Võimalikud maailmad: Vihik. eesti kirjanduse seltsi ajakiri nr 13/14: talv 2008

Chaneldior "Vanamehed":

"”Kas te väidate, et demagoogia õigustatust tõestab reeglina situatsioon ise? Kui nii, siis te eksite. Seda teete vaid teie ise. Ja nüüd, jättes mainimata kõik need räpased valed, mis maailm me ümber endis hoiab ning üksikute piksenooltena meie sekka paiskab, tuleb lõpp sellele loole. Ma tapan teid ära.”
„Kuidas te julgete?” pahvatas võõrustaja shokeeritult.
„Väga lihtsalt! Võtan püstoli ja tapan teid ära! Teil juhtub ju kodus olema mõni püstol või revolver?”
„Ei sugugi.”
„Sel juhul peksan ma teid ahjuroobiga pähe ja näkku. Esimene tabamus lööb teid oimetuks. Te kukute näoli vastu põrandat. Ma võin siis otsustada kuklasse peksmise kasuks, või virutan teile jalaga koguni vastu molli, olles eelnevalt teid ümber pööranud. Oi, ma tahaksin näha teie nägu siis! Aga võib-olla turgutab teid hoopis mõni sügav torkehaav? Kuidas oleks ühe kõvera vardaga teie kõhus? See purustaks kindlasti teie veresooned ja maksa, võib-olla ka mao ja kopsud, rääkimata südamest ja sooltest. Te jookseksite verest tühjaks, mu härra! Ärge olge siin nii roosiline midagi. Kui tahan, peksan teid taburetiga. Või nüpeldan selle mugava diivaniga, kus te parasjagu istute. Ehk kuluks teile ka üks karastav bensiinivann ja tikutuli selle otsa?! Oi, te kärssaksite nagu elajas. Oo, kuis tahaksin ma näha teie nägu siis. Kõik need doktorikraadid, kõik need teaduslikud publikatsioonid – kas kaitseksid need siis sind? Oo ei. Need vedelevad seal hunnikus, laua peal ja koguvad tolmu. Needki põletan ma ära. Enne sülitan nende peale! Jah, justnimelt, sülitangi, ja nuuskan. Hahaa! Millised oleksid teie väited selle vastu kui ma tükeldaksin teie laiba ja puistaksin selle sõnnikuhunnikusse laiali? Või kuidas klassifitseeriksite te situatsiooni, mis seisneb teie vananenud liha gulinaarses kasutamises? Ehk maiustaks sellega teie toakoer, kelle ma juba enne tualetis käies peldikupotti uputasin. Ma tegin seda salaja! Ta on ju tshihuaahua, koerluse hale näide ja täielik paroodia. Rebisin küljest tema jäsemed ja viskasin ta kempsupotist alla. Siis urineerisin rahus. See koer ei urisenudki mitte. Ma ütlen teile – see ………. See oli ülearu. Kuidas te ometi võite olla selline elajas?”
„Te olete hull!” kõlas vastus.
Ja kaks vanameest jäid mõttesse, vaadates õhus laiali valguvat sigaisuitsu nende peade kohal. Selle lõhn oli magusam ja samblasem kui tavaliselt." (lk 20-21)

Ajakirjast endast saab pisut aimu siit.

(Juuresolev pilt on 2004. aasta nr. 7 Vihiku esikaas)

Mark Kurlansky – 1968 - aasta, mis raputas maailma (2009)

Kaasakiskuvalt kirjutatud ülevaade 1968. a. sündmustest ja nende mõneti stiihilistest seostest, õõvastav on lugeda Ameerika lõunaosariikide rassismist, või noh – üleüldisest rassismist. Töllide osakaal ei vähene. Ameerikakeskne vaatenurk toimunule (autor ise oli sel aastal 20. aastane ja ehk ka mõneti osaline aktsioonides osaline – kuigi raamatust seda välja ei loe), ent õnneks pole Kurlanskyl klappe silme ees, teatud kriitiline vaatepunkt kõigi osapoolte suhtes. Üliõpilasprotestide lai levik läänemaailmas seotud sellega, et arenes televisiooni edastamise tehnika ja muutus uudiste edastamine (pildile saab see, kus rohkem actionit) – inimesed “ahvivad” seda, mida värskena mõjuv televisioon neile näitab (lk 15). Hea vaatepunkt nüüdisaegse meediamaailma tekkimisele.

“Samal ajal kui konventsionaalsed mõtlejad olid seisukohal, et tehnoloogia loob rohkem vaba aega, hoiatas Marcuse, et see hoopiski vangistab inimesed ebaoriginaalsesse maailma, mis on täiesti vaba loovast mõtlemisest. Ta hoiatas, et kuigi tehnoloogia näib teisitimõtlejat aitavat, kasutatakse seda tegelikult protestide summutamiseks. Inimesed uinutatakse enesega rahulolusse, mis aetakse segamini õnnega. Kaubad ja teenused muudavad inimkonna kasutuks ja võimetuks tõeliselt mõtlema. Meedia laienes, ent see võttis omaks aina vähema variatsiooniga ideid. Tänapäeva inimesed, kes klõpsivad läbi 80 või isegi rohkem telekanalit ja leiavad sealt vähem vaadatavat kui ajal, mil neil oli üksnes neli valikut, võivad hakata taipama Marcuse'i nägemust tehnikaajastust, mil inimestel on rohkem valikuid, ent nendel valikutel puuduvad märkimisväärsed erinevused. Kui elame külluseajastul, mil tehnoloogia on teinud üksikisiku erakordselt tõhusaks, miks kulutavad inimesed siis veelgi rohkem aega töötamisele ja miks on nii suur osa tööst mõttetu, selle asemel et olla stimuleeriv?” (lk 141)

Kõige avastuslikum minu jaoks oli Mehhiko sündmused, ei tule ette, et sealsest veresaunast oleks varem midagi kuulnud. Ka tollased Poola sündmused jäänud kuidagi tähelepanuta. Võin eksida, aga 1968. a. rahvusvaheline elu-melu seostub eestlastele vast eelkõige Praha kevade ja Pariisi rahutustega, ses suhtes annab see raamat hea tausta nt Illuminatus! raamatule, kust mujalt saab ikka lugeda Chicago kongressist ja muust Ameerika jamast.

Kaanel on teadatuntud supipurk, aga Warholist (ega ka Velvet Undergroundist) pole sõnagi.

Siiri Konks – Väikesed asjad (2009)

“Vaikus on haruldus. Relikt. Nagu kallis loodusvara. Vaikus on ime. Tekib eimillestki, koosneb eimillestki. Kingib sulle erilise hetke ja kaob ei tea kuhu. Hiilib sisse koputamata ja lahkub uksi prõmmimata. Mõnikord jätab jälje meelele ja keelele.” (lk 23)

Korralikult teostatud raamat, mõnusad trükišriftid. Mõttekesed elust ja olemisest. Justkui kinkeraamat – sobiks küll emale või mõnele vanemale daamile kinkimiseks. Pole just kirjanduslik tippteos, aga hingestatud kirjutamine on ikka midagi, mida on tore tajuda.
“Kohe päris ehtne vana vokk – ülemöödunud millenniumist, mitte mõni ise tehtud, hästi tehtud tänapäevane suveniir.” (lk 65) – ülemöödunud millennium oli arvatavalt 1.-10. sajand, seega see vokk peaks olema tõesti... vana.

“Laisalt niriseb kohviports kruusi ja leivakäärud saavad oma apetiitse katte. Kirjuma kui tavaliselt. Tugitooli embuses on mõnus istuda. Raadiole täna sõna ei anta ja telepurk pilti ette ei saa. Tuleb mõni mõte. Ja läheb oma teed. Mõni jääb pikemaks pidama mõnda kaugemasse ajukäärdu. Aega on. Lõputult.” (lk 110)

cybernature

Manivald Kesamaa – Sepp see kutsus sellid kokku (1980)

KASVAB KARVAMÜTS JA KRAE

Eks seda tea ju igaüks,
kus kasvab krae või karvamüts -
naarits, pehme, soe ja hea,
rebane, va kavalpea!

Neil kauges taigas kodupaik,
kus suured puud ja lumevaip.
Et näha neid, võiks sõita sinna.
Kuid milleks Siberisse minna?

Kolhoosis meil nii suur on farm.
Neil loomadel seal läigib karv.
Kõik naaritsad ja vaderid,
kel ehtsad on tõupaberid.

Me ema on seal farmis kokk.
No on vast naarits maiasmokk -
head liha, kala andku köök,
täis vitamiine olgu söök.

Siis silmad säravad kui söed,
loom puuris lausa vurri lööb.
Neil käpad vastu puuriust,
>meid vaatlevad täis imetlust,
kui öeldes:

“Lapsed, meid ainult kae,
ei sulle saa meist müts või krae -
oleme ju liiga kallid.

Eks sobi rohkem teie eas
kraeks palitul või mütsiks peas
vaid jänkujussid koduhallid...”

(lk 31-32)

peta

Peeter Urm – Väikelinna šerif (2001)

Kenasti kirjutatud keskmine eesti romaan, ei ole just midagi, mis eredamalt omasuguste hulgast esile tõstaks; kiiksust jääb puudu, et olla midagi maitsetut. Lai tegelaskond, nõukogude aja lõpp ja selle reaaliad. Mõneti “harju keskmisest” teistsugune on tegelaste galerii – on nii eestlasi, venelasi kui eesti-vene vanemate järeltulijaid. Noor segaperekonnast pärit piirkonnavolinik Harri Basov laveerib ühtviisi lahdealt mõlemas kogukonnas, ausalt öeldes ei saa arugi, et eesti- või venekeelne keskkond raamatus kuidagi erineks (noh, kas peakski?). Huvitaval kombel on seal maakohas äärmiselt katkised peresuhted, ikka lahutatud vanemad või üks vanematest siit lahkunud – nagu katkiste lapsepõlvede paraad.

Raamat lõppeb kuidagi poolikult – aga võibolla ongi sel järg olemas?

elukiri

Scott Adams – Dilberti printsiip (2001)

Raamatut ennast ei tasugi lugeda, koomiksid on igati toredad nagu ikka. Aga noh, tähenärijana sai tekstiosa samuti läbi loetud, ja sealt torkasid silma mõned tõlkemugandused (no nende pärast jäingi teksti lugema, oleks teadnud, et nii vähe neid koguneb... poleks vast viitsinud), mis hetkeks panid kukalt kratsima (blast from the past, öeldakse vist ameerikakeeli). Muidugi on selge, et tõlge ei saa olla nö sõnasõnaline, raamat on kirjutatud eelkõige ameerika lugejatele ja sealsest kontekstist lähtudes.

“Ta raiub järeleandmatult vastu, et tol hetkel oli see loogiline, vägistades niiviisi loogikat rohkem kui Pavarotti viibimine Push-Upi kontserdil.” (lk 17) – oijah, kunagi tõesti eksisteeris Eestis selline põnev muusikakooslus, ALO tv'd vaadates ehk saaks mälu värskendada.

“Kui sa tead paremat lahendust kui see, mida su ülemused tahaksid, siis väldi seda nagu Tiina Pargi luuleõhtut.” (lk 177) – Park on luuleõhtuid korraldanud või ise luulet lugenud? Pole aimugi.

“See on täiskasvanute versioon Põuavälgu meeskonnast, ainult ägedad vormiriided ja vahvad mälestusmärgid ei kuulu mängu juurde.” (lk 210) – kas on alla 30. aastaseid inimesi, kes teavad sellest midagi? Mina igatahes mäletan oma kooliajast vaid häguseid jutte mingist roomamisest ja granaatide loopimisest, milles pidi osalema mõni vanem lähisugulane.

