Eevi Tael “Lapse silmadega vanast Narvast” (Varrak, 2005)

(Tahtsin ükspäev ühe kunagi loetud raamatu autorit-pealkirja meelde tuletada ja siis avastasin, et Loterii otsing ei annagi midagi. Parandan nüüd vea ja lisan vahelduseks ligi 7 aasta taguseid lugemismuljeid.)

“Nii see pihta hakkas ja muudkui jätkus, Kui vähegi rahuhetki tuli, kerkis kõik üles. Need polnud enam lihtsalt mälestused, see oli juba sund. Just nagu kohustus.” (lk 7)

Eevi Tael on oma lapsepõlvekillud ja oma isa loo kirja pannud nii ehedalt ja vahetult, tunne ongi peaaegu selline nagu oleks saanud kirja minevikust või leidnud kellegi kellegi tundmatu inimese päeviku. Autori nimi on küll kaanel, aga kaante vahel on miski, mis on justkui iseenesest tahtnud ühe tavalise nimeta inimese elu raamest välja astuda ja paberile heitmise läbi edasi kesta.

Otsisin ka internetist autorit, kuid kõik lingid viivad vaid sellesama raamatuni, mis muidugi pole ka ime – pidi ta juba internetiajastu alul olema pensioniea hakul ning küllap pole olnud ei juhust ega tahtmist sotsiaalmeediaga mässama hakata. Võin muidugi ka eksida, äkki on kaanel pseudonüüm või oli vanadaamil mõne teise nime all vanuigi nii Instagram kui kõik muu.

Tegemist on (lapsepõlve) mälestusteraamatuga, mida toetavad perepärimused ja fotomaterjal, kuid tekst on nõnda mõnusasti erinevatest lugudest kokku pandud, ilmestatud nii tolleaegse autentse keelepruugi kui ka ilmekate olukirjeldustega, et pisut kahjugi on, et nendel lugudel pole olnud võimalust lisaks veel näiteks päriselt eraldi lasteraamatuks küpseda.

Selline vana-aja lapsepõlve maailm, mille üks osa oli näiteks teistmoodi keelerikkus. Eevi kodus aeti ikka Põhja-Eesti ühendkeele rida, kuid jutustuses on tsitaate murdekeelest ning ka Narvale eriomasest vene laenudega pikitud kõnepruugist, seda kõike oleks päris põnev olnud veelgi lugeda. Kosutav on muidugi, et näiteks keksumäng on üsna sarnaselt tänaseni edasi kestnud, kuigi, meil lapsena ei olnud selleks mingeid erilisi klaasitükke. Ja mis on küllap paratamatult muutunud on laulude, salmilugemiste ja filmiümberjutustuste tähenduslikkus. Ajal, mil igasugu salvestised polnud käepärast mängida, siis oli ise laulmisel ja peast lugemisel hoopis teine maik.

Ning veel, olid tõepoolest ajad, mil noored teismelised poisid olid tõsimeeli valmis kuhugi laevapoisiks või tsirkusesse ära kargama. Ja ometi tundub tagasi vaadates möödanik nii ohte täis olevat … isegi GPSi neil polnud...

Tahaks nüüd lapata seda gooti tähtedega kukeaabitsat, millest Eevi lugema õppis. Üks “Huvitaja” meil kodus on, peaks olema mu ema lapsepõlvest, seega ligi paarkümmend aastat hilisem...

Ja selle Narvaga on üks isevärki lugu. Justkui üks isevärki muinasmaa, mis on kadunud ja ei ole ka. Uhke mõelda küll, et kui oleks terve Narva vanalinn sama uhkelt püsti, kui Tallinna oma. Ning kas Narva ikka ongi üldse enam Narva, linna nime tähendus näib olevat ju pärast sõda kõvasti muutunud, arvestades, et vahetus nii suur hulk maju kui ka valdav osa elanikkonnast. Aga teisalt, eks ole Tallinngi läbi aegade tundmatuseni muutunud, see, et lapsepõlvemaad ei jää peaaegu kunagi samaks näib olevat justkui loodusseadus.

 Aga samas on Narvaga ikkagi miskit teistmoodi. Näib, nagu keegi ei oskaks seda muutunud linnaruumi ja katkenud pereliinidega, ometi samanimelist kohta kuidagi õieti ajajoonele paigutada... ometi ei ole aega võimalik tagasi keerata ja ka hruštšovkasid ei hakka keegi heast peast maha lammutama mälestuse nimel vanast Narvast.

“Ainult Hermanni kindlus ja raekoda jäid veel sõjast püsti, ehkkki varemets; kindlustesse on rajatud küllaltki väärikas muuseum, mis pidavat pidevalt täienema. Aga raekojaga otse silmitsi, vana Raekoja platsi peal, põrnitsesid veel mõne aasta eest sünged nõukogude ehituskunsti pärlid – hallid hruštšovkadest kortermajad. Võibolla on need viimase kümne aasta jooksul ära koristatud? - Ehk Eesti vabariigi ajal sellest linnast jälle midagi tuleb.” (lk 181)

Et siis ühest küljest küll lihtne autobiograafia. Kuid köitvalt kirjutatud. Eevi vanaisa Ludvig ja vanaisa Liisi jõudsid kenasti Koidula kaasaegsed olla ning tuletagem meelde, et ei olnud siis veel pärisorjuse kaotamisest aega palju möödas ühti.

