15 veebruar, 2011

Sirje Helme – Popkunst forever (2010)


Paar juhulauset.
“Informatsioonikillud” (lk 31-35) on päris huvitav näitematerjal sellest, kuidas 60ndatel välismaal toimuva kohta infot otsiti, pea alati jääb vähe selgusetuks, kuidas tol ajal ikkagi teavet omandati (no Vahing oma päevaraamatutes on seda sutt kajastanud). (Krooniaja lapsed võivad päris imestada, millist vaeva selleks nähti.)
Keskküla on omal ajal kujundanud üht Rummo lasteraamatut, ning tulemus on vägagi vinge ja ei vastanud kirjastuse nõudmistele (lk 108-109), raamatu võiks uuesti välja anda selle kujundusega. (Kuigi jah, tervikkujundust arvatavalt pole.)
Kes on Ülevi Eljand ja kuhu ta on kadunud? Tolleaegsed tööd on vägagi pilkupüüdvad. Rääkimata siis teadatuntud kunstnike töödest. Ja muidugi fotod.
Raamatu lõpetab Kiwa essee avantpopist, mis on ootamatul kombel mõnuga loetav.

14 veebruar, 2011

Helvi Tikand – Minu kannid (1982)

Järjekordne raamat mudilastele. Pildid on stiilsed, naiivsed ja poliitiliselt ebakorrektsed. Rohkem polekski neist mängukannidest midagi öelda ning paras hetk tsiteerida üht luuleteost mitte just samast valdkonnast, aga siiski sõbrapäeval preilile või prouale etlemiseks igati sobilik lüüriline pala.

Sul on kõige kaunim kann (Släm & Rolf Junior, olid kuskil sõnade autoritena kirjas)

Möödud sa minust aeglaselt,
naeratad lihtsalt kõndides.
Keha sul superprink, nii hea,
pilk jääb mul seisma su kanni peal.

Tead, et mul meeldib vaadata,
su pehmet kanni katsuda,
olen su järgi hullumas,
pikalt järgi sul vaatamas.

Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.

Raske on mööda vaadata,
seksikat kanni liigutad.
Olen su järgi hullumas,
pikalt järgi sul vaatamas.

Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.

13 veebruar, 2011

Pierre Bayard – Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud (2008)

“Iga kirjanik, kes on veidigi kauem vestelnud tähelepaneliku lugejaga või lugenud enda kohta läbi mõne pikema artikli, tunneb seda murettekitavalt veidrat tunnet, kui ta mõistab, et see, mida tema tahtis teha, ja see, kuidas sellest aru saadi, on kaks täiesti erinevat asja. Selles lõhes pole aga midagi üllatavat, kui me mõtleme selle peale, et nende sisemised raamatud on juba põhimõtteliselt erinevad, ja kirjanik ei saa kuidagi tunda seda raamatut, mille lugeja kirjaniku omale asetab.” (lk 86)
“Nõnda võiks ütelda, et mida enam kirjaniku raamat meeldib, seda suurem on võimalus teda solvata. Isegi kui üldinimlik rahulolu taotlus võib luua tunde kokkulangevusest, siis kiituse täpsem väljendamine võib suure tõenäosusega tekitada autoris ebakõla, viies ta hoobilt vastakuti sellega, mis temas on ühildamatu sellega, mida ta sõnadesse tahab panna.” (lk 87)
“Nagu näeme, on võimalik anda vaid üks mõistlik soovitus neile, kes tahavad rääkida autoriga tema raamatutest, mida nad pole lugenud – ütelda midagi head ilma üksikasju lisamata. Kirjanik ei oota ei teose resümeed ega argumenteeritud kommentaari, ja on isegi eelistatav talle neid mitte esitada, ta ootab vaid seda, et talle võimalikult mitmetimõistetavalt üteldaks, et tema raamat teile meeldis.” (lk 88)

Ühena selle blogi postitajatest tuleb tunnistada, et vahel on valskust tehtud. Nii olen teinud postitusi raamatutest, mida olen vaid püstijalu lehitsenud, väga valitud osi lugenud või siis mõttetult postitanud raamatutest, mis pole just lugemisvärsked. Õnneks vähe langenud sellesse lõksu, et poolelijäänud teostest miskit öelda, kuigi kiusatus ikka on (sel aastal kohe üldse ei leia lugemist, muudkui jäävad pooleli). Aga üldiselt on püüdlus raamat otsast otsani läbi närida ja vahel see kahjustab ausalt öeldes väheseid ajurakke – sest kui autoril puudub igasugune enesekriitika või kõrvaltnägemise võime, on see õudustäratav (eks see ole ka kole kivi enda kapsaaeda). Ahjaa, Bayardi raamat... LT+.

sirp 

12 veebruar, 2011

Jevgeni Griškovets – Kuidas ma koera sõin (2006)


“Seda kõik ma räägin sellepärast, et oleks arusaadav, et ma ise ka ei tea põhjust, miks ma kõike seda praegu jutustama hakkasin. Põhjusi ju tegelikult nagu oleks, ent tasub vaid mõnda nendest nimetada, kui kohe hakkab tunduma, et see pole ikkagi see õige põhjus, või et see pole see kõige tähtsam põhjus, ja üldse... Kõige parem, kui lepime omavahel kohe kokku, et seda, mida ma jutustan, jutustan ma ilma igasuguse põhjuseta, teie aga... teie kuulate mind sel põhjusel, et olete tulnud mind kuulama, või siis sellepärast, et midagi muud teil enam üle ei jää, või on teil hoopis mingi oma põhjus – ei tea...” (lk 8)

No mis sa kostad sellise lõigu peale, puhas epateerimine ja manerism. Romaan ikka hulga parem kui siinne tõlkevalik – aga (aga!) – tegemist siiski teatritekstidega. Aga mingis mõttes ehedam kui romaani värviline tundeelu. Autor kirjutab nii terviklikke lõike, millest on raske midagi loomulikult maha kratsida. Ja ei osanud kuidagi tsiteerimist lühendada. Sest tore on.

