03 aprill, 2025

Lüüli Suuk - Sloughbury afäär (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kogumik rikastub aurupungi looga, mis on sellises thrilleri võtmes või nii.


Peategelaseks on politseiuurija Clement, kes püüab mõista linna ahistava sarimõrvari tegemisi - see tapab naisi, lõigates neil südame välja. Viimaselt mõrvapaigalt leiab Clement ühe veidra nööbi, mille päritolu otsustab uurija omapäi välja selgitada. Samal päeval tuleb uus teade järgmisest rünnakust, kuid seekord pääseb ohver koletust hukkumisest südame eemaldamise tõttu tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele. Jaoskonda viidud kübarategija Araminta ei saanud samuti mõrvarist sotti, nägi küll seda veidrat nuga ning seda, et tegija oli üle mõistuse kiire.


Clement saab vihje, et Sloughbury linnas töötavad kuulsad ehtemeistrid oskaksid ehk sellest eriskummalisest nööbist midagi rohkem teada ja kuivõrd järgmisel kuriteopaigalt põgenev mõrvar näis suunduvat Sloughbury sõitvale tsepeliinile, otsustab Clement sinna samuti minna - kuid kaasa kleebib end Araminta, kel olevat asja teise linna, tegelikult küll on kleepunud selle mõrvauurimise külge. 


Ja tõepoolest, Sloughbury’s on naisel mitmeid häid mõtteid, kuidas uurimist kergendada. Aga see linn ise on väga kummaline, seal on kestnud juba mõnda aega sarnased mõrvad - vaibudes vaid ajaks, kui Clementi linnas hakati naisi tapma.


Jällegi, igati tore sissejuhatus, aga siis lõpuosa läheb väga kiireks ja kuidagi lihtsalt tuleb see lahendus. Peale aurupungi võiks tekst ühtlasi olla tumefantaasia või koguni teadusliku fantastika elementidega, aga nojah, peamiselt ikka thriller. Kogumikust seni loetud tekstide põhjal paistab, et kõigis juttudes on oluline element üks tugev naistegelane - mis on muidugi igati kiiduväärt.


02 aprill, 2025

August Kitzberg - Kelmikülas (Külajutud, 1971)

 

Puhtalt traagiline lugu lombakast Luisest, kes töötab Kelmikülas õmblejana ja kellelt üks kingsepast seikleja raha välja pettis, lubades naisega abielluda. Luise lootis, Luise armus, Luiset ootas elu Tartus, aga ta peigmees kadus koos Luise säästudega. Ja lombakas Luise jäi ikka üksi oma Kelmiküla üürituppa, vaadates töö kõrvalt aknast, kuidas teised abielluvad ja lapsed ning tema on ikka üksi, ikka oma tühjas toas, teistele õmblemas ja õmblemas - ning naabrinaised arvavad, küll tal on ikka nii kerge elu!


Huvitav, kas Viljandis oli tõesti Kelmiküla? Tekstis mainitakse Viiratsi kanti, ehk siis sealpoolses linna otsas? Igal juhul, huvitav linnaelu pildike. Ja Luise, oh Luise.


“Kingsepp oli Luise käe oma pihku võtnud - pea teise käe najale toetades kuulatas Luise muiul suuga ja tuksuva südamega.

“Et sul teine jalg lühem, mis sest siis on? Ega me ju kahekesi tantsida taha. - Terves Tartus ei ole ühelgi nii magusat näokest, ja mis armas, usin laps sa oled! Minu isa hoovi peal seisab vana kastanipuu, tema alla võid sa suvel istuda ja õmmelda ja talvel toas pottahju kõrval. Noh, ja mis pruugin mina siis palju ilma mööda ümber joosta. Mulle on ka kõige armsam, kui kodus võin olla. Ja kodustes talitustes - vaata, Luise, laps, sa oled viksim oma karguga kui kümme teist tervete jalgadega. Sellest ei ole viga, - kui sul muid põhjusi selle vastu ei ole ja sa mulle veidike hea oled, ma arvan, siis teeme asja läbi. Mis sa arvad?”

Kui ta läks, nimetas ta Luiset oma “väikeseks pruudiks”, oma “armsamaks” ja sõrmes oli temal Luise isa laulatusesõrmus; selle oli Luise värisevate kätega kummutist temale toonud, sõna suust ta ju uina õnne pärast muidugi ei saanud. Luise jaatas ainult peaga, kui teine ütles: “Rahvas ei pruugi sellest ju veel teada, mu laps.”” (lk 157)


01 aprill, 2025

Manfred Kalmsten - Mõõgad ristatud - igaveseks! (Elekter meie vahel, 2025)

 

Et sellele tekstile eelnes Suuki ulmeline põnevuslugu, siis millegipärast ootasin ka siit midagi sarnast - ja eks olegi kolm kuud ja eriline terasrüü ja leegitsevad mõõgad; kuid see tundub pigem fantaasialoomena.


Lugu on sõdalasest nimega Liica, kes on sõjas Kaosega vahetanud poolt ning tegeleb nüüd nö üksiku hundina (kelle kaaslaseks ongi hunt) kirikute hävitamisega. Naine teab, et ta tegevus ei saa kesta igavesti, üks hetk langeb temagi; mingil hetkel jääb üks vaenupooltest peale ning sellele järgneb uus vastasseis mõne teise jõuga jne jne. Aga noh, Kaose soovid on ta nüüd endale võtnud kohuseks ja nii on tal nüüd vaja hävitada piirkonna suurim kirik.


