Feodor / Fjodor Dostojevski – Kuritöö ja karistus I (1929/1987)

Mõni kirjastus võiks võtta kaalumisele vana “Kuritöö ja karistuse” taastrükkimise, siin toodud näidete põhjal tundub küll esmavariant mõneti elusam olevat (samas, pole muidugi tuttav venekeelse originaaliga ja esmavariandis kindlasti tõlkeapsakaid). Redigeering on pigem keelt vaesestav või ehk liialt keskpärastav? Korrektne oleks muidugi võrrelda ka 1939. aasta raamatut, ent seda pole kahjuks käepärast (ja kas 2007. aasta väljaannet on muudetud?). Kumb tõlge on tammsaarelikum? Esmatõlge on ehk poeetilisem, aistingulisem ja vabam (ning ehk ebatäpsem); hilisem variant on koolipapalikult sirgjoonelisem (eks oma “süü” ole ka kohustuslikus kirjanduses?), püütakse enam selgema väljenduse poole. Muidugi on keel aastakümnete jooksul muutunud jne.

1929. aasta väljaanne - a
1987. aasta väljaanne - b
(part deux) ja part three ja ka neljas osa

Esimene jagu / osa (a7 / b5)
I
“Tema oli perenaise ees ülepeakaela võlgades ja kartis temaga kokku puutuda.” (a7) - “Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.” (b5)

“Ta oli vaesusega masendatud, kuid isegi tema rõhuv seisukord ei koormanud teda enam viimasel ajal.” (a7-8) - “Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema kehv elujärg ei koormanud teda enam viimasel ajal.” (b5)

“Siiski, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kedagi oma ülikonnaga imetlema panna.” (a9) - “Muide, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kelleski oma ülikonnaga imestust äratada.” (b6-7)

“Heina turu lähedus, teatud asutiste rohkus ja elanikkudena peaasjalikult käsitöölised, keda siia Peterburi keskuulitsaile ja põiktänavaile kokku kuhjatud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti sedavõrt kirevaks, et veider oleks olnud mõnda kuju nähes imestada.” (a9) - “Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesk- ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestada.” (b7)

“Teine asi oleks mõnede tuttavate või endiste seltsimeeste kohtamine, kellega ta üldse ei armastanud kokku puutuda...” (a9) - “Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda...” (b7)

“/-/, ilma äärteta ja kõige inetumalt viltu murtud.” (a10) - “/-/, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu.” (b7)

“Minu närud nõuavad tingimata mütsi, olgu see või mõni vana kook, mitte aga seda värdjat.” (a10) - “Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana pannkook, mitte aga seda monstrumit.” (b7)

“Kuidagi luges ta nad millalgi ära, kui ta nii väga unistustes hõljus.” (a10) - “Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus.” (b7)

“Natukese aja pärast pragunes pisut uks: naiselanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad.” (a11) - “Natukese aja pärast avanes pisut uks: korteriomanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad.” (b8)

“Valged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud.” (a12) - “Linalakkvalged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud.” (b8)

“ - Mäletan, isake, väga hästi mäletan, et käisite, rääkis vanaeit selgelt /-/ “ (a12) - “Mäletan, noorhärra, väga hästi mäletan, et käisite,” sõnas vanaeit selgelt /-/” (b9)

“ - Nii siis... jällegi samasuguse asja pärast... jätkas Raskolnikov, pisut hämmastudes ja vanaeide umbusaldust imetledes.” (a12) - “ “Niisiis... jällegi samasuguse asja pärast...” jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestades.” (b9)

“Vanaeit vaikis, nagu seisaks ta mõttes, siis astus ta kõrvale ja toauksele näidates rääkis ta külalist enesest ette lastes: - Astuge mööda, isake.” (a12) - “Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist ette lastes: “Astuge sisse, kallis härra.”” (b9)

“ - Aga mis teil siis, isake, temaga asja?” (a15) - “ ”Aga mis teil siis, armuline härra, temaga asja on?”” (b11)

“Just sel silmapilgul tulid uksest kaks joobnut, kes vastastikku teineteist toetasid ja sõimates üles uulitsale ronisid.” (a15) - “Just sel silmapilgul tulid uksest kaks purjus meest, kes vastastikku teineteist toetasid ja vandudes üles tänavale ronisid.” (b11)

“Lihtsalt füüsiline korratus!” (a16) - “Lihtsalt tervis on veidi korrast ära!” (b11-12)

“Sisse jäid: keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuselt väikekodanik; tema paks ja suur kaaslane – pikas kuues ja halli habemega, väga purjus, /-/” (a16) - “Kõrtsiruumi jäid veel keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur halli habemega ning siberi kaftanis kaaslane, /-/” (b12)

“Kuid ükski ei võtnud tema õnnest osa: vaikiv seltsimees vaatas kõigile tema rõõmuiilidele isegi vaenulikult ja umbusklikult.” (a16) - “Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile ta rõõmupuhangutele isegi vaenulikult ja umbusklikult.” (b12)

“Tema istus oma riistaga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ümber. Ka tema oli nagu mingisuguses ärevuses.” (a16) - “Too istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ringi. Ka teda näis mingisugune rahutus valdavat.” (b12)

II
“/-/ ja hoolimata ümbritsevast mustusest jäi ta praegu mõnutundel siia kõrtsi.” (a17) - “/-/ ja hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu heameelega siia kõrtsi.” (b13)

“/-/ misjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase kääriga moehalbid säärsaapad.” (a17) - “/-/ kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad.” (b13)

“Letil olid tükeldatud kurgid, mustad kuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik haises väga halvasti.” (a17) - “Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti.” (b17)

“Oli lämmastav, nii et raskeks läks istudes välja kannatada ja kõik oli viinahaisuga sedavõrt läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga joobnuks jääda.” (a17) - “Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga purju jääda.” (b13)

“See inimene oli üle viiekümne, keskmise kasvuga ja tugeva kehaehitusega, juustes juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alalisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas ja silmalaud pundunud, kust tagant särasid pragudena pisitillukesed, kuid elavad punakad silmad.” (a18) - “See mees oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alatisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid nagu piludest pisitillukesed, kuid ilmekad punakad silmad.” (b13)

“Ehk küll välimuselt olete tähtsuseta, kuid minu kogemus tunneb teis haritud ja joomises harjumata inimese.” (a18) - “Kuigi teil ei ole mõjuvat välimust, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumatu inimene.” (b14)

“Ta tõusis üles, tuikus, võttis oma riista, klaasi, /-/” (a19) – “Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi /-/” (b14)

“/-/ kuid rääkis sõnakalt ja väledalt, /-/” (a19) - “/-/ kuid rääkis ladusalt, /-/” (b14)

“/-/ kerjakotti kandes aga ei kunagi ega keegi.” (a19) - “/-/ kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi.” (b14)

“ - Milleks see?” (a19) - “ “Kuidas te selle peale tulete?”” (b15)

“ - Noh, mina tulen sealt, juba viiendat ööd...” (a19) - “ “Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd...”” (b15)

“See kalduvus muutub mõnedel joodikuil tarviduseks, eriti neil, kellega kodus karedalt ümber käiakse ja keda taga torgitakse.” (a20) - “See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karmilt koheldakse.” (b15)

“Olgugi, olgugi mina lontrus, temal aga on kõrge süda /-/” (a21-22) - “Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda /-/” (b16)

“Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele ja metsikusse kreisilinna, /-/” (a23-24) - “Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele kolkalinna, /-/” (b18)

“/-/ ning nüüd puutusin!” (a24) - “/-/ ning siis puudutasin seda!” (b18)

“/-/; kuna ma aga ise milleski kõva polnud /-/” (a25) - “/-/; et ma aga ise milleski tugev polnud /-/” (lk 19)

“/-/ ja laskis meidki sellest tükist kuulda: /-/” (a25) - “/-/ ja jutustas meilegi sellest.” (b19)

“ “Elad niiöelda armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood ja tarvitad meie sooja,”” (a25) - “Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, ja kasutad meie peavarju.”” (b19)

“See polnud täies mõistuses räägitud, vaid erutatud tundmustel, haigelt ja näljaste laste karjumisel, /-/” (a26) - “See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, /-/” (b19)

“Ja ma näen, nii kella kuue paiku, Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantlikese selga ja lahkub korterist ning tagasi tuli, kui kell oli kümne peal.” (a26) - “Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantli selga, ja lahkub kodunt. Tagasi tuli peale kella üheksat.” (b19-20)

“/-/, võttis ainult meie suure rohelise rätiku (meil on niisugune üldine rätik, villane) /-/, ainult õlakesed ja keha, need värisesid...” (a26) - “/-/, võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist (meil on niisugune ühine villane rätik) /-/, ainult õlad ja keha värisesid...” (b20)

“Oma siiatuleku pärast tundis ta paha meelt.” (a29) - “Ta oli enda peale pahane siiatuleku pärast.” (b22)

“/-/ ja oma ainsama tütre autusest perekonna rüppe tagasi toon...” (a30) - “/-/ ja oma ainsa tütre häbielust perekonna rüppe tagasi toon...” (b22-23)

“Täna käisin Sonja juures, palusin viinaraha!” (a30) - “Täna käisin Sonja juures, käisin raha peaparanduseks nurrumas!” (b23)

“/-/, kingakene mingisugune, pisut eblakam, /-/” (a31) - “/-/ kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, /-/” (b23)

“Pudel oli tühi.”(a31) - “Pooltoop oli tühi.” (b24)

“/-/, liiderliku joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema loomalikkust?”” (a32) - “/-/, kõlvatu joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema julmust?”” (b24)

“Kõrgemal tipul, /-/” (a34) - “Ülemisel korrusel, /-/” (b25)

“/-/ igasugused laste nadid.” (a34) - “/-/ igasugused laste hilbud.” (b26)

“/-/, värvimata ja katmata. Lauaserval seisis rasvaküünlajupike raudses jalas.” (a34) - “/-/ värvimata ja ilma linata. Lauaserval seisis küünlajupike raudlühtris.” (b26)

“See oli hirmus kõhn naisterahvas, /-/ ja tõepoolest laiguliselt punaste paletega.” (a34) - “See oli hirmus kõhn naine, /-/ ja tõepoolest punaste laikudega paletel.” (b26)

“/-/ ja hingas hooliselt ning närvlikult.” (a34) - “/-/ ja hingas katkendlikult ning närviliselt.” (b26)

“/-/, mis värises naise näol, avaldas see rinnahaige ja ärev nägu haiglase mulje.” (a34) - “/-/, mis väreles naise näol, avaldas see tiisikushaige ja erutatud inimese nägu haiglast muljet.” (b26)

“Vanem tütarlaps – aasta kümnene, /-/, selle peal paljastel õlgadel puruvana villane mantlike, mis talle vististi aastat kaks tagasi õmmeldud, /-/ ja hoidis oma pika, tulitikuna kuivanud käsivarrega tema kaela ümbert kinni.” (a35) - “Vanem tütarlaps – üheksa aastane, /-/selle peal paljastel õlgadel vana õhukesest villast riidest mantlike, mis talle vististi paar aastat tagasi õmmeldud, /-/ ja hoidis oma pika, kuivetunud, tuletikusarnase käsivarrega tema kaela ümbert kinni.” (b26)

“/-/, kuna ta Raskolnikovi oma eel sisse tõukas.” (a35) - “/-/ ja lükkas Raskolnikovi enda ees sisse.” (b27)

“/-/, ning karjatas äkki, nähes just lävel põlvitavat meest.” (a35) - “/-/, ning karjatas äkki, nähes lävepakul põlvitavat meest.” (b27)

“Pakkvang! Inimesejätis! /-/ Ja ka teised riided! Kus su riided on? Kus raha?” (a35) - “Kurjategija! Peletis! /-/ Ja ka võõrad riided seljas! Kus sinu omad on? Kus raha on?” (b27)

“Vanem tütarlaps värises lehena unisest peast.” (a36) - “Vanem tütarlaps värises unisest peast nagu haavaleht.” (b27)

“/-/, ebaviisakuseni kerged suvised ülikonnad, /-/” (a36) - “/-/, sündsusetult kerged suvised rõivad, /-/” (b27)

“Eriti naljakalt naersid nad sel silmapilgul, /-/” (a36) - “Eriti lõbusalt naersid nad sel silmapilgul, /-/” (b27)

“/-/ ja sajandat korda vaest naisterahvast hirmutada sõimava käsuga, homme korterist välja kolida.” (a36) - “/-/ ja sajandat korda vaest naist hirmutada sõimuga ja käsuga homme korterist välja kolida.” (b28)

“/-/ ja naeratas kihvtiselt, /-/ seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik vee ja leiva peal...” (a37) - “/-/ ja naeratas mürgiselt, /-/ seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik jännis...” (b28)

“Missuguse kaevu oskasid siiski valmis kaevata!” (a37) - “Missuguse kaevu leidsid!” (b28)

III
“/-/ vaatas vihaga oma toakongi.” (a37) - “/-/ vaatas vihaga oma toapugerikku.” (b28)

“See oli pisitilluke puurike, /-/ kõige viletsama välimusega, /-/, et pikemal inimesel temas pisut piinlik hakkas, /-/” (a37) - “See oli pisitilluke toake, /-/ väga viletsa välimusega, /-/ et pikemal inimesel siin pisut hirm hakkas, /-/” (b28)

“Nõnda juhtub mõnede üksiklastega, /-/” (a38) - “Nõnda juhtub mõnede monomaanidega, /-/” (b29)

“Oled nälginud?” (a38) - “Oled vist ära nälginud?” (b29)

“Kuidas perenaiselt!” (a39) - “Või perenaiselt!” (b29)

“Ta pani tema ette iseoma lõhkise teekannu juba varem joodud teega ja kaks kollast suhkrutükki.” (a39) - “Tüdruk pani tema ette omaenda mõranenud teekannu järelejäänud teega ja kaks kollast suhkrutükki.” (b29)

“Saia ma toon sulle silmapilk, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks hapukapsasuppi?” (a39) - “Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi?” (b29)

“Ei, selleks pole praegu... sugugi sünnis aeg... Loll!” (a39) - “Ei, see tuleb mulle praegu... ebasobival ajal... Ta on loll!” (b30)

“Enne, ütled sa, käisid lapsi õpetamas, /-/” (a39) - “Varem, nagu sa räägid, olevat sa lapsi õpetamas käinud, /-/” (b30)

“Ta oli naerumaias, ja kui ta kord naerma aeti, siis naeris ta kuulmata, kõikudes ja vabisedes tervest kehast, kuni tal endal süda naerust halvaks läks.” (a40) - “Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hääletult, kogu kehast õõtsudes ja vabisedes, kuni tal endal süda pahaks läks.” (b30)

“Ilma saabasteta ei saa lapsi õpetada. Pealegi – sülitan kõigele.” (a40) - “Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi õpetama minna. Pealegi – ma sülitan kõige peale.” (b30)

“Laste eest makstakse vasega. Mis teha aga kopikatega?” (a40) - “Laste õpetamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad?” (b30)

“Noh, ikka vähehaaval, /-/ Peab saia tooma või ei?” (a40) - “Noh, hakka ikka väikselt peale, /-/ Kas ma saia tooma lähen või mitte?” (b30)

“Minuti aja pärast ilmus kiri.” (a40) - “Veidi aja pärast oli kiri käes.” (b31)

“/-/, tuttavat ja armast, peent ja viltust – ema oma, /-/” (a40-41) - “/-/, see oli talle tuttav ja armas, peenikeselt ja viltu kirjutatud ema käekiri, - ema oma, /-/” (b31)

“Viimaks võttis ta kirja lahti: /-/” (a41) - “Viimaks rebis ta kirja lahti: /-/” (b31)

“/-/, juba on sellest saadik tublisti kaks kuud, /-/” (a41) - “/-/ juba üle kahe kuu on sellest möödunud, /-/” (b31)

“/-/ ja mõni öö mitte magadagi saanud, aina mõeldes.” (a41) - “/-/ ja nii mõnegi öö mõtteid mõlgutades unetult mööda saatnud.” (b31)

“Kuid vististi ei süüdista sa mind selles sunnitud vaikimises.” (a41) - “Kuid loodetavasti sa ei süüdista mind selle sunnitud vaikimise pärast.” (b31)

“Mis oli küll minuga, /-/” (a41) - “Mis ma siis küll üle elasin, /-/” (b31)

“Tema on hea inimene ja oli juba sinu isa sõber.” (a41) - “Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sõber.” (b31)

“/-/, nii et ma kogu see aeg sulle mitte midagi ei võinud läkitada.” (a41) - “/-/, nii et ma sulle kogu selle aja kõige vähematki ei saanud läkitada.” (b31)

“/-/; kuid ma jutustan sulle kõik kordamööda, /-/, kuidas kõik oli ja mis me sinu eest tänini varjasime.” (a41) - “/-/; kuid ma pajatan sulle kõigest kordamööda, /-/, mis siin kõik on juhtunud ja mida me sinu eest oleme tänini varjanud.” (b32)

“Oleksin ma sinule kogu tõe kirjutanud, /-/” (a42) - “Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tõepoolest oli, /-/” (b32)

“/-/ ja missugune võrdlemata hea süda tal on.” (a42) - “/-/ ja missugune hea süda tal on.” (b32)

“/-/, ilmutades lauas istudes mitmesugust ebaviisakust ning pilgates teda... Kuid ma ei taha neid raskeid üksikasju puutuda, /-/” (a42) - “/-/ ja tegi talle söögilauas istudes igasuguseid sündsusetuid ja pilkavaid märkusi... Kuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid üksikasju, /-/” (b32)

“Lühidalt, hoolimata Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovna ja kõigi teiste majaliste heast suursugusest ümberkäimisest, /-/” (a42) - “Lühidalt, hoolimata sellest, et Marfa Petrovna ja kõik teised majakondsed kohtlesid teda hästi ja suursuguselt, /-/” (b32)

“Võib olla, tema isegi häbenes ja kohkus, nähes ennast teatud aastais ja perekonnaisana niisugustes kergemeelsetes lootustes, mispärast ta Dunjagi peale tahtmata kuri oli. “ (a42-43) - “Võib-olla tal endalgi hakkas häbi ja hirm, võttes arvesse oma vanust ja seda, et perekonnaisana hellitab sääraseid kergemeelseid lootusi, ja seepärast oli ka Dunja peale tahtmatult kuri.” (b32-33)

“Kuid viimaks ei suutnud ta enam ja julges Dunjale avaliku ning häbemata ettepaneku teha, /-/” (a43) - “Kuid viimaks ei pidanud ta enam vastu ja söandas teha Dunjale avaliku ning häbematu ettepaneku, /-/” (b33)

“Kohe kohalt lahkuda oli võimatu, mitte ainult rahalise võla pärast, vaid ka sel põhjusel, et pidi Marfa Petrovna peale armu heitma, kes oleks võinud äkki hakata kahtlema, mille tagajärjel oleksid perekonnas riiud tekkinud.” (a43) - “Otsemaid kohalt lahkuda oli võimatu mitte ainult võla pärast, vaid ka lugupidamisest Marfa Petrovna vastu, kellel oleksid võinud äkki kahtlused ärgata ja selle tagajärjel perekonnas riiud tekkida.” (b33)

“Kuid Jumala armu mõttel lühendati meie piinaaega: /-/” (a44) - “Kuid jumala armust polnud me piinaaeg pikk: /-/” (b34)

“/-/, pani talle südame peale, et tema on isa ja perekonnaisa ja et on lõpuks tema poolt alatu niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast piinata ning veel õnnetumaks teha.” (a45) - “/-/, talle meelde tuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lõpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi õnnetumaks teha niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast.” (b34)

“Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri on nii kõrgemeelselt ja liigutavalt kirjutatud, et ma teda lugedes nuuksusin ja veel tänini ei suuda teda ilma pisarateta lugeda.” (a45) - “Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri oli nii üllalt ja liigutavalt kirjutatud, et ma seda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma ei tuleks.” (b34)

“Marfa Petrovna oli hoopis jahmatunud ja “uuesti maha löödud”, /-/ sõitis ta peakirikusse ja palus seal põlvili maas neitsi Maarjat omale jõudu anda /-/” (a45) - “Marfa Petrovna oli hoopis jahmunud ja “uuesti maha rabatud”, /-/ sõitis ta kirikusse ja palus seal põlvili maas jumalaemalt endale jõudu anda /-/” (b34-35)

“Pärast, otseteed peakirikust, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, sõitis ta meile, jutustas kõik, nuttis kibedasti ja kallistas ning palus Dunjat täielikus kahetsuses, et see temale andeks annaks. Samal hommikul, ilma vähemagi viivituseta, läks ta otseteed meilt kõiki linnamaju mööda ja igal pool seadis ta Dunjakese süütuse ning tema teguviisi ja tundmuste suursugususe kõige meelitavamais ütlusis uuesti jalale, valades ise sellejuures pisaraid.” (a45) - “Kirikust aga sõitis ta otseteed meile, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, rääkis kõik, nuttis kibedasti ja kõigest südamest kahetsedes kallistas ta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt läks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kõikidesse majadesse. Dunja ning tema käitumise ja tundmuste ülluse kohta kõige meelitavamaid sõnu kasutades ja pisaraid valades seadis ta tema süütuse uuesti jalule.” (b35)

“Minu arvamus on, et nii paljugi, paljugi oli siin üleliigset: /-/” (a46) - “Minu arvates oli selles kõiges nii paljugi ülearust, /-/” (b35)

“/-/; liiga karmilt talitati selle meeletuga.” (a46) - “/-/; liiga karmilt talitati selle peastpõrunuga.” (b35)

“/-/ et Dunja avaldas nõusolekut, millest sinule ruttu tõttan teatama.” (a46) - “/-/ et Dunja on andnud juba oma nõusoleku, mille tõttu sinule viivitamata ruttan teatama.” (b35)

“Ja pealegi poleks võinud sina ainult kuulu järele asja kohta täpsat otsust teha. See juhtus nii. Tema, tähendab peigmees, on juba õuenõunik, Peter Petrovitš Lužin, Marfa Petrovna kauge sugulane, mispärast see ka paljus kaasa aitas.” (a46) - “Ja pealegi poleks sina võinud ainult kaudsete andmete järgi asja põhjalikumalt kaaluda. Asi juhtus järgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovitš Lužin on juba õuenõunik, ja Marfa Petrovnale kaugelt sugulane, millepärast see ka palju kaasa aitas.” (b35)

“/-/, kuna ta juba järgmisel päeval kirja saatis, milles väga viisakalt oma soovi avaldas, paludes rutulist ja lõplikku vastust.” (a46) - “/-/, aga juba järgmisel päeval saatis ta kirja, milles väga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust.” (b36)

“Õige, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid tal on kaunis kena välimus ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on ta soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrk.” (a47) - “Tõsi, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid välimuselt on üsna kena ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on on ta küllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrgivõitu.” (b36)

“/-/, et tema avaldab sinu peale head mõju.” (a47) - “/-/, et ta jätab sulle hea mulje.” (b36)

“/-/, et ta on positiivne inimene, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, “meie uusimate põlvede veendumusi” /-/” (a47) - “/-/, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, “meie noorima sugupõlve veendumusi” /-/” (b36)

“See on kindel, mõistlik, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuid ägeda südamega, /-/” (a47) - “Ta on kindla loomuga, arukas, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuid äge, /-/” (b36)

“Muidugi, ei tema ega ka Peter Petrovitši poolt pole siin iseäralikku armastust, kuid Dunja on peale oma tarkuse veel suursugune olend nagu ingel ja peab oma kohuseks meest õnnelikuks teha, kes omakorda jälle tema õnne eest muretseks, aga viimaseks kahtlemiseks pole meil tänini suuremat põhjust, ehk küll, nagu ise tunnustama pean, asi pisut ruttu otsustati.” (a47-48) - “Muidugi pole tema ega ka Pjotr Petrovitši poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel üllameelne olend nagu ingel ja peab oma kohuseks õnnelikuks teha meest, kes omakorda jälle tema õnne eest hoolitseks. Selles, et mees tema õnne eest muretseks, pole meil tänini suuremat põhjust kahelda, ehk küll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisut ülepeakaela sai otsustatud.” (b36)

“Et aga on mingisugused karedused karakteris, mingisugused vanad harjumused ja isegi mõnesugused mõtete lahkuminekud /-/” (a48) - “Et ta iseloomus on aga mõningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseid vanu harjumusi ja nende mõtetes isegi mõningaid lahkhelisid /-/” (b37)

“See oleks niisugune tulu, /-/” (a49) - “See oleks niisugune õnn, /-/” (b37)

“Tema on positiivne inimene /-/” (a50) - “Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene/-/” (b38)

“/-/, et tema meid aitab sinule raha toimetada, /-/” (a50) - “/-/, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, /-/” (b38)

“/-/, et iga inimest peab kõige pealt oma silmaga lähemalt tundma õppima, /-/” (a50) - “/-/, et iga inimest peab kõigepealt oma silmaga nägema, /-/” (b38)

“Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu kommete täitmisega võimalikult rutata ja kui võimalik, pulmad veel käesolevail lihapäevil ära pidada, või kui see ei õnnestu, aja lühiduse tõttu, siis kohe peale Maarja taevaminemise püha paastu. O, missuguse õnnega surun su oma rinnale!” (a51) - “Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel nüüdsama enne paastu ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale!” (b39)

“/-/, et meie võib-olla isiklikult kokku saame, /-/” (a51) - “/-/, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, /-/” (b39)

“Nii et ma sinule mitte kakskümmend, vaid tingimata kolmkümmend rubla oskan näpistada.” (a52) - “Nii et ma sinule mitte kakskümmend viis, vaid tingimata kolmkümmend rubla saan näpistada.” (b40)

Robert Silverberg – Aja maskid (1998)

“Ta alasti keha häbitu puudutus oli mind julgustanud ja värskendanud ning ma naeratasin järgi kahele vormikale kannikale, jälgides nende kadumist.” (lk 21)

Jätkub ulmeklassika pealiskaudne tudeerimine; sümptomiks näib saavat ulmemürgitus, arst võiks ehk soovitada rohkelt värsket õhku ja füüsilist tegevust.

Silverbergi raamatu puhul on pisut hämmastav paralleelsus Clarke'ga kosmosereiside suhtes 20. sajandi lõpuks (mõlemad ilmunud algselt 1968. aastal), Kuu kasutamine on nagu ikka igati tavapärane. Järgmise paralleelina võiks näida Silverbergi hubbardlik jutustaja – aga kõva actioni asemel nö kollased teemad (ilusad naised & kuulsused). (Algul hetkiti mõtlesingi, et tegemist omamoodi erootilise ulmega, aga siiski ei.) Ehk siis labaselt üldistades “ulme24”. Kui Clarke pakkus 20. sajandi lõpu Maa elanike arvuks 6 miljardit, siis Silverberg on tagasihoidlikum – kõigest 4 miljardit (lk 116).

Teost võiks kokku võtta Silverbergi oma sõnadega:
“Mina tulin Fieldsi arvamustulest üsna puhtalt välja. Ta kirjeldas mind eemalseisva, pinnapealse, valelikult sügavmõttelise liberaalfilosoofina, kes alati põrkub hirmunult tagasi iga tõsisema teo ees. Need süüdistused mind mõistagi ei rõõmustanud, kuid ma kahtlustan, et tegelikkuses peavad need vist paika. Fields märkis mu liialdast lõbude nautlemist, mu tahtmatust lasta end tõeliselt haarata ükskõik millisest üritusest ja mu kerglast sallivust mind ümbritsevate inimeste puuduste suhtes. Ma ei paistnud ta raamatus ei tola ega lurjusena, pigem vähetähtsa neutraalse kujuna. Olgu nii.” (lk 144)

Veider mõelda, et elasime hiljuti üle aastatuhandevahetuse, millele eelmise sajandi ulmekirjanikud nii palju mõtlesid. Kõik see progress või kataklüsmid, mida siis oodati, on palju tagasihoidlikumad kui nende ulmades. Oleme ikka ühtviisi madalalaubalised töllid, kes rõõmustavad üha tillemate elektroonikavidinate pärast, ja kõik. (Kas peaks Suetoniust lugema?)

Heljo Mänd – Kodupäike (1970)

Väike isamaaline luulenurgake.

--

Ekskursioon (Heljo Mänd)

Matsalu!
Matsalu!
Pilliroo- ja kõrkjasalu,
linnukülad, linnutalud,
linnud õhus, linnu jalus.

Pühajärv!
Pühajärv!
Elujärv, ilujärv!
Hüppas rõõm su siniveest,
hakkas naerma meie sees.

Emajõgi!
Emajõgi!
Jookse ruttu, Emajõgi!
Peipsil laiaks järveks saad,
kanna sinna meie paat.

Taevaskoda!
Taevaskoda!
Käime mööda taeva koda.
Sinu kõrgel katusel
pehmet pilve katsume.

Tõravere!
Tõravere!
Tere, tere, tähepere!
Silmapilk su teleskoop
kosmose me juurde toob,

Munamägi!
Munamägi!
Meie kõige armsam mägi.
Sinu tornitipust saab
tervitada tervet maad.

(lk 21-22)
--

Kodumaa (Venda Sõelsepp)

Kaunid sõnad, pillikaja,
mürtsuv marss ja suur paraad -
kas me ainult selle kaudu
tunnetame kodumaad?

Kevadpõllud mürisevad,
kuni ehast agu saab.
Hommikuks sai seeme mulda
ja see muld on kodumaa.

Merel möllab möirgav raju,
lainehari varjab maad.
Rool on soolast parkund kätes -
eks ka see on kodumaa.

Kastepärleis pohlapuhmaist
kongusnina-põdrapaar
laanehämarusse longib -
kas see pole kodumaa?

Või kui talvevihur vingub,
tuisku mattub mets ja aas,
külmalt kilgendavad tähed -
see on sinu kodumaa.

Kodumaa sa oled ise,
killukene kallist maad.
Lapsepõlvest raugaeani
oma jõu sa temalt saad.

(lk 32)

Arthur C. Clarke – 2001: Kosmoseodüsseia (1999)

Kuidagi on õnnestunud edukalt vältida filmi nägemist, aga eks ikka kuulnud seda ja teist. Peale raamatu lõpetamist lugemise ajal tehtud märkmeid vaadates jõudsin järeldusele, et ei suuda ega viitsi neist midagi mõistlikku kokku kirjutada.

Esimene kokkupuude: “Teaduslik fantastika, pole just näide tippkirjandusest.”
Teine kokkupuude (lõpetades I osa “Ürgne öö”): “Raamatu algul olev konspekt inimeste arengust läbi aastatuhandete juhendab ehk mõnd lugejat loodetavasti mõne vähe teaduslikuma teose poole.”
Järgmine mõtteuid: “Raamatu ilmumisaja (1968) vaade võimalikku nüüdispäeva on pentsik, ei oskagi öelda, kas ja kuivõrd on heameel, et Clarke nihu ennustas (nt lk 74-76).”
Ohhoo-mõtteke: “Clarke'i Kuu kui teaduskoloonia, Heinleini Kuu kui karistuskoloonia (tõsi küll, Heinlein ei kirjutanud Kuu algusaja koloniseerimisest vaid hilisemast marginaliseerumisest).”
Meeleheitlikult unine järeldus: “See ei ole kirjandus, see on teaduslik fantastika. Sama palju kirjandus kui käesolev blogipostitus pretendeerib arvustus olema.”
Viimane sidrunist mahlade pigistamine: “Kui Hubbardil möllas pidev actioni tulevärk, siis Clarke'lt voogab populaarteaduslikke laamasid, ikka püüab kirjeldada ja põhjendada oma fantastilist nägemust – omamata Hubbardiga sarnaselt eriliselt ligitõmbavat kirjanduslikku väljendust (nagu juba mitmel korral öeldud). Võibolla probleem selles, et tegemist on projektiga, tellimustööga?”

Vot selline väheinspireeriv raamat.

baas

Oskar Luts – Andrese elukäik (2008)

“Tihti hakkab mul elutoas igav, lähen vaatama, mis tehakse poes. Siis harilikult küsib isa: “Noh, Andres, mis head kuulukse?” Et mul aga pole teatada head ega kurja, siis astun vaikides akna juurde ja vahin tänavale. Umbes nii pikk ongi meie päevane jutt isaga.” (lk 7)

Jube haleda algusega lugu, ja loo edenedes haledus üha süveneb. Andres jääb vaeslapseks ning edaspidi saab ikka vastu päid ja jalgu; õudustäratavalt vääramatu orvulugu, üksikud rõõmuhetked tambitakse seitsmekordselt mutta. Paratamatult tekib endal küsimus, et kas see on mingi veider nali või? Kas sellist teksti võidi tõesti kirjutada veel 20. sajandil? (Iseküsimus, miks seda eelmisel aastal uuesti trükiti ja kas raamatule ostjaid-lugejaid leidub.)

“Kargan asemelt, hiilin läbi valvetoa, kus praegugi põleb lamp, seisatan klaasukse taga ja vahin apteeki. Näen, Baumann võtab taskust ühe võtme; avab kapi, kus on kanged rohud ja mürgid. Siis välgub üks valge purk ta käes.” (lk 56)

Mingis mõttes nagu üle pika aja üks selline raamat, mille puhul jääb karp lahti – et mille paganaga siin tegemist on? Andres kui Arno Tali ebaõnnesõdurist vend, kadunuks jäänud kaksik; üks pidev õnnetustejada rullub temast üle, kurjad inimesed teevad kurja ja head inimesed langevad loogu. See raamat võiks olla eesti õuduskirjanduse üks teerajajaid, või noh, apteegihorrori üksildane tuletorn (aurupunk, kantrinoir – blablabla).

“Eriti täna tunneb end väga hästi, ja mulle näib, et on muutunud veelgi jutukamaks. Tõuketooli kõrval väiksel laual on sigarikarp, ajaleht, ja pudel piiritus-desinfektsiooniga, sest pesta ja kuivatada käsi on nüüd siiski natuke tülikam kui enne. Võib-olla et pärastpoole, kui harjub, et laseb siis tuua ka pesukausi. Minu endine meister ja heategija ei pelga ühtki hädaohtu peale bakterite.” (lk 110)

Lugemissegadusest hoolimata tuleb tunnustada, et Luts oskab muidugi huvitavalt väljenduda, ikka see mõtteline dialoog Lutskirjutaja ja Lutslugeja vahel, mis vormub tekstiks. Nauditavalt stiilne ebastiil.

Waldemar Bonsels – India-reis (1928)

Pisut elus pettunud sakslane rändab indialasest teenri ja teiste kohalike saatjatega Indias ringi, puutub kokku nii lihtrahva, ülikute kui brahmiinidega. Elus ja eluta loodus, mis ühtviisi vaimustab ja muserdab keha ja hinge. Jutustaja on seline pooleldi koloniaaltüüp (omas ajas kindlasti eesrindlike vaadetega), natuke luulelisemaks küljeks on autori ja loomade kahekõned. Saksa asjalikkus põrkub kokku india elukorraldusega; see, et teenrid asju varastavad, on külmalt teatavaks võetud, eks siis vahel tule teenreid tseremoniaalselt karistada. Vahel annab raamatus tooni vaikne eksistentsiaalne filosofeerimine, aegajalt on raske aru saada autori mõttekäikudest – liialt vanamoeline või grafomaanlik või lihtsalt sogane tõlge? Ei tea.

Gunnar Press - XXIX olümpiamängud Peking 2008 (2008)

"1984 - venelased maksavad kätte, jättes minemata Atlantasse, ega luba sinna vasalle." (lk 5)

Einoh, epic fail, ja seda juba koguteose peatoimetaja eessõnas.
Sorry, aga selline algus ei kutsu lugema.

Daniel Woodrell – Häda ellujäänuile (2009)

“See oli sama selge, kui on lehmakoogid lumisel kaldal.” (lk 79)

(Ameerika kodu)sõja karune maailm, 19. sajandi koleduste nautijale sobilik teos. Soolikaid ja jäsemeid ja pooduid lendab sinna ja tänna ja kolmandassegi kohta. Hea sisseelamusega kirjutatud, krooniks õienupul on mõneti robustne kõnepruuk ja mõttemaailm, poeetiline segipööramine. Nii verise raamatu kohta ootamatu lõpp.

Kui hiljuti sai loetud aurupunki, siis peale selle raamatu läbimist sain teada järelsõnast, et Woodrell on kantrinoiri algataja (oleks kohe teistmoodi lugenud, kui enne teadnuks!). Raamatu lõppu lisatud selgitustest tuleb välja, et päris palju on tegevusel pistmist reaalsete isikute ja olukordadega. Igal juhul, tore lugemine, why not elamus.

NO80 / Eero Epner - Onu Tomi onnike (2009)

NO-teatris mängitakse augustist alates Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastust "Onu Tomi onnike" - tükk on väga hea, näitab Ojasoo-Semperi teatrilaadi parimaid külgi, soovitan. Aga omaette oopus on lavastuse kava, mille on koostanud Eero Epner. Ligi 250-leheküljelist "kavalehte" võib kindlasti jumala rahus raamatuks nimetada. Mitmekesine ja väga hariv lugemine, mis koondub kolme kattuva teemakeskme ümber - Ameerika neegrid, töö ja orjuse suhted ning haakumised kohaliku Eesti probleemidega. Raamat sisaldab "Onu Tomi" vanaaegset koomiksit, Stephen Metcalfi analüüsi raamatu kohta, neegrianekdoote, Rein Paku naljapilte, Ameerika orjade jutustusi oma elust, ülevaadet neegrite veelgi komplitseerunud olukorrast pärast orjuse kaotamist (Jeremy Rifkin), Jüri Allik räägib neegrite IQ-st, Malcolm X'i kõne ning vestlus Paksude Valgete Meestega, Obama kõne, Lumumba kõne, intervjuu Toni Morrisoniga, Tõnis Kahu kirjutab Stagolee-stereotüübist mustas kultuuris, on kommenteeritud katke filmist "Be Cool", Ol' Dirty Bastardi ja Tõnis Mägi laulusõnu. Tõnis Arro räägib töö ajaloost, Paul Krugman kiidab odavat tööd, Rühm Kriis kritiseerib igasugust tööd, Iain Ferguson kirjutab neoliberalismist, Niall Ferguson valgete impeeriumist, Armin Kõomägi jutustab kapitalistiks-olemisest, Ahto Lobjakas arutleb ida-eurooplaste kui tänapäeva Euroopa "neegrite" üle. Eestit puudutavad Viktoria Ladõnskaja lugu siinete venelaste erinevatest saatustest kapitalistlikus Eestis, Andres Kure jutt "Maardu-foobiast", lugu Eesti Põlevkiviga lootusetut kohut käivast Olev Elmist ning intervjuu Tiit Hennostega Eesti post- ja enesekoloniseerimise teemadel. Raamatus leidub ka Marxi "Kommunistliku Partei manifest" ja lastele kirjutatud "Minu esimene shoppinguraamat", mis Saksamaal ära keelati. Nii et kirju tervik, mis on ühte seotud nii intellektuaalsel kui ka puhtkunstilisel põhimõttel.
Eraldi sümpaatne lugu on muidugi see, et etendust on võimalik nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt nautida ka ilma kavaleheta - kumbki on head iseenesest, ja üheskoos on nad muidugi veel eriti head.