“Ja pärast seda, kui ta oli esimest korda linnaloa saanud, tuli ta tagasi, surnud koer kotis. Kõik pistsid tema peale lõugama, et tavai, visaku see koer otsekohe üle parda. Aga tema ei lase. Ise solvunud. Mitte mingi hinna eest. Ja veel sedasi otsustavalt.
Pärast alles saime aru, et poiss on tõsiselt solvunud. Tassis oma koera kuskile ja peitis ära, ise... noh, solvunud. Öösel ei maga ja nutab. Ma küll püüdsin talle rääkida, et aitab, vanapoiss, rahune ja sülita kõige selle peale. Et katsu aru saada – see on ju ropp, ikkagi surnud koer. Aga tema seletab mulle, mõru näoga, et koera on ta tapnud kõigi reeglite järgi, et koer oli just niisugune nagu vaja, ja et ta otsis sellist koera terve päeva. Ja et kõike seda on ta teinud selleks, et üllatada meid korea rahvustoiduga... Ja hakkas uuesti nutma. Nii hirmus solvunud.
Mäletan, kuidas me öösel istusime ja seda koera sõime – Kolja I, usbekk nimega Abror, kes oli meil kokaks, ja mina. Kolja oli koera kaua küpsetanud, ja ise hakkas pärast pabistama, et kuidas mulle maitseb. Mina aga istusin ja mõtlesin: “Siin ma olen ja söön koera. Võib-olla, et praegu mõni väike tüdruk on just nuuksudes magama jäänud, nutmisest väsinud, aga enne seda otsisid nad isaga, taskulamp käes, läbi kõik hoovid ja kuurid ja helistasid läbi kõik tuttavad – ega keegi pole juhuslikult näinud nende koera. Ja homme otsivad nad edasi, kleebitakse üles lapsekäega kirjutatud kuulutused, ja voodi kohale jääb veel kauaks rippuma foto kutsikast, lehv kaelas... Või siis vaatab mõni vanatädi muudkui aknast välja, uurib pimedust ning tõttab iga krabina peale välisukse juurde, avab selle... ja hüüab vaiksesse trepikotta, ise igasuguse lootuse kaotanud: “Polla, Polla, Polla...”. Ja hiljem istub vahariidega kaetud köögilaua ääres, silmitseb kööginurka asetatud tühja söögikaussi ja veenõud ja nutab.”
Sõin, sõin, mõtlesin ja sain aru, et minu sisemuses, maos ongi juba tükike sellest usaldavast ja kaitsetust olevusest, kes võib-olla keeras ennast selili, kui Kolja teda meelitas, ja vehkis sabaga... Sõin ja üritasin iseendas selle vastu mässu tõsta, aga koer... maitses hästi. Kolja oli ta hästi valmistanud. Viimse hetkeni olin arvanud, et ma ei suuda seda toitu süüa, aga suutsin küll. Pealegi hea isuga. Aga varem poleks suutnud... Varem... Tuleb nii välja, et üks inimene mõtles, aga teine sõi. See, kes sõi, oli palju... kaasaegsem... see tähendab, tema tegevus haakus oma ajaga rohkem. Oma ajaga – see tähendab selle ajaga, kui ma mereväes teenisin. Minu mereväes teenimise ajaga. Nüüd ma enam koera süüa ei suudaks. Täpsemalt, ei suudaks öösel allveetõrjelaeva kambüüsis koos Kolja I ja usbekist kokaga... Enam mitte... vist...” (lk 27-28)

11 veebruar, 2011

Aino Pervik – Kunksmoor ja kapten Trumm (1975)

Lapsed! Kui su sõbral murduvad sõrmed küljest, siis saad aidata tal neid tagasi käe külge kinnitada, ja seda tehakse nii – tuleb tilgutada küünlarasva täpselt õigele kohale ja seejärel korinal laulda, ning ongi sõrmed tagasi (lk 8-9), kapten Trummi kämblad on selle raviviisi tõhususe tõenduseks. (No mõne aja tuleb lasta sel siiski kokku kasvada.)
Päris tore narkokogemus (lk 34-35), justkui oleks Wiedemann und freunde lasteraamatusse pugenud ja kapten Trummilt järjekordse doosi sisse vehkinud.
Finaaliks selgub, et kooselu lagunemise vastaseks päästerõngaks osutub mesilaste pidamine. Mis on tore (peaasi, et mesilasema toitepiimaga ei hakata eksperimenteerima). Aga lapsed, need viimased tarkusesõnad on pigem teie vanematele teadmiseks.
Üldiselt jääb Perviku ENSVst suhteliselt veider mulje, ringi paaditavad mingid rõõmu jagavad hipid, inimesed pöörduvad abi saamiseks ennekõike nõia poole ja tööstusrajoonides lastakse sulaselget mürki taevasse. Seitsmekümnendad.

10 veebruar, 2011

Jevgeni Griškovets – Särk (2010)


“Selles oli vaja kiiresti selgust saada. Ja ma üritasin seda, kuidas suutsin. Esiteks, Pascal võitis vähemalt vaidluse! Teiseks, kas ma tahtsin Tsüklile seda remonti teha? Ei tahtnud! Kas mulle oli tarvis seda jama koos kõige sellega, mida Aljoša-Tsükkel lõpuks meie koostööst saada soovis? Ei olnud! Kas Pascal kavaldas kõiki üle? Jah! Kas ma olen praegu armunud või mitte? Olen küll!!! Kas Pascalil on praegu õigus? Ei ole! Kas ma väljendasin solvumist õigesti? Õigesti! Tähendab, kõik on hästi!!! Võib rahus Maksiga jooma minna! Küll on hea, et mul õnnestus säilitada õilsa solvumise ilme. See on suurepärane.” (lk 28)

