Triin Soomets - Jäälind (2026)

 

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.

Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.

Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.

Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi

jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud

muutunud tolmuks põrandal

isegi siis ta ikka veel loodab

et on nähtav

et on vajalik

(lk 10)

 

Lydia-Anett

Viimaks ma lendan, jalutu,

murtud jalgu pole kellelegi vaja!

Viimaks olen modell kõiksuse

konkursil, õlavartel sinikateta nahk,

siseelundid ei ole lahti pekstud,

hingki on terve ja hõiskab. Milline

võrratu universum! Kihutan eemale,

eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta

jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!

(lk 22)

 

Heli

B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,

pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.

12-aastasena viiulitunnist tulles

tõmmati mind autosse.

ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.

paras teile.

(lk 31)

 

Aili

hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi

lubas ära tappa kui kellelegi räägi

ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra

mitte nii nagu lapsena

kus isa ähvardus tõepoolest mõjus

kui ta lubas ema ära tappa kui räägin

oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha

mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel

kelle artiklitele pidevalt viidatakse

sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki

ja nii ka mina

ei tea sinust 

nüüd 

enam

mitte midagi

(lk 41)

'Pemi Aguda - The Wonders of the World (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Sellele tekstile ma ei saanud küll pihta, aga noh, plusspunktid Nigeeria olude kujutamise eest (autor mainib järelsõnas, et mõneti autobiograafiline tekst). Eks see läheb siis kirja fantaasiavalikusse - nojah, kui fantaasiatekst pole tuntavalt pseudoajalooline ja maagiline, siis võib põhimõtteliselt ükskõik millest kirjutada (peaasi, et poleks siis teaduslik fantastika).

Jutt siis Lagose koolitüdrukust, kes saab minna klassiekskursioonile, kus siis geograafiaõpetaja tutvustab Nigeeria silmapaistvaid loodusnähtusi. Abisola pole oma klassis populaarne tüdruk, aga temast veelgi veidram on klassi uus poiss Zeme, kes kujutleb end prohvetina. Nojah. Tüdruk tunneb end sedavõrd jännis oma probleemidega, et uurib viimaks Zemelt, kuidas olukorda parandada. Noh, poiss ajab oma prohvetivärki, aga mitte just silmanähtava eduga.

Kuskil peaks siin olema fantaasialugu, aga iseenesest on see justkui ilustatud realistlik ilukirjandus. Või eripärane on see Abisola halva enesetunde küsimus? Zeme pole just ebarealistlik. Või siis see Nigeeria eluolu? Ei saanud pihta.

Susan Palwick - Yarns (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Palwickult järjekordne sünge tulevikunägemus - see on küll vaid kolmas tekst, mida olen sellelt autorilt lugenud, aga kõik need on kuidagi hingematvalt valusad. Ja väga hästi kirjutatud.

Tulevikumaailm on siis õige … sisutühi. Keskmine eluiga on 35 aastat, sest tavalise ühiskonna kõrval eksisteerib alternatiivne mängu-ühiskond Combine, mis on vägagi tugevalt endale juured alla ajanud - umbes nagu maffia, kus noored elavad oma vidinamaailmas kuni nad tapetakse. Ja neid, kes neid segavad, niisamuti tapetakse - vidinate kaude saavad nemadki oma osa jälgimisühiskonna rõõmudest.

Loo peategelane on hilises keskeas endine õpetaja Irene, kes peale üht kokkupuudet selle Combine’i maailmaga (ta püüdis päästa üht õpilast, kelle isa tapeti Combine’i järjekordse arveteõiendamise käigus) otsis ise kohalikult politseilt uut identiteeti - need küll teatavad, et Combine leiab ta niikuinii üles, kuid naine siiski vahetab elukohta. Ja nii juhtuki, et paari kuu pärast trügib naise uude elukohta noor kutt, kes peab Irene’i maha laskma. Aga … siis puutub see tulevane tapja kokku naise vanaaegse hobiga ehk kudumisega., millest nooruk ei tea midagi ja on kuidagi võlutud sellest. Poiss ei tapa teda ja ei tapa ka järgmistel kordadel kui naist külastab ja ta vardatööd imetleb. Kuid Combine pole siiski silmi kinni pigistanud.

Kalk ja hingetu maailm, kus pole enam elusloodustki enam õieti järel ning noored selle olemasolu õieti unustanud - eriti kui ta on tavaline Combine’i kasutaja (või noh, käsualune). Autor pakub ühele sellisele veidrat kokkupuudet kadunud maailmaga, mis neile midagigi meenutab vanadest juttudest. Ja see on kuidagi puudutav. Tulevik on sünge, kõik lootus jäta. Aga noh, nii kaua pole meil õnneks lootust elada.

Paistab, et teadusliku fantastika puhul on mu jaoks löövamad just sellised … Inimeste Lood (Swirsky,  Ross). Vanadus.

Jennifer Hudak - The Witch Trap (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Et siis ülevaade uskumusest, nagu põranda alla peidetud saabas aitaks püüda nõidu, kel muidu plaan pererahvast pintslisse pista (sellest siis loo pealkiri). Ja mis on nõidus ning kuidas on aja jooksul teisenenud nõidade kohtlemine (antud loo puhul siis Euroopast Ameerika koloniseerimisse ning otsapidi kaasaega) - ravitsejatest kurjuse teenijateks ning nüüdsed uhhuutajad ja petised.

Loo peategelaseks võiks pidada üksikut hiliskeskealist  Elizabethi, kelle kodu põranda alt leiab ehitaja ühe kinga. Selle asemel, et see veider (justkui elav!) king tagasi põranda alla panna, hakkab naine üksi jäädes seda uurima. Nojah.

Tekst on esitatud mitmes eri laadis lõikudena - mõnel korral näeme saapasse lõksu jäänud nõia mõtteid, siis muidugi Elizabeh, aga ka mitmed tõlgendused folkloorsest päritolust ning kaasaegsest nõiandusest. Angloameerikakeskne, eks lisaks ole siin veidike võrdõiguslikkuse teemat.

John Gwynne - Malice (2013)

 

Eks ma väheke oskasin oodata, mis siin emotsionaalses võtmes juhtuma hakkab (millegipärast on mul loetud selle tetraloogia järgse triloogia esimene romaan “A Time of Dread” - ei mäletanudki, et see toimus tervelt 100 aastat peale selle tetraloogia sündmusi) - mis halvasti saab minna, see ka enamasti halvasti läheb (tõsi küll, antud romaani sündmustik käsitleb ehk kolmandikku või kuni poolt kontinendist). Tegelased jagunevad enamvähem puhtalt headeks ja pahadeks - erandiks on Nathair, kelle arengut pahade üheks lipulaevaks saame jälgida.

Et siis - algamas on kurjakuulutav ajastu, midagi sarnast, mille tulemuseks omal ajal kujunes see kontinent, kui suurte sõdade ja kaotuste hinnaga said omal ajal inimesed selle kontinendi (“the Banished Lands”) oma hallata. Taas on pead tõstmas ääremaadele tõrjutud hiiglased, kes korraldavad üha ulatuslikumaid röövretki inimeste kuningriikidesse (mis ongi rajatud hiiglaste valduste varemetele). Taas on kuulda lohede ilmumisest. Ja siis veel esoteerilisemad märgid.

Kutsutakse kokku kontinendi kuningate nõukogu - kus Tenebrali kuninga nõunik loeb neile ette leitud ettekuulutuse sellest, mis lähiajal juhtumas. Vaja on jõud ühendada, et üheskoos kontinenti raputavatele Kadoshimi jõudude õudustele vastu hakata! Tulemuseks pole muidugi suurt midagi, vaid mõned neist tajuvad reaalset vajadust (ja siis on muidugi küsimus, kes õieti vastaspoolega mestis on). Tenebrali prints Nathair aga näeb siin head võimalust suhete loomiseks (millalgi saab temast kuningas) ja ühtlasi mõistab, et tõeliselt vägevaks saab vaid kogu kontinendi ühe valitseja alla allutades; seda tuleb teha kasvõi jõuga. Aga jah … vast enese teadmata on Nathair tegelikult teenimas Asrothi huvisid.

Nathair saab edaspidi endale (vastu oma isa tahtmist) nii ebasoovitavaid kui legendaarseid liitlasi. Mis päädib isa tapmisega - mille tulemuseks on siis võimalus naaberkuningriiki rünnata ning väidetava isa tapjast kuninga hävitamist. Kahe kuninga kahtlane surm ei Tenebrali uut kuningat kuidagi populaarseks kuningate ringkonnas.

Romaani vast suurem tähelepanu on tegelikult Ardani kuningriigis toimuval - seda eelkõige noore Corbani kogemuste läbi. Ta on kõigest sepa poeg, aga millegipärast … teadjate jaoks eriline. Aga selleks eriliseks tuleb siiski kasvada läbi erinevate katsumuste ja neid noormehele jagub. Siiski, tuleb saada kangelaseks - seda enam, et romaani lõpuks lähevad asjad Ardanis vägagi hapuks. 

