Marju Kõivupuu – Hinged puhkavad puudes (2009)

“Ristipuude fenomenis on aastatuhandete jooksul konserveerunud arusaamad puust kui lahkunu hinge uuest asupaigast. Mõnel pool, näiteks Urvaste ja Hargla kirikukihelkonnas, pakutakse peielistele tänini kas pärast ristilõikamist või selle ajal pits alkoholi ja suupistetki: kodutorti, pirukaid või näiteks Teekonna kommi. Sedagi tava võib käsitleda kui eelkristliku ohverdamiskombe jäänukit.” (lk 28) – huvitav, millised kommid veel sobiksid?

Lapsepõlves Võrumaal käies mäletan seal paar ristipuud, viimastel aastatel polegi nagu märganud. Noore ateistina oleks muidugi siis eelistanud puudel näha igasugu paganlikke märke, aga noh, võis ka leppida ristidega (Kõivupuu mainib möödaminnes, et viimasel ajal on nähtud mõnd neomütoloogilist uuendust (lk 68)). Kuidas mõjub risti tegemine puu tervisele? Mitte halvasti, teavitab asjatundja (lk 79).

“Ristipuu või ristimetsa asukoha valik sõltub küll maastiku iseärasustest, kuid üldjuhul markeerib see teadlikult või alateadlikult piiri, millest üle viiduna jätavad lähedased lahkunuga lõplikult hüvasti – nüüdsest on ta koduringist välja arvatud. Selliseks piiriks on kas talu, küla või mõnikord ka kihelkonna piir. Ristilõikamiseks tehtud peatus on omastele viimane lahkunuga koosolemise hetk enne temaga lõplikku hüvastijätmist kalmistul, kuhu tulevad jumalaga jätma needki tuttavad, keda näiteks mingil põhjusel peietele pole kutsutud.” (lk 55)

“Ristimetsad on okaspuumetsad (männikud, kuusikud) või segametsad. Paiguti on puudel rohkem kui üks rist, kusjuures eriti Põlva ja Rõuge kihelkonnas on püütud jälgida, et lähisugulaste ristid saaks tehtud samale puule. Nooremad inimesed, kellele rituaali tähenduslikud nüansid on kaugeks jäänud, püüavad risti lõigata puusse, kus on juba mõni rist ees.” (lk 56)

“Männikoorde lõigatud rist püsib kaua ilus ja vaadeldav, seevastu kui kuusetüvesse lõigatud ristid jooksevad ohtralt vaiku ning armistuvad ebamäärasteks kujunditeks. Suhteliselt ruttu armistub ka kasetüvesse lõigatud rist.” (lk 63)

Soe raamat kurval teemal.

roheline värav
päevaleht
uma leht

Hindrek-Peeter Meri - Tagasivaateid veerevast vagunist (2008)

Tänavu septembris surnud Hindrek Meri oli Lennart Mere noorem vend, hariduselt majandusgeograaf, töötas aastaid Eesti NSV Plaanikomitees (praeguses mõistes majandusministeerium), jõudes lõpuks selle asutuse esimehe asetäitjaks, ning oli seejärel 1990-97 Eesti Vabariigi riigikontrolör. Mees, kelle varane lapsepõlv möödus Berliinis, oli seejärel asumisel Venemaal, kuid tegi hoolimata oma kahtlasest taustast (ikkagi rahvavaenlase poeg) päris head karjääri, oli mõistagi komparteilane, käis läbi nõukogudeaegse tippnomenklatuuriga ning jagas tolle privileege.
Mahukas, ligi 550 lehekülge, nii et juttu on paljust, põhjalik ülevaade ühe intelligentse tippametniku elust. Kogu selle suure hulga kohta leidus selles eksemplaris, mille raamatukogust laenasin, vaid üks allakriipsutus, mille on teinud üks tundmatu lugeja - kohas, kus Hindrek Meri põhjendab oma komsomoli astumist, ütleb ta peamise seletusena: "ma ei ole kunagi soovinud enamusest erineda või distantseeruda." (lk 192) Kummaline tunnistada, aga minagi, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, otsisin poolteadlikult just selliseid kohti, kus ta seletaks, kuidas õieti mõeldi ja kaalutleti selliste (vähemasti tänapäeval) tundlike tähendustega sammude tegemisel; eriti huvitav on ju see küsimus inimese puhul, keda see võim ise on otseselt represseerinud ja kelle kodune kasvatus pidi olema üsnagi "eestimeelne" (või mis see õige sõna peakski olema). Hindrek Meri mälestustest jääb mulje, et see nagu polnudki mingi eriline probleem, see juhtus kuidagi, üsnagi varjamatult konformistlik suhtumine - kuid kõige selle juures jääb raamatust ometi tunne, et ka see konformism oli kuidagi väärikas või eneseküllane, ei mingit erilist hädise kompromissi tegemise hõngu. Mis omakorda näib märku andvat selle kohta, et võib-olla me tähendustame tollaseid valikuid üle, ootame poliitilist või eetilist tagapõhja valikuilt, mis olid pelgalt olmelised? Raamatu üldine toon ongi sümpaatne, st Hindrek Merist jääb sümpaatne mulje kui asjalikust, kohusetruust, aga samal ajal mõtlevast ametnikust. Eriti sümpaatne on muidugi see, et pole mingit enesele teenete väljakeerutamist (nagu see tundub olevat nt Bruno Sauli mälestustes "Meie aeg"), aga pole ka erilist tuha päheraputamist. Rääkides sellest, kuidas ta kasutas kõrgklassi privileege, väljendab ta küll oma (juba tollast) teadlikkust nende ebaõiglusest, kuid ometi esitab seda umbes nii, et oli võimalik, kasutasin, nagu iga teine meist teeks. See jätab ilustamata ja ausa mulje, olenemata, mida asjast endast arvata. Ühtaegu meeldiv ja kummaline on lugeda raamatut, millel on eelkõige neutraalse tunnistaja intonatsioon.
Raamatu esimene pool on "ilukirjanduslikus" mõttes huvitavam, seal on juttu lapsepõlvest ja ülikooliajast; teine pool räägib rohkem tema tööst Plaanikomitees ja on kuivem, kuigi siingi leidub toredaid reisikirjeldusi (nt oli ta mõnda aega nõunik Vietnamis), samuti on päris huvitavad meenutused omaaegsetest tippkommunistidest isiklike kontaktide põhjal. Nimed, mis võib-olla minust juba viis aastat noorematele ütlevad vähe, aga kelle nimed on mulle ilmselt elu lõpuni pähe kulunud, sest need olid mu lapsepõlve püsitapeet, kui loetleti kuskil ENSV riigi- ja parteijuhte (sageli olidki nad kuskil uudistes või lehes terve nimekirjana, viibisid kambana kuskil üritusel või olid ühiselt mingile avaldusele oma allkirja andnud): Johannes Käbin, Valter Klauson, Karl Vaino, Bruno Saul, Arnold Rüütel, Gustav Tõnspoeg, Edgar Tõnurist, Vladimir Ganjushev, Otto Merimaa, Rein Ristlaan, Leonid Lentsman, Georgi Aljoshin, Artur-Bernhard Upsi jne. Siit raamatust saab mõne kohta neist lähemat infot. Ja muidugi saab siit raamatust päris usutava pildi tollasest tegelikust riiklikust asjaajamisest (Hindrek Meri osales oma ametikoha tõttu ka üleliidulise plaanikomitee koosolekutel Moskvas) kogu selle kohatises krigisevuses ja absurdis - mis küll lugemisnaudingu mõttes nii huvitav pole. Nii et ajaloo mõttes vägagi informatiivne lugemine.

Üks huvitav fakt, millest nagu pole eriti räägitud - Hindrek Mere (ja seega ka Lennarti) ema polnudki eestlane, vaid puhas ja põline rannarootslane (mis võiks tõu-uskujate jaoks kõnekas fakt olla - rannarootslased pole kunagi olnud pärisorjad nagu eestlased).

Teine huvitav asi - Meride perekonna vabanemises 1946 mängisid oma rolli (peale Georg Meriga seotud hämarate ja keeruliste seoste) ka Lennarti ja Hindreku onupoja, tollal juba Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri palvekirjad, Arnold Meri nimel oli tollal oma mõju; ning kui Arnold Meri 50ndate alguses omakorda põlu alla sattus (ning hullema eest 8 aastaks Altaisse pakku läks), oli üks süüdistusi tema vastu just see kunagine toetus Georg Meri vabastamisele.

Muuseas, siit raamatust tuleb välja, et Hindrek Meri on otseselt seotud Savisaare karjääri algusega - just Meri isiklikult kutsus Savisaare 80ndate keskel Plaanikomiteesse tööle, ja teatavasti algas ju Savisaare tõus poliitikasse IME-projektist, aga selle tegi ta just koos seltskonnaga, kes tema ümber Plaanikomitees kogunes.

"Vaidlesime [Lennartiga] omavahel palju ja jäime sageli eri seisukohtadele. Tegin etteheiteid, et keegi ei võta enda peale vastutust anda objektiivne hinnang okupatsiooniaastatel toimunu kohta. Sellesse aega mahub pea kaks põlvkonda. Oleme lahanud ja päevavalgele toonud kommunismi kuritöid. Kuid see ei ole ju kõik. Arenesid teadus, kultuur, kunst, tööstus, põllumajandus, transport ja paranes rahva elujärg. Kas see oli okupantide teene? Või oli selles ka meie oma rahva vaeva ja rõõmu? Oma naiivsuses mõtlesin, et peaksime nendele aastatele ja tegudele hinnangu andma, et edasiliikumine oleks kergem. Ma ei saanud Lennartilt sellele küsimusele vastust." (lk 545)

Ruutsoo Areenis
Mertelsmann Sirbis
Olesk Sakalas
Suurkask Päevalehes
väljavõtteid Õhtulehes
väljavõtteid Päevalehes
vt ka Juta Habermani arvustust Akadeemias 2008/12

Robert Randma – Sigaret (2009), Beck – Golden Feelings (1993)

Lugemist alustades kuulasin ühtlasi Becki “One Foot In The Grave” plaati, mis on ikka suhteliselt mannetu üllitis. Mesikeelne massitoode [wiki järgi mäletan väga valesti seda plaati] võrreldes “Golden Feelings” plaadiga, millega asusin järgmisel hommikul pead puhtaks loputama. Varane Beck on ikka parim Beck – laisk, leidlik, hirmunud, haige, lõbus, akustiline, jabur, joviaalne – kuradi hea lo-fi muusika. Parimad lood: “No money no honey” (psühhedeelne trall), “Bad energy” (saatanlik taustahääl ja Becki debiilne sonimine), “Heartland feeling” (“traditsiooniline” lugulaul), “Feelings” (seda peab lihtsalt kuulma, kuidas lauldakse / nämmutatakse “feelings... i have so many feelings...” - midagi nii emotsionaalselt allasurutut annab muusikast otsida, sobilik kuulata siis kui oled absurdselt väsinud), “Gettin home” (üldse üks Becki parimaid palasid, wunderbar ballaad) ja “Totally confused” (jälle üks parimatest, hea kaasa ümiseda suhete igasugu jamaaegadel; super confused kitarriplõnnimine ja confused laulmine). (Mõned laulud on teistel plaatidel nudituna.) Ühesõnaga, väga vinge plaat, vaba looming – pole mingit korrastatud liikumist punktist A punkti B, tee peal võib ka nina nokkida ja hulluda ja katsetada ja seosetult aknast välja vahtida.

“Väikesed asjad lendavad maailmast vaikides välja. Lehed, toidupoe kilekott tuules, liiklusmärgid ja tuul. Kõik kandub akna eest aeglaselt läbi ja kaob nurga taha.” (lk 36) – see tsitaat tekitas melanhoolset äratundmist.

Tavapärane tänapäeva popromaan, lugedes ei saa nagu suurt aru, et mis see tekst mulle pakkuma peaks. Autori tekstiloome on tunnustatav, ent arvatavasti olin liialt hajevil, et teksti keerdkäikudesse süveneda (no tõesti, milleks üldse siin Beckist kirjutada?). Raamatutegelased kui intellektuaalsed psüühiliste seisundite kirjeldused, moodsad afektsiseisundid (kunagi proovisin kujutleda, milline on konna seisundimaailm; ei jõudnud kaugele), keksumäng kehast kehasse. Tekkis igatsus seisundi järele nimega “ükskõiksus”, mis laseks tegelastel eemalduda mõneks ajaks neist rapsimistest. Samas vist tõesti, kui keksitakse kehast sisse ja välja, siis vast ei saagi suurt ükskõikne olla. Lõpuks liigub tekst suisa psühhothrilleriks, see võttis võimaluse mainida “mina vs maailm” valulikest suhetest. Hea nüke on Maaema peatükk (lk 151-157), see annab lootust võimalikust mitmekesisusest.

“Vaatan ennast pikka aega esikupeeglist ja mõtlen, mida ma näen. Keda ma näen? Kes see on? Kas ma olen jälle ringiga tagasi 16. eluaastas ja tekitan endale kriise selleks, et sobituda, või ma tegelikult ei kasvanudki sellest välja, vaid spikerdasin vahepeal kellegi elust midagi maha? Panen muusika vaikselt mängima ja lähen tukastan veidike. Äkki uus ärkamine annab uue ärkamise.” (lk 143)

Veider seaduspära on tekkinud järjehoidjatega – raamat, milles peab järge jehoova tunnistajate mingi flaier (hästi ilus naine surus nurka ja pidin selle vastu võtma), jätab üldiselt hea mulje; aga maxima ostutšekiga (võib veel välja veerida, et pärit 17.06.09) jääb raamatutest selline udumulje nagu praegugi. “Will i be ignored by the lord” on ka päris tore Becki hingekarje.

kronotoop
kirjanduse ja keele ajaveeb
lugemissoovitus
baas
vikerkaar
mmx

Marion Andra – algolagnia (2009)

“Minu nimi on Casey [keissi], ma olen meessoost, 25-aastane, elan Tallinnas, kuhu ma peaaegu poole aasta eest tagasi kolisin, ma olen 176 cm pikk, tumepruunide lühikeste juuste ning roheliste silmadega, ja veel üks oluline asi: ma olen vampiir.” (lk 5)

Raamatu avalõik mõjub ärritavalt – tegemist oleks nagu mingi arengupeetusega tüübi tutvustusega, kerge debiilsuse hõng (mis, nagu selgub, on mõneti eksitav arvamus siiski). Raamatu algus tekitab igatahes mulje, et olen sellise teksti jaoks vale veregrupiga – ju ma ei jaga ära vastava kirjanduse märksõnu või liialt vana vms. Nagu mitmel puhul varemgi, kui lugenud noortekirjandust, tekib kahtlus justkui jäljendataks vähem või rohkem mõnd eeskuju (Andra puhul see mulje õnneks lahjenes jõudsalt).

“Mulle meeldis siis Pariisis, ma olin leidnud toredad inimesed, kellega mul oli hea olla. Ma ei pidanud tööl käima, ma ei pidanud enam nägema oma vanu sõpru, keda ma olin salaja juba pikemat aega vihanud, ma sain teha seda, mida tahtsin, ehk lihtsalt olla. Jah, mul imeti aeg-ajalt verd ja ma pidin tihti kaua üleval olema, aga tegelikult elasin ma vampiiride seltsis palju tervislikumalt, kui ma olin üle väga pika aja elanud, nii toitumise kui ka kõige muu mõttes. Magada sain palju kauem ja palju mugavamates tingimustes, kui mul Tallinnas tavaks oli olnud.” (lk 34)

Aga. Raamatu alguse vastumeelsus teksti edenedes väheneb toredasti. Lugemist hõlbustab mõnusalt lühikesed peatükid ja teksti muudab veelgi lugejasõbralikumaks rohke dialoogi kasutamine, selline meeleolude ja infokildude ping-pong. Üks kivi siiski “Sündmuste horisondi” kapsaaeda – erinevalt igati värviliste kaantega sarjaraamatutest on see ja King nii välimuselt kui sisult üsna hallid ja kiitsukesed (samas, mõlemad ongi üsna hämarad ja klaustrofoobsed). Omamoodi tekib suisa igatsus Veskimeesi kaane lopsakuse järele (on millest nö kinni krabada – hea matsirahva nali, eks).

Blaseerunud ja morbiidne Casey; pidev magamatusest põhjustatud väsimustunne ja äravajumised (peale vereülekannet vast loomulik) on teksti päris hea külg, lugedeski tekib ebamugavustunne. Lugedes jäin mitmel korral juurdlema tegelaste seksuaalsuse üle. Algselt mõtlesin Casey'st pea põlastavalt kui meesprostituudist. Siis hakkasin arvama, et vampiirid ja kanistriinimesed on kui metroseksuaalid (oli vist selline termin) või unisex-tegelased. Edasi oli raamatus juttu biseksuaalsusest. Raamatu lõpus jõudsin rahuni – mitte biseksuaalne, vaid pigem kesksooline (aga mitte sootu) Casey ja miks mitte ka vampiirid.

“Iga kord, kui kaks vampiiri korraga verd imevad, tunned midagi maagilist, kuna samal ajal on sinus kaks surematut elujõudu, mis mõneks hetkeks tänu sulle ühinevad. Pärast seda oled muidugi mitu korda rohkem väsinud ja seetõttu toimuvad sellised asjad suhteliselt harva.” (lk 135)

Kui Martini vampiirid pärinesid Uuralitest, siis Andra omad märksa tavapärasemalt Balkanilt (lk 40). Päris kane'lik monodialoog on lk 70-73. Neid vereimejaid võiks nimetada üsna austavalt kammervampiirideks (on muidugi erandeid) – suhteline tagasihoidlikkus surmade põhjustamistel ja mure tulevikus verest tühjaks imetavate pärast, seepärast ei taheta ka meelsasti luua uusi vampiire (nt lk 108). huvitav, kuidas suhtuks tavalugeja sellesse kui meesautor kirjutaks vägivaldseid biseksuaalseid naudinguvärke (nt lk 131), kas heteromeestel on mingi selline sisetunne, mis välistab tõsise homoliku seksist kirjutamise? Ei tea, lihtsalt üks uitmõte.

“Ma vaatasin Natalee kaela, tundsin verd seal liikumas. Ta vaatas mind, ma vaatasin talle otsa ja ta sulges silmad. Ma võtsin ta ümbert kinni ja liikusin peaga ta kaela poole. Ma surusin oma kihvad ta nahast läbi, tundsin vere maitset ja hakkasin automaatselt ta verd imema. Iga väikse neelamisega tundsin ma tema energiat endasse voolamas ja oma ise selle järele kasvamas. Ma ei suutnud ega tahtnud end peatada. See oli liiga hea. Ma olin nagu kuskile mujale viidud, kus ma tundsin end uuesti ellu ärkamas.” (lk 146)

Iseenesest on vinge, et eesti kirjanduses ilmub igasugu veidraid tekste; mida mitmekesisem, seda mõnusam. “algolagnia” puhul ei ole tegemist tippteosega (kindlasti on inimesi, kes arvavad teisiti), aga hea, et selline raamat on olemas; ning jumal küll, kui noor inimene suudab jutustada, siis võib ehk loota tulevikus midagi huvitavat, peaasi, et eesmärgiks poleks igaks jõuluhooajaks üks raamat välja anda. Aega ja rahu ja süüvimist ja iseennast ja põlemist, soovitaks mõni koolipapa. Vist.

baas

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu 2 (2003)

“Iga natsiooni suhtumine “reaalsusesse” on üldse väga erinev. Prantslane käitub selle puhul nagu kirglik armastaja, kes aga oma sõgestuses on väga kergesti tüssatav; sakslane kohtleb seda nagu läbinisti aus, kuid mõnevõrra igav ning pedantne kihlatu; ja inglane mängib selle suhtes brutaalset abielumeest, majatüranni. Naudinguhimuline prantslane tahab ainult meeldivat, ükstapuha kas see on tõde või vale, ausameelne sakslane tahab iga hinna eest tõde, olgu see siis meeldiv või ebameeldiv, ja praktiline inglane dekreteerib, et meeldiv on tõde ja ebameeldiv on vale.” (lk 50)

Jätkub mõnusalt nauditav lugemine, isikupärane kultuurilugu – see on ehk midagi sarnast sellele kui igati tark ja usaldusväärne professor unustab oma asjalikkuse ja tähtsuse ning jutustab inimlikult, nii nagu asja tuum selgelt öeldes temale on. Ja muidugi see kerge klatš, mis teksti läbib; särtsuv (või säutsuv?) kollasus. Friedell on inimlik, ta ei hiilga just poliitilise korrektsusega, nagu näiteks see isalik vaade naistele:

“[James II] poleemika seisnes selles, et kui talle esitati vastuväide, siis kordas ta seda väidet veel kord oma sõnadega ja uskus nüüd, et ta on debatis võitjaks tulnud. Samuti tegi ka tema tütar, hilisem kuninganna Anna, ja lord Marlborough ütles, et see on tollel isalt päritud. Kuna ta aga oli naine, siis pole siinkohal küll tarvis just pärilikku viga seletuseks tuua.” (lk 131-132)

Esimese raamatu hiliskeskaegsed ja renessansi inimesed olid kui tänapäeva inimeste paralleelliik ja seetõttu põnevamad (tänu Friedelli esitusele muidugi) oma mõttemaailmalt kui teise raamatu ilueedid ja tunglejad. Mõni noor tudeng, kes vaevleb Kanti käes, võiks ehk lugeda lk 349-366, kus Friedell püüab selgitada ta filosoofia tuuma, ehk on abiks (kui pädev see on, ei oska öelda). Klassitsismi puhul saab hoopis tõsise ülevaate antiik-Kreeka tegelikust meelelaadist ja eluolust (lk 378-410). Tõlget on huvitav jälgida, vahel kasutatakse sõnu, mida nagu polegi seni kirjasõnas kohanud – kas need on siis tõeliselt erialased või hoopis tänapäevasemas eesti keeles arhaismid, ei tea, aga aimatavus on põnev ikkagi (kummalgi raamatul eri tõlkijad, ehk toimetaja on ühtlustanud).

Igatahes, veel üks friedellilik tarkusetera:
“Kogu [Voltaire'i] elu põhipaatoseks oli üldse leegitsev õiglustunne, tuline, hävitav, peaaegu joobnustav viha igat liiki avaliku omavoli, rumaluse, õeluse, erapoolikuse vastu. Kui maailm tänapäeval koosneb ainult veel kahe viiendiku ulatuses lurjustest ja kolme kaheksandiku ulatuses idiootidest, siis on see nõnda suuresti just tänu Voltaire'ile.” (lk 228) – huvitav, kas see 77,5% määr kehtib ka 21. sajandil?

esimene raamat ja kolmas raamat

Leopold von Sacher-Masoch – Peeter Suure viimased päevad (1994)

“See ilus noormees oli siin, minu magamistoas, ja vandus mulle truudust. Mina aga tõrjusin teda eemale ja ütlesin talle: 'Mina soovin niisugust armastust, kus mees saab naise orjaks ning on valmis tema eest surma minema.' Siis võttis ta – see oli hirmus naljakas, mõelge – ta võttis korraga oma pea nagu mütsi õlgadelt ja pani minu jalge ette. Alles nüüd märkasin, et peast jooksis vereoja, mis üha laiemale lainetas, kõrgemale tõusis ja ähvardas mind uputada. Mina kisendasin – ja korraga muutus verelaine punaseks keisrimantliks, mis oli minu õlgadele heidetud.” (lk 128-129)

Tekkis silme ette mõte, et tahaks lugeda mõnd värskelt välja antud erootilist või x-rated juturaamatut. Aga, ei tule miskit pähe (no 1-2 eesti autorit, tänan ei). (Ahjaa, mõni prantslase mälestus ka.). Niisiis, seeasemel sai siis napsatud Sacher-Masochi üllitis (sest tegemist on ikkagi esmaspäevaga ja päike paistab ja päeva absurdinorm on hommikuga täis tiksunud).

“Räägime otsekoheselt, armas proua Balk, täiesti otsekoheselt. Olen veel natuke aega oma riietusega ametis, sest tahan teie venna ees olla sama ilus kui jumalanna. Tahan meeldida ainult Moensile ja ei kellelegi teisele. Ma tahan teda joovastada, et ta minu järele hulluks läheks.” (lk 134)

Sentimentaalne armastus- ja kättemaksulugu kuulsate ja ilusate elust. Tõsiselt naiivromantiline ajalooline jutustus, selline lapsik öökapiraamat; Sacher-Masoch kui pisut tänapäevasem Dumas. Jutustamise viis meenutab mingis mõttes muinasjuttu. Armu nelinurk, gangbang-Katariina partneriteks nii Menšikov, Peeter kui Moens; peale Peetri kohtleb ta teisi kui oma alamaid, orje (tõsi küll, Moensiga ikkagi mingil ajal oli kena armastuslugu). Peeter Suur kui mõneti veider kirjandusnukk, käib öösiti naise järel nuhkimas või vaidleb paatoslikult Menšikoviga. Metsiku Ida võim ja intriigid esitatuna lääneeurooplase romantiliste kujutluste läbi.

“Senikaua, kui Katariina oma elu pärast kartma pidi, oli tema armastus ja mure õnnetu paaži saatuse pärast kustunud. Kui aga oht möödas oli, pöördus mälestus kadunud õnnest kahekordse jõuga tagasi. Ta võis naerda näidates oma sõbrannale veriseid vorpe ihul, võis naeratada ka siis, kui oma armukese pead piigi otsas nägi, nüüd aga valdas teda sügav, lõppematu valu, mis südame kivistab ja pisarad kuivatab. Peeter nägi väga hästi, mis toimub ta naise hinges, mis oli ettearvamatu ja salapärasem kui kunagi varem ning õudne aimdus lehvitas oma tiibu ta kohal. Külm käis tal üle keha, kui ta oma naise jäist, osavõtmatut pilku tabas ja kõikide eeskujul, kes oma hirmust võitu püüavad saada, hakkas ta teda kartma.” (lk 160)

Kui hakkasin mõtlema, et milline veider tekst on tõlkimiseks valitud, siis raamatu ilmumisandmetele uuesti pilku heites selgus, et tegemist on redigeeritud väljaandega 1911. aastal trükitud raamatust. Mis küll ajendas seda uuesti trükkima, ei tea, tuntud nimed ehk (vabandust, raamatu teiste autorite jutustusi ei lugenud).

Stephen King – Udu (2008)

“Ma pöördusin tagasi laadimisukse poole. Norm oli peaaegu läinud, ehkki ta klammerdus meeleheitlikult ühe käega ukse külge. Tema keha kihas kombitsatest ja veri ladises kümnesendise suuruse latakatena vaikselt betoonile. Ta pea viskles edasi-tagasi ja ta udusse vahtivad silmad olid õudusest pungis.” (lk 47)

Esmatutvus Kingiga, kvaliteetmärk “Sündmuste horisont” tekitas huvi, et ehk on tegemist loetava asjaga. Noh, ausalt öeldes erilist muljet ei tekkinud, selge mäng inimese hirmudel ja õõvadel, aga muud kaasaelamist just ei teki – et on üks õudne situatsioon ja kõik, ühe hetke staatiline paine. Natuke püüdlikku musta huumorit ja pisut kõnekeelset väljendumist, mis annab ehk sellele tekstile ehk muust tekstide hallist maailmast erinevat nurklikkust (ehk siis võimalikku tähelepanu). Kas King väljendubki nii lihtlauseliselt või on tõlge ebalev – ei oska öelda, ei tea. Mis muud ikka öelda – hõlp meelelahutus.

Elagu kooljakuu.

“Ah jaa... kuus või seitse inimest olid hulluks läinud. Hull pole kõige õigem sõna, võib-olla ma lihtsalt ei oska sobivat sõna välja mõelda. Aga oli inimesi, kes olid langenud täielikku tardumusse ilma vähimagi õlle, veini või tablettide abita. Nad jõllitasid sind tühja pilguga, nende läikivad silmad meenutasid uksenuppe. Reaalsuse kõva tsement oli mingis kujuteldamatus maavärinas laiali lagunenud ja need õnnetud olid läbi selle kukkunud. Mingil ajal võisid mõned neist tagasi tulla. Kui aega üldse oli.” (lk 80)

baas

Christopher Andrew, Vassili Mitrohhin – Mitrohhini arhiiv 1 (2002)

“KGB külma sõja lõppjärgu kõige auahnemaid luurepüüdeoperatsioone USA diplomaatilises esinduses oli pealtkuulamisseadmete paigaldamine uude kaheksakorruselisse saatkonnahoonesse, mille ehitasid 1979. aastal Moskvasse Nõukogude ehitajad. 8. Peavalitsuse ülejooksik Viktor Šeimov hoiatas 1980. aastal CIAt, et “KGB teeb hoonest sensorite hiiglasüsteemi, mis salvestab peaaegu kõik.” Washingtoni ametiisikud aga tegid ennatu järelduse, et kõiki KGB paigaldatud sensoreid on võimalik avastada ja eemaldada, enne kui neid kasutama hakatakse. Viis aastat hiljem taipasid nad, et olid teinud vea, mis läks kalliks maksma. Täiendav uurimine tõi lagedale hoone sisestruktuuri paigaldatud ülikeerukad pealtkuulamisseadmed, mis tegid sellest ühe välisministeeriumi töötaja sõnul “Poliitbürooga ühendatud kaheksakorruselise mikrofoni”. Betooni valatud terasest sarrusvarvad täitsid antennide aset. Toiteallikas CIA koodnimega BATWING, mis leiti betoonseina seest, oli mõeldud vastu pidama vähemalt sajandi. Washington Post'i intervjueeritud USA ametiisik märkis: “Nii kõrge keerukustase hämmastas meie tehnikuid. Üks CIA ametiisik ütles: “Meil võib niisuguseid asju leida ainult joonestuslaudadelt.”” Ent KGBle ja riigidepartemangule osutus operatsioon kulukaks luhtumiseks. Uut saatkonnahoonet ei võetudki kasutusele.” (lk 447) – huvitav, kas see maja on senini alles?

Raamatu võiks jagada tinglikult pooleks – 1917-1945 ja külm sõda. Igasugu loetud killukeste kaudu (nt siinses blogis Fenby, Nagorski, Vasold, Ferguson, Gaddis - kirjutised ei hiilga just informatiivsusega) on nõukogude salateenistuste tegevusest esimesel perioodil nii mõndagi tuttavat, ehk endale oli uudne sõja-aastail Argentiinas tegutsenud residentuur (lk 130-133). Raamatu nimede rägastik on muidugi lämmatavalt paks, lisaks need caps lock operatsioonide ja agentide nimed. Huvitav, kui tõsiseltvõetav on see tekst – sest noh, esitatud väiteid on raske kontrollida jne jne. Ehk siis, kuidas kirjutatakse ajalugu.

Selliste raamatute lugemine paneb endagi pea huugama paranoilistest vandenõuteooriatest – et äkki ikkagi oli (on) agente jms seal, kus seniste tõendite põhjal pole olnud jne. Minusugusele naiivsele mõjus kuidagi müstiliselt uskumatuna kui palju lääne inimesi käis N.Liidus instruktaaži saamas – et niipalju siis raudsest eesriidest (või mis kavalaid teid siis selleks ikkagi kasutati?). Poolas toimunu oli huvitav, samuti sai kõrva taha pandud märkus, et peaks Jugoslaavia lähiajaloost lugema. Ja ära usalda kedagi. Ja laenuraamatute tekstijoonijatele tuleks lõuga anda.

Andrus Kasemaa - Poeedirahu (2008) ja Lagunemine (2009)

Ega ei oskagi eriti midagi lisada kõigele, mis juba on kirjutatud - mu meelest üks Kasemaa luule kummaline omadus on ka see, et kõik, mis ta kohta kirjutatakse (st mida tema kohta on võimalik kirjutada), peab kuidagi paratamatult paika, sama lihtlabaselt ja endastmõistetavalt, nagu mõjub ta enda luule. Kummaline luule tõesti - et ta paelub ja mõjub, on selge, aga millega ja mille poolest täpselt - absoluutselt puudu, täiesti peidus. Taimjas värk, pflanzliches Werk.
Väike hirm on mul, et kas see suur äkitne kiidung ning Õnnepalu protektsioon teda luuletajana kuidagi ära ei närtsuta; eks näis, loodan, et mitte.




Kasemaa raamatud ise näivad enda sisu poolt ette kirjutatud saatust järgivat, vähemasti minu kätte sattunult. Mõlema raamatuga on mul olnud nii, et kui olen neid raamatukogust laenanud, siis on mingil hetkel tulnud teade, et tagastage raamat, tähtaeg läbi, aga mul on üsna kindel mälestus, et ma olen raamatu juba tagasi viinud. Ometi - “Poeedirahu” oli muidugimõista jäänud vedelema Viljandisse, aga “Lagunemine” on nähtavasti hoopis lagunenud, ei leidnud teda enam kuskilt ja pidin raamatukogule poest uue eksemplari ostma. Mu meelest on need raamatud minuga käitunud oma loomusele üdini truuks jäädes.



Kasemaa blogid
kaks videot
Õnnepalu teekond Poeedirahusse

"Poeedirahu" kohta
Kaus Sirbis
Mari Kiduke Soo(b)loogis
Kitsnik Loomingus
Rooste Sirbis
Õnnepalu Ekspressis
Õnnepalu Vikerkaares
vt ka Brita Melts Värske Rõhk 2009/I

"Lagunemise" kohta
Krull Vikerkaares
Jack Tomberg Sirbis
vt ka Laura-Madleen Vaarik Värske Rõhk 2009/III

Adolf Rammo – Priidu portreed (1982)

Võiks öelda, et omamoodi mõnus lasteraamat, põgenemine fantaasiamaailma, kus on selline nõukogude aja ideaalne maapere – vanaema ja traktorist ja seatalitaja ja kaks aktiivset punapõskset last. Noh, ei kujuta kui menukas see raamat omal ajal olla võis, aga hetkel on küll retrohõng man. Ja illustratsioonid on vahvad, soojalt lapsik koloriit (?), nostalgia.

“ “Nüüd kuid katsun teha maali,
mis saaks kohe näitusesaali!”

Sündis mõte, tuli tuju,
jäädvustada ema kuju.

Ta ju üle mitme raja
kuulus notsutalitaja.

*

Maalib memme
liblikaga
pihu peal,
ehkki juba
ennemini
põrsake võiks
olla seal.

Pilt saab kena,
lausa rõõm,
sinisooja suvepäeva
värvilõõm.

Nii võib aga
elutõega
jääda hätta,
sestap ei saa
põrsakestki
ära jätta.

Põrsakesel, väiksel põssal
soojas süles lutt on suus,
rõivaks pitsist särgijupats
uhiuus.

Vaatab sealaps armsalt, magusalt,
ehkki muidu ta ei püsi vagusalt.” (lk 4)

Ralf Kruusi – Ladumismasinal töötamise juhiseid (1972)

Paar sõna luule loomisest:

“Luuletuste kujundamine
Luuleteksti kujundamisel tuleb silmas pidada luuletuste iseloomu, kas on tegemist klassikaliste luuletuste või vabavärsiga. Kui klassikalises luules on jaotamine stroofideks korrapärane, siis vabavärsis jaotatakse stroofideks kindla korrapärata. Klassikalises luules võib stroofi kuju olla väga mitmekesine, kõige tavalisem on neli värsirida. Klassikalise luule kujundamisel tuleb tähele panna seda, et stroofid ei asetse alati ees ühel vertikaalteljel ja taandega stroofid moodustavad sageli, vastavalt luuletuse struktuurile, kaks või enam telge, mis peavad kogu luuletuse ulatuses olema joondus. Rangelt tuleb hoida stroofide vaheks üks tühi rida, sest luuletekstis on lugeja sellega harjunud.
Luuletuste paigutamisel leheküljele kasutatakse kahte moodust: sümmeetriline – kus luuletus asub lehekülje optilisel keskteljel – ja asümmeetriline – kus luuletus on laotud laoformaadi ette. Soovitatav on lühikeste ridade puhul paigutada keskele, pikemate ridade puhul ette välja. Klassikalise luule kujundamisel kasutatakse tavaliselt keskele sulgemist, vabavärss lubab kasutada mõlemaid võtteid.” (lk 144)

Raymond Queneau – Stiiliharjutused

See on prantsuse kirjanduse eksperimentaatori, Oulipo (prantsusekeelne lühend rühmitusest nimega Potentsiaalse Kirjanduse Töökoda) ühe asutaja võtmeteos. Queneau jt oulipolaste puhul on oluline see, et tegu pole mitte sürrealistliku möllukambaga, vaid nad vastupidi, nägid loovat alget reeglites, kitsendustes, piirangutes, ettemääratud mustrites; otsisid tekstide koostamiseks "kirjanikuväliseid" abivahendeid, et vähendada valikute arbitraarsust. See pole üldsegi kaanoni järgimise kirjandus à la sotsrealism. Oldi mõjutatud pigem tollasest 60ndate teaduslikust optimismist: küberneetika ja matemaatika valemite eeskujul luuakse reeglikogumid või „programm“, mis suunaks kirjutamist, ideaaljuhul hakkaks ise kirjandust genereerima. Kirjanduse tegemine viiakse romantilises küünlavalguses pööningukambrist ära ühtlaselt valgustatud laborivalgusse, mikroskoopide alla, kus looduse loomulik olek viilutatakse ja kombineeritakse seejärel seninägematul moel. Kirjanduse potentsiaali vallutatakse nagu võõraid planeete, rakendades uusi tehnoloogiaid. Vikerkaar 1999, nr 5/6 annab Oulipost ja sellelaadilisest kirjandusest eesti keeles hea ja huvitava ülevaate.

Tunnistan, et olen kohati üsna sisse võetud igasugu eksperimentaalsest hullusest ja veidrast vormimantrast kirjanduses, samuti tekstidest, mis ulatuvad otsapidi kunsti- või performance`ivalda. Ekstsentrilised, intellektuaalsed, müstilisevõitu, veidrad, oma asja ajavad ja kohati ka, khm, üsna tüütud, aga siiski huvitavad prantsuse uus romaan, kirjandusrühmitus 14NÜ, Erkki Luuk jms. Oulipo lükib end kenasti sellesse keesse. Teoreetiliselt väga põnev, kuidas kirjandus oma piire laiendab või vastupidi, ennast tühistab, fookuse narratiivilt ja „sõnumilt“ kuhugi mujale nihutab jne. Ja kuigi vahel tekib selliseid tekste lugedes tunne, et pärast n.ö vallutustegevust pole kolooniate istutamine võõrplaneedile päriselt õnnestunud, siis kiire sööst koduse helesinise mulli mugavast sfäärist väljapoole on ikkagi väga värskendav. Kuigi jah, võib ju vaielda, et kas siis laiendati kirjandust või paradoksaalselt pigem kinnistati olemasolevat peavoolu jne. Konkreetselt Oulipo räägib ka ju keerutamata tegelikult „potentsiaalist“, võimalusest.

Kusjuures salamisi ju otsin sellisteski teostes seal kindlasti peidusolevat tähendust, lausa moraali mõnupakikest – sest see ju on seal alati, on, eks? Ja vahel muutub tekst tüütuks, kui ei adu valemit ja ootad „võluvormeli“ mõju, isegi kui tead, et seda mõju ei peagi idee kohaselt tulema.
Aga niisiis, väga kift on, kui lugeda on ühtaegu selline veider ja samas teravmeelne tekst. Kui võlub see totaalsus, kuidas meetodit läbi viiakse ja kuidas see kõik on ka sisuliselt põhjendatud ja töötabki. Nagu Queneau „Stiiliharjutused“.

Siin varieeritakse üht banaalset lugu 99-l erineval moel. On eri kirjutamisstiile, kõneviise, inimtüüpe, rangelt oulipolikku mehhaanikat (kusjuures, pi-keel on ju puhtalt oulipolik võte, tundub et laias ilmas üsna tundmatu?). On vaimukamaid, on ootuspärasemaid lugusid. Väga omapärased on lood, mis on mingi eluvaldkonna („Meditsiiniline“ lk 111) või meele sõnavaras („Auditiivne“ lk 77) – hästi argine situatsioon väga spetsiifilisse koodi tõstetuna tekitab värskendavaid nihkeid. Ka mõned oulipolikud valuvõtted laiendavad tähendusi üllatavalt ootamatutes suundades („Translatsioon“, lk 90 – tekstis asendatakse iga nimisõna sõnaraamatus järgneva 7. sõnaga – ilmselt on osalt mõju selles, et kõla on sarnane, vahe aimatava tähenduse ja sõna tegeliku, täiesti teise tähenduse vahel tekitab veidra väljaveninud tähendusruumi. Mingi nurga alt haagib ka sellise kõlamänguga).

Huvitav on veel see, kuidas selline tihe ja reeglistatud kirjandus ikkagi pudenema kipub ja meetodi rangust justkui kulutab. Eeldatav absoluutne universaalsus taandub läbi tõlkimise, kultuuriline taust mõjutab vormeli tööd. Näiteks mitmed lood on tõlkimatud. Ja näiteks see, mis siis „tegelikult“ juhtus, teiseneb erinevates jutustusviisides üsna mitmel puhul: pikakaelalise tüübiga teist korda kohtuja on vahel tänaval jalgsi mööduja, vahel hoopis mööduvas bussis istuja – sel juhul, kuidas ta bussis kuuleb tänaval toimuvat kõnelust? Ok, oleks saanud valida lollikindlama süžee. Siiski, lood, mida jutustatakse, on kohati üsna erinevad. Teisenemist on vahel justkui rohkem, kui pelgalt valitud stilistikast või võttest tuleneks. Kirjutatu teatav inimlikkus lööb välja. Süsteem on bugine, entroopia näitab iseloomu. Viimases loos on isegi omamoodi kogu teksti puänt, mida poleks sellelt teoselt küll oodanud. Väike mõnus vimka viimasel kaleidoskoobi keeramisel, mis ehmatab lõpetama? Igatahes pole karta, et tegu oleks puhtalt ja ainult kommunikatsioonialgeta tekstiga lugemismasinale, staatilisele elektrile või puhkavale nurmele.

George R.R. Martin – Fevre'i unelm (2009)

“Õhtu kulus, nii reisijad kui meeskond muutus rahutuks. Baaris joodi kõvasti. Mõned plantaatorid alustasid kaardimängu, teised laulsid, üks kindlameelne noormees rääkis valjusti orjade vabastamisest ja teenis sellega ära kepihoobi.” (lk 87)

Tõeline jutustatud ja kirjeldatud vägivalla kamakas, lugudes käib selline inimeste rappimine, et iga inimvihkaja säraks õnnest ning limpsiks rahulolevalt huuli. Keegi saab raudkangiga vastu mordat, murtakse paar selgroogu ja kõrisid rebitakse päris mehiselt – veresaunad on majesteetlikult küllaldased. Mõnda aega arvasin, et pole ammu vampiiridest lugenud, aga siis meenus Zotov. Midagi lähedast on sellele raamatule ka ehk Woodrell, häguselt haakuks vast ka Powers ja Mutis.

“Jõgi voolas edasi, just nagu oli alati voolanud, ei teadnud midagi ega tahtnudki teada Damon Julianist ja teistest temasugustest, jõe kõrval oli öö rahvas tühine ja lühiealine, ka siis, kui nad on kadunud ja unustatud, voolab vana kuradima jõgi ikka edasi, uuristab endale uusi kanaleid, uputab linnu ja põldusid, ehitab uusi kaldaid ja jahvatab oma lõugadega aurikuid, nii et neist jäävad järele vaid pilpad.” (lk 229)

Peategelane Marsh on toredalt mühaklik, see kuidas ta luulet loeb ja selgitab, on vinge (nt lk 257). Hapu Billy on kui mingi Guglunk (lapsik paralleel, aga siiski). Vampiirid ehk öö rahvas jäävadki kuidagi... ebainimlikuks (mis ongi ehk... õnnestunud). Martini järgi on vampiirid muuseas pärit Uuralitest – nagu noh, vana teooria järgi soomeugrilasedki (tõsi küll, mitte just aastatuhandete tagant nagu öö rahvas; ehk siis eelkäijad või nii). Krapsakalt on juttu Mississippist ja orjanduse agooniast.

“Kogu tekk õhkas kuumusest. Ahi möirgas ja ragises ning iga kord, kui kütjad puid juurde viskasid, paiskusid leegid koldesuust välja. Grove oli kõik oma kütjad tööle pannud, mehed higistasid ning toitsid hõõguvoranži magu, määrides pööginotte ja männijändrikke enne ahju viskamist rasvaga. Grove'il oli kaasas pang viskit ja suur vaskkulp ning ta käis kordamööda iga mehe juures, et nad saaksid juua oma tööd samahästi kui katkestamata. Higi jooksis ta paljal rinnal ojadena ning just nagu ta kütjatelgi, punetas ta nägu hirmsast kuumusest. Oli raske mõista, kuidas nad seda talusid, aga ahju kütmine ei katkenud.” (lk 278)

Kui aus olla, siis see raamat on Martini tõlgetest mõnusaim; et puhas adrenaliinilaks, ei mingit lõputut intriigikerimist ega pseudotamist. Tegelased on terviklikud ja atmosfäär realistlik. Möödaminnes võiks mainida, et kui on huvi lugeda eesti keeles midagi üldistavat Martini kohta, saab seda teha vaid Fantaasia üllitatud “Windhaveni” abil (kus küll ei mainita sõnagagi seda raamatut, ent ikkagi tahaks kiita “Sündmuste horisondi” raamatute toredalt põhjalikke järelsõnasid), Varraku raamatute puhul saab lugeda vaid pisukest tagakaanetutvustust.
Ave, Caesar, morituri te salutant.

“Abner Marsh vaatas üles oma uhke daami halli kõduneva vraki poole ja nägi, et mingi neetud lind on korstnasse pesa teinud. Teised linnud tiirutasid ringi ja laperdasid puult puule ning tegid oma väikseid linnuhääli, mis ärritasid Abner Marshi lausa lõputult. Hommikune päikesevalgus langes puude vahelt aurikule viltuste erekollaste kiirtena, milles hõljusid tolmukübemed. Viimased varjud põgenesid hommiku eest võssa.” (lk 365)

baas
päevaleht
sadama 5 (kr)ahv
bukahoolik
fantaasiajuttude muljed
padjaklubi

William Faulkner – Kui ma olin suremas (1971)

Kui ma mõtlen Faulknerile (mitte et seda tihedalt teeks, aga ta 2 romaani on lähedased olnud), siis kerkib silme ette alati see lõik (või õigemini see äraspidine fiiling, mis selle lugemisega kaasneb; seosetu ratsionaalsus):

“Cash
Ma tegin ta längnurgi.
1.Naeltel on rohkem kinnituspinda.
2.Igal liitel on kahevõrra kinnituspinda.
3.Vesi saab ainult nurga all sisse imbuda. Vesi liigub kergemini üles-alla või rõhtsalt.
4.Majas ollakse kaks kolmandikku ajast püsti. Sellepärast tehakse ka tapid ja liited ülalt alla. Sest pinge on ülalt alla.
5.Voodis ollakse kogu aeg pikali, ja nii on tapid ja liited tehtud külgsuunas, sest pinge on külgsuunas.
6.Ainult et.
7.Inimese keha ei ole neljatahuline nagu liiper.
8.Animaalne magnetism.
9.Surnukeha animaalne magnetism kisub pinge längu, sellepärast tehakse kirstu tapid ja liited längnurgi.
10.Vanadest haudadest võib näha, et maa vajub längnurgi.
11.Tavalises augus vajub ta aga keskelt lohku, sest pinge on ülalt alla.
12.Sellepärast tegin ma ta längnurgi.
13.Nii on puhtam töö.” (lk 57)

(Jutt on emale kirstu tegemisest keset valitsevat tohuvabohu.) Et selle lõigu naljakusest aru saada, tuleb paraku kogu raamat läbi lugeda. Bon voyage.

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu 1 (2003)

“Sest kahjuks ilmneb, et inimene on parandamatult arvustav olend. Ta pole mitte üksnes sunnitud kasutama teatud “üldisi” mõõdupuid, mis nagu halvad tollipulgad iga ühiskondliku muutuse puhul pikenevad või lühenevad, vaid peale selle tunneb ta endas tungi kõiki fakte, mis tema vaatepiirile ilmuvad, interpreteerida, ilustada, laimata, lühidalt – võltsida ja valeks ajada omaenda individuaalse otsustuse abil, tundes end sealjuures siiski olevat vastupandamatu sunduse vabandatavas olukorras. /-/ Tõepoolest, isegi tänapäeval ei ole veel olemas ühtainukestki ajalooteost, mis oleks vajalikus mõttes objektiivne. Ent kui kord peaks mõni surelik leidma endas jõudu kirjutada midagi nii erapooletut, siis oleks seda fakti ikka veel väga raske konstateerida, sest sinna juurde peaks kuuluma keegi teine surelik, kes leiaks endas jõudu midagi samavõrd igavat lugeda.” (lk 25)

Lugemismõnu raamat – kohtumine targa inimesega, kellele on jutustamine ja teadmiste kasutamine rõõmuks; autor, kes oskab arusaadavalt väljenduda. Ehk paneb uskumatusest kukalt kratsima see, et kui tegemist ongi vaid originaaltekstiga – või siis Friedell rahumeeli siiski kasutab teiste autorite mõtteid, ilma otseselt neile viitamata? Pisut intrigeeriv on näha sellise austerlase kõrvalpilku saksa rahvusele ja selle hingehoiakule, Viini ja Teutooni vastandumine.

“Keskaeg näib meile süngena, piiratuna, kergeusklikuna. Ja tõepoolest – tollal usuti tõesti kõike. Usuti igat visiooni, igat legendi, igat kuuldust, igat väljamõeldist, usuti tõtt ja valet, tarka ja hullumeelset, pühakuid ja nõidu, Jumalat ja Kuradit. Ent usuti ka iseennast. Kõikjal nähti realiteete, isegi seal, kus neid ei olnud: kõik oli tõeline. Ja kõikjal nähti kõikidest realiteetidest ülimat, Jumalat: kõik oli jumalik. Ning kõige üle võis laotada omaenda unistuste ja joobumuste võluloori: kõik oli ilus. Sellest – hoolimata kogu võimest tunnetada teispoolsust, hoolimata kehvusest ja kitsikusest – johtus nende aegade oivaline optimism: kes usub asjadesse, on alati tulvil kindlat lootust ja rõõmu. Keskaeg ei olnud sünge, keskaeg oli helge! Terve Linnuteega, mille ratsionalism on aatomiteks lammutanud, ei suuda me vähimatki teha, kuid mingi pruntispõselise ingli ja kangekaelse paharetiga, keda me südamest usume, suudame vägagi palju peale hakata! Lühidalt: elul oli tollal palju enam kui tänapäeval maali, marioneti- või nukuteatri, muinasjutumängu, lavamüsteeriumi iseloom, nii nagu veel praegugi meie elul lapsepõlves. Seepärast oli elu selgem ja meeldejäävam, erutavam ja huvitavam ning teatud mõttes reaalsem.” (lk 95)

“See asjaolu, et keskaja inimese hinge värvipaletil ei olnud veel üleminekuid, on samuti puberteeti meenutav eripära; teravalt ja vahetult olid kõrvuti eredaimad värvid: viha purpurpunane, armastuse säravvalge ja ahastuse sünge must. Ülima õrnuse ja leebuse jooned paiknevad kõrvu mõttetu tooruse tegudega, mis ärataksid jälkustunnet, kui me ei peaks neid hindama kui lapseliku impulsiivsuse purskeid. Ka tollaste inimeste välises käitumises oli veel palju sellist, mis on omane lastele. Õrnusepuhangud on tohutu sagedased, embusi ja suudlusi vahetatakse igal mõeldaval põhjusel ning sageli ka ilma põhjuseta; pisaraid valatakse kergesti ja ohtralt.” (lk 97)

Vahel olen vigisenud fantaasiakirjanduse mõneti frivoolsete inimsuhete kohta, ent hiliskeskaja valguses (nt lk 151-155) tundub see vigin üsna moraliseerivana. Harituse puudumise tõttu mõjuvad keskaja religioonifilosoofilised arutelud kui hane selga vesi.

“Renessansi naiivsus on tema pahe juur. Kui me nonde häbitegude kirjeldusi loeme, siis, hoolimata kogu moraalsest vastikustundest, peame siiski imetlema nõtkust, hästikasvatatust, vormitäiuslikkust, võiks peaaegu öelda, et taktitunnet, millega inimesed tollal tüssasid, riisusid ja tapsid. Mõrv kuulus tollal päris lihtsalt elu majandusliku poole juurde, nagu ju tänapäevalgi kuulub elu majandusliku poole juurde vale. /-/ Kirglik naudinguhimu – kuid kunsti ja vaimuga õilistatud naudinguhimu – täitis tollaseid inimesi, küllastamatu nälg ilusa järele, ilusa järele kõikjal: ilusate sõnade ja teoste, ilusate tegude ja kuritegude, ilusate etteastete ja lahkumiste, ilusate mõtete ja kirgede, ilusate valede ja skandaalide järele, ilu kui elu koostisosa järele, mis teeb kunstiteoseks mitte pelgalt üksikud, mõningased asjad – majad, kujud, peolauad –, vaid kogu elu. Kuid elutargemat, sügavamat suhet loomise saladustega nad ei taotlenud.” (lk 232-233)

Pole vast mõtet rõhutadagi, et Friedelli paralleelid oma kaasaja kitsaskohtadesse on 21. sajandilgi kenasti õilmitsemas, oleme ühe ajastu lillelapsed. Love, peace & happiness.

“Mida sügavamalt suudab mingisugune teadus tungida imelisuse piiridesse, seda teaduslikum ta on. Kui me tänapäeval enam imesid ei koge, siis ei näita see seda, et me oleme targemad, vaid seda, et me oleme temperamenditumad, fantaasiavaesemad, vaistult nürimad, vaimult tühjemad, lühidalt: et me oleme muutunud rumalamaks. Imesid enam ei juhtu, kuid mitte sellepärast, et me elame edumeelsel ja valgustatud ajal, vaid sellepärast, et me elame sedavõrd allakäinul ja Jumalast hüljatud ajal.” (lk 243)

“Uusaja inimesel on praktilisem mööbel, kiiremad sõidukid, soojemad ahjud, heledamalt säravad valgustid, mugavamad elumajad, paremad õppeasutused kui keskaja inimesel, ning see ja veel sadakond teist asja kindlustavad talle vabama, hõlpsama, isikupärasema elu. Kuid kõik need mööblid, sõidukid, ahjud, valgustid, elumajad ja õppeasutused on täiesti ühesugused. Looduses ja ajaloos peab lihtsalt alati kõige eest maksma. Sünnib isikupärasus ja kaob isiksus.” (lk 249-250)

Friedellil on oma visioon õigest kristlusest, mis mõneti mõjub päris anarhistlikult (lk 335-340), või noh, ehk ka (vaimu)aristokraatlikult (pole aimugi, kui ketserlikult võivad tunduda ta mõtted paduluterlasele).

“Siinkohal puudutame kristluse keskset probleemi, kohutavat küsimust: kuidas on võimalik, et inimene on ühelt poolt täiesti vaieldamatult halb olend ja teiselt poolt siiski ei taha halb olla? Miks ta ei tee selget valikut mõlema võimaluse vahel, mis talle on antud? Ta ei ole elajas ega ingel. Elajas võtab ilma kõlbelise kõhkluseta ette kõike, millest on kasu talle või tema järglastele. Inglil on südametunnistus ja ta toimib selle järgi. Inimene ei tee ei ühte ega teist. Ta ei ela ei “Jumalale meelepäraselt” ega “looduslikult”. See tohutu dilemma teeb temast groteskse uunikumi, kogu loomisloo absurdissimumi. Ta on grandioosne nurisünnitis, ringirändav leht täis küsimusi. Kui ta on hea, miks ta teeb halba? Kui ta on halb, miks ta armastab head? Neid ahistavaid küsimusi esitab iga inimsaatus uuesti.” (lk 318)

teine raamat ja kolmas raamat

ekspress

M.J. Eisen – Luupainaja. Arutused ja jutud luupainajast (1922)

“Pealiskaudu luupainaja elu ja olu vaadates näikse luupainaja vaimude riiki kuuluvat; aga kui terasemalt lugu tähele paneme, langeb elukas vaimude vallast surelikkude riiki. Ometi ei ole luupainaja tavaline inimene, vaid inimene, kes iseäraliku tarkusega enesele vaimude omadusi osaks saanud. Luupainaja võib oma endist kuju muuta, kui tarvidus nõuab; võib inimesena, loomana, asjana jne. esineda; on tarvidus mööda läinud, võtab ta omale jälle inimese kuju. Õieti ei muuda luupainaja-inimese keha ennast sugugi, vaid ainult hing. Tahab hing rändama minna, jääb keha eluta maha. Oma rändamisteel võib nüüd hing Ovidiuse sarnaseid muutusi ette võtta. Lahutagu ka jõed ja mäed hinge ihust, kõik, mis hinge ta moondustel puutub, puutub ka kaugel olevat keha. Haavab keegi näiteks luupainajaks käivat ühel või teisel kujul ilmuvat hinge, siis haavab ta ühtlasi ka selle kodus maas magavat hinge.” (lk 25)

“Muidu usub rahvas veel, et peaasjalikult punajuukselised ja niisugused, kel kaenla-augus karvad puuduvad, luupainajateks on määratud. Mõnikord ei tea luupainajateks käivad isikud isegi, et nad luupainajateks käivad. Igatahes võivad nad kas oma tahtmise või teiste sunnil vaevamas käia.” (lk 26)

“Et inimese hing luupainajaks läheb, siis ei saa elukat ükski uks ega hoone kinni pidada, ehk olgu siis, et kõik praod ja viimsed kui augukesed kinni topitakse, nõnda et tuba niiütelda õhukindlaks saab. Niisugusest kohast, kus õhku sisse ei pääse, ei pääse ka luupainaja sisse. Pääseb aga kuskilt õhku majasse, olgu pragu kui väikene, siis mahub sealt luupainaja ometi küllalt sisse minema. pannakse hoones, kuhu luupainaja sisse tulnud, viimane kui pragu või oksa-auk kinni, siis ei pääse luupainaja hoonest enam välja.
Mis on luupainaja rändamise siht? Ei miski muu kui vaevamine, piinamine. Luupainaja läheb selle selga, kellele ta tahab kurja teha. Tavalisest ilmub luupainaja ööse, juhtub aga ka kordi, et luupainaja päeva ajal inimese peale tuleb. Ikka hakkab luupainaja inimest alles siis vaevama ja piinama, kui inimene magama uinunud ehk silmad kinni läinud.
Mõne inimese peal käib luupainaja harukorral, teiste peale aga iga ööse. See, keda luupainaja iga ööse tallab, lõpeb viimaks üsna ära, nii et surm ähvardab kätte tulla, kui luupainaja vastu aegsasti abi ei leita.
Aga mitte üksi inimesi ei talla luupainaja, vaid niisama ka loomi. Mistarvis aga loomi? Seks, et loomade peremehele kahju teha. Hobune, keda luupainaja tallab, ei jaksa enam tööd teha, lehm, kelle seljas luupainaja käib, ei anna enam piima. Seega teeb luupainaja loomade omanikule palju halba. Loomade seljas tallamisega tahab luupainaja loomade peremeest kiusata.
Loomadest kannavad kõige rohkem hobused luupainaja piinamist. Luupainaja tallamise järele on nad hommikul, otsegu oleksid ööse vanapagana vankri ees sõitnud, märjad ja värisevad. Nad pistavad pea sõnnikusse, nagu annaks sõnnik abi.” (lk 27-28)

“Teab ju rahvas muidugi jutustada, et mõnikord tallatav seni luupainajast vaba oli, kuni ennast oskas külas kuskil varjus hoida. Tuli aga luupainajast vaevatud isik koju tagasi, siis võttis luupainaja teda seal õnneks. Jäi piinatud isik ühte kohta liiga kauaks luupainaja eest varjule, siis otsis luupainaja ta sealt viimaks üles ja painas teda pahemini kui maakera Atlast.” (lk 28-29; Eisenil naljakas viis muuta teksti kujundlikumaks kasutades mitmel pool antiikmütoloogia ainest.)

“Enamasti käivad naisterahvad, kas noored tütarlapsed või vanemad naised luupainajateks, koguni harukorral meesterahvad. Noored tütarlapsed käivad tavalisesti noortel meesterahvastel luupainajaks, mitte ikka oma tahtmise järele, vaid sagedasti on nad “pandud” käima.
Niisugusel puhul, kui keegi noor tütarlaps noort meest käib painamas, juhtub mõnikord seda, et painamine painaja ja painatava vahel abieluga lõpeb. Abielus kaob kohe kõik tigedus painaja poolt ja abielu ise saab eeskujulikuks õnnelikuks abieluks, kuni ta kas 7 või 14 aasta pärast iseäraliku juhtumise tagajärjel kurvalt lõpeb.” (lk 29; see siiski tüüpilisem germaani rahvaste juures – lk 31)

“Inimeste ja loomade luupainaja vastu arvatakse Tarvastus heaks ennetuntud viisil piits teha, piits tõrva sisse kasta ja tõrvase piitsaga inimest või looma, kellel luupainaja seljas, nii tugevasti kui iganes jõuab, lüüa. Luupainajaks käijal nähakse siis teisel hommikul tõrvamärk üle näo käivat. Luupainajaks käija tuleb lööjalt kohe midagi paluma, kas keppi, luuavart, luuavõru või muud sellesarnast. Ei anta seda, mida palutakse, kaob luupainaja ära (J. Kenkmann Tarvastust).” (lk 38)

“Luupainaja unenägudel on peale hirmutuste tihti veel iseäralik märk juures: nad on mõnikord erootilise iseloomuga. Inimeste luupainaja on ikka painatavast soo poolest erinev isik: meest painab naisterahvas, naisterahvast meesterahvas. Palju sagedamini piinavad naisterahvad meesterahvast.” (lk 45)

“Rohud ei tee luupainajale midagi. Tahad sa luupainajast lahti saada, siis pead oma elukorda muutma. Kõige pealt katsu selle eest hoolt kanda, et vere paljus väheneks ja kõht alati õigel korral seisaks. Nimelt ei tohi õhtul palju süüa, vaid mida vähem, seda parem. Niisama ei tohi seliti ega pehme aseme peal liiga soojalt magada. Ka ülearuse töö ja vaeva eest peab luupainaja kannataja ennast hoidma. Kipub luupainaja siiski kallale, siis pandagu keegi valvama. Niipea kui valvaja näeb magaja rahutuks minevat, äratagu ta magaja silmapilk üles.” (lk 46)

Juhan Raude, Arvo Sandberg – Eesti NSV 1975. a. üldlaulu- ja tantsupeost osavõtja meelespea (1975)

Hommikusel meeltesegadushetkel jäin millegipärast lehitsema sellist teatmikku, tekkis äkki huvi, et mis kandi mehed mu lapsepõlvekoolis ööbisid – selgus, et Tartu rajooni omad. Hüva.

Seejärel lugesin igasugu ohutuseeskirju tänaval kõndimiseks, tuleohutuseks ja ühistranspordi kasutamiseks, aga need olid igati mõistlikud ning tsiteerimiseks liialt arukad. Hoopis torkas silma tol ajal Tallinnas olnud telefoninumbrite mitmekesisus. Lapsepõlvest mäletan, et kasutusel olid kuuekohalised numbrid (senimaani harjunud telnumbreid kolme kaupa esitama; praegused seitsemekohalised on esteetiliselt koledad) – selles teatmikus neid ka on (Nõmme, Mustamäe ja lennujaama kant), aga enamus numbreid ikkagi viiekohalised. Ent – leidus ka seitsmekohalise kombinatsioone – Tallinna Polütehnikumu ühiselamu (Pärnu mnt 57): telefon 407-93-43 (lk 37); või A. Müürisepa nim. Kutsekooli ühiselamu (Tulika tn 37): telefon 6425-226 (lk 36). Põnev, kas pole?

Rongkäigu rivistamise plaanist selgub, et milliseid tobedaid nimesid ikka kesklinna tänavad sel ajal kandsid – Suvorovi pst, Mitšurini tn, Gagarini pst (lk 24). Üpris jäle. Ja Moskva tsirkus andis pea iga päev etendusi, tähtsamatel pidupäevadel suisa 3 korda päevas. Et oleks ikka internatsionaalne pidupäev kõigile.

No vot, selline tarbetu teadmise hetkeke.

“Pärast sisenemist autobussi, trammi või trollibussi liikuge kohe edasi väljapääsu poole.” (lk 6)

Robin Hobb – Kuninglik salamõrtsukas II/2 (2009)

““Mõnikord,” märkis Chade, “oleks palju kergem oma kuninga eest surma minna kui talle oma elu kinkida.”
Ma langetasin nõusoleku märgiks pea. Ülejäänud öö valmistasime me mürke, et ma saaksin oma kuninga nimel uuesti tapma hakata.” (lk 52)

Pärast härdaid raamatuid mõjub Hobbi lugemine kui kosutav päikesepahvak, pole siin ka suuremat kõlvatust ega vägivaldsust, lihtsalt puhas adrenaliin. Kahesõnaga, hea puhkus.

Nagu ikka on mälus pudru ja kapsad nende pooleli fantaasiaraamatutega (lisaks Hobbile Martin, Robillard, Rothfuss, veel keegi?), mitte ei mäleta, kes kus mida teeb ja kes millal loojakarja saadetud, iga kord mõnd raamatut alustades püüad sobrada mäluriismetes ja leida midagi ühtivat. Ja muidugi kirjastuste poolt see tore komme üht teost kaheks tõlkeraamatuks poolitada.

Kuskilt võiks leida nimekirja, et mis on omane igale muinasfantaasnikule – et elavad surnud (olemas) ja koletised (ei mäleta, kas Hobbi eelmistes raamatutes oli, vist mitte) ja vaeslapsed (muidugi) ja kuningatapp ja vennavaen (ikka) ja härras noorpõlvearmastus (olemas) ja üleloomulikud võimed (olemas; aga see taid... pole nagu niivõrd lapsik fantaasia, päris asine teine) ja eepilised lahingud (hmm, mitte just eepilised, Hobbil pigem kokkupõrked). Nimekirja peaks täiendama.

Ühesõnaga, jätkub taidumine ja taidlemine, kurjad kutid on võitmas jackpotti. Fitzi “sepistamine” on muidugi vinge, huvitav-huvitav – millised jäljed sellest on järgmises raamatus? Vist võib öelda, et see Hobbi seeria on pooleliolevatest fantaasiatest kõige mõnusam (hägus mälestus Robillardi esimese raamatu lõbususest on ikka midagi muud), pole seda martinlikku titaanide soodomat ja gomorrat või rothfusslikku superkangelast. On lihtsalt selline... terav seiklus.

baas
raamatumaailm
segane maailm

Oskar Luts – Olga Nukrus. Ants Lintner (2009)

“Kuid seda raamatut, mida praegu lehitses, võiks lugeda mõnel põllupeenral, kuskil valmiva rukkipõllu serval – see on mõte! Loeks niipalju kui loeks, vaatleks taevasina ja valgeid pilvi, kuulataks kõrte sahinat, mõtiskeleks ja, kui lamades parajasti ehk ulataks, murraks endale paar rukkilille.” (lk 11)

Raamat, mille lugemist olen püüdnud alustada üle kuu aja juba, kuid miskipärast ei leidnud õiget tuju selleks, nüüd siis sai hambad ristis kiirkorras läbitud. Tundub, et suvine Lutsu vaimustus hakkab vaikselt lahtuma.

“Olga Nukrus” on ikka üks üleütlemata sentimentaalne ja hale lugu, Olga ja Arnold kui lõpmatu coitus interrupti. Peategelased on üksindusest niiöelda lolliks läinud, väikseimgi lähedus paiskab neid joovastavasse segiolekusse (millest ärkamine on muidugi karm). Sentimentaalsed ja pead laiali otsas, sotsiaalsed totukesed. Peategelaste suhted muu maailmaga on kui lõputud valestimõistmised, tugevam surub peale oma arusaamise ja nõrgem (Olga & Arnold) püüab seda arusaama mõistmata kuidagi olukorraga kohaneda, olles igati moraalsed ja endale vaikselt ontlikud (või ma ei saa tõesti Lutsu mõistukõnedest suurt aru?). Huvitav, kuidas võiks välja näha film sellest jutustusest? Oeh. Mul on kahju inimesest, kes leiab siit endale samastamist.

-

“Lintneri konarlikkus käitumises oli temale ainult kasuks, tõi poolehoidu – taheti maailmas aeg-ajalt näha mõnd sancta simplicitas'e taolist olevust. Ta rõivaist heljus talutare lehka, tema suured käed võisid tugevasti haarata mõnd õrna pihta: mõnigi habras naisekeha igatses tugevat pigitsust, muljumist, valu – kui see tuli mehiselt mehelt.” (lk 111)

“Lea rõivaist heljus kerge aroom nagu naistelt, kes end lõhnatavad maitsekalt; tugev ja habras, ei tarvitse kaitset, kuid tarvitab seda siiski. Aroomilised puusad mänglesid. Sügav ajalugu võis peituda neis. Nende pärast tihti jätab mees maha kõik muu, saab kangelaseks või kurjategijaks – ehk ka mõlemaks korraga, sest kus on see täpne piir? Jeanne d'Arc kutsus, ja mehed käisid ta järel otsekui hullunud; oli ilus surra ilusa naise eest. Ja kui hukkusid ühed, siis seda enam armusid teised mehed. Naine, raud ja tuli – kolm elementi, ütelgu uuem keemia, mida soovib – see tema asi.” (lk 117)

(Nende tsitaatide järgi võiks küll Lutsu pidada varjatud sadomasohuviliseks.)

“Ants Lintner” on parem ja lühem, senini päris päevakajaline või õigemini – aegumatu. Noor armunu Ants ja tema armastatu Lea ning milliseid keerdkäike see Lintneri poiss kogeb (noh, lõpuks saab vastu päid ja jalgu, femme fatale teeb mis tahab). Kohviku külastajatest (lk 121-123) võiks ehk arvata, et autor kirjeldab nii mõndagi omaaegset tuntud inimest (aga keda, ei oska pakkuda). Luts oskas ikka hulle ja nauditavaid lauseid kirjutada, justkui veider tahe öelda ühe lõiguga kõike.

“Kevad ei tule nii ruttu, nagu teda oodatakse, aga kui ta kord tulema hakkab, siis tulebki; harva petab. Rentslites sulisesid veed, suured luuad ajasid rämpsu maja eest maja ette, et oleks puhas oma ukseesine. Kolossaalne politseinik nägi kõike, ent ei lausunud sõnagi, ainult vahtis kurjalt. Räästalt tilkus; kopp-kopp langes Ants Lintneri luitunud kübarale. Ah, ta varsti ostaks uue, aga see tunnivõtja-poiss pettis teda, ei toonud raha, see oli täielik kelm, käis plikadega, sellest kunagi ei võinud asja saada.” (lk 151)

Joseph Roth – Legend pühast joodikust (1999)

“Talle näis, et tema sõber oli vihmas samamoodi kaotsi läinud, nagu ta oli teda juhtumisi kohanudki, ja kuna tal raha enam taskus polnud, välja arvatud kolmkümmend viis franki, ja ta oli enda meelest saatuse poolt ära hellitatud ja kindlalt veendunud teda veel ees ootavates imedes, otsustas ta nii nagu kõik vaesed napsivennad usaldada end taas Jumala hoolde, selle ainsa hoolde, kellesse ta uskus. Niisiis läks ta Seine'i äärde ja tuttavast trepist alla, mis viib kodutute asupaika.” (lk 28)

10 aastat tagasi läks see lugu päris hinge, mõjus ehk tõesti kuidagi pühalikult (ehk ka mingi assotsiatsioon “Leaving Las Vegas” filmiga?); nüüd vist too drunk to fuck. Ausalt öeldes pole mul midagi mõttekat lisada tõlkija järelsõnale, mis annab tekstist autoriteetse tõlgenduse.

Et raamat on nii pisike, siis lugesin nüüd seda kahel korral. Esimesel korral jäi pettumus aastatetagusest lugemiskogemusest, tekkisid sarkastilised mõttekesed nagu “Kuidas küll Pariisi joodikud ja paadialused siinses kliimas vastu peaksid – naeruväärne.” või “Tekst, mille puhul autor ja ta omamütoloogia on esiplaanil, kui loetav või tuntud oleks tekst siis, kui selle avaldanuks mõni tundmatu autor, näiteks Martin Meerits või Kalju Kotkas või mis iganes nimega?”. Noh, pettumus ühesõnaga.

Miski jäi kripeldama ning lugesin siis teistkordselt ja siis olid pisut lootustandvamad mõttekillud nagu “Positiivselt traagiline meeleolu, lihtsameelne õrnus. Südantmurdva helgusega satub Andreas Kartak ikka viimasel hetkel enne püha kohuse täitmist jooma ning kaotab ikka ja jälle vajaliku rahasumma sõbralikele inimestele.” ja “Kihvt lausestus, musternäide klassikalisest kirjutamisest.” M.o.t.t.

Robert A. Heinlein – Friday (2003)

“Kui naine pöördus ja eemaldus, märkasin paljaid rindu. Ta ilmus täielikult nähtavale ja ma nägin teda pealaest jalatallani. Hea figuur – võib-olla veidi lai tagumik, kuid siredad sääred, sale piht ja rinnad nagu minul... ja mul pole just põhjust kurta.” (lk 74)

Juba esimestest lehekülgedest tabab taas rexstoutlik fiiling – ulmekrimka, kõiketeadja boss ning jutukas ja vahva alluv. Hiljem lisandub veel üks dimensioon – et tegemist on nii krimka, ulmeka kui naistekaga (päris veider on nt lugeda Elleni abieluprobleemidest jms).

Taga targemaks: tekst hõljub tiirasusel – julgeks arvata, et kangelanna tundemaailm on selgelt meesautori poolt kirjeldatud, ehk siis psühholoogiline usutavus (on see vajalik?) on üsna camplik (huvitav, kuidas naislugeja seda teksti koges? Mida arvas tõlkijanna tööd tehes?). Võibolla peategelase (õigustatud) paranoia pangakaartide kasutamise kohta on omamoodi vana Heinleini reaktsioon tolleaegsete tehnikauuenduste vastu, 80ndate alguses vast töötasid juba sularahaautomaadid? (Noh, abitu spekulatsioon muidugi.) Raamatu lõpp on toredalt jabur hipindus.

Tagasihoidlikult arvan, et tegemist on üsna iganenud tekstiga, sobilik kirjutamisaegsetele ameeriklastele, aga nüüdseks küll reliktimoodi. Aga – igaühele oma, parem lugeda raamatut kui telekat vahtida.

baas

Jonathan Fenby – Allianss (2009)

“Kui peaminister ütles, et tal on aeg minna, küsis Stalin:
“Miks me ei võiks peatuda minu Kremli korteris üheks joogiks?”
“Sellistest ettepanekutest ei keeldu ma kunagi,” vastas Briti liider.” (lk 174-175)

Inglise, Ameerika ja Vene liidreid Teise maailmasõja ajal võiks selle raamatu järgi iseloomustada kui “haiguste ravi, kontrollitud” - kõik kolm tippliidrit olid kui mingid meditsiinilised isendid, kannatades kõiksugu erinevate vaevuste käes (ja ega kaaskondki just raudse tervisega hiilanud). Populaarteaduslikule ajalooraamatule omaselt saab siit lugeda igasugu klatši ja teemasse mittepuutuvaid naisseiklustest. Et autor on inglane (kui ma ei eksi?), siis enam tähelepanu brittide tegudel, ja noh, eks Churchill oligi isiksusena huvitavam kui Roosvelt või Stalin (no teadagi inglise huumor jne). Poliitikute tsitaadid kui küüniline huumorimaailm, nii mitmelgi korral kutsuvad esile mõnusa itsituse.

Mingis mõttes järjekordne raamat illustreerimaks poliitika ja poliitikute räpasust (see võib muidugi olla esil seoses raamatu kollasusega?). Balti riigid olid ikka sellised etturid, et endalgi hakkab häbi. Mis värk Stalinil nende hundikritseldustega oli? Kas neist piltidest on mõni säilunud ja on sel juhul võimalik neid kuskil näha? Raamat lõppeb igati melanhoolselt, kõik peale Stalini said kõrvale heidetud (samas – värsked ja tegusamad asusid asemele).

Pisut ootamatu, et sellisel tellisel puudub igasugune pildimaterjal (v.a. esi- ja tagakaanel), nagu õrritades kirjeldab Fenby erinevaid fotosessioone. Toimetamata näpukad tekstis tekitavad aegajalt kahemõttelisusi.