Nagu mitmegi loo puhul selles kogumikus, siis jääb sisse kerge rahutus - tekst võiks olla pikem ja põhjalikum, jutustuse või romaani mõõtu, siin on alged huvitavast maailmast (lisaks kolmele kuule on ökosüsteemgi mõneti erinev); lugu algab huvitavalt kuni korraga avastasin, et misasja, vaid kolm lehekülge lõpuni ja lõpplahendus ei saa nii umbmäärane olla jms. Ühesõnaga, kas on vaja sedavõrd palju kirjutada lühijutte, ehk võiks ideid rohkem edasi arendada. Või nii.


31 märts, 2025

August Kitzberg - Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Külajutud, 1971)

 

Tragikoomiline ja didaktiline lugu tublist rätsepast, kes otsib oma elus kohta ning avastab, et süllekukkunud raha ei tee kuidagi õnnelikumaks.


Rätsep Õhk on omal viisil austatud mees - tööd teeb ta korralikult, rahvas peab temast lugu, viskab nalja ja mängib pilli. Aga kindlat elukohta pole, rändab kostilisena Mulgimaal ja võtab tellimusi vastu. Ja siis on see rikka talumehe tütar, kes on nii kaunis … aga tavalise käsitöölisena pole rätsep Õhul võimalustki, et talumees teda oma väimeheks kaaluks. Vaja on talu.


Samal ajal puhkeb Mulgimaal loosihullus: tsaaririigi mingi nälgiva piirkonna toetamiseks on korraldatud suur loos, kus peavõiduks on 10000 rubla. Mulgid muidugi arvavad, et see on lihtsalt sülle kukkuv õnn ja ostavad hulgi pileteid kokku; viimaks õnnestub rätsep Õhulgi endale üks pilet välja kaubelda - ja sarnaselt teistele kaasmaalastele on temagi kindel, et just tema võidabki.


Ja tõepoolest, nii juhtub. Kuid oh õnnetust, Õhk pole finantsotsustes just kõige taibukam või ratsionaalsem. Vahendaja pakub, et 1% vahendustasu eest toimetab ta raha Peterburist kohale. Õhk pakub vastu, et kui ta saaks samal päeval raha kätte, pakuks ta 20% võidusummast. Vahendaja … kiirustab seepeale notari juurde seda lepinguks kinnitama, ning kui Õhk saabki mõne tunni pärast rahapataka kätte, avastab ta õudusega, et tervelt 2000 rubla on ta andnud vahendajale. Aga leping on leping.


Õhk sõidab rahahunnikuga tagasi külla, oma kostipakkuja juurde, vähemalt on tal niipalju oidu, et enamuse laseb vallamajja seifi lukku panna. Seejärel saabuvad erinevad abipalujad (või saadetakse talle kirju) või siis talumeestel on oma kosjaplaanid. Läbi häda peab Õhk vastu, otsides samas võimalust endale talu osta. Viimaks õnnestubki ühe võlgades joodikuga  kokkulepe teha ja seda notari juures kinnitada. Kuid oh häda …


Nagu öeldud, tragikoomiline lugu. Kitzberg ikka keerutab nalja ja puha, aga tegemist pole siiski puhta satiiriga, kõigist torgetest hoolimata on Õhk omamoodi sümpaatne tegelane - lihtsalt vähe kogemata Mulgimaa karmides ärioludes. Eks see tekst on oma aja toode, aga tänapäevalgi oleks õpetusiva aktuaalne. Erinevalt eelnevatest selle kogumiku tekstidest pole siin taustal teoorjuse taaka; mingi osa mulkidest on rikastunud linakasvatuse buumiga, enam pole nii mõisade lükata või tõmmata.


30 märts, 2025

Lüüli Suuk - Mis ei tapa, teeb tugevaks (Elekter meie vahel, 2025)

 

Seniste muinasfantaasialugude asemel korraga ulmelugu, kus 23. sajandi tingimustes tuleb selgitada oma veresidemeid.


Peategelaseks on naine nimega Len, kelle tööks on seigelda väljakaevamistel - peamiselt küll teaduslikel põhjustel, aga vahel satub ka hämaramaid tellimusi. Ühelt järjekordselt ekspeditsioonilt naastes rünnatakse neid, aga mis põhjusel, ei saagi õieti aru. Kodus peab Len end nüüd ravima, kuid mõne päeva pärast läheb ta igavusest baari, kus satub kokku oma hiljutise ründajaga. Kes siis peale järjekordset kallaletungi teeb neiule ettepaneku - et see juhataks üht vähe ebaseaduslikku proovide võtmist.


Len nõustub, vastavalt tema soovidele  valmistatakse ekspeditsioon ning nüüd hakkab selguma ta palkaja taust - kohaliku maffiapere võsu, kes ei soovi mingit tegemist teha oma isa äriga ning seepärast on välja heidetud. Aga nagu peagi selgub, siis isa pole teda siiski unustanud ning Len on selle perega seotud: ja talle tehakse ettepanek. Kas veri on tugevam kui vesi?


Seikluslik lugu, selline vähe ameerikalik värk. Vähemalt on tugev naistegelane.


28 märts, 2025

Han Kang - Taimetoitlane (2025)

 

Maagiline ja vaimselt brutaalne lugemine kolme erineva jutustaja maailmadest ja kuidas see naine, kelle ümber see romaan on keerdunud, taimetoitlasest puustumiseni jõuab. Või kes teab.


