Ilja Prozorov - Hakkame aknast välja vaatama (Looming 9, 2024)

 

Taas lugu isa ja tütre suhtest, seekord nagu ilukirjanduslikum, harjumuspärasem kui Jaanimägi tekst.

Vahel kohtuvad noormees ja neiu ning ükskord selgub, et neiu on rase. Noormees nõustub hakkama isaks ning teatud aja pärast siis sünnibki tütar. Mis aga noormehele veidi harjumatu tundub, on see, et neiu hoidis nüüd tütrega omaette, kartuses, et noormees võib beebi maha pillata vms. Noor isa oli taustajõuks.

Eks osaliselt tundub, et see lapsevanemlus polnud seetõttu kõige õnnestunum, et vanematel polnud ühist alust, polnud kokku kasvanud kuivõrd raseduseni satuti rahuldamise kõrvalnähuna, mitte et ühiselt koos olla vms. Ja noh, eks noormehel oli ambitsioon ilukirjandust valmistada oma poissmehekorteris, mis küll jäi juba enne rasedust suuresti realiseerimata.

Aga mingi lähedus tütre ja isa vahel tekib, isegi niivõrd, et ühel päeval soostub ema oma vaimse tervise nimel neil koos rongisõidule minna, matkama kuhugi Tallinna lähipiirkonnna teivasjaama - nagu selline tegevus isale ikka meeldinud on, avastada tundmatuid ja inimtühje paiku nende teivasjaamade juures. Rongisõit tuletab isale meelde enda lapsepõlve, tütre kasvamist ja kuhu ta õieti isana jõudnud on.

Mitmel moel puudutav (ja miks mitte ka tõlgendatav) lugu. Ühelt poolt on see väikese inimese kasvamise ja maailma avastamise algus, teiselt poolt karm reaalsus ehk kahe täiskasvanu suhte lugu, kus kaks erinevat inimesed suudavad teatud määral ühise eesmärgi nimel rahuldavalt toimida. Huvitav tekst.

Tekst loetav kodulehelt.

T. Kingfisher - That Time with Bob and the Unicorn (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Lühike anekdootlik lugu ühest parajalt segasest Bobist, kes tahab kohtuda ükssarvikuga. Ainult et selleks peab olema neitsi ja laulma teatud laulu. Pole muret, alimente maksev Bob liitub kirikuga ja laseb vannutada neitsiks. Ja tõepoolest, peale ükssarviku kutsumise tseremooniat ilmubki ta aeda üks sarvega olevus - narval (ju siis tseremoonia täideviimiseks jäi midagi ikka puudu), mille elushoidmiseks paneb Bob selle basseini. Ainult et …

Lugu on jutustatud Bobi ühe vanema naistuttava poolt, kes suhtub Bobi ja tema tegemistesse teatud tervemõistuslikkuse ja ettevaatusega. Ja noh, kes omakorda võtab pähe, et see narval tuleb Bobi käest päästa, aga see on juba päris suur ettevõtmine.

Nagu öeldud, igati humoorikas lugu ja oma ajastu näoga - ajast, kui Facebook oli veel kasutatav inimestega suhtlemiseks ning polnud üleujutatud mingite lõputute reklaamidega. Jutustajaks on jällegi üks vanem naine, kellele on ea tõttu lubatud teatud vabadused inimestega suhtlemisel. Ja no see narval ükssarviku asemel … Päris naljakas tekst.

Urmo Jaanimägi - Olla õnnelik (Looming 9, 2024)

 

Lugu üksikvanemast isast, kes on oma tütrega lähedane. Noh, mitte ebaloomulikus mõttes lähedane, vaid ikka isana - kasvatab, on toeks ja mängukaaslaseks ja temaga saab kõigest rääkida. Ühesõnaga, lähedus, mis loodetavasti on tütre üleskasvatamiseks vajalik.

Aga eks see on ka osa isa inimeseks kasvamise okkalisel teel. Kui tütart koolis kiusatakse, meenub isale samalaadne tuttav situatsioon ja ta püüab tütart julgustada enese eest seisma. Kuid lõpuks tuleb isal endal selg sirgu lüüa. 

Et jah, loo lõpplahendus on kena, aga millest see tekst õieti on? Kus on konks selles lapse sirgumise ja isaks kasvamise loos? Või selline kanaemana käitumine peaks looma kergelt häirivaid jooni? Et õnnelik olemine ongi vaid sõnakõlks? Lapse ema mittemainimine on märgiline? Kuidagi segane värk, nagu ei saa õieti pihta.

Tekstis on viide eelmisele Loomingus ilmunud tekstile, ehk siis isa oma nooruses vanavanemaid külastamas.

John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

 

Seda romaani sai aegamisi loetud üle aasta, aga kui viimaks tõsisemalt käsile võetud, läks päris kiiresti. Sest ega Gwynne kuluta pikalt aega juurdlemisele või kirjeldamisele, tema raamat on ikka puhas möll kättemaksu eri variatsioonide asjus.

Kui eelmises romaanis ilmus tegevusse jumal-lohe Lik-Rifa alles lõpus, siis siin lisandub tegevusse kaanestaar jumal-hunt Ulfrir ning veel kaks jumalat (keda ei saa küll paljastada; üks neist elustatakse ja teine … ilmub ise). Triloogia viimase raamatu kaanel on madu-jumal Snaka, niiet võib kujutleda, milline möll veel ees ootab ….

Sest jah, selle romaani lõpuks on nö pahadel tegelastel justkui edumaa - Lik-Rifa juhtimisel on viimaks alanud avalik sõda (valitud) jumalate võimu taastamiseks. Omamoodi vastutahtsi on sellega liitunud eelmise raamatu antikangelane Biorr (sest tegelikult oli Elvariga veedetud aeg päris tore), kes on nüüd oma vaatepunkti saanud. Kuninganna Helka õukonnas rabeleb ellujäämise nimel Gudvarr, igati kõrge enesehinnanguga noormees avastab end üha suuremas jamas (kuid viimaks saab temagi võimaluse). Eks autoril ole võimalik muidu mustvalgete tegelaste puhul kõige rohkem hallitada Biorri, kuid eks näis, kas ta viimaks siis triloogia viimases osas osutub millekski enamaks. Hästi ei usu, aga samas autorile ikka meeldib üllatada (ja üks niidiots ühe järeltulija asjus oleks just olemas).

