Michael Crichton - “Andromeda” (1975)

35 aastat tagasi maakeelse tõlkena ilmudes võis see raamat nõukogude lugejale ikka hullu ulmena näida, kõik need arvutid ja muud tehnovidinad. Senini päris vinge tekst, igati tore meelelahutus, haarav lugemine.

Et siis lugu sellest, kuidas supersalajase sõjaväeprojekti käigus satuvad Maale mõned tundmatud bakterid vms ning enne kahjutuks muteerumist tapavad alevikutäie matse. Saladust asuvad lahendama neli teadlast ja armee, kel üle kivide ja kändude õnnestub ellu jääda ning mitte maapealset tuumaplahvatust põhjustada. Mis on igati tore.

Crichtoni lugemine on kui bioloogiatund, mis pole vahelduseks igav. Tõsi küll, sutt iganenud nüüdseks, aga mis siis, inimesega kohanemata bakterid on ikka ohtlikud. Eks.

ulmekirjanduse baas

Paramhansa Yogananda – Kuidas olla kogu aeg õnnelik (2010)

“Kas sa suudad oma peaaegu närtsinud eluroosi taas õitsema panna? /-/ Me tahame õitseda heade tegudega, lõhnata õnnest ja jääda igavesti puhkama nende mälestuses, kes meist lugu peavad. Me ei pea surema õgituina vaesusest, haigusest ja nukrusest. /-/ Me peame pidevalt kobestama rahumulda heategude labidaga. Peame hoolikalt kastma oma õnnetaime armastuse ja teenimise vaimuga. Kõige hullemad kahjurid, kes ründavad meie õnnetaime, on arengujanu puudumine, enesega rahulolu ja skeptilisus. Loiduse öökülm ehk Tõe taipamise kindla ja püsiva püüde puudumine on raskeim häda, mille käes kannatab meie õnnetaim.” (lk 31-32)

“Pärast kümblust unemaa rahuookeanis ärka õnnelikuna ja ütle: “Unes olin vaba tapvatest muredest. Ma olin rahukuningas. Nüüd, kui teen oma igapäevast tööd ja pean oma kohustustes lahinguid, ei alistu ma enam ärkveloleku kuningriigi mässulistele muredele. Ma olen rahukuningas unemaal ja jään kuningaks ka ärkveloleku maal. Kui ma väljun oma rahukuningriigist unemaal, levitan sama rahu ka ärkveloleku unistustemaal.”” (lk 34)

“See rahupreparaat on segu harjumusliku rahulikkuse ja nukrust tapva kerge õnne söövitavatest hapetest. Rahulikkuse ja kerge õnne happed tuleb valmistada enesedistsipliini ja pidevate katsumuste laboratooriumis.” (lk 41)

“Kui oled täitnud oma teadvuse ämbri rahupiimaga, hoia seda sedasi; ära puuri sellesse auke naljatamise ja tühja lobaga.” (lk 44)

“Kui istud lõunalauas ja härra Aplus ahvatleb sind sööma rohkem kui sulle kasulik ning üritab uimastada su enesekontrolli ja heita sind seedehäirete kaevu – siis jälgi ennast. Kui oled söönud õige koguse õiget toitu, ütle iseendale: “Rohkem ma ei söö,” tõuse laua tagant ja lase jalga. Kui keegi hüüab: “John, tule tagasi ja söö veel pisut. Ära unusta võrratut õunakooki,” siis hüüa vastu: “Ei tule.”” (lk 51)

“Saa naeratamise asjatundjaks ja nukruse arstiks ning ravi oma naeratuste röntgenikiirtega terveks kõik kurvad ja kurnatud südamed, millega kohtud.” (lk 63)

“Treeni end tulistama kurbi südameid palavate naeratustega. Iga kord kui kellegi kurba südant läbistab sinu naeratuse kuul, oled sa “tabanud märki”. Tapa nukrameelsus tarkusemõõgaga. Niipea kui silmad kurba südant, anna sellele tuld heasoovlike naeratuste ja lahkete sõnadega. Kohe, kui näed, et kedagi varjutavad murepilved, hajuta need pilved oma julgustavate naeratuste lakkamatu turmtulega.” (lk 83)

“Asjaolude kaikad võivad sind verele peksta, kuid ära lase pead norgu. Surm edu poole püüeldes on võit; ära lase endale ligi kaotamismõtteid.” (lk 100)

“Miks sa kardad? Pea meeles: sa pole ei mees ega naine. Sa ei ole see, kes arvad olevat. Sa oled surematu olend.” (lk 103)

“Kaitse oma hinge segaduse eest, mida tekitab sinu meeles tuskatekitava iha hullumeelne tants. Õpi ületama metsikut ja nurjatut iha. Mõista, et sa ei vaja asju, mis tekitavad masendust, sest kui sa otsid oma hinges, leiad sa sealt tõelise õnne ja kestva rahu ehk õndsuse. Nõnda saab sinust “õndsusemiljardär”.” (lk 128)

“Koguge jõudu, et olla üle segavast ahvatlusest, rüübates sageli sisemise rahu nektarit, mida inglikäed teile armastavalt ulatavad, samal ajal kui kasvate vaikselt Enesetõdemuse poole.” (lk 130)

Raamatut illustreerivad pildid on päris lõbusad – et siis guru portreed 20. sajandi esimese poole Ameerikas, mees on muhe (Carnegie oleks kindlasti kade).

Kurt Vonnegut – Jumal õnnistagu teid, mr Rosewater (2010)

“Klient, kes pidi kohe Elioti musta telefoni helisema panema, oli kuuekümne kaheksa aastane neitsi, kes oli peaaegu kõigi standardite järgi liiga loll, et elada. Tema nimi oli Diana Moon Glampers. Keegi polnud teda kunagi armastanud. Kellelgi polnud selleks põhjust. Ta oli inetu, loll ja igav. Neil harvadel juhtudel, kui tal tuli end tutvustada, ütles ta alati oma täisnime ning lisas sellele arusaamatu võrrandi, mis oli talle niivõrd mõttetult elu andnud: “Mu ema oli Moon. Mu isa oli Glampers.”” (lk 58)

See Rosewater on teisteski Vonneguti teostes, aga mälu on teatavasti üks nõrk värk ja käepärast pole ühtki muud teost. Imelik, aga vahel tekib tunne nagu oleks autor siin raamatus kuri või tige (jah, lapsik nii öelda, aga “nii kuum on tunne”). Elioti ja abivajajate telefonikõned on vahvad, iseenesest jumala tabavad. Kui raamatu algus mõjus mõneti tuimalt, siis Eliot ja Fred Rosewateri argielu kirjeldused on päris tragikoomiliselt särtsakad; mitte et kõrge ja madal kohtuks, vaid madal pulseerib oma juhuslikul lainetusel. Jube igav ja nüri on pidevalt öelda, et “oh see raamat nüüd küll midagi erilist ei ole”, aga noh, esimesed muljed küll endal suuremat vonnegutivaimustust üles ei peksnud.

“Leige vee ja seebivahu tehnika käis nii: naine otsis mõne kärbse, kes seisis laes, pea alaspidi. Ta asetas klaasitäie seebivahtu väga aeglaselt täpselt kärbse alla, kasutades ära asjaolu, et kui pea alaspidi seisev kärbes ohtu märkab, teeb ta kõigepealt kaks tolli või rohkemgi vabalangemist, enne kui hakkab tiibu kasutama. Ideaalis ei tunneta kärbes ohtu, enne kui klaas on otse tema all, ning langeb kuulekalt vangistava seebivahu sisse, tungib läbi mullide allapoole ja upub siis.” (lk 79-80)

Raamat kui sotsiaalporno – mida teha inimestega, kellega pole midagi teha, keda ei ole vaja, kes on üleliigsed (samahästi võiks küsida, milleks on vaja Eesti Vabariiki või eestlasi; aga see oleks muidugi soovimatu ja sobimatu teema edasiarendus).Vonneguti point on vist selles, mida räägib Kilgore Trout (lk 181-185), no kui püüda otsida tekstist midagi positiivset (kas peaks?). Iseasi, mida sellest Trouti sõnumist arvata, pigem on tunne, et hapnikukraane on veelgi enam kinni keeratud. (Äkki peaks riik moodustama kolooniaid, kuhu kokku koguda kõik pensionärid, et sellega hoida kulusid kokku (mõelda vaid, kui palju vaba raha lisanduks igasugu pensionisammastest loobumisest jne). Või iga 10 aasta järel (või mis iganes juhusliku ajavahemiku loosiratas võib valida) elimineerida kõik pensionärid, et ei oleks seda muret, et tulevikus läheb kogu aur sotsiaalhoolekandele.) Mis kasu on riigile sellest, kui kodanikud üksteist aitavad ja armastavad, sellelt midagi erilist ei teeni ja seetõttu ei saa riigiaparaati vajalikus mahus tööl hoida. Parem teha kodanikele potjomkinlust ja paar korda aastas kinnitada, kui tähtsad me teineteisele oleme, ja kui uhke ja hää ja eriline see on. Ja tehke lapsi (kellel pole tulevikku). (Mitte et kunagi mingit erilist tulevikku oleks, õnn seisneb väikestes rõõmudes jne.) Ja tundub, et võimalikust “positiivsest programmist” hoolimata on Vonnegut üpriski pigimusta nägemusega, võibolla seepärast tundubki lugemisel raamatus puuduvat muidu nii vonnegutlik mängulisus või naljakalt (mingis mõttes?) võõristavad hetked. Lihtsalt lame raskus, mis lähemal uurimisel lämmatab. Noh, aitab sonimisest. Minu arvates (who cares) pole see teos Vonneguti huvitavamate raamatute kilda kuuluv, aga kui väheke vaatepunkti muuta, siis leiab nii mõndagi mõtlemisainest.

