüd mõelda, mida kõike oli vaja selle loo kirjutamiseks. Kuid seda me ei küsi, tahaks ikka öösiti magada.

Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Piret Raud - Ilus päev (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugeja süümetundega mängiv lugu, mis kirjeldab üht ilusat päeva nende elus, kellega meiesugused ei taha just eriti tihti kokku puutuda.

Jällegi, see puänt, pea viimase lõiguni mõtlesin, et millega nüüd autor selle õieti ära lahendab - kui seda üldse jõuab tehabki. Aga lahendatud see saab ja milline kergendustunne lugejale, eksole, sa ei olegi nii vastik inimene.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2025

 

Värske valik toekamaid võrseid eesti kirjanduspõllul, kes neist võiks võita aasta ilukirjandusliku debüütraamatu auhinna?

Pakkumisel siis 5 luulekogu ja 1 proosateos; võitja selgub varsti - 23. novembril kell 16, Tartu Kirjanduse Majas.

Piret Eesmaa “Hiirekõrvul”

Kalev Kerge “Kaose väli”

Kerttu Kirjanen “Haav(atav)”

Riste Sofie Käär ”Aps!”

Kristi Küppar “Tei tuu tii”

Johanna Roos “Tsükkel” - võiduraamatust on siin blogis kirjutatud nii.

Eduard Vilde - Minu tohtrid (Jutustused II, 1953)

 

Korraga kirjutab Vilde endast ja oma kuulsusest - lugejad teavad ta naljalugusid ja “Mahtra sõda”, ning kui austatud kirjanik on korraga haigeks jäänud, ilmuvad ta juurde erinevad ravitsejad (sest kes siis arsti usaldab, see tahab vaid haiget lahti lõikuda - mis abi sellest ikka saab).

Algul tulevad naabritädid oma möginskitega, siis hakkavad sisse astuma lugejaid, kes pakuvad oma ravimeetodeid ning jagavad muidu tarkusi ja soovitusi Vilde kirjutatu hädade ja valskuste asjus.

Saaks siis kõige selle peale terveks, aga ei.

Et siis omamoodi metafiktsioon kirjaniku kuulsusest ja taagast, ilmunud juba 1902. aastal. “Suguvend Johannese” aegne olustik on küll nüüdseks kadunud.

Piret Raud - Paberist lind (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis pensionärist, kes tütre nõudmisel on sunnitud vahetama elukohta - senise viienda korruse asemel on nüüd igati korralik esimese korruse korter, mis olevat tütre järgi vanainimesele sobilikum. Aga mis on esimene korrus viienda korruse kõrval!

Siit sa ei lennuta paberlinnukesi või muid olendeid alla! Päikestki on palju vähem. Ehk siis nagu kõlab jutu avalõik:

“Ma olin alati teadnud, et minu puhul oli oht muutuda vanaduses selliseks naiseks, kes kõnnib mööda linnatänavaid ja röögib omaette vihaselt ning virutab käekotiga vastu laternaposte, et leida väljapääsu endasse kogunenud ängistusest. Nüüd oli see hetk käes.” (lk 67)

Tekst ei jõua emotsionaalselt “Kaotatud sõrmede” või “Meie aed” kanti, aga eks seda ongi keeruline oodata. Eks see on jälle tugevalt puändikeskne tekst ning ega suurt muud siin avaldugi (seda siis minu jaoks), lugu saab selge lahenduse (erinevalt siis mainitud tipplugudest).

Manfred Kalmsten: Kaarnasüda

 

Kaaren on väga hea tegelane. 
Ta1 on just selline, nagu naistegelane mu arust olema peab - mitte et nad kõik peaksid olema sigarette suitsetavad alkohoolikud, kes samas praktiliselt kõik teistsugused läbi peksta, ära tappa ning millestki hoolimata ka surijaid tõurastada võtab. 
Aga nad võiksid olla meestest suhteliselt eristamatu sisekõnega, ütlema samas endale: "Naine, kao siit!" või muud seesugust, mis näitaks, et nad ei kannata mingisuguse absurdse alavääruskompleksi all oma soo suhtes, ning neil võiks tõesti olla ka muid huvisid kui mehed.

Jutt on samuti hea. Hea tempoga, hästi vahelduvad mineviku- ja olevikupildid, tekitavad küsimusi (oletades, et ma ei ole enne Kaarna kohta lugenud) ning tasapisi koorub välja ka, mis juhtus. 
Lõpp oli natuke .. mitte nii hea, kui eelnev. Veidi deus ex machina. Liiga kiire. 
Pead läbistavad nägemused oleks pidanud pikemalt lahti kirjutama, laskma neil mõjuda.
Aga isegi see ei kisu loo väärtust tegelikult alla.  
Seda enam, et päris lõpp oli taas kena. 
Emotsioonid tuntavad. 

BAAS
Loteriis varem

Manfred Kalmsten: Lohe neelas alla päikse

 

See jutt on hea, aga lugeda küll meeldiv pole.
Pole kedagi, kellele väga kaasa elada.
Pole mingit hea ja kurja vahel valimist, pole mingit "niimoodi oleks hea, niimoodi võiks".
On toorus ja vägistamised, tapmised, üksindus, üksildus, haigused - ja see killuke päikest, mis antakse, tuleb alles loo päris-päris lõpus.
On ka headust - pakutakse tera halastust. 
Nii mõrkjas ...

Ja ometi on see hea jutt. 
Vbla isegi väga hea. 
Sest ühekorraga on püütud kinni võimaliku tuleviku hulk detaile - mida süüakse, kuidas saab, kuidas ei saa (hulk tegelasi on surnud juba enne loo algust). kui ebaoluline ja samas kui oluline on inimelu. mismoodi mõtleb üksinduses elanu, kuidas areneb keel, mis on väärtuslik, mis ei - lühikesse lukku on mahutatud nii palju, et võtab lugejal hinge kinni.

Vbla on liiga palju uut - sest kuigi mulle põhimõtteliselt meeldivad lood, kus maailmast saab aimu alles jutu edasi kulgedes, mingid asjad võiksid tuttavad olla, et oleks, kust kinni hoida. (Metafoor, päriselt ei pea kinni hoidma =P) Võibolla, kui lugu oleks natuke lihtsam, mitte nii realistlik, vaid rohkem jutustatava loo mõõtu, oleks lugejal seda kergem alla neelata.

Aga ei ole. 
On just nii halastamatult realistlik, et lugeda on raske. 

Aga ikkagi hea. 

Loteriis varem