Peategelane siis Moskvas elav endine provintslane Sanja, kes on muidu arhitekt, täiesti tavaline arhitekt. Raamatu algul ehk ühel lumisel detsembri reedehommikul sõidab talle külla vana sõber provintsist, Maks, aga nii ebasobival ajal! Sanja on lootusetult armunud, ja ei taha pühenduda Maksiga laaberdamisele! Aga peab, peab. Peab ka tööd tegema... ehk siis ehitusplatsil töölisi piitsutama. Ja muudkui on mõtetes Tema... Tema, kellega Sanja on neli korda kohtunud, muudkui tahaks talle helistada... rääkida, vaadata... Kes siis pole varem sellist armuvalu tundnud?! Praegugi... matab hinge. Mina pole Moskvas käinud, vaid Peterburis mõned päevad, ja seal juhtus nii, et... aga sellest ei räägi, sest keegi on rääkinud. Seepärast. Nojah, eks siis Sanja päev kulgeb sinkavonka, ikka õhates ja Maksiga siinseal kohates, vaidlused ja sõprus ja kommete komöödia... ja keegi salapärane jälitaja. Sajab lund ja hädasti oleks vaja särki vahetada, aga... Saabub õhtu ja öö ja juhtub nii mõndagi, aga sellest ma enam ei kirjuta!!! Nii.

Autori stiili tõlge on värdjalik. Ja teeb südame helgeks. Ei ole just tavaline, et kirjandustekstides kasutatakse rahumeeli kolme hüüumärki... aga siin on neid hetki küllaga ja mõjub autori kõnepruugis normaalselt, noh. Ja muidugi see maniakaalne ja eksalteeritud armuloba, mis Sanjal nii tugevasti, tugevasti hinges lõõmab, puskleb... ootamatult üles lööb... omamoodi armas ja tuttav! Pole roppusi ega vägivalda ega muud puritaane ärritavat, lihtsalt selline kulgemine ja vaatlemine ja siirad vestlused nende linlastega, taksojuhid või ehitajad või baarmenid... ja nii. Ning üüratu voogav linn, oma soppidega, see on maailma piir, siit pole kuhugi edasi minna. Nagu selgub, ja tõepoolest, jumal hoidku, see võib vägagi õige olla, ei oska vaielda.

Kindlasti üks möödunud aasta mõnusamaid tõlkeid, sõõm värsket õhku praeguses halluses. Pole küll viimasel ajal suurem vene kirjanduse austaja, aga see raamat on küll vägagi pandav!! Noh, ausõna. Või arvake mida iganes soovite, las siis jääda nii... ongi parem. Aga jah, Tema... Tema, milline naine! Kas Tema tõesti armastab... Sanjat? Või millest ma siin üldse kirjutasingi, ei tea!

““Siin, Maks, on selline üksildus!!! Sa pole sellist uneski näinud! Mida suurem linn, seda suurem üksildus. Aga see on kõige suurem linn,” laususin ja vangutasin pead. “Ta on minu jaoks liiga suur, Maks! Liiga! Mõtlesin, et olen siin juba kohanenud, aru saanud... Nüüd aga, näe, armusin!... See on niisugune ime, Maks! Linn on ju võimatu, õudne linn. Ta on nii suur! Ja on ilmselge, et mina ja Tema pidime siin kohtuma! Kohtumise tõenäosus on nullilähedane. Peaaegu null! Kuid näe, juhtus! Ja seepärast, et see juhtus siin, selles hiigelsuures linnas, on see niisugune ime... Kuid ma ei tule toime. Mul ei jätku jõudu. Siin on kõike ülearu!”” (lk 172-173)

09 veebruar, 2011

Leelo Tungal – Väike draakon ja päkapikud (2005)

Tungal pakuks ainest eesti kolefilmide tegijatele – nimelt elustub korraga draakon, kes seni aastasadu Tallinna vanalinnas munalikus olekus stardivalmis olnud... Põnev, Revali gojira!

Tegelikult on muidugi tegemist nunnu jõululooga (ja reklaamiga Kalevi kommitööstusele), kõik on helge ja armas ja draakon siuke väike lendav ludri, kes erilise memmekana laigib komme. Intriig siis selles, et päkapikud on ära kaotatud – puhkeb pea melchiorlik otsing (no tegelikult mitte), kus osalevad vastärganud draakon, kommipaberist väljunud mõmmiv mesikäpp ja tubli politseikoer. Peale väikest susserdamist leitakse keldrist tuhandeid päkapikke, kes tahavad streikida, kuna inimsugu ei hinda neid vääriliselt (lastel koguni solvavad luuleread). Aga siis ikkagi ei streigita, sest tuleb välja, et Kalevi kommivabrikul on nüüd olemas šokolaad, mille ümbrisel on päkapikupilt. Ja Sööbik ja Pisik võivad rõõmustada, tööpõld on lai. Huvitav, milline oleks Liviko lastereklaamjutuke.

08 veebruar, 2011

Kristiina Jalasto – Kui mind ei oleks, oleks maailm teine (2010)

Tuima ja mõttetu inimesena ütleksin küüniliselt, et Jalasto kirjutab kui noor vanainimene, millest on kahju, sest milleks küll, niimoodi võib elu jooksul kirjutada küll ja küll, vaja seda siis noorena lihvida. (Aga – kõik ei peagi ühe lauaga löödud olema.) Nii on siin kogumikus kammerlikud näidendid, kus emblevad hillitsetud emotsioonide mäng ja ütlematajätmise hõng. Tekstil peaks kiiks olema, aga praegusel juhul kipub see mattuma selle alla, et autor (või toimetajad?) püüab luua igati korrapärast draamateost, mis vastaks klassikaliselt hea draama põhimõtetele jne (aga samas see võiks Jalasto tekstide kiiks olla, eks). Muidugi on autoril ainuõigus kirjutada nii kuis tahab – lihtsalt arvan, et natuke rohkem elurõõmu annaks tekstidele mängulisust juurde, praegusele kujul kerkib silme ette kummituslik ja üsna tardunud poosides lavaelu (mis võiks muidugi lööv olla). (Eks näidendite toimumiskohad ongi mahajäetusetaimelavad.) Ehk oleks toredam rohkem kasutada naistegelaste vaatenurki, praegu on näidendites kandev meeste tume siseilm, mis jääb mõneti kirjanduslikuks. (Ja üleüldse on mehed naistest igavamad, kas pole.) Parimaks tekstiks on “Sõit” (kuigi tahaks norida, et miks peab just jõulude ajal toimuma jne), dialoog suriseb mootoriurina taustal.

