Megan Lindholm - Community Service (The Book of Magic, 2018)

Lindholm jutustab noorusliku loo võlurineiust, kes oma narkarist (endise) sõbra tõttu satub kokku ootamatu nähtusega – eatu naine (või mis iganes olend see olla võikski), kes sööb mänguasju, mis seejärel … teda mõneks ajaks noorendavad. Narkarist noormees on kohtu poolt määratud ühiskondlikule tööle ehk peab pensionäre poodidesse ja koju sõidutama, aga nüüd on sunnitud selle söödikuga mööda erinevaid odavmüüke tiirutama, kus naine valib õigeid mänguasju, ning vaatama, mida see naine seejärel … tarbib ja mis temaga siis … juhtub.

Ainult et nagu narkar avastab peale ühe tuttava neiu odavmüügi külastamist, siis mänguasjade endine omanik kaotab seejärel osa mälestustest (selle neiu puhul siis kooliaegse sõpruse võlurineiu ja selle narkariga). Vastutahtsi asub võlurineiu tegevusse, et see mänguasja- ja mälestustesööja peatada (kes muuhulgas lubab narkariga koledaid asju teha, kui see teda enam ei aita). Kõik ei lähe just plaanitult …

Mingil moel päris mõnuga loetav (või noh, kaasaelamist tekitav; võlurineiu siseelu on päris hea) lugu, ei tekita kerget või raskemat pettumust nagu on juhtunud mitme teise selle antoloogia jutu puhul. Ja noh, tasakaal peab olema, ega siis see mälestusteõgija peatamine polegi nii üheselt võimalik.

Nikolai Bulgakov “Ma lähen õue”. Perioodika (1980), tlk Toomas Kall

See raamat pudenes mulle raamatukapist pähe, ei teagi, kuidas ja kust ta sinna üldse sattunud oli. Nikolai Bulgakovist kuulen ka esimest korda, niipalju on öeldud, et tegemist tubli humoristiga, aga eesti keeles ei näi rohkem (raamatuna) avaldatud olevat.

Tegemist on tagasivaatega 50ndate aastate lapsepõlvele ühes Moskva hoovis. Astrid Lindgren olla öelnud oma raamatutest rääkides kuidagi midagi sellist, et tema seisab kirjutades laste õiguste eest, mitte ei aja didaktilist ülalt alla täiskasvanuasja. Minu meelest on sarnast oma noorema mina, ning sellest laienevalt ka laste õiguste eest seismise ja mõistmise vaimu tunda ka selles raamatus. On lapseks olemise pidurdamatut lusti, kirge ja iseenesestmõistetavust, on ka täiskasvanute tobedust, headust ja hirmsust ühekorraga ning on tagasivaatavat tarkust kahte maailma lepitada, meeldetuletust, kui tähtis asi on üks kolisev tõukeratas ja kui rumal on selle peale pepsilt pahaseks saada paljalt seetõttu, et oled ise kaotanud võime tõeliselt vaimustuda jäätisest või šokolaadist või kõigist neist mustmiljonist asjust, mis lapsed tõsiselt elevile võisid ajada, kuid mis täiskasvanu jaoks, hoolimata nii kauaoodatud volist neid kõiki asju omatahtsi saada või teha, on kaotanud suure osa oma särast.

Lisaks on üht-teist humoorikaid või niisama olustikuliselt huvitavaid pildikesi ja juhtumisi ning tegelaskujusid; on ajaloo hõngu - kõik see ühiskorterite ja timurluse värk või keldriasukad, mängud mida mängiti; on ühiskondlikku reaalsust ja inimsuhteid taamal.

Vahelduseks tore lugemine, tekkis kohe tahtmine paremini meeles pidada ja meelde tuletada, et mis tunne oli laps olla. Kuidas see salmike nüüd oligi … “väike väänik, anna asu ...” - küll see Pipi oli nutikas.

Kuigi, siin ma siis nüüd olen, üritan välja mõelda, et kas töölaua kõrval valju mussi saatel tantsu vehkiv mudilane mahub kategooriasse "ja mängimiseks on ju nii vähe aega ja see oli nii põnev, kuidas ma nüüd siis pisuksest lärmi välja ei kannata" või kategooriasse "vaikus majja, lapsed ei lärma kui täiskasvanud inimene tööd teeb ja kanapiss ja muu taoline". Sest, noh, laste õiguste kõrval ei või vist ikkagi täiskasvanute omi ka päriselt ära unustada. Miks kõiksugu õilsad ideed teoorias alati oluliselt selgemad ja lihtsamad on kui praktikas ... ;)

Järgnev tsitaat aga, ma mõtlen, selgitab osaliselt ka näiteks seda, kuidas uudistetööstus töötab. Tegelikult olen ammu täheldanud, et kui mõne täiskasvanu käitumine kummaline või arusaamatu tundub (olgu indiviidi v ühiskonna tasandil), siis piisab sellest, kui mõelda asjaosalised 3-aasasteks või nii ja kohe on pilt palju selgem ... (eneseanalüüsis on see aga suisa kõrgem pilotaaž juba).

