Mats Traat - Õllekatel (Looming 12, 2014)

 

Tegevus leiab aset 1720. aastal Tartumaa aladel. Kuskil kaugel käib veel Põhjasõda, möödunud katk ja sõjategevus on laastanud Eesti alasid, allesjäänud külades on ühtaegu tühje talusid, põliselanikke, teistest kohtadest sisserännanuid. Rohujuuretasandil on siis paras segadus ning mälestused katkust ja sõjahaavadest, samas mõisavalitsemise koormus on samasugune ning vene võimu kinnistumine käib talupoegadele lihtsalt üle pea.

Ühest külast on kaduma läinud õllekatel. Kui uued ja vanad külaelanikud pöörduvad oma teadjamehe või arbuja (või kes iganes ta ongi) poole, et see leiaks oma võluvõimete abil varga, siis see oma külast varast ei leia, küll aga paistab süüdi olevat naaberküla mees, kes hilja aegu nende külast kiirustades läbi sõitis. Viimaks minna mõisa kupja saatel selle mehe koju ning tuuakse omakohtu ette, kus piinamise abil soovitakse süüle kinnitust saada. Süüdistatav punnib vastu, purju joovad mehed muutuvad vägivaldsemaks.

Omal moel võiks seda teksti pidada koguni etnoõuduseks, kuivõrd … maagiat ju väheke kasutatakse ja vägivald on õige kole. Ootamatu, et Traat nii … mölluteksti kirjutas (muidugi, ma pole Traadi loominguga suuremat kursis). Huvitav on muidugi näha, kuidas tegelased räägivad (on see siis rekonstruktsioon tollasest keelepruugist või kohandatud tartu murrak), kuidas kajastuvad Põhjasõja sündmused (mil viisil vene vägede inimröövist õppust võetakse või siis üks tegelane sai maakaitseväelasena Tartu piiramisel kivimürsuga pihta) või see rahvausundi teema, mis ootamatul kombel on talumeeste jaoks õige oluline kohtumõistmisviis ja jõuab viimaks Tartu maakohtussegi. Nojah, see on muidugi kõik eelkõige Traadi nägemus.

T. Kingfisher - Telling the Bees (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kolmeleheküljeline lugu neiust, kes peab mesilasi ja kes igal ööl sureb ning ärkab hommikul uuesti ellu. Aga et mesilasi tuleb austada, siis tuleb neile teatada vana omaniku surmast ja uue omaniku nimest - või muidu nad lendavad minema. Nii siis ellu ärganud neiu teatab iga mesilastaru juures surmast ja seejärel tutvustab end. Ja siis jätkab aiatöödega - ta kasvatab mesilastele lilli, sest noh, iga öö surija ei vaja ellujäämiseks mingeid juurvilju, küll aga on mõnus juua meega teed.

Lühike atmosfäärilugu, kus võib mõtiskleda selle kallal, et miks see neiu õieti sureb, käib mõned tunnid allilmas ja ärkab siis uuesti ellu. Võibolla on sel mingi folkloorne tagapõhi, aga mul pole aimugi.

Martha Wells: Allumatuse protokoll

 

Kiire, meeldivalt tundeline (Mõrtsukbot leiab jälle peaaegu-sõbra ja näeb uutmoodi suhteid inimeste ja robotite vahel), pingsate võitlustseenidega ning natuke liigub edasi ka Suur Lugu, mille põhjalikuks meelespidamiseks peab vist küll eriline fänn olema. 

Mulle kuidagi hirmsasti meeldib Mõrtsukbot ise - tema jutustajahääl, tema suhtumine asjadesse, botidesse, inimestesse. Selline küüniline ja ometi mitte, oma meelerahu kaitsev, sest see meelerahu kaob nii kergesti, korraga äärmiselt praktiline ja iseendas-täiuslik ja samas tegelikult nii väga kuuluvust ja kuulumist ihkav. 

Võibolla ta meenutab mulle mind ennast.

Ja kuna ta on selline "oh, jälle inimesed, hirmus tüütu ... ma päästan nad ära, muidu oleks ju paha", on talle ka kerge kaasa elada. Ikka eelistab lugeja ju tegelast, kes oma küünilise koore all tegelikult lahke ja soe on. 

Võitlusstseenid on ka head. Leidlikud, pädev tegelane, kel tulevad head ideed, on nii tore, ja samas vähemalt pealiskaudse lugeja jaoks meeldivalt usutavad. 

Jah, jah, ma ei saanud targemaks maailmaruumi ega psühholoogia koha pealt, ent veetsin hästi aega ja tundsin armast ühtekustunnet. Meeldis. Ja Liis Roden kujundab neid raamatuid ikka väga kaunisti. 

Loteriis varem

Loteriis veel varem

Maria Galina - Dagor (2024)

 

Kahtlemata selle aasta üks huvitavamaid ulmetõlkeid ning tuleb vaid olla tänulik, et Arvi Nikkarev on jaksanud tutvustada euroopa kaasaegset ulmet - järgmisel aastal peaks ilmuma taas valik soome ulmet.

Galina varasemad tõlked eri kogumikest on saanud üsna positiivse vastuvõtu, eks seega oli huvi, kas uued tõlked suudavad taset hoida. Tõlkija on valinud tekstid, mis pendeldavad nii ulme, fantaasia kui õuduse radadel ning ammutavad inspiratsiooni eri allikatest: sotsrealism, Howard, Lovecraft, Sapkowski (ühe teksti puhul vahel ehk Strugatskitelt). Eks paratamatult tekitab selline mitmekülgsus suuremat isu Galina järgmiste tõlkevalikute asjus - kuigi tuleb tunnistada, et tegu pole lihtsate ega meelelahutuslike tekstidega, mingeid õnneretsepte siit välja ei loe.

Hüvasti, mu ingel 6/10

Dagor 6/10

Punased hundid, punased haned 6/10

Lauto ja kõik seesugune 6/10

algernon

T. Kingfisher - Let Pass the Horses Black (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Autor on siis ette võtnud Tam Lini loo ja seda omamoodi tõlgendanud - seekord päästab haldjakuninganna käest meest tema õde. Aga nagu jutu lõpus selgub, siis õe motiiv on vähe teistsugune kui algses loos.