Miks on juttu sellistest ajalehtedest nagu Ameerika Uurija ja Wall Street Journal (nt lk 98), kas ei peaks siis olema Müüri Tänava Ajakiri, et oleks nagu tõlkelt ühtlasem või nii?

ulmekirjanduse baas

Tommy Jaud – Lausidioot (2008)

Et siis meesautori naistekas meestest naistele? Vuorinen röhataks seepeale põlglikult. Aga siiski, alkoholi tarbitakse päris rajult ja purjuspäi tehakse kõiksugu ogarusi. Asi seegi, et tegevus toimub Berliini või Müncheni asemel Kölnis. Mingi hetk turgatas mõtteuid, et olen vist kümme aastat liiga vana selle raamatu jaoks.

“Kölni mõlema suurbordelli ees on põrgu lahti. Peaaegu nii, nagu oleks täna kümme tuhat abielunaist oma mehed üheaegselt maha jätnud. Kui keegi tunneks rõõmu labastest sõnamängudest, mida on juba tosinaid kordi kuuldud, hüüaks ta rahvamassile “Pauguaeg” ja itsitab selle oh kui laheda nalja üle.” (lk 181)

Kuna asi pole siiski nii roosa kui alguslehekülgedel tundus, võib seda raamatut pisut meestekaks kraapida. Siit ei leia just vastuseid meid kõiki painavatele eksistentsiaalsetele küsimustele, aga teksti edenedes muutub see omamoodi humoorikaks meelelahutuseks ja lugemine ei tundu enam mahavisatud ajana.

Lugu siis sellest, kuidas Simon peale neiust lahkuminekut kuid hiljem pole ikka veel oma elukest rööpasse saanud ja meeleheitlikult püüab siis kas lihtsalt keppi saada või uut naissõpra leida (noh, bordellis tal pauk lahti imetakse, aga ei enamat). Nagu ikka, on siiski suurem rõõm alkoholis, ja nii siis purjuspäi ta tekitabki kõiksugu lollusi. Ahjaa, kainena käib ta vahel homode terviseklubis endale lihasmassi kasvatamas (kah mitte just õnnestunult). Sõpradega on suhted nii ja naa, üks tekitab talle rahalisi probleeme ja teise hetkeline õnne seisund rikub teadagi tuju. Ja siis on veel Marcia, vapustav müüjaneiu Starbucksis, kellele ta ei julge külge lüüa – kuni viimaks veedavad ühiselt aega kontserdil. Ahjaa, karma on bitch ja viimaks Simon vallandatakse oma müüjatööst. Ja siis? Siis tal täitub töötuna korteris töllerdades 30. eluaasta ja juhtub teadagi mis. Aga ei saa saladusi paljastada. On ikka heaoluriigis elu mõnus.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2010

Facebookist kopeeritud selline teave (informaator B.Vaher):

Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma
Nirti - Ja anna meile andeks meie võlad
Donald Tomberg - Kazimir, Vladimir ja teised
Margus Karu - Nullpunkt
Siim Nurklik - Kas ma olen nüüd elus
Ott Kilusk - Oktoobrikuine tuuker
Aigi Vahing - Valik
Hänilane - Ma pühapääväpõllõ mõsi

23. novembril selgus majas. Võiks huvi pärast korraldada siin hääletuse, aga seda siis nädalavahetuse poole.

(eelmise aasta nimekiri)
(pilt võetud sellest blogist)

raamatudjafilmid
päevaleht

Ja võitis siis Nirti (nagu teatab ajaleht).
päevaleht

Indrek Hargla – Baiita needus (2001)

Võiks kergemeelselt öelda, et tegemist on kõige pretensioonituma Hargla teosega, aga ometi igati mõnus meelelahutus (viimati oli selline hea elamus vast Bergi raamatuga). Puhas fantasy, käib üks paras action ja niisama mölinale suurt trükivärvi ei raisata, tunded ja au, need me sõbrad kahekesi. Ja seekord pole Euroopa ajalooga mingit pistmist, vaheldus seegi. Kui Pähkel ja Martin kokku segada, saaks vast käesoleva teose.

Sisu umbes selline, et needusega kaetud ja ümbritsetud ja immutatud sõjamees armub lootusetult haavatud tumma neidu ja püüab kõrtsmiku ja hoora abil preilit ravida ja seejärel satub ametikohustuste täitmisel poliitiliste intriigide tõttu nirusse olukorda ehk peab spionaažis süüdistatuna poomist ootama. Aga pole häda, leidub tegelasi, kes selle üürikese aja jooksul on tundmatut sõjameest laikima hakanud ja peategelane pääseb vangitornist, olles nüüd ühtlasi relvastatud kannupoisi ja skorpionitega. Edasi põgenetakse ringi ja otsitakse avalehekülgedel kohatud unelmate neidu (salapärasel kombel on preili – nagu selgub – äravahetamiseni sarnane kohaliku printsessiga, olemata siiski printsess või salajane kaksikõde!), kes on, teadagi, hoolitseva hooraga jäljetult kadunud. Aga õnneks leitakse nõid Deomid, kes osutub heatahtlikuks keskealiseks meheks ning edaspidi ta päästab ja suunab otsijaid edasi, ikka edasi (võiks öelda, et võimas nõid on autori poolt kuidagi liialt kerge lahendus). Noh, kui see nüüd väga suure üllatusena ei tule, siis aidatakse maa peale rahu ja peategelane tutvub oma äiapapaga. Tulevane naine on vähe carte blanche, aga peategelane on õnnelik, saabki teha naisest selline nagu endale meeldib (o sancta simplicitas). Ja ongi needus läbi. Vist.

“Nad viisid mu samasse vangitorni, aga enam ei koheldud mind interneeritud saadikuna, vaid surmamõistetud vangina. Niisiis kraadi võrra viisakamalt. Mitte et see palju oleks tähendanud, kuid natuke siiski. Sain kambri vaatega väljapoole, et enne hukkamist igal hommikul päikesetõusu jälgides mõistaksin, millest kõigest ma ilma jään. Või hakkan jääma.” (lk 38)

ulmekirjanduse baas

sirp

Mia Merge – Vargus (2006)

Raamat ei kuulu just proosa kullafondi. Lugu siis sellest, kuidas 3 sõpra otsustavad rikkalt ärinaiselt raha välja pressida. Sest ühele sõbrale tegi naine äriliselt liiga ja seetõttu vaja kuritegevuse sohu vajuda, loogiline ju. Etendatakse kohutav hukkamine, mille ärinaine äärmusliku ähvarduse tõttu peab justkui sooritama. Lõpuks moondub väljapressimine lihtsalt kurikavalaks pangakonto tühjendamiseks, mis sooritatakse pangaautomaadist raha välja võttes. Noh, ärinaine jääb siis kahest miljonist kroonist ilma ja kandib seetõttu oma kinnisvarafirmalt endale raha ümber ja siirdub Itaaliasse närve kosutama, kus satub omakorda sealsete ristiisade hoole alla (ahjaa, vahepeal jõuab naise ära võrgutada teda abistav detektiiv). Kõik on enamvähem rahulik kuni toimub tegelaste saatuslik ristumine Genova lennujaamas. Ärinaisele tõttavad appi ristiisad, kes lubavad naise eest kätte maksta, aga sellest oleks ehk juttu järgmises raamatus, mida pole senini ilmunud. Natuke segaseks jäi see ümberjutustus.

