Neal Asher – Tulnukarheoloogia (Orioni vöö 1, 2020)

Asheri teksti olen kunagi lugenud, sellegipoolest oli igati mõnus seda eestikeelses tõlkes uuesti kogeda. Gabbleduck on plämapart? Miks mitte … kujuteldamatu võõrik on ta ikka.

Autor on puhtalt actioni peal väljas ning seegi tekst pakub erinevaid adrenaliinilakse. Tegelased on ikka üliolendid, kes pistavad rinda teiste üliolenditega ning peale üldist märatsemist ja hävingut roomavad varemete alt välja. Nii ka selles jutustuses.

Oleks muidugi huvitav lugeda mõnd Asheri romaani eestikeelsena – kui mälu ei peta, siis „Prador Moon“ on üsna õhuke ja kronoloogiliselt Polity sarja algusse paigutuv … kuid raske on kujutleda, et Sündmuste Horisondi koostajad jaksaks autoritasusid maksta ja kuidas siis õigesti tõlkida kõike seda võõriksõnavara. Ja no kes seda ostaks.

Ahjaa, lugu on siis sellest, et üks närune salakaubitseja tahab inimsoo vihastele vaenlastele pradoritele maha müüa tulnukarheloogilt röövitud mälusalve, mis peaks sisaldama … plämapardi intellekti varasalve. Plämapardid lasid endil nimelt ajud puhtaks rookida, et mitte lasta end hävitada viirusel, mis ründab tehnoloogiat kasutavaid elusolendeid (ja mis pühkis kaks tsivilisatsiooni, mis olid plämapartide eellaste kaasajal tegutsemas). Mälusalvestise leidnud ja sellest ilma jäänud (tumeda minevikuga) tulnukarheoloog vannub verist kättemaksu ning asub seda salakaubitsejat jälitama, kes aga oskab end hullemate jamade otsa kukutada. Tulemuseks siis asherlik märul.

Mnjah, peaks ikkagi Asheri romaanide lugemist jätkama.

ulmekirjanduse baas