Lennuki saatesõna läheneb näidenditele hoopis teise pilguga, ja noh, eksperti tuleb teadagi usaldada. Huvitav oleks lugeda neid tekste Lennuk-Piigi toimetamiseta. Igal juhul, põnev näha, kuhu Jalasto kirjutamisega edasi jõuab.

07 veebruar, 2011

Bo Balderson – Parteijuht lahkub surma läbi (1995)

Riigikogu valimiste puhul tuleb teadagi poliitilist kirjandust lugeda. Pealkirjast on vast selge, kes maha lüüakse. Ja kes veel notitakse. Ja mis veel juhtub. Aga kuidas? Kelle kätetöö? Miks? Mõneti üllatav, aga see selgub raamatu lõpuks. Tekst on tuntavalt satiirilisem ja tumedam kui eelmine Baldersoni tõlge ja müsteeriumi lahendus õige vihane (ja sutt tobe), aga noh, ka rikkad nutavad. Küllaltki päevakajaline on lugeda arhitekti ja reklaamiinimese tööalaseid mõttevälgatusi, 1995.a. võis see olla päris hea sissejuhatus moodsa inimese eluks.

“Loomakaitsja, mõtlesin ma. Nii nad armastavad end nimetada, need, kes tundide viisi männitüve taga püssi pigistavad ja ootavad põtra või metskitse või keda jahiseadus parajasti lubab kaitsta. “Tema lõpp oli kiire ja valutu, just niisugune, mida ta kindlasti terve elu oli endale soovinud,” kuulsin kord üht jahimeest mahalastud kitse juures filosofeerimas...” (lk 17)

06 veebruar, 2011

Bo Balderson – Minister ja surm (1994)

“Õhtusöök möödus nii rahulikult nagu võib loota, kui seda süüakse koos kümne õelapse (kõige vanemad olid välismaal), nende umbkaudu kahekümne sõbra, koka, köögiabilise, lapsehoidjate ja kahe karastunud lapsevanema seltskonnas, kes reageerivad vaid kõige jämedamatele kõrvalekalletele normaalsetest lauakommetest.” (lk 15)

Lugu sellest, kui jampslikud on lasterikkad pered ehk siis mõrva uurib anti-Sherlock, kes on kohtlane siseminister ja 14 lapse elurõõmus isa ja pole üleüldse narkosõltlane. On ka vale-Watson, kes muidu põdur õpetaja ja mitte just uurimishuviline. Ühesõnaga, raamatu algul valitseb tore sotsiaaldemokraatlik huumor. Aga kui suvituskohas vallandub tapatalg, läheb tekst nõksa krimkalikumaks. Ent pole häda, peale politsei vusserdamist paljastab minister selle maniakaalse veretöö arhitekti. Igal juhul, muhe lugemine. Pole glamuuri ega midagi, keskealised või vanemad kodanikud (no muidugi see lastekari ka, aga see jääb tahaplaanile), kes looduskaunis kohas kahtlustäratavalt käituvad. Tšill värk, beibi.

“Barbro Bylind nägi välja nagu ikka. Hallikasruuged juuksed ripnesid laubal, kus halvasti puuderdatud vistrikud pakkusid pilgule vähe meelitavaid puhkepaiku sündmusteta, sügiseselt nukral näomaastikul.” (lk 120)

05 veebruar, 2011

Kaur Kender – Comeback (2010)

Raamat on kergesti tarbitav – võrdlemisi suured tähed, palju lühikesi dialooge ja lõike ning muidu tühja ruumi, lehed kohe lendavad. Tekst on siis coolidest ja vägivaldsetest mäluaukudest, saab ka kõiksugu iroonilist nalja ja muidu veneteemalist irriteerimist; omamoodi kui Lembe (sortsu Sorokiniga) alla neljakümnestele. Puine või tuim kirjutamine, ei mingit löövust (jajah, alati saab öelda, et tuimus on peategelase tõttu, aga pigem tundub tekst hingetuna), raamatu naljakaim koht ongi vast see (muidugi kontekstist välja rebitud jne):
“Kaksteist vastamata kõnet. Marksilt. Ja muud pudipadi, millest ma aru ei saa. Mis mõttes te mulle sõnumeid saadate? Sõnumi saab saata hobuse mahalõigatud peaga. Või põlema pandud autoga. Või tapetud vanaemaga. Mitte telefoniga.” (lk 109)

jerofejev
nuxxbooks

04 veebruar, 2011

Tarmo Teder – Vanaisa tuletorn (2010)

“Maatuule kohta pole üldse vilets saak, mõtles mees, kelle kirikuks oli meri, mida tuli teenida just pühapäeva hommikul. /-/ Taimi polnudki enam endine lõbus ja käre, vaid justkui mingi sorgus juustega poku.” (lk 99)

On tore, kui lühijuttude asemel kirjutatakse romaane. Teder on näiteks kirjutanud hea romaani. Ühe “agaga”, ent see on tõesti maitse asi. “Aga” hakkas kooruma peas kui lugesin raamatu viimast kolmandikku, mis lugemisaegses sõnastuses kõlab nii: “viimane kolmandik tõuseb lendu, pole enam nii põhjalik kui eelnev” (nagu ikka, on minupoolne teksti süvitsi käsitlemine tõepoolest... sügavamõtteline). Ja lugemise lõpetanud, kirjutasin nii: “Noh, lõpp on lõpp – tuletorni valmimine ongi nagu finaal (kuigi lugemise kõrgpunktiks oleks pigem poku-Taimi finaal), sellele järgnev raamatu viimased 20 lk on kui teksti lõpetamine või (dramaatiline) epiloog.” (või romaani lõpetamisega kiirustamine?). Aga nagu öeldud, on see tõepoolest maitse asi ja rohkem pirinat selle romaani kohta pole. Sest ausõna, tekst meeldis mulle. Alljärgnev on siis kiitev jutt ja irooniat leidub nirult.