Romaani kolmas peamine liin on hetkel ehk varjatuma tähtsusega - ehkki küll igati dramaatiline ning käsitleb Kastelli nimelise ülikupoja eluohtlikku seisundit Isiltiri kuningriigi oludes. Ta on sattunud pahatahtmatult võimuvõitluse oma sugulasega, kes soovib saada kuninga järeltulijaks. Noh, romaani lõpp ei anna sellele tegevusliinile just suurt elulootust.

Väga visandlik ülevaade sellest, kuhu romaan on õieti suundumas ja milline intriigide pundar ei taha kuidagi laheneda. Sest kuigi tegevust näeme enamasti nö heade tegelaste silme läbi, siis tegelikult saab päris hästi aimu, kui ussitanud on need inimeste valdused, kuidas kuningatega manipuleeritakse - ning romaani lõpuks kukuvad tõepoolest mitmed kaardimajad õige suure mürtsuga kokku. Tegu on alles esimese osaga tetraloogiast, seega võib ette kujutada seda häda ja valu, läbi mille peaks jõutama heade jaoks mingitki pidi rahuldava tulemuseni.

Eks Gwynne puudutab õrnalt ka võrdõiguslikkuse teemat (üks oluline kõrvaltegelane on ikkagi neiu), aga selles maailmas on siiski (veel?) naiste roll eelkõige toetav; Eriksoni või Abercrombie maailmadega võrreldes on see ikka päris traditsiooniline fantaasia - samas autori viimane põhjalafantaasia on küll mitmete jõuliste naissoost kangelastega.

Võrdlemisi mastaapne fantaasiaromaan, kus pika sissejuhatuse järel hakkab kõik allamäge minema ja nö vana koorekiht saab kõvasti harvendatud, et anda teed tulevastele kangelastele. Kuigi jah, kes teab, ikkagi esimene osa tetraloogiast.

Eduard Vilde - Reaalpoliitiline epistel (Jutustused II, 1953)

 

Nagu pealkirjast võib järeldada, on see hästi ajalik toode ning ega siin pole muud tõdeda, kui et sisepoliitika on ikka üks … epistlite kullaauk. Küll on tollased duumasaadikud mitte just kõige rahvuslikumate huvidega, küll on baltisakslased vajamas rohkem eriõigusi, küll on eesti kirikuõpetajad mitte just kõige inimlikuma mõtlemisega. Eks see muidugi seletaks seda, miks praeguse EELKi juhtorganid pole just empaatiaga õnnistatud. Traditsioonid!

Eks selline päevapoliitiline pala ilmus selles kogumikus üldse alles teist korda; Vilde ise vast sellise teksti taastrükkimist oma arvukates kogumikes oluliseks ei pidanud. Ja ekstaole. Siiski, huvitav kõverpeegel tsaarivõimu viimasest kümnest aastast.

Isabel J. Kim - Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Kaasaegne tõlgendus le Guini klassikalise loo ainetel: miks peab Omelas elama heaolus, kui üks laps peab selle nimel kannatama. Ja nii leidub inimesi, kes tapavad selle lapse. Ja järgmise. Ja järgmise ja järgmise. Iga surma järel tabab linna heaolu mingi õnnetus, inimesed hakkavad sotsiaalmeedias nõmedalt käituma jne jne - kuni siis pannakse järgmine laps kannatama. Aga … kas peaks niimoodi?

Nagu mainitud, autor kirjeldab seda olukorda läbi kaasaegsete valupunktide, vast autorist lähtuvalt on siin rohkem rõhku postkolonialistlikul vaatenurgal või nii - Omelas kui rikas ühiskond, miks peab see püsima ühe lapse kannatuse läbi. Sellest siis niisuguse lapsetapu põhjendus: et rohkem lapsi ei kannataks niimoodi - eksisteerigu niisugune ühiskond, mida me igapäevaselt kogeme.

Selles lühikeses tekstis on nii palju moraalselt halle kohti, et … nojah, eks me elame üldse parajas õuduses. Nagu ikka.

Eduard Vilde - Uuel teel (Jutustused II, 1953)

 

Päris lahe paroodia Noor-Eesti ainetel (ilmunud 1908; omakorda aasta hiljem ilmus Tuglase essee Vildest ja Petersonist, seda oleks põnev lugeda). Ja eks hea paroodia eeldab loovust, nii ka seda “Tokerjate” teksti kohendades võiks seda ette kujutada üpris kirjanduslikuna.

Niisiis on tuntud autor Vilde teinud katse kirjutada uutmoodi, selle tagajärjeks on luuleteos “Tokerjad”, ja nagu ikka, enne trükkimist tuleb proovida, kuidas seda hea maitsega tuttavate poolt vastu võetakse. Tulemuseks on erinevad ja üllatavad füüsilised ja psüühilised reaktsioonid. Võiks koguni ettevaatlikult tõdeda, et luuletaja Vilde ei leia just täielikku mõistmist. Aga õnneks on olemas Noor-Eesti.

Eks see “Tokerjate” keelega uperpallitamine toob muidugi pähe Johannes Aaviku mõttemaailma, luulekeele nö eksperimentaalsuse puhul … vast Gustav Suits? Igal juhul, kui “Tokerjaid” lühemaks toimetada, võiks see olla kena protoavangardi õienupuke (või noh, grafomaaniline purse). Konteksti mõttes võiks lisada, et 1908. aastaks oli Vildel ilmunud kolm tuntuimat ajaloolist romaani, seega Noor-Eesti pilamine võis talle olla päris värskendav.

Lilli Luuk: Ööema

Miks olen elanud nii vanaks ja Lilli Luuk kirjutab alles nüüd kõike seda, mis ma elanud olen, mis mu ema ja emaema elanud on? Ma oleksin nii palju targem, kui oleksin seda varem lugenud. 

Samas: võibolla mõjubki nii vägevalt just seepärast, et ma juba olen seda elanud, seda näinud, seda kuulnud? 

Kas sina tunned seda raamatut lugedes sama? Et kõik on minad? Iga tähtsam tegelane on mina, mina olen tema ja tema ja tema ka? Sinu minad, eks ole.

Arvan, see vast ongi selle raamatu kõige võimsam tõde: me oleme kõik minad. Jaa-jaa, kulunud tõde ... aga tegelikult tunnetuse tasandil, ürgsel tasandil ununeb nii kergesti.

Loen "Ööema" ja iga rea ajal on meeles. 

Jah, sellised inimesed on mina. Kõik on minud. 

Lugu muutub tasapisi ja märkamatult, mina-vormi ja tema-vormiga mängides, kursiivi ja kursiivita teksti vaheldades peamiselt üheksakümnedates ja isegi hilisemas ajas toimuvast suisa sujuvalt kolmekümnendate lõpu ja neljakümnendate looks. 

Jaa-jaa, me teame. Halb aeg, hirmus aeg. Küüditamine. Vangistamine. Vend venna vastu võõra võimu sunnil. Jajah, mhmh. Nüüd läheb halvasti.

Ent kuna kirjanik on nii vahe tera, niivõrd kunstnik, oled südamesse haavatud enne, kui arugi saad. 

Ta toob inimesed nii lähedale. Elusse elamised, tunded, mõtted.  Igaüks on mina, kõik tunnevad päriselt, püüavad päriselt, kardavad ja enam ei karda päriselt. 

On mõned korduvad momendid:

Muidugi raba. See on rabaraamat. Raba raba raba.

Lehkavad kährikud.

Luud.

Jõhvikad.

Hundid.

Kotkad.

Ja teate - mitmed asjad mõtleb lugedes välja. Et kes ja mis ja kellest on seal juttu ja kellest tolles teises kohas, kelle "ma" on see kursiiv ja kes leiti ja kes oli peaaegu pooleks lastud - aga kõike ei saagi teada. Kõiki niite ei tõmmata kokku, osad jäävad - jäävad.

Ei tundu vale. Ei tundu häiriv. Vastupidi, nii on just õige! Kunagi ei saa kõike teada, kuitahes kõvasti sisse elad, kui väga ka tahad. Alati jäävad küsimused. Kui hästi üritad, tõesti tahad, täida lüngad ise kujutledes ära. 

Kui piisavalt ei taha, ju siis pole vajagi.

Üks mõte jäi kummitama. Eelmise mõtte õde.

See ei olnud raamatus kirjas, aga häid raamatuid lugedes mõtlen kaasa ja juurde. Sina ju ka?

Mõte on järgmine: kui sa pead kas hukka saatma lapse või mehe, kellega sa ta saanud oled, vali alati andmiseks mehe elu.

Alati.

Kui ta on väärt mees, on ta ise valmis oma lapse eest surema. 

Ja kui ei ole - kas sellise mehe elu oleks vaja hoida? Pidada tähtsamaks kui lapse oma?

Hah!

ERR
Kuulutaja
Raamatukoi
Keel ja kirjandus
Looming
Lugemissoovituse blog
Kohila raamatukogu
Brixie blogi
Värske Rõhk
Edasi
Tilda ja tarakanid
Ekspress
Pille raamatu ja kassiga
Postimees
Karl Martin Sinijärv

Jaan Kruusvall - Ma tean mitut inimest (1976)

 

Kruusvall näib olevat tänaseks üsna unustatud autor, millest on muidugi kahju, sest minimalistliku proosa kirjutajana on ta ikka päris-päris hea: näiteks igati traagilised (või noh, täpsemalt küll tavalised) elulood kokkusurutuna kahele leheküljele (siit kogust näiteks “Degradeerumine”, “Immat”, “Surm” jt), mis on haralalikult lõikavad. Eks see lugude kvaliteet siin natuke kõigub, mõne pikema tekstiga läheb autor liialt sügavalt kündma ja need (minu jaoks) väga välja ei kanna. Aga tipplood on tõesti tipplood - kahjuks ei viitsi neid näiteks siia trükkida, ühest-kahest lõigust ei piisa.

Kui juba Haralat sai mainitud, siis paratamatult tekib võrdlus Traadiga - olles hiljuti lugenud jutukogu “Mänguveski”, mis ilmus paar aastat varem kui käesolev raamat. Ühisest temaatikast hoolimata on kummagi maailmad ikka puhtalt oma nägu - kui Traat võttis aega ja ruumi tekstide kirjutamiseks, siis Kruusvall surub seda kõike väga väikesele pinnale kokku, või siis nö pikemate tekstide puhul on selline mälulõigetega kirjutamine (ja noh, pikemad on ikka väiksemad kui Traadi lühemad lood). Kui Traat kirjeldab päris palju tööelu ja sellega seonduvat, siis Kruusvall liigub pigem töövälisel ajal - või ka vanemate inimeste eluolu, mälestusi omaaegsetest kommetest (mõnes jutus jõuludest või lihavõtetest või teistest kirikukommetest).

Dominique Dickey - Look at the Moon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Igati americana lugu usu ja LGBT teemadel - peategelane on transsooline ja tema sõbranna igati kväär, kelle jaoks on nii oluline see, mis on usk; nagu see on nende vanematele ja ümbritsevatele kogukondadele. Noh, hirmutav on see ameeriklaste religioossus ja selle seos igapäevaeluga. 

Kõik kulgeb normaalsuse radadel kuni paar satub kõrbesse mingi seltskonnaga tähti vaatama - nagu selgub, on tegu ühe sektiga ning nende käest pääsemiseks peavad noored osalema rituaalses tapmises, mis nende elu vägagi segi paiskab ning vanad deemonid uuesti välja kutsuvad. Selgub, et peategelasel on vägagi otsene seos selle sektiga - ja kuidagi tuleb sellest jamast üle saada.

Tekst on jällegi igati horror ning ega see lugemisel tuju just ülenda. Vahest ehk huvitavam on see transsoolisuse ja kvääri teema, aga nojah, jumal ja religioon, mis sellega kõik seostub. Ja miks see rituaalne tapmine pidi olema sedavõrd võigas?

Kathryn H. Ross - The Forgetting Room (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Iseenesest igati tavapärane ulmeline probleemlugu - mis võiks olla siis, kui oleks selline seadeldis, mis aitaks kustutada traumeerivaid mälestusi. Noh, teadagi, kuivõrd tegu pole tootereklaamiga, siis ega see kokkuvõtteks midagi head tähenda.

Kuid autori kiituseks tuleb tunnustada, et ta oskas sellist situatsiooni lahendada õige südantlõhestavalt. Lõpuks üks ulmelugu, mis on universiaalselt üldinimlik. Tundmatu autor, hea tulemus: võrdub vinge.

Xavier Garcia - An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Nagu autori järelsõnast selgub, on tegu puhta horroriga, mida püütakse lahendada hip hopi esteetikaga. Sest horror pole vaid death metal. Tulemuseks on siis … horror, miks on kahjuks valitud fantaasiakirjanduse pähe sellesse antoloogiasse (eks sama teema on iseloomulik ka varasemate aastate valikute puhul).

Algaja hiphoppar usub, et temast võiks saada staar. Aga selleks on tuge ja raha vaja, et salvestada midagi asjalikku, mis siis võiks jõuda laiema kuulajaskonnani. Talle soovitatakse pöörduda kohaliku ristiisa Papa Wicky poole ning ühes stripiklubi tagaruumis leiabki aset kohtumine. Papa Wicky usub noormehe tulevikku - seda enam kui noormees teeks selle käigus ühtlasi nö surematuks Papa Wicky enda. Kuid et sellise suhteni jõuda, peab noormees ühe veidriku maha lööma, sest see ei suuda kuidagi võlga tasuda. Nojah, kuulsus ootab, mis siis on selle kõrval ühe mõttetu kõrvalseisja elu. Ainult et vastavalt tellija soovile tuleks tapetavat eelnevalt piinata, ning ka tunnistajaid ei tohi ellu jätta. Edasi on siis puhas horror.

