Joe Abercrombie - A Beautiful Bastard (Sharp Ends, 2017)

Maiuspala Abercrombie romaanide austajatele ehk lugu sellest, milline oli Glokta oma füüsilise oleku hiilgepäevadel… enne kui ta Gurkhuli väele kangelaslikult kallale tormas ja seeläbi vangi langes ning koges kõiksugu piinamismooduseid, misjärel on ta selline invaliidistunud mees, kes Esimese Seaduse maailmas teeb... mitmesuguseid otsuseid. Eks on romaanideski omamoodi suur küsimus, et milline see Glokta enne oli - pole siis üllatav, et Abercrombie selle lühilooga lugejatele vastu tuleb.

Kaunis, ülbe ja meisterlik Glokta on nähtus omaette. Lugu on jutustatud armee ühe varustusülema poolt, kes liigub Glokta lähikonnas ning ühtaegu jumaldab ja kardab tema ülimat teravat ülbust ja ületamatut mõõgakäsitlemist (kuningriigi parim! - ja seda mitte nõiduse toel nagu ühe hilisema kangelase puhul). Glokta on kui alfaalfaisane, keda kõik armee ja õukonna mehed ja naised nii imetlevad kui kardavad. Erandiks leitnant West, kes julgeb talle vastu seista (West on va madalat päritolu)... ja seetõttu on nad sõbrad. West on ühtlasi kaudselt tõukejõuks, miks Glokta läheb Gurkhuli väge takistama, adudes selgelt, et tegemist on enamvähem enesetapumissiooniga.

Niisiis võib spekuleerida, et tegelikult Glokta võiski püüda end hukutada, minna pauguga ülevate kangelaste nimistusse. Tekst on täis kõiksugu sõjaväelasi, kes esinevad järgnevates romaanides on tuntud headuses (või nurjatuses) tähelepanu püüavad. Et mul pole raamatuid käepärast, ei mäleta nüüd, kas Glokta adjutant teeb mingisugust tähelelendu või mitte.

Eks võiks tekkida küsimus, et kui on soov tutvuda Abercrombie maailmaga ning enne romaane lugeda seda lühilugu, kas siis oleks seda teksti mugavam enne põhitekste lugeda… no ei oskaks soovitada. Muidugi saab siit aimu Gloktast, Westi vennast-õest ning impeeriumi armee ja õukonna tegemistest.

“The man would, no doubt, have looked handsome in a portrait, but it was the way he stood, the way he grinned, sneered, cocked a mocking eyebrow, the way he  moved, that truly set him apart. He had the poise of a dancer, the stance of a hero, the strength of a wrestler, the speed of snake.” (lk 5)

Kairi Look - Härra Klaasi pöörane muuseum (2016)

Teos on veidi erinev kui lutikate raamat - siin siis üpris lühikene lugu lastest, kes avastavad, et fantaasiailm võib päris tore olla. Marge Nelk raputas lugejaid Heinsaare raamatu löövate illustratsioonidega - siin teoses on ta Lookiga võrdne autor, kaunistades lehekülgi barokse küllusega, mis mõnel puhul on Looki tekstist vaat et… võimsamgi. Aga küllap “viga” selles, et täiskasvanu pilgule on need illustratsioonid eakohasemad kui Looki tekst noortele lugejatele.

Look on teadagi autor, kes tekstides argielu või metafüüsilist masendust ei põe - nii on siin raamatus peategelane Rene, kes asjaolude tõttu on üsna kurb ja turris, ning raamatu ülesandeks ongi ta kurbus maha murda. Rene on nimelt esimese klassi laps, kes elab vanavanemate juures, kuna ta ema tudeerib mitmendat kuud välisülikoolis. Emata on teadagi niru olla, nii on Rene välismaailmaga mõneti konfliktis (oeh, ja veel see kurb kogemus koeraga). Aga kui klassijuhataja Robert viib klassi kummalisse kunstimuuseumi, kus asjad… pole niivõrd asjad kui võimalused, siis saab Rene viimaks uue hingamise ja leiab sõprugi.