Niisiis, headel tegelastel on kõigist kangelastegudest hoolimata lood vähe hapumad. Iseenesest on nad saavutanud osa oma eesmärke, aga millise pyrrhosliku hinnaga (jajah, Orka). Eks iseloomulik on, et head tegelased tapavad ikka kordades ja kordades enam kui ise kannatada saavad (kuigi jah, mõnigi kõrvaltegelane leiab siin oma kuulsusrikka lõpu). Ükskõik kui ebavõrdne võib olla võrdlus vaenlase väega, siis nii Vargi kui Orka bande võtavad väljakutse vastu ja üldiselt on tulemuseks laibamäed. See läheb vahel nagu liiale.

Väikeseks erandiks on Elvar, sest temal on õnnestunud allutada enda võimu alla elluäratatud Ulfrir - kuid naisel on teatavasti verevanne, mis seab ta tegevusele omamoodi kindlad piirid. Elvaril õnnestub pääseda sellistest seiklustest nagu Vargi bande retk lõunasse Iskidani (kuidas nad sealt üldse tagasi pääsevad) või siis Orka rühma retk Lik-Rifa armee juurde poja päästmiseks. Elvar naaseb viimaks isa juurde Snakaviki (jajah, Snaka korjusesse ehitatud linna - Lik-Rifa plaanide järgi Vigridi maa viimane sihtmärk), et sealt osta või kasutada lisajõude oma verevande täitmiseks. Isal on küll tütrega teised plaanid. Aga noh, Ulfrir.

Ühesõnaga, raamat on täis möllu ja kõiksugu imesid. Ja et tegu on triloogia teise osaga, siis teadagi lähevad asjad ikka hullemaks ja peategelastel … on probleeme. Kui Gwynne tõepoolest koristab ühe neist mängust, siis see oleks päris hea võte - iseasi, kuidas ta sellest välja keerutab (Biorr?). Aga noh, ehk väheusutav.

Kolmandat osa ei hakka nüüd kõvakaanelisena tellima, aga noh, pehmekaanelise soetamisele võiks küll mõelda. Muidugi igati traditsiooniline kangelasfantaasia, ainult et nais- ja meestegelased on seal igati võrdsed ja seksuaalne vägivald on vist olematu - hoolimata kõigest sellest adrenaliinist tilkuvatest lehekülgedest.

Burhan Sönmez „Kivi ja vari“, Postimees kirjastus (2024)

Ega meil türgi kirjandust just üleliia tihti ei tõlgita ja eks juba sel põhjusel võib tasuda sedagi raamatut kätte võtta. Huvitav on sealjuures veel fakt, et Sönmez on tegelikult türgi kurdi või kurdi türgi kirjanik, „Kivi ja vari“ on tema viies türgi keeles kirjutatud romaan, pärast mida ta on kirjutanud juba kurdi keeles.

Lugu on üksjagu idamaiselt müstiline (meie jaoks siis), peategelane Avdo on haukivide valmistaja, kes kord väikese poisina tänaval oma ema ära kaotas, ühe hauakivide meistri poolt õpilaseks võeti ja kes pärast traagilist armastuslugu ning elu vintsutusi lõpuks end ühele Istanbuli surnuaiale sisse on seadnud, enesele kividest maja on raiunud ning hauakivide valmistamisega elatist teenib.

Veel on üheks salapäraseks tegelaseks seitsme nimega mees, kes oli noorena kaotanud oma mälu ning veetis terve elu erinevates paikades elades, erinevaid nimesid kandes ja katses oma mälu tagasi saada. Temaga tutvus Avdo noore poisina oma meistri juures ja temale peab ta lõpuks ka hauakivi tahuma ning temalt satub Avdo kätte ka üks omapärane päevaraamat, mille kirjutamist alustas üks noor sõjaväelane 1930ndatel, jutustades oma armastatule Miskalile sõjakäigul toimuvast, muuhulgas kirjeldades ka kohalike külaelanike julma kohtlemist. Päevaraamatu järgi saaks too sõjaväelane justkui surma ja raamatu korjab üles ilma mäluta seitsme nimega mees, kes jätkab sellesse Miskalile pühendatud sissekannete kirjutamist uskudes või tahtes uskuda, et ehk ongi see tema, kes toda raamatut alustas ja kohe kui ta mälu tagasi saab võib ta pöörduda koju Miskali ning tolle kaunite siniste silmade ja õnneliku elu juurde.

Nojah, mälu, väga sümboolne. Ka Avdo jõuab oma nooruspõlve rännakutel ühte kaugesse külla, kus ta selle elanikele jutustab küla nime etümoloogiast, kuidas selle praegune näiliselt türgikeelne nimi on hoopis mugandus algsest nimest, mis hoopis muus keeles hoopis muud tähendas, aga külarahvas ei taha muidugi sellist lollust kuulda – klassikaline probleem identiteetide ja päritolunarratiividega. Veel leiab selles külas aset traagiline armastuslugu, mis viib kokkupõrke ja surmadeni, no nagu parimas seebikas, ning selge ka see, et tõeline armastus tähendab truudust lõpuni nii elus kui surmas. Aga, ega see ei ole tegelikult nii väga põhiline selles mõttes, et naistegelased on siin selgelt klassikalised varjud ja muusad ja elukandjad ja kurja poolt rõhutud. Rohkem loeb mälu, identiteet, päritolu ja selle kaotamine, triivimine ning lugudest kaasa kistud saamine, kultuurilised kihistused ja mitmekesisus, koos loomejõuga, et igale surnule just õige kivi leida ja tahuda.