“Mõnikord lipsab sisse tõesti võimekas kiilaspäine firmajuht nagu Peep Aaviksoo, otsekui põllumajandussaavutuste näitusele eksinud missikandidaa. Kuid see on haruldane ja mina seostan seda peamiselt asjaoluga, et need firmajuhid on nagu teinimissid. (Vaadake lähemalt Peep Aaviksoo soengut, ja te hakkate uskuma, et ta käib igal hommikul stilisti juures.)” (lk 315) – hmm, huvitav valik tuntud kiilaspead esindama, ju siis eelkõige lähtuti firmajuhi ametist.

“Praeguses ärimaailmas peetakse töötajast, kes astub uksest välja kell viis õhtul, vähem lugu kui Aleksei Budõlini nimelisest lastepäevakodust.” (lk 325) – vot see jääb mulle hämaraks, mida põnevat küll tegi hilisem olümpiakangelane sajandivahetuse paiku, et tõlkija teda sellises kontekstis kasutab.

Agatha Christe - Saladuslik reisija (1991)

Alustada tuleb tõdemusega, et käesolev on esimene ja loodetavasti ainuke Christie raamat, mis mulle üldse ei meeldinud. See on segane, keeruliselt jälgitav, tegelased ei jäta elusat muljet, alguse saanud viited ja teemad ei leia lõppu, liiga palju jääb lahtiseid otsi ning lõpplahendus ei ole mingi lahendus, vaid kogu raamatule iseloomulik lihtsalt järgnev, eelnevatega nõrgalt seotud episood. Lisaks kõigele ei haaranud see teos enda külge, ei tekitanud huvi, ei veetnud minu aega meeldivalt ära, ta oli tüütu ja segane ning ebavajalik.

Teema oli poliitiline, tegu salaplaanide ja vandenõudega, sügavuse tekitamiseks oli sisse seotud kirjanduslikke motiive, viiteid, tuntud fraase ja sentenseid. Esiteks oli romaani teemaks ülemaailmne uusnatslik revolutsioon, keegi võitles selle vastu, ilmselt oleks võinud kahtlustada, et keegi oletatavatest headest peategelastest ka selle poolt, aga raamat lõppes hoopis uue teemaga ehk teadlaste maailmaparanduslik töö, tõstatades nõrgalt eetilisuse küsimuse, aga nagu öeldud, episoodiliselt, kaduvalt ning väga põhjendamatult ja kaootiliselt seotult eelneva raamatu teemaga. Ja vabandust, aga esitatud dialoogid kõlasid naiivsetena, täiesti ebareaalsete ja kunstlikena oma lihtsakoelisuses. Ausõna, lugedes muutus süda neist halbustest nii raskeks, et pani valjult ohkama. Olgu, oleks veel väga palju negatiivset selle teose kohta välja tuua, kuid kas sellel on mõtet? Ei. Sest põhjendan nii…

… raamat on kirjutatud aastal 1970, st siis, kui autor oli 80-aastane. Võib-olla ei ole ilus nii ühekülgset seletust anda, aga tegelikult on üsna tõenäoline, et kõrge iga ei mõju just kõige vaimuergutavamalt ning viljakamalt sidumaks loometööd loogilisusega. See raamat on hoopis midagi muud kui tegelik Christie. On lihtsalt hämmastav ja ühtlasi masendavseda kõike märgata.

wikipedia

Riku Immonen – HD-mehe seiklused (2009)

“HD-mees nuttis, nagu vaid keskealine mees nutta võib, ehkki oli sisimas inseneri õhkulennanud bemari pärast salamisi õnnelikki. Siis hakkasid mälupildid esile voogama. Lapsepõlvesuved, kui teistel olid võrrid ja HD-mehel polnud. Elufilm jooksis silme ees: jalgrattakuller suurtükiväes, süütuse kaotamine 31 -aastasena, laste sünd, negatiivne isadustest, abielu, ühes riieldud mesinädalatega Viking Linel, naine põgeneb Lõuna-Aafrikasse, naine naaseb Lõuna-Aafrikast, lõplik harmoonia, lahutus, lähenemiskeeld ja hooldusõiguse äravõtmine.” (lk 46)

Raamat pole just huumori kõrgpilotaaž, vabandan, kui ei saa aru võimalikest siseringi kildudest. On naerukohti, aga üldiselt klišeelik tekst – et kuidas keskealine mees keskeakriisi lahendab (peategelane pole just maailma säravaim isend). Idee järgi siis tegemist irvitamisega keskealiste wannabe tsiklimeeste enesetõestamisest (sisutühi heaoluühiskond, mis muud). Lugedes tekkis tunne, et kas tõlge lonkab või autor pole suurema kirjutamise andega. Soome släng on jäänud tõlkes väga soomelikuks (nojah, samas pole mul tsivilistina suurt aimu siinsete tsiklimeeste žargoonist), nt Vuorinen sai paremini eesti keelde “kodustatud”. Hea pähkel on peategelase ingliskeelset kõnelemist endale mõistetavaks teha (siin ehk tõlkija suurt ei muutnud soomekeelset originaali?), sellist pidžinit just igapäev ei loe.

Aga noh, vennasrahva raamatuid ikka tore lugeda.

“ - Mi repoorn Marlon Brandy. Mii nüü vailt van.” (lk 91)

Dmitri Petrjakov – Kaarli Golem (2009)

“Andmed “vereimpulssi” kiirgava seadme olemasolust Eestis jõudsid grupini DN 1942. aastal, vahetult pärast selle katsetuse läbikukkumist Usbekistanis, kus sealse psüühilise energiavälja deformeerimise ja kooldumise asemel Euraasia suunas 1930. aastatel paindus väli miskipärast ootamatult tugevalt hoopis vastassuunas. Selle tagajärjel toimus agressiooni energeetilise punkti motiveerimatu introvertne pingestumine ja algas Teine maailmasõda.” (lk 82)

No teadagi, Wiedemanni raamatu järel oli huvi selle raamatu vastu võrdlemisi suur. Petrjakov loob (fiktiivse?) ajaloo selle Tõnismäe kandi müstilisest olemusest. Kui ilukirjanduslik või kui palju teatavat müstikapõhist maailmavaadet see raamat püüab olla, ei oska mina arvata (üks ajalehetekst nimetas seda otse ilukirjanduseks – ei tea, ei oska arvata, mida autor mõelda võis). (Töö juures käib aegajalt üks tavareaalsusest erinevas reaalsuses elav inimene, asjad, mis teda kõigutavad, võiks mulle heal juhul tunduda naljakatena või halval juhul nii idiootliku kui hullumeelsena – aga las tal siis olla selline reaalsus, alati võib mõelda, et tegelikult elan mina mingis fiktiivses maailmas vms.) (Mitte, et ma nüüd seaks kahtluse alla Petrjakovi vaimse tervise – lihtsalt et inimesed võivadki maailma mõneti erinevalt tajuda.)

Raamatu võiks jagada kolmeks – natuke ajuvabad osad on muinasaegse Iru tseremoonia ja natside okupatsiooniaegne tegevus Eestis; mõneti anekdootlik nõukogude tippjuhtide tegevus; kui tegemist on lihast ja luust tegelastega (mis suuresti kattub Wiedemanni raamatuga) on tekst huviga loetav. Järjekordne tükike Eesti alternatiivajalugu, seekord siis müstikute, illuminaatide, repressiivorganite jne keerises. Autor võinuks tekst natuke kobestada, praegusel kujul on see mõneti kirvetöö.

Muud ei oskagi sedastada, kui et olen selle raamatu läbi lugenud.

pilte esitluselt

Inge Ojala – Keelatud vili (2005)

“Kuhu külas kiiret? Kiirronge ei käinud ja metrood polnud ka plaanis ehitada. Kas puistad kanadele terad ette pool tundi varem või hiljem, pole kellegi asi. Või teisisõnu – see on sinu ja kanade omavaheline kokkulepe. Muidugi, kui oleks pastor, saaks kõik asjad lahendada operatiivselt ja asjalikult. Saaks tõe kätte.” (lk 9)

Maakogudusse saabub üle pika aja noor pastor perega ja paneb sõna otses mõttes külaelu keema. Meelad tundedraamad nagu mehhiko seebis, aegajalt vajutakse teiste meeste-naiste embusse või suisa juhtub abielurikkumisi. Kui nüüd jäi mulje kui mingist satanistlikust orgiast kuskil Eestimaa kolkas, siis niisugune raamat see siiski ei ole. Tegemist on kristliku romaaniga ja tegelased usuvad üldiselt jumalasse. Aegajalt juhtuvad moraalsed apsakad on lihtsalt armastusevajadus või lähedusepuudus. “Tahtsime kõike paremat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati, nagu üks töllpoliitik on öelnud. Kui algul ei saa lugemisega rea peale (no mida, selline kristlik jama!), siis pärast ei saa pidama (mida paganat seal veel juhtuda võib?). Deus ex machina lõpplahendus üllatab ja ei üllata ka.

Raamat on kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ehk suisa mingil moel rahvalikult – niivõrd kui kristlikus romaanis võimalik. Illustreerivad näited elust on vürtsitatud jumalausuga. Tegemist on nagu reaalse elu kulissiga – autor loob oma nägemuse järgi maailma, mis mulle tundub tühja, õõnsa, potjomkini külana – soov näha maailma nagu see olla võiks (õnneks toob autor välja nii head kui halvad küljed), aga see mõjub ebausutavalt, noh, kristlikuna või moraalilugemisena. On ka üksikuid groteskseid hetki – nt naine ostab vibraatori ja erootikapoe montöör proovib/seadistab kohapeal seadeldise sobilikkust, nii naine kui montöör saavad orgasmi (lk 48) – jumal teab, miks selline labasus oli vaja sisse tuua (jajaa, tänapäeva ühiskond on üldiselt hukas jne). Kui järele mõelda, siis on raamat omamoodi põnev ühendus didaktilisest ja tiirasusest, põimumine ja lahknemine.

Veidruste hindajatele kindlasti meelepärane raamat. Ja naistekate lugejatele samuti.

“Jah, aega peatada ei saa. See hetk, mis praegu on, saab sekundi pärast minevikuks, seda enam tagasi ei saa. Niimoodi tulevikule vastu minnes ja iseennast minevikule kaotades me elamegi siin maailmas. Ja kui me ükskord kaome, siis räägivad meist ainult meie teod. Kui räägivad. Võib ju elu ka nii ära elada, et meid unustatakse kohe. Millised teod on need, mida mäletatakse ka aastate pärast? Ilmselt on need südamest tehtud armastuseteod. Armastus ei hävi ilmaski, armastus on tugevam kui surm, armastus on... Jumal. Jumal on armastus. Aegade lõpuni.” (lk 136-137)

Om mani padme hum.

Milan Kundera - Eesriie (2008)

Kundera seitsmest esseest koosnev hiljuti eesti keeles ilmunud raamat keerleb üldjoontes samade teemade ümber kui tema eelmine esseekogumik pealkirjaga "Romaanikunstist", kuid käesolev on oluliselt põhjalikum ning kaugemaleminev. Kafka, Cervantes, Goethe, Hašek jt toodud kirjanduslikud näited on kummalisel kombel varasema raamatuga üldjoontes samad. Lugenult Kundera esseeraamatuid ilmumise järjekorras, on märgata, et kahe teose vahele jäänud aja jooksul on autori mõtted vähe muutunud, küll aga kinnistunud, juurdunud ning seega leidnud uute kaante vahel parema ning selgema sõnastuse.