“Churchill ütles, et kogu poliitikamaailm on nüüd värvitoonide küsimus ja et tema riigil, võib öelda, on nüüd üsna roosa ilme. “Märk heast tervisest,” märkis Stalin.” (lk 280)

kes-kus

Astrid Saalbach – Pieta (2008)

Sisemise kompamine? Monodraama paratamatu aistingulisus? Kui palju on üksilduses kogutud hetki, millest sa tahaksid rääkida? Naistekas intellektuaalsetele naistele? Heaoluühiskonna keskealiste probleemid? Kas lähedus on olemas? Tahaks küsida, et mis.

Raadioteatri kuuldemäng
sehkendamine

Dan Simmons – Endymioni tõus (2006)

“Meie elemendid Tasandis – elemendid, kelle eesmärgiks pole mitte ainult inimsoo säilitamine, vaid ka teie liigiga mingis liidus püsimine – hävitasid John Keatsi kübriidi ühe koopia, kuid selle asemele loodi teine, kellel õnnestus oma põhiülesanne täita.
Ja selleks ülesandeks oli – teha sugu ühe kindla naisterahvaga ja luua “messias”, kes oleks seotud nii Tasandi kui inimkonnaga.” (lk 274)

Selles suhtes “halb” raamat, et tahad muudkui teada, mis edasi juhtub ja seetõttu muudkui kappad kiirkorras edasi (ja avastad, et jätsid miskit tähelepanuta). Neljas raamat on ka seepärast “tänamatu”, et sealsed ajasegadused puutuvad kokku esimese ja teise raamatuga – et kes kus mida ikkagi tegi. Ja mis paganama ajas see toimus.

Hyperioni seeria käib lainetena – kui esimene ja kolmas raamat on nagu indiviidikesksemad lood (no enamvähem), siis teine ja neljas osa on üüratud impeeriumite lood (vastavalt siis Hegemooni ja Pax; muidugi jätkuvad omad väiksed ajalood).

Alates käesoleva raamatu II osast muutub raamatusarja senine peatükindus (“Hyperion” tegelt... oli ka vist traditsioonilisem) – selmet iga intrigeeriva peatükilõpuga hüpata järgmisse peatükki hoopis teise intriigikeskkonda, liigub nüüd “Endymioni tõus” sirgjooneliselt edasi, Pax kaob tausta, ikka Raul ja Aenea siin ja seal.

“Silla teises otsas kaljuastangul seisab miski, mida varjavad tihedad pilved. Nemes lülitub termonägemisele ja naeratab, kui näeb, et see pikk kogu ei kiirga vähimatki soojust. Ta sondeerib seda oma otsmikku installeeritud radariga ja uurib kujutist: kolme meetri kõrgune, ogad, neli ülemõõdulist lõikursõrmedega kätt, absoluutselt radarpeegelduv kilpsoomus, vahedad terad rinnal ja laubal, hingamine puudub, õlgadest ja otsmikukidadest kerkimas lõikurtraat.” (lk 474)

Raul on ehk humoorikam kui eelmises raamatus, päris lõbusad on ta hinges pulbitsevad armukadedushood. Siin esindatud ka kosmoseerootika, Raul ja Aenea avastavad kaalutuse lihaliku poole.

Eelmise raamatu puhul sai mainitud rohelist ulmet, mis siiski järele mõeldes paneb pisut kukalt kratsima – et need Heidikud tahavad teha omamoodi nõukogudelikku jõgede ümberpööramist ning panna kõrbed (või siis gaasihiiud siinses kontekstis) haljendama – et kas nende ideaalid pole samuti... tasakaalu rikkumine, mitmekesisuse hävitamine?
“Muiri Vennaskond ja meie, Heidikute, lõdvalt seotud konföderatsioonid ei taha midagi vähemat, kui et kõigi planeetide pind, mered ja atmosfäär kõigi tähtede ümber elust rohetama lööks. Enamgi veel, me töötame selle nimel, et galaktika muutuks roheliseks... et selle köitraod... elu superstringid... ulatuksid naabergalaktikateni.” (lk 567)

Omamoodi naljakas, kuidas Simmons võimendab 20. sajandi konflikte edasi tulevastes kosmosetsivilisatsioonides – et palestiinlased ja neomarksistid ja kes kõik veel püsivad oma ideoloogiatega elus nii 11-12 sajandit hiljem ja igasugu kosmosekolgastes. Budistlikud lendurid (nt lk 300) sarnanevad üsna Windhaveni ametivendadega. Paavsti teotus toimub nii sobilikult lk 666. Braavo.

“ “Nii et puistan su tuha laiali?” sosistasin ma lõpuks.
“Jah,” sosistas Aenea peaaegu juba läbi une.
“Mu kallis armas tirts,” ütlesin ma, “sa oled üks morbiidne litsike.”
“Jah,” pomises mu Aenea. “Aga ma olen sinu morbiidne litsike.”” (lk 647)

baas

Mario Merirand – Afganistani päevik (2008)

“Eile õhtul mõtlesin veel selle üle, mis mul on julguse puudumise pärast tegemata jäänud. Iga kord tuleb mulle meelde ütlus: julge hundi rind on haavleid täis. Aga ma ei ole julge, olen kogu elu arg olnud ja selleks ma ka jään. Ainult lahinguväljal kaob see argus ära. Seal kaovad kõik hirmud ja meeled vallutab tõsiasi, et kohe võib surma saada. Sellistel hetkedel tunnen end vabana, õnnelikuna, rahulikuna – üksinda...” (lk 114)

Lugemisel on kahetine tunne – huvitav vaadata teise inimese üleskirjutatud mõttemaailma (mis pole muidugi täielikult esitatud ning paratamatu enesetsensuur jne) ja samas kas on eetiline lugeda midagi nii isiklikku, kui palju on minul õigust teada kahe lähedase inimese sidemest (kuigi, sinna päevikusse ehk kaustikusse tegid mõned sissekanded ka teised missioonil olijad). Võibolla on problem selles, et ajaline distants raamatus avaldatuga on nii väike. Huvitav, mis vastukaja saavad need mehed, kelle tekste siin Merirandi päevikraamatus avaldati? Vähemalt ühel korral jäin küll kukalt kratsima, mida võiksid selle mehe lähedased kirjutatust arvata. Loodetavasti Merirandil ja kirjastusel oli kõikide asjaosaliste nõusolek olemas.

“Viimastel päevadel olen kuidagi kurb olnud. Selline tunne on, et jään iga päevaga aina väiksemaks. Öösiti ei tule und. Igasugused mõtted on peas...” (lk 53)

Raamat nagu isiklikum blogi – et algselt sõbrannale kirjutatud, siis tundub mõneti välja jäävat missioonielu ohtlikum pool (või noh, kes tahakski vabal ajal seda taas meelde tuletada ja sõnastada), pearõhk on sealse argielu rutiin ja rõõmud ja mured; noore inimese eksistentsiaalsed probleemid muuhulgas. Afganistanis käik kui tööreis – töö (missioonielu) + reis (kohalik eluolu ja loodusvaadete kogemine ja pildistamine). (Huvitav, mida teeks tänapäeva läänemaailma sõjamees, kui tal poleks digifotokat kaasa, rääkimata internetist?) Missioonil käik on ka omamoodi eskapism: argimuredest ja kodustest probleemidest eemal; tagasitulek tundub juba omaette probleemiks kujunevat (nt lk 147).

“Marianne Mikko oli sinu käest küsinud, kas ma olen Afganistani tulekut kahetsenud. Oleme keset kõrbe, eemalt terendavad mäed, päike paistab, Briti toidupakke on külluses, igale poole on miljoni dollari vaade, oleme tsivilisatsioonist eemal ja igapäevamured puuduvad, kui välja arvata see, et keegi kusagil tahab meid maha või õhku lasta. Aga sellega harjub ära. Mida veel elult tahta.” (lk 113)

Endal oli omamoodi huvitav raamatut lugeda – selge, et teema ise juba midagi argipäevast selgelt erinevat; ja kui palju ikka puutud kokku inimesega, kes kuulab selliseid nähtusi nagu Terminaator ja Koikson või kes loeb kaasaantud Coelho raamatuid.

päevaleht

Dan Simmons – Endymion (2002)

“Pakkusin noolepüstolit algul ühele, siis teisele, kuid mõlemad keeldusid. Aenea ei soovinud üldse relva; android märkis, et ta ei saaks relva inimese vastu kasutada ja avaldas lootust, et ma olen läheduses, kui mõni tige loom teda taga ajab.” (lk 233)

3. raamatus hakkad juba ise kahtlema, et äkki Heidikud olidki Tehnotasandiga kambas ja hävitasid eelmises raamatus Hegemoonia? Või noh, Simmons laseb osa saada ajaloo tõlgendamise võimalusel.

Püüdsin kuidagi sõnastada seda tunnet, mis raamatuga kaasas käib ning see võiks olla “ebainimlik” - olukorrad, mida kogetakse, on inimlikult vastuvõetamatud. Näiteks see kullerite saatmine ja nende otseses mõttes taaselusta(u?)mine on iseenesest rets idee – et lähed surma ja loodad, et hiljem ärkad edukalt ellu tagasi, noh, see on mõistusele kuidagi vastuvõetamatu. Kangelastele (Raul, de Soya jt) on iseloomulik ebainimlike füüsiliste kannatuste läbimine (see jääplaneedil solberdamine oli ütlemata jälk). Igatahes mõjub hetkel igasugu ristide nägemine inimkehal pisut õõvastavalt.

Kui raamat algab igati vaikselt, siis mida lehekülg edasi, seda kipamaks läheb. Tõsi küll, peatükkide ühtmoodi lõpetamine on üsna kindel nipp lugeja töös hoidmiseks, ja vahel selline autoripoolne manipuleerimine muutub tüütuks – et noh, kaua sa ikka üht ja sama nippi kasutad. Kangelaseks on tavainimene (“üks meie seast”), kes satud kuidagi süüdimatult neisse seiklustesse ja on vajadusel igati humoorikas ja nõrkustega. Oh, ja Nemesi ja Veristaja mõõduvõtt on titaanlik ja vinge. Igatahes, mõnus lugemisvara. Arvasin, et juba kolmas raamat samal teemal ei saa just kõrgtasemel olla, aga meeldiv on eksida.

“Peletis oli kujult keerukas – massiivsed jalad, mille liigeseid ümbritsesid ogalised vöödid; lame labajalg, varvaste asemel kumerad lõiketerad ja kannas pikk nõgus teravik, mis võis olla ideaalne vahend soolte väljalaskmiseks; keerukas ülasoomus, mille siledat kroomkesta palistasid lõikurtraadi ribad; käed, mis olid liiga pikad, liiga liigeselised ja mida oli liiga palju – pikema ülemise kätepaari alla oli mahutatud veel üks lisapaar; ja olevuse külgedel rippusid lõdvalt neli suurt lõiketeradega varustatud kämmalt.
Kolju oli valdavalt sile ja veidralt piklik, ekskavaatorikoppa meenutavaid lõugu täitsid metallhammaste read. Olevuse laubal oli kumer lõiketera ja kõrgel ülal soomustatud koljul veel üks. Silmad olid suured, sügaval oma koobastes ja tumepunased.” (lk 595)

Huvitav oleks teada, kuidas Simmonsi arvates tuleviku kosmosetsivilisatsioonid väldivad asteroide ja muud sellist prahti oma planeetidele sattumast. Aga noh, eks siis ole tehnika teine.

baas