Kuskil on öeldud, et ega õieti ei oska oodata, kuhu see tekst muudkui edasi liigub. Ja tõepoolest, erinevaid üllatusi jagub, ikka saame meeldetuletusi, kes me inimestena oleme. Millegipärast meenub Faulkneri “Hälin ja raev”, nii oleks unenägude kirjelduste kaudu lisanduv neljas hääl (ehk siis näiteks Benjy oma hämarama maailmatunnetusega). Abikaasa võiks mingil moel olla see vastik vend, õemees-kunstnik teadagi Quentin, ning õde siis viimase osa korrastav narratiiv (nagu mingil moel siingi). Aga see on uitmõte, miks peaks üks korea autor huvituma Faulknerist.


Eks see kiita ole, kuidas nii napi romaaniga on võimalik luua selline painajalik ja kehalik maailm. Ja mis õieti andis tõuke selliseks muundumiseks - on see muutumine tingitud ühiskondlikust taagast, sisemisest arengust või lihtsalt  vaimne probleem? Või kõik kokku. Või mis on ühiskondlikud ootused, et sa sulanduksid sellesse ja aitaksid sel toimida ühiseks hüvanguks; ja mis juhtub, kui sa muutud tavalisest liikmest ülalpeetavaks - kui sa tahad näiteks olla puu. Miks on vaja iga hinna eest teda elus hoida?


Või noh, nagu kuskil on öeldud, on tekst sümboliks Koreale. Valus nägemus.


Keskmine osa “Mongolilaik” on mitmel moel häiriv. Ühelt poolt tahad, et kaasaegne kunst tõepoolest ütleks midagi olemuslikku kaasaja vaimse situatsiooni või maailmakogemuse kohta. Teiselt poolt muidugi õemees ja tema enda ihad ja kui kaugele on ta valmis minema. Eks looming ongi eri impulsside kokkusulandumine ja sellest uue nägemuse võrsumine. Aga õemees, nojah, käitub vast vastavalt selle romaani loogikale.


Loomingu Raamatukogu pani erakordselt täppi oma kirjastamisplaaniga, avaldades värske nobelisti teose; millal viimati ilmus siin tõlge, mis oleks hetkel sedavõrd kuum? Igal juhul, kas järgmiseks võiks tõlkida selle romaani?


“Maad võttis vaikus, mis tundus kohe plahvatavat. Äi võttis pulgad kätte. Ta võttis tüki sealiha, läks ümber laua ja jäi järsult mu naise ees seisma.

Eluaegsest töörügamisest sitke, aga turjast paratamatult veidi küüru jäänud äi toppis mu naisele sealiha näkku.

“Söö. Kuula isa sõna ja söö. Ütlen seda su enda pärast. Kui sa niimoodi haigeks jääd, mis siis saab?”

Liigutavat vanemlikku armastust nähes hakkas minulgi silmanurgas kipitama.” (“Taimetoitlane”, lk 29-30)

 


“Käli võttis riided taas seljast ja heitis seekord selili. Kohtvalgusti tõttu oli naise ülakeha varjus, aga tema kissitas silmi nagu pimestatult. Kuigi ta oli käli eestpoolt tema kodus juhtumisi juba näinud, oli pilt vastupanuta oma kaduv-ajalikus ilus lamavast kälist pisarateni liigutavalt intensiivne nagu enne kõhuli lamadeski. Peened rangluud ja lamamise pärast poisilikult lame rind, välja tükkivad küljeluud, sensuaalsuseta laiali reied, nagu avasilmi uinunud kõrbe moodi näoni välja. See oli kõikjal liiasuse täiesti kaotanud ihu. Ta nägi sellist ihu esimest korda, ihu, mis vaid iseendaga ütles nii palju.” (“Mongolilaik”, lk 63)

 


“Ta surub alla sundi õe jäika õlga raputada ja huuled sunniviisiliselt laiali lükata. Ta tahab Yeong-hyele kuulmekilet rebestavalt kõrva karjuda: “Mida sa teed praegu? Kas kuuled, mis ma räägin? Surra tahad või? Kas tõesti tahad surra?” Ta vaatleb tuimalt endas kuuma vahuna üle keevat raevu.” (“Puude leegid”, lk 110)



27 märts, 2025

Jaagup Mahkra: Matilda

 

Mahkra on taas kirjutanud nii kõva loo, et ma ei oska sellest spoilerdamata kirjutada.
Lugu räägib Aafrika elanikest ja rohkem ma ei saa enne hoiatamist öelda.
Kes ei ole lugenud - tasub lugeda! - aga avastamisrõõmu rikkuda ei taha: ÄRGE LUGEGE ARVUSTUST EDASI!

Nii, jäänud ainult huvilised, kes teavad, millega edasi lugedes riskivad. Hästi. 
Hakkan kiitma. 
On imeliseks sissejuhatuseks, kuidas alguses kirjeldatakse asju ja sündmusi nii nagu Kari neid nägi. Seletamata, täpsustamata, aga pädevalt.
Kuidas Karjas tegutsevatel tegelastel on nimed ja isiksused, kuidas vaevalt leheküljega tekib mingi tunnetus millestki täiesti võõrast ja samas natuke arusaadavast, ulmeloos kohane, mis ja kes ...

... ja siis viiakse lugeja korraga tagasi normaalsusse. Vaatepunktitegelaseks saab Henrik Pärn, kes on reisinud pika maa tolmuses viletslennukis, et saada šimpansiuurija Elise Shcmidti assistendiks. 