Kundera teemapüstitused ning küsimuseesitused eeldavad ennekõike edasist arutlemist, küsimist, kuna romaaniolemuslikud, maailmatunnetuslikud, inimhingelised jms teemad mõjuksid vaidlustamatu vastuse saanult samuti kui elu mõte, milleks konkreetselt on näiteks 42. Tuleb tunnistada käesoleva kirjatüki edasist laiskust ja loidust, mis Kunderat ainult tsiteerib ning tema ideid kokku võtab, ning seda kõike põhjusel, kuna julgust püstitatud teemadele midagi juurde lisada pärsib lisaks tühisele viitsimatusele ka tunnetatav ebakompetentsus, ning ühest üle saamine, teise rumal eksponeerimine kindlasti midagi paremaks ei teeks. Ka vaatamata teadmisele, kui segaselt mõjuvad raamatust väljakistud tsitaadid, jäägu kõik nii. Niisiis, nii arutles Kundera:

"Kunstiteose lahterdamiseks eksisteerib kaks elementaarset konteksti: kunsti rahvuslik ... ja rahvusülene ajalugu ... Geograafiline vahemaa viib vaatleja kohalikust kontekstist eemale ning lubab tal omaks võtta maailmakirjanduse laiema konteksti ehk ainsa lähenemise, mis suudab esile tuua romaani esteetilise väärtuse, see tähendab, olemise senitundmatuid aspekte, mida antud romaan on suutnud lahti mõtestada, või uuenduslikku vormi, mis on oskuslikult leitud." (lk 37-39)

"Kuidas defineerida "provintslikkust"? Võimetusena (või keeldumisena)näha oma kultuuri laiemas kontekstis." Provintslikkust on kahesugust, suurte ja väikeste rahvaste oma. Suurtele rahvastele piisab täielikult oma kirjandusest; väikerahva jaoks on maailmakultuur aga võõras, ligipääsmatu, kauge, millel on vähe ühist nende rahvuskirjandusega. "Väikerahvas sisendab oma kirjanikule veendumust, et ta kuulub ainuüksi kodumaale. Kui kirjanik heidab pilgu kodust kaugemale, liitudes oma ametivendadega kunsti rahvusülesel territooriumil, peetakse teda oma rahva suhtes pretensioonikaks ja üleolevaks. Ja et väikerahvaid tabab pahatihti olukord, kus kaalul on rahvuse püsimajäämine, võivad nad seda hoiakut kergesti moraalselt põhjendada." Väikerahva jaoks on kirjandus rohkem rahva kui kirjandusajaloo asi. Kundera tsiteerib Kafkat: "See, mis suures kirjanduses juhtub madalamal tasemel ja loob struktuurile väheolulise keldrikorruse, toimub siin kirkas päevavalguses; mis seal tekitab korraks põgusat huvi, tõstatab siin ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimuse." Ning edasi Kundera järeldus: "Rahva omanditunne oma kirjanike suhtes avaldub kitsama konteksti terrorismina, mis kahandab kogu töö tähtsuse vaid rolliks, mida see kodumaal etendab." (lk 40-41)

Suurrahvaste provintslikkus on tekkinud üldiselt samadel põhjustel: "võimetus (või keeldumine) vaadelda oma kultuuri laiemas kontekstis." Selle nähtuse näiteks toob Kundera nimekirja prantsuse vaimse ladviku hinnangu prantsuse kõigi aegade kümnest silmapaistvamast raamatust. Nimekirjast selgub, et kohalike haritlaste jaoks on olulisimaiks teosteks hoopis teised, kui prantsuse kirjandust hindava välisvaatleja jaoks. Oma riigi kirjandust hinnates jäävad esteetilised väärtused riiklike kõrval teisejärgulisteks. Esteetilisi väärtusi on raskem tajuda kitsamas kontekstis, isegi juhul, "kui tegu on ühe suure rahva uhkusest pakatava kontekstiga". (lk 42-45)

"Ajalugu iseeneses, oma liikumiste, sõdade, oma revolutsioonide ja vasturevolutsioonide, rahvuslike alandustega ei ärata kirjaniku huvi mitte kui objekt, mida maalida, hukka mõista või tõlgendada, kirjanik pole mingi ajaloolaste toapoiss - kui ajalugu teda huvitab, siis sellepärast, et ta on justkui prožektor, mis pöörleb ümber inimeksistentsi ja heidab valgust selle ootamatutele võimalustele, mis rahuaegadel, kui Ajalugu paigal seisab, ei leia aset, jäädes nähtamatuks ja tuntamatuks." (lk 68)

"Mida tähelepanelikumalt, visamalt me jälgime tegelikkust, seda paremini näeme, et see ei vasta ideele, mis inimestel temast on. Kafka pilgu all paistab see üha meeletumana, üha mõistusetuma ja tõepäratumana. Oma pika innuka pilguga tõelisele maailmale ületas Kafka, ja teised suured kirjanikud pärast teda, tõepära piiri." (lk 73)

"Iga romaan, mis on kirjutatud tõelise kirega, pürib üsna loomulikult kestvaks esteetiliseks väärtuseks, see tähendab, väärtuseks, mis on võimeline elama kauem oma autorist. Ilma sellise ambitsioonita kirjutamine on küüniline: keskpärane toruluksepp võib olla rahvale ju kasulik, kuid keskpärane kirjanik, kes teadlikult toodab kaduvaid, tavapäraseid, konventsionaalseid ja seetõttu mitte kasutuid, vaid koormavaid, kahjulikke raamatuid, on põlastusväärne." (lk 90)

"Üritage ... rumalust määratleda! Mis asi see rumalus üldse on? Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Seal pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti. Ja defineerimatu." (lk 120)

Eyris Tamres – Võitlus kolmainsusega (2009)

“Miks teha tööd pideva teadmisega, et inimene firmas, kes peaks sind igati toetama ja aitama luua vajalikul määral kasumit omanikele, tegutseb selle kõige vastu ainult seetõttu, et sinu persoon talle ei meeldi, kuna ta lootis sinu tööle tulles saada endale tark alluv.” (lk 146)

Kui on olemas olmeromaan, siis selle raamatu puhul saab rääkida kontoriromaanist või suisa tööstusromaanist, tõsi küll, juhi vaatepunktist, mitte lihttöölise või spetsialisti omast. Raamat kirjeldab vaoshoitult pingelist igapäevaelu ühes trükitöödega tegelevas firmas. Spetsiifilised seletused trükitööde problemaatikast (ma loodan). Tegelaste omavaheline suhtlemine on ametlik, minimaalselt omapärane, justkui mõnest juhtimise käsiraamatust. Keskealine Mirjam kui töötamise masin, enda pühendamine firma tootlikkuse tõstmisele, hoolimata mõnede töökaaslaste intrigeerimisest ta vastu. Tung, vajadus end teostada uuel töökohal ja olla firmale (Firmale?) kasulik. Minimaalselt viiteid töövälisele elule, kui, siis töökohaflirt (pere pole just rahul Mirjami pikkade tööpäevadega). Stress põhjustab tervisehädasid. Kõik see kirjutatud lühikeste peatükkide kaupa kolmandas isikus.

Sürrealistlik kogemus on seda ilukirjandusena lugeda, tehnilised andmed kui literatuursed kujundid. Või on see omamoodi mälestusteraamat? Raamatu siiras väljendumine paneb vahel väiklaselt mõtlema, et kas tegemist pole nalja või irvitamisega esitatud ainese üle. Võibolla on see raamat justkui tagasitegemine oma endisele töökollektiivile? Et vaat kui hea ja tubli ma olin, ja teie keerasite mulle käru. Ei tea, pole aimugi. Tõeliselt ootamatu lugemiskogemus. Ja miks vahib raamatu kaanelt vastu silm?

Robert Shea, Robert Anton Wilson – Illuminatus! Silm püramiidis (2008)

“”Millest te, kurat võtku, õieti räägite?” küsisin ma, mõeldes, et olen mingis hullus sürrealistlikus filmis, uidates järjepanu telepaatiliste šerifite, omasooiharate palgamõrtsukate, nümfomaanidest nais-vabamüürlaste ja psühhopaat-piraatide seltskonnas vastavalt kahe happefriigi ja marslasest humoristi varem valmiskirjutatud stsenaariumile.” (lk 109)

Minu jaoks on see raamat küüniline irvitamine igasuguste vandenõuteooriate üle ja see on mõnus. Hea meelelahutus ja ajugümnastika. Kuigi tõlkija lubab eessõnas maailmapilti nihutavat mõju (lk 6), julgen küll arvata, et see lugeja peab ikka tikk-takk-tokk olema, kes raamatu sündmustest midagi tõepärast leiab. Aga noh, inimesi on erinevaid, whatever floats your boat. Igal juhul, avatud meeltega lugemisel on elamus ehk garanteeritud.

Ma ei tee nägugi, et suudan raamatu tegevustikku kronoloogiliselt ette kujutada. Erinevate põimuvate jutustuste vood, mille sidususest saab ehk aru tervet triloogiat lugedes (kuulu järgi on triloogia teine raamat trükivalmis). Peatükkide algusleheküljed on tavaliselt hämarad, seejärel vallandub tavapärane selle raamatu, hmm, tegevus ja assotsiatsioonid, ajas visklemised. Teistkordsel lugemisel sai nii mõnesti kohast ja tegevusliinist paremini aru, aga ikkagi jäi ette kohti, mille puhul tekst ületab mõistmise piirid:

“Kui Jeesus esimest korda kukub, võib seda lugeda kummi punkteerimiseks ning Simon kasutab oma rehvide juures õhupumpa, ent LSD veereservuaari viskamise ohtu loetakse veaks ning seetõttu sunnitakse nende meeskond pisargaasi, nuiade ja sama multiversumi teisest ajarajast valla päästetud Capone'i jõugu automaatrelvade abil kolm ruutu tagasi. Kaasaegse kosmose lõi palju rohkem pigem Willard Gibbs kui Einstein, ning tema tingimusliku ehk statistilise tegelikkuse kontseptsioon, risttolmeldatuna Shannoni ja Wieneri termodünaamika teise seadusega, viis informatsiooni määratlemiseni tõenäosuse negatiivse pöördfunktsioonina, muutes Jeesuse nuiadega tümitamise Chicago politseinike poolt lihtsalt üheks neist asjadest, mis sedasorti kvanthüppe puhul aset leiavad.” (lk 288-289)

Raamat on äärmiselt ajastu- ja ameerikakeskne. Ehk siis põhimõtteliselt oleks hea, kui lugeja tunneks eelmise sajandi 60.-70. aastate olusid ja muidugi Ameerika ajalugu – kõik need presidentide mõrvamiste müsteeriumid, Watergate, kodusõda, poliitilised rühmitused jms. Ütlen ausalt, et viited tolleaegsetele kõiksugu tegelastele (kes ei ole enam nö esikaanekangelased, endised 15 minuti kuulsused) on pigem arusaadavad ameeriklastele või gringofiilidele, mitte minusugusele kõigest-natuke-midagi tüüpi lugejale. (Tausta leiab sellest raamatust.) Selles suhtes jääb raamatu üks kiht suuresti avanemata, ent ikkagi on raamat huviga jälgitav, liigne sõnavaht ehk annabki mingi mõnusa pudrud-ja-kapsad tunde (näiteks jube mõnus on lugeda tõsiseid klassikalise muusika arvustusi – terminitest jms aru ei saa, ent tunned, et kirjutatud on hingega, inimestel on öelda midagi, ja siis lihtsalt lähed kaasa selle tekstivooga, naudid autori enda kirjutusviisi – fännina soovitan lugeda Tiiu Levaldi ja Toomas Velmeti tekste Sirbist).

