26 september, 2018

Giovanni di Feo – Ugo (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Ajas rändamine pole mulle kunagi ulmes just lemmikteemaks olnud (nonoh, „Anubise väravad“ oli samas võrratu kogemus), aga see armastuslugu on küll igati mõrkjalt ilus.

Üheksa-aastased poiss ja tüdruk kohtuvad ning poiss teatab, et nad abielluvad täiskasvanutena. Järgnevatel aastatel selgub (nad käivad ühes koolis), et poisil olevat tulevikku kogemise võime – ainult et ta ei tohi mitte kuidagi tulevasi sündmusi mõjutada, sest siis ta kaob. Muidugi see tekitab neius ebamugavust, kui peale kõiksuguseid sündmusi peab ta vaatama noormehe vabandavat nägu: et kõik läkski nii nagu noormees seda näinud oli. On nad siis mitu aastat lahus või otsustab ülikooli asemel tippspordile pühenduda või siis klassikaaslane jääb nende silme all auto alla. Kuid samas nad abielluvadki ning mingi aeg on armastus ja puha, kuid naisel tuleb üks hetk käigupealt üks raske otsus teha. Ja edasi läheb nagu läheb.

Kokkuvõtteks on tegu ühtviisi ilusa ja tasasel moel psühhedeelse armastuslooga – a la John Irving, kes ei peaks punnitama bestsellerit kirjutada. Mõjuv värk.

Kommentaare ei ole: