Vandana Singh - Widdam (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Cli fi lähitulevikust ehk maakera olukord on keeranud üsna jamaks. Kliimasoojenemine on viinud lume kadumiseni, kõrbestumisele lükkab hoogu juurde aina suuremastaabilisem maavarade otsimine - on loodud autonoomsed tehisaruga megamasinad, mis võivad maapõues leiduva nimel terveid mägesid läbi jahvatada. Sellest siis ka põhjaveevarude vähenemine ja muu looduse häving. Ühesõnaga, aeg, milleni ei tahaks elada (jajah, täname Trump ja co’d).

Loos on kolm vaatepunkti - indialasest ajakirjanik Delhis, indiaani päritolu New Mexicos ja rootslasest megamasinate leiutaja poeg. Põhirõhk on ajakirjanikul, kes kogeb Delhi kõrbestumist ja ühiskonna lagunemist, ning kelle armsam on läinud Kuule maavarasid otsima. Widdam on ajakirjaniku üldnimetus sellele ökoloogilisele hävingu põhjustajatele; ta tunneb huvi, miks on kadunud avalikkusest see rootslasest megamasinate leiutaja, miks teda maha vaikitakse; ta võtab ühendust selle rootslase pojaga, et rohkem teada saada. New Mexicos on naine sattunud oma lapsepõlvemaadele, kus tal on üllatuslik kohtumine ühe lindpriist kaevandusrobotiga, mis otsib omale pühakut. Eks kõikjal maailmas on roboteid, mis võivad hakata käituma irratsionaalselt ja põhjustada inimestele kahju.

Ühesõnaga, kolm vaatepunkti maailma eri otstest - India keskosast, kadunud polaarjoone kandist ja Ameerika aladelt. Autor pole läbinisti pessimistlik, ehk on nii üks protsent lootust ka. Aga nojah, pärast meid tulgu või veeuputus.

Elizabeth Bear - Okay, Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis ekstsentrikust rikkur-leiutajast, kes on lasknud ehitada mägedesse sellise turvamaja, kus ta oleks kindlustatud kõikide väliste ohtude vastu. Ainult et … kui turvamaja langeb häkkerite mõju alla ning seetõttu lähtub edaspidi sellest, et välismaailmas toimuva zombimöllu pärast tuleb iga hinna eest omanikku varjatult sees hoida, siis on jama lahti ning isegi häkkerite lunarahanõue on selle kõrval teisejärguline.

Kuidas siis sellises olukorras käitud, kui maja karistab sind katsete eest välisilmaga ühendust võtta? Näiteks mitte lastes sul magada? Et tegu on ekstsentrikust leiutajaga, on ta kaastöötajad harjunud, et mees võib etteteatamata määramata ajaks kaduda, seega pole lootust et teda tõsisemalt taga otsitakse. Lisaks lähevad maja ja mehe suhted üha rohkem sassi …

Eks pool lugu on enamvähem selline klišeelik, aga teine poole kogub juba tuure üles. Lõpplahendus läheb küll vähe traditsiooniliseks.

Omal moel päris hämmastav, kuidas sellist tuntud autorit tutvustatakse muuhulgas sellega, et tal on veel tuntum elukaaslane.

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Alyssa Wong - Olivia's Table (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu omapärasest hingedepäevast, mis toimub Ameerika ühes endises kaevanduslinnas - mille ainsaks atraktsiooniks ongi jäänud see, et linn kubiseb sinna jäänud vaimudest ehk siis kaevandusõnnetustes hukkunud või siis muidu otsa leidnud inimestest. Igal aastal augustikuus toimub suur hingedeaeg, mil need muutuvad nähtavaks ka tavainimestele - mistõttu siis sõidetakse vaatama neid õnnetuid olendeid; mõned neist on koguni laiemalt tuntud.

Omal ajal oli sinna kaevandusse toodud palju hiina kaevandustöölisi, nii on hingedeaja söömaaja korraldamine enda kätte võtnud hiina päritolu naine - kui pakud neile süüa ja oled aupaklik, sis saavad hinged siit edasi liikuda. Nii siis valmistatakse neile kõiksugu riisi ja liha ning kantakse see peolauale, kuhu kogunevad siis need vaimud, kes selleks võimalus on.

