Jáchym Topol - Saatana värkstuba (2024)

 

Üks igati huvitav lugemiskogemus, aga kas ma nüüd just soovitaks seda igaühele lugemiseks, sest eks see vähe süsimustaks jää. Ja noh, millega õieti võrrelda - eks kohe torkaks pähe Bora Ćosići “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” kui Mircea Cărtărescu “Ruletimängija” või ka Bohumil Hrabali “Liiga vali üksindus” ja eks kuidagi võiks mõelda ka Inga Gaile “Ilusad” peale; aga samas, Topoli tekst on täiesti oma näoga (veidike ulmelinegi, kui jõutakse Valgevene reaalsusse ja peategelane kohtub …).

Lugu siis nimetust kitsekarjusest, kes on sündinud Terezini nimelises linnakeses, mis omal ajal olnud eri režiimide sõjaväelinnaks - kuid Teise maailmasõja ajal kasutati sealset taristut koonduslaagri tarbeks, et hävitada juute ja teisi natsidele sobimatuid inimesi. Nüüdseks (umbes nagu üheksakümnendad?) on linn enamvähem välja suremas, pole sõjaväge ega midagi; linna tähtsaimaks kohaks on Mälukorda, mis siis tutvustab külalistele sõjaaegses koonduslaagris juhtunut. Riigivõimud omakorda plaanivad buldooseritega maha tõmmata mittevajalikud militaarvaremed, sest need on lagunenud ja inimestele ohtlikud.

Riigi plaanile astub aga vastu kohalik vanamees Lebo, kes on sündinud seal koonduslaagris, üks väheseid nö ellujääjaid. Vanahärra on aastakümneid kasutanud kohalikke lapsi selleks, et need käiksid seal katakombides ja teistes varemetes midagi otsimas, tuues leitu Lebole, kes need siis omale talletab. Muuhulgas käis lapsena seal luusimas ka minajutustajast kitsekarjus.

Aga nüüd on kitsekarjus juba keskealine ning vanglast vabanenuna (tema ja ta vanemad on täiesti omaette teema, mida siin ei jõua käsitleda) tuuakse ta Lebo poolt tagasi Terezini, kus ta hakkab Lebo paremaks käeks linna ajaloo kaitsmisel buldooserite eest. Vanglas arvutit käsitlema õppinud kitsekarjus hakkab Lebo juhtimisel saatma kõiksugu kirju erinevatele isikutele ja organisatsioonidele, kes peaksid neid rahaliselt aitama. Ja aitavadki. Lebo muutub omamoodi kultuslikuks kujuks neile välismaa noortele, keda senimaani on traumeerinud nende suguvõsa saatus Teise maailmasõja ajal - Lebo aitab neid, tekib vaat et kommuun sinna sõitnud noortega.

Ja see kommuun muutub vägagi elujõuliseks ning äratab tähelepanu oma ettevõtmiste ja lähenemisega minevikuteemadele - getopitsade ja t-särkide müügi ning tantsimistega. Raha tuleb veelgi enam ja riigiasutused muutuvad toimuva pärast üha närvilisemaks. Kitsekarjus mässab ikka Lebo juhtimisel arvutis, tal on tekkinud andmebaas neist, kellelt on raha küsitud - ning sellele andmebaasile on nüüd tekkinud soovijad, kes on tulnud Valgevenest; neilgi oleks vaja abi oma mäluasutuse virgutamiseks. Ning kui Terezin ja selle kommuun langeb buldooserite rünnaku alla, siis smugeldatakse kitsekarjus Minskisse, kus avaneb hoopis teistsugune reaalsus.

See on nüüd õige ülevaatlik kokkuvõte poolest raamatust, kus kõik see õudus ja must huumor on tagasihoidlikult taamale jäetud. Aga jah, kuidas õieti tegelda mineviku mäletamisega, nii isiklikul tasandil kui ka laiemas käsitluses. Kuidas seda reserveerida, kuidas seda tänapäeval “müüa”. Autor on küll öelnud, et tegu on pigem kitsekarjuse armastusromaaniga, aga kas tõesti. Eks siin neid erinevaid vaimseid probleeme on külluses. Vähe hullumeelne romaan.

Robert Shearman - All the Buzz (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lugu noorest naisest, kel pole meestega just lööki. Ta pole õieti kiiksu, mis teda meeste puhul hurmaks - nagu ta õel Amyl, kelle ajavad kihevile jehoova tunnistajad. Ja kui õde uurib, millal ta õieti kellegagi magas, siis peategelase umbmäärase vastuse peale kamandatakse ta järgmiseks laupäevaks  õe juurde, et üheskoos võtta vastu jehoova tunnistajaid. Peategelane tahaks küll sellest jamast loobuda, aga eks siis järgmisel laupäeval maandubki veinipudeliga õe juurde.

