Douglas Adams – Universumi lõpu restoran (2009)

Minu kogemuse järgi paistab koomiline ulmekirjandus jagunevat kolmeks – ühes otsas on Douglas Adams ja Grant Naylor, teises otsas Terry Pratchett ja nende vahel oleks Tom Holt. Kui Adams ja Naylor lähevad taevasse (tänapäevast satub keegi kogemata kombel vägagi elust kihavasse kosmosse), siis Pratchett on loonud paralleelse maailma ja Holt jääb nö kahe äärmuse vahele pendeldama. Kõigi nende autorite puhul on tunda tugevaid paralleele tänapäeva ühiskonna elukorraldusega, seda naeruvääristades ja totratele aspektidele osutades. Nagu öeldud, on need autorid minu poolt kokku pandud vaid esmamulje puhul (seda siis Adamsit taaslugedes), tinglikult oleks see britilik koomiline fantaasiakirjandus (no muidu tuleks veel lisada Robert Asprin ja Stanislaw Lem jne). Eks niisuguse ulme puhul on paratamatu, et kogu romaani pole võimalik kirjutada vaid koomilisest aspektist, niiehknaa on palju ballasti, kus autor on armunud enda mõttemängudesse või lihtsalt midagi sulest välja imenud.

Kuigi vormiliselt on seiklejate seltskond viieliikmeline, pöörab autor eelkõige tähelepanu kolmele meestegelasele (Ford, Arthur, Zaphod), robot Marvin on kasulik kaunistus; ansamblist jääb episoodiliseks Trilliani nimelise naise roll, temaga pole Adams teise romaani lõpukski õieti midagi peale osanud hakata (nojah, eks romantiline liin oleks enam kui tavapärane, kuid sellega koos poleks niivõrd... „poistekas“).

Triloogia teise osana pole romaanil suuremat lõpetatust, lihtsalt kulgeb oma lõpu poole, et siis järgmises romaanis edasi toimetada. Peategelased pääsevad napilt hukust, kahel korral lüüakse seltskond pooleks, teisel korral satuvad Arthur ja Ford teleportatsiooni (ja ajarännu) kaudu transpordialusele, mis kahe miljoni aasta eest maandub... Maale ning toimetab kohale siinsete elanike mitte just toredad eelkäijad. Mis sai peale Universumi direktori külastamist Zaphodist ja Trillianist, eks seda saab teada järgmisest osast. Üks asi, mis veidi hämmastab: et robot Marvinit kasutatakse nii vähe tehniliste probleemide lahendamiseks. Jah, laeva röövimisel selle ukse avamiseks on ta enam kui sobiv tööriist, aga et seejärel laeva juhtimissüsteemidega manipuleerida, siis enam mitte – nojah, ehk on küsimus selles, et depressiivne Marvin on teistele niivõrd eemaletõukav kuju.

Kui eelmises osas oli peamiselt ruumis rändamise küsimus, siis nüüd on kõiksugu ajas rändamise probleemid – küll satutakse Universumi Lõpu restorani, mis paikneb tulevikus miljonite aastate pärast, siis aga kahe miljoni aasta tagusele superkompuuter Maale.

ulmekirjanduse baas
all eyez on me
manni lugemisblogi

Anti Saar – Juturaamat (2016)

Lastejutud täiskasvanutele? Pole senini Saare auhinnatud lastejutte lugenud; kunagi ammu sai ette võetud mõned täiskasvanutele mõeldud proosaraamatud, aga loetust pole muud meeles kui hea emotsioon. Natuke meenutavad tekstid Edvin Aedma loomet, ainult et Saar on... näiliselt argisem, fantastiline tuleb väänatud detailidest, mitte loodud maailmadest. Autor on tekstis vägagi nähtav, võiks lausa öelda, et vahel on siin mäng omamüüdiga. Ühesõnaga, metakirjanduslik värk (autor, kes kirjutab autorist jne).

Lood on unistustega liialdamisest (okei, kogumiku lõpulood on samas veidi teistsugused). Normaalsuse stardipakult algav tekst vuriseb kiiresti liialdustesse, sest tegelasel puudub mõõdutunne või ta ei pea väikekodanlikke konventsioone suurt millekski. Autori loodud loo jutustaja kas siis omapoolselt kommenteerib seda lugejatele või ka osaleb narratiivis endas. Tihti eelneb normaalsuse stardipakule sissejuhatav, illustreeriv heietus (mingis mõttes on võimalik teksti üsna selgelt klotsideks jaotada). Vast parimaks tekstiks on lugu vendadest Eskost ja Askost, keda lapsepõlves kasvatati vaid maksimumi saavutama, kuid täiskasvanuks saades võtsid nad ette erinevad teed – üks tahtis kõiges vaid erilisemat, teine soovis kõiges vaid kõige keskpärasem olla. Ja tulemuseks on...

Kui nüüd pingutamata järele mõelda ja kaalukeeli seada sedapsi, on tegemist ikkagi eelkõige lastekirjandusega (kuigi mõnd lugu...). Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata Mildebergi illustratsioonidele, mis arvatavasti saavad paljudelt lugejatelt ohtralt kiita, kuna need on tekstidega kongeniaalsed jne.