Loo peategelane on neiu, kes korraldab esmakordselt seda peolauda. Varem tegi seda ema, keda neiu oli aidanud, aga nüüd on ema lahkunud ning peale linna kutset tuli ta ise. Ettevalmistuste käigus meenutabki tütar oma ema ja seda, mida talle õpetati inimeste ja hingedega suhtlemisel. Ja veel see põhjus, miks ta üht hinge veel kord tahab kohata.

Igati emotsionaalne tekst täiskasvanuks saamisest. Algselt ilmunud aasia müütide tõlgenduste antoloogias (noortele).

Mairi Laurik "Grathelia : me jäime ellu" (Lummur, 2024)

Ootamatult mõnus kerge ja tempokas noortekaks, millega üks puhkepäevake aega veeta. Alguses ehmatasin võõra planeedi ja põlvkonnalaevade teema peale pisut ära, ma ei teagi, miks ma pelgasin, et see osa kuidagi kunstlikult ja kulunult välja kukub, aga seda siiski ainult korraks, sest tegelikult jooksis lugu algusest lõpuni vägagi mõnusa orgaanilise tervikuna.

Sündmuspaigaks on siis üks Grathelia nimeline planeet, kusagil kaugel kaugel kosmoses ja ajas. Inimasustus planeedil on vaid mõned sajad aastad vana, kuid et selle on aluse pannud mitu erinevat laeva, milledes nende märksa pikema teekonna jooksul on jõudnud suletud süsteemides areneda erinevad kultuurid, siis on ka planeedi ühine asustamine ning uuesti ühtseks tsivilisatsiooniks sulandumine olnud mõnevõrra väljakutserikas.

Noh, kõik see kõlab päris kena isutekitajana teadusulme austajale, lisada juurde veel suuresti alles tundmatu loodusega planeedi saladuste avastamise võimalus ning nagu olekski juba materjal koos, aga tegelikult on see raamat siiski ikkagi noortekas. Lugu sellest, kuidas peategelanna 16-aastane Sara ja, minu meelest siiski pisut vähem kesksel kohal, kuigi mahuliselt eraldi looga teise minategelasena samuti peategelane, Trev omapäi ja oma peredest lahus alustavad planeedi erinevatest punktidest teekonda, et siis – ma arvan, et siinkohal ei ole küll eriline sisu reetmine seda välja öelda – lõpuks kokku saada. Natuke kooliolmet, omapäi hakkama saamine, mure perekondade pärast, päritoluküsimused ja teineteiseleidmine on üsnagi klassikaline noortekavärk.

Kui nüüd tundus, et sellest kõigest juba piisab, et lugu kokku saada, siis on jäänud veel mainimata, et tegelikult on tegu ikkagi katastroofilooga, sellise väga päevakajaliselt ja värskelt mõjuva katastroofilooga sealjuures, ning just nimelt läheneva katastroofi ärevus on täpselt see, millega raamat algab. On koduloo tund ja kätte on jõudnud hetk, mil väljasaadetud lõhkekeha peaks hävitama planeedile läheneva asteroidi. Terve planeed inimesed on asteroidi märkamise ning tolle kursi väljaarvutamise hetkest peale elanud läheneva ohu ärevuses ning valmistutud on kriisivarude ja varjumiskohtade osas. Samuti peaks just algama plaaniline distantsõppe nädal ning samuti on planeedil parajasti mürgist ainet eritavate taimede õitseaeg, mis tähendab vajadust kindlas kellaajavahemikus hermeetilises puhta õhuga ruumis viibimise või hapnikuga kaitsemaskide järele. No kas ei kõla mitte paljutki sellest nii olevikust kui lähiminevikust üsnagi tuttavlikult?

Edasi järgnebki üks neist „mis siis kui“ stsenaariumitest, millest me vähemalt meie kandis oleme siiamaani pääsenud, aga Grathelia elanikud peavad korraga hakkama maadlema nii energiakriisi, sidekanalite, toiduvarude, kaitsemaskida, isikliku turvalisuse ning massilise surma ja hävinguga ajal, mil tavapärane maailmakord häiritud saab.