Mehine mürakas tekst, käib üks pidev rannaelujutt ja õigluse otsimine. Eeriku kodune nokitsemine meenutab vähe Hyry transiraamatut, üks hetk mõtlesingi, et tegemist pisut seisundiromaaniga. Miks enne lugemist ettevaatust tundsin, oli põhjustatud tagakaane tutvustavast tekstist, mis kõlab kui tavapärase igava romaani tutvustus (“palju isamaa ajalugu ja mida kõike veel!”), aga vähemalt minu lugemiskogemus sai palju maitsvam ja hõrgum. Jah, räägitakse paljude eri aegade inimeste saatustest, aga see pole pagana igav nämmutamine, vaid head sügavad ja kiired lõiked aja lugudesse. Paatost on, aga see on maitsekas ja karge, mitte mingi ila või sült. Ja mõnus, et peatükid on käepärase pikkusega (aga see viitab pigem lugeja laiskusele...).

Nagu Tederi varasemale loomingule iseloomulik, on siingi üpris tihedat alkoholitarbimist ja vähe mürgeldamist, aga see mõjus enamvähem loomulikult. Palju on muidugi juttu tänapäevasest eluolust ja moraalsetest kitsaskohtadest (õigemini on see romaani selgroog – aga sellest jälle siin postituses ei räägita, sest nii pole kombeks) ning võiks mõelda, et kas tekst saanud hoogu mõndadest reaalsetest sündmustest; aga ausalt öeldes ei viitsinud ise sellele võimalusele tähelepanu pöörata, lihtsalt võtsin teksti kirjandusliku tekstina. Sarnaselt Sepale elab siingi vanavanemate juures tütrepoeg, kes ei taha ema ja võõrasisaga koos elada (no mitte et see väga oluline oleks, lihtsalt enda peas tekkis paralleel, algselt arvasingi, et tegu Saaremaaga).

Peale eesti hyrylikkuse tõusid tekstist eelkõige esile kaks kohta – 17. peatükk on päris vägev, elu ja surma vaade, lühike ja lööv. Ja Taimi lahkumine on midagi sellist, mida vanavanemate puhul nagu ei ootaks, õige novellilik lahendus (CSI kriminalistid oleks erutunud!). Peaasi – pea kogu raamat on huvi ja mõnuga loetav. Ja mis siis ikkagi Eerikuga saab, kes teab, ei tea.
Ahjaa, Teder kirjutab kalasöömisest nii isuäratavalt, et endalgi tekkis väike himu kalaliha proovida. (Aga juba läks himu üle.)

sirp
sehkendamine
päevaleht
loterii

03 veebruar, 2011

Jenö Rejtö – Karantiin Grand Hotelis (1990)

Raamat neile, kes soovivad endal juhet kokku ajada – kõik see segane tegelasgalerii, mis bisarselt põimub ja õitseb ja levitab meeltesegadust. Bali saarel asuvas hotellis toimub tapatöö ja avastatakse katkuhaige, mistõttu koloniaalvõimud panevad hotelli koos seal hetkel viibivate inimestega kolmenädalasse karantiini (ühtlasi ei saa tol hetkel hotellist puudujad tagasi tulla – mis teadagi võimaldab kõiksugu truudusetust ja hõlbuelu). Asjale lisab segadust see, et karantiinis olevas hotellis lippab ringi aluspükste väel pealtnäha juhuslik põgenik Felix, kes näppab teistelt külastajatelt riideid ja jalanõusid, kuid ei saa neid püsivalt kanda – sest kõik riided kuuluvad tuntavalt teistele karantiinis olijatele ehk tapatöös kahtlustatavatele. Ja Felix armub Maudi. Ja järgmine roim. Ühesõnaga, mõrva lahendamine rabab mitmete käänakutega ja millised saladused küll paljastuvad... Kõiksugused.

Tegemist siis kriminaalromaani paroodiaga, mis originaalina ilmunud 1939. aastal. Retrohuumor, mingis mõttes on muidugi stiilne sellist vanaaegset teksti lugeda (sutt ühes paadis Jirotkaga?). Mittevalgenahad on ikka sellised murjanid nagu võiks oodata varasemalt kirjanduselt. Tõlkija on kasutanud aegajalt toredaid unarsõnu, bisarseid. Maakeelsena on sarnast ehk Paju. (Jah, autori nimi on siin vigaselt kirjutatud.)

ulmeguru

02 veebruar, 2011

Sulev Oll / Mari Kanasaar - Printsessi voodikohendaja päevaraamat (2010)