Ühelt poolt võiks öelda, et mõneti naiivne tekst (ja kas muuseumidirektor Klaas peab alati “muigama”, selline kordus on kurjast!), kuid samas - unistused on enamat kui meelelahutustööstuse vormitud reaalsus. Et midagigi astuks vastu ämblikmeestele ja jääaegadele. Eks autori kreedo paistab olevat nagu härra Klaasil:

“Mismoodi, tavalised… Nad on ju joonistatud!” vaidles Rene. “Väljamõeldud asjad ei lenda ringi. Kuidas te seda tegite?”“Teie abiga,” teatas Klaas. “Ise te vaatasite neid. Kui kujutlusvõime vabaks lasta, siis on kõik võimalik. Näiteks vaatad lilli maalil ja äkki nad ongi - hops! - sinu ees. On soe suvi, kõik lõhnab magusalt ja lilled õitsevad… Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool fantaasia ja teisel päris maailm. Ja palun väga - minu muuseumis käige mõlemal pool nii palju, kui tahate. Kui sa imedesse ei usu, ei juhtu ka sinuga ühtki imet.” (lk 39)

mae maailm 

Aaron Gordon - The Rest is Silence (Dreaming Again, 2008)

Selline õudus, mis on eelkõige mõistetav horrori austajatele, muidu jätab tekst nagu vähe totaka mulje. Loo peategelaseks on mees, kel oli karm lapsepõlv, mille tulemuseks on üks katkine inimene. Nimelt ta võõrasisa jõi ja peksis poiste ema. Peategelane ja ta vend pidid võõrasisa vägivalda niikaua kannatama kuni viimaks suureks kasvasid ja proovisid talle vastu hakata. Ega ei saanud, kuid ema võttis viimaks aru pähe ja kolis poegadega minema - mis küll midagi suurt ei parandanud, sest see peksmine lõi emal kruvid logisema. Peategelane soovis võõrasisale kätte maksta, kuid enne jõudis too ära surra.

Nüüd siis on peategelasel uus plaan lapsepõlvetraumadest vabanemiseks - ta põletab maha selle maja, kus nad lapsepõlves elasid. Maja saabki süüdatud, aga naaber nägi põletajat. Põgenedes sõitis mees otsa autoteel kondavale poisikesele, seejärel läks otsasõitu vältides auto kraavi, mille tagajärjel sai peategelane rängalt viga. Murdunud luudega ärgates kuuleb ta poissi kuskil ägisevat, mehel õnnestub viimaks autost välja saada ja näeb, et sandistatud poiss liipab tee ääres olevasse majja. Peategelane soovib aidata, kuid poiss justkui põgeneb ta eest, ning kui mees majja jõuab… kohtub ta oma musta minevikuga.

Tumeda õuduse mittehuvilisena ei hakka minu jaoks see kokkuleppemäng tööle. Kõik see vägivald ja kannatused ja mineviku oh kui sümboolsed varjud, jajah, inimene on kaitsetu oma saatuse ees, parem siis juba kangelaslikult võideldes langeda. Ja nii edasi.

Aare Pilv - Kui vihm saab läbi (2017)

Mingis mõttes on see kogu kui totaalluule - luulemasin väljavalituile. Lootusetu püüd maailma nimetada ja korrastada. Kui Dubov liigub kuskil mitteteadvuse reaalsuses, siis Pilv uurib oma teadvust ja lüpsab seda armutult - ning ühtlasi püüab mõista, mida ta õieti teeb.

Võimalik, et ma eksin, aga tundub, et vahel eksperimenteerib autor värsimõõduga - kas see on järelkaja Savisaare etenduse libreto kirjutamisele, mis olevat loodud heksameetris. Mille tulemuseks on väliselt ebapilvelik,ent sisult ikka mitmel moel maailma kaaluv pilvelik nägemus (näiteks “Rant”).

Raamatu alguse lapsepõlvemälestused on muidugi… parajalt totaalne mälunõristamine. Sellele sekundeerib finaal ehk “Aeglased VIII”, mis on vist Pilve katse Terry Rileyt luulekeelde mugandada.

