Kõiges on süüdi hiniin, mis aitas eurooplastel jõuda suhkru ja muu sõltuvussaastani. Hiniin aitas malaaria vastu ja seetõttu said eurooplased troopikaaladel ja mujal oma visiooni valgenahkade tsivilisatsioonist levitada (ja ühtlasi teisi malaaria käes kannatajaid – nt India, Hiina – orjusse ravida). Saadi ohtralt kulda ja hõbedat ja teed ja suhkrut ja kohvi ja kartulit ja puuvilla ja muidu põnevaid narkootikume. Hobhouse'i järgi võinuks hiniin avastamata jääda ja see aidanuks populatsiooni reguleerida ja lasta ellujäänutel suhteliselt, hmm, talutavalt elada.“Potentsiaalses malaariapiirkonnas järgneb ülerahvastatusele kiiresti palaviku-alatoitluse-letargia nõiaring, ning kuigi see kõlab julmalt, peab ütlema, et see on sama loomulik rahvastikukontrolli meetod, kui hootiste põudadega piirkonnas on näljahäda. Teotahteline ja ettevõtlik renessansiaegne valitseja võinuks võtta kasutusele või taaskasutusele vee ärajuhtimise ja parandada hügieeni ning muuta paiga majanduslikult elujõuliseks ja poliitiliselt mõjukaks. Sellele oleks järgnenud ülerahvastatusest põhjustatud hukatus ja kordunud allakäik.” (lk 25)
Polegi varem endale teadvustanud, et suhkrusõltuvus sama hull kui nikotiin-alkohol-narkootikumid. Lugedes tundus suhkrusõltuvus nii kole, et otsustasin maiustuste jms asemel kartulikrõpse krõbistada. 2,5 päeva suutsin suhruta olla kuni lõpuks kohvikus lisasin automaatselt lusikatäie kohvile (peale seda liigutust vandusin mõttes). Aga peale seda taas “puhas” (kuigi mõtteid täidavad kujutelmad magusa tarbimisest).
Paar sõna raamatust. Hea ülevaade viimase 500 aasta ajaloost, tõsi küll, Euroopa vaatepunktist, mis tugeva briti hõnguga. Autori inglaslik vaatepunkt, lähtumine eelkõige Briti koloniaalimpeeriumist ning kuningriigi arengutest ja kitsaskohtadest. Igatahes Iirimaa ajalooline taak ja tänapäev sai natuke selgemaks. Ja raamatus muidugi ohtralt orjusest ja muude mitteeuroopalike tsivilisatsioonide kohtlemisest. Omamoodi armas oli lugeda Hobhouse'i siirast muret teejoomise allakäigu pärast (lk 162-165), tõsi see on, teekotikestega jahmerdamine on piinlik.
8 kommentaari:
sa teed seda suhkrutuse jälgimist tõsiselt või? umbes pool aastat tagasi oli mul mingi toitumisvärdsuse teema ja pidin ka vältima. ja muuhulgas suhkru pärast ei saanud pea midagi enam süüa, mida varem sain. kui nüüd lugesin seda postitust, siis kohe tõmbas küsima, et mismõttes sa suhkrut väldid? (kardulakrõpsudes on E621, soovitaks seda sukrust enam vältida.)
lugupidamisega,
teie toitumis..eksperv.
tere toitumis..eksperv.
no kui tõsiselt, lihtsalt järjekordne hoogtöö ja proovimine. eile olin kuskil metsatööl ja seal ainsaks soojaks joogiks magus tee, küll see oli hea... ja kulus ära.
aga jah, peale ühe äparduse 10 päeva tagasi kohvikus (mida siin postituses mainisin) pole tõesti magusat söönud. ja senimaani pole harjunud maitsetu tee ja kohviga, nende joomine on pigem nüristav, kõiksugu kohvipausid on kuidagi... nukrad.
kui esimestel päevadel oli üks pidev magusmõtlemine, siis nüüd rahulikum ja igavam.
eks näis.
lugupidamisega,
teie toiduainetest loobuja
tohoh, võtadki asja tõsiselt. kiitus! ära ainult suhkruasendajaid kasutama hakka, need on veel hullemad (aspartaam on üks jube asi, mida vältida). a mingit magusat peaksid ju ikka sööma (juurikaid ja puuvikaid ja mett.. näed, mett saabki kasutada suhkru asemel kohvis).
ei tea, pole suurt meefänn...
vahel mõtlen hoopis melanhoolselt, et äkki proovida neid diabeetikute komme.
kuidas teisiti diabeedikute kommidele mõeldagi kui melanhoolselt... vihje: comarketis müüakse suhkruta shoksi (100 gr üle kahekümne krooni, aga maitse on päris).
tead, isegi vorstis on suhkrut. konservides, marinaadides jne.
jah, eks ikka tean, selle kaudu proovingi salaja magusaisu rahuldada.
Postita kommentaar