Seega võib öelda, üks asju, mida selles raamatus kindlasti nautisin, oli erinevate elementide rohkus – ulmest ja maailmaloomest ja noortekateemadest kuni vägagi päevakajaliste katastroofiteemadeni. Kuid kõige olulisem selle juures on see, kuidas kõik need erinevad aspektid üheks sujuvaks ja läbipõimitud ning üksteist toetavaks tervikuks on kirjutatud. Katastroofiteemad on Grathelia oludes täpselt parasjagu distantseeritud ja nihkes, et neid vabalt läbi mängida, ilma, et peaks hakkama realistlikult sünget tulevikku ennustama või alternatiivajalugu kirjutama jne, samas on maailmaloome saanud samuti täie tähelepanu ning on täpselt samapalju väärtus iseeneses. Õigupoolest on tekitab see maailmaloomeline pool hoopis täiesti õigustatud ootuse, et raamatule peaks ilmuma järg – kui mitte samade tegelastega, siis samas maailmas kindlasti. On ju planeedi kohaliku elustikuga seotud müsteeriumid tõstatatud, ent ilma mingisuguse erilise lahenduseta (kuigi, esialgu tundub vähemalt see osa piisavalt tüüpilise maiguga, et selle võib ka kohustuslikuks taustaelemendiks lugeda ilma, et eraldi uurimist ja lahendust vajaks); ning samuti antakse üksjagu detailseid üksikasju, mis vastasel juhul kuidagi lihtsalt ripakile jääks… Lisaks peab mainima veel, et planeedi ajaloo esitamine õpilaste lühiesseedena oli väga hästi õnnestunud lüke – ühest küljest loomulik jaotus parajateks infoportsudeks, teisalt võimalus erinevatel teemadel läbi noorte tegelaste mõtiskleda, kolmandaks väga hea vahend katastroofijärgses maailmas, kus muidu pelgalt nimedeks jäänud taustategelased, kellest paljud ei pruukinud elusana raamatu lõppu jõuda, omandasid järsku kohalolu ja terviklikkuse, andes lisadimensiooni toimunud hävingule.

„Grathelia“ muidugi ei olegi ainus sellesse maailma paigutatud tekst – autori eessõnast saab teada, et tegelikult sai see maailm alguse hoopis 2022. aasta Reaktori novembrinubrisse kirjutatud jutust, mis raamatu lugeja jaoks töötab nüüd justkui omamoodi lisapeatükina ja on samuti täiesti loomulikus kooskõlas ning seotuses raamatu sündmustikuga – astuvad ju sealgi peategelased korraks läbi raamatukogu varemetest, mille korrastamisega lühijutus ametis ollakse. Ahjaa, siinkohal võiks välja tulla ka ühe kriitikanoodiga – lühijutus nimelt virnastatakse päästetud ilukirjandust temaadiliselt selle järgi, mis laadi praktikas rakendavat infot need sisaldavad, sest ka ilukirjandusest võib leida kasulikke praktilisi teadmisi. Ning selles valguses oleks olnud lihtsalt imeline, kui kogu selle suure õunte moosistamise ja konserveerimise peale, mida tehakse ohtralt nii lühiloos kui raamatus (elagu maamajad, õunaaiad ning traditsioonilised peenramaad, eksole), oleks edasi antud ühtlasi ka detailne õpetlik ja töötav õunamoosi retsept. Ja/või kaminas improviseeritud ahjuga kuklite valmistamise juhised. No need asjad peaaegu olid, aga siinkohal oleks tõeline käsiraamatulik detailsus olnud suureks boonuseks. Noh, okei, lõkke peal putru keedeti, kuigi ma ei tea millest võiks Eesti tingimustes kuhugi võsasse ööbima sattunu üldse saada putru keeta, viljateradest sügisel?

Nojah, see selleks.

LISATUD: Läks täiesti meelest mainida, et on vahelduseks jälle väga tore, kui raamatus on illustratsioonid sees. Ja esikaas ja köide üldiselt on ka sümpaatsed.