„Sa vist aimad juba, et nõnda see lugu lõppeda ei saanud. Esiteks sellepärast, et nii jääks ta palju lühemaks kui selle raamatu ülejäänud jutud ja see oleks kuidagi kahtlane. Teiseks sellepärast, et kui üks inimene juhtub olema väga edukas, kipub ikka leiduma mõni teine, kes tema peale kadedaks muutub, tema ettevõtmisi nurjata või nende pealt omakasu lõigata ihkab. Meie sinuga muidugi sellised pole, aga Maanus – tema oli küll.“ („Superkangelased“, lk 24)

sirp

Christopher Green – Lakeside (Dreaming Again, 2008)

Õõvastav lugu tütrest ja emast. Nad elavad järve ääres; ema pakub narkootikumide eest meestele seksuaalseid teenuseid, pakkumise ajal peab tütar majast eemale hoidma. Molly ei tohi üksi järve äärde minna, aga kes teda keelab, kui Helenil on majas mõne mehega tegemist. Lugu algab siis sellest, kuidas Molly leiab järvevees roostikus vedelemas beebipoisi keha. Esimesel korral see ehmatab (sest keha liigutab end), järgmine päev aga hakkab tüdruk sellega mängima ning viimaks viib toitu nõudva lapse koju. Järjekordne mees on selleks ajaks lahkunud, narkouimas ema magab oma voodis. Molly püüab sundida poissi emalt rinnapiima imema, aga poiss ei võta vedu, nutab vaid edasi. Kuid...

Päris õudust äratav lugu või nii. Peast põrunud tüdruk, narkarist ema, kahtlased mehed. Ja see arvatavalt kujutletud tume poiss seal järves kõrkjate vahel õõtsumas. Perevägivald ja ärakasutamine. Pole ime, et Molly kujutlusmaailm („mu väike vend, keda mulle kunagi lubati“) on kõrvalt vaadates õige kole. Õudusjutud on ikka friikidele.

Wendy N. Wagner – Words of Power (Shattered Shields, 2016)

Ameeriklasest autor esitleb oma versiooni golemitest – Euroopas käib sõda, kus Ameerika-Ungari liit võitleb Hiina-Prantsuse vägedega (loogilisem oleks, et britid teeks koostööd ungarlastega, ja muidugi hiinlased; aga noh, on siis selline fantaasia). Loo peategelanna on Kadari nimeline ungarlane, kes tehnikuna hoolitseb sõjaoludeks kohandatud golemite remondi eest. Golemitööstusega on seotud ka kõiksugu maagid jms, aga et Ungari-Ameerika väed saavad tappa, on Kadar ainukesena selles baasis golemiremonditööle jäänud. Hiina-Prantsuse vägedel on niisamuti kohandatud golemid lahingutegevuseks ning nagu Kadar ja sõjaväelased peagi avastavad, on vaenlased loonud midagi erakordset – inimgolemi või goleminimese. Ja selline on juba üsna karm sõjarelv. Kadarile, kes on pea kümme aastat golemite eest hoolitsenud, on küll vahel tundunud, et golemid justkui mõistaks ta juttu... kuid see inimajuga golem on ikka täiesti midagi muud.

Võiks öelda, et kiiduväärselt napakas lugu. Mis sõda just parasjagu Euroopas toimub, miks on just sellised alliansid (tõepoolest, Ungari ja Ameerika liit? Mingi järelkaja I maailmasõjale ja Austria-Ungari impeeriumile?). Aurupungist on saanud savipunk. Antoloogia kolmest loetud loost kaks kergelt campi-hõngulised – olid kentaurid, nüüd siis golemid.

Jaan Undusk – Teekond Hispaania (2016)

Loomingu Raamatukogu on sel aastal välja andnud kolmanda esseistliku raamatu, seekord on ehk püüdnud leida oma mikitat, kes Hispaania kõrbekuumuses lahkaks midagi... olemuslikku. Tulemuseks on hoopis erootilis-kirjanduslik „rahmeldamine õige teksti otsingul“ (autori järelsõnast, lk 139). Undusk küll mitmel puhul rõhutab, et erootikat ei tasu otsida, aga omal moel on see üks meelelisemaid tekste. Mis raamatuga üldse tegu on... seda on raske määratleda. Väga vabas vormis essee? Kirjanduslik fantaasia? Lummav ja ärritav tekstilõbu? Midagi see on ja midagi pole. Ja millest see Teresa de Avila analüüs?

Kummastav lugemiskogemus.

„Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda. Või pettuda. Või jahedaks jääda. See on sotsiaalne oskus, sugugi mitte väärtusetu, kuid sel ei ole suurt pistmist maailmatunnetusega. Magusat mõtet „elu on mujal“ ei oleks turismita olemas. Turism on veendumus, et kohtumist Erakordsega on võimalik ette näha, et saab osta pileti tundmatusse ja maailmamõistatusele auto, bussi või lennukiga otse suhu sõita. Kitš suurte avastusretkede teemal.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 25)

„Don Juani loogika on aga teine. Naised ei ole kehatud olendid, seda teab ta paremini kui meie. Naine on üleni keha. Sa katsud ta selgroolüli ja avaldad mõju ta mõtteile. Sa puudutad ta juust – ja ühtlasi jalataldu. Sa ütled talle „armastan sind“ - ja juba niriseb piima ta nisadest ning tema suu on suudlusteks pilgeni sülge täis, juuksed märjad, silmad märjad, ja kõik see muu. Naisele on lihtne teateid anda, kogu ta keha on hästi töötav telegraaf, sõnumite maagiline väli. Ükskõik mis kohas, ükskõik mis võtmes sa teadet sisse ei toksiks, see jõuab pärale täpselt dešifreeritult – siis, kui sul on lisada midagi armastuse ja vihkamise kunsti siin Ibeeria päikese all. Ükskõik, mida sa talle ka ei näitaks või ütleks – midagi plahvatab ta ihus. Et naine on üleni keha, siis puuduvad ta kehal piirid. Keha läheb igas oma fragmendis kohe üle hingeks ja mõtteks. Elundeil puuduvad piirid. Naine on üleni naba. Naine on üleni aju. Üleni süda. Üleni käsi, üksainus sõrmeots. Ja kõigest sellest tulenevalt võib ka öelda: naine on üleni hing. Naine on kehatu, sest tema keha läheb kohe hingeks üle.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 37)

laiapea

Lucy Sussex – Robots & Zombies, Inc (Dreaming Again, 2008)