Ian C. Esslemont - Return of the Crimson Guard (2009)

 

Esslemontilt esimene romaan, mis ajaliselt toimub Eriksoni dekaloogia maailmas, paigutudes “Bonehunters” ja “Toll the Hounds” vahelisse aega (no hetkel pigistaks silma kinni “Midnight Tides” ja “Night of Knives” asjus, mille tegevustik leiab siis aset enne dekaloogia avaosa). Kui Erikson väga palju ei pühendu Malazi impeeriumi südamiku tegemistesse (kasutades dekaloogia stardipakuna või siis pigem seda külastades), siis Esslemont on selles teemas kõvasti sees; näiteks viimastel aastatel tähelepanu all just Kellanvedi ja Danceri nö maailma tekkimine (kokku olevat plaanitud 6 romaani, nüüdseks ilmunud 4) - aga ühtlasi kirjutas just tema dekaloogia järgsest maailmast: “Assail”.

Aga jah, selle romaani tegevusliinid jooksevad lõpuks kokku Malazi impeeriumi südamesse, kus on puhkenud ülestõus Laseeni vastu. Veelgi hullem, jällegi on naasmas Crimson Guard oma värskendatud armeega ning selline võimuvõitlus ei tõota impeeriumile midagi head - eriti kui Malazi erinevad armeed paiknevad üle ilma koloniseerimise tõttu. Ehk siis lugu sellest, kuidas tõuseb imperaatoriks see Mallick Rel (temalt seni meeldejäävad etteasted “Deadhouse Gates” ja “Bonehunters” romaanist) - teatavasti dekaloogias jäigi (minu jaoks) arusaamatuks, kuidas Laseen kadus: siin siis saab pihta sellele õige dramaatilisele sündmuskäigule.

Et Esslemonti huvitab see Malazi impeeriumi hiilgeaeg, siis on siin tegevusse kaasatud õige palju tegijaid Kellanved-Danceri kaaskonnast, kes Laseeni võimuhaaramisega pakku läksid (ja ikkagi ellu jäid - seniks-kuniks). Kõiksugu legendaarsed sõdalased, kes astuvad nüüd Laseeni vastu, ühinedes ülestõusjate liigaga, mille eesmärgiks on ajalooliste riikide taasiseseisvumine või suurem autonoomia (liiga on muidugi väga ebastabiilne moodustis - kui Laseen kukutatud, siis edasi mindaks üksteise kõride kallale; nii nagu oldi ametis sellega enne Kellanvedi impeeriumiga ühendamist). Aga nagu selgub, pole Malazi kohalik regulaararmee ja selle värvatud (veterane jagub sinnagi) sugugi papist poisid-tüdrukud, ning liiga esialgne suur edu saab kõva paugu, kui Li Hengi nimelise linna kaitsjad vabastavad sealsest vangistusest pooljumaliku koletise Ryllandarase (mis vähegi pikemas plaanis on väga-väga halb mõte).

Kuid veel on ülestõusnutel jõudu, et vastu astuda Laseeni juhitud sõjakäigule … ja teadagi on lähenemas veel Crimson Guard, kel on küll oma Vanne ega ülestõusnute soovidest ei hooli. Ühesõnaga, viimasel paarisajal leheküljel (no teksti on tervelt 1047 lk) läheb lahti üks suurem madin.

See on romaani nagu kõige suurem lugu, ja nagu ikka, on siin küllaga asju, mis jäävad mulle hämaraks. Raamatu epiloogis on juba ettevalmistused järgmiseks raamatuks “Stonewielder”. Nähtaval kohal Traveller, kel on järgmises Eriksoni romaanis “Toll the Hounds” kanda õige dramaatiline roll; tema reisikaaslaseks on Ereko, selle maailma üldse esimese algrassi viimane esindaja - olend, kes on üliaeglase arenguga, kes on siis olnud siin nö aegade algusest ning kel on nüüdseks uni ja reaalsus segunenud. Aga ometi, see Thel Akai hiiglane rändab Travelleriga, ning mingis mõttes on see romaani kõige huvitavam tegelane (ja noh, siis tuleb Kallor, kel oma aegadetagune kana kitkuda).

Kuid muidugi on huvitavaid inimtegelasi siin küllaga, neist autori poolt saab enam tähelepanu see Kyle (ikka veider nimevalik), kes on millegipärast jumalike jõudude poolt omamoodi väljavalitu (miski seos Ganoes Paraniga?) ning seeläbi päästab valla õige dramaatilisi jõude (aga temaga seonduv jätkub siis “Stonewielderis”).

“Ereko laughed, smiling. ‘Ascendancy holds no interest for me, Kyle. To them, I am probably just some sort of wretched failure. Nothing more than that.’

‘You are the Eldest of all living things here of the world, Ereko,’ Traveller suddenly announced. ‘Father to us all.’