Võtsin täiesti juhuslikult raamatukogu uute luulekogude riiulist, väikse eelarvamusega, et keskealine mees, luuletajana mulle tundmatu nimi, eks kodus lihtsalt sirvin põgusalt ja lugeda ei viitsi. Aga viitsisin! Täitsa sümpaatsed tekstid, mõned neist küll pisut kulunud võtete peale ehitatud (nt "tee" või "varju" mitmetähenduslikkus), aga toonilt täitsa meeldivad ja mõned lausa leidlikud. Iga luuletus algab reaga "Kui me kohtusime.." ja siis jätkub, kellena minategelane parajasti ametis oli ja mis siis juhtus. Põhimõtteliselt sellised pisut laiendatud väiksed aforistlikud killud. Näiteks: "Kui me kohtusime, / oli päästeamet / värvanud mind / uppujaile õlekõrre ulatajaks. // "Neile, / kes elulainetes upuvad, / oleks tarvis tervet viljapõldu," / ütlesin / lahkumisavaldust kirjutades." Kohati on tunda mingit haikulikku elliptilisust. Tegelikult ega ükski üksik luuletus nii väga tugevalt ei mõjunud, aga raamatut järjest lugedes (raamat pole mahukas, vaid 37 nappi luuletust) hakkab see vaikne, pisut humoorikas ja pisut melanhoolne voog sümpaatselt tööle; eks ta ühe tervikuna ongi kirjutatud. Sedalaadi luule puhul võib kergesti piinlik hakata, aga mu meelest Olli raamatuga ei juhtu seda kordagi.
Jäin mõtlema, et praeguses "luulepildis" on selline värk muidugi marginaalne ja kuidagi vanamoodne, ebaatraktiivne, aga 60ndatel võinuks see luule ehk isegi "tegijate" hulgas olla, mitte muidugi püramiidi tpus, aga keskpaigas ehk küll. Igal juhul mingi luuletuse kirjutamise kindlus on Ollil käe sees olemas, peaaegu pole harrastajalikku koperdust või libastumist.
Raamatu õhustikule aitavad muidugi kaasa Mari Kanasaare joonistused; nagu teada sain, on selle kunstniku põhitööks kunagi olnud moeajakirja illustreerimine, ja mingit lapsepõlve "Silueti" maiku siin tõesti on - otsesest moe-kontekstist väljaspool mõjub täitsa toredalt. Raamat ongi valitud ka möödunud aasta 25 kaunima hulka.
Nii et selline pretensioonitu, aga meeldiv ja kena raamat.

Oll Wikis
esitlus
Silja Lättemäe Maalehes

Valentin Kuik – Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev (2007)

Järjekordse eesti filmi depressiivne ja kujundlikuvõitu stsenaarium. Matused, rasedus, rahatus, pidetus. Masendus. Ühtlasi tuletab Kuik meelde, et kõik noored ei oskagi internetti kasutada ehk siis vallata inglise keelt kasvõi minimaalsel tasemel (tõsi jah, tekst kirjutatud tervelt viis aastat tagasi). Nii tuleb 19-aastane Eve kuskilt netivabast kohast Tallinnasse tööle ja inglise keelt õppima, et siis edasi... Inglismaale tööle minna; see on kaasajastamine tõeliselt hirmsa tempoga (võibolla elas temagi kuskil eraldatud metsatalus nagu Dahli “Siga” kangelane? Ei, tegelikult mitte...). Kuik on üsna terav ja pisut naturalistlik, tegelaste vahel pole mingit tilulilu suhtlemist, käib ikka kena dramaatika, Evet püütakse keppida igast asendist või proovib kõbist armuke end niisama hommikumantli vööga üles puua või laip pilgutab mõtlikult silmi ja mis kõik veel. Noh, jah. Stsenaariumi lõpp on poeetiline. Ei suuda tekstist samamoodi vaimustuda nagu allpool viidatavas blogis.

31 jaanuar, 2011

Daniel Kehlmann – Kuulsus (2009)


Kehlmanni maailmakuulsaks teinud „Maailma mõõtmine“ jättis mulle väga hea mälestuse: oli vaat et ladina-ameerikalik, fantastikast ja nägemustest pikitud vaimukas ja riukalik ajalooline fiktsioon, mis näilisest kergusest ulatus ka väga erinevate tõsiste teemadeni. Nüüd nägin raamatupoes seda Kehlmanni ja ostsin kohe ära. Lugesin, ja kuigi nii liigutavat lugemiselamust ei saanud, siis seegi, alapealkirja kohaselt „Romaan üheksas novellis“, ütleb nii mõndagi huvitavat.

Kehlmann ütleb tänapäeva kohta, ütleb avaralt, antopoloogiliselt, mis ongi teose voorus minu jaoks. Põnevust ei tekita mitte mingid reisikirjad kaugetest ja eksootilistest paikadest, ei – näidatakse seda nii argist meediamaailma, mis erinevatel ekraanidel meie intiimseid elutubasid iga päev säritab. See on maailm, mida valitsevad superstaarid ja showbiz, rahvusvahelised lennujaamad, peentehnoloogia kodudes ja töökohtadel, kõik-ühe-nupuvajutuse-kaugusel ruumioptimism, veeb, sotsiaalmeedia, aliased, Google&YouTube, inglise keel kui lingua franca, hämarad konfliktid kaugetes piirkondades, vandenõuteooriad ja paranoia, bluff, imagoloogia, hävitav iroonia. Üks tekstilõik, mis tutvustab üht kirjanikust raamatutegelast, on päris iseloomulik: too kirjanik pidas ettekande, et: „kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, ning et inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu – religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud. Keegi ei saanud päriselt aru, kas ta [see kirjanik siis] mõtles seda tõsiselt või irooniliselt, kas ta oli nihilist või konservatiiv, kuid just sellepärast avaldati ta ettekanne trükis, selle kohta ilmus igasugu repliike ja saksa kultuuri instituudid kogu maailmas kutsusid teda esinema.“ (20)

Näivus, see, kuidas ja mida maailmale näidakse, käib mitmest novellist läbi. See on justkui praegusele maailmale olemuslik. Ühtlasi nopitagu siit huvi korral ka tõsisem esseteema tõe, reaalsuse, fiktsiooni, vale, manipulatsiooni kohta. „Inimesed, isegi kõige lähedasemad ja tuttavamad, ei märka, kui valetatakse /---/, sest mitte keegi ei pane tähele. Inimesed on heausksed, nad ei eelda pettust. /---/ kõik on ju mõtetes mujal.“ (106) Näivuse kultuur on võtnud meilt tähelepanuvõime ja kriitikameele (või siis on need hüpertrofeerunud paranoiaks?). Moodne tehnika ainult võimendab skisofreeniat: „Kui kummaline, et tehnika on meid asetanud maailma, kus ei ole kindlaid kohti /---/ ja kuna midagi ei saa kontrollida, on kõik, mida endale ette kujutad, põhimõtteliselt ka tõsi. /---/ kus on siis instants, kes selle [tõe] üle otsustab?“ (109)