Tekst imiteerib transkriptsiooni intervjuust angloameerika luuretöötajaga, kes tegelikult töötab Maad valitsevate reptiilide heaks. Jah, tõepoolest, just need reptiilid on upitanud läänemaailmas võimule kõiksugu veidraid valitsejaid – nagu Margaret Thatcher (tema ja ta abikaasa pidid selleks sugu vahetama, mille järelkajad tekitasid vahel pisut segadust) ja Ronald Reagan (kes valitsemisajaks oli õieti surnust üles äratatud zombi ning komplikatsioone põhjustas ta keha järjepidev lagunemine). Aga ega reptiilidki pole maailmavalitsuse viimane sõna, nende kohta on üle võtmas midagi veel... täiuslikumat.

Kokku siis mõned lehed lähimineviku poliitilist satiiri, mis kokku segatud jaburate vandenõuteooriatega. Tulevik on tume või helge, sõltuvalt vaatepunktist.

Douglas Adams – Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas (2009)

Kunagi olen seda kord või kaks lugenud, nüüd peale aastakümnete õlule vajumist ei tekita enam suurt meeleliigutust. Adams on mõnel korral kirjeldanud tehnikat, mis praegu on kasutuses; aga samas on perfokaarte väljastav kompuuter, mis vajaks ehk mõnele lugejale üleseletamist. Eks ole võimalik ka mõelda, et üldiselt on see romaan mõneti vananenud, ta omab väärtust oma ajastu ja žanri kontekstis.

Aga jah, mis on elu mõte? 42. Kes on universumi arukaimad olendid? Valged laborihiired. Kas robotile on mõtet inimemotsioone anda? Hoidku jumal selle eest. Eks see üsna kriitikavaba tegevusloogikaga romaan ole, kuid vahel ongi parem lugeda tekste, kus asjad juhtuvad nii või teisiti ning sellele pole suurt vajadust mõtet otsida. Tegelased lihtsalt pääsevad jamadest, et samas millegi uue otsa koperdada.

„Marvin jälgis seda külma põlgusega, kuna ta loogika-mikroskeemid vastikustundest lõgisesid ja ukse suhtes vägivalla rakendamise kontsepti kaalusid. Teised mikroskeemid lõikasid vahele, öeldes: „Milleks vaeva näha? Mis mõttega? Miski ei ole väärt vahelesegamist.“ Järgmised mikroskeemid lõbustasid end humanoidide ajurakkude ja ukse molekulaarsete komponentide analüüsimisega. Kiire kõrvaltegevusena mõõtsid nad ära vesiniku eraldumise taseme kosmose lähimas kuupparsekis ning lülitusid siis igavusest taas välja. Pöördumisel raputas roboti keha meeleheitekramp.“ (lk 141)

ulmekirjanduse baas
all eyez on me

Miks lahjad piimatooted on kasulikud (1974)

Pett on asi, mida sai küll viiati oma paarkümmend aastat tagasi joodud... paistab, et selle mahajätmine on veaks osutunud. Tuleb juua! Kui see kuidagi võimalik on.

„Või valmistamisel jääb peti sisse rohkesti toiduks kasulikke aineid. Pett sisaldab vähe rasva, kuid niisama palju valke ja mineraalaineid kui täispiim. Organism saab petist nagu piimastki kõiki vajalikke aminohappeid. Tähtis osa inimese toitumisel on aga petti jäänud fosfolipiididel, s.o. fosforit sisaldavail rasvataolistel ühenditel. Neist on tuntuim letsitiin, mida petis on palju. Letsitiini vajab organismi normaalseks kasvuks ja arenemiseks. Seetõttu on pett kasulik jook ka lastele! Heade dieetiliste omaduste tõttu on pett iseäranis soovitatav üle keskea jõudnud ja rasvumisele kalduvatele inimestele. Petis sisalduv letsitiin aitab normaliseerida kolesteriini hulka veres, tõkestades seega veresoonte lupjumise protsessi.“ (lk 6-7)

Robert Silverberg – Maa teine vari (1994)

Kirjastus Fantaasia on ette võtnud utoopilise projekti ehk välja anda viis köidet Silverbergi lühiproosat. Esimene raamat on ilmunud, näis, millal järgmine ilmuda võiks. Kergeks soojenduseks mõtlesin tutvuda Silverbergi ühe aastakümnetetaguse tõlkekoguga (õnneks ei pidanud tervet raamatut lugema, kogumiku kahte lugu olen varem kohanud teistsugustes väljaannetes).

Kõik lood tulevikuteemalised, ikka tähtedevahelised reisid ja võimalikud võõrrassid, veidrused planeedil Maa mõne sajandi pärast. Teiste planeetide elukeskkonnad on maasarnased, ja noh, eks inimesed on ikka meile tuttava kvaliteediga (kui järele mõelda, on päris hämmastav, millise innuga võtame vastu igasugu tehnoloogilisi uuendusi, mis lubavad inimkultuuri paremaks muuta, aga tegelikult jääb alati alles staatiline tölplus). Silverbergi tekstid... nendega ei suhestu täielikult, ikka jääb mingi distants sisse, justkui ei usuks, et need on „täiega“ kirjutatud, pigem selline... hea käsitööline (no mis teha, kui autoril on nii meeletult palju tekste).