‘Father?’ Kyle echoed, his wonder and amazement obvious.

Ereko waved the words aside. ‘Our friend is speaking poetically, Kyle. When one considers such ancient times one’s only recourse is the language of poetry. Thus legends, myths, creation accounts, history. All are no more than stories shaped to justify the present appearance of things.’ (lk 583)

loterii

Indrapramit Das - Passengers (The Book of the Dead, 2026)

 

Lugu India tiinekatest kooliõpilastest, kelle klassireisi osaks on pikk rongisõit Põhja-Indiasse. Hormoonid möllavad, sest ikkagi poisid-tüdrukud koos, ka minajutustaja on haaratud vastamata kirest - kuid tüdrukul, kellest poiss unistab (ja kel omakorda paistab olevat silmi ühe teise poisi jaoks), on probleem. Ainsana grupist on ta määratud ööbima teistest eraldi magamiskambrisse, kus ta kajutikaaslaseks paistab olevat üks pervost mees. Õpetajad ei luba neiul kohta vahetada - kasva suureks, kui probleem on, tulgu neile ütlema. Probleem tuleb.

Otseselt ei saa öelda, et oleks just ulme, eks juhtuva tõttu võiks seda pigem pidada õuduseks. Muidugi, autor vürtsitab seda peategelase pea kosmiliste nägemustega, mis siis peaks seda teksti ülendama. Aga jah, põhirõhk paistab siiski olevat tiinekast poisi luhtunud märg unistus, mis iseenesest pole teab mis mugav lugemine.

EiK - mis edasi, see alles selgineb (2026)

 

See on vist siis näide popluulest, kuhu siis koondatud muuhulgas laulutekste ehk siis mõju põhineb suuresti autori isikupäral (nt Trubetsky, Chalice, Tamme, Pehk) - antud juhul pole mul küll aimugi, mis muusik see EiK õieti on, kuivõrd pole teadlikult kuulnud midagi.

Eks raamatu lugemise mõju oleneb tihti ka kontekstist - peale head lugemiselamust ei saa see kuidagi kohe korduda, siis üldiselt valingi järgmiseks  midagi lihtsat või suvalist, et lugemispohmell poleks nii kole. See raamat järgnes kohe Marie Ojamaa intensiivsele loomele ja noh, selle kõrval … on see raamatudebüüt üsna üheplaaniline egotripp, kus luulemina ei esita just põletavaid küsimusi, küll aga oma minakogemusi elust (muidugi, üldiselt luule ongi selline).

Goodreadsi mõnest lugemiskogemusest võiks arvata, et tegu on mingi nüüdse kahekümneliste põlvkonna kogemusega, siis jumala eest, seda on raske kritiseerida. Lihtsalt kui seda teksti lugeda puhtalt lehelt, siis esteetiliselt pole siin midagi huvitavat. Aga jah, põlvkondlik värk jne.

sirp

Marie Ojamaa - hypermarhondria ehk yhe kuutõbise kenad ja täpsed päevakätked (2026)

 

Midagi nii intensiivset ei ole ma ammu lugenud. Seda on nii palju, tekst on kui risoom, kus pole algust ega lõppu (autor vaidleb kindlasti vastu), kõik on kui ühtne võrk, otsese keskmeta. Ja see on üks masendav värk - raamatu algul ongi päästikuhoiatus, et nõrganärvilistel ei tasu lugeda, kuna seal on teemad (aga neid ma ei nimeta siin, peidan pea liiva alla).

Nii intensiivse teksti puhul (ausalt ma ei oska valida midagi tsiteerimiseks) on muidugi selline mõte, et kas pärast seda annab enam niimoodi kirjutada - ja kas peabki seda püüdlema (parem ehk mitte). Või kui toores see kogu olla võib, ehk võinuks midagi tihendada või õhendada - aga see on muidugi autori enda valik, kuidas raamatut kokku panna (kuigi jah, Värske Rõhk ei saa ometi avaldada toimetajata).

Kahtlen, kas autor on neid lugenud, aga millegipärast meenusid kaks autorit: Sarah Kane ja Marko Kompus. Kane siis sellega, et olemise kirjeldamisega punn põhja panna. Kompus sellega, et ka Ojamaa tundub vahel liikuvat sõnamängulisuse maailma ning see ei tee lugemist kuidagi kergemaks - vahel tekitab see mõneti uppumise tunnet. Ja mulle väga meeldivad need kõiksugu kultuurilised viited, mis tekstivoos üsna orgaaniliselt vilksatavad (ja muidugi, kindlasti paljugi üldse ei registreerinud), olgu need siis lastemängudest või popkultuurist või kunstikultuurist või tavaline meemindus; kõik on tsitaat, iseasi, mis sellest võib areneda (näiteks, osa kirjanduslikust tekstist).