Peagi ilmuvad ukse taha kaks puhast ja hästi lõhnavat noormeest, kes soovivad jumalast rääkida ning õe juhatusel hakatakse teineteisega tutvuma; õde valib endale ühe neist ning õhtu edenedes kaob sellega magamistuppa. Järelejäänud Adam pole just meelepärane partii, aga eks soostub temagi seksima. Mis pole just märkimisväärse tulemusega, ent ajab asja ära. Seksijärgne jutt pole Adamile just meelepärane (sest peategelane tunnistab, et tal on jumalast ükskõik) ning mees toonitab, kuidas usuga kaasaskäiv erutus on palju parem kui seks, ja siis lahkub, sest ei suuda kannatada seda meie peategelast.

Keda aga jääb järgnevatel päevadel see usuerutuse (“buzz”) kirjeldus painama ning ta liitub jehoova tunnistajatega. Ja tõepoolest, on erutav näha nende inimeste nägusid, kelle uste taga ta nüüd koos Adamiga käivad. See kohkumus, tüdimus või viha.

Ja jutt veereb veel edasi. Tõepoolest, jehoova tunnistajad pole enam minu silmis tüütused, nad on … kiiksuga. Lahedalt haige jutt.

T. Kingfisher - Origin Story (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Järjekordne õuduslugu, seekord haldjast, kes töötab tapamajas. Haldjal on eriline oskus tapale viidavaid loomi rahulikuna hoida ja seetõttu muutub seal väärtuslikeimaks töötajaks. Ta elabki tapamajas, mistõttu kui teised töölised olid lahkunud, võis ta tegelda oma projektidega - ehk teha siinsetest tapajääkidest erinevaid linde ja elajaid. Töötajad küll märkasid tapasaaduste kadumist, aga omanik käskis neil vait olla (tema oli haldjalt saanud … naise). 

Ühel päeval tuuakse tapamajja ratsahobune, haldja arvates sellise koht pole siin, aga ometi laseb maha lüüa ning seejärel võtab korjuse oma valdusse. Kuid oma visiooni elluviimiseks kulub veel ühtteist ära, õnneks tuleb öösel tapamajja hiilima üks kaastööline …

Nagu loo algul jutustaja sedastab, kõik haldjad polegi head.

Terry Pratchett - Theatre of Cruelty (A Blink of the Screen, 2013)

 

Lühike lugu Vahtkonna sellest ajast, kui sellega on äsja ühinenud Porgand. Ja noh, korravalve pole enam kunagi endine, eksole.

Colon ja Nobbs leiavad surnu, kes on ilmselgelt mõrvatud, aga niimoodi kahtlaselt - haavu oleks justkui liialt eri sorti, ja mis veel üllatavam, tapetul on senini taskud peenraha täis. Colon on veendunud, et sellest juhtumist tuleb Vimesile ausalt rääkida (ikkagi uued ajad). Vimesile peagi selgub, et omakorda on hakanud juhtumit uurima Porgand.

Porgand otsib üles linna haigeima mehe - et kohtuda Surmaga ja talle esitada paar küsimust. Peale seda vestlust avastab Surm, et ta on esimest korda aidanud korrakaitset, aga kuidas ta õieti aitas, seda ta küll ei mõista. Küll aga sai Porgand idee.

Üpris lühike lugu, mille peamiseks võluks on kohtumine Vahtkonna varasema koosseisuga - enne kui sinna tulid kõiksugu olendid trollidest pöialpoisteni. Ja noh, eks siis eelkõige naudime Porgandit tuntud headuses. Loo pealkiri … sellest võinuks Pratchett romaanigi kirjutada, aga kas just 20. sajandi modernsem teatritegemine oleks teda inspireerinud (kuivõrd “Õed nõiduses” (mille kohta peaks peagi postituse tegema) puhul oli ta juba ette võtnud Shakespeare’i loome kasutamise).

Bernardine Evaristo: Tüdruk, naine, keegi teine

 

Raamat, mille kohta on erinevaid arvamusi. 
Ülikiitvaid. 
Neid, mis imestavad, et miks üks tavaline raamat nii kiidetud on. 
Otse negatiivseid pole lugema juhtunud, küll aga neid, mis mu kulmud pealaele venitavad ja kuidas lugeja nii mööda aru on saanud? 
Mitte et ma ise alati kõigest õigesti aru saaksin. 
Aga no ... ilmselget väljaütlemist enamasti ikka suudan õiges suunas tõlgendada.

Struktuurilt on raamat kuhi jutte erinevate naiste - kõik värvilised või vähemalt värviliste juurtega, isegi kui nad ise seda ei tea - elust ja kõik need naised on väga erinevad. Mulle pakkus suurt sisemist rõõmu neid erinevusi jälgida, ent ilmselt häälestas mind raamatu suhtes väga positiivselt esimene naine, kellest juttu tuli: Amma. 
Sest ma leidsin endas temaga nii palju sarnasusi ja see oli rõõmus äratundmine, sest üldiselt selliseid inimesi raamatutes väga ei kirjeldata. 
Jah, jah, ta on ka lesbi ja polüamoorne ja pikki aastaid meeldis talle üldse ainult lühikesi või ülilühikesi suhteid pidada, mida mina ühtegi ei ole ega tee, aga inimest ei määra ometi ära tema seksuaalsus. Seksuaalsus on pisiasi-pisiasi, detail, muudab tegelase inimlikumaks, ent tema üdi on ometi hoopis mujal. 