Kogu sellele komplektile lisandus hiljuti veel üks seik - 100 meetri uue rekordi tegija Usain Bolt on ühes oma intervjuus avaldanud arvamust, et Jamaica ja teiste Kariibi mere maade eriline sprindiedukus tuleneb just kunagisest orjusest; ilmselt lähtub ta Jamaica arsti William Aikeni teooriast, et nii jamaicalaste jooksuand kui mõned muud Jamaicale iseloomulikud statistilised näitajad jamaicalaste geneetikas tulevad sellest, et orjalaevade teekonnal oli Jamaica üks viimaseid peatuspaiku ning sinna jõudsid need neegrid, kes suutsid selleks ajaks ellu jääda, kõige vintskemad ja agressiivsema konstitutsiooniga inimesed. Nii et tänapäeva spordiäri suurstaarid on valmis vorminud orjade olelusvõitluses toiminud puhas darvinistlik looduslik valik.

Raamatu omandamiseks on kaks viisi - minna etendust vaatama ja osta 50-kroonine kava või laadida see pdf-na endale lavastuse leheküljelt

"Me pole liiga optimistlikud. Me ei tea, kas vabastamine õnnestub. On lahtine, kas töö allakäik viib töö mõiste ületamiseni või tsivilisatsiooni lõppemiseni." (Rühm Kriis, "Manifest töö vastu")

tyler durden

Priit Pärn – Kilplased (1977)

Originaalraamat näeb ikka palju rõõmsam välja kui neti skännitud variant. Lehmalugu on kihvt, aga lõppeb na traagiliselt. Piipu tegev jänes on raamatu cooleim tegelane. Orjastatud rähnist on kahju. Hundid näevad välja kui muinasjuttude õudused. Need kilplasi seiravad pisilinnud on armsad. Hea fantaasialend ikka...
Eks see kilplaste töötegemine on pisut allegooria ka nõukogulikule rapsimisele.

Bix Pokupoeg - Üks peiarijutt suurest sangarist, tema truust sõbrast, Haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi Kuningatütrest (2009)

“ “Rahu, rahu!” püüdis Kolmas kuidagi olukorda lepitada. “Jänestega tegeleme siis, kui me oleme selle koeraga siin lõpetanud. Kas kellelgi on ideid, kuidas võiks üks peni mõõgavõitlusega suureks sangariks saada?”
“Siduge talle mõõgatera saba külge!” urises Esimene, vaadates, kuidas kutsikas meeleheitlikult saba liputades Haldjakeste tähelepanu võita püüdis. “Las liputab kõik ümberringi hakklihaks.”” (lk 16)

Teine väljalase Habemega Naine kirjastuselt, Eestis vist suhteliselt ainulaadne, et kirjastus võrdsustab teksti autori (Pokupoeg) ja illustreerija (Mõttus). Lugemisel tekitab kerget meeleheidet see, et otsekõne on sarnaselt esimese trükisega taas kaldkirjas – seda on ebamugav lugeda (hea küll, eks muidugi harjub veerimise jooksul, ent ikkagi, milleks küll selline tarbetu nõks?). Aga – raamatu tekstiväline pool on küll igati korralik, hästi teostatud kujundus ja päris huvitav šrift. Kena riiuliraamat. Illustratsioonidega on nii ja naa, selline arvutigraafika pole lihtsalt minu maitse. Kuna pole suuteline arvutist ilukirjandust lugema, siis igasugune kokkupuude ja eelarvamus selle autori loomingu suhtes mõnusalt puudub.

Lühidalt öeldes on tegemist toreda raamatudebüüdiga, sellist loetavat pooltellist igaüks kokku ei kirjuta. Pokupoega võiks ehk sildistada eesti Pratchettiks; mingid kaugemad sugulased siinsest kirjandusest oleks ehk Hargla, Kivirähk, Paju (aga need nimed on pigem meelevaldselt külgekleebitavad). Raamat on vast kerge huumorikirjandus või ehk lastekirjandus täiskasvanutele, noh, ühesõnaga heas mõttes tarbitav naiivne pillerkaar. Algul jääb mulje justkui lausete eesmärgiks on eelkõige kildu visata (suures koguses tuleb sellest teatavasti tülpimus peale), stiilinäiteks ehk selline lõik:
“Pärast seda sündmust veetis Keskmine Printsess suurema osa oma ajast lossi nurgatornis, oodates oma printsi (või mõnda vähegi kobedama väljanägemisega trubaduuri) valgel ratsul (hea küll, ka eesel oleks asja ära ajanud) akna alla serenaadi laulma (viisipidamine polnud kohustuslik).” (lk 51)

Kui algne killuviskamine ja sissejuhatus läbi saab ning lugu rohkem käima lükkub, tuleb ette päris naljakaid kohti ja situatsioonikoomikat. Selge nihkes muinasjutumaailm ja selle teadatuntud seaduspärasused (nihkes siis). Kui esimesed 100 lehekülge on päris särtsakas, siis raamatu keskpaigast hakkab jutt pisut tammuma, ehk läheb liialt tähelepanu sellele kuningaliinile ja õukonnakommete tutvustamisele? Iseenesest elusam on see kangelaskoera lugu. Aga noh, eks lugu jõuab omadega kenasti lõpuni. There will be blood.

raamatu blogi
baas

L. Ron Hubbard – Võitlustanner Maa 1 (1998)

“ “Miks sa seda mulle näitad?”
Terl haugatas hingamismaski taga naerda. “Et sulle kõiksugu tobedad ideed pähe ei tuleks. See oli planeedi peamine kaitsekeskus. Piisas vaid ühest viletsast psychlotankist, et seda mõne hetkega maatasa teha. Selge?”
Jah, Jonnie'l oli selge. Tal oli ka selge, et Terl polnud aru saanud hoonel ilutsevatest suurtest tähtedest. Seal seisis: Ameerika Ühendriikide Õhujõudude Akadeemia.” (lk 205)

Hubbardi avasõna raamatule on selline paras vanakool, nagu lastele mõeldud või noh, omamoodi elurõõmus.

Üsna algusest hakkas kummitama üks mõte – kas Hubbard pole kirjanduslikult hea väljenduja või tõlge lonkab, aga tekst on tuim. Või on siis tegemist ulmepohmelliga peale Powersi lugemist? Raamatu algus on üks pidev vastandamine – inimeste-elukate maailm (igituttav) ja psychlode maailm (mida Hubbard esitleb teose loogikast lähtudes igituttavana); roheline vs punane veri, õhk vs hingamisgaas, värvid vs lilla jne. Võiks näha autori järgi, milline võiks olla inimene teistsuguse olendi vaatepunktist. Raamatu teises pooles selline presentatsioon väheneb ning peatähelepanu nihkub actionile. Vahel võib ehk täheldada kerget ameerika patriotismi. Šotlaste valik maailmapäästmise stahhaanovlasteks on omaette pärl, millele võiks hetke mõelda.

Leiutan taas jalgratast – Hubbard on nagu ulme naistekas ehk näide sellest, miks ulmekauged lugejad peavad ulmet millekski teisejärguliseks kirjandusnähtuseks või lihtsalt meelelahutuseks – pole erilist kirjutamisoskust, aga tegevust treib tublisti kokku küll. See on nagu poolik lugemine – adrenaliini saab, aga see on ka kõik.

Tore, et nii laiahaardelised ja resoluutsed järeldused ehk mõtted alles esimest osa lugedes on, üksikust üldise järeldamine jne – see on tõesti tõene.

võitlustanner 2
võitlustanner 3

baas

Jean Ribillard – Isand M'saudi elu ja mõtted (1968)

Selles algselt esperantokeelses romaanis (tõlkinud Henrik Sepamaa) valitseva meeleolu koondab hästi lause raamatu keskelt: "Kõhud kõvasti täis, tänati viisakalt šeiki helde võõrustamise eest, röhatati nagu kord ja kohus – Allah olgu kiidetud! –, võeti oma turbanist piip ja hakati mõnusalt vestlema."

Esmalt, et esperanto! Mulle tutvustati seda millalgi põhikoolis, kui üks välis-eesti härra meile skautluse aateid tutvustas ja igasugu muud põnevat õpetas. Veidi arusaamatu tundus siis, et kui see on "väljamõeldud" keel, siis miks see just täpselt sellise arusaamatuna välja mõeldi? Mingit taustateadmist ei antud. Nüüd tean, et see rahvusi ühendama pidanud maailmakeel põhineb Euroopa keeltel ja et näiteks Georges Sorosele oli see lapsena üks kodustest keeltest, ehk siis emakeel. Hubase arhivaarse kurioosumina on see mu silmis koha leidnud – XX sajandil istuvad intelligentidest härrad kohvikus, loevad ajalehti (paberilt muidugi) ja peavad ideelisi võitlusi malelaudade taga, plaanides PEN-klubi ridades kirjutada esperantokeelseid petitsioone kolmandat maailma vallutava ebaõigluse vastu. Selline idealistidest härrasmeeste hobi.

Ehk oli üks selline härra mingil hetkel ka Jean Ribillard (1904-1962), kes teenis sõjaväelasena Prantsusmaad Põhja-Aafrikas ja vabal ajal huvitus muistsete rahvaste usunditest ja mõttetarkusest. Pärast erruminekut tutvus esperantoga ja hakkas kirjutama. Erumajor suri Papeetes, Prantsuse Polüneesias, olles avaldanud mõned värskendavalt vaimukad esperantokeelsed raamatud, mida nüüd kõrgemate esperantokursuste raames tavapärase pigem vähenõudlikuma lektüüri kõrvale lugeda sai.

"Isand M'saudi elu ja mõtted" on lõpetamata jäänud šedööver (viimasel leheküljel paneb pead vangutama, et kas tõesti ei lasknud surm isegi lauset lõpetada...). Ja tõesti, on jah köitev ja omanäoline teos. Siin on muhedalt vestetud elutargad tähelepanekud inimkonna askeldustest kõrvuti igapäevaelu pisikeste humoorikate juhtumustega. Vaimukused ja tarkuseterad, seiklused ja eksootilised kirjeldused. Tegevustik toimub kusagil muistse Babüloonia provintsi aladel konkreetselt määratlemata igifeodaalsel ajastul, kus valitsevad vanad kombed, tegutsevad vesiirid ja orjad, aga ilmuvad ka moodsa aja ajalehed ja näidatakse kino. Maailma loomise looga alustab ja paralleelselt oma elulugu jutustab lugejale... eesel. Eesel M'saud, kes parasjagu näiteks veab läbi oaasi koormat, pea kohal sihvaka palmisalu kuumavas keskpäevas nii päästev varjuandev sulgkatus. Oma seiklustes satub ta muuseas Mekasse, teenib Vahemere ääres ja mujal. Lõpu poole läheb nagu veidi juhuslikumaks, seikluste vahele tarkuseteri nii ohtralt enam ei külvata, põhiosa on kirjeldusel.

Aga millised kirjeldused, milline epiteedirohkus! Keel on mõnusalt lihtne ja lobisev, aga omamoodi kenitlev: esialgu on tunne, et ses loos on ilmselt rohkem võõrsõnu lehekülje kohta kui üheski teises tekstis. Alguses paneb imestama, aga mingi hetk märkad, et võõrsõnad ja muidu elegantne stiil on kombineeritud lihtsa keelekasutuse ja argieluliste situatsioonidega. Keel kannab endas lihtsalt idamaa eksootikat, kogu seda võõramaa võlu ja salapäraseid miraaže. Fraasid "luited kullakas apoteoosis", "kirglik arpedžo", "laineliselt tupruv baldahhiin", "nooriate kaeblikud ekloogid" kõrvuti fraasidega nagu "hübriidne rahvatõug", "äädikhapu röhatus" jms. Eks teadlikum lugeja saab vast eklektika üle muiata ka, kui sõbralikult on kõrvuti nii Lähis- ja Kaug-Ida kui antiikse Kreeka tegelased. Nagu mõne Türgi turismimeka turuletil. Camp-i selline liiasus ja totaalsus siiski ei laiene, aga eksootika pruukimise koha pealt on kõnekas redigeerija viide ühe sõna juures teksti alguses: "Kirjas on läbi kriipsutatud "kannikesi" ja "reseedasid" pliiatsiga äärele kirjutatud." Et kus vähegi võimalik, sinna ikka kulda juurde. Samas, selline rikkalikkus ju kuulubki "Tuhande ja ühe öö" maailma, mida Ribillard nii osavalt siin taasesitab.