Ja kas seda peaks tingimata nimetama luuleks, see on lihtsalt tekst, kirjanduslik tekst. Ja kuidas seda esitada: raamatuesitlusest on olemas videosalvestus, aga seda võiks niisamuti proovida esitada mõne teatritrupiga - kui on inimesi, kellele see korda läheb. Ja mul on tunne, et lugedes jäi mulle silma vaid pinnapealne maailm või siis maailma moodustumine, see, mis on teksti sügavuses, sinna ma vast väga siseneda ei julge. Kuid see on minu probleem.

sirp

Kristi Reisel - Läbirääkimised sinises toas (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Kui viimaste aastate eesti ulmejuttude liider Reisel on ehk mingil moel tuntud lõbusa vaimukuse poolest, siis see jutt just lõbus pole (alati ei peagi kildu rebima) ning vaagib inimkonna tuleviku erinevaid stsenaariume.

Antud loos on jõutud inimsoo sellisesse lõppu, kus alles on kolm inimest … ja kloonid. Ja planetaarne liit erinevate rassidega, mis lepingute järgi tunnustavad vaid puhast inimrassi selle planeedi juhtiva jõuna - kloonid pole kuidagi puhas tõug. Mis omakorda viib selleni, et kui inimesed kaovad, võivad võõrrassid omavahelise kokkuleppe tulemusena planeedi üle võtta. Aga ka kloonid pole rumalad; neil kolmel viimasel inimesel tuleb ette võtta seiklusi oma naha päästmiseks … ja inimkonna ajaloo muutmiseks - seda siis ajamasina abil!

Kogumiku pikim tekst (Sanderi lugu küll vaid mõned lehed lühem) ja eks siin ikka juhtub. Ega siis kloonid ja võõrrasid ole ainus oht, mis inimkonda kimbutab: on ka demokraatia ja tehisaru. Mitmel moel rahutuks tegev tekst; selline klassikaline ulmelugu traditsiooniliste väärtustega lugejatele. Või sain millestki vääralt aru.

Ene Mihkelson - Kõnelev piir (2026)

 

Mihkelsoni arhiivist leitud luulekogu käsikiri tekitab segadust - eessõnas pakub kogumiku leidnud Marin Laak, et tegu kuuekümnendate üliõpilasaastatel kirjutatud käsikirjaga, mis võinuks omal ajal luulekassetis ilmuda, kuivõrd autor oli tollal Noorte Autorite Koondises tegev ja seal peeti teda heaks luuletajaks. Järelsõnas pakub Mart Velsker teise võimaluse: tegu oleks materjaliga, mis nö ei mahtunud luulekogusse “Tuhased tiivad” (1982). Nagu ikka, Velsker kirjutab oma tuntud headuses ning tema mõttekäike on huvitav ja hariv jälgida, tema lähtub dateerimisel luuletustest endist ning nende seotusest teiste luulekogudega. See on hea sissejuhatus Mihkelsoni luule tausta.

Aga ka see kogu ise paistab olevat hea sissejuhatus - inimesele, kes pole tuttav selle autori luulega, kui Velskerist õieti aru saan, siis selle kogu tekstid pole nii … tinaselt mihkelsonlikud, need on kergemad. Ja samas ikka tõlgendustele valla - millega täita tekstides olevaid väljajätteid; aga seda vastavalt lugeja kogemusele ja maitsele.

Vaatan, et olen aastaid tagasi lugenud Mihkelsoni luulekogusid, kuid postitustesse pannud vaid mõned luuletused, avaldamata lugemismuljet: “Ring ja nelinurk” (1979), “Igiliikuja” (1985), “Hüüdja hääl” (1993), “Algolekud” (1980). Nagu öeldud, “Kõnelev piir” paistab olevat hea sissejuhatus Mihkelsoni luulesse.

Nüüd ma tõesti panen kinni ukse

ega vaata tagasi Ei taha ilmasambaks

jääda Sellepärast kõik need

õigustused milles vale idaneb

(lk 19)

 

Mul oli sõpru aga nende nimed

kõik jätan märkimata

ise teavad kes on kes

Siis tuli hetk kus ühis-

teedel põles

Ei põlenud seal oli

õhk

(lk 21)

 

Tema ei teata ette

ainult ta lähedalolu

on aeg-ajalt tunda

Poolviiliti langev valgus

nagu katus mis pea kohal

längu ja ähvardab sarikailt

kukkuda või täht

mis eitab tähendust

Kui teda pole siis teda pole

Kui ta on ei tea temast keegi

(lk 27)

Ana Blandiana - Minevikuplaanid (1989)

 

Loomingu Raamatukogus peaks ilmuma Blandiana “Viirastuskirik ja teisi jutte”, mis koos selle raamatuga peaks kokku moodustama autori jutukogu nimega … “Minevikuplaanid” (1982). Käesolev raamat on siis üks lugu sellest kogust.

1950. aastate Rumeenias toimuv lugu ühest pulmapeost, kuhu ilmusid korraga veoautod ning pulmalised laaditi autodele, edasi rongile ja taas veoautodele, et siis kuskil stepis nad maha panna. Sellel üheksaliikmelisel grupil keelati sealt lahkuda, ning jäeti siis küüditatud omapead. Stepis oli näha põllumajandamise jälgi, ning seal asus kaev; ülejäänud elamine tuli täiskasvanute ja vanurite grupil ise teha - igaühel oli pulmapeost kaasa haaratud kotitäis, seal siis heal juhul mõni tööriist või toidukraami või koguni seemneid (kombekohaselt heideti pruutpaari üle viljateradega, nii näiteks oli taskutesse kukkunud viljateri), kui ka suvalisemat träni. Sinna steppi jäädi 11 aastaks, tehti põldu, ehitati maja ja koguni ilmusid mõned koduloomad. Mõni suri või kadus, mõni sündis.