See on minu meelest väga oluline asi, millest Evaristo kirjutab ja millest mõned arvustajad aru pole saanud. Issake, kväärkultuurist on teoses nii palju juttu, nii paljud tegelased on lesbid ja bid ja üks koguni mittebinaarne, see on kväärkultuuriline raamat. 
Issand-issand, emake maa, miks te seksi nii tähtsaks peate? Inimene on inimene, ükskõik kellega ta seksib, taevake! See raamat on ka sellest, muuhulgas. Seks on üks inimene olemise juurde käiv tegevus ja iha on muidugi põnev, aga seks ei defineeri meid. Annab nüansi, võibolla isegi tugeva nüansi, aga EI defineeri.

Milline arusaam värvib minu enda arvustuselugemiskogemusi päris tugevalt. Sest päris mitmes - ka siinkohal linkimata Goodreadsi arvustustes - muljetuses on esikohal see, kes kellega magab ja kui palju see ta õnnelikuks teeb. Esines ka kaebus, et monogaamset õnneliku heteroseksuaalset eluaegset suhet ei olegi kirjeldatud, taevake, autor ikka ei mõista elu. (Muide, tegelikult on, lihtsalt osad tegelased surevad noorelt.) 

Olgu, nüüd ma olen piisavalt hädaldanud, kuidas inimesed raamatut valesti loevad, tagasi raamatu enda juurde. 
Erinevad lood erinevatest inimestest erinevatel aegadel erinevates kohtades. Enamasti naised, üks mittebinaar. Side Inglismaaga on kõigil, ent erinev ja kogemused sellega sama erinevad nagu ... noh, nagu Eestigagi. 
Ei ole ühte Inglismaad, mis annaks sarnase kogemuse. On palju erinevaid Inglismaid ka kõrvalkorterites - kuigi konkreetselt naabreid mulle tegelaste hulgast meelde ei tule. Mis ei tähenda, et mingil hetkel keegid ei võinud naabrid olla. 
Lugusid on palju. Iga loo sees on mingid kokkupuutepunktid teistega, mõned kaugemad, mõned oluliste või vähemoluliste kõrvaltegelaste tasemel, aga mingil moel on kõik kõigiga ja kõigega seotud.

Ja on KÕIKE. Rõõmu ja edu, läbi meeletu töö natukese tasu saamist, sünde ja surma, vägistamisi ja seksuaalseid plahvatusi, abistamist ja abi saamist, varastamist ja korravalvet, arusaamist ja üldse mitte mõistmist läbi aastakümnete ja lõpuni välja, suurt plaani, kaugplaane, mis muutuvad lähiplaaniks algul täiesti suvalisena tunduvast näost, ja seda kõike oli vähemalt minul küll väga põnev jälgida. 

Kohtumõistmist ei olnud. Mõistmist oli palju.

Oli sõdalasi, oli malbekesi, kes muutuvad sõdalasteks, oli malbekesi, kes jäidki malbekesteks, oli töönaisi, oli ma-teen-mida-iganes-kuni-see-tööna-ei-tundu naisi, ühe lausega: naised on inimesed. 
Inimesed on erinevad.
Mulle tegi selle lugemine suurt rõõmu.

Aa, et kogu raamat on proosaluule vormis, tuleks vist ka ära mainida. 
Mind ei kõigutanud see mingit muud pidi, kui et hea oli lugeda teksti, mis elab tekstina, mitte ei ole koostatud "nagu peab".

Karl Martin Sinijärv ERR-is

Sinijärv ka Postimehes

Sirp

Värske Rõhk

Sulepuru

Suvehiidlane

Veera Kasimova - Lihtne luule (2021)

 

Eks selline pealkiri äratab tähelepanu ja raamatut lähemalt uurides selgub, et autor on avaldanud aastate jooksul mitmeid poeesiateoseid. Ühesõnaga, mingi luulekogemus on kindlasti olemas.

Ja tõepoolest, autor julgeb kõigest kirjutada, võltshäbi või enesetsensuuri ei tunne ta mingi teema puhul - ja kui jõudu jääb puudu, siis saab toetuda jumalale. Mingis mõttes võiks nimetada neid tekste protoluuleks või null-luuleks - tekstid on enamasti kolmes stroofis, kõikjal esineb riim. Esimene stroof juhatab pealkirjas esitatud teemasse, teine stroof arendab mõtet või toob näiteid, kolmandas stroofis on üldistus või ka tarkusetera (kuigi vahel juhtub, et kõik on öeldud kolme reaga ning viimane rida on rohkem vormitäide). Näeb välja nagu luule, aga samas justkui tehasetoode, kõik tekstid on pea sama lauaga löödud: ei üllata luule ise, vaid heal juhul autori julgem teemavalik või süüdimatus. Et siis, protoluule, vabandan.