Omaette huvitav on küsimus, kuivõrd "võõrad" tegelikult on võõrsõnad tehiskeeles ja kuidas neid tõlkima peaks? Äkki esperanto keeles on sõnad "sindrinahk", "šeik" ja "sübariid" ühtmoodi omad? Ja muud sellised küsimused. Ei, ikka väga huvitav nähtus see esperanto. Neil on oma lippki, (araabiapäraselt?) valges ja rohelises värvis.

Eesli vaade elule ja kaaskondsetele on muidu väga salliv. Eks too eesel lihtrahva allegooria ilmselt ole: lihtrahvas kui põline töörügaja, kui laiskleva eliidi armust sedasama eliiti teeniv klass. Siin ei ole kusjuures mingit klassivõitluse kibedust – Allah on asjad lihtsalt nii seadnud, igaühe kavalusest, pealehakkamisest ja õnnest, mida tihti rõhutatakse, sõltub, kui hästi hakkama saadakse. Osa tekstist moodustab onu Musa elutark kõne. Onu Musa on vana skeptik – kah eesel muidugi –, kes M`saudile õpetust on andma palutud: "Mida ma siit rohuaia kateedrilt sulle pean pakkuma, mu noor Telemahhos, kui mitte kogemuste mõrudest viljadest oskuslikult keedetud ja huumoriga vürtsitatud retoorilist marmelaadi?"

Peategelase valik, kompositsioon ja stiil viitaks nagu lausa humanismitraditsioonile oma allegoorilisuse ja kelmiromaani sugemetega. Isiklikult mul tekitab seoseid Cervatese ja Rotterdami Erasmusega, moodsamast ajast Calvinoga. Justkui pretensioonitu humoorikas-õpetlik jutuveeretamine, aga samas üsna tihe, erudeeritud, sõbralik ja kontseptuaalselt tugev. Kirjandus ühel parimal moel.

Simo Runnel – Viimsed päevad (2009)

Boring. Siseringi nali, tuttavatele kindlasti oi kui põnev.
R-autorid (Raudam, Raun, Ruben, Runnel jne), hmm.

Tim Powers – Anubise väravad (2009)

“Doyle silmitses mehe kõhna teravajoonelist nägu ning püüdis närviliselt ette kujutada, kuidas see mees teeb mingit meeldivat kodust asja, näiteks silitab kassi. See ei õnnestunud tal.” (lk 235)

Kuidas lugeda aurupungi raamatut aurupungist midagi teadmata? Lihtsalt, nagu järjekordset juhuslikku raamatut. “Sündmuste horisondi” sarjal seekord õnnestunud kaanepilt.

Raamatu iseloomustamiseks ei oskagi leida muud omadussõna kui mõnus. Ajalooga mängimine muutub mõnel hetkel jaburalt mõnusaks, ja kõike seda vürtsitab kergelt nihilistlik huumor. Lugemisel tabad end mitmel korral mõttelt, et no nüüd võiks lõpplahendus läheneda, aga ei, ikka veel oma 100 lehekülge lõpuni ning sündmuste keerdkäigud arenevad aina edasi. Kehavahetuste pillerkaar ning ajas ja ruumis ringi paiskumised. Ja nagu tagakaanel lubatakse, hämmastavalt vähe romantismusvärke, lihtsalt seiklused ja ports müstilisi juhtumeid. Coleridge'i oopiuminägemused on vast sel nädalal loetust naljakaimad leheküljed. Mõnus meelelahtus ehk seiklusjutt, igati hea lugemisvara.

Kardan järgmist aurupungi raamatut lugeda, arvatavasti saaks pettumuse osaliseks. Järelsõna järgi võiks veel nii mõnegi Powersi raamatu eesti keelde tõlkida. Hi5.

baas

Arthur Japin – Suur maailm (2008)

“ “Miks see küll nii on,” küsib Lemmy, “et igaüks tahab meid ikka lõbusana näha? Mitte sellistena, nagu me oleme, vaid nagu pärineksime teie fantaasiast.”
“Ah, teie tegelikkust ei suuda me ju ette kujutada,” vastab arst pehmelt, “mitte päriselt. Üksnes seda rõõmsamaks tehes oskame temaga veel kuidagi toime tulla.”” (lk 55)

Hale raamat kääbusekasvu inimeste elust, algselt mõtlesin öökapiraamatuna kasutada, aga esimeste lehekülgede haledus mõjus enne magamaminekut ärritavalt. Aga noh, masohhistlikult lippu kõrgel hoides tuli ikka raamat lõpuni lugeda.

Maailmasõdade vaheline aeg, kääbusekasvu Lemmy lapsepõlv ja noorus liikumas Ameerikast armastatuga Saksamaale ja püüd natside käest pageda. Kohandumine ümbritseva keskkonnaga – niivõrd kui silmatorkavalt erineval see võimalik on (ega hästi ei ole). Võib muidugi küsida, kas Japini kirjutatu mõjub “usutavalt” - eks kirjanik on vaeva näinud ja ehk ka hinge sisse valanud, aga siinkirjutajale ei hakanud see tööle, tavaline kohustuslik paine. On huvitavaid hetki, aga kokkuvõttes pole just kirjanduslikult särav teos. Minu arust on tuntav kirjaniku teatav eneseimetlus, et ta sellist teemat ikka käsitleb. Aga mulle meeldib eksida niisuguste arvamusavaldustega.

Tamara Habicht – Rehielamu Kagu-Eestis 19. sajandi teisel poolel (1961)

“Ehitamise juures on peetud silmas kuu faase. Et hoone saak kuiv, tuli ehitamist alustada vana kuu kuivaga (kuu viimasel veerandil). Noorel kuul ehitatud hoone pidi ruttu ära mädanema. Täiskuu ajal kaetud katus ei mädanevat, kuna noore kuuga kaetud katus ei pidavat vihma. Seevastu nurgakivi pandi hoonele noorel kuul, kuna vanal kuul pandud nurgakiviga hoone hakkavat vajuma. Ehitamise alustamiseks peeti sobivaks ainult selget ja tuulevaikset ilma. Pilvise või tuulise ilmaga rajatud eluhoone pidavat saama suitsune.” (lk 7-8)

“Rehielamu ehitati vundamendita. Hoone ehitamine algas nurgakivi (nulgakivi) panemisega. Kui katus peal, laoti hoone soojapidavuse kindlustamiseks nurgakivide vahed täis suuri üksteise kõrvale asetatud maakive. Kivide vahed täideti omakorda seest- ja väljastpoolt saviga. Teine viis nurgakividevahelise tühimiku täitmiseks oli palgi asetamine nurgakivide vahele maapinnale. Seesugune palk kandis nimetust muldhirs, Harglas tüküshirs. Muldhirre ja alumise seinapalgi vahe topiti sambla või takkudega tihedalt kinni. /-/ Muldhirs asendati uuega, kui vana ära mädanes. Rehetoa soojapidavuse kindlustamiseks on kasutatud ka teisi vahendeid. Nii on rehetoa seina äärde aetud umbes 15-30 cm kõrgune muldvall. On ka umbes 30-50 cm kaugusele rehetoa seinast maapinnale pandud seinaga paralleelselt palk. Palgi ja seina vahe täideti mulla või saviga. Seinaäärset muldvalli on kutsutud muldpink (ka muldre, muldhirs). Rehetoa esiküljel asuvat muldpinki kasutati istmena.” (lk 10)

“Rehetoa põrand tehti savist (savipõrmat, savipõrmand), kusjuures savisse segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti mõni päev kuivada. Pärast seda lasti põrandat sõtkuda kariloomadel ja tambiti põrandapind puutambiga (kurik, parts) tasaseks. Kinnisõtkujaiks olid ka inimesed, eriti lapsed. Vahel on selleks kasutatud ka hobuseid ja reherulligi.” (lk 32)

“Ahi oli rehetoa tagaseinas traditsiooniliselt risti hoonet, suuga hoone esikülje poole. Rehetubades, millel otsakambrid puudusid, asus reheahi rehealusepoolses seinas /-/. Piki rehetuba on ahi asetsenud ainult harukordadel.” (lk 37)

“Vanad reheahjud olid üleni maakividest. Ahju tegemisel peeti kinni mitmesugustest kommetest. Nii arvati, et on otstarbekohane ahi ehitada vanal kuul. Mõnede andmete kohaselt tuli ahju tegemist alustada vana kuu reedel, et vältida ritsikate ja prussakate siginemist.
Tüüpiline kagu-eesti reheahi (ahi, ahu, reheahi, reheahu) on umbahi (ummine ahu). Umbahjul puudub keris ja ainsaks õõnsuseks selles on tulepesa. Kagu-eesti umbahjule on iseloomustavad suhteliselt suured mõõtmed (pikkus umbes 2 m, laius umbes 1,5 m) ja kõrge tulepesa. Ahjud olid seest niivõrd ruumikad, et inimesed mahtusid sinna sisse. Nii on olnud tavaline, et lapsed on ahjus mänginud. Haiguse korral on soojas reheahjus magatudki. Ahjusuu oli enamasti 30-40 cm põrandapinnast kõrgemal, harvem põrandapinnaga ühekõrgusel. /-/ Läinud sajandi teisel poolel on üldine lõõriga ahi, millisel on tulepesa ja ahju välislae vahel tõmbekanal (liir). Lõõr asetseb tavaliselt ühe külgseina läheduses. Ta algab ahju tagaosas, kulgeb üle tulepesa lae ja lõpeb ahju esiküljel.” (lk 37-38)

“Esineb ka ahju tagaseina ja hoone seina vahele tühimiku (kuru, virus) jätmist tuleohu vältimiseks. Mõnikord täideti see vahe liivaga. Tavaliselt hoiti selles tühimikus harva tarvisminevaid tarbeesemeid nagu näiteks pusipuid. Oli levinud uskumus, et ahju taga viruses elab viruskundra, must ja veriste hammastega olevus, kellega hirmutati lapsi, et nad ei läheks ahju taha end nõgiseks määrima. Lastel kästi suust äratulnud hambad visata ahju taha (virussõhe), kusjuures öeldi “viska hammas viruskundralõ” ehk “viska hammas virussõlõ!”. Lapsed pidid ütlema, kui hamba ahju taha viskasid: “Viruskundra, ma anna sullõ luudsõ hamba, anna mullõ ravvanõ hammas!” “ (lk 41-42)

“Ahjukütmisega oli seotud mitmeid kombeid. Näiteks ei tohtinud halge ahju panna ladvaots ees. Kui seda siiski tehti, pidi ahjukütja karistuseks tarest pärast surma välja viidama pea ees.
Kui reheahi esimest korda küdes, pidi vanaperemees ahjust tuld piibu peale võtma, “et rehi hästi õnnistaks”.” (lk 48)

“Põlvas oli kahekordseid magamislavasid, millel poisid magasid ülemisel, tüdrukud alumisel laval, kuna kanu hoiti magamislava all põrandal.” (lk 57)

“Rida uskumusi on seotud rahvapedagoogikaga, taotlusega kasvatada tütarlastes korraarmastust. Tütarlapsi, kes korralikult tuba ei koristanud, pidid ähvardama mitmesugused ebaõnned peamiselt seoses abiellumisega. Nii usuti, et tütarlaps, kes toapühkimisel prügi maha jättis, saab purutsõ mehe. Toapühkimisel ei tohtinud puhata, vastasel korral sai tütarlaps mehe, kes teda alati peksis. Kui toapühkimine jäi pooleli, pidid pühkijal kosilased tagasi minema või pulmad pooleli jääma. Pärast päikese loojumist ei tohtinud pühkmeid välja viia. Kes pärast päikese loojumist pühkmed välja viis, pidi oma või oma tütre au koos pühkmetega välja viima. Öeldi, “kes õhtul tuba pühib see jääb vaeseks” või viib oma õnne või lambaõnne välja. Kui pühkija ei viitsinud pühkmeid korralikult kaugele õue viia, vaid need lihtsalt üle läve välja viskas, siis pidi hunt suvel karjale palju kahju tegema. Ka ei tohtinud teisel lasta pühkmeid välja viia – kui seda siiski sündida lasti, andis pühkija oma lambaõnne teisele. Urvastes ei tohtinud põrandapühkmeid mujale viia kui lauta - “sõs veit õnne lauta”.
Põrandapesemine pidi toimuma vanal kuul, noorel kuul pestud põrandale siginesid kirbud. Põrandapesija pidi ka uksepaku puhtaks pesema, “et kosjad saaksid sisse tulla”. Harglas oli komme, et põrandapesija pidi näo puhtaks pesema, kui oli põrandapesemise lõpetanud, “et paganad põrandat mööda ei käiks”.” (lk 65)

Õiged eesti mehed elasid ikka sittades oludes.