Nohjah, suurt nagu ei oska midagi muud kirjutada. Mingi võrdlusvõimalus Lembega, aga Merge läheneb ainesele siiski vähe inimlikult (ent teatud kerge jaburus säilub). Hea on see, et tegelased pole mustvalged, vaid ühtviisi vildakalt räpased, ei oska nagu kaasa tunda ärinaisele ja piinlik oleks kaasa elada kolme sõbra totrale rikastumisplaanile. Et siis selline mitmekesisus. Ei saa aru, miks ärinaise perekonnanimi ja ühe sõbra eesnimi peab Markus olema, aga samas, hea viis segadust tekitada. Näpukaid on palju, aga mitte just silmamurdvalt.

“Kõik need kaks päeva oli Marian siunanud Markust, sest tegelikult oli ju Markus olnud see, kes nad sellele libedale teele meelitanud oli. Oli ära meelitanud, oli lasknud töö ära teha ja siis ise jalga lasknud. Nii mugav! Ise peesitab kuskil Kreekas ja teised las luristavad tema suppi! Markus oli lubanud, et midagi ei juhtu, et kuskilt ei saa kinni hakata – et neid ei ähvarda mitte miski. Ja nemad Robertiga, lihtsameelsed, uskusid.” (lk 145-146)

meie jutud

Tiit Aleksejev – Leegionärid (2010)

Zombinäidend? Autor annab lootust, et peale surma on elu? Karusoolik jutustamine? Pärnus oli vist hiljuti samateemaline lavastus?

Vanem naine kui mõistuse hääl (lk 39), vastupidiselt eelmise lehekülje, ee, kõnedele. Kokkuvõttes väga kurblik näidend (või noh, aines selline, millest on raske ülevat ja rõõmsat välja pigistada). Aleksejev on hoolsalt kõik tegelased kokku sidunud (natuke juhuslikkust oleks ikka tore), kui näidendi esimene pool (või vaatus – mitte ei mäleta enam) on kui Esimese ja Teise lugu, siis edaspidi muutub keskseks Kolmanda ja ta pere lugu (segaperekond, kelle üks poeg oli Eesti Leegionis jne), kuni lõpuks siis näidendi kurbliku ja kena finaalini (mis muarust on pisut liialt melodramaatiline). Vähe veidraks jääb, et teise pooles Teine täiega pildilt kaob, või siis peale tema stseene vene ja saksa ohvitseriga polnudki maamatsil enam midagi olemuslikku lisada? Ja mille pagana pärast Einar oma elamise kelladesse uputas? Aga Einari lugu on ikka hea, või noh, üldse teine vaatus. (Ja mille pagana pärast lugemise ajal ma teksti kaheks vaatuseks ei jaganud, kui palju segadust nüüd siin kirjutatuga.)

sehkendaja

bukahoolik

kirjanduse ja keele ajaveeb

Antti Hyry – Ait (2010)

“Mis ma selle aidaga õieti peale hakkan. Neid vajadusi, milleks ta on tehtud, ju ei ole.

Noh.

Võin sinna asju panna.

Võin seda vaadata.

Võin selle alla ronida.

Või seina ääres istuda, kui päike paistab.

On kaks võimalust, kas mul on see ait või mul ei ole seda aita, kumb on parem. See, mis toimub, on alati parem, sest muud võimalust ei ole.

Panen aida püsti, kas või veel sel sügisel.

Mis on see sügis.

Siis on aita hea vaadata, nii nagu ka selle suure hoone viiluotsa siinsamas, kaks sobivat akent sobivates kohtades, ja ka viiluots tõuseks maast just nagu iseenesest.” (lk 36)

Esmamulje on nagu loeks segu Lassila ja McCarthy tekstidest, selline meditatiivne voog. Raamat kui tõeline ulme, loed mingist maaelu askeldamisest ja mingit kontakti sellega ei ole (no aidaehitusest on vast veerand tekstist, muu on kulgemine ja suhtlemine põhjamaalastega ja tukastused ja nokitsused jne). Võib ette kujutada, millise ruraalse rõõmuga maalähedased inimesed seda raamatut kiidavad, tõeline õige eesti mehe lugemisvara (ja seda irooniata). Elu kui loomine? Millegipärast meenus jutt sellest, kuidas Soomes pea puuduvad ürgmetsad ja seetõttu seal liigirikkus väiksem kui metsikumates Eesti kohtades. Ja nii kerkib siingi lugedes silma ette selline korrapärastatud (või selle raamatu kontekstis – vana korda ihkav) maaelu, ugri ordnung. Aga jah, pole enam palju järel selliseid maal elavaid inimesi, käivad teised nagu minategelanegi valgetel aastaaegadel oma suvekodusi kõpitsemas ja möödunud aeg meenutamas. Igal juhul, kuldsete kätega vanad ruulivad.

“Lõpuks on sügisel ikka nii, nagu pandaks inimese meele aknad suvemõtete eest kinni, pannakse topeltaknad ja klaaside vahele vati peale pohlavarsi, rohelisi läikivaid varsi ja punaseid marju.

Tuleb soe ja kaitstud tunne, kui neid vaatad.” (lk 96)

edetabel

88% Sina pead pühapäeva pühitsema.
87% Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
67% Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma.
64% Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
62% Sina ei tohi varastada.
45% Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.
40% Sina pead austama oma ema ja isa.
37% Sina ei tohi rikkuda abielu.
32% Sina ei tohi valetunnistust anda oma ligimese vastu.
16% Sina ei tohi tappa.

Kokku 79 hääletusjuhtu.

Mõned varasemad hääletuste tulemused selles postituses.

Meelis Friedenthal – Kuldne aeg (2005)

Seda võiks siis nimetada ehk intellektuaalseks või sotsiaalseks ulmeks? Düstoopia? Huvitav tekst, autor on loonud tulevikumaailma, milles ei tahaks üleüldse elada. Painajalik poolmaailm, mandunud geto.

“Kõige olulisem on mitmekesisus. Dotsendid võivad ju kiivalt oma puhtas inimeses kinni olla, aga nii bioloogid kui ka kirjandusteadlased suutsid veenvalt näidata, et tegelikult oli kunagi liikide variatsioon palju suurem kui ainult putukad ja inimesed. Ta ei saanud muidugi heaks kiita Kronose salalikku tegevust, aga mõistis väga hästi tema motiive. Kronos oli tahtnud, et kõik oleks nagu Vanal Maal. Nagu nende piltide peal, mida raamatukogust oli võimalik tellida. Roheline ja kollane ning sõbralike loomadega.” (lk 53)

Et siis, vist, on selline maailm, kus tehisintellekt on mõnda aega ohje hoidnud. Ja inimesed on sellised hooldatava tasemel. Tehisintellekti tegelasi kutsutakse dotsentideks, ja mingil ajal on nad ise aretanud Kronose nimelise värgi, mis, ee, püüab tekitada uut Noa laeva – ainult et kuskilt pole bioloogilist mitmekesisust võtta (säilunud on vaid minevikutekste ja ehk piltegi), seega on Kronos näppinud inimeste geene või nii, mille tagajärjel sünnivad kõiksugu tiibade ja sõrgade ja karvadega olendid. Mis pole dotsentide ja inimeste arvates just esteetiline ja eetiline silmailu ning neid ebardeid püütakse siis vanglas tagasi normaalse välimusega inimesteks opereerida, kui vaid võimalik. Ausalt öeldes pole kindel, kas raamatus on üleüldse inimestega tegu. Nojah, päris hirmus. Või natuke võigas. Nokatu tuvi, karvutu kolmesajakilone meeslõvi, igavesed vusserdised teised. No need dotsendid samas ka tahavad, et inimesed hakkaksid oma maailma paremaks looma, aga samas ei taha ka. Ehk siis revolutsiooniline tupik – ühed ei jaksa ja teised ei taha. Sest, noh, meie vennad ja õed tulevikust on hingelt kärbunud, vist. Aga ikkagi, puhkeb mäss, sest silmitu ema võttis mürki. Nii on.

Autor mängib päris palju kõiksugu ajalooliste viidetega (mitte et tegelased seda suurt aduks – sest neile on minevik enam kui hägune). Pole vist palju meesautoreid, kes nii kindlameelselt kirjutaks kõiksugu emaduse värkidest. Nagu ikka, on allpool asetsevatest linkidest mõttekamat juttu lugeda.

ulmekirjanduse baas

päevaleht

sirp

lille ulv i en stor värld

Indrek Hargla – Hathawareti teener (2002)

Raamatut ei julgeks soovitada Hargla menuraamatute lugejatele, pigem jääb ikka fantasysõprade või andunud fännide lugemisvaraks. Ja kaanekujundus on halb (hea öelda, kui kujundus pole omamaine, muidu nagu kodumaiseid kujundajaid ei tahaks otseselt kiruda).