““Mina ei rikkunud rahu,” teatasin ma. “Ma rikkusin sõda.” “ (lk 239)

“Silm püramiidis” jaguneb omakorda kaheks alaraamatuks. Esimene on naljakam ja napakam, teine on selline “mehed-käärime-käised-üles-ja-hakkame-tööle”, tegelased on kistud salaseltsidesse ja senituntud maailm avaneb neile teise nurga alt. Kui esimeses osas nakitseb Central Parkis orav, siis teises osas teeb imetajategusid delfiin Howard. Teksti ilmestavad tegelaste kohatud assotsiatsioonide välgatused muudavad raamatu igati naljakaks (“ühemehebänd” lk 155 jms), George Dorni tegevusliin oli minu jaoks kõige lõbusam (iseenesest vildak viis raamatut hinnata – kas oli lõbus, kas sai nalja; see on nagu kinos filmi vaatamine, kus publik peab vajalikuks sotsiaalselt naerupahvatada ka suvalistel hetkedel), õunatrukkimine ruulib, Hagbard pole Hagard. Erinevad kõrvaltegelased vilksatavad siin ja seal, ei imestaks sugugi, kui triloogia järgmistes osades oleks uued peategelased. Siinkohal ei hakka spekuleerimagi meelemürkide võimalikust mõjust selle raamatu kirjutamisel, on mis on (Vaino Vahing andis kunagi huvitava intervjuu teemal meelemürgid ja loomine, tema järeldus oli, et pilves/purjus kirjutamine jms pole kunstiteose loomisele kasuks (oleks vaid võimalik seda intervjuud uuesti leida) ja ta põhjendused tundusid igati, hmm, põhjendatuna). Kui esile kerkis Atlantis, meenus üks pooleli jäänud raamat (ei, tõesti ei viitsi seda uuesti kätte võtta) ja selle elust suuremad arutluskäigud. Autorid on pakkunud ka ühe võimaliku tõlgenduse ühe vilksatava kõrvaltegelase suu läbi:

“Autorid on täiesti ebakompetentsed – stiilist ja ülesehitusest pole haisugi. Teos algab krimiloona, lülitub siis ulmeks, seejärel hakkab jändama üleloomulikuga, ning sisaldab kõige üksikasjalisemat teavet kümnekonnal kohutavalt igaval teemal. Ning ajaskaala on Faulkneri ja Joyce'i vägagi pretensioonika jäljendamise tõttu täiesti segi paisatud. Mis kõige hullem, sellesse on, ma olen kindel, ainuüksi müügi edendamiseks lisatud kõige räigemaid seksistseene, ning autoritel – kellest ma pole mitte kunagi kuulnud – jagub piisavalt piiritut maitselagedust, et toppida sellesse ühepajarooga tõelisi poliitilise figuure ja teeselda tegeliku vandenõu paljastamist.” (lk 313, vt ka 109)

Lõpetuseks mõned juhumõtted.
Mitmel pool mainitud muudele selle raamatuga suguluses olevatele teostele tekkis endalgi pähe paar paralleeli – nt Robbe-Grillet “Kondikava revolutsioonile New Yorgis” ja Ellise “Glamorama”, miks mitte ka mõni Pelevini romaan. Need seostusid eelkõige mingite ahhaa-hetkedega, mis vilksatasid peas raamatu lugemisel (millegipärast seostus see kõige tugevamalt Robbe-Grillet raamatuga, kuigi nüüd seda lapates hakkasin küll kõhklema sarnasuses).
Huvitav, kas “Pom Poko” film sai inspiratsiooni pesukaru Vana Vanaisast (lk 202)? (Ei, ei saanud.)
Raamatu kirjastamine tundub natuke hullumeelsena – ei kujuta ette, kes peale käputäie lugejate selle endale ostaks, riiulikaunistajaks on vast liialt veider tükk (aga ehk leidub inimesi, kes peab seda ekstravagantseks? Keegi, kes tahab ilgelt vinge olla). Aga noh, pole tegelikult aimugi.
Veider, et järgmise juhuslikult lugemiseks valitud raamatu kaanel vahib vastu silm, ei pannud enne tähelegi. Kas tõesti...? Kas see ongi... fnord?

Olen taas kokku keevitanud ühe arusaamatu lugemiselamuse.

“Ta võttis oma kurnava kahekümne nelja tunnise tööpäeva talumiseks amfetamiinipõhiseid ergutitablette, mistõttu ta maailmavaade kippus olema veidi paranoiline, ning ta võttis rahusteid, et mitte liiga palju muretseda, mistõttu ta osavõtmatus oli vahetevahel peaaegu skisofreeniline; aga enamasti võimaldas kaasasündinud salakavalus tal säilitada õhkõrna sidet tegelikkusega. Lühidalt oli ta paljuski sarnane Ameerika ja Hiina liidritega.” (lk 65)

rada7 artikkel
baas
õhtuleht
kes-kus
lihtsad katsetused

Ilkka Remes – Ürgöö (2007)

“Palun lugejaid ja ka oma tööülesannete tõttu romaanist “Ürgöö” kirjutajaid, et nad oleksid nii lahked ja ei jutustaks loos aset leiduvaid sündmusi ette ära, vaid jätaksid uutele lugejatele leidmisrõõmu.” (lk 388)

Okei!

päevaleht
dekkaripäivät

Leo Kunnas – Gort Ashryn I (2008)

“ “Tahtsin vaid öelda, et kolm tapetud last on ühele sõdurile võimas ja arusaadav emotsionaalne sõnum. Kakssada viiskümmend tuhat või kolm miljardit või seitse miljardit hukkunut on vaid statistika, kuid statistika – see pole midagi enamat kui kõigest faktid lahinguarvutile meeldejätmiseks, sel pole emotsionaalset mõju,” selgitasin oma seisukohta. “Või kui siin sisaldubki emotsionaalne sõnum, siis on see paraku sedavõrd tugev, et inimaju keeldub juba puhtast enesealalhoiuinstinktist seda vastu võtmast.” (lk 46)

“Lihtsameelne kirjutusviis,” mõtlesin endamisi.
Ütlen ausalt, et eelnevalt oli üsna suur skepsis selle raamatu suhtes, olles lugenud Kunnase eelmiseid raamatuid. Aga noh, parem kui arvasin, usutavalt mõjub tehnikajutt ja põhjalikule fooni loomisele tuleb au anda.

Raamatu peategelaseks on kõiketeadja kapten Anton Irv VIII, kes saadetakse koos teiste omasuguste militaarkloonidega järjekordsele missioonile. Kui “Skismaatriks +” tegevus toimus 23.-24. sajandil, siis Kunnas purjetab veelgi kaugemale – 30. sajandisse; citius, altius, fortius. Raamatus endas otsest, olevikulist tegevust ei toimugi, Kunnas loob suurt sõjateatrit, viib lugejad Irv VIII mälestustesse senielatud militaarsest elust, tutvustab ta aateid ja tõekspidamisi, andes sõna lahinguarvutilegi.

Romaani võib tinglikult kolmeks jagada: esimesed 6 peatükki, peatükid 7 ja 8, ja 9. peatükist raamatu lõpuni. Esimese osa nimetasin lugedes tinglikult “metakunnastamiseks” - Kunnas jutustab ümber Kunnase raamatut “Viiv pikas sõjas”, seda aga tuleviku kosmosesõdade kontekstis. Ülevaade võitlusest ühe mittehumanoidse võõrliigiga (lk 98 on raamatu illustraator joonistanud pildi neist võõrliigi tegelastest, igatahes üks neist näeb tagantvaates välja kui erekteerunud peenis) ja kuidas nendega toime tulla ning kuidas muuta efektiivsemaks sõjaväelist väljaõpet. Otsest tegevust ei toimu, on ainult enamvähem dramaatiline dialoogi/monoloogi vormis jutustamine toimunust. Ja seda nii 150 lk. Teises osas (romaani puhverala) tullakse korraks nö maa peale tagasi, tekst püsib noh, olevikus, tutvumine kosmoselaeva ja selle tehnikaga, on nagu oodata, et midagi võiks juhtuma hakata. Valmistutakse eelolevaks missiooniks ja sellega seonduvad mured, seekord siis 50 lk (õigemini küll 8. peatükis algab vajumine mälestustesse). Kolmandas osas toimub taas kaevumine ulmemälestustesse, seekord annab Kunnas ülevaate Irv VIII noorpõlve armastusloost ja selle mitmesugustest tagajärgedest (tõsised militaarhuvilised vast öögivad paaris tundehellas kohas). Ja seda nii 200 lk. Romaani lõpus saab teada, et kohe-kohe peaks juhtuma midagi väga drastilist ja dramaatilist. Muidugi on raamatu selline kolmeks jagamine puhtalt meelevaldne, igas osas on nii mõndagi andunud militaarfännile kui ka armunäljas ulmepepule, Kunnas laob järkjärgult tekstile kihte peale, algsest esimese osa ülimilitaristist avaneb aina uusi tahke.

Ühe lausega on kokku võetav seekordne lugemisprobleem – jutustamise põhjalikkus tapab loomingulisuse. Dialoogides tegelased ei räägi vaid jutustavad, peavad loengut. Isegi armusuhe on kui järjest paukuv infopomm, poiss ja tüdruk ei räägi, nad valavad teineteisele infot kaela (jumal teab, võibolla autori arvates on tulevikuinimesed lihtsalt teabepulgad, andmevoogude kandjad). Mõneti robotlik. (Või oleks see üks tahk sterlingliku inimeste vormimise/kloonimise teemaga?) (Sarnaselt Sterlinguga on siingi raha mõõdupuuks energia.) Flirt tuntud ajalooliste nimedega (Einstein, Žukov, Nimitz jne) annab tekstile omamoodi kiiksu juurde. Rohkem eesti nimega kloone ei kohanud kui ainult peategelane ise. (Hetkeks jäin mõtlema, et kui ristata Kunnas maavalla Harglaga, tuleks üks igati veider autor, huvitav, kas ka hea?) Raamatu illustratsioonid on noh, startrekilikud, ei oska arvata, kas see eelmainitud peenis on juhuslik või katse huumorit lisada.

Niisiis, I osa on algus, pikk ja põhjalik sissejuhatus millessegi – kas on nüüd oodata mõned tuhanded lehekülgi teksti arvatavast suursündmusest? See ei tundu inimlikult võimalik, tavaliselt avaraamatuga kirjutatakse end üsna tühjaks, arvatavasti järgmised osad pole ehk nii põhjalikud. Pead ei anna. Banzai.

raamatunarkar
baas
speaker's corner
segane maailm
my book bubbles

Bruce Sterling – Skismaatriks + (2008)

“Üle Lindsay voogas õrnalt Roheline Ekstaas, kirvendav uudishimulaine. Roheline Ekstaas oli uusim igavusevastane rohi, imestuse biokeemiline alus selle keerukaks põhiolemuseks kokku võetuna. Piisavalt suure Rohelise Ekstaasi annusega võis inimene oma käejooni tohutult huvitavaks pidada.” (lk 225)

Juba mitmendat raamatut järjest tunnen, et keskendumine on päris puudulik, kõige hullemad on öised lugemised, järgmine päev lihtsalt ei mäleta loetut ja pead uuesti peatüki või kaks läbi veerima. Peaks puhkama või nii, aga ei saa, hetkel on uudishimu lugemisjärge ootavate raamatute kohta, jälle ports paksu ulmet.