Kõik kirjeldused tunduvad vahetud, elusad, usutavad. Ma ei tea, kui palju kasutas Mahkra kujutlusvõimet, dokumentaalfilme või kirjandust, aga TUNDUB elus, TUNDUB, nagu tunneks ta šimpansiuurimist, šimpanse ja Kilali (mis võib olla väljamõeldud koht, aga võib ka mitte olla) piirkonda sama hästi kui nt Tartut. Kogu lugu elab moel ja määral, mis üldjuhul eeldab, et inimene teab, millest jutustab. Tunneb asja. 
Pisikesesd tabavad detailid.
Tegelased, kes ei ole klišeed, aga samas pole ka püüdlikud mitteklišeed, vaid tunduvad elus kõigi oma vooruste ja puuduste, jaburarusaamade ja pimetähnidega. 

Noh, ja šimpansid. 
Sissejuhatuse Kari oli šimpansikari, selgub edasi lugedes ning infot juurde saades. Ja see on imeliselt kirjutatud. Säärase sisseelamise ja samas neutraalse rahuga, nagu võiks olla ideaalsel šimpansiuurijal - aga kui ideaalsed või mitteideaalsed on dr Shcmidt või Pärn ... lugege ise. 
Kõike ka spoilerdama ei hakka. 
Ent Kari ja karjaliikmed on nii hästi kirjutatud, et elasin neile rohkem kaasa kui ühelegi inimtegelasele. 
Oivaline töö.

Kusjuures kogu aeg, sissejuhatusest saati, on tegelaste hulgas ka Matilda. 
Saab kõvasti mõelda, kes või mis on Matilda ja kui see siis ära selgitatakse - koos päris hirmuäratava pildiga inimeste julmusest - ja lukku tuleb otseselt maagiline jõud, tundub seegi usutav ja tõeline. 
Matilda on sama usutav kui teda ümbritsev keskkond.

Loo lõpuosa näib natuke kiirustatud. Asjad ei ole enam nii briljantselt loogilised ja osa body-horroritki näib lihtsalt seepärast juurdelisatuna, et Mahkrale meeldib body-horror, aga ikkagi väga kõva töö. Natuke "kas see ikka päris nii pidi olema" kannatan välja, sest lugu ise oli NII hea ja suuri ebaloogilisusi silma riivama ei tükkinud. 

Au ja kiitus.

BAAS

26 märts, 2025

August Kitzberg - Libahunt (Külajutud, 1971)

 

Tuleb välja, et Kitzberg on koguni etnoõudust kirjutanud ja seda siis libahundi ainetel. Lugedes ikka mõtlesin, et kui iseloomulik on see libahundiks käimine algsele eesti rahvausundile (jajah, mis on algne) ja kust see õieti laenatud sai. Algselt on see tekst ilmunud järjejutuna ajalehes Olevik 1891-1892.


Tekst on esitatud raamjutustusena - minajutustajast poeg kogub oma vanematelt folkloori Jakob Hurda rahvaluule kogumise aktsiooni käigus ning muuhulgas uurib libahuntide kohta. Minajutustaja isa jutustabki ühe loo ning poeg naerab välja, et see on ikka täielik väljamõeldis. Aga … isa ja ka ema kortsutavad kulmu ning rohkem ei taha isa teemat puudutada, vaid mainib, et nende suguvõsal on samuti lähedane kokkupuude libahundiga, kuid ema ei lase sellest rääkida.


See muidugi ajab minajutustaja kihevile, kuid vanemad ei taha rohkem rääkida. Minajutustaja otsustab siis kavalusega lugu välja meelitada … aga ega isa siis rumal ole. Lõpuks saab ta abikaasalt loa lugu jagada. Ja nüüd siis tuleb isa jutustus.


Olnud ta kord noormees ja nagu ikka, tahavad ta vanemad, et poeg abielluks - seda siis nende talu Mariga, et ikka järglased oleks ühtmoodi rõõsad nagu nende suguvõsas kombeks. Aga temale meeldis hoopis nende talus kasulapsena elanud Triinu - kes noore lapsena oli ema kaotanud (sest see oli nõid) ja kelle siis taluperemees tee äärest haletsusest üles korjas. Noormehele niisiis meeldis Triinu, kes oli särtsakas ja kellega kunagi igav ei hakanud - erinevalt siis Marist, kes oli küll ilus, aga samas üks paras vaikne ja korralik töörügaja. 


Kui Triinu kuulis, et tulevane peremees on määratud abielluma Mariga, läks neidude vahel pingeliseks ning Mari nüüd rääkis, et tema on näinud, kuidas Triinu käis libahundiks - mida see küll igati tuliselt eitas. Taluperemees ei tahtnud midagi kuulda sellest, et ta poeg võtaks Triinu naiseks (milline veri tal küll on, selline pruunijuukseline ja põlevate silmadega), aga vähemalt ei visanud neidu kodust välja - sel lihtsalt polnudki kuhugi mujale minna, teadmata sünnikodu kui sugulasedki. Kuid peagi löövad kired veelgi hullemalt lõkkele …


Huvitav võrrelda ühe teadatuntud näidendiga (mis ilmus küll ligi 20 aastat hiljem), kuivõrd see tekst pakuks justkui järellugu juhtunule: kuid jutt ja näidend on siiski erinevad. Ühtlasi saab minategelase isa kaudu ülevaate teoorjuse oludest ja päris terava nägemuse vallaliste naiste olukorrast - kuidas näiteks Triinut külameeste poolt üsna julmalt ahistatakse (noh, omamoodi teoorjuse ajastu onu Heinod). Aga eks kodusteski oludes olid naised eelkõige tööloomad.


Päris huvitav tekst, hoopis tugevam kui “Murest murtud” või “Maimu”.



25 märts, 2025

Charles Stross: Accelerando

 

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.

Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiselt
PEAMISELT
on see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 

Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"
Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.
Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. 
Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.
See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 
Viimaks.

Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.
Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. 
Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. 
Nii lohutav. Nii armas. 

Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 

24 märts, 2025

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Naasmine Igaviku väravale (Elekter meie vahel, 2025)

 

Järg tekstile “Igaviku väravale”. Kui esimeses tekstis oli mitu vaatepunkti, siis nüüd näeme vaid läbi Narda kogemuste - mis on see elu, kui toormaagia naaseb maailma.


Ainult et selle kasutamine ei muutu laialdaseks, kuna Igaviku väravalt naasnud Narda suundub Ruunide Hälli oma õpetaja, vanemlausuja Bereni jutule. Kes pole naist nähes just sõbralik, aga kui viimaks soostub Beren kuulama ta lugu … läheb kärmeks tegutsemiseks. Beren mõistab, et kui ta suudab hoida toormaagia kasutamise vaid valituile, siis see tähendaks neile (või noh, talle) piiramatut võimu. Narda kõhkleb, aga samas … Bereni kõrval poleks ta enam tühi koht, ka tema oleks keegi.


Mehe plaan õnnestubki, aga seda julmade repressioonide abil - kõik, kes püüavad ise toormaagiat käsitleda, kas hukatakse või siis torgatakse silmad peast ja rebitakse keel suust. Narda pole toimuva üle just õnnelik, aga aitab Berenil võimul ja elus püsida; naine hakkab ise salamisi otsima võimalikult algseid ruune, kasvõi selleks, et Berenit peatada.


Teksti huvitavaim külg on Narda tegelaskuju - kuidas ta oma auahnuse nimel oli valmis end Bereni võimu alla koogutama, aga samas jääb tal siiski alles miskisugune südametunnistus (mille nimel tegutsema hakkamine võtab küll aega aastakümneid). Ühesõnaga, sellist tegelaskuju pole just lihtne armastada või samastada.


21 märts, 2025

Steven Erikson - Toll the Hounds (2008)

 

Kui esimesed 50 lehekülge sai loetud nii poole aasta jooksul peale “Reaper’s Gale’i” lõpetamist, järelejäänud 870 läks vähem kui kuuga. Sest … korraga ilmub tegevusse nii mõnigi legendaarne kuju varasematest osadest ja millegipärast liiguvad kõik kokkupõrke kursil. Tõsi, esialgu pole sellest kokkupõrkest suurt mingit aimu ning ei tundu sugugi nii hull olevat kui eelmise raamatu Rhuladi ja Karsa Orlongi ja Icariumi kokkutulek … Aga jah, siin ilmub muuhulgas ka Caladan Brood oma maailmahävitava vasaraga (tõsi küll, seekord ta ei ähvarda sellega kõigele lõppu teha).


See raamat tundub olevat kirjutatud mõnevõrra erinevalt kui eelmised seitse osa, see on kuidagi … kirjutatud ilukirjanduslikumalt (jajah, nagu takkajärgi selgeks sai, peakski see tekst olema Kruppe jutustus oma jumalale; lugedes oli see pea kohe ununenud), palavikuline või koguni hooti poeetiline. Hoolimata kõiksugu süngetest juhtumitest ja ootustest on siin samuti omajagu huumorit (muidugi, ehk olen hoopiski harjunum Eriksoni kirjutatuga ja seega suutelisem tabada niisuguseid nüansse).


Teos on muidugi mahukas ja mõnegi Darujhistani tegevusliini puhul ikka mõtlesin, et kas see ikka niiväga vajas eraldi väljatoomist. Näiteks Gaz ja tema nõiast naine - mida see õieti juurde andis? Ja eks Harllo on ka nagu … ikkagi viieaastane poiss, kas ta just on võimeline selliseks kangelaslikkuseks ja mõttetööks - aga samas, just tema tegevusliiniga seostub selle raamatu kõige emotsionaalsem hetk ehk ennast taasavastava Murillio saatus. Ja Rallick Nom ja Torvald Nom, üks neist võinuks ehk taustale jääda. Või Challice ja tema hävituslik eneseotsing. Ja muidugi need Torvald Nomi endised sõbrad, kes nüüd hakkavad ihukaitsjateks (jajah, huumor ikkagi). Kui nii võtta, siis need eelnimetatud on tihti seotud sarja esimese osa “Gardens of the Moon” sündmustikuga; kuigi jah, Harllo puhul esil see Pannioni hullus (sest emaks on Stonny Menackis).


Ja Darujhistanis on muidugi see erru saadetud Bridgeburnerite seltskond, kes peavad kõrtsi ja millegipärast on keegi palganud Palgamõrvarite gildi nende mahalöömiseks. See päris ei õnnestu ning kaotajaks jäävad pigem palgamõrvarid, aga kahju on siiski sündinud. Nende juures peatub ühtlasi Duiker (“Deadhouse Gates”), kes on justkui võtnud ülesandeks Coltaine’i armee taganemist kirjeldada, aga kuidagi ei leia teda rahuldavat lähenemist - kuni üks külastav bard Fisher (legend ise) pakub oma abi (kes on üks salapärane kuju). Kui ma õieti mäletan, siis malazanlastel pole õieti kokkupuudet Kruppe ja tema kõrtsikaaslastega - nojah, Scillara käis küll seal Duikeriga otsimas Cutterit. Muidugi, tegu on ka suurlinnaga - edaspidi tuleb neil küll Karsa Orlongiga asju ajada, mis iseenesest võib üsna kole olla (kuigi nii Karsa Orlong ja Samar Dev on vaat et mu lemmiktegelased sellest seeriast).