Viimane Pilve luulekogu ilmus tervelt kümme aastat tagasi - nagu näha, pole sellise pausi puhul tegu loomekriisiga, pigem leivatöö ja ühiskondliku tegevuse üleküllasusega.

ma usun, et sa armastad valestima  

usun, et ma usun õigesti 

ma ei vihka sind, mul on su pärast valus 

ole hell minu valu vastu 

minu valu on õige

minu valu nimel 

tuleb sul oma armastus ohvriks tuua 

reeda ennast, et mina saaksin 

oma valule truuks jääda 

(lk 63)

väike sõjakas hälisev jumal

rusikad püsti nagu tanguterad

tuleb mulle seestpoolt vastu

joonistab mu laugude siseküljele

napi terase lille ja

äratab mu üles veebruarihommikusse

- kuula rongi uminat

kahe kvartali kaugusel

vaata vanunud lund

puhkepäevases inimtühjuses -

ütleb ta ja vajub iga

kohviõõmuga üha rohkem

tagasi sinna kust tulin

põlved kuumavad vastu tulemüra

mis lausub omad järeldused

teritan kõrvad ja silmad

ihun luisates haljaks oma ihu

et libiseda päevasse

nagukülm nuga võisse

(lk 77)

lisaks härmale sajab 

nüüd veel ka lund, 

õhk on viimseni tihke. 

ükspäev mõtlesin, et kui ümbersünnid oleks olemas 

(ma ei tea, äkki ongi), 

kas tahaksin siis olla 

puu, kahara võraga. 

võib-olla tahaksingi. 

täpsemalt tahaksin olla 

puuvõra,mida keegi inimene 

vaatab ja mõtleb: kui 

uskumatu ja kui tegelik, 

uskumatult tegelik, nii 

uskumatu, nagu ainult 

tegelikkus võib olla, 

tegelikuse-taju seemnek 

solev uskumatus. 

aga seda siis järgmises elus 

(lk 80)

käin mööda tänavat, hele soe päike valgustab tolmust asfalti, millel kõnnin ja vaatan, kuidas see kõnnitee mu all möödub, ja mõtlen - kummaline, et see olen mina, kelle jalad sel päikseheledal asfaldil kõnnivad ja kelle silmad seda teed vaatavad ja kes sellest kummalisusest mõtleb. aga mitte ainult seda - mõtlen sellele kõigele umbes nii: kellele seda õigupoolest vaja on, seda, et ma siin seda maipäikselist asfalti vaatan ja imestan, et see käija olen mina? tähendustest tühi lõik, lihtsalt ennast jälgiv kõndimine päikse käes kevadisel asfaldil - tegevus, millesse olen süvenenud, olen süveenenud täiesti omaette jagamatult - mitte kellelgi teisel pole mõtet minuga seda jagada, sest ta ei kõnnni siin minuna, mis tolku on sellest, et ma siin praegu endana kõnnin? mis tolku sellest, et endana (rääkimata sellest, et kõnnin)? ma pole isegi mitte ülearune, isegi mitte tarbetu - igasugusest tarbetuse-tarblikkuse  mõõtkavast väljaspool olev käimisest mõtlev käimine, tühik, mis ometi asub minu keha liigutustes ja pilgus heledale asfalt-teele. koht - Narva maanteel “Tallinna” klubist Jüri kirikuni, aeg - umbes veerand kuus õhtul maikuus. meeldejääv tähendustühjus, teadvustatud hetk mina tähendusetus vältimatuses, kus tunnen selgesti - aga mitte katarsise, vaid tuhmi endastmõistetavusena -, et pole üldse oluline, et ma olen mina. tabasin end hetkel, kui mu mina oli mulle täiesti tähtsusetu, oli vaid päiksest hele asfalt mu ees, mida muudkui vaatasin, hoides oma pilgus ja käimises alal enda tähendusetust ja tähtsusetust - korraga hämmeldunud ja ükskõikne.

(lk 105)

Bel Kaufman: Allakäigutrepist üles

Raamat 50 aastat vanast Ameerika koolist.
Vorm on imeline, sisu imeline, ja ainus, mis tundub praeguse ajaga rämedalt erinev, on enamiku suhtluse ja saadetavate dokumentide ja teadete esinemine paberil (praeguse IT-vahendusel tulevaga võrreldes).
Kui samas vormis praegu raamat kirjutada, tuleks enamik loba ilmselt kas mailikastist, skaibi või facebooki vahendusel kirjutatust. Sest raamatu moodustavad pea üleni prl Barretile saadetud või tema saadetud kirjad, kirjakesed, teated, tema paberikorvis leiduv või tahvlile kirjutatu.