Üks keskendumispuudulikkus on vist selles, et ulme puhul eeldad automaatselt meelelahutust, mitte seda, et peaks raamatuga aktiivselt kaasa mõtlema. Stereotüübid, mis muu. Kui aus olla, siis raamatu algul tekkis soov lugemine pooleli jätta, polnud my cup of tea ja niisama läbi seilamiseks tundus tekst liialt tihe olevat. Ent siiski jätkasin, et masohhistlikult ikka raamat lõpuni läbida. Ja noh, kuskil romaani teises pooles käis nipsatus ja tegevus muutus endale huvitavaks.

Algul tekitas segadust suisa peategelase nimi Lindsay, harjunult pidasin seda naisenimeks ja nii tekkis mõningaid kummastavaid lugemishetki (sest noh, unustasin, et tegemist on mehega). Iseenesest on Lindsay üsna traditsiooniline kangelane/peategelane – inimene (niivõrd kui selle romaani mõistes on tegemist, ee, mõistusliku kahejalgsega), kes on osaline suures ajaloos, kes teeb ajalugu; mitte mõni väike mutrike masinavärgis, ehk siis sterlinglik kosmosepraht. (Eelmisel aastal käis peal väike tuhin lugeda maailmasõdade ülevaateid, ja siis kujutleda seda massi, mis lihtsalt suuremate strateegiate pärast surma saadeti, see on kuidagi mõistusele hoomamatu.) Harjumatult laiahaardeline sündmuste käsitlus, iga intriig ise võiks omaette raamatu moodustada (kuigi ulmele vist ei olegi omane realistlik/modernistlik süvanokitsemine, nemad tahavad Suurt Lugu jutustada, ülevus või madalus ja/või koomilisus ja tegevus vs karakteri ja argitasandi lahtikirjutamine – ma ei ütle, et see on alaväärtuslik lähenemine). Raamatu lõppu lisatud lühilood ongi päris head lahtikirjutamised sündmustest, romaaniga võrreldes nö mikroskoopiline vaade mõnele tolle ajastu hetkele.

Hea, et tegelastel pole mingeid idioodinimesid (noh nojah, Lindsay...), ei pea nende kallal hambaid ega head maitset murdma. Lemmikkohaks oli vast Kitsunest moodustunud elav hoonekompleks, oleks Freudiga tuttav, püüaks igasugu paralleele tõmmata. Aga noh, mõte ise – naine suurem kui elu, temas elamine, tema lõhnade-hõngude tajumine – ühtviisi eemaletõukav kui ka kinky. Meelalt perversne. Kindlasti saab see raamat eeskujuks mõnelegi uuele ulmekatsetajale.

Arvatavasti oli see raamat tõlkijatele paras pähkel, kõik need erisugused terminid. Keelevõhikuna tundub, et loodi nii mõnigi uudissõna. “Sündmuste horisondi” seerial paistab olevat veidralt ülepingutatud kaanekujundus, kuigi selle kaan on parem kui Veskimeesi oma.

“ “Noh,” mõtles eestseisja järele, “võib-olla ka mitte. Kui ökoloogiaga jamama hakata, siis on raske pidama saada. Ma lasksin selle kassi nahast ühe ribakese Rõngaste Nõukokku saata. Neid tuleb kloonida terve geeniliin. Hiirte pärast, teate. Väikesed söödikud vallutavad kõik kohad.”” (lk 210)

baas
mr costello

Voldemar Haas – Vanavara kogumisretkedelt 6 (2008)

Tore raamatuke, kus esitatud Haasi aruanded möödunud sajandi kahekümnendate aastate alguse vanavara kogumisretkedelt Eesti Rahva Muuseumile. Väiksed seiklused ja nagelused võrumaalaste ja kihnlastega, mõned erialasemad seletused talurahva rõivastuseripäradest olid küll mulle liialt erialased (aga seda parem lugejatele, keda vastavad asjad huvitavad). Vahelduseks mõnus midagi sellist lugeda, lisaks on raamatus mõned väga head fotod Kihnu naistest, pilte võinuks rohkemgi olla. Ja huvitavad kohanimed, neidki rikkalikult esitatud, mingis mõttes on kahju, kui palju on kohanimede poolest nüüdisaeg vaesunud või lamestunud (aga ehk tolgi ajal polnud neis kohanimedes miskit mainimisväärt?), vanu kohanimesid kohates tunned nagu põrkuksid täielikuma maailma vastu.

Miinuseks on šrifti kasutamine, taheti imiteerida nö vanaaegset kirjutamiseviisi, ja seepärast siis selline vinksvonkslev trükitähtede kasutus. Tagasihoidlikult arvan, et seda polnuks vaja, võinuks rahulduda silmale rahulikumate trükitähtedega.

Nika – Kuus kuud kõrbelinnas (2008)

Järjekordne tundmatu eesti naistekas kelleltki tundmatult. Keeleliselt kohmakalt kirjutatud, raamatu toimetajaks on Anne-Mari Alver nagu üpris mitmel muulgi siin blogis mainimist leidnud veidral raamatul. Tundub, et toimetajale valmistab aegajalt raskusi võõrnimede korrektne toimetamine.

[Mitte et käesolev postitus hiilgaks just kauni ja selge keelekasutusega.]

Eestlane läheb CV ilustamiseks kuueks kuuks Turkmeeniasse ÜRO mingisse organisatsiooni tööle. Seal tutvub ta nii teiste omasuguste kui ka kohalike karjeristidega. Teksti ilmestavad nii mõnedki reisikirjalikud tähelepanekud Turkmeeniast (või on korrektne öelda Türkmenistan?). Kirjutatud on justkui kolme naise vaatepunktist – eestlane Anne, prantslane Stephanie ja turkmeenlane Jemela. Kui eestlane ja prantslane väljenduvad oma tekstides minavormis, siis turkmeenlane jääb Võõraks, temast kirjutatakse kolmandas isikus. Tegelaste jutustused täiendavad üksteist, andes vahel sellist teavet, mida justkui ootaks väljenduvat minajutustuse vormis (Stephanie kaudu saab teada, et Anne kepib juba mõnda aega kelner Borisiga). Omamoodi võluv kahepalgelisus on see, kuidas tegelaste sisemonoloogid on üsna vabameelse ja lõdva kõnepruugiga, ning samas on nende mõned dialoogid puhtalt loengud avaliku halduse või võrdõiguslikkuse vms teemal. Teksti on erootilisusega vürtsitatud, pannakse nii naiste vahel kui ka grupikat, Stephanie sõgedus on vahel päris teresalik. Raamat ei kasvata just armastust rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate ja diplomaatilise korpuse vastu, pigem tunned tülgastust.

Raamatu lõpplahendus on klišeelik – prantslane jääb ikka ühtmoodi läänelikult rikutuks, eestlase puhul võidab terve mõistus ja turkmeenlane haarab lõpuks ikkagi kinni traditsioonilisemast elukorraldusest.

Ian Graham "Kosmos"

120-leheküljeline taskuformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Marshall mini.

Meie Päike kuulub Linnutee galaktikase ehk Galaktikasse, mis koos 30 lähima galaktikaga moodustab Kohaliku Galaktikarühma. Selle kolm suuremat galaktikat on meie Galaktika, Andromeeda galaktika ja galaktika M33. Kohalik Galaktikarühm kuulub 400 galaktikast koosnevasse galaktikaparve, mis koos lähemate galaktikaparvedega moodustab Kohaliku Superparve. (lk.45)

Meie Galaktika on kettakujuline spiraalne hiidgalaktika, milles on üle 200 miljardi tähe. Galaktika paksus on 2000 valgusaastat, läbimõõt 100 000 valgusaastat. Päike paikneb Galaktika keskmest 25 000 valgusaasta kaugusel ühe spiraalharu(Orioni haru) äärel. (lk.46)

Maailm pole sugugi nii väike.

Jouni Jussila "Virmalised"

Virmalisi on peetud taevaliste sõjasalgaks, tuliloheks või -maoks, on arvatud, et nende ilmumine ennustab näljaaega, sõda või muud häda. Alles 20. sajandil tegid teadlased kindlaks, kuidas virmalised tekivad.
Virmaliste uurija Jouni Jussila jutustab oma raamatus virmaliste tekkest, nende vormidest ja filmile jäädvustamisest.

Erinevates Soome maakohtades kuuleme erinevaid seletusi. Nii arvatakse tihti, et virmaliste vehklemine pole muud kui välgud või päikese- või kuuvalguse peegeldumine kalade soomustelt ja vaalade selgadelt. (lk.14)

Eskimote meelest olid virmalised taeva kõrgeim koht, kus manalalisd tantsivad ja mängivad morsakolpadega jalgpalli. (lk.15)

Raamatu kaunid pildid tekitavad tahtmise viimase raha eest võimas digikaamera osta ja ise virmalisi pildistama tõtata.

Arju Virukas – Detsembripäike (2008)

“Teades vene külalislahkust ja joomistavasid, sain aru, et selle pudeli juures on mu püha kohus neljandana osaleda. Mu alkoholivabaduse lootusest maadvõtva rahulolu viimsed riismed pudenesid põrmuks, kui Tolik kahetsevalt lisas, et ei saanud rohkem kui kolm pudelit. Borja rahustas, et temal on kolm täpselt samasugust veel, mille peale hakkas Niina sõnatult sakusmenti lauale otsima. Deliiriumi peljates vaikisin targu oma väärtalkoholi laadungist.” (lk 95)

Fantaasialugu või suisa põnevik äriga sahkerdamisest endises Nõukogude Liidus ja Eestis aastatel 1987-1994. Endisele rajoonilinna kriminalistile (10x kangem lembitlond) pakutakse võimalust olla vahendajaks metallide šlikerdamisel Venemaalt välja, ning peategelane oma sõbraga haaravadki võimalusest kinni. Erinevad seiklused Nõukogude Liidu avarustes ja Moskvas, samuti sehkendamised sõjaväe ja võimuesindajatega jne – kõik on võimalik, on vaja vaid tutvusi ja raha. Muuhulgas vahendab peategelane raudtee- ja trammirööpaid saud Usamale (lk 84 jj), kes istutab ta pähe nii mõnegi huvitava mõtte. Lõpuks hakkab sõber tegelema veelgi valgustkartvamate mahhinatsioonidega – püüab vahendada läände ülisalajasi nõukogude arhiividokumente (väike loetelu poliitiliselt krõbedast materjalist lk 197). Loogilise lahendusena lasevad venelased allveelaevaga merepõhja reisilaev Estonia, mis veab konteineris nende salajaste dokumentide koopiaid.

Raamat on kohati päris põnev, eriti kirjeldades tollaseid võimusuhteid. Virulase kirjutusviis on kuidagi kandiline või kokkuklopsitud, lisatud on küll kõiksugu tsitaate ja hüüdlauseid, aga teksti lugemine mõneti vaevaliselt. Noh, kindlasti on sel raamatul olemas oma lugejaskond, tekstis leidub nii mõndagi intrigeerivat.

intervjuu autoriga
postimees
intervjuu raamatumaailmas

Jüri Kindel – Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik (2008)

Raamat, mis sai lugemiseks valitud kirjastuse pärast – minu jaoks harv juhus. Rohujuuretasandi lugu elust Läänemaa külas ja metsades II maailmasõja eel, ajal ja järel. Kirjastus oleks ehk võinud lisada raamatule väikse kaardi, teksti jälgimiseks oleks vaja tunda Läänemaa geograafiat, kõik need pisikohanimed on vähemalt mulle enamjaolt tundmatud.