Jaagup Mahkra: Must vend

ARVUSTUS SISALDAB SPOILEREID!

See juhtus jälle!
Mahkrat lugedes olen korduvalt kogenud, kuidas loo algus tundub igav ja tavapärane - ent siis keerab ta alguses öeldule vinte peale ja sisse, annab rohkem ja rohkem detaile ning korraga on igava tavapärasuse asemel lugejal ees kui mitte ennenägematu, siis vähemalt väga harva nähtav imeline pildike. 
Olin selleks "Musta venda" lugema hakates valmis, meenutasin endale, et kui algus ei meeldi, oota veidi ... aga seekord meeldis algus mulle hirmsasti. Esimene lehekülg ja ma olin väga konksu otsas, et mis toimub, kuidas, kes ... ja siis tuli pettumus. 
Tagaigatsetud Turesta pole mitte vana õpetaja või sõber või isegi valitseja, see on naine?! Kallim-naine?! Oh taevas, milline tüütu klišee ... 

Ja 25 lk hiljem olin muidugi täiesti haaratud. Sest klišeel on nii palju nukke, mitteinimesed on nii lahedalt tehtud - selle kahehingeliste rassi eest võiks auhinna anda, - nii palju on teistmoodi, kui "tavalises" raamatus, et ka tuttavate klišeedega mängimine on põnev ja kaasakiskuv. 
Isegi Turesta inimesena hakkas meeldima ... ja siis tegi Mahkra veel korra Mahkrat. 

Lugu läks natu rabedaks. Olid intensiivsed stseenid, mis samas päris nii intensiivsetena välja ei tulnud, kui vist pidanuks, ja veel kahe tosina lehekülje järel pöörati kõik tõed mitte ainult tagurpidi, vaid ka pahupidi. 
S.t. ma pidanuksin ju selleks valmis olema olnud. Mahkra ju. See on tema tüüpiline loostruktuur, et protagonist osutub pahaks. 

Vist. Ma tegelikult ei ole teda nii palju lugenud, et kindel olla. Lihtsalt nende asjade põhjal, mida olen, on "tüüpiline".

 Seekord osutub peategelane hulluks. Kõige hullemaks.
Aga ma ei olnud valmis. Autor üllatas mind taas.
Kas selle väljakirjutamine on lugemisrõõmu rikkumine?

Samas ma ei saa sellest loost teistmoodi kirjutada. Sest just see struktuur, et mida ja kuidas peategelasest näidatakse, on kandev. 
Ma isegi ei tea, kas see lugu meeldib mulle või ei. 
Väga Mahkra igatahes. 

BAAS

Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

Mary Robinette Kowal - The Worshipful Society of Glovers (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris omapärane fantaasiamaailm, kus kindad annavad nö vunki juurde. Loo peategelane Vaughn on selliks ühe sellise kindameistri juures ning oma töös päris hea, ta võiks tasapisi mõelda ise meistriks saamisest. Kuid tal on langetõve põdev õde, kelle heaolu eest kannab vend igati hoolt - mis aga tekitab pingeid meistriga, kuna õe hoolitsemise ja langetõvehoogude tõttu jääb Vaughn vahel tööle hiljaks.

Mistõttu selle heastamiseks töötab ta hiliste õhtutundideni, kuni ükskord jääb seetõttu röövlile ette - kes võtab temalt lisaks riietele ka töökojast kaasa võetud (aga seda ei tohtinud teha) tööriista ja kinnaste tegemiseks mõeldud naha (sest noormehel on neid … vaja), lisaks peksab röövel oma ebaseaduslike jõukinnastega Vaughni vaeseomaks. Meister sellest leebemaks ei muutu ja Vaughn peab nüüd tööga varastatud asjade väärtuse tagasi maksma; lisaks ähvardab meister teda “vallandamisega”, mille järel ei saaks noormees enam kuskil kindategijaks õppida. Meeleheitlik olukord ja Vaughn otsustab teha valmis sellised kindad, mida saaks vahetada mõne mitte nii seaduskuuleka haldjaga, kes võiks siis vastutasuks anda sellised kindad, mis raviksid ta õe langetõbe. Üsna vale otsus …

Kohati päris traagiline, samas muidugi see kindamaailm, mida ohjeldab oma raudsete reeglitega kindategijate gild. Ja kui on juba erilised kindad, siis selleks on vaja vajalik ka eriline nahk - näiteks lastelt või neitsitelt või kellelt iganes saaks kinnaste jaoks vajalikku mõjujõudu. Meeleheitest teeb Vaughn õige mitmeid otsuseid, mis viivad ta üha sügavamale rappa, ja noh, haldjamaailma intriigid inimestest just ei hooli.