Ja noh, see puänt nagu õieti päästabki loo, muidu see lühike tekst nagu õieti ei hakanud mu peas tööe (ja mitte et ma varem oleksin olnud tuttav Tam Lini teemaga).

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2024

 

Möödunud Alveri-aasta parimad debüüdid on taas valitud, aga kes võiks olla žürii meelest see kõige märkimisväärsem? 

Päiv Dengo, luulekogu „Kilpkonn üheks päevaks“ (Hunt)

Triinu Kree, luulekogu „Kajakalinnad“ (Hea Tegu)

Gregor Kulla, proosaluulekogu „Peenar“ (Kultuurileht)

Kristino Rav, romaan „Tajude kujur“ (Lumi Kristin Vihterpal)

Reket, luulekogu „Eeden“ (Rahu Raamatud)

Katrin Ruus, novellikogu „Prügimaja Dionysos“ (Puänt)

Maria Galina - Lauto ja kõik seesugune (Dagor, 2024)

 

Kui eelmised lood said tõukejõu teatud autoritelt või stiililt, siis see tekst on konkreetselt seotud Sapkowski Nõiduri maailmaga. Peale esimesi Nõiduri tõlkeid ma küll loobusin selle maailmaga tutvumast, seega ei oska kommenteerida seda seotust, aga igatahes on üpris painajalik tekst.

Sõjast taastuvasse linna on jäänud pidama kaks rändmuusikut Tulikas ja Essi; jutustus keskendubki Tulikale, kes küll peatub siin ja otsib endale esinemisi, aga plaan on ikka edasi hulkuda - erinevalt Essist, kes tahab paikseks jääda ning on leidnudki kohaliku kaupmehe. Aitab sellest lõputust rändamisest ja esinemisest - naisena pole see kuidagi kerge ning pealegi aastaid koguneb ning vananeva lauljanna esinemise eest ei taha keegi tasuda.

Aga Essi on nüüd kihlatud, ta tulevane mees palub Tulikal esineda pulmas. Ning saabub üle pika aja kaubalaev, mil peal Essi kihlatu tellitud kaup. Ühtlasi tuigub sellelt rott, mis kõngeb sealsamas sadamakail. Ja siis on katk.

Eks siin on see unistuste ja rahu (taaskordne) häving päris hästi kujutatud - linn, mis sõjas oli kaotajate poolel, on nüüd justkui tagasi normaalsusse pöördumas … aga ei. Ja inimesed surevad, ühel või teisel moel.

loterii

Martha Wells - Väljumisstrateegia (2024)

 

Jätkub botiseiklus ning Mõrtsukbot avastab, et Mensah on GrayCris korporatsiooni poolt röövitud - sest röövijad arvavad, et nii saaks kontrollida seda, mis andmeid on Mõrtsukbot kogunud nende salajase uurimistöö kohta ehk siis selle va tulnukatehnika keelatud otsingu kohta. Muidugi otsustab Mõrtsukbot vabastada Mensah’. Selleks tuleb reisida korporatsioonide jaama, kus röövitu tuleb kuidagi välja meelitada GrayCrisi valdustest. 

Orbiidil tiirutab Mõrtsukboti endise omaniku sõjalaev, mis peaks justkui toetama Säilitusliidust saadetud läbirääkijaid (kah siis esimesest osast tuttavad tegelased), kuid sõjalaev ei näita mingisugust aktiivsust Mensah’ vabastamiseks. Mõrtsukbot asub tegevusse ning nüüd peab kohtuma õige mitme turva- ja võitlusbotiga. Tulemus pole päris see, mis Mõrtsukbotil meeles mõlkus.

Sarja neljas raamat tundub kompaktsem kui eelmised kaks osa - võimalik, et see on taaskohtumisest Mensah ja ta kaaslastega, ning teose lõpus avaneb kangelasele võimalus legaalselt tegutsemiseks (ja noh, seeria jätkub veel vähemalt kahe raamatu võrra.

“Ma olin võimalikke stsenaariume läbi mänginud, osaliselt sellepärast, et lolle ettepanekuid tegevate inimeste hääli summutada. Mitte et mulle need hääled ei meeldiks - omal tüütul viisil on need justnagu lohutavad ja tuttavlikud. “See oleks keerulisevõitu,” ütlesin ma. Keerulisevõitu all mõtlesin ma seda, et ma sain keskmiselt 85-protsendilise nurjumise ja surma tõenäosuse, ja see oli nii väike ainult sellepärast, et viimase diagnostika järgi oli mu riskihindamismoodul logisema hakanud.” (lk 64-65)

Indrek Hargla: Mirabilia saladus

Väga hea lugu - jutuks on seda vähe nimetada, lühiromaan.
"Põhja konna" antoloogia lõpetab briljant. 

Midagi peale kiidusõnade oma raske endast leida, nii et ma kiidan siis järgemööda:

* imeline peakangelane-jutustaja. Nagu üks teine tegelane talle ütleb: "Sa oled päris loll. Aga hea." Kuna ta on selline hea ja puhtsüdamlik, on kerge talle kaasa elada, ja kuna ta samas on loll, ei ole lugedes: "Mida sa, opakas, teed, sa peaksid hoopis ..." sest kes saab pahaks panna, kui noormees, kes pooli ilmselgeid asju ei mõista ja on pahane, et kedagi kirvega lüüakse, nii võib too ju surma saada, kõige kavalamaid otsuseid ei tee. 
Minu jaoks mõtles peategelane vahel liiga hästi - aga mitte üle usutavuspiiride, mitte absoluutselt liiga hästi.

* maailm on äärmiselt vingelt koostatud. Iseenesest ei ole selline tulevikuimedest-taas-vanaaegsesse-maailmapilti vajunud ilm ennenägematu ega haruldane, ent Hargla on olnud täpne, loogiline ja mõistlik seda kokku pannes ja iga uus avastus on uus rõõm.
Lisaks on taustaks väga vinge moraalne dilemma.

* naistegelased on usutavad ja vaheldusrikkad. Ei mingit "kari mehi ja üks eriti osav, õiglane ja tark naine teevad asju" - naisi on palju, nende motiivid väga erinevad, neid on eri vanustes erisuguseid ja kõik ei langegi peategelasele kaela ja ei hakka teda armastama.