Romaani teine põhiliin ongi siis Pannioni järgne ehk siis Tiste Andii ja Anomander Rake paiknevad nüüd Black Coralis, aga nende ümber keeb üha ohtlikum elu - Pannioni asemel on tekkinud uus Sureva Jumala kultus, mis põhineb õige narkootilisel sõltuvusel ning mis selle üle võtnud jõhkrutsejate poolest hakkab meenutama juba Pannioni koledusi. Asi, mis algul näib lihtsalt inimeste järjekordse tüütusena (sest algselt on seal Itkoviani/Redeemeri kummardamine), ähvardab viimaks sealsed Tiste Andii’d ära mürgitada oma Sureva Jumala vedelikuga (kuidas seda Black Corali juures tehakse, on muidugi … enam kui õudne). Eks siingi võib mõelda, kas neid tegevusliine võiks nii mitmekesiselt olla (eelkõige preestrid siis), kuid neid vast on vaja Anomander Rake’i kirjeldamiseks teose kliimaksi tarvis.


Siis on veel kaks seltskonda, kes on kohale tulemas (ja üks, mis püüab lahkuda). Tulevad Samar Dev ja Traveller, seda siis Karsa Orlongi vägitegude jälgedel (ja milline südantsoojendav kohtumine!). Tulevad Anomander Rake’i juurde reisivad “noored” Tiste Andii’d, kelle tee ristub Sureva Jumala kultuse südamikuga, ning seejärel kohtuvad Kalloriga, kes Darujhistani suundumas, mitte vast kõige selgema plaaniga (tõsi küll, tal on vaja põgeneda kättemaksu eest oma “Memories of Ice” tegude tõttu). Ahjaa, romaani algul saabub Darujhistani üks omapärase seltskonnaga laevuke - koos Iskaral Pusti (ja ta hoogsad järgijad) ja Cutteri ja Scillara jt püüab nüüd Mappo Runt jätkata Icariumi otsimist, aga selleks on tal vaja pääseda edasi kontinendi teise otsa, et uuesti edasi seilata järgmisele kontinendile - niisiis palkab ta hullumeelse transpordiettevõtte Trygalle’i (koos selle kireva seltskonnaga, mis siis taas romaani üks huumoripakkuja - Harllo liinist ühineb Trygalle’ga Gruntle), ning viimaks saadakse vägagi dramaatilisele reisile läbi “warrenite” (kus nähakse õige suuri jõude millekski valmistumas), kuid tegelikult Mappo Runti tellimusreis just kaugele ei jõua.


Kui varasemates romaanides jaghutid üsna varjatud seltskond, siis nüüd on need õige ühiskondlikud ning üks neist osutub koguni õige märkimisväärseks jumalaks (või jumaluseks?). Nad ei korralda just sigadusi (Raest), aga samas nende ajaarvamine ja ambitsioonid ja plaanid on muidugi teisest mõõdupuust. Ja siis on Anomander Rake koos oma mõõga Dragnipuriga, mille sees siis pulbitsevad hoopis omaette sündmused - mõõga sisse vangistatud Rake’i tapetute hinged on nüüd korraga Kaose vägede poolt jälitatavad. Ja mitmedki draakonid ja libadraakonid tegutsevad siin ja sealpool ilma. Kui libadraakonid on enamvähem aimatavate motiividega, siis ürgsed draakonid ajavad mingit oma rida, mis pole just arusaadav.


Ja mis saab edasi, eksole? Ganoes Paraniga võetakse korraks ühendust, tema olevat kuskil hädas. Kuhu suundub ta õe sõjavägi? Miks peab Karsa Orlong ootama Darujhistanis? Mis värki õieti ajavad Cotillion ja Shadowthrone ning miks nad küll arvavad, et nendest on suurjumalate ülemängijat? Ja Gothos? Ja muidugi Icarium. Ja see surnute armee vs Kaos? Ja mis kõik veel. Veidralt põnev.


“‘Leaning back, Karsa collected the lone rein. Havok lifted his head, nostrils flaring. ‘I killed two Deragoth,’ Karsa said.

‘We know,’ said Cotillion.

‘Their arrogance was their soft underbelly. Easy to reach. Easy to plunge in my hands.  I killed them because they thought me weak.’

Cotillion’s expression grew mocking. ‘Speaking of arrogance…’

‘I was speaking,’ said Karsa as he swung Havok round, ‘of lessons.’ Then he twisted in the saddle. ‘You laugh at those coming to the Crippled God. Perhaps one day I will laugh at those coming to you.’” (lk 526)


 

“Now Traveller had turned slightly and was studying the Toblakai with that same curious wonder that she had seen before. ‘What then,’ he asked, ‘is progress, Karsa Orlong?’

The Toblakai gestured gestured into night sky. ‘The crawl of the stars, the plunge and rise of the moon. Day, night, birth, death - progress is the passage of reality. We sit astride this horse, but it is a beast we can never tame, and it will run for ever - we will age and wither and fall off, and it cares not. Some other will leap aboard and it cares not. It may run alone, and it cares not. It outran the great bears. The wolves and their worshippers. It outran the Jaghut, and the K’Chain Che’Malle. And still it runs on and to it we are nothing.’

‘Then why not let us ride it for a time?’ Samar Dev demanded. ‘Why not leave us that damned illusion?’

‘Because, woman, we ride it to hunt, to kill, to destroy. We ride it as if it is our right and our excuse both.’

‘And yet,’ said Traveller, ‘is that not precisely what you intend, Karsa Orlong?’