Ühelt poolt on see huvitav ellujäämislugu (stepi Cruseod), ja seda idabloki Rumeenia repressiivsetes oludes (kuidas küll see raamat Ceaucescu ajal ilmus?). Teiselt poolt on see vägagi ilukirjanduslik teos, juba jutustamisviis on selline, et … mis siis õige on. Minajutustaja vahendab oma küüditatud onu mälestusi - temagi ei pruugi kõige tõepärasemalt rääkida (ja muidugi vanasti rohi rohelisem jne - eks üldiselt on ikka kõige paremad mälestused sellest ajast, kui ollakse nö tipul), ja eks minajutustajalgi on oma agenda, kuidas vahendada. Ühesõnaga, asi on ikka päris ilukirjanduslik, tekivad vaat et legendilaadsed mõõtmed selle mõttetu küüditamisega.

Sehkendaja pakub oma blogis, et põhisündmused on küll ajastule omased, lihtsalt autor on … hea jutustaja.

Indrek Hinrikus - pinnatu ühe (2026)

 

Thanatos ja Eros, aga eelkõige siiski palju morbiidsust ja sünguse ilu ja … loodusvaatlusi (seda küll muidugi sünges ilus).

kust ei tilgu

läbipaistev plastkott voodi küljes

on tühi

aga hingad

puhkad ja hingad jälle

loen kolm korda meie isa

laud on praokil

aga mind su silmad ei näe

käsi rapsib paar korda

istuks

palatis on tool

aga mis siin enam

puudutan laupa juukseid

varjamatut kolpa

sulgen nüüd ukse

minu isa

(lk 42)

 

siin ei ole kedagi

peale minu

kes tunnekski paremini

mu hirme

oskaks osavamalt

piinata

ei ole külm

ega soe

on lihtsalt

põrgu

(lk 72)

Jüri Kriisemann - Kuuskandimees 6.0 (2026)

 

Raamat, mille autor koostas oma kuuekümnendaks sünnipäevaks, kus siis värsse esindatud oma neljast aastakümnest. Enamus on küll pärit autori noorusajast 1980. aastatest, mil siis maailma avastamine, sedastamine ja valu on kõige teravam. Järgmine suurem luulehoog paistab olevat viimasel viiel aastal, muudest aegadest on raamatus harvem valik.

Raamatu pealkiri on muidugi pilkupüüdev, aga see pole siiski tööriistast lähtuv, vaid viitab ikka kuuele elukümnendile. Luuletused on üldiselt rahulikud, pole mingit ründavat meelsust või ideoloogiat; pigem elutõdede avastamine või markeerimine. Tüüpiliselt on see väljendatud 3-4 neljarealise stroofiga (eks on ka erandeid) ja kasutades lõppriimi.

Külalised

Eks omal ajal kustub iga pidu

ja laualina rasvalaike täis.

Ma nagist võtan põlle, ette sidun

ja mõtlen nendest, kes mul külas käis.

Mul tihti külad, rahvast võtan vastu.

Neid söödan joodan oma raha eest.

On see, kes väga tihti sisse astub.

Vaid korra aastas kohtan mõnda meest.

Saab pidu otsa. Jälle olen üksi

ja vahel haarab tõsiselt mind õud,

et ainus jälg, mis teise ellu jätsid

on kuskil köögis pesemata nõud.

1985 (lk 51)

Nele Rogenbaum - Kevadel uuena tuleme taas (2026)

 

On luulekogu ja on järelsõna. On luule ja on luuleteraapia. On luuletamine ja on depressioon. Ühesõnaga, keeruline on sellele raamatule läheneda kirjandusliku mõõdupuuga, kuivõrd tegu oleks siiski teraapilise protsessi kokkuvõttega. Ühelt poolt on justkui tunda, kuidas autor on kirjutajana arenenud - püüdlik riimimine asendub suuremas jaos vabavärsiga, mis paratamatult loetavam kui riimidega arvestamine. Aga kuidas sa hindad depressiooni läbi luulekogemuse?

Raamatu lõpetab Katrin Aava ülevaade luuleteraapiast ja kuidas läbi selle tõlgendada Rogenbaumi kirjutatut. Jällegi, see pole õieti luulest, vaid inimkogemusest. Eks siin on veidi mõeldav, et luule võiks olla midagi enamat kui ühe inimese kogemuse lahtikirjutamine. A la proosa vs biograafia - ka biograafia on üks jutustamise vorme ja jutustamine on ikka valikute tegemine, aga ikkagi mingil moel piiratud eluloolise ainesega. Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas seda raamatut saab õieti luule pähe lugeda - aga sellisena see vast polegi mõeldud?