Iga kokkupuude õudusega on enamasti ikka selline, et ma ei mõista, miks peaksin seda niisama vabatahtlikult lugema, lihtsalt ei ole minu verine teetass. Nagu siis selle loo puhul - miks veel seda tähenduslikku rituaalsust jms vaja on. Esteetiliselt igati hip hop, aga tõepoolest, niisama seda kätte ei võtaks.

Trygve Gulbranssen: Tuuled puhuvad vaimudemäelt

Teate, klassikalisel kirjandusel on omad võlud.

Mõtlen küll, et nah, igal ajal on kirjutada osatud, väga meeldivaid raamatuid on palju ja vanus ei anna juurde - aga on oma võlu neil vanadel, kollasel kehval paberil ja hajuma hakkava trükiga raamatutel, milles nii palju tänapäeva mõtteviisiga sobimatut ja ometi ka nii palju aegumatut.
Me olime inimesed ka ammustel aegadel, just nagu me oleme inimesed praegu.
Ehk - tasub vanu lemmikuid üle lugeda, tasub.
Lendavad käes.

Trygve Gulbranssen on head tööd teinud.

Mis on hea? 
Looduskirjeldused. Norra kevad lehtib ja õitseb just siinsamas, ma tunnen mahedat tuult, mis läbi salude põski paitama jõuab. Näen pimedust, mis haarab mõtted ja keha ning ometigi paistab viimaks öös tulekumas aken. Hakkan isegi peaaegu lõdisema, kui torm mägede vahel ähvardavalt ulub ja piitsutb rändaja turja ja nägu teravate jäänõeltega. 
Tegelased. 
Natuke meenub "Gösta Berlingi saaga". Mitte et tegelased oleks sedamoodi sarnased, nagu oleksid sealt võetud. Ei, nad on hoopis teistsugused - ent täis sedasama põhjamaist kargust ja samas leeki, kangust, julgust ja visadust, jõudu ja valu, valgust ja pimedust. Neil on nii palju elu sees, et tunduvad ehedamatena kui enamik tänapäeva inimesi tänavatel.
On, kellele kaasa elada. Püütakse hästi, kõik, keda sügavamalt vaadeldakse, tõesti teevad oma parima. On andestus, rahu, helgus väga paljudele.
Ometi mitte kõigile. On kõrvaltegelasi, kes on nii julmad, et kurat viib nad elusalt põrgusse.

Kurat viib? Jaa, muidugi on see tänapäeva mõistes maagline realism nagu paljud 19. sajandi raamatud. Lood, kus tegelane lihtsalt tunneb, et peab seda teed minema, miski tõmbab teda. Kus seljad õnnetuste järel kooku vajuvad ja õnnistuste mõjul taas sirgu lähevad nagu nooruses, isegi sädelus tuleb silmisse tagasi. Kus aimatakse lähenevat valu ka kesk õnnepäevi ette ning hoitakse puhta tahtega elu kallite ihudes edasi tuksumas. Lisaks natuke naljakad eksimused realismi teelt. (Ei, keegi ei oska ainult seepärast ravitseda, et ta on naine ja kuulnud, kuidas seda tehakse. Pääsedes tormi eest kütmata onni ja jäädes selle põrandale magama ei taastata mitte jõudu, vaid surrakse külmumisse. Ja ma tahaks näha, kuidas õnnestub rasedus lõpuni kanda, nii et keegi teistest mõisaelanikest, kellest umbes pooled on pealegi naisterahvad, aru ei saa.) 
Aga just sellepärast on see lugu kuidagi eriti elus, eriti kaunis. Selline vanaaegne. Saagalik? Oo. Jaa. Müüdid ja päriselu segamine - kas pole me kõigi elu tegelikult säärane? Omal kombel on maagiline realism elu tunnetamise osas vast realistlikumgi kui "realism". 

Selle raamatu (tegelikult on nende kaante vahel kaks teost), mille pealkiri on "Tuuled puhuvad vaimudemäelt" peategelane on Adelheid, noore Dagi esialgu mõrsja ja siis naine, ning tegevused ja tegelased on enamasti edasi antud läbi tema pilgu. Uhke naine on see Adelheid, ent kui välja arvata üks juhtum (unustamatu "ta oskab ravitseda, kuigi pole seda iial teinud"), päris usutav. Isegi see, et ta pimedas metsas, kus iial käinud pole,  vaid koera abiga õige tee leiab, on veidi seletatud. Ja kuidas ta iseenda sees ei tundu endale ei tugeva ega uhkena, on lausa väga usutav.
Me oleme enda sees harva sellised, kui välja paistame.

