28 juuni, 2009

Hannu Luntiala – Viimased sõnumid (2009)


Nii, huvi pärast vaatasin, millega tegemist võiks olla. Võtsin raamatu, avasin suvalisest kohast, silmitsesin tardunult mõned sekundid lehekülgi ja panin raamatu riiulisse tagasi. See vastumeelsus, mis silmapilgu mind täitis, üllatas. Ma ei tea autorist midagi, ei tea sisust rohkem kui tagakaanelt loetud, aga telefonisõnumid kui sellised on... midagi vastumeelset. Ei ütleks, et sõnumitest raamatu moodustamine midagi ootamatut oleks, aga kujutelm, et peaks selle läbi lugema, ei suuda.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Minu soovitus selle raamatu puhul: kõigepealt lugeda ja õppida pähe tagakaanelt tegelaste nimed ja seosed ja siis hakata raamatut järjepanu lugema. Esialgu pisut võõrastav on, aga lõppeks päris huvitav ja kaasaelama panev.

Anonüümne ütles ...

Nõustun eelmise anonüümse soovitusega