Maria Dahvana Headley - Black Powder (The Djinn Falls in Love, 2017)

See tekst meeldiks ehk Cormac McCarthy ja Caitlin R. Kiernani tumedamate tekstide austajatele - kuigi üllatuslikul kombel on tegemist pigem “Tuhande ühe öö” järjega. Arvata võib, et see jutt ilmub järgnevalt mõnes fantasy või horrori aasta parimate antoloogias - ja ega vastuväited sellele polekski.

Aga jah… lugu ennast on veidi raske kokku võtta. Igal juhul toimub see kuskil Ameerika pärapõrgus, kus on toimunud tuumajaama õnnetus (ametlikult küll mitte). Võimalik, et selle õnnetuse on põhjustanud džinn, mis on sinna suletud olnud, aga mõneks ajaks järelvalveta jäänud. Sest selles pärapõrgus on juba pea 150 aastat džinn pesitsenud ja mõndagi jõledat korda saatnud; kuid Kütt (kes kunagi džinnid vangistusest päästis) püüab neid kinni… ning vangistab õige ebatraditsioonilises vormis.

Aga jah… siis on veel Poiss, kes tuumaõnnetuse tagajärjel on sünnitraumaga ilma tulnud ja kel on mureks, et koolis ei pööra tüdrukut talle tähelepanu. Ja mis oleks sellele probleemile lahendus? Võtta relv ning minna kooli valimatult tulistama. Ainult et ta röövib endale Küti püssi (mis on pärapõrgu pandimajas varjul, kui Kütt on aastakümneteks puhkama vajunud) ja see on väga vale otsus.

Tume, tume lugu, mis pendeldab mitme aja vahel - mil džinnid vabanesid, mil need Ameerika pärapõrgus tegutsema hakkasid ja mil see tuumakahjustusega poiss hulluks keeras. Mingil moel see tõesti meenutab McCarthy ääremaade raju olemist, ainult et dark fantasy tingimustes. Ma ei saa öelda, et oleks mulle just südantsoojendav tekst, aga kahtlemata selle antoloogia üks tugevamaid juttusid.

Claire North - Hurrem and the Djinn (The Djinn Falls in Love, 2017)

Nagu Shamsie puhul, nii on ka see Northi lugu õige traditsioonilise tegumoega, aga samas võrdõiguslikkuse maitselisandiga.

Vägeva sultani õukonnas on salajased ja avalikud ametikohad. Üks salajastest on džinnide käsutaja, kelle poole pöördub üks õukonna intrigant, kes on nimelt veendunud, et sultani lemmiknaine Hurrem on nõid ja džinni abil on ta sultani ära teinud - selliseks, et kogu võim näib olevat hoopis Hurremi ohjata. Noh, salamaagidel on siis ülesanne uurida, millise džinni abil Hurrem oma võimu sultani üle hoiab. Maagide katsed üha vägevamate džinnidega luhtuvad, kuna tundub, et Hurremi käsutuses on veelgi vägevam džinn. Lõpuks kutsuvad maagid esile kõige karmima džinni… ning olukord läheb käest ära. Siis aga ilmub Hurrem.

Jutt võiks meeldida neile, kes vaatavad mingilt eesti telekanalilt türgi seriaali sultani õukonna tegemistest (või sai see otsa?) - ja nii avastada, et naine võib ka muul moel tugev olla kui haaremimeetoditega. Ei saa öelda, et see mõneti feministlik lugu oleks just üllatava lõpplahendusega, aga miks mitte, vahel peab lihtsatest asjadest lihtsalt rääkima.

Kamila Shamsie - The Congregation (The Djinn Falls in Love, 2017)

Enamvähem traditsiooniliselt mõjuv džinnilugu poisist, kes avastab, et ta on sigitanud džinn ning tal on seetõttu ka džinnist kaksikvend, keda ta kohtab ühel ilmutuslikul hetkel mošees. Peale seda ei ole enam miski endine, kõik, mis poiss tahab, on oma kaksikvennaga kohtuda ja tunda uuesti seda lähedust; miski muu siin maailmas ei rõõmusta teda enam. Kuid… see pole võimalik. Ennustaja räägib poisile, kuidas ükskord ammu oli samasugune olukord, ning džinnvennal õnnestus saada inimvennale surematust, kuid sel oli traagilised tagajärjed pea kõigile osapooltele.

Aastad mööduvad… ning poisist on vananev mees, kes senini töötab selles mošees ning püüab džinniilmaga ühendust saada. Vanamehe juurde ilmubki ta noor kaksikvend (sest teadagi vaimud vananevad hoopis aeglaselt) ning pakub talle ühtesaamist.