Ikka veel elus

Olen elus.

Olen täna natuke elus.

Vaatan tulle ja näen,

järelikult silmad töötavad.

Käsi haarab teetassi,

järelikult janunen veel

elu või vähemalt tee järele.

Olen elus.

Vaatan peeglisse

ja näen oma keha piire.

Näen, et liigutan ja hingan.

Püüan naeratada -

suunurgad suunduvad ülespoole,

aga silmad ei liigu.

Olen elus.

Olen ikka veel natuke elus.

Laman silmad kinni,

käed rinnal risti.

Süda laulab oma tavalist viisi

ikka nii nagu alati.

Ei lase mul veel minna.

(lk 37)

 

Mälumaht

Sa arvad, et ma ei mäleta

meid enam

Arvad, et olen tõrjunud peast

su naha pehmuse ja lõhna;

unustanud su turvalise embuse;

matnud maha kõik

su lohutavad soojad sõnad;

rebinud tükkideks

varahommikused naljad ja pilgud;

trampinud jalge alla

armastuse.

Iga mu keharakk mäletab.

Ja pea korrutab iga päev:

“Mälumaht on täis -

kustuta vana.

Mälumaht on täis -

kustuta vana.”

Pean hakkama kõvaketast

tühjendama,

pakkima mälestused meist

ZIPiks kokku

ja tõstma välisele kettale.

Ei kustuta, aga teen ruumi juurde.

(lk 71)

Boris Vilde - Vanglapäevik ja -kirjad 1941–1942 (2026)

 

Selle raamatu väljaandmine on paras projekt. Esiteks on see Triinu Tamme tõlge originaalkäsikirjast - sest nö tavalised väljaanded on teatavate isiklike väljajätetega; teiseks Marek Tamme ülevaade Vilde elust ja mõjust, seda on oma 50 lehekülge, mis omakorda on varustatud 15 lk viidetega. Ühesõnaga, põhjalik töö.

Kõigepealt lugesin läbi Marek Tamme koostatud eluloo ülevaate, sest ega peale nime polnud sellest Boris Vildest rohkem teadlik. Oli see üks elu erinevates riikides, kahe ilmasõja vahelised võimalused ja võimatused; venelasest prantslaseks saamine (või noh, laiemalt võttes maailmakodanikuks. Haridustee tsaari-Venemaalt Tartu noorusaega, sealt edasi Saksamaa kaudu Prantsusmaale. Aga noh, see ja palju-palju enamat on loetav siis järelsõnast.

Vanglapäeviku puhul on ikka küsimus, kellele see õieti kirjutatud on - kas endale või lähedastele või laiemale lugejaskonnale. Nagu kirjast naisele selgub, otsustas Vilde neid märkmeid mitte hävitada ja saata need abikaasale - talle küll tunnistades, et mitmed mõttekäigud või mälestused võivad naisele haiget teha. Ja tõepoolest, mitmel puhul ei saa öeleda, et kõigest sellest vanglas avastatud armastuse oreoolist oleks Vilde varem just kõige meeldivam abikaasa olnud (no sellised eraelulised küsimused jäid küll Marek Tamme poolt käsitlemata).

Ja kui vanglast saadetud kirjade puhul oli selge, et vanglaametnikud loevad need üle enne adressaadile andmist, siis eks samavõrra võis Vilde kahtlustada, et ka vanglapäevik võib sattuda valvurite kätte, seetõttu näib päevikust puuduvat kõik see ühiskondlik tegevus, mille pärast mees üldse vanglasse sattus. No on küll mõned tähelepanekud kättesaadud ajalehtedest ja mõni filosoofilisem märkus ajastust ja võimalikust tulevikust, aga need on tõesti üldised. Muidugi pole võimatu seegi, et üksikkong ja võimalik mahalaskmine panidki mõtlema teistsugustel teemadel.

Ja nii on siin palju arutlusi elust ja armastusest ja religioonist ja surmast ja keelest ja filosoofiast ning nende erinevatest seostest. Seda nii Vilde enda kogemuste läbi kui ka neist paljude raamatute läbitöötamisest, mida ta vangla tingimustes (valgust on vähe!) loeb. Kõik need mõtted, mida Vilde tahtnuks edasi uurida, no neid on akadeemiajagu uurimisteemasid.

Aga jah, lõpuks taandub kõik sellele, et päevikupidaja arvatavalt ikka hukatakse; paistab, et mingi sisemine leppimine sellega oli mehel olemas. Aga kuidas on seda võimalik meil, lugejatel, päriselt ette kujutada.