Raamat jaguneb kolmeks, esmalt kogutud mälestused 1939-1941 a sündmustest (kuhu on lisatud huvitavat pildimaterjali), seejärel Kindeli enda päevikumärkmed 1944 a sügisel ja talvel üleelatust ja kolmandas osas märkmed 1949 aastal märtsist oktoobrini metsas redutamisest (siis näib olevat koostatud raamatu esimese osa üldisemad kogutud mälestused). Mõneti on need poolikud mälestused – peale üksikute viidete pole midagi Saksa okupatsiooniaegsest elust ega aastatest 1945-1948, sellest võinuks olla kasvõi poole leheküljeline kokkuvõte eri perioodide põhjalike käsitluste vahel. Raamatust jookseb läbi päris palju Matsalu kandi inimeste nimesid ja tegusid, kel sugulussidemeid seal, tasub pilku peale heita. Heaoluühiskonna inimesena on õõvastav lugeda sõjaaegsest elust Eestis.

Siinse blogi raamatutest oleks Kindeli mälestuste ilukirjanduslik kaaslane Paju “Vanaema mõisa” diloogia, mille tegevus ja olustik samuti enamasti sõjaaegse Läänemaa juurtega.

Kindeli vangilaagri mälestuskatke

Boriss Akunin - Klassiväline lektüür (2009)

Minu viimase ajaviitelise kirjandusmaailma järgmine esindaja on Boriss Akunini „Klassiväline lektüür“, mille haaravus on üks meeldivamaid viise reaalsest elust korraks väljuda, astumaks ennastunustavalt fiktsioonaalsesse maailma. Kuuldavasti mõjub Akunini looming alati sedasi, koosnedes seikluslikkusest ja pidevast tegevusest, ja selline katkematu sündmuste jada kummitab toredalt ka pauside ajal, mil lugemise vahepeale veidi päriseluga tegelda. Minu isiklik arvamus on, et üks olulisemaid ilukirjanduse komponente on just nimelt selline võimas haaravus.

Ja nüüd vaidlen eelöeldule mingil määral vastu. Tuleb tunnistada, et Akuninit lugedes tekkis tunne nagu raiskaks aega. Ei saanud teada suurt midagi uut, ei tekkinud meeldivat võimalust arendada tuntavalt oma ülivajalikke empaatilisi, intelligentseid ja üleüldisi teadmisi. Romaan, mis baseerub eelkõige võimaluse andmisel end välja lülitada reaalsusest, sarnaneb oma mõjult arvutimängulisse maailma põgenemisega, omahetkede ja elu edasilükkamisega selle ajutise varjamise teel millegi haaravalt tühisega. Lihtsalt midagi muud, äraolek, kuid sesse samasse reaalsusesse pole vahepealkogetust suurt midagi kaasa võtta.

Ja nüüd kolmas seisupaik ehk järjekordne eelmise arvamuse täiendav ümberlükkamine ehk siiras tõdemus, et Akunin on ikkagi väga hea, sest ajab muigama ja naerma ja tekitab positiivset meeleolu. Ja isegi meeleheitlikes situatsioonides säilitab ta mõnusa irooniasoone. Ning see iroonia ei kuulu üksnes jutustuse maailma, vaid tegu on ka eneseirooniaga ehk näiteks teeseldud imestus omaenese loodud jutustuse sündmuskäikude üle. Kuidas muidu saakski tänapäeval luua muinasjutulist süžeed kui mitte (enese)iroonia vahendusel? No näiteks kui aastat umbes sada tagasi Andres Saal pidas päris normaalseks, kui tema peategelased paksu metsa vahel teineteist juhtumisi leidsid ning hiljem selgus, et nad – näiteks – õde-venda, ammused armastajad vms on, siis Akunin teeskleb siirast imestust oma romaanis ettetulevate analoogsete imeliste sündmuskäikude üle. Ilmselt sest, et kui kirjanduses, üldse igasugustes (kunsti)narratiivides nii palju erinevaid lugusid olnud ning teooriate loomiseks nõnda palju aega ning võimalusi olnud, neid igatpidi täiustada ning üle teha, siis kuidasmoodi sa kordad sama klassikalist ehk maailma algusest peale kõige haaravamat ja olulisemat süžeed, hea-halva naiivset vastandamist, õnnelikku lõppu, muinasjutulist seikluslikkust argise elu peale nagu see võiks päris loomulik olla? Juba mõnda aega on parimaks kaitsekilbiks iroonia.

Teoses on kaks paralleelset süžeeliini, ühe tegevus toimub 18. sajandi lõpul, teise oma kaasajas. Ühendavaks lüliks on ilmselt kirjaniku inspiratsioon, mis sundis kaht päris erinevat jutustust ühtede kaante vahele suruma, ideeliselt võib aga pidada sidujaks korruptsiooni ning seadusest kõrgemal olevate jõudude tegevust, selle julmust ning ebainimlikkust.

Pisike kõrvalepõige Agatha Christie maailma

Juhtumisi pähe pandud võrdlus varem loetud Agatha Christie raamatutega seisneb selles, et kuigi nimetet naiskirjaniku teosedki enda erilisse maailma kisuvad, ei tundu tema lugude lugemine samaväärse nö aja raiskamisena, nagu tunnetasin seda Akunini puhul (päriselt ei oska ikkagi seletada, miks Akunini puhul see niiviisi toimis). Christie teoste kõigutamatu maailm sarnaneb väliselt küll meie omaga, kuid lähemal vaatlemisel on hoopis teistsuguste reeglite järgi käiv. Ma pole märganud, et mõni Christie tegelane kunagi areneks, vaatamata sellele, et kasvõi naiivne Hastings jälgib geniaalse Poirot´ tegemisi paljude aastate vältel, ei suuda Poirot´ mõttemaailm mõjutada Hastingsi oma, mis isegi viimasel kohtumisel Poirot´ga („Eesriie“ ) on jäänud lugejale häirivalt mõjuvale kergeusklikule tasemele. Ammugi ei saa rääkida romaaniti ja episooditi ettetulevate tegelaste arenemisest, nad on algusest lõpuni kõigutamatult kindla olemusega. Kuid Christie maailma võlu seisnebki just selles samas loodud kunstlikus paralleelmaailmas, mille reeglid just oma puisuse tõttu jätavad turvalise ning kindlapiirilise tunde. Ning Christie´t võib usaldada, mis tähendab, et kunagi pole tarvis karta pettumust igava, ettearvatava või arusaamatult ebaloogilise lahenduse näol. Tema ratsionaalse, loogilise, inimlikku headust väärtustava maailma tegevustik hakkab küll liikuma julmade ning kalkide fenomenide esilekerkimisel, ent isegi teoreetilisel võimalusel, et „kuri“ võidab, õigustab inimese üleüldist sisemist heaolemist Christie peategelaste vääramatu sügavutiulatuv idealism ja kõigutamatu aatelisus.

Lisaks sellele on boonuseks keskmisest kriminaalromaanist arvatavalt sügavam psühholoogiline analüüs – kõikidel tegelastel on kõigutamata ja kindel iseloom, aga ka sama ühetimõistetav välimus, mis Christie kirjelduses ei jäta võimalust teisiti mõistmiseks (nt kalkust väljendav näoilme, aristokraatlikud käed, nooruslikud silmad jms); küll peen välimuse kirjeldus, kuid oma peenususes ülimalt subjektiivne.

Tema teataval määral lihtsamaks ja loogilisemaks tehtud maailm käib nii kindlate reeglite järgi, et neid tolle maailma kontekstis kõrvalt jälgides ja analüüsides on võimalik tajuda psühholoogilist keerukust ning seda loogikat on võimalik reaalsesse maailma üle kanda. Ehk teisiti öeldes, Christie tegelaste enesessesulgunud, kapseldunud staatilisus on mitmekülgne; taoline mitmekülgsus esineb ka reaalsete inimeste puhul. Kuid erinevus on, et reaalsed inimesed muutuvad, arenevad, liiguvad, kui Christie tegelased on alati samasugused, kindlapiirilise iseloomu ja olemusega.

Christie ja Akunin

Ja kuigi Akunini kõne all oleva romaani tegelased on samuti suure kurja vastu võitlevad head, on Akunini hea-halb vastandus märkimisväärse lihtustusega, mistõttu muinasjutulisus ei tule välja üksnes ebatavalistest seiklustest ja imelistest juhtumistest, vaid ka teose ühest üldideest. Headus võidab (milles pole algusest peale kahtlust), „pahad“ saavad surma või kängevad oma vihasse. Ja kõige olulisem on oma hinge mitte maha müüa (üsna otseselt on seda mitmeid kordi romaani jooksul öeldud). Kuigi Akunini tegelased on vägagi iseloomukad, mitmeplaanilised ning esineb ka psühholoogilist arutluskäiku, puudub nende olemusest inimlik vastuolulisus. „Häid“ iseloomustab kõigi positiivsete omaduste olemasolu (isegi selline asi nagu ihaldet südame võitmise võime), „halvad“ on muidugi vastupidiste omadustega – ja naljaka klišeena mõjub „pahade“ kurjakuulutav naermine.

Kokkuvõttes soovitan Akuninit neile, kel soov meeldivalt aega viita, omast maailmast teraapiliselt mõjuvalt ära olla, aga ta pole üks neid autoreid, keda „raudselt iga inimene lugema peaks“. Kui juba Christie´st rääkisin, siis võimalik, et tema kohta nii radikaalset ja lihtsustavat hinnangut ei annaks; tahtmata oma isikliku austusega nimetet naiskirjaniku suhtes peale käia, mainin tagasihoidlikult, et Christie lugemine on veidi enamat kui pelk meelelahutus. See on ühe inimese (kirjaniku) maailma nägemise viis, mis vastuvõtliku lugeja maailmapiltigi avardada võib.

Tõmmates käesoleva kirjutise otsad kompositsioonilisse mullilisusse, mainin ülistavalt, et nii palju vaimukaid ja vaimulennukaid seiku pole küll ammu ühestki romaanist leidnud nagu neid kohtasin Akunini puhul. Eluterve iroonia ja huumor, ning halba ei saa ka õnnelik muinasjutuline lõpp teha.

Alo Paju – Aare (2008)

““Kokk,” ütles Bill ja hakkas itsitama. “Joe arvab, et sa oled naine.”
“Noh, olen,” ütles kokk rahulikult. Tekkis vaikus.
“Nii et naine, jah?” karjus siis kapten, kes viimasel ajal kergesti tasakaalust välja läks. “Mis su nimi siis on? Reelika?” Kajutis puhkes räme naer.
“Teele,” mainis kokk külmalt. Naer katkes.
“Aga sina, Joe, oled kitupunn, “sõnas siis kokk Teele ja lahkus kajutist.” (lk 43)

Humoorikas raamatuke. Baturini järel Paju lugedes tekib tunne nagu loeks “Baturini bad trip'i”, Kääbikust sai Kööbik, mingis mõttes neil raamatutel on ühiseid jooni, teatud hooletu fantastilisus.

Paju tegelased on kui hädakangelased – ikka juhtub apsakaid või ollakse liialt töllid, et midagi korda saata. Juhuslikkus, ootamatute olukordade otsa komberdamine. Otsitakse aaret, selle nimel ollakse sõnades valmis justkui kõigeks, aga ikka lööb kõhus natuke vedelaks või deus ex machina kisub neid olukorrast välja. Autor nullib tegelasi, teeb nad inimlikult labaseks (“Sügis oli kuivatanud rohu pruuniks, puud lehetuks ja tuule kõledaks. Mets krabises, prõksus ja sahises. Muu kohinaga liitus kahtlane sorin. Suur maag kuses.” lk 66). Putukad, võigas laevakoer, linnud – needki on inimestega sarnased hädakangelased. Muinaslugude potentsiaalsed kangelased rüütlid osutuvad hoopiski nupust nikastanuteks (lk 26). Mis see siis on – psühhedeelne kelmiromaan? Tavapärase ulmejutu dekonstrueerimine? Unenäoloogikaga mängumaailm?