Kõige toredam, kõige vaimustavam, kõige magusam asi, mis meie elus ette tuli, oli  o o t a m a t u  s ü n d m u s.

Isa tuli järsku töölt, käes mitte lihtsalt portfell, vaid veel mingi suur karp! Misjaoks karp?! Karbis peab midagi olema?! Ongi! Karbis on TOLMUIMEJA! Nüüd on meil kodus tolmuimeja!

Või olime oma protfellid kokku pannud, tükid (mõistlikul määral) selgeks õppinud ja vantsisime nüüd läbi pimeda talvehommiku kooli, juustumaitse suus.

Samas jooksis keegi meile ülepeakaela vastu ja karjus:

“TUNNID JÄÄVAD ÄRA, KOOLIS LÕI KÜLM KATLA LÕHKI!”

Ise vaimustusest kõhuli kukkumas...

See juba oli midagi!!

Või tuli keegi ja ütles:

“SELLEL VEERANDIL KÄSTI TÄITEKAD KAASA VÕTTA. HAKKAME TÄITEKATEGA KIRJUTAMA!”

Ega midagi!

Kord, kui päike paistis ja juhtus olema pühapäeva ja kõik olid kodus, ärkasin ma üles ja kuulsin teisel pool ust tasast juttu – teised mõtlesid, et ma magan – ning tegin ülevoolavast heameelest niimoodi. Paning end hiirvaikselt riidesse, lükkasin akna lahti, hüppasin meie kõrgelt esimeselt korruselt alla ja lendasin üle keldriaugu aeda. Jooksin ringiga tagasi ja andsin kella!

Nemad tegid lahti, aga mina tulin väljast ega maganudki! Ilmatu vahva!

Kui on ootamatuid sündmusi ja miski läheb teisiti kui ette nähtud, siis purskuks nagu elu allmaanire pinnale. Ja kohe on, millest rääkida. (lk 27-28)

Urmas Vadi – Elu mõttetusest (2019)

Paistab, et Vadi jätkab „Neverlandi“ lainel ning püüab omal moel üldistada seda 21. sajandis elamist. Sellest raamatust ei kooru küll tammsaarelikku või kivirähklikku laia tähendusvälja, sest juba teose pealkiri … nullib sellise võimaluse – igasugune positiivse programmi puudumine toidab vaid intellektuaalset nihilismi. Mitte et see kuidagi taunitav oleks, kaugel sellest.

Mingil moel võiks seda tekstikogumit nimetada fiktiivseks kohapärimuseks – kuigi, kas koht kui selline on siin tingimata oluline, tegelased on lihtsalt piiritletud ühe kindla kohaga, kus siis minajutustajast kroonik püüab nende eludest jutustada, sekkudes rohkem või vähem toimuvasse (nojah, kroonikul võiks olla laiem silmaring, rohkem ühiskondlikke üldistusi; mõelda vaid, millist ebainformatiivset juttu oleks võinud Läti Henrik samal moel ajada). Samas ei saa öelda, et kroonik esineks kõiketeadja pilguga, see häda ja vaev, mis siit lehekülgedelt vahel vastu vaatab, lähtub ikkagi kroonikust endast (jajah, kuidas kirjutatakse ajalugu jne) – mis võiks muidugi nullida selle kroonika pealkirja paikapidavuse. Kuigi, kas peaks.

Ühesõnaga, kohapärimus tuletab muidugi meelde Mats Traadi „Harala elulood“. Aga … Vadi raamat liigub ikka elu mõttetuse lainel, kus inimeste hädasid põhjustavad lapse või lemmiklooma sarnane nimi või eksnaise silikoonrindade eest õiglane tasumine. 21. sajand ja heaoluühiskond ning sellega kaasnevad elulised mured, eksole. Ehk siis üksildus ja kontaktivõimetus (või siis inimliku suhtlemise asemel suhtlemisõpikute ja -koolituste mudelite kasutamine).