AROOM

Mulle meeldib sinu aroom,

seda tunnen, kui oled ligi.

Sulle alati seda ma toon,

et võimust ei võtaks higi.

Kõigil on hügieen,

mida jälgima peab.

Seda mina ka teen,

siis ei valuta pea.

(lk 6)

 

FIGUUR

Figuur on läinud sinul käest,

näed välja nagu liharull.

Pead üles-alla jooksma mäest

või muidu elu on sul null.

Pead jälgima, mis suhu paned,

kui palju mida sööd.

Kõht kasvab suureks nagu hanel,

see löök on allapoole vööd.

Kõik magus unusta sa ära,

söö ainult tervislikku toitu.

Tee kõike hästi, ära plära,

siis oled kõigest halvast hoitud.

(lk 66)

 

KONDOOM

Kui tahad saada turvaseksi,

siis abiks sulle on kondoom.

Siis tead, et iial sa ei eksi,

kui olemas see sinul on.

Kui palju lapsi sa ei taha,

siis tead, kuis toimima sa pead.

Ei võta enne pükse maha,

kui mängureegleid kindlalt tead.

Sul kummist asi olgu ligi,

siis igast ohust päästab see.

Las laubal tilgub ohtralt higi

ning rumalusi sa ei tee.

(lk 83)

 

TERVISLIK ELU

Sa ela tervislikku elu

ja tervislikku toitu söö.

Heal toidul pole keeldu,

laiaks ei läe vöö.

Söö aeglaselt ja hästi vähe,

siis halba sulle see ei tee.

Ka paksuks keha sul ei lähe

ning korpus ujub üle vee.

Kui keegi õppust sest ei võta

ning muige näole tal toob,

ma teda veenma küll ei tõtta,

las ta rämpsu toitu sööb.

(lk 117)

T. Kingfisher - The Tomato Thief (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Otsene järg tekstile “Jackalope Wives”, aga lugu on midagi muud. Kui järele mõelda, võinuks ka auhinnatud avalugu hinnata näiteks kuue punktiga, aga eks selle kogumiku laadiga polnud veel esimese loo puhul ühisele lainele saanud.

Niisiis, vanaema Harken avastab ühel päeval, et keegi varastab ta aiast tomateid (ja kõrbes tomatite kasvatamine on üks paras vaev). Peale mitut ebaõnnestunud varitsusööd (ta jääb kõigest hoolimata magama ning seejärel avastab järjekordse tomatiröövi) tabab vanaema veidra olendi - kohalelennanud laulurästast naiseks moondunud humanoidi, kes varastab neid tomateid oma orjastajale. Vanaema pakub talle orjusest vabastamist, kuid rästanaine palub vanaemal end sellesse mitte segada.

Muidugi vanaema ei hooli sellest palvest ning asub rästanaise jälgi otsima; viimaks saab vihje ühelt rongijumalalt, kus võiks asuda see koht, kus kolm dimensiooni kokku puutuvad. Teel rästanaiseni kohtab vanaema koioti ja suure ning rästanaise leiab ta kõrbesse  peitunud külmajumala juurest.

Vast huvitavaim mõte on see rongijumalate teema - niipalju kui olen Charles de Linti lugenud, siis tema tekstides pole kohanud sellist artefaktijumalat. Ja mis veider leping küll peaks olema rongi- ja kõrbejumalate vahel, et need ikkagi suudavad kõigest hoolimata koos eksisteerida. Seda seeriat võiks edasi lugeda, kuivõrd vanaemaga liitus nüüd uus õpilane ja puha.

Mats Traat - Õllekatel (Looming 12, 2014)

 

Tegevus leiab aset 1720. aastal Tartumaa aladel. Kuskil kaugel käib veel Põhjasõda, möödunud katk ja sõjategevus on laastanud Eesti alasid, allesjäänud külades on ühtaegu tühje talusid, põliselanikke, teistest kohtadest sisserännanuid. Rohujuuretasandil on siis paras segadus ning mälestused katkust ja sõjahaavadest, samas mõisavalitsemise koormus on samasugune ning vene võimu kinnistumine käib talupoegadele lihtsalt üle pea.

Ühest külast on kaduma läinud õllekatel. Kui uued ja vanad külaelanikud pöörduvad oma teadjamehe või arbuja (või kes iganes ta ongi) poole, et see leiaks oma võluvõimete abil varga, siis see oma külast varast ei leia, küll aga paistab süüdi olevat naaberküla mees, kes hilja aegu nende külast kiirustades läbi sõitis. Viimaks minna mõisa kupja saatel selle mehe koju ning tuuakse omakohtu ette, kus piinamise abil soovitakse süüle kinnitust saada. Süüdistatav punnib vastu, purju joovad mehed muutuvad vägivaldsemaks.