Et siis tõepoolest, mingil moel tegemist niisuguse traditsiooniliselt jutustava looga, mis võiks toimuda mis tahes ajastus - muinasjutt kui niisugune. Teksti vast intrigeerivaim (või jumalavallatuim) külg on see, kuidas kirjeldati lastetute abielupaaride päästmist - kui mees on viljatu, siis käigu naine 7 ööd ühe teadmamehe juures ja 9 kuud hiljem võib abielupaari rõõmustada nende vanaduspäevade tugi. Selline viljastamine on niisuguses ühiskonnas aktsepteeritud (et teadmamehe tööd jätkavad ta pojad, võib muidugi edasi mõelda, kui kasulik on see kohalikule geenisupile. Kuid võibolla on sellised juhtumid araabia muinasjuttudes avaliku saladusena käsitletav.

“Everyone knew that fortune tellers didn’t have the power of prophecy directly, but they knew how to speak to jinns, and ask them for favours. The jinns could enter the realms of angels and hear them discussing the future, and bring back news to the fortune teller of what was yet to happen. Of course the angels didn’t like it when the jinn did this, and if they saw a jinn eavesdropping on them they would hurl a thunderbolt at the jinn - to human eyes, it looked like stars streaking across the skies.” (lk 19)

Lavie Tidhar - Terminal (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Kui hiljuti sai avalikustatud tähtis eelarvamus, et Tidhari jutuloome tekitab minus teatud kõhedust, siis see lugu läks eelarvamusega ühte voolusängi (no mäletatavasti eestikeelne tõlge oli igati tarbitav). Ongi üks tüütu undamine, millega ühel lainel olemine nõuab erilist hingeseisundit. Aga seda juhtub mul harva, kergemeelne nagu olen.

Lugu siis sellest, kuidas erinevad inimesed sõidavad üheotsapiletiga Marsile. Ja seda mitte mõnes reisilaevas, vaid ühekaupa reisikapslites (miks niimoodi ühekaupa inimesi lennutatakse… no kes teab). Inimesed siis mõtlevad, et miks nad reisivad, ning ühtlasi püüavad üksteise kapslitega kommunikeeruda. Kuidas lugu lõppes, keeldun mäletamast, sest öökapilugemisena jäin viimast lehekülge oma veerand tunniks veerima (milleks selline masohhism, jällegi ei tea).

Ega ei oskagi midagi kokkuvõtlikku öelda, kogu piin on eelneva paari lausega raskustega netti paisatud. Vähemalt ei saa öelda, et Tidhar püüaks meeleheitlikult keskmisele lugejale meeldida.

Jānis Joņevs - Jelgava 94 (2017)

Inimene on sotsiaalne loom ning eriti nooruses on suurem vajadus kuuluda kuhugi gruppi, omade hulka. Käesoleva raamatu puhul on tegemist kuigivõrd biograafilise romaaniga, millega mul on mõneti ühine kontekst, kuivõrd olen autorist vaid natuke vanem ning Jelgava asemel kogesin üheksakümnendate algust Tallinnas ja sealsete erinevate noorte hulgas… mis oli niisamuti veider aeg ning mitmete sarnasustega autori Jelgavaga. Muidugi, küsitav on, kas mitte enamvähem kõigile täiskasvanutele pole noorpõlv “veider aeg”, kuivõrd sellega käib kaasa maailma avastamise ja autoriteetidele vastuhaku aeg? Lätlase loetelu kõiksugu metalbändidest tõi nii mõnegi tuttava nime meelde (Deicide! Obituary! Brujeria! Morbid Angel!)… ja ühtlasi meenus see piinlik komme bändinimesid vihikusse või mujale sodida. Hea, et mul see metali vaimustus nii üürikeseks jäi, sest maailmas on ikka palju huvitavamat ja radikaalsemat muusikat.

Aga jah, raamat on mõnu ja huviga loetav (tänud raamatukogutöötajale, kes selle mulle kätte pistis, ise poleks seda laenutama sattunud). Huvitav ehk neile, kes huvituvad noorpõlve üleelamistest, segastest üheksakümnendatest või veidi kärisevamast muusikast. Kuidas 14-aastasest nohikust saab 15-aastane metallist (raamatu lõpus on sama tegelane 30-aastane). Karvased ja kiilakad, suits ja alkohol, muusika ja hängimine. Nooruslik uljus ja suhete segadused. Vanemad, kool ning piletikontrollid kontserditel ja ühistranspordis. Vähemalt on elu selgem kui virtuaaljamadega ilmas - alles nooruse lõpus ilmub ühe tegelase kätte mobiiltelefon; sümboolselt on peategelane selle seiga unustanud, alles teiste meenutustes tuleb see pinnale.