Aga jah, midagi mustema huumori sõpradele.

ekspress

sehkendamine

Kameron Hurley – The Light Brigade (2019)

Romaan tulevikumaailmast, kus riikide asemel valitsevad Maad erinevad suurkorporatsioonid, mil on väga suur kana kitkuda Marsil asuva inimkolooniaga, mis paistab tahtvat Maad endale anastada. Korporatsioonid (või noh, osa neist) asuvad Marsiga võitlema.

Peategelane on naine, kes ühineb tema maad valitseva korporatsiooni sõjaväega – ühelt poolt seetõttu, et kätte maksta Sao Paolo maalt pühkimise eest (kus asusid tema lähedased), teiselt poolt tahab ta saada korporatsiooni kodanikuks, kel oleks mingeidki normaalseid kodanikeõigusi. Sest kes pole kodanik, on enamvähem teoorja staatuses või lihtsalt õigusteta inimprügi.

Marsiga võitlemiseks kasutatakse erilist viisi, kus transporditavad lahustatakse valgusosakesteks, et siis see sihtkohas materialiseeruks – mis pole muidugi 100% töökindel meetod. Ja nagu kangelanna peale karmi väljaõppe läbimist sõjategevusse sattunult avastab, kaasneb tema puhul valguses rändamisel veidrad ajasrändamise juhtumid, mis paiskab ta erinevatesse konfliktidesse, kus ta iseenesest on osalenud – kuid jah, kasvõi sõjakaaslasedki on seetõttu erinevad ning vastik on ette teada, kuidas keegi surma saab vms (mitte et iga nö missiooniga kaasneks ajarännak). Ühtlasi avaneb seetõttu teadmine, kuivõrd masendav on selle konflikti lõputu kestmine … ja mis on selle sõja tegelikud põhjused. Hullumiseni viidud kangelanna püüab viimaks asuda sõda lõpetama, seda enam kui ta kuuleb teiste samasuguste ajas segipaisanute juhtumitest.

„At least I had my own squad near me. Unless something happened that I didn’t understand, it was possible we’d live through this one. Unless that wasn’t how it worked. This time-shifting shit was a pain in the ass.“ (lk 245)

Romaan on õige vägivaldne, kalk ja küllaltki poliitiline, mis konservatiivsema maitsega lugejatele oleks vast vastukarva (marslased on kuradi sotsialistid või koguni kommunistid, hehe). Kõik see korporatsioonide ülemvõim ning sellele vastuhakk; eks sellele vastukaaluks on see ajarännutemaatika ja muidu üleüldine militaarne õhkkond. Romaan on igati normaalne lugemisvara, aga mitte just meeliavardava mõjuga.

Teos põhineb samanimelisel lühilool (algselt ilmunud Lightspeedis), romaan on muidugi palju põhjalikum … aga ka veidi teistsuguste rõhkudega.

George R. R. Martin – FTA (A Song for Lya and Other Stories, 2001)

Uudis, et märtsis peaks ilmuma eestikeelsena Martini esikromaan „Valguse hääbumine“ kannustas muidugi vanameistri loomele mõtlema ja kätte sattus ta vast lühim tekst, vaevalt neljale leheküljele mahtuv lugu ambitsioonikast füüsikust, kelle ilmatuma tähtsat hüperruumi kosmoserändudeks kasutamise ideed ei taha teda palgale võtnud erainvestor kuidagi edasi rahastada. Ja noh, nagu selgub, on avalikkuse tähelepanu hoidmisel oma hind.

Selline laastuke siis lähituleviku äri- ja teadusmaailma suhetest ja koostööst, mis ehk kaasajalgi on ühel või teisel viisil teadusega tegijatele tuttav teema. Tekst ilmus juba 1974. aastal ja jällegi niisugune retroulmelik lugu, mis hüppab mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja hulpima.


ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Snow, Glass, Apples (Smoke and Mirrors, 2005)

Gaiman jutustab „Lumivalgekese“ loo, kuid igati teistsugusest vaatepunktist ja rohkem ikka täiskasvanutele. On nõiast võõrasema-kuninganna, on printsess, on prints ja päkapikud … aga maailm kui õudusunenägu vampiirist, kelleks osutub meie kõigi armastatud, kuid antud juhul seestunud printsess. Kes imeb tühjaks oma isa (muuhulgas kasutades …), kes napsitab metsarahva kallal … ja prints valgel hobusel on muinasjutumaailma päästja asemel pigem nekrofiil.