Omal moel võiks seda teksti pidada koguni etnoõuduseks, kuivõrd … maagiat ju väheke kasutatakse ja vägivald on õige kole. Ootamatu, et Traat nii … mölluteksti kirjutas (muidugi, ma pole Traadi loominguga suuremat kursis). Huvitav on muidugi näha, kuidas tegelased räägivad (on see siis rekonstruktsioon tollasest keelepruugist või kohandatud tartu murrak), kuidas kajastuvad Põhjasõja sündmused (mil viisil vene vägede inimröövist õppust võetakse või siis üks tegelane sai maakaitseväelasena Tartu piiramisel kivimürsuga pihta) või see rahvausundi teema, mis ootamatul kombel on talumeeste jaoks õige oluline kohtumõistmisviis ja jõuab viimaks Tartu maakohtussegi. Nojah, see on muidugi kõik eelkõige Traadi nägemus.

T. Kingfisher - Telling the Bees (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kolmeleheküljeline lugu neiust, kes peab mesilasi ja kes igal ööl sureb ning ärkab hommikul uuesti ellu. Aga et mesilasi tuleb austada, siis tuleb neile teatada vana omaniku surmast ja uue omaniku nimest - või muidu nad lendavad minema. Nii siis ellu ärganud neiu teatab iga mesilastaru juures surmast ja seejärel tutvustab end. Ja siis jätkab aiatöödega - ta kasvatab mesilastele lilli, sest noh, iga öö surija ei vaja ellujäämiseks mingeid juurvilju, küll aga on mõnus juua meega teed.

Lühike atmosfäärilugu, kus võib mõtiskleda selle kallal, et miks see neiu õieti sureb, käib mõned tunnid allilmas ja ärkab siis uuesti ellu. Võibolla on sel mingi folkloorne tagapõhi, aga mul pole aimugi.

Martha Wells: Allumatuse protokoll

 

Kiire, meeldivalt tundeline (Mõrtsukbot leiab jälle peaaegu-sõbra ja näeb uutmoodi suhteid inimeste ja robotite vahel), pingsate võitlustseenidega ning natuke liigub edasi ka Suur Lugu, mille põhjalikuks meelespidamiseks peab vist küll eriline fänn olema. 

Mulle kuidagi hirmsasti meeldib Mõrtsukbot ise - tema jutustajahääl, tema suhtumine asjadesse, botidesse, inimestesse. Selline küüniline ja ometi mitte, oma meelerahu kaitsev, sest see meelerahu kaob nii kergesti, korraga äärmiselt praktiline ja iseendas-täiuslik ja samas tegelikult nii väga kuuluvust ja kuulumist ihkav. 

Võibolla ta meenutab mulle mind ennast.

Ja kuna ta on selline "oh, jälle inimesed, hirmus tüütu ... ma päästan nad ära, muidu oleks ju paha", on talle ka kerge kaasa elada. Ikka eelistab lugeja ju tegelast, kes oma küünilise koore all tegelikult lahke ja soe on. 

Võitlusstseenid on ka head. Leidlikud, pädev tegelane, kel tulevad head ideed, on nii tore, ja samas vähemalt pealiskaudse lugeja jaoks meeldivalt usutavad. 

Jah, jah, ma ei saanud targemaks maailmaruumi ega psühholoogia koha pealt, ent veetsin hästi aega ja tundsin armast ühtekustunnet. Meeldis. Ja Liis Roden kujundab neid raamatuid ikka väga kaunisti. 

Loteriis varem

Loteriis veel varem

Maria Galina - Dagor (2024)

 

Kahtlemata selle aasta üks huvitavamaid ulmetõlkeid ning tuleb vaid olla tänulik, et Arvi Nikkarev on jaksanud tutvustada euroopa kaasaegset ulmet - järgmisel aastal peaks ilmuma taas valik soome ulmet.

Galina varasemad tõlked eri kogumikest on saanud üsna positiivse vastuvõtu, eks seega oli huvi, kas uued tõlked suudavad taset hoida. Tõlkija on valinud tekstid, mis pendeldavad nii ulme, fantaasia kui õuduse radadel ning ammutavad inspiratsiooni eri allikatest: sotsrealism, Howard, Lovecraft, Sapkowski (ühe teksti puhul vahel ehk Strugatskitelt). Eks paratamatult tekitab selline mitmekülgsus suuremat isu Galina järgmiste tõlkevalikute asjus - kuigi tuleb tunnistada, et tegu pole lihtsate ega meelelahutuslike tekstidega, mingeid õnneretsepte siit välja ei loe.

Hüvasti, mu ingel 6/10

Dagor 6/10

Punased hundid, punased haned 6/10

Lauto ja kõik seesugune 6/10

algernon

T. Kingfisher - Let Pass the Horses Black (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Autor on siis ette võtnud Tam Lini loo ja seda omamoodi tõlgendanud - seekord päästab haldjakuninganna käest meest tema õde. Aga nagu jutu lõpus selgub, siis õe motiiv on vähe teistsugune kui algses loos.

Ja noh, see puänt nagu õieti päästabki loo, muidu see lühike tekst nagu õieti ei hakanud mu peas tööe (ja mitte et ma varem oleksin olnud tuttav Tam Lini teemaga).