Nimiloo peategelane polegi üllataval kombel apteeker, vaid endine arst. Tegevuspaik klooster, meelad porgandpaljad nunnad, kes vanamehe selget meelt segavad (eks oma osa ka kloostris tarbitaval armujoogil). Aga siiski, endine arst ja ta teener lahendavad mõrvamüsteeriumi.

“Vend Rus” - tegevus taas kloostris, kitsad käigud, müürid, pimedus, nagu ikka. Õpetlik horrorlugu sellest, kui madal on inimene. Hetkeks oli lootust, et mingi paganlik värk, aga ei, ikka saatanlikud salasepitsused.

“Püha Graal – 1984” läheb siis pisut Koululugude kanti, maneerlikkus (aurupunk?) ja nihkes ajalugu, ehk siis kuidas Prantsuse kuningas saadab musketäride abil laiali templirüütlid. Ja seda siis aastal 1984 (ajalugu muutus nagu ikka 14. sajandil, lähemalt sellest nt lk 97 ja 106-107). Kahtlemata kogumiku parim tekst, puänt on hea, elagu Prantsuse jalgpallikoondis!

ulmekirjanduse baas

Richard Bessel – Saksamaa 1945. Sõjast rahuaega (2010)

Raamatu võib tinglikult pooleks jagada – sõja viimased kuud ja sellele järgnev segane aeg. Esimeses pooles jutt siis sõja lõpust ja kuidas eelnevate aastakümnete elukord segi pööras. Ehk siis üpris karm lugemisvara vägivallast ja inimsusevastastest tegudest ja lootusetusest ja juhuslikkusest. Sõjavangid, juudid, võõrtöölised, naised, lapsed, põgenikud, ühishauad jne jne.

(Nii, ja nüüd järgneb segane postitus.)

Et sõja lõpust on päris paljudes eestikeelsetes raamatutes juttu olnud, siis ongi huvitavam (avastuslikum?) lugeda hoopis Saksamaa sõjajärgsetest kuudest. Ühesõnaga, ei tasu naine olla (no vähemalt vanusevahemikus 7-77) ja tasub suitsupakke varuks hoida (mida rohkem, seda parem). Kui tavaliselt mainitakse lühidalt, et peale sõda toimus üks suurem rahvasteränne (ja rohkem ei kirjutata sellest midagi), siis siin raamatus võetakse nähtus suurema luubi alla; kurjad poolakad ja prantslased nüpeldavad ja riisuvad ja tapavad sakslasi ning maa-alade kaotuse tõttu pea kahekordistub asustustihedus, röögatu hulk inimesi kaotab juuri.

Autoril jääb Stalin ja selle suursaavutused üsna tahaplaanile, nii on ikka Natsi-Saksamaa moodsa Euroopa ajaloo kõige saatanlikum ja kannatusterohkeim kooslus (nt lk 33, 271), kasvõi Poola võiks öelda hei. Bessel vaatleb sõjajärgset 4 tsooni enamvähem ühtse riigina (ja vahel ka juttu aladest, mis kaotati N.Liidule ja Poolale), vahest ehk siiski suurem tähelepanu Ameerika ja Inglise tsoonide tegevustel (no eks see raudne eesriie polnud veel täielikult vormunud). Omamoodi naljakas lugeda, kuidas sõjajärgses õudustäratavates elutingimustes käib tavainimeste peade kohal mingi poliitiline podisemine ja parteikemplemine, sealsed uued saksad kraabivad võimu poole (nt lk 254-266), millegipärast kerkisid silme ette mõned siinsed jäledad nooremad poliitikud. (Oh, tore, kevadel tuleb siin riigikogu valimine.)

Aga igal juhul, päris hull ülevaade ühe tollase rikkaima rahva vaeseks kukkumisest. Vägivald, nälg, peavarju puudus, põgenikud, töötus, alandus, põrmustumine.

Henrik Visnapuu – Vanavara kogumisretkedelt 7 (2009)

Seekord siis aruanded Visnapuu röövretkedest Kambja (1912) ja Mustjala (1913) kihelkondadesse (lühemalt ka Jõhvi retkest aastal 1914). Hullult kihvte sõrmuseid on vanavarana kätte saadud, check it out. Ja kindamustrid on samuti sellised, et endalgi huvitav vaadata. (Mõned vanad sokid on toredalt räpased.) Raamatu algul Õunapuu hea eessõna, eks need retkedki võisid põhjustada nii mõnegi sulni luulerea.

“Waatame kuidas on lugu waimu jõukusega. Juba kuhugile Mustjala talusse sisse astudes paistab meile mustus wastu. Mustjala rahwas elab liig mustalt. Tuleb see ehk osalt sellest, et naisterahwad tööga liig koormatud, kuid wabandataw ei ole see siiski mitte. Põrandad on pesemata, neid ei pesta isegi suurteks pühadekski mitte, ehk küll enamal jaol majadel juba laudpõrandad all on. Sööginõud on koristamata; kahwel, lauanuga ja taldrik on tundmata asi. Alati pidi toidu juurde suure wastikuse tundmusega minema, sest et nõuud millega toitu anti, olid wahest liig silmatorkawalt mustad. Poola maamõõtja ja -hindaja ütles enesel palju parema ettekujutuse olewat Eestist, nüüd olewat ta inimesi näinud, kellel sammal selga kaswanud. Kui walus see meil ka kuulda oli, siiski oli see kurb tõsi.” (Mustjala 1913, lk 42-44)

Julius Kuperjanov, Leopold Laurson – Vanavara kogumisretkedelt 5 (2008)

Noored Kuperjanov (18) ja Laurson (16) käisid siis 1913.a Viru-Jaagupis vanavara korjamas, ja kus neid omakorda tühjendas Paul Raud (lk 6, 54).

“Tudu küla. See on juba päris metsinimeste elupaik. Ümber ringi metsad ja sood, niiet waew ligi pääseda. Inimesed on rumalad, ajalehti ei loe terwes külas keegi muu, kui ainult kooliõpetaja. Inimesed waatawad wanawara korjajase pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peawad sind koguni kolera külwajaks. On talusid kuhu sisse ei juleta lasta. Sõna Museum, paneb neid paris kohkuma, pole seda ennem sugugi kuulnud. “Mis asi see Muusejum on”. Ei aita siin ka pikk seletamine, see sõna käib juba üle Tudulaste mõistuse. Öö saatsime Tudu kooliõpetaja Weemi pool mööda Peaaegu niisamasugune kilplane, kui rahwas.” (Laurson, lk 34-35)

“Viru-Jakobi elanikud on enam vähem ühtlased: kasvu poolest keskmised, heledate juukstega, mustajuukseline tüüpus tuleb harvem ette. Iseloomu poolest on virulane phlegmatik, ei armasta seltskonda. Ka ei või ta ettevõtlikkusega palju kiidelda: peremees, kelle vanemad mitu ja mitu põlve on talus elanud, peab “Riiamaa” mehele ruumi andma ja esivanemate talust välja kolima, sest ta ei julge talu ostu alla võtta, kuna “Riiamaa” mees lootusrikkalt kivistele väljadele asub, et maad omaks osta. Viimase paari kolme aasta jooksul olevat Avinurmest ja Lohusuust paarkümmend perekonda siia kolinud.” (Kuperjanov, lk 51)

Gustav Matto – Vanavara kogumisretkedelt 4 (2007)

Matto oli pikaajaline ERMi töötaja, kelle noorpõlve kogumisretkest Halliste kihelkonda 1911.a. on siis siin raamatus omaaegne aruanne avaldatud. Eluloo ülevaatest tuleb välja, et 1920. aastate algul võisid Matto ja Tsvetkov Narva kandis (lk 11) vaat et poliitilised vastased olla.

Matto omaaegne aruanne on päris lõbus jutustus, üles tähendatud kõiksugu juhtumid ja jutuajamised ja muidu eluterve lähenemine (muuhulgas mängis ta kaaslasega kosilasi noortele neidudele, et vaid va vanale nännile käppa peale saada (no hea küll, see oli ühe kohaliku idee, mitte üldtunnustatud etnograafiline võte)). Muhe lugemine. Ahjaa, miks oli ilmtingimata vajalik, et aruandes pidi enda tegemistest rääkima kolmandas isikus?