“See polnud Nirvana, kohe üldse mitte. Aga kuulama pidi. “My girlfriend says/That I need help.” Pole mul mingit girlfriend’i, mis ta sogab, midagi muud, läks! “My boyfriend says/ I’d better be off dead.” Juba parem. “Fuck you I’m gonna get drunk”, kohe väga hea. Kurat, kaugemale ei võigi sõnadesse minna. “All people are shit!” - päris sügavalt öeldud. Põhiline, et vihaselt ja ilma kompromissideta.” (lk 27-28) 

“Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu organismile kogu jõuga mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, peab leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad oli mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole. Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.” (lk 153) 

“Sellal me juba pildusime päid mööda õhku. Oma päid. Nüüd mu juuksed olid juba piisavalt pikad, ja ma osalesin täieõiguslikult headbang’is, imelises metal’i-tantsus, kus ei pidanud tüdrukut tantsima kutsuma ja end tema armu kätte usaldama, vaid võis lihtsalt rahmata juustega neile kuhugi. Aga muidu polnud tüdrukutel seal sellist kaalu. Ma olin ainulaadne hing tuhandepäises kehas. Need tuharad olid ka minu tuharad. Aga ma ei vajanud midagi sellist, ainult muusikat, mis tulvas meie üle, ja meie ise olimegi muusika, ja me tulvasime üle kõige.” (lk 216-217)

Aliette de Bodard - A Salvaging of Ghosts (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

De Bodard teeb rajaniemit ehk selline eriti ulmeline tekst tehislikust maailmast ja süvakosmosest ja tehisintelligentsiga laevadest (Leckie!) ja millest kõik veel. Ühesõnaga, ulme, mida just regulaarselt hea meelega ei tarbi. Ahjaa, de Bodardile omaselt on see kõik vietnamlikus kastmes.

Lugu siis umbes selline, et süvakosmosesukeldajast ema on kaotanud süvakosmosesukeldajast tütre kuhugi süvakosmosesse. Õnneks avaneb emale võimalus sukelduda (süvakosmosesse muidugi) ja tuua tütrest mälestus tagasi “pinnale”. Ja süvakosmosesukeldumisel juhtub nii, et ema jääb lõksu tehisintelligentsiga süvakosmose uurimislaeva, mis pakub naisele pääsemiseks üht tehingut. Ema võtab selle vastu - peamine et saaks süvakosmosest tütre mälestuse välja tarida.

Muidugi, nii kirjeldades polegi nii hullult rajaniemi, aga mõningast ravimatut meeleheidet tekitas minus küll. De Bodardi leidub küllaga kõiksugu antoloogiates, kuid kuidagi ei saa nende tekstidega järje peale; olen vahel mõelnud, et peaks lihtsalt järjest lugema kõik mulle kättesaadavad jutud, et saada pihta, miks see autor nii hinnatud on. Hea küll, kogun veel meelekindlust ja rasva sellise heraklesliku kangelasteo sooritamiseks. Rõõm seegi, et see tekst on loetavam kui Kimi lugu.

Meelis Friedenthal - Vaim masinas (Looming 8, 2017)

Friedenthal jätkab Tartu ajaloo puurimist (vt ka “Mesilased” ja “Inglite keel”), seekord valgustatakse ülikooli teaduslugu 19. sajandil, ülikooli avamine ja Parrot jalajälg. Eks võib mõneti mõelda, kui palju on siinset vaadet kohaldatav praeguse Tartu Ülikooli teadustegevusele - nii lipsab mitmel puhul siit mononäidendist läbi õpetlastele pealesurutav teadusteatri tegemine; ehk siis küsimus selles, kas teha teadust või müüa / populariseerida teadust. Kas otsida ainulaadseid lahendusi või müüa teadustegevust rahastamise ja uute üliõpilaste nimel. Hiljuti taas rektoriks valitud Volli Kalmu juhitav ülikool on vist… segaduses, kuidas seda teadusemüümist võimalikult efektiivselt reglementeerida.

Aga ega Friedenthali näidend nii madalalt ei lenda, võibolla on siin illustreeritud teadlase Parrot näitel ideaalide ja tegelikkuse vastuolu.

ulmekirjanduse baas

Alyssa Wong - You'll Surely Drown Here If You Stay (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Lugu meenutab pisut Jemisini teksti, aga on hoopis süngem, morbiidsem, veidram. Kui Jemisini maagia oli pärit Euroopast ja Aafrikast, siis Wong tegeleb Ameerika enda põlisjõududega. Ja mis surnutemaagia siin õigupoolest on, ma ei oskagi seletada kuivõrd pole midagi sellist nagu raamatutest seni kohanud. Igal juhul, kõrb äratab kõiksugu elajaid, niisamuti segab nende konte ja teeb uuteks olenditeks… ja need olendid pole teps mitte kaisukarud.