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2024

 

Möödunud Alveri-aasta parimad debüüdid on taas valitud, aga kes võiks olla žürii meelest see kõige märkimisväärsem? 

Päiv Dengo, luulekogu „Kilpkonn üheks päevaks“ (Hunt)

Triinu Kree, luulekogu „Kajakalinnad“ (Hea Tegu)

Gregor Kulla, proosaluulekogu „Peenar“ (Kultuurileht)

Kristino Rav, romaan „Tajude kujur“ (Lumi Kristin Vihterpal)

Reket, luulekogu „Eeden“ (Rahu Raamatud)

Katrin Ruus, novellikogu „Prügimaja Dionysos“ (Puänt)

Maria Galina - Lauto ja kõik seesugune (Dagor, 2024)

 

Kui eelmised lood said tõukejõu teatud autoritelt või stiililt, siis see tekst on konkreetselt seotud Sapkowski Nõiduri maailmaga. Peale esimesi Nõiduri tõlkeid ma küll loobusin selle maailmaga tutvumast, seega ei oska kommenteerida seda seotust, aga igatahes on üpris painajalik tekst.

Sõjast taastuvasse linna on jäänud pidama kaks rändmuusikut Tulikas ja Essi; jutustus keskendubki Tulikale, kes küll peatub siin ja otsib endale esinemisi, aga plaan on ikka edasi hulkuda - erinevalt Essist, kes tahab paikseks jääda ning on leidnudki kohaliku kaupmehe. Aitab sellest lõputust rändamisest ja esinemisest - naisena pole see kuidagi kerge ning pealegi aastaid koguneb ning vananeva lauljanna esinemise eest ei taha keegi tasuda.

Aga Essi on nüüd kihlatud, ta tulevane mees palub Tulikal esineda pulmas. Ning saabub üle pika aja kaubalaev, mil peal Essi kihlatu tellitud kaup. Ühtlasi tuigub sellelt rott, mis kõngeb sealsamas sadamakail. Ja siis on katk.

Eks siin on see unistuste ja rahu (taaskordne) häving päris hästi kujutatud - linn, mis sõjas oli kaotajate poolel, on nüüd justkui tagasi normaalsusse pöördumas … aga ei. Ja inimesed surevad, ühel või teisel moel.

loterii

Martha Wells - Väljumisstrateegia (2024)

 

Jätkub botiseiklus ning Mõrtsukbot avastab, et Mensah on GrayCris korporatsiooni poolt röövitud - sest röövijad arvavad, et nii saaks kontrollida seda, mis andmeid on Mõrtsukbot kogunud nende salajase uurimistöö kohta ehk siis selle va tulnukatehnika keelatud otsingu kohta. Muidugi otsustab Mõrtsukbot vabastada Mensah’. Selleks tuleb reisida korporatsioonide jaama, kus röövitu tuleb kuidagi välja meelitada GrayCrisi valdustest. 

Orbiidil tiirutab Mõrtsukboti endise omaniku sõjalaev, mis peaks justkui toetama Säilitusliidust saadetud läbirääkijaid (kah siis esimesest osast tuttavad tegelased), kuid sõjalaev ei näita mingisugust aktiivsust Mensah’ vabastamiseks. Mõrtsukbot asub tegevusse ning nüüd peab kohtuma õige mitme turva- ja võitlusbotiga. Tulemus pole päris see, mis Mõrtsukbotil meeles mõlkus.

Sarja neljas raamat tundub kompaktsem kui eelmised kaks osa - võimalik, et see on taaskohtumisest Mensah ja ta kaaslastega, ning teose lõpus avaneb kangelasele võimalus legaalselt tegutsemiseks (ja noh, seeria jätkub veel vähemalt kahe raamatu võrra.

“Ma olin võimalikke stsenaariume läbi mänginud, osaliselt sellepärast, et lolle ettepanekuid tegevate inimeste hääli summutada. Mitte et mulle need hääled ei meeldiks - omal tüütul viisil on need justnagu lohutavad ja tuttavlikud. “See oleks keerulisevõitu,” ütlesin ma. Keerulisevõitu all mõtlesin ma seda, et ma sain keskmiselt 85-protsendilise nurjumise ja surma tõenäosuse, ja see oli nii väike ainult sellepärast, et viimase diagnostika järgi oli mu riskihindamismoodul logisema hakanud.” (lk 64-65)

Indrek Hargla: Mirabilia saladus

Väga hea lugu - jutuks on seda vähe nimetada, lühiromaan.
"Põhja konna" antoloogia lõpetab briljant. 

Midagi peale kiidusõnade oma raske endast leida, nii et ma kiidan siis järgemööda:

* imeline peakangelane-jutustaja. Nagu üks teine tegelane talle ütleb: "Sa oled päris loll. Aga hea." Kuna ta on selline hea ja puhtsüdamlik, on kerge talle kaasa elada, ja kuna ta samas on loll, ei ole lugedes: "Mida sa, opakas, teed, sa peaksid hoopis ..." sest kes saab pahaks panna, kui noormees, kes pooli ilmselgeid asju ei mõista ja on pahane, et kedagi kirvega lüüakse, nii võib too ju surma saada, kõige kavalamaid otsuseid ei tee. 
Minu jaoks mõtles peategelane vahel liiga hästi - aga mitte üle usutavuspiiride, mitte absoluutselt liiga hästi.