Rich Larson - An Evening with Severyn Grimes (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Larson tuntud headuses ehk siis tegevusrohke põnevuslugu tulevikumaailmas. Severyn Grimes on ameerika oligarh, kes on juba aastakümneid ja aastakümneid oma eluiga lasknud pikendada, kasutades selleks kehadoonoreid - mitte siis erinevaid elundeid või kehaosasid, vaid kogu keha. Grimes eelistab noorte meeste trimmis kehasid.

Tema viimane keha pärineb ühelt noormehelt, kelle ema igatseb oma kadunud poja järele. Ja et sellistele meestele peab jahti Priesthoodi nimeline rühmitus, lööb ema nendega käed, et saada poja keha tagasi (millele siis poeg “tagasi laadida”) ning Priesthood saaks sellise nende mõistes ebanormaalse oligarhi mahalöömisega kuulsust (ja seejärel lähemale võimu haaramisele). Rööv õnnestubki, aga siis hakkab Grimes oma ellujäämise nimel võitlema, ja selleks kõlbavad kõiksugu võtted.

Larson tekitab oma tekstidega minus ebalust, loeks nagu mingit … ulmetekstimasina toodet: kõik lippab, kõik on käpas, ainult et kaasaelamist ei teki, kuidagi hingetu. Aga võibolla on see lihtsalt minu eelarvamus.

Kai Ashante Wilson - The Lamentation of Their Women (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Rassismiteemaline fantaasia ühest New Yorgis elavast mustanahalisest noorpaarist, kelle saatan valib välja oma tööriistadeks. Neid võtavad oma võimusesse surnud nõiast sugulase korterisse peidetud matšeete (naisele) ja pumppüss (noormehele) ning nende sihtgrupiks saab politseinikest valged mehed. Ja neid langeb nagu loogu (vähe gore värk), sekka ka siis mõni teisest rassist politseinik (aga tõesti, kogemata!).

Autor oskab päris hästi kirjutada. Vaatenurk on naise silmist, kes siis oma litsakast biseksuaalse kaunismehega läheb õige massimõrvariks kätte. Tegu pole just mustvalgete kangelastega, neid lihtsalt häirib, et politseikroonikates jms ei näidata kannatavaid valgenahalisi naisi. Ja noh, muidugi politseivägivald kui selline.

Aga jah, New York. Ja see keelekasutus ja noorte mõttemaailm (mis ikka kisub väga rappa peale saatana poolt ülevõtmist). Moraalselt väga tume, lisaks veel kristlikku häma; lugejal on siin vaja ikka tugevat moraalikompassi, sest noh, omal moel läheb tekst päris kaasakiskuvaks.

Hugh Howey, John Joseph Adams - Best American Science Fiction and Fantasy (2024)

 

Selle antoloogia lugemine tekitas kahetisi tundeid. Niisiis - kas koostajatel on seekord nö parem maitse kui kahel eelmisel aastal (2022 ja 2023) või siis ise olen hakanud lahjemalt hindama (uh, meenub see eesti hopepunki antoloogia). 20 tekstist vaid üks on paras käkk ja üks vähe nõrgem lugu, ülejäänud kenasti harju keskmised või siis vähe üle keskmise - nojah, niisiis üle keskmise antoloogia, kuid teravamate tippudeta.

Kui hinnete keskmist vaadata, siis teadusliku fantastika pool 5,1 ja fantaasia osa 5,3; kogu keskmine niisiis 5,2 - ehk siis hulga kõrgem kui kahel möödunud aastal (2022: 4,9 ja 2023: 4,8).