Loo peategelane on noor poiss, kes elab kuskil pärapõrgu bordellis, mida peab ta surnud isa armuke. Isa on surnud seepärast, et kohalikud pidasid teda nõiaks ja panid mehe põlema. Poisi ema, miskisugune kõrbejumalus või -vaim, on mehe põletamise tõttu marus ning seetõttu põhjustab kõiksugu hävingut ta mehe tapjatele - kuid niisugune märatsemine äratab tähelepanu põhja aladel ning tekitab põhjalastel soovi selle endale taltsutamiseks (ja kõrbe maavarad enda käpa alla saada). Mistõttu kohale saabunud teevad emalt-isalt päritud nõiaoskustega poisile mõndagi kurja. Kuid poiss… äratatakse taas üles ning järgneb romantiliselt jõhker kättemaks jne.

Võibolla saab seda nimetada weird west tekstiks vänges dark fantasy soustis? Igal juhul, hea litakas süngust ja raevukaid maagiajõude maailmas, kus pole just kohta kaunishingede olesklemisele. Wunderbar.

“It has been three months since your unforgiving mother, in her grief, took your father’s burnt body into her own and spat out every dead desert thing for miles around, sent them haunting the mine, the roads, until there was nowhere safe to go but down, down, down into the earth. And when the mineshaft collapsed, suffocating the miners in the tunnels, she still would not forgive, and held the rainclouds three months away from the town so that nothing would grow.” (lk 137)

Steven Brust - Jhereg (2017)

Fantasypõnevik, mida võiks kirjeldada kui äraspidist kriminulli. Detektiivi asemel on palgamõrvar, kes probleemi lahendamiseks peab kurjajuure paljastamise asemel hoopis ta tapma. Selleks tuleb siis kavandada - kuritöö lahendamise asemel - kuidas lahti murda see kaelamurdev mõistatus, et tapmine õnnestuks töö tellija soovide kohaselt. Asja teeb keeruliseks see, et kuigi mõrvatav on käeulatuses ja atentaadis poleks selles ühiskonnas miskit eriskummalist, tähendaks lihtlabane mahalöömine väga suurte konfliktide lahvatamist - seda ka juhul, kui tapjaks osutuks keegi muu palgamõrvari asemel. Ühesõnaga, palgamõrvaril ja ta erinevatel abilistel on päris keeruline pähkel, kuidas just atentaat sooritada.

Sellise äraspidise kriminulli äratundmine aitaski seda romaani paremini vastu võtta, muidu tundus niisugune raamat paraja jahmerdamisena, umbes nagu Robert Asprini või Roger Zelazny fantasy-seeriad. Mis on vastavas meeleolus meelelahutuseks igati normaalsed, aga vaimutoitu või fantaseerimist siit suurt välja ei koori. Brusti loodud maailm on täis kõikvõimalikke olendeid ja maagiat ja muidu võlurite asju; vahel sooviks, et see oleks neist vähe napim - kas pole mitte liialt palju kokku kuhjatud?

ulmekirjanduse baas

Donald Tomberg - Arno, isa, koolimaja ja tunnid (Vikerkaar 7-8, 2017)

Lugulaul sellest, kuidas Arno isa püüab Arno Tali Paunvere kooli viia, aga iga kord jäävad isa ja poeg tundidesse hiljaks. Sest midagi ikka juhtub. Ja nad jäävad hiljaks. Õpetajad sellest hilinemisest suurt probleemi ei tee, aga Arno isal on seepärast ikka piinlik. Sest kooli tuleb ikka õigel ajal jõuda. Aga ei jõua. Olenemata sellest, milline tee valida või millal kooli minekut alustada.

Esmapilgul meenutab see lühinäidend mõnd Undi tõlgendust rahvakirjanik Lutsu ainetel (eks viimasel ajal on sellega muuhulgas tegelenud Kivirähk ja Kall), aga teksti edenedes… enam nii ei meenuta. Tombergi puhul on ikka mainitud vene absurdiautorite mõjusid, mõnel kergemal moel võiks seda ehk siit näidendistki leida – aga ehk tuleks hoopis filmiklassika poole vaadata? Või tuleks teksti vaadelda koos Kalli Kevade-improvisatsioonidega (mitte et ma neid Loomingust senini lugenud oleksin)?

Kuid näidend on hea ja võiks leida lavastamist. Või muidu jääb hiljaks. Aga kes teab. Rõhk polegi niivõrd Arnol kui ta isal (näiteks Kivirähk on käsitlenud Lutsu kõrvaltegelaste raudvara ehk kösterit – aga kes mäletab „Kevadest“ ridagi Arno isast? Siis kui Arno tõvevoodis ägises?). Sest isa on maa sool.