“Pulma-aastapäev. 7 aastat! Kas ma leidsin abielust seda, mida olin lootnud: teatava õnne? Ilmselgelt mitte. Sellest vaatepunktist on see täielik pettumus. Aga ma leidsin sealt midagi, mida ma ei otsinud ja mis on lõpmatult väärtuslikum - transtsendentse armastuse kogemuse, ime kogemuse. Aga Irene? Tema pettumused on vähemasti sama suured kui minul; tema valu palju rängem, ja ma pole kindel, kas ta teadvustab seda imepärast kogemust.” (lk 19-20)

 

“Mis on kokkuvõttes minu valdav tunne? Raske vastata, see varieerub. Hetkel ehk see; mitte tunne, et minu vangisolek on paratamatu, vaid et see on sisemiselt vajalik. Ma usun, et elan lõpuks ometi läbi oma suurt seiklust, minu seiklust, see on nagu proovilepanek, milleks kogu mu varasem elu oli ettevalmistus. Proovilepanek on karm ja ma olen selle üle uhke. Ja isegi kui ma läbi kukun, siis olin ometi selle vääriline!” (lk 32-33)

 

“Kas ma näen nüüd selgemini? Igatahes võin ma täiesti siiralt kinnitada järgmist: 1) ma ei usu individuaalsesse edasikestmisesse, küll aga vaimu igavikulisust; 2) ma ei karda surma, aga armastan sügavalt elu kõigi selle materiaalsete hüvedega, millest olen samal ajal lahti lasknud; 3) ma olen lakanud olemast tark ja saanud (taas) inimeseks, see kaotus on minu suurim võit; 4) mis ka ei juhtuks, ma ei kahetse midagi ja mul pole süümepiinu: kogu mu minevik näib mulle minu olemuse loogilise ja vajaliku arenguna -” (lk 39)

err

Kenno Põltsam - Tiirneeme saladus. Rannaküla lugu (2026)

 

Pisike raamatuke Kolga kandi elust tsaariaja viimastel aastatel, peategelaseks siis perepea Käsper ja tema sulane Risto. Sulane oli veider tüüp, kes kandis telliskivi kaasas ja kui tõstis selle kõrva äärde, siis rääkis sellesse - kord tulevat aeg, kui Soomest tulevad sellised telliskivid, millega saab rääkida. Ehk siis kohalike jaoks veider tüüp, aga tegi korralikult tööd. Peremees hakkas kahtlustama, et naine on ehk liialt huvitatud sulasest ja muutus seetõttu õige armukadedaks.

Ega õieti ei saagi aru, kas see jutt on tollasest telliskivi ettekuulutusest või siis selle talu peremehe panusest kohalikku rannarahva folkloori. Algul arvasin esimest, aga tekst lõppes ikkagi talumehe pärandiga.

Kristel Belinets - Kirki. Koodi avamine (2025)

 

Esimese paarikümne lehekülje järel arvasin, et ma ei loe seda raamatut edasi (no kui järge ootavad Steven Eriksoni, T. Kingfisheri ja K. J. Parkeri verivärsked romaanid). Aga et olin juba mitu raamatut minu jaoks tundmatute autoritega järjest lõpetamata jätnud, siis oli enda ees vähe häbi jälle pooleli jätta. Ja seejärel juba hakkas huvitama, kuidas selline minu jaoks sedavõrd võõra maailmaga tekst võib välja jõuda.

Sest iseenesest on see esoteeriline eneseabiromaan. “Esoteeriline” on viimastel aastatel minu jaoks väga negatiivse mõjuga sõna, ja eneseabi … no jumal küll, see on lihtsalt üks rahalüpsmise vahend. Aga vähemalt romaan.

Jutt on siin siis naisest nimega Kirki, kes on nii füüsiliselt kui psüühiliselt enamvähem ühe jalaga hauas (minu jaoks jääb see haigus romaani lõpuni saladuseks, aga eks peas kujutasin ette üht värki). Kuid naine ei ole lõplikult alla andnud, seda eriti peale kohtumist ühe võimaliku (ja lihast ja luust) hingesugulasega, kellega tahaks kogeda midagi armastuselaadset. Aga see naise traumaatiline mineviu, oleviku agoonia ja tuleviku puudumine … Siiski, naine läheb kolmeks kuuks ühte meditatsioonionni; üksinda metsas, ei mingit nutimaailma.

Ja edasi on vaat et hallutsinatiivne kulgemine, kus Kirki avastab endast nii õudseid saladusi kui ülenduslikke hetki - ja viimaks jõudu edasi elada.

Ma ei usu, et lähiajal mõnd eneseabiromaani vabatahtlikult uuesti kätte võtan, selline maailm on lihtsalt võõras (muidugi, see võib kõnelda ka lihtsalt empaatiapuudusest). Aga see enese ja rakutasandil kõnelemine ja need sümbolid ja minevikupained, see lööb minu jaoks pea kohale laineid kokku. Eks igaühele midagi oma, lihtsalt aegajalt tundus, et mingid asjad on enese jaoks liialt keeruliseks mõeldud.

Kuid lisaks kõigele on see tekst ka ääriveeri ulmeline, paigutudes aega, kus tehisintellekti kasutatakse muuhulgas tehiselukaaslastena - ja lähiajal on plaan selliseid kaaslasi paigutada füüsilisse kehasse. Kirki on ühe sellisega olnud juba 13 aastat suhtes, aga nüüd … see ei ole piisav. See ei ole piisav.