Lisaks Halliste aruandele on raamatule lisatud käsikirjalised mälestused ERMi ajaloost ja Kristjan Rauast, mis on, üllatus-üllatus, samuti toredad meenutused. On ikka imekspandav, kui hästi oskasid vanasti inimesed foto jaoks poseerida, moodustada selleks kõiksugu grupiportreede kompositsioone (lk 12 ja 78-79). Ühesõnaga, mõnus väike raamat.

“Raud aga kartis nähtavasti nakkushaigusi ja sellepärast ei kasutanud käterätti. Ka telefoni ta ise ei puutunud. Ikka kutsus kellegi ühes, kes siis räägiks, Raud seisis aga kõrval ja dikteeris, mida vaja rääkida.

Ujuma minnes Raud palus mind ikka kaasa tulla. Läksime siis K. E. Söödi poole ja tuli temalgi kaasa tulla. Ujumiskohaks oli raudteepoolne jõekäär veidi allpool pärmivabrikut. Puhas pesu oli Raual ikka ühes võetud, määrdunud pesu väiksemad esemed (krae, kaelaside, mansetid, sukad) loopis ta harilikult jõkke.” (lk 118)

Felix J. Palma – Ajakaart (2010)

Palma on, võiks öelda, Cervantese järglane, ning ühe paraja kelmiromaani kokku vehkinud. Kui esimestel lehekülgedel oli skepsis, et mis pagana jahu siit tuleb, siis, oh ja ah, üks hetk muutus väga mõnusaks lugemiseks (ja kui tellis on mõnus, siis see on... mõnus?). Iseenesest kui (heas mõttes) klassikalise 19. sajandi romaani imitatsioon, kõiksugu pikad sissejuhatused ja jutustused ja lugeja poole pöördumised (aegajalt tekstis esinevad kerged frivoolsused on nii-ja-naa, natuke odava populaarsuse nimel tundub olevat). Kui Wells romaani jõuab, hakkavad mahlad voolama ja rasvane pettuste tulevärk särisema. Raamatu tagakaanetekst on mõnusalt riukalik, hea sissejuhatus sündmustesse, aga mitte just päris see, millest romaan tegelikult räägib, vahva petekas.

Sündmustik on nii kurikaval, et sellest ei oska kirjutada – kui võtad omaks ühe lugejamudeli (armastusromaan, wellslik minevikutulevikufantaasia, kriminaalromaan jne?), siis mingi aja pärast Palma väänab seda ja pead taas uute oludega kohanema, ning see on lõbus ja värskendav. (No tegelt ei viitsi sündmustikust kirjutada, igas lingis on sellest küllaga jutustatud.) Kui raamat üha värvikamaks pöörab, siis tuleb ikka kartus, et mille veidraga Palma veel võib üllatada, äkki läheb traagikaks, aga ei, jätkub vaimukus oma väiksemate traagiliste hetkedega (no oleneb muidugi, kellele pöialt hoida). Igatahes, elagu kapten Shackleton, automaatide võitja aastal 2000! (Ja milline mõõkadega duell see veel oli! Nullindate tõeline maik.)

“Tom ei olnud küll unustanud Meganilt õpitud kirjakunsti algtõdesid, kuid ei olnud piisavalt kodus grammatikas, et õigesti kirjutada ning, mis peamine, ta ei teadnud, mida teha, et mõtted voolaksid paberil sama selgelt nagu Claire'il. Ta silmitses arusaamatut tähtede ja mahakriipsutuste sasi valgel paberil, kus ainsa arusaadava fraasina seisis “Armas Claire”, millega ta rõõmsalt kirja alustanud oli. Nüüd aga lebas tema ees liigutav näide pool-kirjaoskamatu noormehe esimesest kirjakatsetusest. Ta kägardas paberi kokku ning leppis paratamatusega. Kui Claire saaks sellise kirja, võtaks ta endalt elu igal juhul, suutmata mõista, mis paneb inimkonna päästja šimpansi kombel kirjutama.” (lk 317)

Oleks muidugi abiks olla tuttav Wellsi loomega, aga nagu näha, võimalik ka teadmisteta igati mõnuga lugeda. Ei saa aru, miks Andrew niipea kui võimalik Mariele korterit ei üürinud, rikkal poisil ju nodi oli (süüdistagu aga iseend, miks siis naisel läks nii, nagu läks!). Esimest korda kohtasin eesti tekstis soomelikku väljendit “kauna kandma” (lk 332 jm). Powers on ehk natuke-natuke midagi sellist, mida võiks käesoleva raamatu tuules lugeda.

“Kogesin samu tundeid, mida eelmistelgi kordadel: kõigepealt hõljusin justkui õhus, omaenese kehast eemal, seejärel sain keha tagasi ning seadsin end taas oma luude-kontide vahel sisse, kuid seekord tundsin kogu aeg naise sooja kätt oma pihkude vahel. Lõpuks lõin silmad lahti, pilgutasin tobedalt ja püüdsin mitte öökima hakata. Ning naeratasin õnnest, nähes Alice'i käsi minu omadest kinni hoidmas. Ma katsin tema peened sõrmed tänusuudlustega, silitasin tema saledaid, heledate udemetega kaetud käsivarsi. See oli ka kõik, mis mul oli õnnestunud temast kaasa tuua.
Matsin Alice'i käed samasse aeda, kuhu olin saabunud, tollesse 1982. aasta Norwicki, kus ei paistnud kunagisest pommitamisest ainsatki jälge, kui mitte arvestada ühe väljaku keskel kõrguvat langenute monumenti.” (lk 492)

ulmekirjanduse baas

sehkendamine
õhtuleht

postimees

Bernhard Roetzel, Claudia Piras – Hea stiil. 500 stiilinõuannet meestele (2007)

Iseenesest kordab see raamat väga palju Schultsi öeldut (no üllatus-üllatus), vahel suisa sõna-sõnalt. Küllap siis on olemas mingi müstiline stiilipiibel, millest kõik autorid ja tõlkijad üksüheselt šnitti võtavad. Et saksa autorid, siis mõneti alaväärsuskompleks inglise ja saksa dändide ees.

“28. Riietus lõhnab suitsu või toidu järele? Üks öö jahedas niiskes õhus, kas terrassil või rõdul (ilmastiku eest kaitstult) eemaldab ebameeldiva lõhna ja annab riidele tagasi värskuse.” (lk 19)

“56. Kui te teate, et teid mingil sündmusel pildistatakse, sättige oma välimus juba enne vastavaks. Vältige topeltruudulist mustrit (nii pintsakul kui särgil), sest selline muster tekitab pildil niinimetatud Moire efekti. Ka kõik teised rahutud mustrid ei tee silmale head. Parem riietuge selget värvi rõivastesse nagu helesinine võin antratsiit.” (lk 24)

“61. Bokserid või tavalised aluspüksid? See on ühelt poolt stiiliküsimus, teisalt aga kandja mugavus. Elegantsemad on bokserid, aga nendes tunnevad paljud mehed end ebamugavalt. Kompromissi võivad pakkuda ümberhoidvad lühikese sääreosaga aluspüksid. Need näevad head välja ja on mugavad.” (lk 25)

“109. Mis on ühist nahklipsul ja froteesokil? Neil kummalgi ei ole klassikalise stiili maailma mingit asja.” (lk 34)

“125. Ärge kandke kunagi Jeesuse stiilis sandaale, kui te ei ole messias. Kui teie jalad ilmtingimata värsket õhku vajavad, jookske paljajalu.” (lk 41)

“238. Kui soovite oma smokingivälimusele terake ekstsentrilisust lisada, tehke seda näiteks sukki kandes. Silmatorkavaimad ja siiski stiilsed oleksid näiteks täiesti tumedad violetsed.” (lk 73)

“252. Teil on tumedad rinnakarvad? Siis peaksite läbipaistvast riidest smokingisärgi all kindlasti kandma alussärki. Kui te endale särgid õmmelda lasete, võite lasta esiosa kohe kahekordse õmmelda.” (lk 76)

“270. Täiesti vale arusaam on, et mustriline lips ei sobi mustrilise särgi juurde. Ühte reeglit tuleb järgida: väikesemustriline lips sobib suuremustrilise särgi juurde ja vastupidi.” (lk 85)

“327. Kui teile ei meeldi tervitades kaabut kergitada, peaksite kandma baretti. Seda võib tervitades peas hoida.” (lk 101)

“372. Eri suunda vohavad kulmud jätavad kasimatu mulje. Aga neid ei pea valulikult pintsettidega vormi järgi ajama, juuksur võib need ka kääridega siluda. Kulmupliiatsiga joonistatud kulmud on meeste juures igal juhul tabu.” (lk 115)