Tekst netist vabalt loetav.

Juri Tsvetkov - 995. pühak (Põgenemiskatse, 1965)

Üsna “crichtonlik” tehnopõnevik kosmosest kukkunud kivikesest, ms toob Maale kohutava bakteri. Mitte et autor sellele variandile suurt mõtleks, tema lõpetab loo ära siis, kui enamus ulmeautoritest alles alustaks tellise või kolme vorpimist.

Ühesõnaga, 16. sajandil kukub ühte Saksamaa kirikusse kivi, mida käidelnud preester muutub ööpäeva jooksul metalliks. Ehmunud mungad matavad metallmehe ning kogemata kombel kaevatakse see 1960. aastal välja - selgub, et metalliks moondunud surnu koosneb nüüd üliharuldasest puhtast metallist nimega euroopium. Puhkeb meediakära, mis aga saab ootamatu lõpu kuna surnukuju õnnistanud piiskop on korraga niisamuti metalliks moondumas. Milles asi?

Lugu on üsna jaburalt uskumatu ning kaldub rohkem fantasy valda. Tõsi, autor ei kuluta ainiti energiat vaid selle uskumatu juhtumi kirjeldamisele, niisamuti saab vastu pead (Lääne-Saksamaa) läänelik elulaad ja religioon - millised sahkerdused neis valitsevad ja kuidas kuulsuse nimel ollakse valmis milles iganeks. Teksti kohta on keeruline öelda, et see tänapäevalgi suudaks mingil moel aktuaalset sõnumit kivist välja pigistada, pigem on tegemist näitega retroulmest, mis võiks koomiliselt mõjuda. Vähemalt pole tekst padupunane nõukogude teaduslik fantastika, pigem fantasy tugevate ühiskonnakriitiliste lisanditega.

ulmekirjanduse baas

Kobo Abe „Neljas jääaeg“, Perioodika, 1966.

See peaks olema siis teine Agu Sisaski tõlge ja ühtlasi ka teine raamat üldse, mis jaapani keelest otse eesti keelde tõlgitud.

Kui aus olla, siis „Neljas jääaeg“ ei olnud just kõige meeldivam lugemine. Järjest süngemaks kiskuv paranoiakas, kus ilmneb inimese hädisem ja viletsam pool ning lisaks selgub ka apokalüptiline paratamatus. Aga teisest küljest olid need samad omadused muidugi ka vaimustavad.

***
„Kui õige sõidaksime ülehomme, pühapäeval, randa?“
„Jah, kui homme komisjonis kõik korda saab.“
„Josio ei jõua lihtsalt ära oodata ...“
Muljusin hingepõhjas puruks midagi, mis oli habras kui munakoor, ja väljusin. Ei, ma pole mingi lihasuretaja, need munakoored on lihtsalt tõepoolest liiga haprad. Kui mina püüaksingi neid säästa, siis lömastaks nad keegi võhivõõras.
***

Filosofeeritakse ka tuleviku ja selle ennustamise ümber (romaani keskseks teemaks on tulevikuennustamise masin), kerkib üles ka looja ja loodu suhe. Ning mida arvata sellest, kui sinu kõrvaldamise otsuse on teinud ennustusmasinal simuleeritud versioon sinust endast, kes on teadlik ennustusest enda (ehk siis sinu) käitumise kohta tulevikus. Huvitavaks mõtteharjutuseks on ka „vägivaldse ellujätmise“ kontsept.

***
„Sinu arvates peab siis aborti tegema?“
„Ma ei arva midagi. Ütlesin, et tee, nagu ise arvad.“

/.../

„Kui Joriki ütles, nagu võiks mu lapsest saada allveeinimene, puistas see mu ülbuse ainsa hetkega põrmuks. Minu laps, kes poleks tohtinud sündida, põrnitses mulle vetesügavusest liikumatul pilgul otsa... /.../ Naine närib meie elupäevade lõpuni mu kallal oma lapse, vägivaldselt ellujäetud lapse viirastusega ...“
***

Kui enamikku maismaast ähvardab vältimatult saabuv üleujutus, kõlab allveetsivilisatsiooni loomine mõistliku ellujäämisplaanina inimkonnale, aga teisest küljest on see ka midagi uut ja eraldiseisvat. Inimene praegusel kujul on ikkagi määratud hääbuma... kuidas siis seda kõike võtta ja mis on inimese ja tsivilisatsiooni juures just see, mille säilimine ja edasikestmine oleks asja olemuse seisukohast kõige määravam? 