Milorad Pavic – Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest (2008)

“Juuksed olid tal siledalt taha kammitud, nii et kõrvad ja kael tundusid näo osana, ja ma õppisin temalt sel õhtul, et talvel tuleb taldrikutele soola puistata, enne kui neile toitu tõstetakse, sest kaks korda soolatud söök soojendab kaks korda paremini.” (lk 47)

Verine muinasjutukirjandus, selline võiks olla tänapäevamuinasjutt. Pisut rushdielik jutustamismõnu või meeleolu, vaba jutustamine (kuigi arvatavalt autori range kontrolli all). Raamat mida peaks teist korda üle lugema, kõike seda nihkuvat jutustamist on raske jälgida.

“Selja taga kuulis ta saablimehe hobuse sammude müdinat, kuid tal polnud mahti vaadata selja taha, et näha, kas teda ajab taga Ded-aga Ocuz või keegi teine. Koos kabjamüdinaga kandus Leandroseni kohutav hais ja ta sai aru, et ta pea raiub otsast tavaline sitakott, kes on lahingu ajal sadulas püksid täis teinud. Hais muutus järjest tugevamaks, mis tähendas, et mees jõuab lähemale.” (lk 60)

bukahoolik

Aleksei Gastev – Töölislöögi poeesia (2009)

“Plokid puhkevad laulma.
Polgud, plokkide polgud. Tööliste pilgud. Jube äratus kõigele magavale.
Raudjumalannade kolmik: Raiumine, Vermimine ja Neetimine.
Tööliste kopsimiste ookeanid üle kogu taeva.
Nad on kaunid, julmad ja küünilised, jumalannad.” (lk 31)

Loomingu Raamatukogu number, mis maksab rohkem kui eestikeelne Playboy – ah et siis sedasi. Nõukogude aja alguse avangardkultuur on teadagi põnev, kõik need Harmsid ja OBERIU tegelased ja kes kõik iganes veel, seega pidi sedagi raamatut lugema.

Gastev kui tööstusbiitnik, freak of nature. Tekstid kui irreaalne soovkujutelm, idealistlik jampsimine, mõneti hullunud ideoloog. Maania tööstus- ja tootmissõnade järele, sõge progressiusk, joobumine iseendast või lihtsalt puhas suurushullustus; veider kui inimene kaotab mängulisuse – nii võiks kokku võtta mulje ta luuletekstidest. Raamat kui laiskvorsti luupainaja.

Gastevi teeb huvitavaks teatav vaoshoitus (ehk siis masinism?), tekstid võiks iseenesest kubiseda hüüumärkidest, aga neid leidub nö tavapärasel hulgal (eriti torkas see pähe luuletust “Sild” lugedes). “Ekspressi” väikseks sugulaseks on ehk Ostap Benderi fantaasialend Vasjukist kui ülemaailmsest malelinnast. “Proletaarse kunsti tendentsidest” on võimatu lugemisvara; tekst mis tahab ületada mu vastuvõtu piire. Huvitav, kuidas küll tolleaegsed tavainimesed sellisesse avangardi suhtusid (või noh, kui palju normaalseid kirjaoskajaid Venemaal tollal leidus, ja kas neilgi aega ja huvi selliste tekstide vastu), proleluulet paistis ilmuvat üpris kaootilistes väljaannetes. Pisut ettenägelikult vastandab autor (niivõrd kui globaalse tööstusrevolutsiooni tingimustes saab üldse vastandumisest rääkida) pisut enam Ameerikat kui Euroopa suurjõude Venemaa trosside ja kraanadega. Mida tähendab tõlkes kasutatud sõna“kõmp”? Murdesõnastik annab vasteks “mängukark”, “pöidlaliiges”, “kuiv maa”. Gastevi vaste kaasaegses eesti kirjanduses on ehk see Tamresi pabertööstuse romaan.

Rituaalsus, mis avaldub muusikas või kirjanduses või üleüldse kunstis (näiteks see helifail ühest Kelley performance'st on vaimustav) on ikka paeluv ja lummav, ning siingi raamatus esineb mõningaid säändseid hetki. Kas Gastevi eestindatud tekstid võiksid leida tee mõnele teatriesinemisele või luuledeklameerimisele või ka laulusõnadeks? Iseenesest potentsiaali selleks küll on.

Järgmiseks tuleks vist üles otsida mõni Hiina tööhull filosoofluuletaja.

“Kakskümmend tsisterni naftat... pauhh. Jõkke. Jõgi põleb ära nagu madu viimsel kohtupäeval.” (lk 32)

tõlkija järelsõnale lisaks veel lingiviiteid
egokulturism
kaneelikaru meelitused
sirp
vikerkaar

Robert A. Heinlein – Nukkude isandad (1998)

“Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga. Olevustega, keda saab tappa, kuid ei saa alistada.” (lk 171)

Raamat sellest, mis oleks võinud Heinleini arvates juhtuda 2007. aastal (aga vist ei juhtunud?). Selline enam kui poole sajandi tagune vaade võimalikust tulevikust, lähtudes tollastest reaaliatest. Lugemise esmamulje kui tõelisest jutukast või põnevikust, selmet nö tõsisest ulmest.

Mis viis edasi järgmise mõtteni. Heinleini see raamat on justkui Verne'i või Dumas' seiklusjutt – algselt kirjutatud täiskasvanutele, aga praegusel ajal sobilik ehk nii lastele kui lapsemeelsetele (noh, mulle küll pakkus mõnusat meelelahutust). Kas on äkki olemas reaalne piir (“parem enne”), millest väljaspool muutub tavaulme rohkem noortekirjanduseks või naiivulmeks? (Muidugi on erandeid.) Kas see “tavaulme normaalsuse tsoon” võiks olla näiteks enamvähem 50 aastat (ehk siis praegu võiks kaalukauss asuda 1950-1960. aastate vahetuse paiku)? Või tuleks tavaulme asemel rääkida pigem sci-fi raamatute “iganemisest”? Olen muidugi täielik ulmediletant-laiskvorst, lihtsalt mõtteuid, ehitan endale omaette jalgratast.

Üksik sõna raamatust endast. Vanamehest isa ja peategelasest poja suhe on mõneti nerowolfelik, nagu peremees ja sulane. Heinlein kirjutab lihtsa inimese vaatepunktist – ei mingit sügavat filosofeerimist, esmatähtis on tervemõistuslikkus, kangelane kui lihtsast inimesest kangelane (noh, selles mõttes, et kui palju peitub tippsõduri nahas lihtsat inimest). Kangelane kui keskmine ameeriklane, average Joe. Raamatus leiab ühtlasi kriitikat tolleaegse (ja otsapidi praeguse) Ameerika valitsemisvõtete vastu (mis muidugi seab kahtluse alla minupoolse naiivulme mõiste kasutamise). Tegevust jagub igale leheküljele, ei mingit asjatut tammumist.

Sedapsi siis.

baas

Rainer Maria Rilke – Armastusest (2007)

“Järgmisel hommikul ärkasin raske peaga, ristluud valutasid ja keel oli kibe. Minu kõrval patjade vahel magas naine. Kahvatu aukuvajunud nägu, kõhn kael, lame paljastatud rind ajasid mulle hirmu nahka. Kergitasin ennast aeglaselt. Läppunud õhk mattis hinge. Vaatasin ringi: koristamata laud, peenikeste jalgadega kulunud tugitool, aknalaual kuivanud toalill – kõik jättis mulje virelemisest ja kiratsemisest. Siis naine liigutas ennast. Otsekui unes pani ta käe minu õlale. Silmitsesin seda kätt; jämedakondilisi sõrmi lühikeste laiade küünte ja mustade küünealustega, sõrmeotste nahk pruun ja äratorgitud... Mind haaras vastikus selle olendi vastu. Kargasin voodist üles, tõmbasin ukse lahti ja tormasin oma tuppa. Seal hakkas mul kergem. Mäletan veel, et lükkasin oma uksele riivi ette – nii pikalt kui võimalik. - “ (lk 10-11)

Kuskil on kirjutatud, et “naist esmakordselt alasti nähes pead end veenma, et tegelikult on ta ilus” vms – aga kui see naine teistkordsel nägemisel samuti inetu on, siis tuleb küll vaid iseennast süüdistada.

“Viimaks otsustasin asjale lõpu teha. Minu pruudi vastu oli lausa kuritegu jagada voodit selle naisega, kes liibus nii pealetükkivalt minu ligi ja kellel polnud isegi mitte – õigust, mille annab armastus! - “ (lk 11)

“Õmblejanna” on arvatavasti üks inimvihkajalikumaid tundelugusid, mida viimasel ajal lugenud. Tõesti on tegemist nooreea naiivsete jutukestega, mis mõjuvad lihtsalt lõbustavalt (nt “Ja ikkagi surmaminek”), dosimeeter plõksib rahulikul teisel tasemel. Seda raamatut vist ei tohiks järjest ühe hingetõmbega läbi lugeda, ikka 1-2 jutu kaup, muidu tekib vast sentimentaalsusemürgitus. Lood on iseenesest igati dramaatilised, väikekodanluse pingete pulbitsemine, väljaastumised rutiini vastu.

Ikkagi on küsitav, kas selliseid nooreea näpuharjutusi on vaja uuesti avaldada, saati siis tõlkida (tõlkija järelsõna järgi olnud Rilke sellele vastu)? Ei ole just tegemist eriliselt huvitavate kirjandusvälgatustega (no eks igaühele oma, kindlasti on küll rohkem lugejaid, kes nii ei arva). Rilke proosa arenemine on tõesti tuntav, kogumiku avalood on toredalt naljakad, hilisemad tekstid tõsisemad ja mõtlikud.

Hea armastus on mõnus.

Jaakov Šabtai – Onu Perets tõuseb lendu (2007)

Täida lüngad ise:

“Onu Perets polnud tegelikult mu onu. Tema oli kommunist ning kõik peale mu vanaema ennustasid talle halba lõppu. /-/ Ta tegeles salapäraste asjadega ning pidas vihaseid vaidlusi. Innukalt ja ägedalt arutles ta revolutsioonist ja inimese vabadusest. Üksnes tema hoogne kõnnak jäi endiseks, samuti nooruslik ilme tema sinistes silmades. Õhtu saabudes seisis ta elubaraki katusel ning vaatas kaugusesse.” (lk 43)

“Ka tädi Jona ei heitnud pilku Lenini teostesse, kuid ta oli proovinud. Mõnikord, kui onu Peretsit kodus ei olnud, võttis ta mõne Lenini kätte ja üritas lugeda, hirmust ja lootusest hing kinni ning süda põksumas. Ta pettus peagi oma püüdlustes. Ta ei saanud neist võõrapärastest asjadest mõhkugi aru, otsekui oleks tema pea puust ja võimetu midagi mahutama. Marx, Engels, Lenin ja Plehhanov mitte üksnes ei tekitanud temas vaenulikkust, vaid täitsid teda vaimse vaesuse ja küündimatuse tundega. Ta oli nõrkemas igatsusest armastuse ja kiindumuse märkide järele.” (lk 49)

“Mõnikord püüdis Ge'ula tõmmata teda laiadele tänavatele, kuid onu Perets eelistas naise tuba, põldusid, liivaluiteid ja apelsinisalusid. Seal laulis ta, trillerdas ja vilistas, kaisutas Ge'ulad ning suudles teda. Kord pidas ta talle ettekande idealistliku ja materialistliku maailmavaate erinevusest, inimtegevuse tähtsusest ja vabadusest, mis on tunnetatud paratamatus. Ge'ula nägi vaeva, et kuulata teda nagu õpilane, ning Perets küsis temalt, kas teda huvitab ajalugu ning maailma ja juudi kogukonna tulevik Palestiinas.
“Ei,” vastas Ge'ula ning surus end tema vastu.” (lk 60)

“Tädi Jona ei küsinud midagi ega teinud mingeid vihjeid. Ta hapendas kurke suurtesse klaaspurkidesse, keetis mooruspuumarjadest moosi ning närtsis. Ülla tagasihoidlikkusega tegeles ta õmblemise, söögi valmistamise ja tubade koristamisega. Tema välimus, tegevus ning pisimadki liigutused tekitasid onu Peretsis vastumeelsust ja kannatamatust, kuid ta talitses end.” (lk 61)

Noh? Saad loo kokku? Mis juhtus järgmisel kümnel leheküljel?

-

Raamatu osades tekstides esil olevad juutide traditsioonid ja judaismi rituaalid näivad kõrvalt vaadates ikka jube keerulised ja vahel ka tüütud – aga kas sellele tähelepanu juhtimine on mingi minupoolne vabandus tekstidesse mittesüvenemise pärast? Raamatu tagakaanetutvustus lubaks küll nagu heinsaarelikku pillerkaart, aga tegemist on siiski tavapäraste novellidega. Igaljuhul, meeldiv silmaringi laiendamine.