* iga plaan on paigas - suured motiivid, väikesed pisiasjad. Hargla on vananedes ja võibolla ka krimkasid kirjutades palju õppinud. Võibolla - VÕIBOLLA - oli minu jaoks kokkusobimisi ja "aa, see on SEE!" üks liiga palju. Aga ainult see üks.

* pinge ja põnevus igal leheküljel, ei mingit ettearvatavust. 

* just parasjagu naljakas on ka - eriti lõpp. Ei läinud liiga tõsiseks, dramaatiliseks ja rüütlilaululikuks kogu asi. 

BAAS

Heinrich Weinberg: Helisev muusika

Nagu on - ja ikka nagu ei ole ka.

Olemuselt ja maailmalt on nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" fännfiktsioon. Kõik mõeldavad muinasjututegelased on päris, on maailmas tegevad ja neil on omad individuaalsed asjad ajada. Korraga stereotüüpidele toetuv, ent mitte üleni neist juhitud.

Oleks nagu krimijutt - aga korraliku lahenduseta. Ei saa päriselt teada, kes, miks ja kuidas, mida saavutada tahtis ja mida vahepeal kavatses. Siinkohal ma lugejale mõtlemisruumi jätmist ei tunnusta, sest pole materjali, mille üle mõelda.
Põhiliselt on kirjeldatud ohtlike tegelaste välimust. Mida see peaks meile ütlema?!

Oleks nagu lugu, kus ravimatult haige laps terveneb, aga see, KUI rahulikult lapsevanem sellesse suhtub, kui mitukümmend aastat kunstliku kooma taolises seisus olnud neiu teadvusele tuleb, on lausa naeruväärne. Läheb tunnikese pärast haiglast koju ära, et haigele rahu anda.

Ja eksnaist-lapse ema ei ole üldse jutus rohkem kui "aa, tema ma unustasin üldse ära."

Ütleksin: kui oleks veel tööd tehtud, oleks päris hea loo saanud, aga sellisena jätab väga palju soovida.

Samas kirjutatud on korralikult, pinge on olemas, on algus, on lõpp - saab ikkagi rahuldava kätte. 

T. Kingfisher - The Dryad's Shoe (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Tore töötlus Tuhkatriinu muinasjutust - ainult et Tuhkatriinu osatäitja huvitub rohkem aiatööst kui et oleks mingi võluolendi (antud juhul drüaad) manipuleeritav. Sest tolle lubatud printsi abikaasana ta arvatavalt ei saaks oma käsi mullaseks teha ja vaevalt et prints jagaks tema kirge taimekasvatuse asjus.

Aga teda ei jäeta rahule ning püütakse printsi igale ballile kohale toimetada - kõik need ilusad riided ja jalanõud (Tuhkatriinul on küll õige matsakas jalg) ja puha. Ja tõepoolest, igal ballil on Tuhkatriinu kasuema ja kasuõdede meelepahaks üks salapärane ja vaimustavalt riietatud neiu, kes printsi hullutab … ja Tuhkatriinu on selle tulemusega igati rahul - sest nagu selgub, on Tuhkatriinu (kui teda ikka võib nii kutsuda) iga balli algul andnud riided ja jalanõud lossi ühele toatüdrukule.

Kuid peale kolmandat balli on printsi valdusse jäänud selle tundmatu tantsija king ning prints koos saatkonnaga hakkavad läbi kammima kohalikku abielueas naisterahvaid, et nii välja selgitada selle kinga kandja (ja printsi lummaja). King on küll parajalt suur ning seetõttu ühelegi peenele neiule mittesobilik, kuid viimaks jõuab prints Tuhkatriinu koju ning neiul on vesi ahjus - selge, et king sobib perfektselt just tema jalaga (kuidas küll toatüdruk sellega tantsitud sai …), kuid tal pole mingit soovi printsiga abiellumiseks.

Nagu näha, mõnusalt äraspidine tõlgendus ühest tuntuimast muinasjutust. Võõrasema ja kasuõed pole siin tingimata ülbed ja nõmedad, Tuhkatriinuks peetav neiu on kah rohkem friik oma aiandusega. Ja no miks teda nii ägedalt printsile peale surutakse; ehk see drüaad pole just kõige tervemõistuslikum.

Maria Galina - Punased hundid, punased haned (Dagor, 2024)

 

Jätkub stiililine karneval, seekord on autor ette võtnud nõukoguliku (või siis sotsrealistliku) aimekirjanduse, kus loodusuurija kirjeldab reise Nõukogude Liidu vähemuuritud aladel, kus siis kohalikud on vaikselt kohanemas nõukogude korraga. Aga milline eksootika ja põnevad seiklused, mida lugejatele vahendatakse.

Tegelikkus on hoopis midagi muud - üheltpoolt jõletu kolkareaalsus, teiselt poolt … hulga müstilisem maailm, kus muuhulgas pannakse loodusuurija (õigemini küll loomapüüdja) proovile - millest tal endal pole küll aimugi.

Tekst ongi esitatud nö kahes versioonis - üks siis see, mille loodusuurija hiljem laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatuna avaldas, teine siis … elust endast. Autor on valinud kuidagi ebamugava viisi (või on see tõlkija töö?), kuidas vahendada peategelast, mingil moel veider kolmandas isikus jutustamine, mis sarnaneks küll rohkem minajutustusele, aga samas formaalselt ikkagi temajutustus.

Ja siis on see Ulja, teismeline kõrbetüdruk, põgenev abielunaine. Oleks see meesautori kirjutatud, siis noh … asi oleks kahtlane. Omal moel häiriv tegelaskuju - või noh, mis on sellise inimese saatuseks, küsimus polegi niivõrd indiviidis, vaid ühiskonnas ta ümber.

loterii

Philip Roth - Nemesis (2024)

 

Autori viimaseks jäänud romaan on justkui antiiktragöödia kolmes vaatuses. Ja kui on antiiktragöödia, siis teadagi on küsimus jumalast ja miks ta inimkonnaga nii käitub - või kui palju peab Bucky Cantor kannatama seepärast, et süütud lapsed jäävad lastehalvatusse. Bucky usub, et just tema on süüdi, et lähikondsete hulka tuleb sedavõrd palju poliost põhjustatud haigestumisi ja surmasid.