Inimese jaoks tähendab see tegelikult tohutut üksindust. Traditsioone meenutavad veel vaid harjumused, sidusust ega mingit alust pole. Kõik on võimalik. Näiteks elu topeldada, armukestega žongleerides: „Kaksikelu: elu kahekordistumine. /---/ täielik avameelsus on surm ja ühest eksistentsist inimesele ei piisa.“ (115) Või vastupidi, võib iseennast ära kaotada: selline on lugu maailmakuulsast filminäitlejast, kes ühel õhtul, et saaks klubis rahulikult piigasid piiluda, esineb näitleja, ehk siis iseenda imiteerijana. Üsna halvaendeline on stseen, kus pärast esinemist lohutatakse teda, et „oled küll tema nägu, aga tema hoiakut sa veel ei valda. Vaata rohkem ta filme!“ (51) Pisiasjade kumuleerudes juhtubki nii, et imitaator (vabandust – näitleja ikka) ei suuda enam kedagi veenda, et ta ongi „originaal". Ja ta vist ei usu seda enam isegi.

Siinkohal peaks ära mainima ka teost läbivad mängud jutustamisega, trikitamised autoripositsiooniga jms. Sest võimalusi täiesti on, kui silmas pidada näivuse ja fiktsionaalsuse teemat, eks. Ja nii siis näiteks mõni tegelane ilmubki mõnes teises loos fiktsionaalse tegelasena, või jutustaja vaidleb tegelasega, et mis ta temaga nüüd kõik ära teeb jne. Paraku ei olnud väga veenev see kihistus, kuidagi liiga otsene, näpuganäitav. On huvitavamaid näiteid lugeda. Kuigi, võibolla jäi selles filminäitleja loos midagi mulle peitu. Aga tundub, et meta-värk on siin lihtsalt üks põhilisi asju, millega erinevad novellid „romaaniks“ seotakse. Jah, minu jaoks on see ikkagi pigem novellikogu. Häid novelle on siin.

30 jaanuar, 2011

Ernst Miil ja Andri Luup – Tellis (2010)

Näidendiraamatuid ei trükita just ülemäära tihti. Välimuse ja sissejuhatuse järel arvasin, et tegemist mingi järjekordse pulliraamatuga, siis tegelikult pole see nii mitte (muidugi oleneb lugejast ja tegelikult saab nalja ka). Ja see on kergendus. Kolm näidendit ja üks lühinäidend on laskunud Eesti teatripõllule, kas need kutseliste teatrite lavadele pääseksid, ei oska aimata. Amatöörlikult pakuksin, et Luup on eelkõige näitlejasõbralik autor, nii on dialoogid kenasti kõnepärased ja jooksuhoos. Ja eks lavastaja pea ka omaltpoolt midagi lisama autori esiletõstetud sotsiaalkriitilistele ja inimlikele probleemidele.

Võiks öelda, et näidendites on tegemist väikeste inimeste eludega, kes jäävad korraga jalgu tulemustele orienteeritud ühiskonnale. Siis reageerivad jännis tegelased surve alla jäädes ebakohaselt ja imelikult (õigemini – inimlikult) ning lõhe süveneb (mis samas ei pruugi olukorda senisest halvemaks muuta). Aga kahtlused, kõhklused, mis meie kõigi (?) hingi närivad, pole neist keegi vaba. Noh, turumajanduse kuri lohe õgib ebasobivaid kliente. (Väga veider lõik, 2 lauset on nagu arusaadavad, 2 järgmist mitte just väga.)

“Ülo, Alo ja õlu” paiskab välja päris koffilikke klišeesid, millest muidu nagu normaalses seltskonnas ei räägiks. “Forss minoor” on vast kogumiku nõrgim või õigemini vähepakkuvam, sel olnuks ehk löövust eelmise sajandi lõpus. “Fööniks” mulle vist päris meeldis (aga et lugesin seda öösel napsusena, siis on meeles vaid hea lugemisfiiling). Ja siis on “Tuvi”, mis on pöördes teatriromanss. Täpsemalt küll teatri telgitagustest tänapäeva tingimustes (või siis õigemini universaalne värk – alati on surve müüvamaks toimimiseks). Et kuidas toodet paremini turustada ja millistes tingimustes see võimalik on. Natuke arusaamatuks jäi Transamehe tegutsemine, et mis ja miks teda inspireeris käituma nii (kuigi selline tuiav kuju on tore). Kas tegelased lähtuvad kellestki konkreetsest, on vast kaheldav (ent kindlasti autori tuttavatele nii põnev küsimus!). Aga üpris lohutu mulje jääb sellegipoolest.
(Netist linke otsides selgus, et Luup on teadagi ühe hea filmi teinud, oleks vaid lugemise ajal seda mäletanud...)