Järgmisel (triloogia viimasel) raamatul on peategelast raske nimetada. Vaatepunkt käib peatükkhaaval erinevate inimeste seas ringi ning keskendub mitmele teiselegi. Kuidas vaadatakse, kuidas nähakse, mis seespool toimub, on huviga jälgitav ning tegelasest saab pildi mitmest kandist nagu mitme kaameraga filmides näitlejast.
Seda ja eelmist raamatut kokku võttes tundub, et kogutriloogia peategelane on ikkagi Vana Dag. Tema elukäiku üsna algusest päris lõpuni see ju jälgib. Autor vaatab teda sümpaatiaga ning nii ta meeldis ka mulle lugejana. 

Võibolla elusast peas poleks meeldinud. Mul ei ole tegelikult sedasorti meeste, kes oma pehmet sisemust harva välja näitavad, kompromissitult õiglased on ning naljalt sõnu ei kuluta, kui tegudega hakkama saab, vastu erilist sümpaatiat. Isegi kui vahel on neil pehme pool esil - enamasti on nad oma jõus hirmuäravad.
Mu oma vanaisa oli säärane ja seega on mul esmajärguline kogemus. Ta oli samuti ilus mees nagu Vana-Dagki, isegi paksud lainelised juuksed olid tal.
Kirjutatud on raamat aga nii hästi, kirjeldatud on nii hästi, et ikkagi tundub Vana-Dag ka seestpoolt kaunis. Küllap oli mu vanaisagi. Pole kerge olla II maailmasõja ajal parasjagu väe-ealine ja mobilisatsiooni eest metsa putkata. Pole kerge teada, et ta vanim vend, kes peale mitut aastat Siberist tagasi, ennast kodumaal ära tappis. 

Vanal Dagil on samaväärseid kogemusi. 

Raamat ei lõppe Vana-Dagi surmaga. Ühe surmaga ei lõppe ju veel lugu. Lugu läheb edasi ja see, kuidas autor loogiliselt ja tunnetades kogu aeg tegelaste vaimuseisunditega kaasas käib, on imetore. Puhas nauding. Ning et kogu raamatu moraal paistab olevat: "Olge üksteise vastu head, kerge pole kellelgi", on veel eraldi erakordselt tore.

Veel plusse selle eest, et ka 50+ja 60+ inimesed on kaunid. Mitte "oli näha, et ta on kunagi väga ilus olnud," vaid nad on kaunid just sel hetkel, millest jutt. On ju, vanadusega ilu ei kao, muutub lihtsalt teistsuguseks.
Ja selle eest, et naine olemine ei tähenda, et inimeses poleks jõudu, tarkust ega kangekaelset uhkust. 
Tegelikult on naised inimesed päris paljudes klassikalistes teostes, ent seda on alati rõõm näha.

Raamaturiiulike

Truffe kirjanurk I
Truffe kirjanurk II

Hasso Krull - Igavene taastulek (2025)

 

Krull on siis ette võtnud Nietzsche igavese taastuleku idee ning selle tõlgenduste ja arenduste vaatlemise. Lisaks Nietzschele on siis vaatluse all ka Mircea Eliade ja Gilles Deleuze’i vastavad vaated; kaude ka Platoni traditsioonide üle arutlemine. Aga mitte ainult - seda kõike kaunistab Artur Alliksaare luule terad ja mõttekäigud, mis justkui võiks olla muuhulgas mõjutatud Zarathustra raamatust.

Milleni siis Krull õieti välja jõuab, ma ei oskagi öelda; see käib kõrgelt üle mu pea. Ses suhtes on see puhtalt metakirjandus või ka metafüüsika: Krull tõlgendab, otsib seoseid ja ka osutab võimalikele puudustele autoriteetide tekstides (õieti siis metakriitika), kuid samas ma nagu ei saanudki pihta, kuhu ta sellega õieti välja jõuab, mis on Krulli enda jaoks see igavene taastulek, mis on selle reflekteeringu tulemus.

Aga mis on tore, on muidugi Alliksaare mõtete esitlus ja selle tõlgendamine metafüüsilises kontekstis. Ausalt öeldes pole ma Alliksaart pea üldse lugenud, aga vast siiski võiks “Päikesepillaja” mingil moel ette võtta.

Kui Krulli eelmised LRi raamatud olid tõlgendused rahvausundist (“Loomise mõnu ja kiri” ning “Jumalanna pesa”; nagu näha, siis igas kümnendis üks väljalase), siis eks siingi on toodud mõningaid paralleele eesti rahvalauludest.

