Ian C. Esslemont "Stonewielder" (2011)

Esslemonti kolmas raamat Malazani maailmas... Kuna tema ja Erikson on maailma omavahel ära jaganud, siis  erinevad toimumiskohad ja tegelased üksteisest paljuski. Ehk siis on selles Esslemonti romaanis tegu ta enda loodud tegelastega, kuigi paljud legendaarsed tegelased (nagu admiral Nok jne) ka siin-seal stoorisse tulevad. Lugu ise keskendub Crimson Guardist nüüdseks lahkunud Kyle'i ja Greymane'i tegemistele, kes loodavad rahuliku elu saada, kuid saatus ei anna asu. Greymane, ehk siis ka teise nimega Stonewielder, on endine Malazani armee Fist (kindral vms), kes Koreli läbikukkunud kampaania ajal reeturiks kuulutatakse ja temast saab põgenik, kelle tabamise eest autasuks lubatud tünnitäis musti pärleid.
   Uus imperaator värbab aga Greymane'i taas Korelisse naasma, kus endised, kümme aastat tagasi maabunud Malazani väeosad on end isevalitsejateks teinud ja seal okupeerijatena hõlbuelu elanud. Korelis asub aga midagi väga võimsat, millega välised riigid midagi tegemist ei taha teha: Tormimüür. Hiiglaslik müür, mis peab kaitsma ebaloomulike, mere põhjas elavate jääst rassi vastu ning müürile vajatakse kaitseks pidevalt uusi soojasid kehasid, kes sissetungijaid vere hinnaga eemale peksaks. Kõike seda manipuleerib mingi jumalannat mängiv kõrgem võim, kelle fanaatiline kultus on perversne nagu iga ainujumala kummardamine.
    Esslemont filosofeerib vähem ja võib-olla on seepärast ta raamat õhukesem, aga rohkem tegevust täis. Ka on siin sees uue usu motiiv: mingi jumalateta usk, kus pööratakse selg kirikutele ja preestritele ja otsitakse jumalikku endast. Ehk siis, eneseusk ja iseseisvus; keeldumine olemast hüpiknukk ja nupuke mõne iseka jumala malelaual. Selline, enamasti patsifistlik talupoegade ja ülestõusnute armee, marsib kuningriigi pealinna poole, juhtuna vägivalda põlastava mehe poolt. Kõik asjad osutavad lõpliku finaali poole ja eks nüüd võtan ette Eriksoni "Crippled God" teose.