Autor pole läinud lihtsamat teed ning loo jutustajast võõrasema-kuninganna pole miski inglike, ka tema on … nojah, selle keskkonna naine. Ta küll valitseb ja kaitseb süllelangenud kuningriiki (alamad on õnnelikudki, kui vabanevad sellest koletust printsessist), aga kasutatavad meetodid … nojah, jällegi, kas saab hukka mõista tegelast, kes käitub vastavalt oma maailma reeglitele ja võimalustele? Võiks süüdimatult teda nõiaks sõimata, aga nii need asjad seal toimivadki.

Igal juhul, päris lööv muinasjututöötlus, aga tõesti, pigem ikka täiskasvanud lugejatele.


ulmekirjanduse baas
vahel ma kirjutan

Kameron Hurley – The Light Brigade (Meet Me in the Future, 2019)

Kes ei viitsi Hurley samanimelist romaani lugeda, saaks siis hakkama hoopis lühema jutuga (näiteks Lightspeedi lehelt), igal juhul jõuaks loo enamvähem sama lahenduseni.

Romaan jutustab toimuvat muidugi pikalt-laialt lahti (nii alustab romaani väljaõppelaagri kogemuse pikk lahtikirjutamine, mis venis minu meelest liialt põhjalikuks – jutus minnakse sellest mööda enamvähem paari lausega); aga suurim erinevus on siis selles, kuidas peategelane nö vabadusvõitlejaks hakkab, see on lahendatud teisiti, siin on korraga deja vu roosiga, millest siis areneb edasi see ajarännu märguande värk. See on muidugi kiirem ja poeetilisem lahendus kui romaani aeglaselt lahtirulluv mõistatus eri ajahetkede elavate ja surnutega, mida peategelane siis raskustega lahendab. 

Ja noh, kui romaan on selgelt LGBT (mitte et see tolles ajas kuidagigi eriline oleks), siis lühijutus jääb see teema tagaplaanile või minusugusele lugejale õieti märkamatuks. Rääkimata peategelase vanematest ja vennast ja julgeolekuohvitserist, neist pole jutus märkigi – mistõttu see sõjaväkke astumine pole siin niivõrd dramaatilise põhjaga.

Nojah, vaikselt kisub juba romaani sõlmpunktide ülesloetlemiseks, mis võiks võimaliku lugemiselamuse rikkuda. Seepärast, aitab.

Philip K. Dick „The Three Stigmata of Palmer Eldritch“. Gollancz (2003)

Mäletan, et Philip K. Dicki suhtes on mul ikka teatav sümpaatia olnud, kuigi olen suutnud kõigi loetud raamatute detailid sama osavalt ära unustada. Mis kõige kauemaks meelde jääb on aga mingisugune üldine atmosfäär või tunnetus, nõndaks siis mäletan ma, kuidas Mees kõrges lossis lummas oma filosoofilis-luulelise Muutuste raamatu ja kõrteloopimisega ning samas ka resigneerunud esteetikaihalusega kunstikogumise raames, olgugi, et tagantjärele see ümberpööratud ida-lääs teljel domineerimine ka üksjagu orientalistlikult eksotiseeriva maiguga oli.

Aga, Palmer Eldritchist pidin rääkima ju ometi! (Olgu veel öeldud, et tahtsin öelda, et The Divine Invasion (mis peaks siis olema VALISE triloogia teine ja paraku viimaseks jäänud raamat) jäi meelde ka sümpaatsena ning loomulikult on võimatu unustada UBIKU ogaraid mündiautomaate.)

Et siis Palmer Eldritchi kolm stigmat. Otse loomulikult ei saa jälle üle ega ümber kristlikest teemadest, aga nendeni me jõuame vähehaaval. Noh, pealkiri muidugi plartsatab hea vihje juba ära, aga ikkagi. Esmalt on parimas Mad meni hoos New York, ainult et kusagil kliimakatastrofaalses tulevikus, kus globaalse soojenemise vint on 'meerikamaa temperatuurid Austraalia tänavusuvistest veelgi kõrgemaks keeranud – päevasel ajal välisõhus viibimine tähendab küpsenud laipa keset tänavat. Optimismi ressursside jätkumise ja tehnika arengu osas ei tasu siiski kaotada – konditsioneeritud elu jätkab usinalt kapitalismi väärtuste alalhoidmist ja kosmosekolooniate rajamine on prioriteet. Tõsi, kõik see toimub UNi mõnevõrra totalitaarse käpa all – iga hetk võib kellele tahes saabuda värbamisteatis, üheotsapilet Siberisse, st, Marsile ikka.