Aga sisulise muutuse asjus võib mõni lootusrikkam küll öelda, et nüüd on kõik teistmoodi, ent mina ei usu.
Põhiosa kooliprobleemidest ja -rõõmudest on ikka samasugused. Õpetajad (raamat on noore õpetaja vaatepunktist) on üle koormatud, rabelevad mitmel rindel. Neist parimate üritused anda õpetust ja haridust vanguvad bürokraatia, kolleegide tegemata või halvasti tehtud eeltöö ning reaalsust mittearvestavate nõuete all kui puud lakkamatus tormis. Ning õpilased selle kõige vahel on veel eriti abitus seisus.
Nagu raamatus kirjutab inglise keele kateedri säravaim täht, tunnustamata poeet ja kirjanik:

Ma olen moodsa õpetaja ideaal, tean absoluut
kõik, mis me maal on progressiivset, uut.
Mul iga õpilase kohta tohutult on andmeid,
ma uurin kõigi toimikute kõiki sissekandeid.

Mul psühholüüsides löönd villid tagumikku,
mind köidab erandlik, ma väldin harilikku.
Ma viilide ja lambapeade pärast põlen sisemiselt,
normaalidele pühendun, kui jõuan, pisteliselt.

Ja teisal ütleb - ei, kirjutab - Hea Õpetaja koondkuju Bea: "Aga ikkagi oled vahva tüdruk. Meie, surmaminejad, tervitame sind!"
Sest peategelane tõesti üritab. Tõesti. Ja see on nii kaunis lugeda!

Paberiõgijad

Claire North: Harry Augusti esimesed viisteist elu

Raamat ajaränduritest selle sõna täiesti ebatavalises mõttes: mitte suvaliselt mööda aega rändavatest inimestest, vaid sellistest, kes peale iga elu sünnivad uuesti samas kehas, samas kohas, kõike juba kogetut mäletades.
Peategelane on (ka) selline ning tema eludest - nagu pealkirigi ütleb - teos ongi.

Raamatu umbes esimene kolmandik kulub selle kirjeldamisele, kuidas niiviisi üha ühte elu elada suudetakse, ja lugeja täiesti tolle ideega sina peale viimiseks. Seda tehakse hästi, autor on ise uurinud ajalooperioode, millest jutt. Mõnes kohas ainult on ripatusi - näiteks võtab peategelane korra põgenedes kaasa kilekoti prügikastist perioodil, mil kilekott nüüd nii suvaline asi küll ei olnud, et katki olemata lihtsalt ära visatud saada. Üldiselt on neid aga väga vähe ning arvestades, kui sujuvalt ning justnagu-möödaminnes on nii paljusid erinevaid 20. sajandi hetki kirjeldatud, väga hea töö.

Raamatu hilisemad 2/3 meenutasid mulle hirmsasti Leonard Coheni laulu "Famous Blue Raincoat", ainult et naisel oli ses loos väga väike roll. Põhiliselt tegeleti ühe konkreetse jumal-masina ehitamisega ning kuna polnud võimalik seda järjest elades muudkui kuni surmani paremaks ehitada, vaid peale surma tuli uuestisünd ning kõigega tuli algusest alata, oli tegu üsna maailmamuutva üritusega. Aga peamiselt oli see lugu kahe mehe suhetest.
"And what can I tell you/ my brother, my killer/ what can I possibly say? I guess that I miss you, I guess I forgive you..."

Kiidan naissoost värvikaid kõrvaltegelasi - lugu on mehest ja tema sõbrast/vaenlasest, ent enamik kõrvaltegelasi, kes sõna saavad, on naised. Ja päris naised - mitte õhkavad objektid, vaid iseloomude ja eripäradega päris inimesed, erinevate omaduste komplektid, igal omad nurgad ja omapärad.
Loo filosoofiline tagapõhi on läbi mõeldud: headuse ja teadmise vahekorrad ja mis on oluline, mis kohe üldse mitte, kui elad ringiratast.