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud (2017)

Kui ma esmakordselt paari teksti lugesin, tekitasid need millegipärast ärritust, kuna ei osanud neid mingisse konteksti paigutada. Soometsa tänapäevamüütilised lood on ehk samas paadis Koffi saja rahva lugudega - kui Koff pakub võimalusi, siis Soomets nägemusi. Ehk Koffi võimalused on teravamad, kuid Soometsa nägemused sügavamad - need on lahti kirjutatud, enamat kui Koffi lühikokkuvõtted. Soomets jutustab näilisest ja keerdunud tegelikkusest (nt “Kuidas leida armastust”), justkui arhetüüpide kobamine. Eks siin tekib kerge paralleel Krulli triksteri- ja munateooriatega (ma pole küll lugenud Krulli loomislaule, ehk need on lähedasemad Soometsa tähendusjuttudele).

Raamat kannab, teatud kõhklusega laenutasin selle raamatukogust, aga kui lugema asusin, moodustus algelementidest niisugune maailm, mille üle võib mõtiskleda või kogeda nostalgiat või tunda mõrkjat äratundmisrõõmu (eks siin leidub tekste, mida võib aduda ühiskonnakriitiliselt).

Mathura kirjastus Allikaäärne jätkab kvaliteetkirjanduse väljastamist, kui eelmisel aastal leidis mitmeid lugejaid Mathura enda lühiromaan, siis varasemast soovitaks Tutuola pöörast questi, mis on vägagi erinev Soometsa ja Mathura proosaraamatutest.

Paolo Bacigalupi - Mika Model (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Intrigeeriv jutt lähitulevikust, kus on tegutsemist alustanud tehisintelligentsiga luust ja lihast seksirobotid. Noh, juhtub nii, et politseijaoskonda pöördub võrgutava välimusega naine - ehk nagu uurijale viimaks meenub, on tegu Mika Modeli nimelise seksirobotiga, mida erinevatel pornolehekülgedel hoolega reklaamitakse (ning mille abil siis kogutakse andmeid lehtede külastajate kohta - mistõttu see Mika Model leidis andmete (big data!) analüüsil, et just see pornost huvituv uurija võiks teda aidata).

Mika Model küsib nõu ja abi, tal oleks nimelt vaja advokaati. Tõstab lauale koti, seal on tundmatu mehe äralõigatud pea - nimelt on robot tapnud oma peremehe (Asimov uluks nördimusest). Politseinikul on probleem, nimelt see Mika Model hullutab ta meeli, aga samas… on ta mõrvar. Või keda / mida mõrvariks pidada, ehk on süüdlane roboti tootja? Nad sõidavad sündmuskohale ning mees saab vatti, et oma tundeid Mika Modeli suhtes vaka all hoida. Seksirobot seletab, et lõikas omanikult ära pea suhtevägivalla tõttu - omanik vägivallatses Mika Modeli kallal ning kuna seksirobot on luust ja lihast olend, siis tundis ta reaalset valu. Politseiniku peavalu vaid süveneb. Kriminalistikaekspertide asemel saabuvad mõrvakohta esimestena hoopis Mika Modeli tootja esindajad ja edasi lähevad… asjad hoopis käest.

Bacigalupi esitab huvitava küsimuse - mis siis, kui tehisintelligentsiga olend ongi… inimlik? Või ikkagi ei ole? Kui ta käitub nagu inimene ja kohandab oma käitumist nagu inimene, kas siis roboti koodil on märkimisväärne erinevus inimese DNAst (meenub Wolfe’i tekst, kus inimene pidi asendama remondis olevat seksirobotit)? Või on see probleem… tehisintelligentsi seatud lõks?

“There it was again. The inappropriate tease. When it came down to it, she was just a bot. She might have real skin and real blood bumping through her veins, but somewhere deep inside her skull there was a CPU making all the decisions. Now it was running its manipulations on me, trying to turn murder into some kind of sexy game. Software gone haywire. 

/-/ 

Her demeanor had changed again. She was more solemn. And she seemed smarter, somehow. Instantly. Christ, I could almost feel the decision software in her brain adapting to my responses. It was trying another tactic to forge a connection with me. And it was working. Now that she wasn’t giggly and playing the tease, I felt more comfortable. I liked her better, despite myself.” (lk 43)

Alice Sola Kim - Successor, Usurper, Replacement (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Tekst, mille lõpetamisel valdab heaolutunne - rohkem ei pea seda lugema, see on läbi, viimaks on võimalus millegi uue ja huvitavama kallale asuda. Ühesõnaga - mis kurat see nüüd oli, mida just lugesin?