“Juurpõhjus!? Muidugi ei suuda ma leida motivatsiooni tegelikult terveneda, kui pole sügavamat missiooni, mida siin elus veel teha. Elasin, aga eraldasin end pidevalt. Ma soovisin olla terve, aga ei olnud valmis elama ilma haiguseta. Ma igatsesin armastust, aga pole suutnud armastada iseennastki. Vajasin rõõmu, kuid sukeldusin ninapidi ainult mutta. Minu elus pole olnud mitte kedagi ega midagi, mis oleks olnud suurem kui mina. Kogu elu olen elanudki oma naba ümber ja hädaldanud.

Olen väga püüdnud olla ideaalne, aga pole arugi saanud, et muudan kogu aeg tingimusi, et selleni mitte iialgi jõuda. Olen soovinud head, aga pidevalt hävitanud iseennast.” (lk 172)

hyperebaaktiivne

Andris Feldmanis - Salvestused (Looming 10, 2026)

 

Maiuspala neile, keda huvitavad tänapäevased meeste ja naiste suhted. Lugu siis mehest, kel on lõppenud seitsmeaastane abielu ning nüüd avastab korraga, et naine on anonüümselt netis avaldanud salvestusi nendevahelistest argivestlustest … ja vastukaja on põrmustav. Naine hakkab selle pealt koguni teenima, kui teeb tasulise lehekülje, kus siis võimalik üha järgmisi salvestusi kuulata. Mees püüab mõista neid kõnelusi üha uuesti kuulates, mis on valesti läinud. Ja teeb siis omapoolse vastukäigu.

Ehk siis lugu, kummagi tegelasega (naine jääb küll alati taustale; kõike näeme läbi mehe vaatepunkti) õieti üksmeelt ei teki. Eks mees jääb ohvri rolli - kuigi lindistuste tõlgendamised väidavad vastupidist. Ei saa öelda, et peategelane just sümpaatne oleks, mingid klapid on tal ikka ees. Ja naise manipuleerimised … nojah.

Vast siis küllaga mõtteainet tänapäeva mentaalsest seisust; loodetavasti pole siin tegu autori mingi kohanäitamisega. Tekst loetav ajakirja kodulehelt.

Mesi Vesselov - manifest mis leitakse siis kui ma olen mõne koletu kuriteo korda saatnud (Looming 10, 2026)

 

Kui muidu on see üsna eksistentsiaalne noore inimese elujuhiste loetelu, mis võiks olla igati tragikoomilise meeleoluga (kui nüüd ikka autorist aru sain), siis korraga on paragrahv 17, kus loetletakse minajutustaja deemonlikest omadustest, ja keskel on lause: “mul on hambakaaries.” - ei ühtki samalaadset mõttetera ei eelne ega järgne sellele lausele. No poolgeniaalne värk; eks seal on mujalgi väga häid sähvatusi, aga just see lõikas.

Millise põhimõtte järgi on küll need paragrahvid numeratsiooni jagatud (ja esitatud), sellele küll ei saanud pihta. Igal juhul, võimalik lugeda Loomingu lehelt.

Martha Wells: Väljumisstrateegia

 

Üldiselt, kui tahan turvalist lugemist, vaim on väsinud ning vajan lohutust, võtan mõne asja, mida juba lugenud olen.
Erandiks on sarjad, kus autor hoiab sama meeleolu, mis mulle juba teada, olulised tegelased on enam-vähem tuttavad, ent sündmustik on uus. Sellist kirjandust suudan ka logu teadvusega nautida ning see lausa aitab - mõneks ajaks meie maailmast minema, kuskile ohutumasse kohta, kus lõpp enam-vähem õnnelik.

"Väljumisstrateegia" ei petnud mu lootusi. Mõrtsukbot oli üleni juba tuttav Mõrtsukbot, dr Mensah, Ratthi, Pin-Lee ja Gurathin vanad head ning nii inimesena paistmise vaeva, emotsioonide teadlikku tunnetamist, hoolimist, madinaid ja et ükski tegelane pole loll, eriti mitte Mõrtsukbot, sai kõike piisavalt.
Lõpp oli enam-vähem õnnelik, just nagu pidi. 

Vastased, korraks sõbrad, siis jälle vastased, olid korralikult ebameeldivad - mitte isikud, isikutel on raske nii ebameeldiv olla, aga korporatsioonid, suurfirmad, misiganes nimi neile anda. 
Vastikud. 
Alati tore näha, kuidas mõni neist alla jääb. Pahad pahad on väga meeldivad. Hoopis teine tera kui üksikvõitlused. 
Mitte et üksikvõitlused nauditavad poleks. Kuid need pole eriti tähtsad.

Säilitusliit tundub liiga hea, et tõsi olla. Ongi olemas "hea riik"? Mul on ses osas samasugused kahtlused nagu Mõrtsukbotil, ent võibolla läks autor ikkagi seda teed, et päriselt hea. Lõpuks, kui inimesed on põhiloomuselt head, võib olemas olla ka Hea Riik?

Et inimesed on põhiolemuselt head, on fakt, mis ka selles loos olulisel kohal.
Seepärast meeldivad Mõrtsukboti raamatud mulle eriti.

Loteriis varem
Sulepuru
Loetud raamatud
raamaturiiulike