V.J. Gregri – Latvia kuningas ehk Inimene, kellele kõik võlgu (1928)

“Džeksoni pilk peatus tahtmatult oma lauanaabril. Ärritusest õhetav, punapõseline brünett, kolmekümne ümber. Kehast vähe tüse, kuid figuur mitte just meeldivusetu.” (I, lk 18)

Tegemist on siis ennesõjaaegse läti trashromaaniga või nagu esikaas teatab - “fantastiline romaan” (pigem küll naiivekspressiivne kelmiromaan vms). Vanu raamatuid on vahel mõnus lugeda, neil on omamoodi süüdimatu väljendusviis (seksistlikud, rassistlikud jne jne), mida õnneks-kahjuks nüüdisajal ei kohta (ja kui kohtabki, on tegemist debiilsusega).

“ - Mister Džek Džeksonile, Filadelfias. Saabusin õnnelikult stop, väike merehaigus stop, hale maa stop, töötada võib stop, sõjavägi suur stop, tal puuduvad abinõud stop, saada ise, hangi sõpradelt stop, suudle kassikest Evelinat stop, palju naeratusi Gloriale stop, bukett mamma hauale stop, vähe lõbustusi stop, tööd lõpmata stop, armsalt näpin su vasakut põskhabet stop, suudlused, tervitused stop, Henri stop.” (I, lk 33-34)

Kas tõlge läti keelest on halb või originaal ise selline mittemidagiütlev, aga erilist lugemismõnu raamat ei paku. Võiks öelda, et on lihtsalt jaburalt halb tekst, pole camplikkugi hingust. Halvasti konstrueeritud tekst. Ehk keegi, kes orienteerub Riia geograafias, leiaks endale huvitavaid vaateid. Aga jah, ligitõmbavast pealkirjast hoolimata on soovitav aega mõne söödavama kirjatüki seltsis veeta.

“Parajasti oli vaba veerand. Kord tema ettevõttes on ameerikaline; 15 minutit juuakse teed ja amüseeritakse, siis jälle 45 minutit töötakse nii, et härrad viskavad kuued seljast, aga neiud hoiavad kaenla all vamme – higistamise süsteemi järele.” (II, lk 3)

Huvitav, kas lätlastele ongi omane olla valitsetav (või hullutatav) mittelätlaste poolt? Siin on see liba-ameeriklane, kes kogu ühiskonda hullutab (oh, nagu need armsad ameeriklased-raudteeerastajad), kunagi olid ristimehed ja 700 aastat rasket orjapõlve, hiljuti oli jama selle rikkaima Läti kodanikuga (kas ta oli vahepeal Ventspilsi linnapea või miskit?). Noh, torkas korraks pähe.

“- Bravoo, Sakartovski, te olete inimene ideedega, peaga! Kahju, et teil pole väljanägemist, s.o. ei ole suurema kasvuga.” (II, lk 47)

Raamat pakub muuhulgas oma groteskse kujutelma Läti majanduskriisist (oh üllatust, eksole) ja selle õnnelikust lahenemisest. Lootus sureb viimasena, ja nii edasi.

“Kui “Henry Jackson Ltd” aktsiad langesid kuni 10 santiimini, tõusis küll suur kisa. Kuid kisasid ainult kapitalistid, kes olid neid spekuleerides kokku ostnud. Sellevastu, kergendatult tundsid end kõik, kes olid riigilt laenanud, sest nende võlad oli Džekson tasunud. Nii oli ta ühedelt võtnud ja teistele andnud. Kes aga tahtis, see lisandas Džeksoni aktsiad oma tsaarirublade kogudele. Nii siis võis oodata tagasi nii tsaari kui Džeksoni.
Väga palju oli profiteerinud Latvia riik. Olid makstud mitte ainult välislaenud, vaid ka siseriigis välja laenatud raha. Ruttu lasti välja uus raha. Rahaminister oli uhke ja suureline: trükkis banknoote ja maksis paremale ja pahemale. Välislaenu polnud enam vaja. Riigipank, maapank, hüpoteegipank laenasid kõigile kes aga küsis. Ja kõik pumpasid heameelega suurest riigipumbast. Mis muret tagasimaksmisega! Sõidab mõni Džekson või Džonson ja maksab kinni. Algas uus kulla-ajajärk Latvias.” (II, lk 69-70)

sisukokkuvõtte leiab ka sellest sirbi artiklist

Oskar Luts – Kevade (1968)

“Arnol tuleb korraga tung kuhugi minna ja midagi teha; kuhu nimelt ja mistarvis, seda ei tea ta isegi. Ainult ära siit. See vingusegane suits ja kapsalõhn matab hinge.” (lk 172)

Kahtlane tunne nagu oleks kooliajal raamatust lugenud ainult neid osi, mis filmist tuttavad / harjumuspärased – niipalju tundmatuid tekstikohti, mida nüüd avastad. Aga raamat on tõesti väärt seda, et nüüd vanast peast uuesti lugeda. “Vaikse nurgakese” puhul jäi lugedes mingi ebalev tunne sisse, nüüd siis vist jõudsin ebaluse jälile – Lutsu jutustamine on nagu kahekõne iseendaga, Lutskirjutaja räägib lugu Lutslugejale, ta nagu testib käigu pealt jutustamise õnnestumist. Noh, leiutasin ratta.

“Arno vaatab võõrastades Teele poole ja leiab, et see tüdruk sugugi nii ilus ei ole, nagu ta teda endale üle välja tulles oli kujutlenud. Koolis oli teisi niisuguseid nösuninasid küllalt ja need olid kõik, niipalju kui ta tähele oli pannud, alati valmis iga vähemagi naljaka ütluse üle naerma. Teelest ei võinud seda just ütelda, ja tal olid pealegi helesinised silmad, mis, ehk küll natuke väikesed, vahel väga imelikult vaatasid, justkui oleksid neist kiired väljunud, aga siiski... Midagi iseäralikku ei olnud selles tüdrukus.” (lk 178)

Tali kodu pole täielik – arhetüüpsed 3 põlvkonda elavad koos, aga ainult 1 laps – ehk siis tulevikuta talu (mis üldse sai hiljem Saare talust?). Ta on ärahellitatud laps, näide sellest kui lapsepõlves omavanustega mitte mängida / hängida. Ühesõnaga, Arno Tali needs some bondage.

“Jälle vaikus. Arno silmad valguvad vett täis. Niikaugel oli siis asi. Teele valetas, et teisele süüd otsida! Otsis ta siis kellelegi süüd? Üksainsam lahke sõna Teelelt – ja tema unustaks kogu oma meelehärmi nagu halva unenäo. Ei, tema võtaks kõik koguni enese süüks ja paluks pisarsilmil andeks. Tema teeks kõik, oleks aga Teele üheainsa silmapilgu tema vastu endine: niisugune, nagu ta oli sügisel, kui nad käisid kahekesi. Kuid Teele ei ole enam endine.” (lk 257)

Raamatu-Toots on filmi-Tootsist veelgi vingem, selline eesti Karlsson. Tee mis tahad, tema askeldamised ajavad naerma. Toots kui talupoeg-Karlsson, Tali kui tatine Väikevend – olen enam kui kindel, et Lindgren on plagieerinud “Kevadet”, viinud venestusaja Eestist tegevuse Rootsi heaoluühiskonda, lahjendanud tõsise raamatu lastele solgutamiseks. No muidugi on Lindgren nii mõndagi muutnud (Talil on korraga õde-venda? Toots ja Tali on sõbrad?? Tootsil on propeller selga kasvanud???), aga traagelniidid on selgelt näha.

“Seepeale hakkab ta järsku norisema ja visisema, nagu oleks ta korraga raskesti magama jäänud, tõuseb aga varsti jälle istukile, kohendab vaipa, köhib ja nuuskab nina; võtab siis naabri voodi eest saapa ja virutab teise seina.

“Mis te jändate, näh, mis te pillute saabastega!” manitseb ta seejuures.” (lk 289)

Tõnissoni ülestunnistus (lk 99-101) on tõesti raskolnikovlik. Kivirähki lumememm-krati idee pärineks nagu ühest siinsest kuukirjeldusest (lk 293). Pisut ootamatu on Tali kujutletud Jeesuse kinnivõtmise teema (lk 297-300). Kas Kuslap on psüühiliselt ebastabiilne? Miks on Imelik Jaan?

yuki lugemispäevik

Mati Unt – Vend Antigone, ema Oidipus (2006)

Lihtsa tehte abil saab selgeks, et viimase 50 aasta oluliseim eesti kirjanik on Unt (et tegemist oli ka parima lavastajaga, on paraku mu isiklik arvamus). Mis muidugi ei tähenda, et ta oleks püha lehm. 6 aastat tagasi näinud seda lavastust, aga sellest suurt midagi ei mäleta – oli lihtsalt undilikult põnev. (Kas seal toimus mingisugune purde peal kõndimine?) Lavastus arvatavasti parem kui tekst (huvitav, üleüldse ei mäleta, et lavastuses oleks räägitud kreekakeelselt – või oli see lihtsalt see osa, mida ei kõrv ei suutnud muuna registreerida kui tavapärase lavamürana?).

Millest näidend rääkida võiks – on siin tegemist näiteks võimuküsimusega? Isakuju, kes peab / tahab / on sunnitud võtma vastutust enda õlgadele? Kui teaks, küll oleks hea. Tegelaste eksalteeritus on nauditav, samuti pendeldamine eri registrite vahel. Kas siin on järelkajasid Gombrowiczi “Laulatuse” lavastusest?

Peter H. Gilmore – Saatanlikud pühakirjad (2009)

“Satanisti jaoks on mõttetu uskuda kristlikku Jumal vs Kurat maailmavaatesse ja olla Pimeduse Printsi poolel, sest kumbagi neist ei ole olemas. Lisaks ei usu me üleloomulikesse nähtustesse. Satanisti Jumal on tema ise. Saatan on inimese sümbol, kes elab nii, nagu näeb ette tema uhke, lihalik loomus. Mõned satanistid laiendavad selle sümboli ka entroopiale, arengujõule, mis hõlmab kogu loodust ja tekitab kõigile elusolendeile omase ellujäämis- ning sigimistungi. Satanistile ei ole Saatan teadvuslik olend, keda kummardada. Pigem nimetatakse sedasi igas inimeses peituvat jõuvaru, mida tahtmise korral vabastada. Seega lükkavad satanistid kõrvale ohverdamise kui kristliku hälbimuse – satanismis ei ole olemas jumalust, kellele ohvrit tuua.” (lk 31-32)

Raamatu algus paneb kukalt kratsima – muuhulgas on teos pühendatud mitmetele ameerika massikultuuri tegelastele (õudusfilmide staarid ja vanakooli sekspommid). Tekib kohe kahtlus, et kas siis siin esitatav satanism on mingi massikultuuri satanism? Hamburgersatanism pealiskaudsetele inimestele? Kahtlane. Või lihtsalt illustreerib seda, et autor on pärit nö samasugusest massist kui sina ja mina ning vaat milliste maailma vägevate hulka jõudnud. Kui juba selline pisiasi hambusse jääb, ega siis eriti heasoovliku pilguga teksti ei vaata. Hea vähemalt, et enda lapseea satanismihuvist on alles jäänud ükskõiksus.

Ükskõiksus küll, aga uudishimu ometi ka. Olemata mingilgi määral religioonihuviline, on alljärgnev jutt igati diletantlik. Mõneti paneb sellise raamatu tõlkimine kukalt kratsima. Kellele see mõeldud on? Ainult eesti keelt tarbivatele satanistidele? Või ka laiemale huvilaskonnale? Kui laiemale, siis muarust on raamatus vaid üks huvitav peatükk või essee (“Satanism: peljatud religioon”) ja üks niisama huvipakkuv peatükk virtuaalsest “satanismist” (sest noh, inimeste netikäitumine on aegajalt ikka väga veider). Raamatu sisu ongi kokkuvõtlikult ühes peatükis, suurem osa ülejäänud peatükkidest või lühiesseedest või kolumnitest on küll vaid mõeldud eriti suurtele ameerika satanismi fännidele – mingit erilist sisulist sõnumit need ei sisalda. Päevakajalised kirjutised, mida võiks vabalt lugemata jätta (või see näitabki satanismi igapäevasust, argisust?). (Ja kas originaalis pole nende kolumnide puhul samuti välja toodud ilmumisdaatumeid? Lugemist selline dateerimine küll hõlbustaks.) Võibolla see raamat eeldab, et lugejal on laialdane vastav kultuurikiht olemas ja seetõttu nõus lugema igasugu pudipadi teemadel; tegemist oleks nö luksväljaandega (või siis nagu kogutud teoste viimaste köidetega – kirjad lapsepõlvest ja reisimärkmed pikalt eluteelt)?