Kivide juures on võluv see, kui palju vedeleb igal pool vana marmorit, on ju varasemate tsivilisatsioonide kiviehitiste jäänuseid nii paljudes kohtades nii palju vedelemas, noh, umbes nagu Põhja-Eesti paekivikangrute asemel oleks hulkade viisi marmormüüre – küllap oleks siis klassikaliseks taluarhitektuuriks lautadele marmorvundamente ja karjakoplitele marmoraedu laduda. Ja meeldiv on näiteks hetk, mil Avdo ja tema hilisema elu hea sõber Linalakk Meremees oma keeleoskusi võrdlevad – esimene võib oma süüria, kurdi, pärsia ja mis keeled need nüüd olidki abil edukalt maismaadpidi ida poole ringi seigelda; teise valikus on aga kreeka, itaalia jms (no mul pole raamatut enam käepärast ja mitte ei mäleta), millega merd pidi liikudes vabalt hakkama saab, aga vastupidistes suundades minnes jääksid nad hätta.

Veel üks kena hetk oli aga Avdo purskkaevuga, mille ta enesele kividest ehitas ja kuhu linna veevärgist vett juhtis selle eest kenasti igakuiselt makstes, kuid millele kalmistukülastajad muidugi peaaegi imettegeva väe kuulutasid olevat. Jah, olgugi siin klassikalistele lugudele truuks jäävat müstikat, tundelisust ja traagikat, siis lõppkokkuvõttes on see tasakaalus kainema perspektiiviga – juhtunu ning narratiivid ja tõlgendused on erinevad asjad, kuid alati ei pruugi see ka tingimata paha olla. 

Ja veel on sellist asjaolude kokkulangemisel tekkivat perekonda ning loomulikult Türgi poliitilise režiimi kurjust alates tolle pea saja aasta taguse sõjakäiguga ning jätkates Avdo õnnetu vangistusega pärast enese kaitsmist tugevamate vastu ning lõpetades meelt avaldavate tudengite tagakiusamise ja politseivägivallaga hilisematel aegadel.

Katke aga tuleb tolle sõjaväelase päevikust. Väga inimlik reaktsioon erilisele kohtumisele, ikka püss palge ja enda omaks. Noh, nad muidugi olid seal tüüpiliselt viletsa moonavarustusega hädas nagu kauamarssinud väesalkadega kusagil kolkas sageli juhtuda võib, aga siiski….

(Ah, jaa, raamatu lõpus on ka väike sõnaseletus, mis on iseenesest väga kena, saab seitsme nimega mehe nimedes järge pidada (muuhulgas on ta nimedeks Musa ehk türgi vorm nimest Mooses ja İsa ehk türgi Jeesus), ainult kui Bey, mis viisakalt mehenimede taha pannakse on lahti seletatud, siis Hanım, mis sarnaselt naisenimesid saadab on miskipärast seletamata jäänud.)

„Rihtisin binoklit üle maa ja siis vastaskalda mägedele ja ehmusin äkki kummalise tumeda kuju pärast otse mu nina all. Langetasin binokli ja vaatasin palja silmaga otsejoones hirve, kes seisis minust kümne meetri kaugusel. Ta ei olnud mu olemasolu märganud, pidas mind veel üheks kaljurahnuks mäetipus. Jalad kindlalt kaljuveerel, pikk kael õieli silmapiiri poole, vaatles ta all voolavat jõge. Seal olidki taas sina. Vaimustav. Kui mul oleks olnud binokli asemel kaamera, oleksin teinud foto. Las ma proovin teda sulle pigem kirjeldada. Tema valgelt rinnaesiselt sööstis üles kollane riba ja seljalt langesid alla apelsinikarva ja pruunid triibud. Olen seal kandis näinud palju rebaseid, hunte ja mägikitsi, aga hirve peale polnud ma kunagi sattunud. Temas oli sellist suursugusust, mida ei ole ühelgi teisel metsloomal. Seal kaljuserval seistes, hirmu tundmata ja mulle mitte mingit tähelepanu pööramata oli ta tõeline mäevalitsejanna. Võiksin vanduda, et ta tuli siia otse iidsetest aegadest. Gilgameš jahtis sedasama hirve viis tuhat aastat tagasi, Nebukadnetsar II rajas Babüloni ripped sellest hirvest pajatavatest legendidest saadud inspiratsiooni ajel, Aleksander Suur pööras Mesopotaamia tasandiku pea peale kires seda hirve leida. Nüüd seisis see püha hirv otse minu ees. Ma tõmbasin hinge, siis veel kord ja kolmandal korral tõmbasin välja püstoli. Ühe lasuga tabasin ma teda tagajalga. Ta seisis kalju tipus ja oleks võinud kukkuda ettepoole. Ma tabasin teda tagajalga, nii et ta oleks võinud kukkuda tahapoole ja saada minu õhtusöögiks. Aga hirv ei kukkunud. Ta kallutas pead ja teravdas pilku, otsekui püüdes oma peegeldust vees. Viimase pingutusega raputas ta end lahti ja lahkus võimsa hüppega üle kalju.“ (lk 355-356)

Imre Siil: Randevuu Bertolucci väljakul

 

Raamat, mida ma iial välise konkreetse põhjuseta lugema poleks hakanud.

Esiteks lühilood. Lühilood ei ole mu lemmikud. 
Teiseks meeldib autorile stiil, kus põhitegelane on kindlasti mees hästi tavalise Eesti taustaga ja isegi kui kandev teema ja põhiliin on kellestki teisest, vaadatakse seda Eriti Tavaliselt positsioonilt Eriti Tavalise Eesti Elu kontekstis. Ka Bertolucci väljak asub tegelikult Eestis ja sai selle nime unenäos. Kohtumised tulnukatega? Kohtub Eriti Tavaline Eesti Mees ja midagi erilist ei juhtu, saab veini või armutakse. Sõidetakse Marsile? Seda teeb Eriti Tavaline Eesti Mees ja kõige veidram asi, mis seal juhtub, on vajadus nälja peletamiseks elusaid putukaid süüa. 
Nende maitsel pole viga, ainult piikusvad hamba all veidralt. 
Plaanitakse mõrva? Sest naaber mängib liiga valju muusikat ja ei luba oma maalt läbijooksval teel sõita. 
Üldse on müra hirmus häiriv - vähemalt viies loos kannatab peategelane selle all, et naabruses ehitatakse maja või maja ees teed ja ta peab midagi tegema, et sellest võikast olukorrast pääseda. Sõidab suvilasse või läheb metsa kõndma vms. 