Kogumiku parim tekst on „Armunud Ishmael“, mis räägib loo intelligentse delfiini armastusest. Delfiine kasutatakse 22. sajandil veepuhastusseadmete käitlemisel (mereveest toodetakse magevett) ja et tegemist on äärmiselt arukate olenditega, on leitud viis delfiinidega suhtlemiseks. Ent Ishmael on eriti terav pliiats, kes tööst vabal ajal süüvib inimkultuuri varamusse ja avastab armastuse, mida nii dramaatiliselt kirjeldatakse. Mispeale Ishmael registreerib, et temagi on esimesest silmapilgust armunud Lisabethi, kes on tulnud vahendama delfiinide ja veepuhastusjaama töötajate suhtlust. Nojah, armastus on pime ja vahel traagiline, nii on Ishmaeli ja Lisabethi suhe täis karisid ning delfiin on sunnitud meeleheitlikele tegudele. Loo teeb vaimukaks viis, kuidas see delfiin jutustab ja oma kirge kirurgiliselt lahkab. See on naljakas, kuid teadagi põhineb nali millelgi traagilisel.

„On kaheldamatu fakt, et Lisabeth'il täielikult puuduvad omadused, mida ma normaaljuhul oma partneril näha sooviksin (võimalikult pikk nina pea esiosas, siledad ja läikivad uimed.) Igasugune katse minu poolt teda anatoomilises tähenduses armastada viiks kindlasti sellise tulemuseni nagu valu või isegi vigastus tema jaoks. Seda ma ei taha. Järelikult ei oma füüsilised iseärasused, mis teevad ta nii ihaldatavaks ta oma liigi isastele (hästi arenenud piimanäärmed, päikese käes helkivad juuksed, peened näojooned, pikad tagajäsemed ehk „jalad“, ja nii edasi) minu jaoks erilist tähtsust, ja mõningatel juhtudel on minu reageering neile isegi negatiivne. Võtame konkreetse näitena kas või nood kaks piimanääret tema rinnapiirkonnas, mis hoiduvad kogu ülejäänud kehast ettepoole, st. on paigutatud täpselt niimoodi, et päris kindlasti segavad nad teda ujumisel. See on looduse halb eksitus, ja millestki nii ebaotstarbekalt kujundatus ei ole ma võimeline mingit ilu leidma. Täiesti ilmne on, et ka Lisabeth ise peab ende näärmete mõõtmeid ja asetust ilmselt kahetsusväärselt inetuks, mistõttu ta kogu aeg neid piinliku hoolega mingi kitsa katte alla varjata püüab. Teised siin jaamas, kes on kõik isased ja kelle piimanäärmed on seetõttu rudimentaarsed, jätavad need katteta.“ („Armunud Ishmael“, lk 53-54)

ulmekirjanduse baas

Cat Rambo – Hoofsore and Weary (Shattered Shields, 2016)

Kui ma ei eksi, siis viimati lugesin kentauridest Harry Potteri raamatutest (kui seal ikka olid seesamused elajad? Võiksin vabandada, kui eksin). Siin on siis lugu sellest, kuidas rühm kentaure eksleb vaenulike inimeste maal, ja otsib sealt tagasiteed oma aladele. Tegemist on jäänustega kentauride sõjaväeosast – enam kui 90% on neist surma saanud sel ebaõnnestunud sõjaretkel, järgi on jäänud naiskentaurid ja väeossa kuulunud gorgolaadne olend (maod ei ela peas, ta kannab neid kaasas ja saab nende abil ennustada).

Eks siis lugu jutustabki sellest, kuidas läbielatust räsitud grupp omavahel läbi saab ja milliseid katsumusi peavad nad pääsemise imel kogema. Loo lõpus jõuavad nad eriti ohtlikusse kohta, kus elavad hoopis kummalised olendid oma veidrate nõudmistega.

Et siis antiikmütoloogia segatud fantasyga, kentaurid kasutavad muuhulgas tulirelvi (kui vaid laskemoona oleks). See kummaline mütoloogiasegune maailm on muidugi huvitav vaheldus tavapärasele fantasyle, see on ühtviisi ootamatu ja ka jabur – päris keeruline on end panna nende amatsoonidest kentauride ja gorgo saabastesse. Aga väike ajugümnastika pole kunagi paha.

Murray Leinster – Uurimismeeskond (Lilled Algernonile, 1976)

Paistab, et Fantaasia kirjastus plaanib lähiaastatel välja anda Leinsteri tõlkeraamatu, seetõttu mõtlesin tutvuda mulle teadaoleva ainsa (?) eestikeelse tõlkega, mis ilmunud legendaarses jne antoloogias „Lilled Algernonile“ (tundub, et kui sama marulise tempoga jätkata, saab mõne aasta jooksul see antoloogia läbi loetud, on veel mõned jutud, mida pole ühel või teisel põhjusel kätte võtnud).

Seda teksti võiks pidada utoopiliseks ulmeks (või siis hoiatusulmeks?) - selle rõhuga, et roboteid ei saa fetišeerida, inimene peab planeetide koloniseerimisega ise hakkama saama! Ei saa lasta robotitel (ehk tehnikal) inimeste üle võimu võtta; need on abivahendid, mida peavad inimesed suunama ja kontrollima. Teksti lõpp läks niivõrd läilaks, et mingil moel meenutas see sotsrealismi arutust ja positiivsusele suunatud fantaasiat – kuigi ameerika autori puhul võiks pigem muidugi mõelda Metsiku Lääne alistamise mentaliteedile vms.