Mida mul lugejana oli raske alla neelata, oli pikaltelajate erakordne tuimus - hei, mina olen 37 ja juba elanud läbi rohkem teravusi, kui seal inimelu 200 aasta sees ette tuleb. Peategelane armub meeletult alles oma neljandas elus? Ja 15. elus on see tal ikka hingel veel?! Kuidas nii saama?!
Ok, lapsi nad ilmselt ei saanud, mitte keegi neist ringiratast-elajaist ei paistnud sigivat. Aga isegi kasulapsi ei võtt ÜKSKI mainitutest või vähemalt polnud need niigi olulised kui elust ellu vahetuvad abikaasad?! Elad kuramuse 850 aastat ja MITTE KORDAGI ei võta kasulast?!

Paar ebakõla oli veel, aga üldiselt ma siiski tunnustan üleni autori tehtud tööd ning kummardan austavalt. Tasub lugeda küll.

Kultuuritarbija 60+
Lugemiselamused
Mis loeb?
Raamat ja kuu
Postimees
Digital Nerdland
Sõber raamat
ja eelmisel korral Loteriis

Alicia Yánez Cossío - The IWM 1000 (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Ekuadori autori 1975. aastal ilmunud lugu tulevikust, kus on leiutatud eriliselt targad masinad, mis oskavad vastata inimeste kõigile küsimustele, kuna neisse on koondatud kõikvõimalikud teadmised. Need masinad on niivõrd nutikad kaaslased, et inimestel kaob vajadus õppida. Pole vaja osatada kirjutada ega lugeda - seda pole vaja, IWM 1000 annab kõikvõimalikku abi ja mõtleb su eest. Kui sa tülitsed kellegagi, siis lased oma masinal seda teha teise IWM 1000 masinaga. Või armunud, need lasevad masinatel kujundada üksteise tundeid. Või noh, milleks on vaja teisi inimesi, kui saad masinaga suheldes positiivsed emotsioonid kätte.

Mis viib omakorda selleni, et niisugune heaolu tekitab osadele kodanikele… halva enesetunde. Nii halva, et pääseteeks paistab olevat vaid loobumine IWM 1000 masinast. Aga… aga… see on võimatu, masina abita ollakse abitud. IWM 1000 soovitab niisugustel “mässajatel” minna maale, mille nimi on Takandia; aga enne seda meeub inimestele, et on olemas kirjatähed, mille abil saab moodustada iseseisvalt sõnu või mida saab hääldada või kirja panna. Ning antiigipoodidest leitakse kogun mõned raamatud, mida nüüd hoolega uurima hakatakse. Aga Takandia… need vähesed inimesed, kes on loobunud IWM 1000 masinast (on ka väiksem variant: IWM 100), lähevad viimaks ikkagi seda Takandiat otsima.

Tekst algab kui üsna tavaline vanamoodne düstoopia, aga jutu lõpp on päris kaval ja see omakorda jätab keskpärasest parema maigu. Eks ühelt poolt võiks mõelda, et kuna Ekuador on selline… mitte just läänemaailm, siis sellevõrra on tekstis mõned pisut teistsugused rõhuasetused. Aga võibolla on see valge mehe ülbe arusaam, sest loo lahendus on huvitavalt psühhedeelne.

K.J. Parker - Message in a Bottle (The Djinn Falls in Love, 2017)

Parker paistab olevat nii produktiivne autor, et võiks vist ise iga fantasy antoloogia poolenisti oma lugudega täita Pole just kindel, kas käesoleva antoloogia tekst kuulub Invincible Sun maailma (mille teket on kirjeldatud “The Sund and I” loos (2013)), igal juhul on üldine õhustik… tuttavlikult parkerlik.

Ikka on tegemist haritud skeptilise tüübiga (peast ei oska öelda, kas selle jutu tööandja Studium on sama haridusasutus, mis selles Invincible Sun maailmas), kes erinevaid meetodeid kasutades püüab haljamale oksale jõuda või elus püsida või täita tööandja järjekordset tüütut kohustust. Aga et tegemist on ilukirjandusega (konflikt peab olema!), ei satu seekordne hundike lambanahas just soodsasse olukorda.