Ja miks küll on jumal ikkagi selline, et niisuguseid asju laseb maailmas kulgeda (et aasta on 1944, siis tegelikult on juutidel hoopis hullem olukord kui lastehalvatuse kogemine - aga New Yorgi piirkonnas elavat noort kehalise kasvatuse õpetajat see otseselt ei puuduta; ta küll tunneb väga suurt kahju, et halva silmanägemise tõttu ei võetud teda sõjaväkke).

Autor on loonud huvitava peategelase, kes esmapilgul on selline … ameerikalik lihtsameelsus. Aga tegelikult on see romaani jutustaja (idealiseeriv) rekonstruktsioon sellest, mida ta aastaid hiljem Cantorilt kuulis (ehk siis minevikuga on vähemalt kahekordne filter) - kuni selle adumiseni näis Bucky üsna ühekülgne ideaaltegelane (keda küll kiusab see arusaamatu polio levimine tema linnas), kes ema surmast ja isa närususest hoolimata kasvatati vanavanemate poolt pea ideaalseks noormeheks. Aga jah, see antiiktragöödia, eksole, hukkumine tuleb vääramatult ja mõneti segaselt (jajah, Marcia ja Steinbergid).

Ja eks see kõik kokku teebki ootamatult huvitava romaani, mida õieti ei oodanudki selliselt kaasaja sauruselt.

“Härra Cantori arvates oleks õiglasem olnud isegi see, kui leinajad oleksid hakanud ülistama päikest kui valitsejat, nimetanud end igipõlise päevajumaluse lasteks ja vihtunud tantsu, otsekui kuuluksid nad mõnda kunagi meie poolkeral õitsenud paganlikku tsivilisatsiooni - jah, parem pühitseda vägeva päikseisa murdumatuid kiiri ning üritada taltsutada nende raevuu, kui tingimusteta alistuda sellisele kõigevägevamale, kes võib iga hetk panna toime uue ja veel võikama kuritöö. Tõepoolest oleks parem kiita asendamatut eluallikat, kes on meil algusest peale hinge sees hoidnud - ülistada meie igapäevaseid ja vägagi käegakatsutavaid kohtumisi selle kuldsilmaga, kes taevasinast kõigile ühtmoodi vastu vaatab ja suudaks soovi korral kasvõi Maa tuhaks põletada -, kui pimesi uskuda valet Jumala headusest ja küürutada külmaverelise lapsetapja ees. Parem eneseväärikuse, inimlikkuse, üldse väärikuse seisukohast, kõnelemata sellest, mida tuli iga päev arvata sellest, mis põrgu siin ilmas küll praegu üldse valitseb.” (lk 43)

T. Kingfisher - Razorback (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Sünge tekst nõiast ja tema kättemaksust mehele, kes tappis ta seast sõbra. Sest nõid ei soostunud mitmel puhul mehega magama. Mees siis laskis maha sea, kes looduses vabalt ringi uitas (ning enamasti nõia juures peatus).

Kui nõid sai nägemuse mahalastud sõbrast, varises ta maailm kokku ning ta soovis mehele kätte maksta. Ainult et mida saab teha naine, kes pealegi ei tegele tumedama maagiaga? Ta pöördub teise nõia poole, kes kasutab tumedamaid võtteid. Viimaks seletab hea nõid teisele nõiale, mida ta õieti tahab ning teine nõid lõikab noaga ta kõri läbi. Hea nõid ärkab oma sõbra surnukehas, mis ootab lihasaaduste töötlemiseks minekut.

Nagu öeldud, sünge tekst, mis toimub kuskil kaasaegses maakolkas. Paeluv jutustamine, kuidagi peaksin enda jaoks lahti mõtestama, mille poolest see autori jutustamisviis õieti eristub - võibolla avaldub siin autori varasem lastekirjanduse tegemise oskus? Ja nagu ikka, on peategelaseks elukogenud naine (mitte küll pensionäriealine nagu mõnes varasemas loos) - tõsi küll, loo jutustajaks on pigem looülene kõiketeadja, kes pakub eri tõlgendusi teksti eri etappidest ning otsib paralleele laiema kontekstiga. Omamoodi ilus lugu surmajärgsest ja taassünnist.

Maria Galina - Dagor (Dagor, 2024)

Kui “Hüvasti, mu ingel” oli minu jaoks sellise strugatskiliku moega, siis kogumiku nimiloo puhul viitab autor Lovecraftile ja Robert E. Howardile - ja et tegevus toimub justkui koloniaalajastu Mustas Aafrikas, siis tõepoolest … läheb horroriks. Nojah: horror, Lovecraft, Howard - see on minu jaoks kolm märksõna, millest hoian eemale, aga et autoriks on ikkagi Maria Galina, siis moodustub päris painajalik tekst.

Mis on see dagor, saab vast aimu Meelis Krošetskini nägemusest raamatu esikaanel. Igal juhul ilmub metsakülas misjonikeskust pidava isa Ignatiuse arstipunkti valge noormees, kes on suremas, tema põuest vahib vastu selline groteskne olend (või parasiit või kuidas iganes seda nimetada). Seepeale põgeneb külarahvas ning preester koos nunnast abilisega jääb vastamisi selle deemoniga: mida ei saa tappa või eemaldada, kuna selline tegevus deemoni kandja. Kohe algab vihmaperiood ning misjonikeskus on omadega vägagi plindris - veel hullem, sinna koperdab kohale inglise lord oma naise ja saatjaga (pärismaalastest kandjad on põgenenud), kes otsivad mingit müstilist linna. Surija kehas tiksuv olend lubab neid lahkesti juhatada. Nojah, läheb konkreetseks õuduseks.