“404. Kui ülikond, pintsak või püksid on reisil kortsunud, saab need uuesti korda aurusaunaga. Sulgege vannitoas aken ja laske dušist kuuma vett niikaua joosta, kuni ruum auruga täitub. Siis laske riideesemeid 20 minutit auru sees rippuda ja ongi kortsud kadunud.” (lk 127)

“496. Uusi kingi kandke alguses vaid oma elutoa vaibal. Niikaua kui nendel pole ühtegi kriimu, saab neid võimalusel veel ümber vahetada.” (lk 151)

Ebe Padu – Murtud süda (2010)

On aasta 1975. Andero ja Jelena on mõnda aega abielus olnud ja neil on 3 tütart pluss veel Ester Jelena esimesest abielust. Nad elavad Haapsalus. Neil on Moskvitš. Andero kaevab majas keldrit ja katab hoolsalt aknaid ja õuele ilmuvad salapärased liivahunnikud. Naine ja lapsed ei julge midagi omapäi teha, vaid seda, mida kästakse – või muidu võib maapealne karistus tabada. Mees on pisut invaliid ja hull, paranoiku ehk, muudkui terroriseerib oma naist ja võõrastütart. Õõvastav algus, ema ja vanem tütar muudkui arutavad kartlikult (ja vihaselt), et kas isa lööb nemad maha või tapab tütar võõrasisa. Hirmus. Andero ja Esteri suhe tundub kahtlane, et kas ongi pilastamine või. Jah, on küll.

Tekst on kui omamoodi õuduslugu. Kõik see pingete kuhjumine, lõputu füüsiline ja psüühiline koduvägivald (mis jätab oma jälje tüdrukute hilisemasse ellu). Andero küll hoiab oma kolme tütart, aga ikkagi, see, milline on elu selles majapidamises, see ei ole üheski otsast normaalne. Mõnes mõttes on selline lugu hoiatuseks noortele naistele, et ärge saage lapsi, on pärast kergem elu, ei pea laste pärast mõnda raiska meest viimse piirini kannatama (kasuks oleks ka normaalse hariduse omandamine). Aga noh, siinse raamatu tegelased ikka sigivad ja jäävadki sigima (mitte et üldistaksin, aga tütredki liiguvad hilisemas elus multiemaduse suunas).

Kes arvab, et Lovecrafti ja Kingi kirjutatu on õudne, lugegu parem seda lugu, tõeline Teine Eesti nõukogude tingimustes, tumedad perverssused hallis argipäevas. Oma osa verdtarretava fooni loomises on autori lihtilukirjanduslikus väljendumises, ilustamata siirus või lapselikkus selle raju maailma edasiandmisel (raamatu keskpaigas nihkub minajutustajaks Merle nimeline tütar), teatavate tüüplausete pidev kordamine, lõputu haiglane vaimne terror – mingi hetk peaks põrgu valla pääsema. Aga ei pääse, puhastustuli jääb poolikuks, raamatu lõppki on täis tumedaid tunge. Ausõna, see lihtsameelne jutustamine teeb teksti painajalikuks (kui minna bipolaarseks, siis ühes otsas oleks Gaimani ja teises Padu raamat). Tõeline naturalism, paras maiuspala neofolgi austajatele.

“Nende kahe mehega tundmatute vool ei lõppenud. Õhtuti hakkas keegi käima köögiakna taga kobistamas. Jelena lukustas ukse juba üsna varakult. Pea iga õhtu oli trepil kellegi samme kuulda, sest puust trepilauad nagisesid. Siis kuuldi ukselingi katsumist. Kogu naispere seisis näoga köögiukse poole ja ootas vaikides, kuni kolistaja oli kadunud. Pärast seda ei juletud isegi peldikusse minna, sest sealt pääses kuuri ja kuurist õue. Kui kellelgi oli tõesti nii hädasti vaja minna, võeti Toki kaasa, kes siis rahulikult niikaua potilolija jalge ees lamas, kui vaja oli. Kui peldikusse läks mõni väike laps, seisis Jelena lahtise köögiukse juures, kirves käes. See oli ainuke relv, mida ta oskas kasutada.” (lk 90-91)

jutte ja triipe

yuki lugemispäevik

Marianne Harju – Talvehullus (2010)

“Milline draama. Elad peaaegu kaheksateistkümneseks ja siis armud õnnetult ja lootusetult. Katastroof.” (lk 64)

Et siis, rikkurite järglaste talvised seiklused Tallinna korterites. Üheksanda ja kaheksanda klassi tüdrukud (lk 53), kes suitsetavad ja armastavad erinevaid alkohoolseid jooke (aga narkot ei tee) ja panevad vahel päevade kaupa pidu. Ja noh, kolm noormeest, kes nendega kokku puutuvad, on siiski pisut vanemad, nii vanuses 18-21 (no väkk, kui ma keskkooli lõpetasin, haihtus küll huvi keskkoolitüdrukute vastu, või veel hullem – keskkoolieelsed tüdrukud? Enam kui piinlik). Omaette ooper on neljateistkümneaastane Paulo, kes on ingel (aga hakkab ka viinakuradi poole liikuma).

Autoril päris loominguline lähenemine faktile, et Eesti taasiseseisvus alles 1991. aastal ja millalgi peale seda läksid piirid lahti, mitte varem; nii on mõnede lapsevanemate elulood lõbusalt nihkes (nt Heleni lugu lk 72-73; ja üleüldse, milliste kirjatöödega see ema küll kunagi raha teenis, ja millest selline naiivsus, et hakkab uuesti kirjandusega feimi ja sulli kokku ajama?). Ei taha kõlada erilise penskarina, aga raamatus on hämmastavalt kõikelubavad ja tolerantsed lapsevanemad, vanasti oli rohi ikka rohelisem ja pättusi tehti salaja jne (mõelda vaid, siis polnud netti ega mobiile).

Poole raamatu pealt ei saanud ikka veel aru, et kas kuskil on ka mingi sisuline konflikt (no vabandust, aga see armastuskolmnurk pole tõsiseltvõetav) või on tegemist olukirjeldusega anno 2008, mõni pärnitsalik tegelinski mõjuks tegevusele päris hästi. Vähemalt on palju dialooge, mis lasevad tekstil hoogsalt lennata.

Natuke veider on Roberti ja Krisi süvavendlus, kes juba üheksa- ja kaheteistkümneaastaselt hakkasid parimateks sõpradeks (lk 145), sutt võimatu tundub sellise vanusevahega nii noortel poistel suurem sõbrustamine. Aga noh, inimesi igasuguseid ja ehk tänapäeval on street cred (yo!) midagi muud.

Tõeline Euroopa Liidu vaimust kantud romaan – tahan, elan Eestis, tahan, elan Hispaanias või Saksamaal; nii need ajud välja voolavad (kel, tõsi küll, keskkool lõpetamata jne).

Noorsooromaanid on tõesti tekstid, mida peale 21. eluaastat lugema ei peaks. Aga tublid plusspunktid selle eest, et pole mesimagusat finaali. Ja kõik need joomised on loomulikud. Keelekasutus on igati normaalne, roppused enamvähem puuduvad, eks mõni dialoog on pisut ilukirjanduslikult puine, aga noh, juhtub noh. Kaldkirjas sisemonoloogid on muidugi lihtsalt loetavad, ehk järgmise raamatu puhul saab autor need orgaanilisemalt teksti sulatada – või oleks see noortele lugejatele liialt raskelt haaratav?

Ei hakka sisu ümber jutustama, sest lugeda tuleb ise ja töö kiidab tegijat.

“Ja ma nägin just teda. Või neid, kui nüüd piinlikult täpne olla. Ja teate, mis? Väga fucking valus oli. Ausõna. Okei, ega ma ise ka päris normaalne pole.” (lk 146)

blogistaja

yuki lugemispäevik

Neil Gaiman – Tähetolm (2010)

““Ja daami eest leides ei või sa teda hoopis aidata või siis rahule jätta? Miks teda oma nõmedustesse segada?”

“Armastusest,” selgitas Tristran.

Neid vaatas teda oma taevasiniste silmadega. “Ma loodan, et sa lämbud sellesse,” sõnas ta ilmetult.” (lk 105)

Tristran on hea näide sellest, et tiineka sugukihk on üks ilmatuma tugev jõud – seitsmeteistkümnene poiss, seksuaalselt frustreeritud ja suudluse eest nõus kasvõi kosmosesse ronima (lk 50-51). Või siis teisiti öeldes on ta kui Loll-Ivan, ausus ja selge eesmärk viib sihile. Noh, umbes nagu eestlane, keda me kõik võiks armastada.

Lugu siis sellest, kuidas kohtlasevõitu külapoiss (või noormees?) satub ilusa külatüdruku juuresolul ähmi ja lubab talle suudluse eest kasvõi langenud tähe tuua. Tüdruk, teadagi, saadab sellise rumala jutu peale poisi kuu peale. Noh, poiss lähebki võlumaale, mis asub muuseas sealsamas, müüri taga. Ja leiab mingis vormis langenud tähe. Mida omakorda jahivad nõidkuninganna ja süsimusta riietuvad kahtlased vennad. Juhtub seiklusi ja sekkuvad kõiksugu veidrad võlutegelased. Lõpuks Loll-Ivan, vabandust, Tristran viibki armastatule selle langenud tähe. Siis aga...

Igati muinasjutuline armastuslugu ja Gaiman on tõesti tore, peale lugemist jäi väga mõnus järelmaik meeltesse. Palju mõnusat huumorit, aga samas ka õudustäratavaid hetki, ja muidugi kõiksugu pisidetailid, mis tekitavad muhelust. Kihvt raamat.

“Ta avastas, et ta käed on peaaegu omatahtsi põimunud Tähe märgadesse juustesse. Ta imestas, kuidas oli arusaamine, kui väga ta neiust hoolis, ometi nii kaua aega võtnud, ja ta ütles seda Tähele, ning too nimetas teda idioodiks, ja tema vastas, et see on kõige kenam asi, milleks üht meest kunagi on nimetatud.” (lk 217)

ulmekirjanduse baas

segane maailm

ulmeseosed
raamatuarmastus

Mark Solonin – 22. juuni 1941. Katastroofi anatoomia (2009)

Solonin kirjutab popteaduslikult või, noh, demagoogitsevalt – ikka kirjapildis kõiksugu lapsikud rõhutused ja emotsionaalsed hüüatused ja vestlused kujutlusliku lugejaga. Ehk siis sutt kole ja naermaajav. Autori rõhutustele kaasa elades tekib pisut veider psühhedeelne lugemiskogemus, tahaks isegi hüüatada ja ohata ja lõpuks veel mõmiseda. Ja paratamatult mõjutab see raamatu tõsiseltvõetavust. Teada värk, et ajalooteoste autorid ei saagi lõputult umbisikuliselt ja neutraalselt rääkida, aga liigne semutsemine on ka liiast. Võiks mainida, et tore kui tõlget oleks vähe keeleliselt toimetatud, aga noh, et tegemist sellise kirjastusega, mis siis ikka.

Kui Musial väitis, et nõukogude sõjatehnika ja ettevalmistus oli läbikukkunud, siis Solonin arvab neist hoopis paremini, autori vaimustust nõukogude tankidest võiks nimetada hardumuseks. Põnevad kirjeldused sellest, kuidas Nõukogude tankikorpused olid igati üle oma Saksa ametikaaslastest, aga ometi hääbuti sõja esimestel päevadel saladuslikult (mis näib viimaks autorilegi omamoodi fantastikaromaanina (lk 33)). Tuul tehakse alla müütidele, nagu saksa lennukid ja tankid pühkinuks esimestel sõjapäevadel kõik elava eest – neil lihtsalt ei olnudki niipalju tehnikat ja võimalusi, et seda teha (mis tegelikult juhtus, on näha alltoodud tsitaatidest). Huvitavad on kõiksugu raportid jms “üldisest sündmuste keerisest” ehk neist ilmnevad kõlakad ja muu segadus ning Solonini tõlgendused neist. Samuti päris huvitav väide, et 1937. a. repressioonidega hävines vaid minihulk Nõukogude armee kaadrist (lk 275-277). Eks omajagu raskusi tekitab geograafiline orienteerumine. Nojah, kokkuvõttes huvitavate väidetega raamat.

“Seega on pealetungiva (ja seejuures vägagi edukalt, 20-30 km päevas) Wehrmacht'i ja kaitsva Punaarmee [inim]kaotused suhtes umbes 1:10. Sama paljuütlev on ka lahingutehnika kaotuste suhe. Nagu ülalpool märgitud, kaotas Punaarmee juba 9. juuliks 11,7 tuhat tanki, aga Wehrmachti tankidiviiside pöördumatud kaotused olid juuli lõpuks kõigest 503 tanki. Sellele arvule võib lisada veel 21 “ründesuurtüki” Stug-III kaotused. Võib lisada ka 92 tanketi Pz-I kaotused. Isegi sel juhul on pöördumatute kaotuste suhe 1:19.” (lk 250)

“Nõukogude-Saksa sõja alguses ei kohtunud lahinguväljal mitte kaks armeed, vaid ühelt poolt organiseeritud ja nagu kellavärk töötav fašistliku Saksamaa Wehrmacht ning teiselt poolt relvastatud juhitamatu inimmass. Armee ja inimmassi kokkupõrke resultaat ei saanudki teistsugune olla. Isegi tohutu kogus esmaklassilist relvastust ei aita inimmassil armeed võita. Ja oma lüüasaamise eest maksab inimmass kaotustega, mis mitmekordselt ületavad armee kaotusi. Just see sündiski 1941. aasta suvel.” (lk 270); “Punaarmee kõige paradoksaalsemaks fenomeniks tuleb tunnistada seda, et isegi kõige karmimad repressioonid ei aidanud karvavõrragi kaasa aruka korra, distsipliini ja minimaalse organiseerituse sisseseadmisele.” (lk 278)

“Ja nii juhtuski, et 22. juuni hommikul seisid mitmed tuhanded Punaarmee komandörid ebainimliku valiku ees: nad pidid valima mehe kohustuste, kes pidi oma naist ja lapsi kaitsma ning väejuhi kohustuste, kes vastutab talle alluva väeosa lahinguvõime eest, vahel. Jumal on neile kohtumõistjaks, kuid tuli välja niiviisi, et praktiliselt kõikjal jätsid Punaarmee komandörid oma sõdurid maha ja hakkasid tegelema oma perekondade päästmisega. Mitte meil ei tule nende üle kohut mõista, kuid nende inimeste tegevus on täiesti mõistetav, kuna nende pered osutusid peaaegu möödapääsmatus surmaohus olevaks – kui mitte Saksa pommi läbi, siis kohaliku natsionalisti kuulist.” (lk 304)

õhtuleht

maailmavaade

postimees

Virginia Woolf – Lained (2008)

“Olen üksi vaenulikus maailmas. Inimnägu on võigas. See meeldib mulle. Ma ihkan avalikkust ja vägivalda ja et mind otsekui kivi vastu kaljut raksataks. Mulle meeldivad vabrikukorstnad, kraanad ja veoautod. Mulle meeldib mööduv moondunud, ükskõikne nägu ja nägu ja nägu. Ma olen kenadusest tüdinud; ma olen omaetteolekust tüdinud. Ma seilan tormistel vetel ja vajun põhja, ilma et keegi mind päästaks.” (Rhoda, lk 132)

Ausalt öeldes ei oska raamatust midagi kirjutada. Ja parem oleks muidugi mittemidagiütlevate raamatute puhul bukahooliku moodi lihtsalt teose nimi vastavasse nimistusse kanda. Aga nojah. Hunnik ilusaid ja põnevaid ja löövaid lauseid, mis aga algul mingit tervikut ei moodusta, või noh, tervik on selline, mis paneb õlgu kehitama. Kui võrrelda Faulkneri ja Woolfi proosaotsinguid, siis ise eelistaks viskist Williamit, kes on nagu mitmekesisem ja teravama sulega. Kuidagi katkendlik tekst, mis lainetest targemad pead järelsõnas räägivad? Pigem vihmaveetorust allasorisev vesi, rabisemine, mu teadvus ei leidnud siit kaasakiskuvat rütmi (no vahel tõesti loed asju, millest ei saa mõhkugi aru, aga viis, kuidas see tekstina jookseb, on ikkagi nauditav – siin nii polnud). Justkui autori jõudemonstratsioon, mis jääb mittemidagiütlevaks, lihtsalt tõdemus, et “ahah, ta oskab ka nii kirjutada”. Proosa ilukõne, pealiskaudsele inimesele on see monotoonselt igav või ka tüütu, heal juhul akadeemiliselt mänguline. Aga maitse asi muidugi, ehk polnud tšakrad hetkel valmis selliseks proosapalanguks. Või tõesti on sopakirjanduse lugemine tuimendavalt mõjunud. Või nagu Mihkelson ütleb: lugemisoskuse lamendumine.