“He made me feel as though I’d got his daughter pregnant and then asked the size of the dowry. “Thank you,” I said. Let the record show, by the way, that nobody had thanked me for anything, at any point in the proceedings; none of my superiors at the Studium, nobody in the civil government, certainly none of the Golden Scales mob. I, of course, was the poor sod who was going to save the City. Or wipe out the human race. One or the other, anyhow.” (lk 172)

Nii peab peategelane otsustama, kas kurjast geeniusest Scaevolast mahajäänud märkmed ja pudel (mis on kloostris range valve all) on sobilikud vahendid, võitmaks linna ähvardavat katku - või on pudelisse suletud hoopiski senikogemata biorelv. Nii või naa, peategelane ei suuda otsustada - kas kurja geenius viimane uuring oli mõeldud inimkonna päästmiseks või hukkamiseks. Viimases hädas otsustab ta kasutada nekromantia abi (ta on üks kuuest inimesest, kes on seda õppinud), et Scaevola hauatagusest maailmast vestlusele kutsuda. Kuigi nekromantia on enam kui tülgastav, nõustuvad ta ülemused selle kasutamisega. No ja tulemuseks on parkerlik sõnasõda surnud geeniuse ja peategelase vahel, mille lõpetab… selle Gordioni sõlme parkerlik lahtiraiumine.

“The face in the mirro was mine, of course; every familiar line and wrinkle, the soft little chins in stepped progression, like stairs. “I’m Antigono Scaevola,” said my face, and wave of panic washed over its idiotic features. “What am I doing here? What’s happening? What are you doing to me?” (lk 178)

Kui vahepeal tekkis Parkeri jututoodangust kerge tüdimus, siis tegelikult kirjutab ta stabiilselt tuntud headuses - see pole just fantasy žanrit lõhkuv või edasiviiv, kuid igal juhul hea meelelahutus. Peategelane pole kunagi puhta südametunnistusega, ta on omal moel elult peksa saanud ja muidu irooniline või elutervelt mürgise suhtumisega; olukordi, kuhu ta satub, ei oota just happu endilik lõpp. Eks mingi vahe on selles, kas autor kirjutab lühemaid jutte (käesolev on senikogetust vast kõige lühem) või pikemaid jutustusi - jutud on tavaliselt kammerlikud, jutustused aga mastaapsemad… ja kui need tööle hakkavad, on tegemist igati nauditavate maailmadega. Kuid tegemist on eelkõige meelelahutusega, siin ei süstita lugejale midagi avardavat pähe. Järele mõeldes võiks Parkeri puhul leida mõningaid paralleele Pratchetti Kettamaailmaga (muidugi, see mulje põhineb jutuloomingul, ma pole romaane lugenud).

Manfred Dubov - Täna leitakse kõik üles (2016)

Kõrb ja vihm ja betoon; sisikond ja skelett ja muteerumine - mingis mõttes on see kogu kui pühaduse loomine (ritualiseerimine?), biitluule anno 2016. Oleksin 15-20 aastat noorem, siis valdaks mu meeli vasikavaimustus sellisest meele arhitektoonikast (müra ja vaikus, ohhoo, pragude süsteem ja ärkamine ja kinnine maailm ja lahustumine ja mis kõik veel, ohhoo, see on päris erutav mäluõngede ja aistingute entsüklopeedia!). Seda raamatut võiks nimetada sõnaluuleks, otseselt ei pea (aga võiks) autori kujundeid jahtima või tõlgendama, pigem lased esitatud sõnadel endast läbi voolata ja niimoodi midagi enda jaoks uut-salapärast-painavat destilleerida; luulekogu kui üks luuletus ja hargnevate visioonide pada. Kõledasse maailma hingeõhu puhumine, või siis enese… ümberkonstrueerimine, taluvuse leidmine. Kui on nii.