Eks horrori austajad oskavad paremini kommenteerida, kui klišeelik või siis mitte see tekst on, aga minu jaoks oli päris kaasatõmbav quest, kus inimloomuse tumedamat (või noh, olemuslikku) külge saab mitmekesiselt esile tuua.

loterii

Rebecca Yarros „Neljas tiib“, Helios Kirjastus (2024)

Tegemist on siis lohe-maagia-seiklus-romantika-fantaasiaga ja esikaanel lubatud tempokust on tõepoolest kuhjaga. Kui peaks olema tahtmine näiteks terve päev lugedes mööda saata, siis võibki vabalt hommikust õhtuni jutti lasta, minul läks vist kaks päeva, sest igasugused muud asjad tahtsid ka tegemist. Ühesõnaga, väga professionaalne töö.

Peategelane Violet Sorrengail on selline füüsilise poole pealt eripäraselt hapra kehaga ja väikesekasvuline, kuid olude (ehk siis mõjukal positsioonil oleva range ema) sunnil peab aastaid koos isaga rahulikuks kirjutajakarjääriks valmistunud neiu äkitselt ümber orienteeruma tugevat füüsilist ettevalmistust ja hakkamasaamist nõudva sõjakooli üsnagi näljamänge vmt meenutava suremusmääraga roheratsurite sekka astumisele. Ega ellujäämistõenäosus esialgu just roosiline ei paista, AGA võtmesõnadena võib siinkohal välja tuua julgust, tarmu, nutikust ja empaatiat. Siinjuures võib ära märkida, et Violeti vigastustealdis füüsis on põhimõtteliselt midagi sellist, mida meie tänapäevases mittemaagilises maailmas Ehlers-Danlose sündroomiks nimetatakse.

Võib ka öelda, et see lohede ja fantaasia ja karmi konkurentsiga sõjakooli sattumine on kõik selline …  osavalt ootuspärane. Visadus ja nutikus viivad sihile, pidevalt on mingisugused erinevad kahevõitlused ja treeningüritused, on surmavaenlasi ja lojaalseid sõpru, koolireegleid ja nendest möödahiilimist – selline noortekavaib, mis dünaamikalt resoneerib kindlasti hästi näiteks mingite keskkoolikogemustega, läbivaks jooneks on kenad iroonilis-humoorikad vaimukused jne, esimeseks eesmärgiks on erinevates väljakutsetes ning konkurentsis ellu jääda ning jõuda lõpuks nii kaugele, et mõni lohe võiks sind enesele ratsanikuks valida. Siis tulevad ka maagilised võimed. Selline lohe-inimene partnerlus, kus lohe võimaldab inimesele ohutut juurdepääsu metsikule toormaagiale ja inimene saab siis seda kanaldada ning enesele ainuomaseid võluvõimeid demonstreerida. Et siis ikka kanaldamine, ma pole siiamaani sattunud Ajaratta sarja esimese osa tõlget sirvima ja olen ikka mõelnud, et kuidas too channeling tõlgitud sai. Küllap siis on ka seal kanaldamine.

Loheratsuriks pürgijate julma väljatapmist õigustatakse aga loogikaga, et vabu lohesid on vähe, soovijaid palju ja siis saab ikka korralikult terad sõkaldest välja sõeluda. Noh, ma ei tea, kas selline inimühikute raiskamine nüüd siis päriselt ka ikka end õigustaks, aga ega seda, mis sünged jõud kõik asjade korraldust juhivad ja kas tegemist on lihtsalt kalmaarimängude maigulise pingekruvimise ja romantikamotivaatori või sügavamate maailmaehituslike vajadustega ei saa vist küll enne teada kui kõik viis osa kaante vahel on. Ja no eks näis muidugi ka seda kui optimistlik see 5 osaga loo lõpuni jutustamise prognoos on. Teame küll neid fantaasiasarju.

Lohede osa on samuti igati ootustele vastav – lohed on iseteadvad, intelligentsed, targad, vaimukad iroonitsejad ja inimestel end kamandada ei lase. Lohe otsustab, keda ta valib ja millal valib ja nii on. Eks sõjapidamise mõttes muidugi peab koostöö ikka kuidagi nii toimima, et inimkindralid käsuahelaga arvestada võiks, ju siis lohed parajasti otsustavad kõik nõustuda ühise strateegia jälgimisega või midagi. Loomulikult on lohe poolt valitud saamine ühtlasi ka kena tunnustusboonus demonstreerimaks peategelase erilisust ning õigustamaks ka seda, kui tal oma füüsilistest eripäradest olenevalt mingit lisatuge vaja läheb. Selle, milline loheratsuril avalduv maagiline võime täpselt on, tingib loomulikult iga ratsuri unikaalne olemus ja arvata võib, et ega meie kangelannal avalduv võime midagi igavat ja suvalist olema ei saa.

Mis romantika osa puudutab, siis on meil kena klassikaline ja ajatu retsept kahest nägusast ning võimekast noormehest, üks tuttav ja kodune, teine alustuseks vihavaenlane ja no ma ei hakka mitte reetma, et kummaga siis lõpuks lõke leegitsema lööb ja kumb pettumuse valmistab – siingi on täpselt paika timmitud vana hea äraproovitud retsept mängus. Niipalju ma reedan küll, et seksuaalse poole pealt läheb see romantika ikka täie rauaga ameerika stiili, kui lohendust, kaklemist ja müsteeriume poleks suuremas osakaalus, siis konkureeriks Violeti ja tema väljavalitu tundlemine peaaegu et ka paljaste musklis meestega kaanepiltide žanris. Ühtlasi tähendab see romantika värk ka seda, et kangelanna erilisuse kompotti lisanduvad ka naiselikud võlud, olgugi, et seda muus osas just spetsiifiliselt rõhutatud pole.

Ühesõnaga, tempokas ja timmitud lugemine, esialgu just väga ei üllata, aga et kogu maailma ja kõike värki on veel tohutus koguses ees ootamas, siis kes teab, mis suures plaanis veel välja kooruma hakkab. Selge see, et meie noorukesed peakangelased hakkavad veel suuri saladusi avastama nii maailmakorralduse kui perekonnalugude kui küllap ka maagia olemuse koha pealt, sest ega miski pole päriselt nii nagu paistab, näis siis ….

Vasakpoolne punane lohe teeb oma tohutu suu lahti, paljastades hambad, mis on sama suured kui mina. See lõualuu lömastaks mu nagu rosina. Ta keelelt paiskub tuleleek, mis sööstab tontliku kumaga põgenevale kadetile järele.