Vahel on Eriti Tavaline Mees abielus või kaasaga. Vahel lahku läinud ja igatseb kaasat taga. Korra leiab isegi uue naise. Neist naistest ei saa me midagi erilist teada. 
Siiski on raamatu parim lugu naisest. Traktorist Ankast. Ometi kirjutab autor ka kellestki mittestereotüüpsest, kellestki eredast ja omapärasest! Päris inimesena mõjuv tegelane! Jai!
Rõõmustasin kut lumekuningas. 

Kahjuks oli see ainus selline lugu. 

Phmt on ulmelood raamatu lõpus eraldi osana, kuid ausalt: mina neis ülejäänuga võrreldes mingit erinevust ei näinud. Ikka Eriti Tavaline Mees, natuke ebatavaline olukord, elatakse edasi nagu ennegi. Vbla nähakse undki.

T. Kingfisher - Bird Bones (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kui autor on eelkõige tuntud fantaasia ja õuduse kirjutajana (jajah, ja siis on veel Ursula Vernon), siis on ta niisamuti kirjutanud teaduslikku fantastikat (muuhulgas on ta esindatud Strahani äsja ilmunud kosmoseooperi valikantoloogias). Nii paigutub see tekst lähitulevikku, mil teadlased on välja töötanud järjekordse epideemia peatamiseks vaktsiini - seda aga kasutatakse sääskede ohjeldamiseks. Millel on aga kõrvalmõjud, ehk osa linde sureb välja ja osad linnud … saavad targemaks kui muidu.

Loo peategelane on 73-aastane üksik naine, kes ühel hetkel avastabki, et ta aeda kasutavad linnud käituvad kuidagi … koordineeritult (no tuvid nii mitte väga), teevad koguni naabri kassile tuule alla. Ja kui naine jätkab lindude toitmist ja nende jahutusvanni veega täitmist, siis tänutäheks aitavad erinevad linnud lillepõõsastelt putukaid korjata (selliseid, mida linnud muidu ei söö).

Tädikesel on aga tüütu naaber jõhkardist pojaga, kes otsustab peale kassijuhtumit oma jõudu näidata, muuhulgas toppides surnud pesukaru vanakese postkasti. Et seepeale kutsub postimees kohale politseiniku, siis jõhkard arvab, et naaber kutsus pollari ja ähvardab nüüd vanakese ise paika panna, või noh, likvideerida. Linnud otsustavad elimineerida jõhkardi.

Päris armsalt kirjutatud jutt, kas nüüd just Hitchcocki “Linnud” ainetel (sellele küll otsesõnu viidatakse), aga noh, vaktsiinid ja nende kõrvalmõjud on nüüdisajal ikka meelierutav aines (see tekst ilmus küll juba 2015). Aga see vana naise tegelaskuju, tema mure oma lillede pärast (no mis sa teed, kui korraga patseerivad su peenardel paksud haned) ja ka lindude pärast ja no see naabrimehega vägikaikavedu; kahtlemata vägagi sümpaatne tegelaskuju.

Ann Leckie - Lake of Souls (2024)

 

Leckie lühiproosakogu on kaanetutvustuse järgi kogu ta lühiproosa, ent kui vaadata bibliograafiasse, siis on seal mõndagi veel (kasvõi koostöös Rachel Swirskyga). Aga jah, Leckie pole just grafomaan (lisaks siis 6 romaani) ja mis avaldamiseks võetakse, eks see seda ka väärt ole.

Muidugi, kõik siinsed tekstid pole minu jaoks puhas kuld; nii on minu jaoks paeluvaim jumal Au maailma fantaasiatekstid, ja vast nõrgimaks Radchi maailma laiendavad lühilood. Nö vabaloomes on küll meeldivalt mitmekesised tekstid.

Kogumiku juttude hinded varieeruvad vahemikus 3-7, keskmine hinne 5,1, mis on igati korralik.

• Lake of Souls • 6/10

• Footprints • 5/10

• Hesperia and Glory • 5/10

• The Endangered Camp • 6/10

• Another Word for World • 6/10

• The Justified • 3/10

• Bury the Dead • 5/10

• The Sad History of the Tearless Onion • 4/10

• Night's Slow Poison • 5/10

• She Commands Me and I Obey • 4/10

• The Creation and Destruction of the World • 4/10

• The God of Au • 6/10

• The Nalendar • 6/10

• The Snake's Wife • 7/10

• Marsh Gods • 6/10

• The Unknown God • 5/10

• Saving Bacon • 5/10

• Beloved of the Sun • 4/10

T. Kingfisher - Wooden Feathers (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Käsitöölisest naine voolib puust kujukesi, ta pole selles just edukas ja seetõttu müüb teistest turutegijatest odavamalt - niipalju teenib ikka, et saab poekese üüri makstud, aga tänu ettekandjatööle saab õieti elu sees hoitud.

Iga nädal käib ta poekeses üks vaikiv vanamees, kes ostab kõige odavama looma- või linnukujukese - naist hakkab huvitama, kellega tal õieti tegemist on. Selgub, et tegu on endise kuulsa puuvoolijaga, kes nüüd aastaid pole tööd teinud. Aga miks ta ostab selliseid nigelaid töid kokku? Kas tõesti … on naises peidus midagi enamat? Mõne aja pärast selgub: ei, ta tööd on lihtsalt kõige odavamad.

Viimaks saavad naine ja vanamees niivõrd jutule, et vanamees laseb tal end koju sõidutada. Seal näitab ta naisele puukujukest, mis võtab naise valmistatud linnukujukese - see ärkab justkui ellu, puupoiss väänab selle kaela kahekorra ning pistab seejärel “toorelt” nahka. Vaid saepuru jääb järgi. Nagu vanamees ütleb, siis nädalaks sellest piisab. Aga see pole veel kõik.

Omamoodi õuduse võtmes uusversioon Pinocchio loost või siis mõnest teisest variandist, kus lastetule abielupaarile saab osaks tehislik lapsuke, kes justkui toob õnne. Käesolev puulaps … mitte just eriti.