Mõnus, et tekst pole mingi püha lehm, mida peab looma kindlate reeglite järgi. Ansamblist vajub natuke välja Paju keelekasutus, mis on ehk liialt tavaliselt kirjanduslik, kas nüüd lopsakust ja lõputut sõnamängu olnuks vaja, aga väheke eripärasemat keelt ikka. Natuke arusaamatuks jääb mulle võimalikust maailmast aloogilise võluri teksti toomine, hea küll, tal on lõpus oluline roll, aga need vahepealsed peatükid on pisut koormavad (arvatavasti ei taipa ma sügavamat mõtet; ja pealegi, see on autori enda asi, millise teksti ta loob, lugejatel jääb üle vaid seda interpreteerida nii kuis tahavad). Miks ühes kohas on ämblik neli jalga kõrge (lk 36), aga järgmisel lehel antakse ingli pikkuseks neli meetrit? Mõnes kohas tekkisid allusioonid mitme filmiga - “Starship Troopers” ja see ämblikutega retsimine, “Existenz” ja “Matrix” nende ajujuhtmete puhul. Raamatus on huvitav versioon jumalikust maailmaloomisest (lk 117-123), mis on iseenesest päris usutav. Blatnoilikud illustratsioonid vahelduvad naiivpsühhedeelsete joonistustega, algul pani see kulmu kergitama, aga raamatu edenedes asusid needki edukalt tekstimaailma sisse.

Raamatu lõpp on hea. Aare saab üles kaevatud.

“Kasutatud trükivärv on täiesti looduslähedane mürkkemikaal.” (lk 105)

baas
heimar

Eino Sepp – Madis, maamesilane (1975)

KÜLLAKUTSE

Tere päevast, tere,
armas seenepere,
tõmmu männiriisikas ja pilvik ere!
Kuidas ka käivad te käbarad?
Hiljuti sadas paar nädalat,
minul ei läinud need nohutult,
teid aga tõusnud on tohutult.

Tere, kukehari, sirmik-vihmavari,
roosa riisikas ja kännumamplikari,
suured seenesõnnid, väiksed puravikupõnnid,
kutsun külla kõik, kes minu järel kõnnib.
Aga mürgiseeni, toretsevaid, peeni,
luban kaasas käia ainult koduteeni.


KALARAHVALE KÜLLA

Kui just au peab andma tõele,
tulid õngitsema jõele.
Äkki plaanis pöörde teed.
Loobud õngedest ja kahvast,
lähed kaema kalarahvast,
vaatama, mis ilm on vees.

Vees on jahedam ja märjem,
aga ahvenad ja särjed
tunnevad siin hästi end.
Viidikaski meest ei pelga,
vastu põlve sügab selga.
Kõditab, va naljavend.

Prillid silmel, jalas lestad,
kalakeeles juttu vestad:
pull-pull-pull ja mull-mull-mull.
Äkki vilksab sünge vari.
Plehku paneb kalakari,
ilmub haug, see “kanakull”.

Osav röövel, see on ilmne -
väle, painduv, tigesilme,
sabaga lööb vonks! ja vonks!
Veele löögist jäävad ringid.
Kaldal tema jaoks on kingid:
vihmauss ja õngekonks.

----

Viimase kuu toredaid otsisõnu -
riina maidre seks
eesmärk on keeleseadus
Kui õnn käib suhtumise järel
külaline vannis
niima jaama
riietu stiilselt mees
irene keppisin
mehed otsib naist - armunäljas mehed Senegalist otsib naist, uuesti ja uuesti

Urmas Vadi, Arto Paasilinna – Maailma parim küla (Teater.Muusika.Kino 4/2009)

Kui teisipäeva hommiku Terevisioonis reklaamiti seda kuuldemängu ajakirja lisana, siis audiofriigina tekkis kohe iha see plaat omandada. Läksin ühe kõrvalisema ajaleheputka juurde ja saigi ost sooritatud (kõrvaline seepärast, et toetada väikese käibega lehetädisid, mitte et häbenenuks kultuuriajakirja osta). Ma pole just tuttav kuuldemängu žanriga, süüdi vist eelkõige short attention span – raske jälgida kümnete inimhäälte mõtestatud teksti (teatris mõjub see näiteks heas mõttes uinutavalt, mingil hetkel seal hämaruses ikka korraks tukastad). Järgmised mõttekesed ongi siis diletandi arvamised.

Paar aastat tagasi olen seda Paasilinna romaani lugenud, aga nüüdseks on raamatust vaid hajusad mälestused, mäletan seda imestust, et autor on korraga nii apokalüptiliseks läinud. Siit tekib kohe küsimus, kas Vadi kuuldemäng on arusaadav kuulajale, kes pole Paasilinna raamatut lugenud ega muul moel selle tegevusega tuttav? Täiesti külma kõhuga vist küll ei saaks midagi pihta, varem peaks natukenegi tausta lugema (aga – kui tausta lugeda, siis see see annab omakorda tõlgendamissuunad ette, see ju pärsib oma fantaasiat ja elamust). Tuleb tunnistada, et esimesel kuulamisel oli endal üks pidev ah ja oh (mõttes nimetasin seda Vaariku vadistamiseks), teisel kuulamisel loksusid nagu asjad paika ning tegevus oli jälgitavam ja näitlejatööd eripalgelisemad.

Miks seda 70 minutilist tracki mitmeks erinevaks palaks ei tehtud (näiteks raadiouudiste kaupa)? Tegemist pole raadiosaate või podcastiga, see on audioplaat. Või on see taotluslik – et peadki ühekorraga läbi kuulama, ei mingit kunstilise naudingu hakkimist. 70 minutilist tracki ei hakka just cd-mängijas edasi kerima, et jätkata sealt, kus enne pausi pooleli jäi.

Kuuldemängus osaleb 37 eri häält (vaid ühel osatäitjal on 2 pisirolli), tegemist oleks nagu segakooriga. Kas selline üleküllus pole natuke liialt palju ühele kuulajale, raske on aegajalt tegevust jälgida, hääled sagivad edasi-tagasi, vahel on raske tegelasi eristada. Võibolla olnuks vaja jutustajat loo sidusamaks muutmiseks? Või on see liialt literatuurne lähenemine kuuldemängule (a la sama totter kui filmidele/seriaalidele emakeeles peale lugemine)? Mõneti on see kuuldemäng nagu lompidest ülehüppamine, seeasemel et kummikutega mõnusalt kõpsida. Säästueelarveline projekt oleks ehk selline – nimismees, politseinik ja vanglaametnik ühendada; osa nimismehe teksti anda üle linnavalitsuse ametnikule; karu ja rebane markeerida jutustajaga (kas karu oligi vaja selleks, et lõpupoole selle kultuuriministri nalja ära teha?); diktor ja reporteripreili ühendada (kuigi see oleks kanal2lik); 3 vangist jätta 1 või 2; noh, säästueelarvet saaks ehk veelgi teha. Rõhutan, et see ei ole rahulolematus näitlejatöödega – absoluutselt mitte! - vaid üks mõte teksti mulle sidusamaks muutmiseks.

Lemmikhetkedeks oli Vahtriku ametniku sõnavool, üllatavalt tore leid on Tarandi kasutamine ministrina, Paku muhelisus. Veider, aga pole varem kuulnud kui ükskülalikult Lutsepp võib kõlada. Vaariku häälega kaasnes ehk ootamatu taak – vahelduva eduga olen aegajalt jälginud “Kalevi naiste” seriaali (väga naljakas seriaal on, ausõna), sealsete ladinaseepide rollide edasikandumine sellesse kuuldemängu (rääkimata muudest legendaarsetest teleprojektidest; tõesti kahju, et omal ajal jäi nägemata see Undi Shakespeare'i lavastust Draamateatris). Raamatust mäletan Asserit sellise tõsise soome mehena, aga Vaarikut kasutades oleks nagu tegemist (meie kõigi soovunelmaliku) rehepapliku tegelinskiga, kes juhtumisi sattunud tegevuse keskmesse ja sellest lähtuvalt püüab tegutseda (olles küll mõneti hüpiknukk kadunud isa soovide ja abikaasa tahtmiste kätes – nemad suunavad ja istutavad talle ideid pähe (oi hea koht oli see vanglas trellide viilimine)). Kas see on taotluslik? Minul tekkis väike vastuolu oma häguse lugemiselamusega.

Igatahes, kerge apokalüptilisus läheb muidugi hästi kokku tänapäeva olukorraga.

õhtuleht

Nikolai Baturin – Delfiinide tee (2009)

“Taas kord oli ta sattunud võimatusevõimaluste maailma, kuhu sisenetakse teadmata teel, kuid väljutakse enese kaudu, mitte enam endana. Tolle maailma inimesed ja sündmused jätavad ebaendasse sügava soovi elada ebamaailmas ning armastada kõike ebatavalist.” (lk 184)

Viimati tundsin lugemisebamugavust Ballardi “Unenägude täisühingut” ja Pavici “Kasaari sõnastikku” lugedes, selle raamatu puhul meenus sama tunne – teksti loomine näib huvitav, tekst on silmatorkavalt mänguline, märgid viitavad heale omapärasusele, aga ei suuda tekstiga kaasa minna, enda lugemiselamust luua, oma juhmus ja tuimus hoiab fantaasiat vangis. Millest on tõsiselt kahju (jajaa, enesele tuha pähe raputamine on ikka tore tegevus). Võibolla oli viga “Delfiinide teed” lugeda öösiti enne magamaminekut, ikka ajavahemikus millalgi 1 ja 2 paiku, vahel kergelt purjus, vahel möödunud päevast tundetu käntsakana. Tõsi, viimased 30 lk sai loetud hoopis kohvikus, siis leidis kohe nii mõndagi tsiteeritavat. Nii vist ei ole sobilik potentsiaalselt head raamatut lugeda, praegu sai liueldud vaid mõnel sõnanaudingul, tegevusest suurt aru saamata.

Eesti kirjanduses on kaks autorit – Baturin ja Kruusvall – kelle loomingu suhtes tunned mingit respekti, ise vaevu mõnd nende raamatut lugenud. Ikka mõtled ja mõtled, et üks hetk võtad end kokku ja hakkad nende tekste lugema. Kui täheseis on paigas, kui oled selleks küllaldaselt küps või rahunenud. Nii on aastaid kuskil ajusopis istunud märguanne, et tuleks Baturini “Kartlik Nikast” kindlasti lugeda, aga seni veel mitte, ootan seda üht hetke, tõuget, äratundmist et nüüd võiks raamatu avada.