“Töö, töö, töö
on väikese inimese mäng,
väikese inimese mäng,
väga-väga tõsine mäng.” (lk 193)

29 jaanuar, 2011

Roald Dahl – Kiisu-kiisu (2010)

Igati traditsioonilised novellid, lõpus kenasti puänt ja kangelane saab vastu näppe või leiab sünge rahulduse. Ja seda kõike katab hõrk pahelisus ja isikupäraselt väändunud maailm. Šefimad tekstid: “Pastori rõõm” (ruraalsed töllud teevad äri linnavurlega), “Georgy Porgy” (traumeeritud vikaar vanatüdrukute võrgus), “Genees ja katastroof” (mis võiks olla proloogiks “Terasunelmale”), “Edward Vallutaja” (Liszti inkarneerumine kiisuks?), “Siga” (geniaalselt kokkav orb, kes sööb suurlinnas esmakordselt liha) ja “Maailmameister” (kuidas saavutada salaküttimise rekordit? Unerohuga). Kui raamatu esimesed lood tekitasid samasugust huvitust nagu oli “Musi mupsti” puhul, siis üks hetk hakkas Dahli masinavärk enda jaoks enamvähem ragisema ja mõnigi kiivas tegelane tõi sära silmadesse. Häbelik vikaar, alaarenenud vegangeenius, pilves faasanid – no mida veel on vaja mõnusaks lugemiseks? Ei ütle. Ja dialoogid? Löövad. “William ja Mary” pakkus 2 ohhood – ühe tundmatuvõitu bändi nimeks on SubArachnoid Space ja ei teadnudki, et tegemist meditsiinilise terminiga (lk 30) ning Kreatiivmootoril on samanimeline lugu, mis on pea sama õudne kui Dahli tekst (millest võiks saada päris hea lühinäidendi).

“PS Ole tubli, nüüd, kus mind enam ei ole, ja pea alati meeles, et lesk olla on raskem kui abikaasa. Ära joo kokteile. Ära larista. Ära suitseta sigarette. Ära söö koogikesi. Ära kasuta huulepulka. Ära osta televiisorit. Hoia mu roosipeenrad ja kiviktaimla suviti umbrohust puhtad. Ja nüüd, kus mul sellest enam tolku ei ole, soovitan ma Sul lasta telefon välja lülitada.” (“William ja Mary”, lk 38)

päevaleht
draakon & kuu intervjuu tõlkijaga

28 jaanuar, 2011

Gustav Meyrink – Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt? (2010)

Matsin arvatavasti rõõmustab, et matsirahvas saab taas Meyrinki maakeeles veerida. Või kes teab, ehk hoopis pärleid sigadele. Osad lood on sodi ehk snoobide maiuspalad, aga bulvarikirjanduse austajana leiab siit nii mõndagi lugemist. “Hathaway lossi saladus” ja “Sarajevo vallutamine” on päris naljakad (nagu intellektuaalne Hašek). “Braahmani tarkus” ja “Kärnkonna needus” - huvitav, kelle/mille stiili autor parodeerib? “Tšitrakarna, suurtsugu kaamel” on muidugi suurepäraselt bushido, abiks igal ajahetkel, Krõlovi valm täiskasvanutele (tahaks kah hõisata “bushido!” mõnel sobilikul korral). “Lilla surm” on hea tulevikufantaasia (hmm, mida peale Hispaania gripi pandeemiat võisid inimesed sellest loost mõelda). “Nafta, nafta” on selline humoresk, et tahaks pigem nuttu tihkuda. “G.M.” on hea kelmijutt, revidendi ja Benderi vaimus. Morbiidsus ja müstika ennekõike, on vast autor mõelnud. Meyrink on üsna maniakaalse olekuga ja see teeb teksti elavaks. Sajanditagune Kesk-Euroopa oli ikka üks veidralt viljakas koht, kõik need Robertid ja Franzid ja Egonid ja Alfredid.

ekspress

27 jaanuar, 2011

Kalle Voolaid – Mootorratturid tulevad kurvist, Till pikalt ees! (2010)

Ehk siis ports nabaaluseid nalju, mida spordikommentaatorid on otse-eetris teinud, nii Eestis kui mujal.

“Ja nüüd finišeerib Berit Aunli, kes on vahepeal saanud lapse.” (lk 9)
“Suusastaadion on tehtud selliselt, et kõik naised käivad siin meie alt tiiru läbi.” (lk 9)
“Oleme oma toimetuses asjad sättinud nii, et olümpiamängud algavad laupäeval.” (lk 10)
“Orienteerumine on sellepärast tore, et siin saavad ka vanemad mehed ja naised selle asja metsa vahel nii ära õiendada, et keegi pealt ei näe.” (lk 11)
“Ja mootorratturid tulevad kurvist, Till pikalt ees!” (lk 13)
“Teesalu tuleb kurvist, Till rattas kinni.” (lk 13)
“Näete, kuidas rootslaste treener nutab õnnest... Ei, tundub siiski, et keegi abilistest on talle näpuga silma torganud.” (lk 19)
“Sealt tuleb üks väga Eesti dressi moodi mees.” (lk 20)
“Tegu on kiireima ajaga, mis kunagi joostud on – aga see ei ole veel nii kiire, kui on maailmarekord!” (lk 22)
“Ja ka selles jooksus on rajal jänes... Ai, ei ole, see on jaapanlane!” (lk 22)
“Mael on hea stardikoht, nüüd võib sõit metsa minna.” (lk 25)
“Huvitav oleks jälgida Kristina Šmiguni ja Bente Skari vahekorda siin tõusul...” (lk 28)
“Tanel on selles suhtes tark mängija, et ta ei vägista ilmaasjata.” (lk 31)
“Ja kuidas korvpallurid ütlevadki? Kunagi peab see pauk ju lahti minema!” (lk 34)
“Jah, muidugi on ka poksis juhtunud vigastusi ja on ette tulnud ka surmajuhtumeid, kuid ükski nendest pole tegelikult olnud eriti tõsine.” (lk 37)
“Mika naeratab nagu mutrivõti!” (lk 38)
“Meesuisutaja patsutas partnerit õlale, justkui tahaks öelda: “Anna andeks, et ma sind jääle ei virutanud!”” (lk 40)
“Ma usun, et paljud meist mäletavad veel seda aega, kui slaalomit sõideti tuti lehvides.” (lk 40)
“Tsenderdus on tehtud, pall omaks võetud ja surmatud koos Indrek Zelinskiga.” (lk 45)
“Teiselt äärelt proovis trahvikasti siseneda hispaanlaste kaitsja, kuid teda ei pannud keegi tähele.” (lk 47)

üksik uitaja