* maailm on äärmiselt vingelt koostatud. Iseenesest ei ole selline tulevikuimedest-taas-vanaaegsesse-maailmapilti vajunud ilm ennenägematu ega haruldane, ent Hargla on olnud täpne, loogiline ja mõistlik seda kokku pannes ja iga uus avastus on uus rõõm.
Lisaks on taustaks väga vinge moraalne dilemma.

* naistegelased on usutavad ja vaheldusrikkad. Ei mingit "kari mehi ja üks eriti osav, õiglane ja tark naine teevad asju" - naisi on palju, nende motiivid väga erinevad, neid on eri vanustes erisuguseid ja kõik ei langegi peategelasele kaela ja ei hakka teda armastama.

* iga plaan on paigas - suured motiivid, väikesed pisiasjad. Hargla on vananedes ja võibolla ka krimkasid kirjutades palju õppinud. Võibolla - VÕIBOLLA - oli minu jaoks kokkusobimisi ja "aa, see on SEE!" üks liiga palju. Aga ainult see üks.

* pinge ja põnevus igal leheküljel, ei mingit ettearvatavust. 

* just parasjagu naljakas on ka - eriti lõpp. Ei läinud liiga tõsiseks, dramaatiliseks ja rüütlilaululikuks kogu asi. 

BAAS

Heinrich Weinberg: Helisev muusika

Nagu on - ja ikka nagu ei ole ka.

Olemuselt ja maailmalt on nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" fännfiktsioon. Kõik mõeldavad muinasjututegelased on päris, on maailmas tegevad ja neil on omad individuaalsed asjad ajada. Korraga stereotüüpidele toetuv, ent mitte üleni neist juhitud.

Oleks nagu krimijutt - aga korraliku lahenduseta. Ei saa päriselt teada, kes, miks ja kuidas, mida saavutada tahtis ja mida vahepeal kavatses. Siinkohal ma lugejale mõtlemisruumi jätmist ei tunnusta, sest pole materjali, mille üle mõelda.
Põhiliselt on kirjeldatud ohtlike tegelaste välimust. Mida see peaks meile ütlema?!

Oleks nagu lugu, kus ravimatult haige laps terveneb, aga see, KUI rahulikult lapsevanem sellesse suhtub, kui mitukümmend aastat kunstliku kooma taolises seisus olnud neiu teadvusele tuleb, on lausa naeruväärne. Läheb tunnikese pärast haiglast koju ära, et haigele rahu anda.

Ja eksnaist-lapse ema ei ole üldse jutus rohkem kui "aa, tema ma unustasin üldse ära."

Ütleksin: kui oleks veel tööd tehtud, oleks päris hea loo saanud, aga sellisena jätab väga palju soovida.

Samas kirjutatud on korralikult, pinge on olemas, on algus, on lõpp - saab ikkagi rahuldava kätte. 

T. Kingfisher - The Dryad's Shoe (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Tore töötlus Tuhkatriinu muinasjutust - ainult et Tuhkatriinu osatäitja huvitub rohkem aiatööst kui et oleks mingi võluolendi (antud juhul drüaad) manipuleeritav. Sest tolle lubatud printsi abikaasana ta arvatavalt ei saaks oma käsi mullaseks teha ja vaevalt et prints jagaks tema kirge taimekasvatuse asjus.

Aga teda ei jäeta rahule ning püütakse printsi igale ballile kohale toimetada - kõik need ilusad riided ja jalanõud (Tuhkatriinul on küll õige matsakas jalg) ja puha. Ja tõepoolest, igal ballil on Tuhkatriinu kasuema ja kasuõdede meelepahaks üks salapärane ja vaimustavalt riietatud neiu, kes printsi hullutab … ja Tuhkatriinu on selle tulemusega igati rahul - sest nagu selgub, on Tuhkatriinu (kui teda ikka võib nii kutsuda) iga balli algul andnud riided ja jalanõud lossi ühele toatüdrukule.

Kuid peale kolmandat balli on printsi valdusse jäänud selle tundmatu tantsija king ning prints koos saatkonnaga hakkavad läbi kammima kohalikku abielueas naisterahvaid, et nii välja selgitada selle kinga kandja (ja printsi lummaja). King on küll parajalt suur ning seetõttu ühelegi peenele neiule mittesobilik, kuid viimaks jõuab prints Tuhkatriinu koju ning neiul on vesi ahjus - selge, et king sobib perfektselt just tema jalaga (kuidas küll toatüdruk sellega tantsitud sai …), kuid tal pole mingit soovi printsiga abiellumiseks.