‘I shall destroy what I can, but never shall I claim to own what I destroy. I will be the embodiment of progress, but I shall prove that ownership is a lie. The land, the seas, the life to be found there. The mountains, the plains, the cities, the farms. Water, air.  We own none of it. This is what I will prove, and by proving it will make it so.’

He leaned forward then and gathered up in his hands a heap of dusty earth. The Toblakai rose to his feet, and dropped the soil on to the fire, snuffing out the flames. Darkness took them all, as if but awaiting this moment. Or, she thought with a chill, as if it had always been there. The light blinded me, else I would have seen it.

As I do now.

God of war, what did you want with me?” (lk 666)


 

“Survivors do not mourn together. They each mourn alone, even when in the same place. Grief is the most solitary of all feelings. Grief isolates, and every ritual, every gesture, every embrace, is a hopeless effort to break through that isolation.

None of it works. The forms crumble and dissolve.

To face death is to stand alone.” (lk 729)


 

“And the Crippled God had wanted Karsa to take up that sword. With such weapon in his hands, he would lead his warriors down from the mountains, to bring to an end all things. To become the living embodiment of the suffering the Fallen One so cherished.

He had not even been tempted. Again and again, in their disjointed concourse, the Crippled God had revealed his lack of understanding when it came to Karsa Orlong. He made his every gift to Karsa and invitation to be broken in some fashion. But I cannot be broken. The truth, so simple, so direct, seemed to be an invisible force as far as the Crippled God was concerned, and each time he collided with it he was surprised, dumbfounded. Each time, he was sent reeling.

Of course, Karsa understood all about being stubborn. He also knew how such a trait could be fashioned into worthy armour, while at other times it did little more than reveal a consummate stupidity. Now, he wanted to reshape the world, and he knew it would resist him, yet he would hold to his desire. Samar Dev would call that ‘stubborn’, and in saying that she would mean ‘stupid’. Like the Crippled God, the witch did not truly understand Karsa.” (lk 749)


 

“‘I am here, High King, to stand in your way.’

‘You will die. I cannot stay my hand - everything will be beyond control by then. Spinnock Durav, please! This does not need to happen.’

The Tiste Andii’s faint smile nearly broke Kallor’s heart. No, he understands. All too well. This will be his last battle, in Rake’s name, in anyone’s name.

Kallor drew out his sword. ‘Does it occur, to any of you, what these things do to me? No, of course not. The High King is cursed to fail, but never to fall. The High King is but … what? Oh, the physical manifestation of ambition. Walking proof of its inevitable price. Fine.’ He readied his two-handed weapon. ‘Fuck you, too.’” (lk 813)


20 märts, 2025

Liz Williams - Debatable Lands (Year's Best Fantasy 8, 2008)

 

Kui esmatutvus autori jutuloomega oli üsna nadi, siis see tekst on hulga loetavam. Eks algul on umbusku, aga siis võtab loodud maailma õõv endasse.


Peategelane elab muistse Britannia aladel ning on õpetatud sõdalaseks - selliseks, kes ülesannete täitmiseks üksi rändab metsikumatel aladel. Ühel järjekordsel “missioonil” näeb ta aga soos veidrat koletist - mingil moel justkui tagajalgadel seisev, aga samas on külgedel veel jalgu … ja noh, ilmselge tapamasin.


Ta jutustab sellest nähtud õudusest kuninga õukonnas ja muidugi on tulipäid, kes tahavad seda tappa ja nii nime teha. Järgmine päev lähebki seltskond teele ja naaseb neist käputäis - ellujäänud on kogetust šokis. Kahjuks on üks tapetutest naaberkuninga pärija ning peagi saabubki see kuningas nõudma kahjutasu - ja selleks just sama ala, kus kohati koletist. Milleks talle see väärtusetu ja viljatu soomaa, kus pole võimalik midagi kasvatada? Ja miks seda talle õieti loovutada ei taheta? Igal juhul, siiski loovutatakse see soourgas kahjutasuks ja lisaks peab peategelane tema õukonda minema - või noh, õigupoolest saadetakse sinna sooalale elama. Oh õudust.


Eks selline jube koletis tuletas mulle meelde filmi “Predator” … aga et selline tulnukas oleks varakeskaegses olustikus (nojah, tegelikult see pole niivõrd tulnukas, kui …).



19 märts, 2025

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Neimaristsed (Elekter meie vahel, 2025)

 

Tekst, mis siis kirjeldab vastuolu vana maarahva usundi ja kiriku religiooni vahel. Ainult et … lisaks on siis fantastilisust, muuhulgas on nõia kaaslaseks lohelik (sisalik-lohe?) ning teksti finaal irdub veelgi realistlikust traditsioonist.


Eks lugu on parajalt lühike ja peamiselt puändile üles ehitatud. Kui eelmiste tekstide puhul ikka mõtlesid, et see võiks olla osa millestki suuremast, siis siin on nagu on.


18 märts, 2025

August Kitzberg - Murest murtud (Külajutud, 1971)

 

Tekst algselt ilmunud 1884. aastal ja eks see üks vanamoodne jutt ole, mille lugemine pole sugugi soovituslik.


Mulgimaal, Läti alade lähedal, olnud üks rikas Koti talu, kus vanaperemees Ott juhtis elamist ning valmistas ette poega Peetrit talu ülevõtmiseks. Peeter oli üks tark ja viks noormees, hulga korralikum kui teised omaealised, luges ajalehti, omas raamatuid ning vanaperemehe imestuseks koguni istutas lilli taluõuele.