Robert Shearman - Coming in to Land (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu lennukiga Pariisi saabumisest. Aga nagu lennusaatja enne maandumist juhendab, siis Pariisi tulekusse tuleb uskuda, tuleb endas välja lasta see väike prantslaslikkus, muidu võid sattuda jumal teab kuhu. Kuid lennusaatja kinnitab, et nende lennukompanii on maailma üks edukamaid ning tervelt 83% reisijatest jõuab valitud sihtkohta.

Ja naine jutustab oma loo, tänu millele ta Pariisi saabub, lugu prantsuse mehest, kellega veetis kuuma öö, aga seejärel kadus, ta vist koguni naeris naise üle, kui takkajärgi meenutada seda õhtut, aga miks küll, Jacques? Ja rohkem pole ta seda meest leidnud.

Et siis kogumiku kontekstis selline atmosfäärilooja, irdumine reaalsust, uue kvaasireaalsuse loomine.

T. Kingfisher - Jackalope Wives (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Charles de Linti maiguline lugu - on meie maailm ja siis selle taga aimub ürgset, algset maailma. See ürgne pole küll enam domineeriv, aga seda ei saa ka täiesti ignoreerida.

Niisiis kuskil Arizona kõrbes ilmuvad aegajalt välja veidrad loomolendid, midagi jäneste ja kitsede vahepealset (müütiline olend jackalope!), kes võtavad oma nahad seljast ning selle alt paljastuvad naiselikud inimtaolised olendid, kes hakkavad ennastunustavalt muusika saatel tantsu vihtuma. Kohalikud teavad, et neid ei tasu häirida ning sel ajal on parem kohalikel noormeestel millegi muuga tähelepanu eemal hoida - et nad ei püüaks nende olendite seljast heidetud nahk varastada ja sellega neid naiselikke olendeid oma võimusse saada.

Aga üks veider, väheke maagiat sisaldava verega noormees ilmub ühel ööl oma teadjanaisest vanaema ukse taha, kaasas poolkõrbenud nahaga … olend. Tõepoolest, see pole õieti ei loom ega inimene, põlenud naha tõttu on ta moondumine pooleli jäänud ja tulemuseks on midagi eriliselt näotut. Teadjanaine on vihane - sa ei tohi röövida neid naisolendeid, ja kui siiski teed seda, ei tohi seda teha poolikult. Noormees põgeneb vanaema juurest, olend jääbki peituma vana naise aeda.

Kuni viimaks vanaema mõtleb välja, milline algolevus võiks selle värdolendi eksistentsi ühel või teisel viisil muuta. Ta võtab kaasa ohverdusi ja selle olendi ning rändab kõrbesse, sinna, kuhu jumalused ilmuvad.

See tekst on Kingfisheri tuntumaid lühitekste (võitis Nebula auhinna 2015) ja noh, ausalt öeldes ootasin midagi vaimukamat. De Lint on treinud selliseid tekste paar aastakümmet - muidugi, ma pole ameeriklane ega oska arvata, millised nüansid nüüd siin õieti on olulised. Eks see naha kaotanud olendite naitmine on tuntud folklooris nii siin- kui sealpool lompi. Aga noh, plusspoolele muidugi teksti sügav üldinimlikkus ja eks need vanaema valikud on mõtlemapanevad.

Mann Loper: Meister ja õpipoiss

 

Selle loo puhul meeldib mulle hulk asju, mis meeldisid juba esmalugemisel 2014. aastal. 
Tugev taust - kogu aeg on tunda ja jutus mängib kaasa, mis kõik on olnud, kuidas möödunud sõja kangelane elab möödunut kaasas kandes, ent ikkagi edasi liikudes. Loo maailmal on minevik ja miski pole "alati on niimoodi olnud" formaadis paigale tardunud pilt, vaid kõik elab. 

Vahemärkus: sellele loole ilmselt eelneb vaimus "Kellest luuakse laule"-raamat, aga romaan mulle ei meeldi. Täpsemalt ei meeldi mulle pidev teade, et nii, nüüd hakatakse seda tegema, ja siis hakataksegi. Põnevust polnud, kõik oli selge.
See-eest LUGU on väga hea.

Vastumeelselt õpetaja-positsiooni peaaegu sattunud viiulimängija-mõõgamees on väga sümpaatne, tema õpipoiss vbla naaatukene liiga naiivne - ent seda tasakaalustab tõsiasi, et ta näeb ja tunnetab hulka asju, mida normaalne laps ei tunnetaks. 

Mulle meeldib, et ka naistele on antud eriline tugev roll, mitte et nad on nagu füüsiliselt nõrgemad mehed, kes lisaks meestetöödele  peavad veel 48 tööd tegema, sest nad on naised. Kõditab mu sisemist Mary Sued - ka naised saavad äärmiselt Oivalised olla millegi muu pealt kui hästi ilus olemine. Ja samuti meeldib, et kõik ilmnev ei ole konkreetselt just selle loo jaoks vajalik, vaid näitab maailma ja selle elusust.

Ja muidugi meeldib mulle lõpu lahtisus ja tulevikkuvaatavus. 
Meeldib, kui tulevik pole kindel, ent midagi nagu aimata oleks.

Loteriis varem
BAAS

Inga Gaile - Ilusad (2024)

 

Päris võimas romaan, vast üks selle aasta mõjusamaid lugemiselamusi. Eriti siis raamatu esimene osa, mis keskendub Violetale ja Vilksile ja Ravensbrücki koonduslaagriga seonduvale, see on emotsionaalselt … päris päris karm. Ja kuivõrd iga järgmine põlvkond on samuti vägistamisest sündinud ning isaduse mõiste on selles romaanis õige voolav, siis kokku moodustub vägagi häiriv traumakirjandus - kuidas seda võivad kogeda naissoost lugejad?

Alljärgnev tsitaat pole küll raamatu kohta tüüpiline, aga samas iseloomustab üsna hästi selle Violeta osa maailma - laps sünnib, ema jääb ellu (aga kuidas?), edasi pole enam nii otsene mass-vägivald, aga … mis õieti edasi. Kui muidu on ilukirjanduse keskseks teemaks armastus, siis siin see õieti ei saagi teemaks: kuigi sellest ka räägitakse ja mõnel puhul õhatakse, on see lõpuks kõrvaline, olulisem on elus olemine, mingil põhjusel (Violeta!), sisemine stabiilsuse taastamine. Ehk eksin.