Võiks öelda, et lood on pigem nö eesrindlikumast kui traditsioonilisest ulmest, nii on siin kasvõi LGBT temaatikat päris palju. Eks puhtalt fantaasia osa on pigem taas vaeslapseks - see on kas kaldu teadusliku fantastika poole või siis üldse tumefantaasia või puhas horror (heldimusega meenutan Alix E. Harrow teksti). Ja noh, Ameerika kui selline: on tekste, mis tugevalt seotud americanaga, ja on siis tekste, mille juured sügavalt muude maade mütoloogiates.

Eks see on masendav, et selliseid ülevaateantoloogiaid sama hästi kui polegi alles jäänud: on keegi Allan Kaster oma erinevate valikutaga, Neil Clarke’i valik on ajalises nihkes (2024. aastal ilmunud on siis 2022. aasta kohta), mingi arusaamatus paistab toimuvat Paula Gurani fantaasiakogumikega (teine pole ilmunud ja nüüd on väljas kolmas?). Jonathan Strahan teeb nö tavaantoloogiaid, Rich Horton postitab vaid oma blogis ja mõnes netiväljaandes. Aga noh, sellist juttu olen ajanud viimased paar aastat ja eks eluke veereb ikka omasoodu edasi. Vähemalt saab siis mingi maitse suhu Adamsi ja ta külaliskoostaja valikutega.

FANTASY

4/10 “The Ankle-Snatcher”  Grady Hendrix

6/10 “Bari and the Resurrection Flower” Hana Lee

5/10 “The Blade and Bloodwright” Sloane Leong

6/10 “Bruised-Eye Dusk” Jonathan Louis Duckworth

5/10 “Disassembling Light” Kel Coleman

5/10 ”Eye & Tooth” Rebecca Roanhorse

6/10 “How to Raise a Kraken in Your Bathtub” P. Djeli Clark

5/10 “If Someone You Love Has Become a Vurdalak” Sam J. Miller

6/10 “John Hollowback and the Witch” Amal El-Mohtar

5/10 “Resurrection Highway” A.R. Capetta

SCIENCE FICTION

6/10 “Calypso’s Guest” Andrew Sean Greer

5/10 “Emotional Resonance” V.M. Ayala

6/10 “Falling Bodies” Rebecca Roanhorse

5/10 “Form 8774-D” Alex Irvine

2/10 “The Four Last Things” Christopher Rowe

6/10 “How It Unfolds” James S.A. Corey

5/10 “The Long Game” Ann Leckie

5/10 “Once Upon a Time at the Oakmont” P.A. Cornell

6/10 “Window Boy” Thomas Ha

5/10 “Zeta-Epsilon” Isabel J. Kim

Greg Egan - The Discrete Charm of the Turing Machine (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Lugu lähitulevikust, kus üks mees avastab, et nende elukorda juhib tehisaru. Kuid sellele ei ole vaja niipalju inimestest oskustöölisi, sest noh, ta ise teeb seda odavamalt ja sobivamalt. Mistõttu siis vallandatakse kõiksugu inimesi, ükskõik kui hästi nad oma tööd teevad.

Seejärel tekib töötuks jäänud inimestel mure, kuidas hakkama saada pangalaenude ja elamiskuludega ja mis kõik veel. Mitmeid kuid tööd otsiv peategelane avastab hämmastusega, et nii mitmedki temasugustest saavad tegelikult mingi vähe kummaliste töödega elu sees hoitud ning kui tema perekonna olukord läheb eriti hapuks, pakutakse tallegi midagi. Tema järeldus: see on midagi sarnast kodanikupalgaga, see on võimule (või noh, tehisarule) odavam kui et tänavatel mässaksid töötud. Aga jah, kas nii peaks olema?

Omamoodi maiuspala kõiksugu vandenõuteoreetikutele - tehisaru on meie eluolu üle võtnud, aga ei taha, et me sellest õieti aru saaksime. Või noh, igaühele oma, igaühele vastavalt vajadustele, ka vandenõuteoreetikud peavad saama oma mullis edasi elada. Vaevalt, et Egan selle teksti sellistele friikidele kirjutas, lihtsalt nägemus ühest veidralt turvalisest tulevikust … mis pole just suurem asi, aga kuidagi hoiab talutavalt hinge sees.