Ta muutub kruusa peal tuhahunnikuks vee enne, kui kindluse varju jõuab.

Kuuskümmend kaheksa surnut.

Leekide kuumus põletab mu nägu, kui pea ettepoole keeran. Kui keegi veel jookseb ja samamoodi hukatakse, siis ma ei taha seda näha. Veel karjumist ümberringi. Surun lõuad kõigest jõust kokku, et vait olla.

Tunnen veel kaht kuumahoogu, üht vasakult ja teist paremalt.

Seitsekümmend täis.

Sinine lohe paistab mind vaatavat, pea viltu, otsekui näeksid ta kitsad kuldsed silmad otse minust läbi, näeksid mu kõhtu pitsitavat hirmu ja kahtlusi, mis painavad reetlikult mu südant. Ta kindlasti näeb isegi mu põlvesidet. Ta teab, et ma olen koormaks, et ma olen liiga väike, et mööda esijalga talle selga ronida, liiga habras, et ratsutada. Lohed teavad alati.

Aga ma ei jookse. Ma ei seisaks siin, kui ma jätaksin kõik pooleli iga kord, kui miski võimatu tundub. Täna ma ei sure. Kordan peas neid sõnu, täpselt nagu enne parapetti ja selle peal.

Ajan end sirgu ja lõua ette.

Lohe pilgutab silmi, mis võib olla märk heakskiidust või ka igavusest, ja vaatab mujale.

(lk 51)

Meelis Friedenthal: Vinguv jalaluu

 

Olen täielikus segaduses, mida veel autori nimele lisaks siltide alla panna. 
Ulme? 
Jutt? 
Olendid? Ei olendid oleks vale. 
Tuttav Eesti? Ilmselt ka vale. 

Jutt on väga hea. 
Alguses läks lugemine raskelt, sest mingi mees kuskil Eestis üksinda vanas talumajas ja joob viina? Üldse mitte minu tassike teed. Kõik on vale. 
Aga siis tulid mälestused, meenutused ja hakkas vormuma, milles uba, miks ta seal on, mida ta teeb. 
Ah, arheoloog!
Ah, veider vile!
Jutt hakkas elama. Peategelane hakkas elama. Lisaks meeldis mulle hirmsasti, et ta pole idioot, kes ei mõtle millelegi, vaid tema mõtted, arutlused, uiud olid kõik sellised, mis minulgi peast läbi käiksid, kui olukord minu elus ette tulnuks. 

Väga rahulik ja ometi pingeline lugu. 
Väga armas ja mõistetav lõpp. 
Tunnustan.

BAAS
Loteriis varem

Pierre Michon - Rimbaud, poeg (2024)

 

Kui eelnevalt ilmus Loomingu Raamatukogus järjest neli eriilmelist ja head proosaraamatut (Zeniter, Lessing, Ondjaki, Gaile), siis seekordne üdini prantslaslik essee Arthur Rimbaud’ loometee asjus paneb küll peamiselt õlgu kehitama. No et jah, selline legendaarne luuletaja, kes tuli, möllas ja seejärel taandus. Milline legend prantsuse kultuuriparnassil! Üleilmse luule muutja!

Aga eks sellise teksti hindamine eeldab soovi kõrgkultuuri tarbimiseks, ja noh, see prantslaslik kirjandustemperament, mis õieti ei lähe minu kirjandustemperamendiga kokku - kõik need suured sõnad ja idealiseerimised ja argielu müstifitseerimine ja mis kõik löövat veel. Muidugi, see on vägagi sõnaosavalt kirjutatud (ja muidugi tõlgitud), ent kui Rimbaud ja Michon pole senini kõnetanud, siis … jätab vähe külmaks.

Nojah, sai siis lisandust Loomingu Raamatukogu selle aastakäigu igavam pool - varasemast siis Guattari, Nietzsche ja Brockmann.

Maria Galina - Hüvasti, mu ingel (Dagor, 2024)

 

Võiks öelda, et üsna strugatskiliku meeleoluga lühiromaan - midagi ei seletata otsast lõpuni, tegelastel pole õieti häid valikuid, miski pole vaid must-valge, peategelasel on mingi eetilisus, millest juhinduda ka kõige hullemas olukorras.

Iseenesest näitlikustab tekst olukorda, kus ühiskonnas on ülem- ja alamklass (noh, nagu eelmisel aastatuhandel siin baltisakslased). Ülemklassi on paratamatult vähem; ühtedel on ühed, teistel teised eelised - kui neid vaid lastaks rakendada (aga noh, elu leiab võimaluse, eksole, nii ka selle teksti puhul). Antud juhul on ülemklassiks planeedi üks kahest intelligentsest rassist, sellised tiibadega kahesoolised humanoidid (uh, Gwynne?). Eks neil on kadakasakslasi ja ports teoorjasid ning mingid valitseva korra vastu mässajad.

Kuivõrd tekstist on siin varem kirjutatud, siis vast ise ei peaks seda niivõrd alternatiivajalooks, pigem paralleelajalooks - aga noh, eks siit saab leida mõtteid nii kaasaja kui ajaloo perspektiivis.

loterii

Ketlin Priilinn: Liblikasonaat

Raamat, mis pani sisemiselt märatsema.
Probleemiasetus on tegelikult huvitav: noor naine kolme üsna väikese lapsega avastab oma rinnast tüki. 
See osutub pahaloomuliseks kasvajaks. 
Ja samal päeval, kui ta seda oma abikaasale teatab, selgub, et mees jäi tööst ilma.
Lisaks elab nende juures mehe dementne vanaema. 
Kuidas nad edasi elavad, kuidas suhe muutub ja areneb?

Ainult et ... ainult et ... 

Ainult mitte midagi ei juhtu. Mees on enesekeskne mölakas, kes arvab, et naine võiks rohkem teha ja rohkem vaeva näha, raamatu alguses ning töökaotus ja depressioon muudab kõik veel hullemaks. Selle asemel, et olla naisele tugisammas ja abi, hell hool ja valu kandja, on ta phmt veel üks pahur laps, kelle enesereflektsioonivõime olematu.