“Palun, Jumal, palun aita teda, ma tean, et sind ei ole olemas, kuid aita last, aita seda last, saast! Ma räägin sinuga, idioot, nõdrameelne, aita sel lapsel välja saada. Aita, palun! Meie isa, kes sa oled täis situtud taevas, mis on punane kõigi nende verest, kelle oleme tapnud, missugune, kuradi päralt, on sinu nimi, kus on sinu nimi, mul on ükskõik, missugune on sinu nimi, ja pühitsetud see pole, see pole, see pole pühitsetud, pressi, pressi, kullake, pressi, Magda, karjun talle, pressi, ma tean, et see pole Magda, ma tean, kurat võtaks, las see laps tuleb sellesse kohta, mis võib-olla on ka sinu kuningriik, sest jänesed on siin inimesed ja miski pole siin püha, sest kõik on püha, sest kõik on kannatamine, sest kõik on kannatamine, sinu tahtmine, sinu tahtmine, sul pole vähimatki tahtmist, sest kui sa suudad Erlenile anda võimu, kui sa suudad enda võimu minule, ärgu sinu tahtmine sündigu mitte kui kunagi, mitte kunagi, kuid aita sel lapsel sündida, igapäevast leiba ei ole mul vaja, sest pole enam päeva, Jumal, ja pole enam leiba, mis ei oleks siginenud tapetute laipadest, ja mina ei anna kellelegi andeks, ja sina, hoorapoeg, ära mitte proovigi mulle andeks anda, mulle pole seda vaja, mulle pole seda vaja, kuuled, sa rõvedik, sina, kes sa midagi ei mõista, lapse peakene tuleb välja, ma palun teda, et ta ootaks hetke ja pressiks siis uuesti, et ta kõige nimel, mis pole püha ja pole seda kunagi olnud, pressiks, kullake, hüüan ma läti keeles, tema pressib ja laps langeb minu käte vahele nagu viinamarjakobar ja hakkab kohe karjuma, igavesest ajast igavesti, meil pole millegagi nabanööri läbi lõigata, ma panen lapse talle rinnale ja tal on piima, ära lase mul langeda kiusatusse ja tunnistada, et sa siiski oled hea, Jumal, ma panen neile mõlemile oma mantli katteks peale ja heidan nende kõrvale looteasendisse ja nutan.” (lk 62)

Muidugi, mõnedki lõngad jäävad siin raamatus hämaraks, kuna ma pole lugenud autori varasemat romaani “Klaas” (eesti keeles 2018). Et miks see Ilze nii oluline on, Gudsbergise lugu ja muidugi ka Vilksi ja Cirula eellugu. Eks tuleb lugeda.

Garth Nix - Beyond the Sea Gates of the Scholar Pirates of Sarsköe (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Hiljuti ilmus kogumik Hereward ja Fitzi lugudest ning kerge üllatusena avastasin, et kaheksast loost neli on loetud (sarja kolmas, viies, seitsmes ja kaheksas - vähemalt mingilgi moel kronoloogiliselt), kolm lugemata juttu on kodustest antoloogiatest kättesaadavad (kaasaarvatud siis see tekst) ning vaid üks tekst pole mujalt kättesaadav (sama “jama” oli Kelly Linki viimase jutukoguga). Kuigi nojah, pole neid lugusid üldsegi järjest lugenud ja nii vast oleks vähe loogilisem nii mõnigi asi - käesolev lugu on näiteks teine selle sarjast (ja no esimest pole üldse lugenud).

Seekord on neile siis ülesandeks tehtud ühe imeliku jumala kahjutuks tegemine - aga see asub kuskil arhipelaagis ja vägagi kaitstud kohas, oleks vaja sealsete piraatide abi. Saadaksegi nende laevale, ainult et piraatide kapten on üks imelik naine, kes võib muutuda leopardiks. Ja noh, nagu Hereward ja Fitz üsna pea avastavad, siis muuhulgas kuulub kapteni menüüsse inimliha. Siiski sunnib nukk Fitz oma kallis inimesest kaaslasest selle kannibaliga sõbrustama ja noh, üks asi viib teiseni. Mis küll ei tähenda, et kapten loobuks ähvardamast oma võimalikku kaaslast ära süüa, kui ta peaks naist kuidagi alt vedama.

Piraatidele nimelt lubatakse legendaarset Sarsköe õpetlaspiraatide varandust - Fitz ja Hereward aga jätavad rääkimata (nagu kapten arvaski), et milline jõud seal varanduse juures pesitseb. Ning kui seltskond sinna jõuavadki, võtab neid vastu … hiiglaslik meritäht, mis asub neid hävitama. Fitz peab nüüd pingutama ja kapten saab pahaseks.

Iseenesest puhas meelelahutuslik kelmilugu, justkui samas paadis Michael Swanwicki Darger ja Surplus juttudega (või noh, eks näiteid on kindlasti veel ja veel, aga Swanwicki sai lihtsalt hiljuti loetud).

Robert Shearman - Inkblots (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu ühest perekonnast, kus ema on suremas. Ta viiakse haiglasse, erapalatisse koha ning ühel hetkel kutsuvad ema ja isa sinna oma täiskasvanud poja. Ema ja isa teatavad, et nad on tellinud endale haigla tätoveerijalt tätoveeringu: süda ja selle all vastavalt kummagi partneri nimi. Aga et on märts, siis tätoveerija pakub soodsat tehingut - kolm kahe hinnaga. Et kas poeg laseks enda käele samuti teha südame ja selle alla “Emme ja Issi”. 

Pojale tundub see õudne mõte, mitte et ta vanemaid ei armastaks, aga mitte just nii palju ja tätoveering on ju enamvähem igavene. Vanemad vihastavad, poeg lahkub. Siiski peale väikest järelemõtlemist naaseb ta haiglasse, aga tasuta tätoveering on loovutatud juba koristajatädile. Ja vanemad on pojas väga pettunud, tema pärast olid nad üldse abielus edasi ja kõik need ohverdused poja heaks. Aga enam nad teda näha ei taha.