Eks loo hoiatuslik toon on praegugi igati aktuaalne, lihtsalt muidu on tekst va vanamoeline. Aga nagu selgub Orpheuse Raamatukogu tutvustusest, on Leinsteri kogumikus plaanis avaldada koguni neli juttu samast sarjast.

„Üha suuremal hulgal inimestel ei ole enam voli otsustada, neile jäetakse ainult võimalus valida asjade vahel, mida robotid pakuvad. Mida rohkem me robotitest sõltume, seda piiratumaks muutub valik. Me ei taha, et meie lapsed peaksid oma tahtmistes piirduma ainult sellega, mida robotid võivad anda. Me ei taha, et nad sinnamaani manduvad, kus nad on ilma kõigest, mida robotid anda ei saa. Me tahame, et meie lastest kasvaksid mehed ja naised. Mitte mingid kuramuse automaadid, kes elavad ainult robotinuppudele vajutades ja selleks, et robotinuppudele vajutada. Kui see ei ole robotitele allumine...“ (lk 378-379)

ulmekirjanduse baas

Jason Fischer – Undead Camels Ate Their Flesh (Dreaming Again, 2008)

Postapokalüptiline lugu Austraaliast, mida on tabanud katk – täpsemini öeldes on katkuks zombide invasioon. Tagajärjeks on see, et osa mandrist on zombide valduses, osa on Austraalia elanike hoida, osa on okupeeritud... taanlaste poolt. Kõik sõdivad kõigiga – nii zombidega kui austraallased ja okupandid omavahel (et kas tõesti ongi need taanlased...).

Lugu on siis sellest, kuidas kaks kohalikku kriminaali lähevad kurjade kavatsustega farmi, sooritavad mõrva ja saavad seifist röövsaagiks ilge posu taani paberraha. Kuid kroonidega on see häda, et nendega pole austraallaste valdustes midagi teha. Ja miks üldse farmeril selline summa seifis peidus oli... väga kahtlane. Noored kriminaalid üritavad põgeneda kuriteopaigast võimalikult kaugele, kuid tee peal annab mootorratas otsad – sel kuumaval kõrbemandril on see enam kui väga suur jama. Ja nagu noored avastavad, ei oodata kuskil selliseid kahtlasi tüüpe hunniku taani kroonidega.

Loo paralleelne osa algab eksleva zombiga, kes/mis vaarub üksi austraallaste alal ringi ning on meeletus näljas. Viimases hädas üritab ta kaamelit järada, kuid see pole papist elajas ja virutab zombi eemale. Kuid kahju on tehtud... ning zombistuv kaamel avastab, et teisi hammustada on vahva. Sama järelduseni jõuavad teised kaamelid, kui nad hammustamise tagajärjel avastavad zombimaailma võlud.

Nojah, lõpuks siis põrkuvadki kriminaalide ja zombikaamelite teed ning tulemus pole just meeltülendav. Kas pole eksootiline jutt – on vihased austraallased (need pagana zombid ja taanlased!) oma otsatul lämbel mandril; on võõrliigina Austraaliasse toodud kaamelid, kes/mis jõudsalt paljunenuna.... muutuvad destruktiivseks zombiarmeeks. Nagu autor järelsõnas soovis oma teksti olevat, on see üpris filmilik lugu.

Gray Rineheart – Lightweaver in Shadow (Shattered Shields, 2016)

Üsna mittemidagiütlev lugu kahest poisist, kes teenivad signalistidena sõjaväes ja kelle tööandjad kaotavad lahingu. Ühe poisi ülesandeks on viia hukkuvalt väejuhatajalt kiri lahingus eluga pääsenud väeosa juhile, kuid selleks tuleb ületada lahingutanner, kus liiguvad ringi võiduka vaenlase sõdurid. Peategelasest poiss pole muidugi tavaline tiinekas, ta on emalt pärinud võlujõudu, millega näiteks tuld käsitleda (tema ülesandeks oligi tulemärkidega anda edasi staabi käske teistele väeosadele). Eks siis mõlemal poisil ole probleeme ellujäämise ja ülesandega dokumendid ellujäänutele toimetada. Aga noh, üllatus-üllatus, vaprus ja leidlikkus kannavad üle kümnest mäest.

Nagu öeldud, pole lugu just märkimisväärne lugemiskogemus. Ehk on tegu mõne suurema sarja avalooga, kus siis järgnevalt võideldakse ebaõigluse vastu ja tehakse üüratuid kangelastegusid ja usaldus saab valusalt karistada... aga praegusel puhul on see küll tekst, mille mittelugemine aidanuks elu sisukamalt täita. No et tegemist on sellest antoloogiast loetud esimese looga, teeb väheke kurvaks ja ettevaatlikuks.

Alexander Genis – Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (2016)

Nõukogude Liidust 1977. aastal emigreerunud Genis kirjutab siin raamatus eelkõige vene kultuurist ja selles seostest maailma (raamatu)kultuuriga. Autorit ei saa Verne'i eeskujul (lk 177-178) täpselt paika panna – on ta siis juut või vene rahva esindaja, pealegi veel Riiast pärit jne. Aga siin tõlgitud tekste (jajah, terve kogumik jäi vahendamata) võiks küll nimetada vene kultuurist tõukuvaks lugemis- ja olemislobaks – eks autori teravmeelseid tähelepanekuid ja loosungeid on üldiselt hea lugeda... aga see on mõneti ajaviiteline lugemiskogemus. Jah, autor on kirglik ja kahtlemata kadestamisväärt lugemispagasiga, kuid siinse raamatu tekstide formaat ise juba pakub vastuvõtjale kergema seedimisega kogemust (mitte et ma ihkaks mõnd paduteaduslikku teksti).