“Ülihästi keelt valdav Caca oli jutuga enam kui napp.” (lk 165)

Teos jaguneb kolmeks, moodustades justkui kõigile tuttava skeemi tees (“Lasuuria sinisilmade rannik”) + antitees (“Delfiinide tee”) = süntees (“Tundelein tundeleid”). Endale oli lähedasem lugeda antiteesi, seal kolksus tekst peas kergemini kokku, polnud nii hüplevat tekstimaailma kui esimeses ja viimases kolmandikus. Ausalt öeldes esimene osa lõigi kohe lugemist alustades jalad alt, tekitas tõrke, ajul jäi hapnikust puudu – noorenev ja feminiseeruv Sonora, itaallane ja poksija, väga palju jäi segaseks, tekst ületas aimatavuse piirid. Esimene osa meenutas mõnes mõttes Acid Mothers Temple'i varasemate plaatide muusikalisi oopusi – toimub oma kümme minutit kestev monotoonne ülesehitus, et siis äkitselt Suureks Pauguks lahvatada, ainult et selle raamatu puhul toimus pigem rahunemine, algas järgmine osa. “Delfiinide tees” oli vähemalt vähem tegelasi, tekst seetõttu jälgitavam, kujutluspildid tekkisid selgemad ja liikuvamad. Inimkonnast eemale rebenenud Delfiinikarjus asub täiskasvanunedes enda loogilisemat maailmapilti kokku panema, end otsima delfiinide ja inimeste vahele jäävas lõhes. Kolmas osa kippus mulle olema jälle segasevõitu, tõsi küll, nüüd oli taskus olemas kogemus esimesest osast, seega jäid jalakesed enamvähem kindlamale pinnale. Palavikuline ooperiprojekt hakkas meenutama juba üht teist varem blogitud raamatut. Aga miks Dohtor ja Sonora ja Pinizzimo mõnes kohas saladuslikult vait jäid, seda ei saanudki teada. Huvitav oli lugeda peale raamatu lõpetamist netis leiduvat sisututvustust, ütlemata rumal tunne oli enda madalalaubalisuse pärast, aga noh, nagu varem öeldud, püüan millalgi uuesti seda pähklikest ragistada.

Niisiis, vaja on eelarvamustevaba lugemist, lihtsalt tekstiga kaasa loovida, mitte kramplikult jälgida narratiivi, lugeda edasi, lugeda tagasi, sukeldada ja lebada, mitte end tagant sundida. Seda ma seekord ei suutnud. Loodan, et see oskus, tunne pole minust kadunud.

“Vastu ööd, mil baar tühjenes ning lae alla jäi hõljuma sinkjas suitsuvinu, ei suutnud Sonora baaripukilt tõusta, et minna trepist üles. Teda tegi valvsaks ning hoidis paigal mingi häiriv heli. See tuli Dohtori poolt, kes lebas näoli letil, kõrvu alkohoolikust sipelgaga, kes purjutas limiidita likööritilga juures, kuid ei joonud kunagi selle masendava määrani nagu tema kõrval lebav oietu inimene.” (lk 177)

raamatumaailm
päevaleht
õhtuleht
looming
sehkendamine


mõned varasemad intervjuud
vabar
maaleht
postimees

Lembit Lond – Keelatud jobid (1999)

“Mul on niisugune kahtlane tunne, et minu aeg minna Taevase Isa palge ette on varsti käes, kuid ta nagu tahaks, et ma enne lunastaksin pileti, milleks on ilmselt vist see raamat, sest nüüd, kus ma olen paljusid senitundmatuid asju hakanud mõistma ja paljusid asju hoopis uuest aspektist nägema, kaldun arvama, et see kohutav elamise kiirus, paikade ja inimeste ning töökohtade vahetus oli vaid selleks, et mulle näidata võimalikult rohkem elu ning viia mind kokku väga paljude suurte ja huvitavate isiksustega. See kõik oli selleks, et ma kunagi jäädvustaksin järeltulevatele põlvedele paljude toredate inimeste mälestuse. Samas peaks see raamat minu elu kaudu näitama ja õpetama, kuidas võib, kuid ei tasu elada.” (lk 3)

Ja hoiatuseks on raamatukaanel wiiraltpõrgulik hetkeke. Naljakas, kuidas raamatu algul jäi justkui mulje kõvast usklikust mehest, ent raamatu edenedes võetakse jumala nimi suhu siis kui tekstis meenutatud elavatele ja lahkunutele soovitakse edaspidiseks kõike head; mingist usuelust osalemisest pole juttugi, ja noh, eluolu on ikka päris jumalavallatu, rääkimata mitmest enesetapukatsest. Nõukogudeaegne seikleja ja elumees, kes vaatab heldinult tagasi 70.- ja 80ndatesse (arvatavasti minuvanused vaataks sama heldinult 30 aasta pärast hullumeelseid 90ndaid ja praegust glamuurset kümnendit). Vaimustav on lugeda, kuidas see ettevõtlik mees vahetas töökohti nagu sokke, ja noh, kui elulained üle pea lõid, leidis ta ikka tee Seewaldisse olukorra rahustamiseks. Totter on lugeda tööpäeva hommikul, lõunal ja õhtupoolikul väikse klähvi võtmisest. Totter on lugeda tolleaegsest elust kaubandusvõrgus. Totter on lugeda, kuidas omaalgatuslikult varustati tehaseid tööks vajalikuga (sest Lond oli vahepeal ka ametlik metalliärikas ühele ettevõttele). Totter on lugeda, kui enesestmõistetav on riigi tagant näppamine. Vaesed inimesed, pidid nii palju mitteametlikke inimsuhteid ülal hoidma, et tollast naturaalmajandust püsti hoida (kui palju siin lauses irooniat on, jäägu lugeja otsustada).

Kui algul tekitab kirjutatu lugejas mõningast segadust (et millega siis ikkagi tegemist on?), siis hiljem muutuvad Londi täisea meenutused igati huvitavaks. Intrigeeriv, kui palju raamatus mainitud inimestest on selle tekstiga tuttavad, mida nemad sellest arvavad, mida nemad mäletavad? Vahel muutuvad mälestused natuke seosetuks – kui tekstis põigatakse tagasi noor- või lapsepõlve ja hakatakse lahti seletama mõnd konteksti, mille tähtsus vast ennekõike autorile endale tähtis on. Noh, igatahes võib kindlalt väita, et Lond oli omas ringkonnas (sahkerdajad-mahkerdajad) üks kõva nalja-, napsi- ja naistemees. Lond ei häbene ka tunnistada, et korraks väikselt ka koputamisega tegelenud (lk 62jj), aga tema kiituseks tuleb öelda, et tema oli üks neist, kes ehitas Rataskaevu tänava praeguse rataskaevu (lk 64-65).

Huvitavalt kahepalgeline on sõna “jobi” kasutamine pealkirjas, aastatetaguses koolipoiste slängis oli sel mõneti teine tähendus kui siin raamatus autori poolt kasutatud.

“Pilt Helmist oli nii masendav, et mu kolme ja poole aastane poeg läks toast välja trepi peale mind ootama. /-/ Olin koos pojaga päris masendatud meeleolus, kuid õnneks oli meil autos rotveiler Lotti, kes ei andnud tagasiteel suuremat mahti mõtlemiseks.” (lk 5)

““Uusimast ajast” edasi muutus ajaloo õppimine mulle täiesti vastikuks. Ma ei teinud õpikut lahti muuks, kui vaid selleks, et sodida täis need vastikud lõustad, kes sealt vastu vahtisid. /-/ Minu arusaamine toetus tõsielulistele faktidele, mida olin kuulnud emalt ja lugenud raamatutest nagu näiteks A. Kivikase “Nimed marmortahvlil”.” (lk 11)

“Kümnendas klassis armusid lootusetult oma klassijuhatajasse. Ta oli väga kaunis ja temperamentne naisterahvas, kelle abielu oli lõhki abikaasa joomarluse pärast. 33-aastane. Hiljem on vanus 33 saanud mulle mitmel korral saatuslikuks. Esimene naine, keda ma kallistasin, oli 33. Teine seaduslik abikaasa oli tutvumisel 33. Viies seaduslik naine ja minu ainukese poja ema oli tutvumisel samuti 33. Ning kui palju vahepealseid armukesi on ikka olnud 33. Minu meelest on vanus 33 kõige ilusam naisterahva iga. Naine on siis õide puhkenud roosinupp. Ta on oma täiuslikkuse tipul, omandanud õrnad, ümarad, pehmed vormid. Ihu on parajalt prink ja vormikas ning naine oskab olla nii võluvalt sarmikas ja õrn. See on iga, mil tõeline naine oskab panna meest sulama nagu vaha, ja oskab siis teha temaga, mida heaks arvab. Samuti on ta voodis saavutanud meisterlikkuse. See on muidugi minu individuaalne arvamus, kuid usun, et tõelised gurmaanid ühinevad minuga.” (lk 22)

“Tegin tule pliidi alla ning istusin laua taha “Reklaamlehte” sirvima. Järsku jäi pilk pidama kuulutusel, kus kirjandushuviline neiu kirjasõpra otsis. Mõtlesin, et kuna ka mina olen juhuslikult sama pisikuga nakatunud, siis võiks täitsa põnev olla kirjavahetuses. Väljavaated õnnestumiseks olid tühised, kuna neiu võis ju aasta jooksul elukohta muuta, naiseks saada, abielluda.” (lk 48)

“Hakkasime kiirelt ja hoolikalt pulmadeks ettevalmistusi tegema. Kõige tipuks selgus paar kuud enne seda tähtsat päeva, et mu mõrsja on õnnistatud olukorras. See tegi mind topeltõnnelikuks, sest, nagu ma varem mainisin, armastasin lapsi väga ja olin kogu aeg unistanud oma lapsest. Ma arvan, et kui ma oleksin sündinud naisena ja leidnud korraliku mehe, siis ma vist polekski muud teinud kui aina sünnitanud.” (lk 50)

“Tal oli viinalao juhataja koht vaba ning pakkus seda mulle. Hiljem, juba süsteemis sees olles, pidi olema võimalus baarmaniks edasi õppida. Täiesti loomulikult ma kohe nõustusin. See oli taas süsteem, kus raha liikus. Mina polnud kunagi harjunud palgast elama.” (lk 56)'

“Andsin raamatupidajale tema osa ning ülejäänu eest ostsin Niinale kulda, sest olime otsustanud abielluda ning Harkovisse elama asuda. Tegin kolossaalseid ettevalmistusi Harkovisse minekuks. Kõigepealt otsustasin minna puhkuse ajal kohapeale olukorraga tutvuma. Saatsin pagasiga ette mitusada kilo produkte: liha- ja kalakonserve, võid, tatart, konservpiima ja palju muud.” (lk 58)

“Arstiks osutus üks valgevenelanna, minu jaoks võrratu figuuriga daam oma parimais aastais. Midagi ligilähedast Niinale, kuid tunduvalt suurema rinnapartiiga. Kui ta mu poole kummardas, nii et ma kaeluse kolmnurgast sain sisse piiluda, oli mul vastupandamatu soov ta kohe rajalt maha võtta. Aga kuna ma suisa füüsiliselt vihkan vägisi magatamist, siis suutsin ma end taltsutada ning otsustasin selle kindluse hiljem vallutada. Mulle meeldib kohutavalt kindluste vallutamine piiramise teel. Kunst on viia asi nii kaugele, et kindlus ründab ise ja seejärel kapituleerub vabatahtlikult.” (lk 63)

“Kõik oli muidu kena, ainult üks viga oli: noku tõstis pead. Üritasin küll vanemõde Luule Liivile auku pähe rääkida. Elasime vastakuti ja püüdsin talle selgeks teha, et see on täiesti mõistusevastane, kui kaks head tootmisvahendit tegevusetult seisavad ja roostetavad. Mis oleks kui koopereeruksime ja moodustaksime artelli. Kinkisin talle selle mõttega sünnipäevaks isegi kuldsõrmuse, kuid tema vastu, et “ase”, ära jama. Teist nii tuima inimese sõpra pole ma elus kohanud.
Õnneks Aino Vetemaa, hea inimene, nägi mu piinu ja tal hakkas hale ning ta pakkus oma abi. Tal tütar Ääsmäel ning tütrel tore vaba ja vallaline sõbranna. Ainult siidipükste eest oli nõus meid kokku viima. Lubasingi suure hädaga talle need siidipüksid, kui asi tõsiseks peaks minema. Ja läkski nii tõsiseks, et 24. septembril ostsin talle siidipüksid ära, head Marati omad olid.” (lk 67-68)

aegade aeg