Ja seal Marsil, seal on kapitalistliku edasipürgimistungiga juba keerulisem – on urg, kus elada ja lõputu võitlus liiva ja kahjuritega teoreetilises katses toimivat põllumajandust rajada. Suurt muud polegi, kui mitte välja arvata uudne viis nukkudega mängida – Barbie ja Keni ekvivalendid koos kõikvõimaliku nukunänniga + narko võimaldab omalaadset kandumist vanamoodsa ameerika unelma maailma, kus planeet pole veel kuumaks läinud ja nukurahvas saab soetatud minividinate maailmas igaveses laupäevas aega veeta. Transis osalejad lüüakse soopõhiselt kahte nukukehasse laiali ja nii võib seda kõike teha kohe hulgakesi, kuid nii, et mänguilma kehasid on alati kaks. Imepärase narko nimi võiks eestikeeli olla näiteks Co-M, originaalis siis Can-D. Nojah, ning arvata võib siis, et kas traktorid väljas roostetavad või mitte, sellal kui asunikud nukkudega mängimisele keskenduvad. 

Kui nii võtta, siis võiks ju siiamaani juba päris kena kapitalismi karikatuuri kokku saada, ka varimajandus (Can-D on illegaalne, nukumööbel on legaalne, mõlemat pakub sama korporatsioon ja tulemuse jaoks on kah mõlemat vaja), tänapäevasele lugejale ehk lisaks ka väike tagasipilk 60ndate õhustikku... Aga loomulikult läheb kõik see värk lappama, kui teisest tähesüsteemist naaseb Palmer Eldritchi nimeline tegelane, kes toob kaasa täiesti uue narko, mis võimaldab üheainsa silmapilguga väga pikaajalisena tunduva tripi ja sealt edasi ei võigi enam lõpuks päris kindel olla, kas sellest tripist üldse kunagi enam välja tullakse või ei tulda, või lähevadki reaalsus ja illusioon päriselt sassi või hakkab hoopis päris reaalsus nüüd nähtavale ronima või ei olegi neil kunagi vahet olnud ja lugeja võib rahumeeli kõike tähenduslikuna võtta ... Ja see viimane variant on iseenesest, eriti veel ulmekirjanduses, nii mõneski mõttes väga paslik variant. Sestnoh, kuulge, kui juba iseenesestmõistetavalt sai lepitud faktiga, et Marsil on koloonia ja tulevikuennustamisvõime üldlevinud rääkimata superinimesi tootvast elektriteraapiast, siis mis see natukene keemilist tulevikkurändamist ja potentsiaalset segaduses ning uute väljakutsete otsingul jumalust siis enam uskuda.

Kuid nagu ikka, ma arvan, et miks kõik see lõputu reaalsusega mängimine (nagu ma aru olen saanud, siis üks läbivaid teemasid Dicki romaanides ja lisaks ka midagi, millega ta ise päriselt kimpus oligi) käega looma ei pane on see, et tegelaste probleemid jäävad kõigest sõltumata ehedaks. Kuidas on siis ikkagi sellega, mis on elus oluline, mida tasub kahetseda, kas lunastus on võimalik, kas jumal on olemas, mis kummaline jõud see lojaalsus on, ning kas õige ja vale on siis olemas või ei? Noh, ja kui juba kristlikust mütoloogiast inspireeritud olla, siis vast on päris hästi, kui küsimused ühese vastuseta jäävad. Nagu Endō Shūsaku Vaikuseski või Ogalindude nimelises telesarjas või veel lugematus hulgas teostest, kus kristlase usku ja meelekindlust lõpututes sisepiinades läbi katsutakse ning see jumal aina vaikib ja vaikib või siis peab inimene lootma ja kahtlema, et kas see nüüd oli siis märk või ikkagi ei olnud ja kui oli, siis kuidas seda tõlgendada?

Seega on ehk väga allikatruu jääda vastused pigem võlgu. Olgu selle reaalsusega kuidas on, oma elu peab ikka parema äranägemise järgi elatud saama. Ja mulle meeldib, et Barney ei ole Marsil mitte suure missiooni raames, vaid pigem kulgeb suur lugu paralleelselt tema isikliku eluga paralleelis – armastus ja lojaalsus ja kahetsus ja süüme ja nii edasi. Eks neid ulmekaid, kus religioossetel teemadel maailmapäästmised ja muu trall kenasti kahtlusteta selge ja hea-halb on, eks neid ole ka ju piisavalt.

Nüüd siis on mõneks ajaks (vanem) angloameerika ulme jälle loetud. Sest, palju siis nüüd sedagi ühekorraga jaksab, teatav sümpaatia või mitte ...