Küll aga tahab 74-aastane ema uut tätoveeringut. Ja järgmist. Haigla noor tätoveerija on vaimustuses sellisest naisest ning ema jätab nüüd abikaasa maha ja kolib haiglast tätoveerija juurde. Isa, kes on valmistunud lese-eluks, on korraga plindris - naine tõmbab ringi noore kutiga, temal on aga käevarrel süda koos naise nimega. Mees leiab, et tuleb leida uus naine, kes kannaks sama nime.

Ja nii edasi ja edasi. Lühike lugu, mis mattub kuhugi hingetusse. Või noh, kogu tekst on ülesvõte hingetusest või võõrdumisest. Häiriv, lihtne ja hea tekst.

Ingvar Luhaäär - Psüühiline kaitse (2000)

 

Salapärane, aga võimas intuitiivteaduste maailm.

“Üldkaitseks kujustan (visualiseerin) vahel õhtuti, kui meelde tuleb, oma korteri ja ka maamajakrundi ümber helesinise leegiringi. See ei võta kaua aega, hetkega on tehtud. Sellise kaitse mõju ei ole väga pikaajaline, nii et aegajalt tuleb seda korrata. Vähemalt ööpäevaringset mõju võime siiski eeldada.

/-/

Kui tunnen mingist suunast enese poole tulemas tugevat negatiivse energia voogu - psüühilist rünnakut - siis pöördun näoga sinna suunda (siinjuures pole üldse tähtis, kui kaugel asub ründaja, kas samas toas või sadade kilomeetrite kaugusel), kujustan oma laubale helesinisest tulest viisnurga, võtan selle kahe käega ja saadan teele selles suunas, kust rünnak tuleb, et ta hajutaks minu poole tuleva negatiivse impulssi. Samal ajal mõtlen, et ma ei taha sellega kahjustada ründajat - kui ma nii ei mõtleks, oleksin hetkel must maag ja kahjustaksin seega oma karmat.” (lk 5)

“Näiteks kui rünnaku alla on sattunud kõht, andke tööd peale - lugege raamatut või vaadake filmi! - kui aga rünnaku alla on sattunud pea, sööge midagi maitsvat. Rünnaku alla sattunud inimene peaks sööma iga kahe tunni tagant, kuid mitte ka korraga palju.” (lk 7)

“Ja veel - parim kaitse on täielik andestus oma ründajale.” (lk 9)

Sarah Winman: Kui jumal oli jänes

 

Raamat ühe perekonna elust. 
Noh, enam-vähem.

Raamat ühest naisest? Ma arvan, et ta oli naine. 
Selles on teatud kahtlusi, ent mitte suuri. 
Igatahes oli ta tüdruk, see on kindel.
Tal oli vend. Isa. Ema. Tädi. Parim sõber. Jänes. Vabandust, Belgia jänesküülik. 

Nad elasid elusid. 
Ja milliseid elusid!
Tegelikult ma ei tea mitte kedagi - MITTE KEDAGI - kes oleks normaalne ja elaks tavalist elu. Sellist eriti keskmist: kaks last, keskharidus, sama abikaasa, kes esimesena võetud, korter magalas, auto ja keskmine sissetulek. Isegi ääri-veeri mitte. Ent siiski on see pere natuke veel äärmuslikum kui tavaline mittenormaalne perekond. Mitte üks, kaks või neli kummalisust, vaid üsna kõik. 
Välja arvatud, et kaks last ja sama abikaasa. See tuleb nibin-nabin ära.

Mis muidugi teeb kogu loo veel eriti kaasaelatavaks: nad on enam-vähem normaalsed seal ju.

Räägin endale vastu? 
Vbla veidi. 
Lugesin ja nautisin, panin juppe kokku - lugu on niimoodi üles ehitatud, et kogu aeg on ajul tegevust, kogu aeg saab juppe kokku panna ja täielikumat pilti saada - ja mõtlesin, et jaa. Selline elu ongi. Lastepilastamine ja jaburus, arusaamatud surmad ja arusaadavad, ent mõttetud, enesetapmine ja homoseksuaalsus, sära ja löga, kõnts ja armas villane kampsun. 

Naerda sai ka kõvasti. Nagu elus ikka. Nii koomilisi ja jaburaid asju kui elus ette tuleb, ei ole vaja välja mõelda. 
Päris ammu ei ole ma raamatut lugedes häälega lõkerdanud. 
Kummalisi kokkusattumusi tuli ette ja et jumal Ellyga (peategelane) rääkis, rõhutas see, et käesolev ei ole raamat, mis normaalsust kasvõi teeskleks. Kuid samas: kelle elus EI oleks kummalisi kokkusattumusi ette tulnud? Ja lapsed kujutavadki asju ette, vähemalt kirjanduses juhtub sedasi üpris sageli? Äkki ikka ongi normaalne raamat, mis kirjeldab elu, nagu ta on?

Väga soovitan. Minu südame muutis rahulikumaks.
Võib küll hullumeelset elu elada. 

Lugemiselamused

Raamatukoi

Südamelähedaselt

Django Wexler - How to Become the Dark Lord and Die Trying (2024)

 

Puhas meelelahutus ja eks oli kahtlushetki, miks ma õieti ostsin sellise raamatu, sest noh, humoorikas fantaasia on üldiselt ebaõnnestunud fantaasia (kohe tuleb pähe vastandus K. J. Parkeri ja Tom Holti teoste vahel). Ja eks need tekstis olevad viited ameerikalikule meelelahutusele … nojah, tegelikult ei pea lugema tekstialuseid märkusi, üldiselt need ei anna suurt midagi juurde. Aga eks igaühele oma.

Lugu ise on järgmine - kunagi on sattunud ameeriklasest neiu Davi millegipärast mingisse fantaasiailma, kus ta ülesandeks on seatud vastu hakkamine Pimeduse Isandale ja sellega inimkonna päästmine. Ta ebaõnnestub. Ta on ebaõnnestunud juba 237 korda ja ärkab seejärel iga kord uuesti külma veega vannis, kus teda võtab vastu võlur, kelle juhtimisel hakata vastu Pimeduse Isandale. Davi mäletab neid eelmisi kordi ja ebaõnnestumisi ja erinevaid suremisi ning ta lihtsalt ei jaksa (nagu ta ise arvab, on ta oma tuhat aastat seda teinud). Seekord otsustab neiu … ise saada Pimeduse Isandaks, ja ta tapab võluri ning asub teele Metsikute maale.