Naine püüab parimat oma võimete piiril raamatu alguses ja ükskõik kui raske tal on, ükskõik, kui jõuetu, nõrk ja hirmul ta on, ikka ta mõtleb, kuidas laste eest paremini hoolitseda, meest rohkem toetada, olla parem, veel parem, veeeeeeeeel parem.
Ei ole piisavalt hea. 
Mees ei taha mind enam, üks rind lõigati ära - MINU viga ja puudujääk.
Mul on rinnavähk, jäin aias päikest võttes magama ja dementne vanamemm läks väravast välja ja kadus. Paha mina, kuidas ma võisin!
Läksin juttu ajama teise vähihaigega ja olin terve tunni ära - kuidas ma võisin! Pealegi oli see MEES! Abikaasa poleks kindlasti lubanud mul minna, kui teadnud oleks ja ma VALETASIN talle. Paha mina!

Lugesin ja tõmblesin igatepidi. 
Mitte seepärast, et ma poleks Enolas - minategelases - ennast ära tundnud. Vastik oli just seepärast, et tundsin. Ma ka püüdsin üha parem olla - kuni viimaks adusin, et mõtlen täiesti valesti. 
Inimesed ei armasta teisi sellevõrra rohkem, mida paremad nood on. 
Inimesed on sellised, nagu NEMAD on, ja teised inimesed, nende headus ja halbus, mõjutab minimaalselt. 
Hea mees toetaks, hellitaks ja armastaks oma naist sellest hoolimata, millised on tema ja selle naise hetkeolukorrad Eriti toetaks ta teda, kui naisel vähk oleks, jääb ta siis ise samal ajal tööst ilma või ei. 
Ja halvale mehele pole tegelikult õigustust vajagi - mölakas olemine on temas nagunii. 

Masendav on, et Enola ei ootagi midagi paremat. Ei mingeid suudlusi ja kirge nagu filmis. Kui mees korra kallistab, on see juba nii suur ja armas asi, et paneb mõtlema, kas nüüd saabubki suur suheteparanemine ja õnn.
Vahepeal on naisel ka kahtlus, et oh, ta vbla on teisest mehest sisse võetud - sest too on tema vastu lahke ja tunneb huvi selle vastu, mis tal öelda on. Ta ihkab ka inimlikkust, lahkust, hoolitsust - juba natukesegi peale on tal tunne, et see ongi suur armastus.
Aga elu läheb, nagu ta läheb ja Enola läheb oma mehe juurde tagasi.
Normaalne elu. Eesti normaalne elu. Niimoodi elu käibki.

Ja mina lugejana tahaks röökida.
Mis elu see selline on, sellist elu pole mõtet eladagi!
See ei ole halb raamat. Aga moraal on mulle talumatu mitme koha pealt.

Kerttu Lugemispäevik
Mida Heli Luges

Mehis Heinsaar - Kodanik Surm (Looming 9, 2024)

 

Lugu, mis iseenesest äratab pealkirjaga tähelepanu, aga jääb Heinsaare taseme kohta kuidagi keskpäraseks. Või noh, jutt areneb ja puänt on traagiline, aga samas pealkiri jääb harjumuspäraselt oodatava maagilise asemel üsna väikekodanlikuks.

Einar Kraut on keskealine mees, kel on naine ja täiskasvanud poeg. Aga siis kolib ta kõrvalkorterisse mees, kes tutvustab end kodanik Surmana. Nojah, nimi tekitab ebamugavust ja Einar hakkab end tundma järgnevate kuude jooksul ebamugavalt; aegajalt talle tundub, et justkui kodanik Surm jälitaks teda, või noh, satub kahtlaselt tihti mehe lähedusse. Einar sellest oma perele ei räägi, vaid püüab aegajalt eluviise muuta, mis annavadki üürikeseks meelerahu, kuni viimaks midagi teda tõukab tasakaalust välja. Ja ikka see kodanik Surm, kuskil taustal vilksatamas. Viimaks otsustab mees puhkuse võtta ja sõita üksi Vormsi saarele, sugulaste suvemajja.

Nojah, et Surm on kodanik. Nõmme ja Mustamäe tegevuspaigana on värskendav, eks selliseid Einareid võib muidugi igas kandis elada. Kuigi samas … võibolla just tegevuspaik tekitabki harjumatust, ebamugavust - kuigi, ega see pole just Lasnamäe vms. Et kuidagi liialt urbaniseerunud (ent samas muidugi Mustamäe mets on kohe käeulatuses). Nii võttes võib konflikt olla hoopis lugeja ootustega, mitte et autor oleks “süüdi”.

Seio Saks: Viimane robot paradiisis

 

Lugu, mis vastaks nagu mu kunagisele tüüpettekujutusele sellest, mis on Eesti Fantaasiakirjandus, ainult et see lugu on päris hea. 
Ses mõttes hästi traditsiooniline, et algabki täpselt nagu tüüpettekujutus fantaasialoost noore mehega, kes tahab minna seiklema. Igasuguseid põhjusi on, miks mitte minna, aga ta ikka tahab. Saladused painavad, võimalikke vastuseid on palju, mida teha, kuidas teha, mis saab ...

Lugu areneb, juurde tuleb veel paar tegelast ja tüüpilisele Eesti fantaasia-imeulme loole kohaselt hakkab taustal mängima: "Ja ta teab mingeid vastuseid ja tõdesid imeväel, sest see on ta olemuses ja saatuses"-taustamuusika. Aga - ja see on haruldane - huvitaval kombel ei muutu peategelane seepärast veel talumatult tüütuks ega tundu ebainimlik ning kui ... noh, lõplikud asjad lõpus juhtuvad ja tüüpilisele vanale Eesti imeulme-loole omaselt midagi päriselt ära ei seletata, ei jää tunnet, et ükskõik, mis ka sai, see pole üldse oluline, vaid mõtlen ka mõni aeg hiljem veel, et hm. 
Hm. 
Kas juhtus see --- ei, ei klapi. Aga siis vbla see? Ehk peategelane oli lihtsalt eriti nürimeelne tüüp? Aga ei, see ka ei klapi. 
Ilmselt pean lõpuks leppima lahendusega, mis mul neid Tüüpilisi Vanu Fantaasiajutte lugedes tavaliseks sai, nimelt otsus, et autor ise ka ei teadnud täpselt, mis juhtus, aga pidi mingi lõpu tegema ja tegi siis sellise. Aga vähemalt oli huvitav mõelda, mis on samm vanast tüüploost edasi.