Neli aasia päritoli autorihakatist saavad kokku (neil on selline kamp, tavaliselt on autoriõhtutel rohkem kaaslasi) ja veedavad öö üheskoos, kuna saavad telefoni kaudu üleüldise hoiatuse, et sel öösel luusib linnas koletis ringi. Aga nagu selgub, on koletis neile lähemal kui nad arvavad.

Kindlasti saaks teistkordsel lugemisel tekstist huvitavama mulje, aga suurt ei huvita seda uuesti läbi lugeda. Sest meelerahu maksab ka midagi. Vähemalt oli esmatutvus Kimi loomega loetav.

Selma Lagerlöf - Kivi Rottna järves (1924)

Hale lugu pastorist ja rikkast taluomanikust neiust, kes teineteist mõistmata võisid põhjustada hirmsa ikalduse. Pastor ei uskunud, et nii kaunis neiu võiks teda meheks võtta (ja tema lapsi toita); neiu leidis, et kuri pastor pani talle kirikus häbitult käitumise pärast needuse, mistõttu järgneval ikalduseaastal ta majapidamine peaaegu hävines. Aga tegelikult… nad mõlemad kartsid teineteise ära põlgamist (millest siis kergelt arutu käitumine) ja igatsesid teineteise järele.

Selle jutustuse puhul on keeruline rääkida psühholoogilisest usutavusest, aga eks siin on pigem tegemist vana legendi ümberjutustamisega - kui kohalikus järves ilmub põua ajal välja sortsikirjadega kivi, on oodata eriti rasket häda-aastat. Häda siis pigem selles, et lugeda oskasid vaid vähesed kohalikud, mistõttu niisugune ebausk võis püsid: kivile oli vaid märgitud viimase sarnase põua tõttu veetaseme languse piir! Niipalju siis heast rootsi ajast Rootsis endas - kuivõrd lugu leidvat aset 1640. aastal.

“Gudrun tõstis pää üles, vaatas mehele otsa. Pisarad läiklesid tal silmis. 

“Olen otse meeletu,” ütles Gudrun. “Sa ei või aimatagi mu kannatusi kogu suve üleelamuste kestes, et jälle kuulda su häält…” 

“Tahaksin, et jääksid minu juurde! Et sa kunagi minust ei loobuks! Vaata, missuguse karistuse määraksin sulle,” ütles pastor ja ta värisev hääl muutus sosinaks.” (lk 22-23)

Harlan Ellison - “Kahetse, Arlekiin!” ütles Tiktakmees (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Esmatutvus Ellisoniga on kohe magus ja meelepärane lühipala, rõõmsalt ülbe visioon tulevikuühiskonnast, mis on taandarenenud industriaalühiskonna sohu - ehk kõik peab olema reglementeeritud, kõik peab kulgema plaanitult. Süsteem töötab ja kui miski ei sobi, siis see tuleb süsteemist eemaldada.

Eemaldamist plaanitakse loo ühe peategelasega, keda hüütakse Arlekiiniks (sest tema õige nimi on saladus, kuna tulevikutehnika võimaldab kaugjuhtimisega südant seisata jne). Arlekiin on segu Batmanist, Brechtist ja Orwellist, või noh, õigemini Ellisoni stiil meenutab mulle nende kolme segu. Niisiis, Arlekiin kui Batman uitab lennumasinaga linna kohal ja üritab süsteemi niimoodi segada, et kodanikud ärkaksid sellest korrast. Aga see tähendab tõrkeid ja muutusi plaanimajanduses, ning doominoefektina võib kumuleerida mõne tehase töövahetuse seitsmeminutiline seisak vaat et valitsemise kõrgeima tasemeni. Ja seepärast peab süsteemi julgeolek (keda juhib varjatud näoga mees, hüüdnimega “Tiktakmees”) Arlekiinile jahti - aga kuivõrd Arlekiin käitub ebakonventsionaalselt (ta ei käitu vastavalt ajakavale!), siis on tema püüdmine mõneti keeruline. Kuid eks süsteem leiab mooduse, kuidas niisugust liiva masinavärgist uhtuda. Või… kas ikka leiab?

Ellisoni lõbusalt pöörane fantaasia on muidugi ohudraamana loetav - vint on mitmekordselt üle keeratud, aga küsimus ikka selles, kas maailmakord saab lubada teisitimõtlemist või alternatiivseid lahendusi. Kas kõik peab olema mõõdetav ja ennustatav või… erinevused rikastavad. Igal juhul, hea lööv lugu; ehk küll vanamoeline, aga see-eest energiline!

ulmekirjanduse baas

N.K. Jemisin - Red Dirt Witch (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Nõidadega fantasy, mis kõneleb rassismist Ameerika ajaloos - ning kuidas läbi raskuste ja vägivalla sai võimalikuks rassismi vähenemine. Mõnes mõttes on see… väheke segaseid tundeid äratav tekst tänu ameerika natside hiljutistele tegudele.