R. S. Benedict - My English Name (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris veider ja mõnel moel häiriv tekst. Mingisugune olend (mis täpsemalt, jääb selgusetuks; tõlgendajad peavad enamasti tulnukaks) võtab endale (järjekordse) inimese keha (kuidas, jäävad detailid õnneks täpsustamata) ja hakkab niimoodi kaasaegsel Hiinamaal inglaseks. Ja noh, selliseid võõraid kasutatakse seal heal meelel ära, eriti kui selline inglane on viisaka välimusega (erinevalt reaalsetest õllekõhtudest). Sobib nii reklaamideks, ärikohtumiste kaaslaseks kui ka keeleõpetajaks. Peamiseks töökohaks saabki inglise keele õpetamine (eks ta isegi peab oma keeleoskust kohandama).

Et ta on … selline olend, ei saa ta olla nö 100% inimlik - ta kannab inimnaha ülevõtmise tõttu oma kaelal alati salli (sest muidu), ta nahk on liialt õrn, et inimestega lähemalt suhelda, söömise-joomise etendamine on päris keeruline (sest see tuleb kuidagi sisemusse vastu võtta, hoiustada ja siis uuesti välja saada, enne kui see jõuab kahjustusi tekitada).

Aga selline kena mees äratab tähelepanu, muuhulgas ta tööandjal, kes sooviks arendada õpetajaga mõnd homoseksuaalset suhet (ise on ta muidugi abielus jne). Ka olend tunneb tema suhtes läheduse või armumise tunnet, mis, noh, muudab olukorra segasemaks. Seda enam, et mõne aja pärast tunneb olend, et ta inimkest hakkab kasutamise tagajärjel lagunema.

Oeh, päris segane ja omal moel kaasahaarav tekst. Ja see kaasaegse Hiina olude kirjeldamine (autor on olnud seal sellelaadne keeleõpetaja). Ja see lõpuni selgusetus, mis olendiga õieti tegu on. Omal moel horror.

Usman T. Malik - The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Idamaine lugu maailma loomisest, või õigemini mälestused sellest, mis on kandunud läbi aegade tänapäeva.

Loo jutustaja on pakistani juurtega ameerika noormees, kes on oma Pakistanis sündinud vanaisalt kuulnud igasuguseid lugusid tema noorpõlvest - muuhulgas siis Lahores elanud printsessist, kelle suguvõsa oli kaotanud oma valdused Briti impeeriumile ja kes oli nüüd nii vaene, et pidas teemaja. Aga jutud käisid, et selle teemaja ees kasvaval eukalüptipuus peitus džinn, kes kaitses printsessi. Vanaisa, kes tollal oli noor poisike ja külastas seda teemaja, tahtis sellest olendist rohkem teada. Ja teada ta sai.

Lugu ongi sellest, kuidas peategelasele ei anna rahu need lapsepõlves kuuldud jutud - pealegi, kui ta avastab vanaisa surma järel ta päeviku, siis selgub, et vanaisa jättis nii mõndagi rääkimata; õigupoolest pea kõik. Saladus näib nii rahutukstegev, et peategelane on valmis maha jätma oma armastatu ja sõidab esmakordselt Lahoresse, otsima midagi, mida vanaisa võis sinna aastakümneid tagasi jätta. Iseasi, kas see just kedagi õnnelikumaks teeb.

Jutustuse või koguni lühiromaani mõõtu tekst on kirjutatud päris paeluvalt - üheltpoolt peategelase 21. sajandi olud Ameerikas ja Pakistanis, teiselt poolt vanaisa rännakud alates 1950. aastatest. Ja siis muidugi see mütoloogia aegade algusest; kui koraanipärane see olla võib, ei oska küll kuidagi kommenteerida. Igal juhul, päris põnevalt koostatud põnevuslugu, ja eks ole siin oma osa ka eksootikal.

C.K. McDonnel: See võluv mees

Endine standupkoomik kirjutab ulmekrimkasid ohtra huumori ja võigaste detailidega.