“Iga inimest on loomulikult õnnistatud mingi erisugusel tasemel toore andega. Satanistide jaoks määrab inimese väärtuse aga nende võimete arendamine. Seda ei tohi segamini ajada inimese enesehinnanguga. Vaid sina ise saad määratleda, kuidas valitud elueesmärke täidad ja see peab vastama sinu enese standarditele. Vaid rahvarämps hindab end teiste inimeste standardite järgi. Sinu enese rahulolu peab olema ülim näitaja.” (lk 160)

Võibolla on Gilmore tõesti hetke suur satanismi staar ja seepärast tunti vajadust ta kirjatööde kogumikku tõlkida? Ei tea. Aga tõesti, tagasihoidlikult arvan, et tõlkekogu eri autoritelt valitud (tänapäeva) satanismi tuumiktekstidest oleks käesoleval ajahetkel asjalikum (või oleks liialt jamamist satanistide autoriõigustega?). See raamat on kui liikumise reklaam, mitte mõttetihe teabeteos liikumisest endast (või olen omamoodi pimedusega löödud ja ei adu tarkuseteri kõikidelt lehekülgedelt). Sobilik teos noortele – kellele sobib Camus “Sisyphose müüt”, kellele läheb peale “Saatanlikud pühakirjad”, ühtmoodi virgutavad mõlemad. Kaldkirjad ja värgid-särgid, et point ikka selgem oleks. Huumor ja killuviskamine kergemaks seedimiseks. Tänapäeva värk, short attention span.

“Satanistid tunnistavad fakti, et mõned inimesed on sündinud juhtideks, teised aga järgijaiks. On isandad ja on orjad ja nende vahel üsna mitu variatsiooni. Satanism võib olla suurepäraseks hüppelauaks realistidele, kes soovivad teada, kus nad oma isiklikul edukusredelil seisavad, ja arukalt otsustada, kuidas sel ülespoole ronida, nii nagu nad soovivad. Samuti võivad nad otsustada mitte tõusta, vaid nautida, mida on juba saavutanud.” (lk 168)

Saame teada, et “satanistiks sünnitakse, selleks ei saada” (lk 149) ja et “see on ainuke religioon, mis austab väheseid andekaid, kes kõrguvad juhmide ning kasutute hordide üle” (lk 197). Satanism kui kõvakäekultus, omamoodi Dostojevski “Kurjade vaimude” revolutsioonilised ideed 20. sajandi vaimus või soustis. Tegelikult mulle sümpatiseeris see, et Gilmore'i järgi nad ei tahagi laialt kuulutada oma ideid ja üleüldse ei tegele jüngrite värbamisega – iga religioon võiks niimoodi rahulikult käituda. Huvitav, kui tavaline on et religiooni puhul kehtivad autoriõigused (nt lk 27), kas see on üks osa sügavast individualistlikkusest või kaasaegse ühiskonna paratamatu omapära? Kui (tänapäeva?) satanism pole seotud kristlusega, siis võiks sellele mitte suuremat tähelepanu pöörata; mitte et igal leheküljel kuulutada kristluse kadu. Raamatu teises pooles muutub see kristluse üle jahumine vähemaks, viimased peatükid on taas enamvähem loetavad. Pidev mäng või ehk vastuolu sellega, et alatasa korratakse, kui ilmliku religiooniga on tegemist ja ometi tseremooniatel kasutatakse eri mütoloogiate nö firmamärke. Et noh, kui ilmlik religioon, siis olgu ikka lõpuni välja, miks see Leviathan ikka oluline on või miks mõõgaga vehelda (ajalooline traditsioon? Aga ajalooliselt oldi ju seotud kristlusega?).

Raamatu lõpus toodud saatanlikke rituaale on pisut piinlik lugeda – aga eks enamik religioossetest rituaalidest on mingist otsast piinlikud ja puhtalt inside-värk. Ragnaroki tõstmine satanismi panteoni on veider. Võibolla on süüdi selles siinne luterlik või tööeestluse vaim, aga no tõesti – vähem mõttetut glamuuri ja rapsimist ning rohkem asjalikkust ja selgroogu. Olgu 21. sajandi satanism selge ja omanäoline, mitte lapitekk erinevatest pudemetest, mis nagu võiks värgiga sobida.

Lõpetuseks paar kontekstist välja rebitud tsitaati, niisama, huumori mõttes:
“Natslik liikumine ammutas suure osa oma jõust doktriinist, mille kohaselt aaria rass on teistest ülem. Satanism on oluliselt arukam.” (lk 33)
“Kui otsustate elada satanistina, õppige end rahuldama. Ühtki muud kohustust me teile ei pane. Ainuüksi seegi on õnnestunud vaid vähestel.” (lk 166)

saatana kirik
lavey - the satanic mass (audioraamat)
crowley - the great beast speaks (audioraamat)

Johannes Aavik – Keeleuuenduse lõpmatu kurv (2006)

“Oluline on ainult sõna foneetiline eestilaadsus, s.o. et sõna ei sisaldaks võõraid häälikuid, ei algaks kaksik- või kolmikkonsonandiga, ei sisaldaks ka sõna sees ja lõpus ebaeestiliste häälikute ryhmi, et rõhk ei oleks kaugemal esimest silpi. Ainult see on tähtis. Kõik muu on juhuslik ja kõrvaline.” (lk 17)

“Meie armas emakeel peidab endas fataalseid kakofoonia põhjusi, mis pesitsevad rõhuoludes, häälikute laadis, lühikeste silpide järgnemistes ja mõnede häälikute liig sagedais kordumistes. Iga võrdlus itaalia keelega tundub naiivne, kui mitte iroonia. /-/ Veel enam rikub keele kõlalist ilu samade häälikute liig lähene ja sagedane kordumine: kannatamata, vabandamata. Need lõpmata a'd on midagi lamedat, laia, talupoeglikku. Ka u on ylivõrsund.” (lk 40)

“Kuid siiski kõige tyytavam konsonantidest, kõige ninatargem, kõige edevam, see, kes end igale poole vahele topib on t (d). See on kaugelt hullem kui s. Ta on igalpool: kirjutatakse, parandatakse, jumalateta, karistatute, ametiteta. Ja nii saadab see edev häälik korda, et eestikeelsed laused sagedasti muud ei ole kui -tade -tate -teta -tuste -tatele -tatud -tetud -titeta -tusteta -tatuta jne. Yks tutetatetamine! See muudab eesti keele kõla konarlikuks, lohisevaks, labaseks, jõlbeks, veidraks, kuni vastikuseni tyytavaks. Teeb meele päris nukraks!” (lk 40-41)

“Seetõttu säilitagem ka võõrsõnades võõrapärane rõhk kaugemal esimest silpi, mis on kõlaliselt parem, annab sõnale rohkem energiat ja plastilisust. Võõrapärase rõhu säilitamine ei ole mitte eesti keele nõrkus, vaid vastupidi, yks ta yleolekuid ja edemusi võrreldes läti, soome ja ungari keelega, kus rõhk on alati esimesel silbil ka võõrsõnul. Et rõhu viimine esimesele silbile labastab ja lamestab sõna jume, selles veendub kõige paremini, kui võõrsõnu rõhutada esmasilbiliselt: europa, amerika, iitalia, Paris nagu soomlased ja lätlased hääldavad. Seega öelgem: diftong, kefiir, kiosk, poliitika, sopraan, tapeet, teaater.” (lk 44)

Tore tekstikogu, Lamp on vaimustav ja Aaviku tsitaadid säravad.

Judith Katzir – Schlafstunde. Fellini kingad (2009)

Mõnus tõlketeos, huvitavad-painavad tekstid, vast parem on see “Fellini kingad”, vaikselt haige lugu filmitähe karjäärist unistavast ettekandjaneiust. Natuke ootamatult suvaline (või kehaväline?) on Katziri naistegelaste suhtumine oma keha kasutamisse. Huvitav näha, kuidas holokaust ja Iisraeli riigi loomine kajab autori järgi erinevate tegelaste eludes (justkui kaks paralleelset ajaarvamist – enne ja pärast holokausti ning Euroopast pärit juutide Iisraeli saabumine). Katziri lugemine vajab pingevabadust, muidu raske teksti siseneda; teksti välises küljes puuduvad nurgad ja konarused, milest lõdvema lugemise puhul orientiirideks pidada. Tegelasi saadab seletamatu (?) paine. Igaljuhul, lugemist väärt raamat.

pilu-kelluke 13-14-15 imelehv – laste-lühis (1999)

“kui lapsed hommikul
üles pilvederiiki ärgates näevad,
et keegi on sidunud nende pähe lehvid
ja ema-isa ei tea taeva kingitusest midagi,
siis on lapsed
saanud endale sõbraks ingli.” (lk 19)

Kümne aasta tagune süüdimatult avangardne nähe, tõeline eesti outsider-kirjandus. Kui raamat on pühendatud lastele, siis paratamatult kaasneb sellega lugejale väheke pahatahtlik fiiling; aga noh, siin raamatus on vast tegemist süüdimatu vaimustusega lapsemeelsuse üle (kuigi no tõesti, jane rinnanibud (lk 12) on pisut liiast). Selline tunne nagu peale eelmise kogu kirjastamist langes Pilu-Kelluke tõelisse eufooriasse ja lõi ühe raksuga käesoleva kogu tekstid. Siin on taas autoripoolne pikk sissejuhatus, nö täiendatud variant eelmise raamatu omast (pluss veel värsked fotod jne).

“luule

luule on see,
kui me juhuslikult ja kogemata
kukume armastavate laste kaevu.” (lk 29)

Enesekindlust kogunud autor möllab laial rindel, mastaabid on elust suuremad ja enesekriitika on vaid väikekodanlikele nannipunnidele. Kui eelmine raamat oli võrdlemisi religioosne, siis nüüd paiskutakse natuke olmelisemate küsimuste kallale. Või noh, lihtsalt maailmaparandamine Pilu-Kellukese juhendamisel. Ausalt öeldes oli enne lugemist raamatut lehitsedes huvi või põnevus palju suurem (nagu algul tituleeritud – süüdimatult avangardne) kui tekstid seda ise tegelikult väärt on.

“luulekunst

luulekunst on väljavalitutele,
mitte rahvale, sest ainult välja-
valitud elavad pilvedes.
tõesti, luulekunst ei kuulu
rahvale. luulekunst saab alguse
taevariigist ja läheb taevariiki
tagasi. kunst on selleks, et
meelitada rahvast taevariiki
järgi minema. alla maa peale ei
jää järele muud, kui mõned
tiivasuled ja paberist
tähelaternad. üksnes väga vähesed
luuletajad suudavad oma nime
üles taevatähisse kirjutada.
enamik luuletajaid teeb ainult
kolm rist, et oleks näha,
kuhu neid matta.” (lk 43)

Peale autori soovitatud eesti nimede reformi leiab siit ka teleseriaali “Hei, pöialpoisid” kiitva arvustuse. Raamatul oli üks hea külg – nii esimesel kui teisel lugemisel tabas mind ootamatult tugev unisus, teistkordse lugemise järel saigi vajutud ööunne. Kas tegemist on tekstiga, mis ei paku ajule mingit tööd? Või mõjubki öine luulelugemine hästi uinumisele?

Pilu-Kellukese nimesoovitused

ja eelmine raamat

Killeri armastus (2009)

Anonüümne autor jne jne jne – kirjastus Hotpress jätkab oma veidrat Kolgata teed. Seekord siis ilukirjanduslik kogu 5 lühikese jutuga.

Nimilugu on südantlõhestav ja traagiline ja vapustav jms lugu palgamõrvari armastusest. Pisut loogikavabalt käiakse ringi inimese eluaastatega – 21. aastane Maria on abielu lahutanud rohkem kui 3 aastat tagasi (ehk siis mingi aeg see abielu ka kestis), enne abielu kurameerinud tulevase abikaasaga üle 2 aasta ja enne neid pikki aastaid veel mõned aastad varem Ida-Euroopast parema elu järele lahkunud? Et heal juhul 10 aastane plika pani kodust ajama? Noh, autor astus selle numeroloogilise 21ga pisut ämbrisse.
“Vahest tunduvad mu sõnad tobedad? Aga sellised need on.” (lk 36) – jah, kogu see nimiloo II osa moodustav armastuskiri on tobe ja imal (nojah, harva tõusevad teiste inimeste härdad armastuskirjad imalusest kõrgemale).

“Killeri armastus” on arvatavasti raamatu nõrgim (ja paraku ambitsioonikaim) tekst, teised maalähedasemad teemad on autorile palju omasemad. Peale avaloo käsitlevad muud 4 lugu kas nõukaaega või vastse vabariigi algusaega – eks siis autorgi ole arvatavasti keskealine või vanem mees (vabandust, aga kirjastaja raamatu algul loodud müstifikatsioon ei mõju üldse usutavalt, tundub, et keegi lihtsalt sondeerib tagasihoidlikult pinda oma võimalikule kirjanduslikule loomingule). Raamat “Reporteri” vaatajatele, on tervendajaid ja omamoodi leiutajaid. Seni loetud Hotpressi trükistest nõrgim väljaanne. Loodetavasti maksis autor oma teose trükkimise eest, mitte et kirjastus ise kogu kupatuse kinni tagus.