Loteriis varem
BAAS

Saou Ichikawa - Küürakas (2024)

 

Lühike romaan naisest, kes on eluaegne invaliid. Nüüdseks on ta kolmekümnendates, vanemad on ostnud hooldekodu, milles ta nendeta elupäevi veedab. Avalikult õpib ta muuhulgas ülikooli e-õppes, mitteavalikult kirjutab erinevaid täiskasvanute jutukesi ning avaldab twitteris ja mujal sotsiaalvõrgustikes küllaltki provokatiivseid mõtteid - näiteks ta tahab rasestuda, et teha aborti.

See mõte ei annagi rahu ning otsustab selleks ühele hooldajale (kes on avastanud ta kaksikelu) raha maksta, kuigi ta keha võib niisugusest suguelust lihtsalt üles öelda. Aga, ta tahab olla otsustaja.

Raamatut võiks pidada küllalt provokatiivseks, aga selletõttu, et meil on eelarvamused. “Nemad” ju ei käitu nagu “meie”. “Meie” hulgas on küll küllaga veidrikke ühest äärmusest teise, aga see on nö tervete inimeste mure.

Ja noh, kes on üldse “nemad”, kuskil ühiskonna äärealadel vaakujad, keda vahel näeme ringi sõidutatavat ratastoolides. Vaevalt, et “neil” on “meiega” palju ühist.

Ühesõnaga, küllaltki mõtlemapanev teos, küsimus enda eelarvamustest; või kuidas õieti sellesse teksti suhestuda.

“Imesin endasse Tanaka tuska, ja see oli hea.

Kuna ma kõrist ülalpool asuva ninaneelu kaudu ei hinga, siis ei olnud vaja lämbumist karta ja nüüd sai minust justkui masin. Seepärast ei hoidnud Tanaka end enam tagasi ja hakkas end järjest ägedamalt edasi-tagasi kõigutama, pidevalt minu pead väristades ja vahepeal pisut plikalikult kimedal häälel tasakesi oiates, kuni peatas liikumise mu kurgu sügavuses ja ejakuleeris.

See ei ole hea.

Ma ei suutnud sooja spermat alla neelata. Köhatasin, aga ei saanud hingetorus voolavat spermat välja köhida. Lisaks sattus sperma söögitorru, tekkis ummistus ja ma kukkusin kokku. Sest just seal tekkis kõige ägedam vastureaktsioon.” (lk 50)

sulepuru

Ilja Prozorov - Hakkame aknast välja vaatama (Looming 9, 2024)

 

Taas lugu isa ja tütre suhtest, seekord nagu ilukirjanduslikum, harjumuspärasem kui Jaanimägi tekst.

Vahel kohtuvad noormees ja neiu ning ükskord selgub, et neiu on rase. Noormees nõustub hakkama isaks ning teatud aja pärast siis sünnibki tütar. Mis aga noormehele veidi harjumatu tundub, on see, et neiu hoidis nüüd tütrega omaette, kartuses, et noormees võib beebi maha pillata vms. Noor isa oli taustajõuks.

Eks osaliselt tundub, et see lapsevanemlus polnud seetõttu kõige õnnestunum, et vanematel polnud ühist alust, polnud kokku kasvanud kuivõrd raseduseni satuti rahuldamise kõrvalnähuna, mitte et ühiselt koos olla vms. Ja noh, eks noormehel oli ambitsioon ilukirjandust valmistada oma poissmehekorteris, mis küll jäi juba enne rasedust suuresti realiseerimata.

Aga mingi lähedus tütre ja isa vahel tekib, isegi niivõrd, et ühel päeval soostub ema oma vaimse tervise nimel neil koos rongisõidule minna, matkama kuhugi Tallinna lähipiirkonnna teivasjaama - nagu selline tegevus isale ikka meeldinud on, avastada tundmatuid ja inimtühje paiku nende teivasjaamade juures. Rongisõit tuletab isale meelde enda lapsepõlve, tütre kasvamist ja kuhu ta õieti isana jõudnud on.

Mitmel moel puudutav (ja miks mitte ka tõlgendatav) lugu. Ühelt poolt on see väikese inimese kasvamise ja maailma avastamise algus, teiselt poolt karm reaalsus ehk kahe täiskasvanu suhte lugu, kus kaks erinevat inimesed suudavad teatud määral ühise eesmärgi nimel rahuldavalt toimida. Huvitav tekst.

Tekst loetav kodulehelt.

T. Kingfisher - That Time with Bob and the Unicorn (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Lühike anekdootlik lugu ühest parajalt segasest Bobist, kes tahab kohtuda ükssarvikuga. Ainult et selleks peab olema neitsi ja laulma teatud laulu. Pole muret, alimente maksev Bob liitub kirikuga ja laseb vannutada neitsiks. Ja tõepoolest, peale ükssarviku kutsumise tseremooniat ilmubki ta aeda üks sarvega olevus - narval (ju siis tseremoonia täideviimiseks jäi midagi ikka puudu), mille elushoidmiseks paneb Bob selle basseini. Ainult et …

Lugu on jutustatud Bobi ühe vanema naistuttava poolt, kes suhtub Bobi ja tema tegemistesse teatud tervemõistuslikkuse ja ettevaatusega. Ja noh, kes omakorda võtab pähe, et see narval tuleb Bobi käest päästa, aga see on juba päris suur ettevõtmine.

Nagu öeldud, igati humoorikas lugu ja oma ajastu näoga - ajast, kui Facebook oli veel kasutatav inimestega suhtlemiseks ning polnud üleujutatud mingite lõputute reklaamidega. Jutustajaks on jällegi üks vanem naine, kellele on ea tõttu lubatud teatud vabadused inimestega suhtlemisel. Ja no see narval ükssarviku asemel … Päris naljakas tekst.