Mõisas, mis siinseid alasid valitses, töötas teenijana tore Mari. Peeter käis mõisast ajalehti toomas, sai tagauksest tulles ikka Mariga kokku ja hakkasid rääkima ning koguni armusid. Armusid nii, et Peeter tahtis võtta Mari naiseks. Ott aga … ei tahtnud mingi mõisa rikutud ja kaasavarata tüdrukut oma poja kaasaks ja tulevaseks taluperenaiseks; ta käskis pojal selline jama lõpetada. 


Veel hullem, kohalik latatara nägi salaja pealt armunute kohtumist ja tema versioon juhtunust jõudis koguni mõisnikuni, kes seepeale käskis Maril asjad kokku panna ning järgmisel hommikul lasta end Tartumaale tagasi küüditada. Õnnetud armunud kohtusid veel viimast korda; Peeter anus, et Mari ootaks teda, küll ta ületab ühel või teisel viisil isa vastuseisu.


Aga vana Ott ei tagane ning Peeter muutub kurvaks ja eraklikuks, ei miski teda rõõmusta, ei miski paku huvi, istub vaid oma kambris ja mõtleb Marile. Ja Peetri peas läheb üha hämaramaks.


“Jutukirjutaja on viimast järku sellepärast nii laialisemalt maalinud, et lugejal võimalik oleks näha, kuidas armastuse rikkumine ja südamemurdmine targa meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.” (lk 23)


Kitzberg kirjutab selles suhtes huvitavalt, et kui laiemas plaanis läheb eestlaste elujärg üha paremaks (talud kasvavad ja mõisa mõjuvõim väheneb), siis Koti taluga juhtuv on ikka päris õnnetu lugu. Ja mis sai Tartumaale tagasi saadetud Marist? Rohkem temast ei kuule kui et Peeter ja Mari püüdsid teineteisele kirju saata, kuid vanaperemees Oti palvel korjas mõisnik need kirjad ära. Üldiselt ei saa öelda, et Kitzberg hiilgaks siin psühholoogilise realismiga; eks mingil moel oleks võimalik paralleele tõmmata Juhan Liivi “Varjuga”, mis ilmus küll kümme aastat hiljem ehk 1894 (ehk siis Liiv võinuks olla tuttav Kitzbergi kurblooga?).


17 märts, 2025

Lüüli Suuk - Elekter meie vahel (Elekter meie vahel, 2025)

 

Raamatu nimiloost pärineb ehk ka kaaneillustratsioon. Nagu eelmiste lugude puhul, nii ka siin muistne maailm, aga vast natuke teistsugusest puust (ja miks elekter siis ikkagi pealkirjas … no eks see selgu epiloogis).


Lugu siis armastajapaarist (Vihavald on päris kummaline valik, Rahe nimekuju meenutab veidi seda külavanem Raaket), kelle küla ründavad soerdid. Nende elajate eripäraks on pikk piitsalik keel, mis on tapvalt mürgine. Rünnaku puhkedes saadetakse naised, lapsed ja vanurid soosaarele varjupaika; mehed jäävad soerditega võitlema. Peale madinat võetakse ühendust esivanemate vaimudega ja mis selgub - Kõuemanaja, ammuste aegade õudus, on naasmas ja nõuab inimohvrit. Või muidu.


Või muidu ongi soerditel kaval plaan - kuid sellest saab teada Rahe, kes teeb kaupa ühe soosaare ümber ujuva näkiga (vastutasuks nõuab see Rahelt platsentat, et end tugevamaks turgutada). Vihavald aga ootab ellujäänute soerdite uut rünnakut.


Muidu puhas muinasfantaasia saab loo epiloogis teaduslik fantastika lisamõõtme, mis otseselt pole just vajalik, aga noh, lisab värvi. Tekst on vähe “realistlikum” kui kogumiku eelmised kaks teksti - kuivõrd pole siin sellist paralleelühiskonda nagu näiteks haldjad. Ehk veidi lähedane Tuuli Tolmovi hiljutisele triloogiale.


14 märts, 2025

T. Kingfisher - Jackalope Wives and Other Stories (2017)

 

Mitu aastat ikka nihelesin, et kas tellida see raamat või mitte, aga noh, kui lõpuks käes, siis ikka päris mõnus lugemine ja seega tasus ära küll. Eks hinnete keskmise poolest (5,6) oleks kiusatus võrrelda Theodora Gossi hiljutise valikkoguga (5,9) - kuid seda oleks õigem teha siis, kui ilmuks Kingfisheri enda valikkogu; kuigi paistab, et viimastel aastatel on Kingfisherilt avaldatud eelkõige peamiselt romaane ja lühiromaane (“Thornhedge”).


Laias laastus on tekstidel üsna sarnane lähtealus - kangelaseks on pigem elu teises pooles naine, kes elab kuskil väikelinnas või väikelinna läheduses, ning omab sidet vähe maagilisema maailmaga (mitmes tekstis ongi tegemist nõiaga) või siis avastab maagilise maailma eksisteerimise. Eks mõned tekstid on muinasjututöötlused ja mõni tekst on vaade maagilisemast maailmast ja selle toimimisest meie maailma tingimustes. Ja eks mitmel puhul võib rääkida tumefantaasiast või horrorist (igatahes ta romaanid on vist kõik sellelaadsed).


Jackalope Wives • 5/10

Wooden Feathers • 6/10

Bird Bones • 6/10

That Time with Bob and the Unicorn • 6/10

Razorback • 6/10

The Dryad's Shoe • 7/10

Let Pass the Horses Black • 5/10

Telling the Bees • 5/10

The Tomato Thief • 6/10

Origin Story • 5/10

Pocosin • 5/10