Nagu näha, mõnusalt äraspidine tõlgendus ühest tuntuimast muinasjutust. Võõrasema ja kasuõed pole siin tingimata ülbed ja nõmedad, Tuhkatriinuks peetav neiu on kah rohkem friik oma aiandusega. Ja no miks teda nii ägedalt printsile peale surutakse; ehk see drüaad pole just kõige tervemõistuslikum.

Maria Galina - Punased hundid, punased haned (Dagor, 2024)

 

Jätkub stiililine karneval, seekord on autor ette võtnud nõukoguliku (või siis sotsrealistliku) aimekirjanduse, kus loodusuurija kirjeldab reise Nõukogude Liidu vähemuuritud aladel, kus siis kohalikud on vaikselt kohanemas nõukogude korraga. Aga milline eksootika ja põnevad seiklused, mida lugejatele vahendatakse.

Tegelikkus on hoopis midagi muud - üheltpoolt jõletu kolkareaalsus, teiselt poolt … hulga müstilisem maailm, kus muuhulgas pannakse loodusuurija (õigemini küll loomapüüdja) proovile - millest tal endal pole küll aimugi.

Tekst ongi esitatud nö kahes versioonis - üks siis see, mille loodusuurija hiljem laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatuna avaldas, teine siis … elust endast. Autor on valinud kuidagi ebamugava viisi (või on see tõlkija töö?), kuidas vahendada peategelast, mingil moel veider kolmandas isikus jutustamine, mis sarnaneks küll rohkem minajutustusele, aga samas formaalselt ikkagi temajutustus.

Ja siis on see Ulja, teismeline kõrbetüdruk, põgenev abielunaine. Oleks see meesautori kirjutatud, siis noh … asi oleks kahtlane. Omal moel häiriv tegelaskuju - või noh, mis on sellise inimese saatuseks, küsimus polegi niivõrd indiviidis, vaid ühiskonnas ta ümber.

loterii

Philip Roth - Nemesis (2024)

 

Autori viimaseks jäänud romaan on justkui antiiktragöödia kolmes vaatuses. Ja kui on antiiktragöödia, siis teadagi on küsimus jumalast ja miks ta inimkonnaga nii käitub - või kui palju peab Bucky Cantor kannatama seepärast, et süütud lapsed jäävad lastehalvatusse. Bucky usub, et just tema on süüdi, et lähikondsete hulka tuleb sedavõrd palju poliost põhjustatud haigestumisi ja surmasid.

Ja miks küll on jumal ikkagi selline, et niisuguseid asju laseb maailmas kulgeda (et aasta on 1944, siis tegelikult on juutidel hoopis hullem olukord kui lastehalvatuse kogemine - aga New Yorgi piirkonnas elavat noort kehalise kasvatuse õpetajat see otseselt ei puuduta; ta küll tunneb väga suurt kahju, et halva silmanägemise tõttu ei võetud teda sõjaväkke).

Autor on loonud huvitava peategelase, kes esmapilgul on selline … ameerikalik lihtsameelsus. Aga tegelikult on see romaani jutustaja (idealiseeriv) rekonstruktsioon sellest, mida ta aastaid hiljem Cantorilt kuulis (ehk siis minevikuga on vähemalt kahekordne filter) - kuni selle adumiseni näis Bucky üsna ühekülgne ideaaltegelane (keda küll kiusab see arusaamatu polio levimine tema linnas), kes ema surmast ja isa närususest hoolimata kasvatati vanavanemate poolt pea ideaalseks noormeheks. Aga jah, see antiiktragöödia, eksole, hukkumine tuleb vääramatult ja mõneti segaselt (jajah, Marcia ja Steinbergid).

Ja eks see kõik kokku teebki ootamatult huvitava romaani, mida õieti ei oodanudki selliselt kaasaja sauruselt.

“Härra Cantori arvates oleks õiglasem olnud isegi see, kui leinajad oleksid hakanud ülistama päikest kui valitsejat, nimetanud end igipõlise päevajumaluse lasteks ja vihtunud tantsu, otsekui kuuluksid nad mõnda kunagi meie poolkeral õitsenud paganlikku tsivilisatsiooni - jah, parem pühitseda vägeva päikseisa murdumatuid kiiri ning üritada taltsutada nende raevuu, kui tingimusteta alistuda sellisele kõigevägevamale, kes võib iga hetk panna toime uue ja veel võikama kuritöö. Tõepoolest oleks parem kiita asendamatut eluallikat, kes on meil algusest peale hinge sees hoidnud - ülistada meie igapäevaseid ja vägagi käegakatsutavaid kohtumisi selle kuldsilmaga, kes taevasinast kõigile ühtmoodi vastu vaatab ja suudaks soovi korral kasvõi Maa tuhaks põletada -, kui pimesi uskuda valet Jumala headusest ja küürutada külmaverelise lapsetapja ees. Parem eneseväärikuse, inimlikkuse, üldse väärikuse seisukohast, kõnelemata sellest, mida tuli iga päev arvata sellest, mis põrgu siin ilmas küll praegu üldse valitseb.” (lk 43)