Aga seal langeb ta kohe orkide kätte ja surmatakse.

Ta proovib uuesti. Võlur maha lüüa, uuesti orkid ja jälle lüüakse maha.

Ja uuesti ja uuesti kuni viimaks tabab viisi, kuidas patrulli kätte sattudes ellu jääda, kuidas äratada orkide ja metslaste bande juhi tähelepanu ning kuidas seejärel mitte surma saada ning seejärel seda bandet end kuulama panna ja veenda neid kaasa tulema, et Davi saaks osaleda järjekordsel Pimeduse Isanda Katsetel. Kivi hakkab veerema ning iga järgmine samm viib üha suuremate väljakutseteni ja viimaks selleni, et tal pole oma eelmiste elude teadmiste põhjal enam aimugi, mis teda üha sügavamal Metsikute maal ees ootab. Kuid kavala naise juhtimisel ta Pimeduse Isanda (antud juhul küll “emand”, aga kuidas õieti tõlkida “Dark Lord”?) Hord aina kasvab ja kasvab kõiksugu eri liiki Metslastega ning samavõrra suurenevad ta ümber võimuintriigid.

“Because, really, I should have seen this coming. I’ve never been out this way before, didn’t know what to expect, had no idea what we’d find at the Convocation. It makes sense that I wouldn’t be able to just waltz in and take over. My familiarity with the Kingdom gave me a false sense of power - I’ve lived there so often I can insinuate myself into their politics without a second thought. Out here, though, I’m just a girl with a little thaumite and a dream. The dream got me this far, but now I’m up against would-be Dark Lords who actually know what they’re doing.” (lk 334)

Eks siis võib mõelda, kas naispeategelane on meesautorile kõige parem valik, kohati oleks Davi puhul justkui tegemist õige lõbujanuse noormehega - või noh, kõigi meeslugejate rõõmuks on tegu biseksuaalse neiuga (sest noh, biseksuaalse noormehe lõbutsemine oleks vast liiast laiemale lugejaskonnale). Muidugi, tegu on fantaasiamaailmaga, kus mõlemast soos tegelased on ühtviisi juhtivatel kohtadel ja kellelgi pole selle kohta kobisemist.

Tekst on tempokas ja meelelahutuslik ning eks tekib omamoodi hasart, kuidas üha suuremate probleemide juurde jõudev Davi neid õieti lahendab. Ja eks raamatu lõpus saab aimu, mis selle duoloogia järgmises osas õieti probleemiks saab ja mis sel kõigel on seos Davi enda fantaasia-eelse maailmaga. Igal juhul, Pimeduse Isanda lumepall veereb ja kui palju Davil endal õnnestub seda kontrollida: sest äkki Pimeduse Isand ongi vaid … millelegi maskotiks.

An Owomoyela - Abandonware (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Lugu noormehest, kes püüab hakkama saada oma kümme aastat vanema õe surmaga. Õest on maha jäänud vana arvuti koos erinevate andmekandjatega, ning üks neist on signeeritud kui “Kustuta see ära”. Muidugi peab noorem vend seda nüüd hakkama uurima.

Plaadil on mingi fail haruldases formaadis. Noormehel õnnestub installida selle avamiseks vajaliku programmi ning avaneb mingi veider leht, mis küsib talt isikuandmeid ning justkui ennustab poisile. Ja need ennustused lähevad täppi. Aga miks siis õde hukkus, kui see programm võinuks seda ette öelda? Või õde teadis, mis võiks juhtuda?

Samal ajal püüab isa hakkama saada leinaga (laste ema suri juba siis, kui poeg oli kolmeaastane) ning kuidagi pojale toeks olla. Poeg ei taha mingit leinajuttu kuulda või osa võtta, tema tahab sellest õe programmist sotti saada. Ja vältida isaga jutuajamisi.

Et siis selline omamoodi jutt leinaga toimetulemisest. Õde ja vend olid väga lähedased ning isa pigem väljaspoolne (poiss ei mäleta emast pea midagi). Lugu on sellise … lähimineviku hõnguga, kõigi oma programmide ja kõrvetatud laserketaste jms.

ulmekirjanduse baas

Carol Emshwiller - No Time Like the Present (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

 

Kuhugi väikelinna ilmuvad uued elanikud. Kõik ühesugused pikemakasvulised ja heledapäised ja kõhnad ning … veidrad. Rikkad ja veidrad, kes justkui ei sobitu sinna. Aga lapsed pannakse kooli, kus nad küll ei suhtle teiste lastega. Ja noh, on täiesti rumalad.

Loo peategelane on neiu, kes on koolis igati ebapopulaarne ja teda huvitavad need uued õpilased, kes temast küll kuidagi ei hooli. Viimaks õnnestub tal saada jutule oma klassi uue veidrikuga ja selgub, et neil on palju saladusi ning parem, kui need uustulnukad ei suhtleks kellegagi. Ometi peavad lapsed koolis käima, kus nad küll põruvad kooliainetes..

Siis aga ühel ööl kaob puidutööstusest puitmaterjali ja kalakasvatusest kalu. Kuidas see võis juhtuda, ei saada aru, aga kindlasti on need uued inimesed süüdi, ja kohalikud tungivad neile kallale, politsei kaasabil. Mõned neist uutest vahistatakse ning nende lapsed jagatakse kohalike vahel, et nad vanemate vabanemiseni üksi poleks. Nii ka peategelase peresse võetakse see klassi uus tüdruk - misjärel hakkab avanema saladus, kust need uustulnukad õieti pärit on.

Päris mõnusalt kirjutatud lugu, kus need uustulnukad võiks olla … aga on hoopis … Ja noh, need saladused. Eakas autor suutis ikka kirjutada päris hästi.

ulmekirjanduse baas