Alljärgnev tekst ei sära just positiivsusest ja ei pea lugema, kui tuju pole. Ei suuda midagi vähegi mõtestatut raamatu kohta öelda, liialt mööda on see. Et siis, juhuslikud korduvad märkmed. “Naine oli kaasajal tegijam kui mees. Uus matriarhaat polnud enam kaugeltki uimane uitmõte või mõne europarlamendis sooja koha peal istuva feministi ideoloogiline pettekujutelm, vaid sulaselge reaalsus, moodsa ühiskonna igapäevaelu. Naised otsustasid ja määrasid elus kõiki tähtsaid asju ning meestel polnud sinna midagi parata. Kes leppis olukorraga ja lõi käega, kes kippus käratsema ja asja vastu võitlema. Paljud jäid vallalisteks, mõned eraldusid üksindusse või otsisid pääseteed meestevahelisest armastusest.” (lk 7) – milline idioot harrastab seepärast homosuhteid? Mitte et mul midagi homoseksuaalide vastu oleks, aga ikkagi – milline heteromees teeks selliseid käänakuid? Kas see pole juba liialt mudakriitika?
Algusleheküljed tekitavad ahastust, et miks autor sellist pudru on kokku kirjutanud. (Ahastus jäi.)
Kindlat kvaliteeti näitab autoriteetidele viitamine, autor on ikkagi filosoof – nii leiab siit säändseid nimesid nagu Heidegger või Hegel või Schopenhauer või suisa Jelinek (hämmastav, et neid nimesid on korrektselt kirjutatud, muidu ikka esineb väikseid probleeme välismaiste nimede õigekirjaga).
Huvitav, kes sellist raamatut loevad ja siit elamuse saavad? Mingid kiibitsejad ja kohvikutädid? (Ohjah, tegelt olen isegi mõned aastad tagasi autori üht teist juturaamatut lugenud, jäi meelde arutlused sünnitanute emakate suurusest.)
Autor pole just kirjandusliku sulega, aga noh, jutt jookseb agaralt – püüdlik kirjutamine, aga omapärata. Teksti võinuks ehk toimetada ja tarbetud kordused välja rookida, nii saame raamatu esimeses pooles mitmel korral teada Kaarma eluolust või Romeo kuulsuseihast pea samas sõnastuses (või siis mõjub selline vormivõte mulle tüütavalt – kui seda saaks vormivõtteks nimetada).
“Karli hirmud aga jätkusid, kord väiksemate, siis jälle suuremate lainetena. Ei toonud kosutavat meelerahu karjäär, kumbki abielu ega laulev revolutsioon koos eesti rahva vabakssaamisega.” (lk 53)
Algul tundub, et Julge Tee on justkui eesti moodi “Fight Club” (aga ei ole, kõigest hirmudest ülesaamise abi).
Kaarma ja Haraldi vestlus (lk 94-100) peaks muidugi kuuluma eesti kirjanduse stiili kullafondi.
Hiiu põhikool (lk 120-121) oli tõepoolest üks väänikute kool, piinlik on meenutada sellist kohta.
Seda raamatut sai pea nädala järatud ja üleüldse ei edenenud, ei suutnud uskuda, et nii õhukest raamatut ei suuda ühe laksuga läbi lugeda. Aga noh, miski segas, võibolla autori lihtlausetes väljendumine ja samas selline sotsiaalne ambitsioonikus.
Ei saa aru, kui irooniline autor tegelikult on, liialt totter on see tekst. Dialoogid on ikka võimatult puised, hea hoiatusmaterjal neile, kes tahavad kunagi midagi kirjutada. Gregori unenägu on suisa loetamatu (lk 167-176).
Ma ei saa aru, ma ei saa aru, kas autor teeb ikka oma tegelaskujude ja situatsioonide üle nalja? No tõsiselt ei saa sellist teksti võtta, see on lapsikus, nii väljendusid ärkamisaegsed kirjaneitsid.
Oi kui palju põnevust tekitab autori soov oma tegelaste abil reaalsetele inimestele vihjata. Lõppu ilmestab veider marurahvuslik vaade pronkssõduri sündmustele.
Vähemalt pakub Espenberg Gregori abil hea ettekujutuse mõnest sellisest inimesest, kes netiväljaannetes idioodi järjekindlusega kommentaare kirjutavad.
Vaatan, et ajalehtede tutvustustes räägitakse ühiskonna kõverpeeglist jne – aga no vabandust, see ei hakka üleüldse tööle, liialt lihtlabane on.
Ei suuda rohkem midagi öelda või siinkirjutatut mõtestatumaks muuta. Mitte et loobiks meelega pori, aga see tekst on lihtsalt ebaõnnestunud.
“Tegelikult meeldis Gregorile väga Helja koer Prints. Tükati oli tõlgil raske aru saada, kellest ta õieti enam sisse võetud oli, kas Heljast või hoopis Printsist. Naine meeldis mehele väga, aga Printsi suhtes oli erakul tekkinud lausa kiindumus. Mis veelgi üllatavam, koergi vastas samaga.” (lk 165)
päevaleht
õhtuleht
6 kommentaari:
Mitte mingil juhul ei tohiks seda teksti võtta väga tõsiselt või puhta kullana vaid tugeva irooniaga nii elu kui ka raamatu tegelaste kohta. Siis loksub kõik paika, elik kaasaegne elu oma pessimistlikus debiilsuses.
see tugev iroonia jääb liialt üheülbaliseks, see on liialt selge või suisa klišeelik, siin pole mingit mängulisust.
seetõttu jäigi arusaamatuks, et mida siin ikkagi öelda taheti. no see on ühe lugeja arvamus, eks, igaühel oma.
Maitse asi, blogi autori ja eelmise kommija arust on see iroonia primitiivne ja teos lihtsakoeline. Samas ei suutnud blogi autor teost nädalaga läbi närida, nii et see juba näitab vastuolu ja puhteestlaslikku õelust ja mahategemise magusust...Ei, see on suht keerukas teos ja ei ole mõeldud madalalaubalistele. minu arust on Espenberg meie kohalik "Schopenhauer", pisut õel ja pessimistlik, ent selline see eesti elu tegelikult on. Eks õelust eksalteerib ka see et muuhulgas pannakse teoses ära ka lgp. pee-ssekukkund organisatsioonile nimega kirjanike liit...ja eks blogi autorgi on mõni nende "lugupeetute" hulgast, kes ise ennast kiidavad ja ohtlikke uustulnukaid materdavad. Mis puudutab teksti tugevust , siis olen nõus, autoril on siin arenguruumi ja ka toimetamise tase korduste osas jätab tõepoolest soovida, igal juhul soovitan siiski lugeda.
no täpselt, maitse asi. olen rahumeeli madalalaubaline, kõike tõesti ei suuda läbi lugeda ja vääriliselt hinnata.
kas "Schopenhauer" on meelega jutumärkides?
huvitav, milline on espenbergi lugejaskond? ma ei ole sellest aru saand veel. ilmselt mitte filosoofid.
ma arvan, et mingi alternatiivlugejaskond, kes klassikaliset ilukirjandusest tüdinenud, raske arvata.
Postita kommentaar