Ühesõnaga, ootamatu ja positiivne leid, loodetavasti on autoril ükskõik sellisest möödalugemisest-kogemisest. Ikka kurb, kui võõrad inimesed tõlgendavad su loodut ning tekstile keskendumise asemel ajavad mingit oma jura ja mula.

uus avarus 

taimed ronivad müüridest läbi 

me ei tea kes me oleme 

kümne aasta pärast 

ma tean kus me olime 

kõik on aeglustunud 

ja hoov kajab vihmausu rituaalist 

koridorid virvendavad 

taimelõhn trepispiraalis 

me oleme üksikud 

maailm on täitunud vihmaga 

meie embus 

magnetismi keskjoonel 

kõikidest treppidest üles 

kõikide metsade sisse 

kaljude 

veekogude 

inimeste 

hirmude 

armastuste sisse 

minu unistusse uuristub 

aeglane müra. 

(lk 29)

hommikumaailm

1

me hingame üksteisest läbi

muteerume

hommikumaailm

heledatel teedel rohelise koidu ajal

otsin sind

kurttumm armastus

roheline koit hingestab kõik

muutusin ööks

hele linn

iga tuba on maailm.

öö keskel

hele mets

palvuse rahu

kirikukella löögid

südamelöökide asemel

maailm ja veri on üks

heledatel teedel rohelise koidu ajal

otsin sind

kurttumm armastus

märjad oksad tulevad maa seest välja

kui uued otsused

sipelgad kogunevad kümnekesi

surnud kaaslase ümber

sõbralik kannibalism.

2

hommikumaailm

täna kaotatakse kõik

siin me oleme

mitu inimest

punases ruumis

muda niriseb meie suudest

sipelgad

juba urineerivad ja õgivad meie jalgu

uss mida hoian

sööb varsti mind

täna kaotatakse kõik

ja ma ei peaks siin olema

vaikne helesinine taevas

põletab minu sisse valukraatrid

roosad triibud hellitavad taevanahka

täna kaotatakse kõik

me seame kõik kahtluse alla

aga tuleme sealpool eitust

tagasi koju

täna kaotatakse kõik.

3

muteerume

muteerume.

err kultuur

zeldale

mööda netti

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2017)

Raamat koosneb kolmest jutustusest, mis oleks soovi korral ühtse romaanina loetav. Yellowstone’i sipelgalõvidki on korraks taustal, seega on olemas side Weinbergi eelmise raamatuga. Kui nüüd hoolsalt järele mõelda (või vähemalt imiteerida mõtlemist), on Weinberg hetkel kohalikus ulmes üsna omapärane autor - ta kirjutab nimelt sellist ulmet, millest ei tasu lugejana otsida suuri või teraseid allegooriaid meie praegusele elukorraldusele (no eks siin o juttu sellest, kuidas inimkond on jõudnud 34. sajandisse - kõik need Maa konfliktid, eluruumi hõivamine teistelt planeetidelt jne). Aga nagu öeldud, peamine on seiklused, kuhu peategelane Leathercord satub ning mille kaudu selgub peategelasele ta enda kohta mõndagi rahutukstegevat - kes ta tegelikult on, mida ta on teinud, miks teda… taga aetakse.

Raamatu lugemine on sibula koorimine, iga tekstiga selgub rohkem ning peategelane satub aina suuremasse plindrisse (iseenesest “terane” tähelepanek - kui poleks sibula koorimine, oleks tegu ikka väga hämmastava lugude tsükliga). Teda süüdistatakse oma naise tapmises ning koduplaneedi kohus tahab teda kõrgeima karistusmääraga rajalt maha võtta, aga Leathercordi uued sõbrad-palgasõdurid röövivad ta enda teenistusse. Ent pika perspektiivis on mehest rohkem kahju kui kasu, millegipärast ajavad teda taga korporatsioonide palgatud pearahakütid ning piraadiseltskonnas oskab ta võrgutada siresäärse kaunitari - tänu kellele püütakse Leathercordi päästa üha suurematest suppidest. Kuid nagu öeldud, on mehe minevikus nii mõndagi, mis mõjub ta aitajatele mõneti pelutavalt.