Igal juhul, lugu leiab aset Alabamas millalgi 40-50ndatel (või varem?). Emmaline on nõid, kelle jõujuured on pärit Aafrikast. Emaliini pidi toimub nõiavõimete pärinemine, nii on naisel kolm last eri isadega, et saada geenisupi segamisega võimalikult mitmekesiseid variatsioone. Tõsi küll, kolmest lapsest vaid üks on tütarlaps. Nõid on saanud unedes märguande, et peagi ootab teda kokkupõrge Valge Nõiaga (see on siis omakorda Euroopast pärit võlujõuga, mis on adapteerunud Ameerika oludega) - ning Valge Nõid Emmalinelt midagi nõudma. Aasta pärast on Valge Nõid Emmaline koduõuel ja puhkeb vaimne kakelung, mille käigus Emmaline ja Valge Nõid sõlmivad ajaloolise tehingu….

Et siis justkui “Ameerika jumalad” kokku segatud sotsiaalajalooga. Üheltpoolt on kõva maagiaga sahkerdamine (vanad jumalused, mis on Uues Maailmas modifitseerinud - ja nad muutuvad aja jooksul veelgi); teiselt poolt Ameerika rassilise võrdõiguslikkuse ajalugu (jajah, viimaks on koguni Obama presidendiks). Natuke küsitav on, kas Emmaline’i ohverdus saanuks olla nii… taganttõukava mõjuga, aga küllap on see seletatav fantasy loogikaga: maagial on oma (nähtamatu) osa inimkonna arenguloos jne.

Selline tekst on ehk liialt ameerikapärane, et minusuguses suuremaid meeleoluvärinaid tekitada, aga tuleb tunnistada, et rohkelt auhinnatud Jemisin oskab päris paeluvalt kirjutada.

Bernard Kangro - Võõramaa õhtu (1966)

Kangro panus maarahva ängiilma on üpris vaimustav ja hõrk, siit leiaks vajaliku hõllanduse nii meeleheitel lugeja kui hambaid krigistav looja, kel soovi hämarust kombata. Muidugi võiks rääkida väliseestlase puhul kodumaatusest ja pagulusest, kuid samas on mõnigi luuletus neid unustades niisamuti mõnuga nauditav - nagu näiteks need kaks poeesiat.

Unede värav

Ma tunnen su südame tukset

löövat palava põue all:

une suured hämarad uksed

on pärani õue all.

Kas sinna sallu ei lähe

meie meelistee tunane?

Valge vanik on jäänud veel pähe,

pael juustesse punane.

Kord meile üht Linnuteed tehti

läbi laotuse särava.

Nüüd tuul pillub kollaseid lehti

üle unede värava.

(lk 19)

Maa all

Nad otsisid võtmed

ja avasid maa

ja vaatasid sisse:

all lamasid mehed

ilma pääta.

Ja tuhanded neist

hoidsid kramplikult süles

oma kadunud päid,

luised sõrmed surutud

oma enese silmi,

et need enam ei näeks,

kuis maa pääl ülal

higis ja suitsus

töötavad sepad,

et taguda mõõku

veel vahedamaid.

(lk 36)

Jorge Luis Borges - Liivaraamat. Shakespeare’i mälu (2017)

Huvitav, et enamik võõraid, kellega juttudes esinevad minajutustajad kontakti satuvad, on pikemat kasvu. Klišee! Pole iidamast-aadamast Borgest lugenud, aga paistab olevat igati borgeslik nämmutamine võimatu keelde valamisel. Seda siis eelkõige Ameerikates, kus tegelased satuvad eri imede keskele. Polnud just silmaavajad tekstid, ehk see isikliku tuimuse viga.

“Mul ei ole kavas meelega tõsiasju valesti esitada, aga ma näen juba ette, et laiskus ja kohmakus sunnivad mind rohkem kui korra eksiteele.” (“Kongress”, lk 19)

“Neli matemaatilist tehet - liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine - olid loomulikult võimatud. Kivid ei allunud aritmeetikale ega ka tõenäosusarvutustele. Nelikümmend ketast võisid pooleks jagatuna anda tulemuseks kokku üheksa; need üheksa võisid omakorda jagatuna anda kokku kolmsada. Ma ei tea, kui palju nad kaalusid. Ma ei võtnud kaalu appi, aga ma olen kindel, et nende kaal püsis ühesugune ja oli kerge. Värv oli kogu aeg seesama sinine.” (“Sinised tiigrid”, lk 98)