““Loomine on nagu pikkade pingsate sõõmudega joomine,” kirjutas Alliksaar. “Temast jääb järele tühjade klaaside tähendusrikas täiuslikkus.” See antinoomia toob meid otse loovuse-probleemi südamesse. Loomine kõige tavalisemas tähenduses peaks ju olema millegi uue tekkimine, tootmine või valmistamine - siin on aga loomise tulemuseks hoopis ammendumine, koguni täielik tühjenemine. Ometi saab antinoomia ka ümber pöörata. Me võime öelda, et loomine kustutab ühe janu, loomisjanu, ja tekitab ühe voolu, pikkade pingsate sõõmude voolu. Kui see vool katkeb, on tulemuseks täiuslikkus, mis ühtlasi on tühjuslikkus, sest looja on nüüd täitunud, tema loodu aga sädeleb tühjana. Sel hetkel ilmubki meile igavene taastulek. Selleks, et loomine jätkuks, tuleb klaasid uuesti täita ja protsessi korrata. Just seepärast ongi klaaside tühjus nii tähendusrikas. Alliksaare antinoomia on igavese taastuleku muster, see ongi lakkamatu loomine, mille faasideks on lakkamatu tühjenemine ja lakkamatu täitumine, nõnda et tühjenemine põhjustab täitumise ja täitumine tühjenemise. Järele jääb alati tühjus, ja see tühjus on alati täius.” (“Kaks taastulekut”, lk 82)

Piret Raud - Kaart. Tramm (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

“Kaart”: vanasti olla rohi rohelisem, ehk lugu kaotamisest, nivelleerumisest. Ühele autorile pakutakse võimalust joonistada / kirjutada kaart oma kodulinnast. Just sellisest, mis on tema jaoks oluline, mis teeb sellest tema jaoks linna, oma linna; alternatiivne sissejuhatus linna ja lisaks muidugi tutvumisvõimalus autori enda sisemaailmaga.

Milline võimalus! Seda enam, et autor ise on kõiksuguste kaartide huviline, juba lapsest saati, ja nüüd võimalus ise midagi koostada, vastavalt oma kogemusele. Unistuste värk.

Ainult et kui viimaks tekib võimalus ülesande jaoks materjali koguda, siis avastab autor, et linn on muutunud. Ja linn muutub, tema silme ees. Tulemuseks on … hall tuimus. Ja autor, tema muutub kaasa.

Vahelduseks siis vähe pretensioonikam tekst, mis paistab endas ühendavat rohkem kui üht teemat. Eks sellise noorpõlve kodulinna kaotus on ikka … omamoodi valus, siin on muidugi teemaks ka üleüldine nivelleerumine ja kommertsialiseerumine. Mis on muidugi veelgi valusam kogemus.

“Tramm” on siis lühilugu sellest, et kõigest ei pea koguaeg kirjutama, kõike ei pea dramatiseerima, las midagi jääb selliseks nagu see on, milleks üle mõelda.

Carlie St. George - The Weight of Your Own Ashes (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Teaduslik-fantastiline lugu võõrrassi esindajast, kes elab (osaliselt) Maal ning kelle maalasest armastatu õieti ei mõista ta olemust. Sest tegelikult on see tulnukas nö jagunenud ühe pesakonna (antud juhul nö seitse muna) olendite vahel. Nüüdseks oli elus neli ühist (kuid kes igati iseseisvalt hakkama saavad) teadvusejagajat eri kehade vahel eri planetidel - kuid peale Maal elanu hukkumist on kolm osa järel, ning üks neist osadest otsustab tulla Maa osa asemele. Tegu on küll nö meheliku välimusega osaga, kes siis peaks asendama seda naiselikumat os.

Inimesest partner on küll igati teadlik oma armastatu eripärast, aga reaalselt uue osaga kokku puutudes ei oska kuidagi ümber (või õigemini tagasi) lülitada oma partneri uue osa hoolimiseks. Sest … kõigest hoolimata, see pole see. Nö tulnukas (kes on küll lapsest peale Maal üles kasvanud ning siinses ühiskonnas osalenud) oma kahe elus osaga langeb depressiooni - ta vajab oma armastatu lähedust (nn pandasündroom), aga see ei jõua ta inimesest sõbrannale kuidagi kohale. Tulnukas otsustab oma armastuse tõestamiseks teised kaks osa kohale kutsuda.

Et siis omamoodi seebiooper tulnuka vaatepunktist Teiseks olemisest ja selle tajumisest, segatuna kergelt tuleviku LGBT teemadega. Ühelt poolt igati nooruslik suhtelugu, teiselt poolt paras ksenopsühholoogia võimaluste teema (sest lugu esitatud vaid tulnuka vaatepunktist). Ja noh, üle oma varju pole üldsegi lihtne hüpata.

S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.

Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.

Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.