Weinberg on kerge segu Bergist ja Tarlapist - küll ilma Bergi macholikkuse ja Tarlapi ühiskonnakriitilise küljeta. Autor kirjutab sellist ulmet, mida ulmevõõras lugeja üldiselt väldib… aga sellise ulmevälise ambitsiooni puudumine teeb raamatu… omal moel üsna mõnuga loetavaks; siin pole vaja pead vaevata mõttekonstruktsioonide või maailma usutava ülesehituse või tegelaste süvapsühholoogiaga. Tekst lihtsalt tuiskab seikluste omas reaalsuses, ning vahelduseks midagi sellist lugeda on päris hea. Ja eks lugude kirjutamisedki muutuvad üha keerulisemaks - kui esimeses jutustuses on peale Leathercordi hääle paari kõrvaltegelase vaatenurk, kel ülesandeks tausta avardada, siis viimases jutustuses on Leathercordile lisaks teisigi autonoomseid jutustajaid.. Jah, see on väike samm inimkonnale, kuid Weinbergile ja lugejatele suureks sammuks.

“Kõik seni Linnutee maailmadest leitud humanoidid olidki geneetilises mõttes inimesteks osutunud. Päritolumõistatus oli siiani lahendamata ja rahvafolkloori tasandil üldiselt lihtsalt aktsepteeriti seda, et mingil seletamatul moel oli inimkond ilmselt nii kauges minevikus tähtedele laiali asustatud, et kellelgi polnud selle kohta enam mälestusi. Füüsilisi tõendeid polnud ju leitud. Evolutsioonibioloogia teooria, et sarnastes tingimustes areneb elu ühetaolise skeemi järgi, ei olnud ju sugugi sama veetlev kui konkureerivad müüdid.” (“Kedagi ei jäeta maha”, lk 126)

kirjanduslik päevaraamat 

Ira Lember - Vana näitleja Eed Karbalas (Looming 3, 2017)

Dramaatiline lugu endistest näitlejatest, kes ei leia peale teatrist koondamist endale asu - ikka tahaks teatriõhku sisse hingata, teatriimet luua, ikka sooviks, et teatris tehtaks asju õigesti, klassikat solkimata. Sest see on õudne kui näidend töödeldakse tänapäeva tingimustesse.

Ühesõnaga, loo paatos on, et kunst peab vastuvõtjat ülendama, mitte intriigi pakkuma; ilu päästab maailma jne. Edasi tekitas see minus arutelu, et kas sel Karbalase tegelasel on mõni reaalne eeskuju või on tegemist omamoodi teatrikotermanniga, kes on teatriga ajatult seotud - oli ta trupis tegev siis, kui peategelase vanaema vaatajaid lummas, niisamuti siis, kui peategelane teatrikoolis astus, ning nüüd aastakümneid hiljem, kui peategelane on teatrist koondatud. Karbalas istub ikka peale etendusi puhvetis, joob konjakit ning on valmis õpetussõnu jagama.

Lemberi tekst on suunatud ehk neile vaestele ja rõhutuile, kes soovivad teatrist ettemääratud elamust ja korda. Mis on inimlikult mõistetav, aga ka kergelt masendav.

“Mina ei aktsepteerinud klassikaliste näidendite moderniseerimist ja muutmist. Ei! Klassikute remarke ei tohiks vabalt käsitleda ega nendega mängida. Klassika jäägu klassikaks! Ja mis puutub tänapäeva näidenditesse, siis oli mul, vanamehel, jälle lavastajatega eriarvamus, nimelt hakkab mulle vastu labasus, mulle hakkab vastu, kui näidendis on roppe väljendeid. Milleks näitlejad sellist labast teksti mängima peaksid? küsisin ma. Sa ei kujuta ette, Loviisa, mis mulle siis vastati. Publikule meeldib see, kas sa pole tähele pannud, kuidas publik sellise teksti suure naeruga vastu võtab, ja see naer räägib iseenda eest, tähendab publikule see meeldib. 

Mina ei mõistnud seda siis ega mõista ka praegu. Me ei pea ometi inimesi roppustega teatrisse meelitama. Kuhu see viib! Minu arvamus on, et teatrikunsti ülesanne on inimest ülendada, mitte madaldada. Kuid lavastaja arvamus oli teine, tema ütles otse välja, et Karbalas ei saa enam moodsast teatrikunstist ega uuest põlvkonnast aru. Siis ma tegingi otsuse, et aeg on teatritolm jalgadelt pühkida. Ja tulingi lavalt ära.” (lk 371)