Eks see tsitaat dialoogide kirjutamisest on üsna meelepärane, dialoogideta ilukirjandus on ikka parajalt tüütu – kuigi tõepoolest, kõik raamatud ei tohi olla loodud ühe stambi järgi.

„Teksti kõige inimlikum osa – dialoog – köidab kõige rohkem. Seda lugeja lõpuni lugemata ei jäta. Portree ta jätab vahele, arutlused seda enam, looduskirjeldused kindlasti, kuid repliigivahetus võlub meid peaaegu mehhaaniliselt nagu tennis. See-eest näitab dialoog autori taset nii ilmekalt, et selle järgi on kerge hinnata ka tundmatut raamatut. Mitte kuskil ei mõju teesklus nii hukatuslikult kui dialoogis.“ („Kirjutad, nagu kuuled“, lk 39)

mööda netti

Grigori Feponov – Jalgpall küsimustes ja vastustes (1953)

Võib küll mõelda, et tegu on parajalt iganenud raamatuga kuskilt aegade hallusest ehk stalinistlikust kultuuripärandist, aga tegelikult on raamatus sisalduv päris hea ja tasakaalustatud õpetus, kuidas kohtunik peab mängu juhtima ja milliseid reegleid tuleb järgida (eks jalgpalli mängureeglid on tänaseks küll natuke muutunud, aga mängukultuuri põhimõte on ikka sama). Mõtlesin eelnevalt, et nopiks siit raamatust vähe naljakaid või kummalisena näivaid mõtteid välja (ikkagi see kategooriline väljendumine)... aga tegelikult polnud midagi võtta, vaid paar hädapärast veidrana võetavat tsitaati (oleneb muidugi lugeja rikutusest).

„60. Küsimus: Missugusele mängijale meeskonnas peab kohtunik enne võistluse algust osutama erilist tähelepanu?

Vastus: Kohtunik on kohustatud enne võistluse algust erilist tähelepanu osutama mängijale, kes alustab mängu väravavahina.“ (lk 14)

„100. Küsimus: Kas võib meeskonnas kaasa mängida võistleja, kellel on kunstlik käsi (protees)?

Vastus: Ei ole lubatav.“ (lk 19)

„315. Küsimus: Kui pall on pärast karistuslöögi või vabalöögi sooritamist uuesti mängus, millal võivad teda siis puudutada-mängida teised mängijad?

Vastus: Pall loetakse mängus olevaks pärast seda, kui ta on maas või õhus teinud täie ringi, s.t. läbinud pikkuse, mis võrdub palli ümbermõõduga.“ (lk 53)

Jaan Mikweldt – Sõna jõud. Teine raamat (2015)

Teine kogu Mikweldti kunstmuinasjutte (seekord pole Laipaigule pühendatud), mis keerlevad ikka selle ümber, et kuidas noorem rahvas tahab paari saada – kuid enamikel juhtudel on probleemiks see, et soovitud paariline osutub kodukäijaks või metsavaimuks vms. Ja siis peab hädaline pöörduma mõne naabervalla targema pea poole, et see aitaks ühel või teisel viisil nõidusest jagu saada. Nojah, ega sellise perverssusega just suuremat pereõnne tooda (ühesõnaga, armastusabielu sakib). Eks veidi hämmastav ole, et tänapäeval võtab autor võrdlemisi traditsioonitruult ette sellise muldvana teema... et maarahvas ja nende uskumused ning kõiksugu varandus- ja kosjalood – mis on selles aineses niivõrd kutsuvat, miks autor seda üha ja üha uuesti läbi kirjutab? Mis putukas on küll Mikweldti hammustanud?

Õnneks on raamatus üks tekst, mis teistest lugudest järsult erineb: „Seitsmes Moosese raamat“, omamoodi paroodia Lovecrafti vms müstilisuse teemal (ulmebaasis on Silver Sära kirjutanud sellest pikemalt). Johann Edgar Liebekraft on otsinud kloostrite ja ülikoolide raamatukogudest ja arhiividest vihjeid, kus võiks asuda kurikuulus inimnahka köidetud Necronomicon, raamat, mis annab võimu elavate ja surnute üle. Selgub, et Liivimaal, ühe mahapõlenud mõisahoone keldris. Mees asub teele, leiab mõisaaseme, laskub keldrisse... ja seal võtab ta vastu tohutu vormitu kehaga õudus. Liebekraft põgeneb sealt ja satub lähedalasuvasse tallu... kus siis selgub, et see õudus on kohalikule maarahvale vaid üks... järjekordne koll. Päris vaimukas lugu, mis paneb ühtlasi imestama, et kuidas korraga Mikweldt kirjutas sellise teistest täiesti erineva jutu, millest on tulenenud selline õudusklassika variatsioon?

Kuivõrd autor käsitleb reaalset folkloori ja kuivõrd on kunstmuinasjuttudes omaloomet, ei oska hinnata. Mulle näib see arusaam kõigist neist kollidest ja vaimudest ehk liialt rahvusromantiline, aga nagu öeldud, mina ei suuda seda paika panna. Ja no see Cthulhu värk... kuidas see korraga välja hüppas?