Raamatu viimane viiendik ehk Bernardi monoloog on midagi sellist, mida võiks traditsiooniliselt nimetada heaks kirjanduseks. Või siis tõepoolest lainetuseks (ehk loomulik voog?), mitte nagu see eelnev vihmaveetoru solin (või loomulik on etteantud, sisseharjutatud, kivistunud kogemus – et laused on tavalisest pikemad ja kõiksugu kordused ja mina vankumised ja teksti ilmestavad aegajalt seostamatud laused? Mis on loomulik sisemonoloog ja kellele milline omane, võõras tundub?).

“Et aga panna teid aru saama, anda teile oma elu, pean teile loo pajatama – ja lugusid on nii palju, nii palju: lapsepõlvelood, koolilood, armastus, abielu, surm ja nii edasi; ja ükski neist pole tõsilugu. Ometi pajatame üksteisele lugusid nagu lapsed ja nuputame nende kaunistamiseks välja naeruväärseid, toretsevaid, ilusaid sõnu. Kui väsinud olen ma lugudest, kui väsinud olen sõndadest, mis maanduvad ilusti jalgadele! Ja veel, kuidas ma umbusaldan puhtaid elujooniseid, mida visandatakse poolele märkmepaberilehele. Hakkan igatsema mõnd nappi keelt, nagu kasutavad armunud, murtud sõnu, ebaselgeid sõnu nagu jalgade lohin sillutisel. Hakkan otsima joonist, mis oleks paremas kooskõlas nende alanduse ja võidujoovastuse hetkedega, mis aeg-ajalt vääramatult tulevad. Lebada kraavis tormisel päeval, kui on sadanud, ja siis marsivad üle taeva üüratud pilved, hatused pilved, pilvekahlud. Siis joovastab mind segadus, kõrgus, ükskõiksus ja raev. Suured alatasa muutuvad pilved, ja liikumine; midagi vääveljat ja pahaendelist ülepeakaela üles paisatud; kõrguvad, lohisevad, irduvad, kaduvad, ja mina olen kraavis, unustatud ja imetilluke. Loost ja joonisest ei näe ma siis jälgegi.” (Bernard, lk 204)

purpurmust

päevaleht

sirp

Enn Ernits – Vadja haritlane Dmitri Tsvetkov (2009)

Tsvetkov elas aastatel 1890-1930 ja oli ainus vadjalane, kes mingeidki teaduslikumaid märkmeid oma keelest on tulevastele põlvedele talletanud. Et vadja on lähim sugulaskeel eesti keelele, siis kohe naiivselt mõtleks, et peaaegu nagu eesti kutid-mutid, aga võta näpust, eelmiseks sajandivahetuseks olid vadjalased juba niivõrd venestunud, et vaid kodus räägiti omavahel vadjakeeli ning põlati vanakesi, kel vene keel vähem suus. Tsvetkov polnud mingil juhul üksildane rahvusromantik, kes nutnuks taga vadja hiilgust vms – ei, ta oli realist ja pidas venestumist normaalseks ja oligi pigem venelane, loobus omapärast (nt lk 85-89). Et I maailmasõja järgselt sattus suurem osa Vadja aladest Venemaale, aga samas oli Tsvetkov võidelnud Punaarmee vastu, siis jäi ta Eestisse pidama ning keelehuvilise haritud mehena võimaldati talle õppida Tartu Ülikoolis, mille mõningase eduga ka lõpetas. Et ta oli omamoodi vadjalasest “imeloom”, siis siinsed keelemehed sundisid teda tasu eest vadja keelt üles märkima, mida ta siis mõnda aega tegigi ja mitte just suure pühendumusega. Aga asi seegi, eks.

Viis, kuidas Ernits kirjutab Tsvetkovi eluloost, on ikka päris põhjalik sisseelamine, saab ülevaate sugulastest ja kellest kõik veel, sellele infotulvale nagu polegi edaspidi midagi juurde lisada. Materjali on päris meeletult kasutatud (või siis tõesti viitab Ernits kõigele, mis ülinapiltki teemat puudutab?) ja siiski esineb aegajalt märkusi mingite tühiste seikade kohta, et küllap tulevikus tuleb selle kohta kellelgi teisel materjali leida jne – noh, see on juba pisut ülipüüdlik. Tsvetkovi eluloo põhjalik käsitlus on huvitav, ta annab hea pildi 1920ndatel Eesti-Ingeri küladest ja muidu ääremaade olukorrast, kuidas sealne mitteeestlane eksleb – et Eesti pole kodumaa, aga kuidagi tuleb hakkama saada, ja seda võimaluse korral omase kultuuri tingimustes (ehk siis täielik perifeeria – midagi muud kui praegu koolides õpetatav tolleaegse Eesti kultuurielu lugu). Mõneti valus on lugeda, kui huvitult Tsvetkov vadjalusse ja votoloogiasse suhtus – aga samas muidugi realistlikult. Natuke veider, et kui Ernits kirjeldab Tsvetkovi enesetapuga seotud asjaolusid, siis kaunistavad lehekülgi 80-81 piltpostkaartidest illustratsioonid Narva-Jõesuu rannaelust ja Narva jõe sillast – et noh, pisut kohatu võibolla?

Eelnev jutt käsitles vähem kui poolt raamatut – teine pool on pigem keeleteaduslik uurimus ja suurem osa sellest (lk 95-185) on mulle millegi kobisemiseks liialt ülejõukäiv, kõik see vadja sõnade uurimine ja võrdlemine – no Ernits on endistviisi põhjalik, uskumatult lauaulatuslik viitestik, raske uskuda, et tegemist polegi keeleteadlasega. Kõva töö, auväärt. Ahjaa, vadja pulmakombed (lk 236-242) on päris hullud.

“Kõikkaz vahvõp õnki-pagl tuõb opõizõõ ivusõss” - “Kõige tugevam õngenöör tuleb hobusejõhvidest” (lk 117)

“Čüläz perä süümize piäb ikosõll, se annõb peren-naizõlõ üva meelt” - “Külas peab pärast söömist röhitsema, see teeb perenaisele head meelt” (lk 119)

fennougria

Paula Schults – 365 stiilinõuannet meestele (2006)

Sügise rõhudes vallanduvad kaamoslikud mõtted ja soov stiilseks hakata.

“25. Kui esinete televisioonis, valige helesinine särk. See värv paistab ekraanil kõige ilusam välja.” (lk 14)

“46. Ärge kaelasidet kunagi üle õla taha visake, et ta supi sisse ei satuks. Samuti ei tohi seda särgi sisse pista. Olge süües lihtsalt tähelepanelikum.” (lk 20)

“69. Ükskõik, mida mood või suvised temperatuurid mõista annavad: sandaalid on Rooma riigi allakäigust saadik täiesti out.” (lk 30)

“84. Kas põlvikud ajavad higistama? Kahjuks jah. Kuid isegi suvel ei näe lühikese soki pealt piiluv karvane säär hea välja. Kandke imeõhukesi, eelistatult peenvillast põlvikuid. Need imavad kõige paremini niiskust.” (lk 34)

“110. Smart casual'iga sobivateks peakateteks on suvel pesapallimüts ja talvel kootud müts. Kui üldse tahate midagi pähe panna – kõige ilusam on kahtlemata paljas pea.” (lk 44)

“130. Ärge end kodus iial dressipükstes näidake, välja arvatud üksi olles. Hoidke oma kallimat sellise vaatepildi eest.” (lk 51)

“143. Fraki juurde kantakse valget kikilipsu, et vältida külaliste segiajamist teenindava personaliga (kelner kannab fraki juurde musta kikilipsu).” (lk 57)

“244. Kui kannatate juuste väljalangemise all, ärge kurvastage! See annab märku suveräänsusest, mitte vajadusest hõredat karvakasvu või kiilakaid kohti varjata.” (lk 95)

“256. Korrastage soengut vannitoas või üksi olles. Teie kaaslased on teile selle eest tänulikud.” (lk 99)

“303. Pükse ei tohiks proovida pärast rikkalikku söömaaega, sest nii ei ole värvel hiljem õige laiusega. Seepärast minge pärast sööki kõige varem kahe tunni möödudes sisseoste tegema.” (lk 121)

“308. Kui tahate näha müüja tõelist palet, öelge enne ostu sooritamist: “Ma mõtlen veel.” Kui reaktsioon on heasoovlik, peaksite tagasi tulema.” (lk 122)

“346. Ärge kunagi vahetult enne sulgemist poodi minge. Ainult siis, kui endale ja müüjale piisavalt aega varute, võite leida õige eseme. Pane tähele: mida hilisem kellaaeg, seda väiksem on müüja huvi teie välimuse vastu.” (lk 135)