Mairi Laurik – Süsteem (2016)

Lauriku loomega sai esmakordselt tutvutud „Saladusliku tsaari“ postapokalüptilise maailma ühe üsna lohutu loo kaudu, käesoleval romaanil pole sellega midagi ühist (noh, paralleel muidugi selles, et mõlemad on Eestiga seotud ja kummaski esineb muteerunud eluvorme, aga rohkem midagi). „Süsteem“ paigutub maailma, kus on möödunud umbes tuhat aastat (või 800 (lk 305)?) tuumajaamade katastroofidest. Muutunud maailmas on kohati (taas)tekkinud märkimisväärse tehnilise tasemega inimasulad (ses suhtes märkimisväärne, et justkui kaugemale jõudnud kui 2016 – kuidas niisugune oskusteave läbi katastroofijärgsete sajandite püsis, ei saagi täpselt aru), kus hoitakse inimkonda elujõulisena tänu sellele, et arvutiprogramm keerutab geenisuppi – paneb paari sobilike / vajalike geenikombinatsioonidega inimesi (elagu nad siis Egiptuses, Tiibetis, Tartus või Ameerikas). Muidugi, tegemist pole perfektse lahendusega – ikka on üksikvanemaid ja väljatõugatuid jne, kohati eksisteerib „metsikuid“ inimesi.

Raamatu trall käib siis selle ümber, et on tütarlaps Reinita, kelle geenikombinatsioon on selline, mis peaks supersigimisprogrammi peatama – mis programmi ühe kunagise looja arvates peaks tähendama seda, et edasi pole vaja tehislikult geenisuppi keerutada, olemas peaks küllaldane baas inimkonna edasiseks omasoodu paljunemiseks (kui ma nüüd ikka õieti mõistsin seda). Nojah, aga programmi haldavad inimesed pole teadagi tuttavad selle programmi ühe looja kontseptsiooniga ning peavad ebausklikult sellise geenikombinatsiooni esilekerkimist... inimkonna uueks hävinguks. Nii püütakse kanda hoolt, et see naiseks sirguv tütarlaps ei sigiks oma armastatu, Tartu linnapea poja Kauriga (mõlemad noored on ühtlasi üliintelligentsed olendid).

Järgneb siis... südantlõhestav lugu armastusest, selle kaotamisest ja leidmisest, petmisest ja valust. Reinita kogeb kohtlemist, mis on ikka... õudne. Dramaatikat jagub kolme põlvkonda, mingil moel võikski pidada seda romaani seebiooperlikuks postapokalüptikaks. Või teistmoodi öeldes – YA kirjanduseks. Õnnestunud (või camp) seebiooper on ikka vaimustav meelelahutus, samas YA paneb hoopiski... vanana tundma. Nii tekkis mul alles raamatu viimases kolmandikus kaasaelamine, kui see seebiooperlik külg oma finaali poole liikus.

Eks küsimusi tekitab, kuidas selles maailmas praeguse olukorrani on jõutud – kuidas elati üle mitmesajaaastane tuumatalv, mil viisil tehnilised teadmised pinnale jäid. Ühesõnaga, millel see maailmasüsteem õieti püsis? Kuidas end elus hoida üpris vaenulikus keskkonnas? Mismoodi reisimine ikkagi toimus (ok, seal on juttu ookeani ületamisest, aga nt Tartu ja Tiibeti vahel?). Kindlasti oli tekstis sellele mitmeid seletusi ja vihjeid, kuid mis jäid tähelepanu alt välja. Natuke arusaamatuks jäid Emake Maa peatükid, oleks piisanud pro- ja epiloogist.

Raske on romaani õiglaselt hinnata, oleks tegu tõlkega, poleks seda kätte võtnud. Ühelt poolt rõõm huvitava maailmaga romaanist, teiselt poolt see... YA temaatika. Hiljuti oli ehk sarnane tunne Mann Loperi postapokalüptilise teosega (mis ehk Lauriku romaanist lapsikum, kuid elavam). Huvitav on näha, et viimastel aastatel on ilmunud mitmeid Eestiga seotud postapokalüptilisi raamatuid, ikkagi... oma värk.

Alljärgnevad tsitaadid ei illustreeri kuidagi romaani või minu suhtumist sellesse raamatusse; on lihtsalt sellised... ootamatud.

„Tüdruk noogutas tummalt ja rohkem kui iial varem tundis Kaur end sel hetkel väljasitutud õunamoosina.“ (lk 14)

„Igasugune kõla oli ta hääle maha jätnud ning mõistuse asemel istus vaid paanika. Midagi oli väga valesti ja mitte kellegi perse ei peeretanud talle ainsatki ideed probleemi olemusest.“ (lk 135)

ulmekirjanduse baas

kirjanduslik päevaraamat

Jack McDevitt – Promises to Keep (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Kui sulle meeldis “Marslane”, siis see lugu on sarnane... ja erinev. Üheksaliikmeline uurimismeeskond uurib Jupiteri ja selle kuusid. Missioon on kestnud kolm aastat ning nüüd nad asutavad koduteele. Kuigi uurimustulemused on teadusele hirmhuvitavad, on tegemist siiski ülikalli retkega ja on enam kui kahtlane, kas sellise kosmoseprogrammiga jätkatakse. Et seda Jupiteri-uurimist avalikkusele “söödavamaks” teha, on üks üheksast naisajakirjanik, kes siis toodab kõiksugu uudislugusid ja filme, mida Maale edastatakse jne. Naine leiab pragmaatiliselt, et kuigi teadlased võivad olla õnnest hullumas, ei mõista laiem avalikkus nende töö olulisust.

Niisiis, aeg lahkuda... Starditakse kolme laevaga... Aga siis satub see laevakonvoi kosmoseprahipilve ja nii õnnetult, et üks laevadest kaotatakse ja teise mootorid ei võimalda enam edasi sõitmist. Ühesõnaga, kuus inimest tuleks kokku suruda muidu kolmekohalisse laeva, mis on ainsana võimaline Maale naasma. On vaid üks mure – nimelt ei pruugi sel laeval jätkuda õhku tervelt kuue reisija jaoks. Ning seepeale otsustab üks neist kangelast mängida...

Loodetavasti sai lugu niimoodi edasi antud, et mitmed olulised nüansid on senini varjus – miks otsustas just see tegelane “marslaseks” hakata, ning millised on loo jutustaja intepretatsioonid selle inimese motiividest (ja hirmudest). Ja no muidugi see teadmatus, et mis selle inimesega peale Maale naasjatega ühenduse kaotamist sai, kas senini elus ja loovib Jupiteri orbiidil (erinevalt “Marslasest” pole siin satelliidid abiks). Tore tekst.

“Pity there hadn't been something to those early notions about Venusian rain forests and canals on Mars. The Program might have had easier going had Burrougs or Bradbury been right. My God: how many grim surprises had disrupted fictional voyages to Mars? But the truth had been far worse than anything Wells or the others had ever committed to paper: the red planet was so dull that we hadn't even gone there.
Instead, we'd lumbered out to the giants. In ships that drained our lives and our health.” (lk 51)

ulmekirjanduse baas

Ülo Kesker – Pärast ülimagusat vahekorda... paugupealt manalasse (2003)

Selle raamatu avastasin Karlova raamatukogu erootilise kirjanduse näituselt ja no mis teha, selline pealkiri ja muidu õhuke raamat lausa kutsusid kaasa haarama. Teose algul autor tutvustab ennast, muuhulgas selgub, et tõuke selle raamatu kirjutamiseks sai autor sel päeval, kui Arnold Rüütel valiti EV presidendiks – see oli autorile ta elu üheks kõige rõõmustavamaks sündmuseks. Et siis... vaat mis inspireeris elurõõmudele tagasi mõtlema.

Ja armuküllaseid elurõõme see Nõukogude Liidus palju rännanud ja eri kohtades töötanud naistemees koges õige kvantitatiivselt (raamatus on koguni õpetlik peatükk kohtadest ja olukordadest, kus ta on naistega seksinud – tegemist ikkagi nõukogude ajaga, kus suur kitsikus eluruumidega). Juba noore kabe suurmeistrina sattus ta vanemate naiste reite vahele, mingil moel tunduski, et suurimaid rõõme võis kogeda just vanemate naistega (muidugi, vanus on subjektiivne; lihtsalt noormehe paar seiklust seitsmekümnendates naistega pani mõtlema... et miks). Tekst on suunatud pigem autori eakaaslastele, äratundmisrõõme nõukogude ajast ja noorusest ja muidu võimalus kas siis kaasa elada või põlglikult nina kirtsutada. Eks need kirjeldused kähkukatest või tundidepikkustest armatsemistest on nagu on, erootikat sellest just välja ei loe, pigem on see loetelu vallatustest. On ka kirjeldusi kabetajate elust, muuhulgas kokkupuude Paul Keresega, kes solvub autori peale.

See autori pidev jutt diskreetsusest ja samas kõiksugu vihjed, milliste inimestega võis tegu olla... nojah. Raamat vajanuks hädasti toimetajat, kes oleks kõiksugu kordusi seletusi loetavamaks silunud.

„Armsad noored eesti mehed! Ärge laske omale minetti teha isegi sel juhul, kui kaunitarid on seda kunsti õppinud ka välismaal suurte spetsialistide juhendamisel. See pole sugugi hädaohutu, nagu tihti arvatakse.

Juba liiga lõdva „varrega“ pensionäride olukord on muidugi teistsugune. Neil niikuinii palju enam kaotada pole ja kui nende rahakott vastu peab, las tunnevad aeg-ajalt rõõmu vähemalt selliselgi viisil.“ („Mineti tagajärjel... juba 30-aastaselt impotendiks!“, lk 68)

Elmore Leonard – Tooge jumbu (2014)

Selle romaani lugemine venis... ja venis. Enne raamatu kallale asumist arvasin, et saab ühe raksuga läbi, aga ei, pea nädala sai kätte võetud ja käest pandud ning vahelduseks hoopis ulmeantoloogiaid lapatud ja sealt mõne loo loetud. Minu meelest on see romaan lihtsalt sisutühi. Siin on igasugu kriminaalseid juhtumeid, aga see ei pane kuidagi kaasa elama, lihtsalt registreerid neid lugedes ahah-elamusega ja kõik. Chili Palmer on legaalse ja kriminaalse maailma vahel tegutsev keskealine mees, tõeline alfaisane; teised mehed ja naised pole temaga coolilt võrdväärsed (no hiljem selgub, et üks naine siiski on). Võlgnikku otsides satub ta Los Angelesi ja filmiinimestega kokku puutudes avastab, et tema enda läbielamised on midagi sellist, mida võiks Hollywoodi tarbeks filmida – parem kui mõne stsenarist sulest imetud kirjandusmaiguline stsenaarium. Probleeme tekitavad mitmed kriminaalid Miamist ja Los Angelesist, aga Palmer leiab võimaluse jne jne.

Hetkel ei mäletagi, kas olen filmi näinud või mille põhjal arvasin et tegemist peaks olema hea meelelahutusliku looga. Või et kui Leonard on mitme Hollywoodi tuntud filmiga seotud, kas romaani sisuks piisab vaid cooliks olemisest. Muidugi, kui lõputult romaane kirjutada, on enam kui raske ette kujutleda, et valad neisse järjepidevalt verd, higi ja pisaraid; piisab ka vastutulekust lugejate soovidele.

postimees