S.t. see ei ole raamatu sisu, vaid kirjeldus. Autor on endine stand-up-koomik. Raamat on enam-vähem ulmekrimka, aga väga huumoriküllane. Lisaks on meeldiv näha, kuidas kirjeldatud maailmas, maailmas, mis võiks olla meile päriselust igati tuttav, on kõik normaalsused normaalsed. 

Naisinimesed on täisväärtuslikud inimesed, omavahel sama erinevad kui mehed. On esindatud, ent mitte abusrdselt rõhutatud igasugu nahavärvid ja seksuaalsused - siin raamatus, muuseas, tegutseb ka neljavärvilise näoga isik. Keegi ei ole vähem inimlik isik seepärast, et ta on paks, neitsi või koristaja, haiseb või on loll ning ülbe. 
Ok, teatud rahulolematust on märgata meeste suhtes, kes vanguvad piiri peal, kust ühel pool on seksuaalkurjategijad ja teisel mitte kurjategijad, vaid lihtsalt mölakad, aga see on mulle kui lugejale väga arusaadav rahulolematus. 

Aa, raamatu sisu?
Sisu on, et igal pool ilmuvad välja vampiiritunnustega isikud, aga kõik teavad (võlurid, kohajumalad, koeraks muutunud inimesed, Kummaliste Uudiste töötajad, Rajajad, KÕIK), et vampiire pole olemas. 
Mis toimub?
Miks toimub?
Kas seda saab peatada? 
Kuidas?

Pean tunnistama, et mulle meeldis peaaegu kogu raamat ja peaaegu kõik liinid. Ahastuses kollane ajakirjanik. Peaaegu normaalse baarina näiva pealispinna tegutsevad suured maagilise jõuga sõdalased. Altari ette jäetud neiu. Endine politseinik ja tema poeg. Maagiliste juhtumitega tegelev politsenik. Cog ja koer Zeek. Kummalise Sõnumite töötajad. Isegi Hannah, peatoimetaja abi, kes oli vbla natuke liiiiiiiiiga nunnu ja vanilje, oli ikkagi sümpaatne. 

Aga see osa, mis tegeles ahnete ülbete inimestest meedia- ja kohtinguäppide hiidudega, jäi lahjaks. Ehitati üles suure teemana ja lõpuks selgus, et aa, üks firma asutajatest-omanikest on päris jobu ja teine tahab seda varjata. Nagu - me juba teadsime, et nad on ebameeldivad inimesed. Keegi ei saa niisugust firmat üles ehitatud, olemata vähemalt 70% mölakas. Kuid suur paljastus ja draama lõpus mitte ei andnud mulle: "Kõik on veel hullem, kui ma arvasin!" vaid "Aaa. Oot, teoreetiliselt võib ta siis ikkagi suht moraalne inimene olla muidu isegi? Issake. Seda ma küll ei oodanud."

Muidu: tore raamat. Selline, mis ununeb kähku, ent käsilolemise ajal pakub meeldivalt pingelist meelelahutust ning ei solva lugeja intelligentsi.

Hyperebaaktiivne

Karl Martin Sinijärv

Kairi Look - Tantsi tolm põrandast (2025)

 

Kirjeldus, kuidas lapsest kasvab tütarlaps ja siis neiu ja naine. Tinglikult võiks jagada raamatu kolmeks: kõige suurem osa on lapsest tütarlapseks sirgumisest, siis lühemalt tütarlapse ja neiu periood ning viimaks neiust naiseks. Muidugi, soo esiletõstmine võib kõlada muidu kui teksti alahindavalt, aga antud juhul on see vast õigustatud.

Ajaliselt on rohkem pidepunkte esimeses osas, nii on siin lapse vaatepunktist nähtud mitmeid sündmusi laulvast revolutsioonist taasiseseisvumiseni ja sellele järgnevast. Kui ma ei eksi, siis peamiselt Mustamäel (muidugi, trolle sõidab mujalgi); raamatu lõpupoole õpinguaastad näivad toimuvat Amsterdami laadses linnas. Aga aeg on muidugi kummaline nähtus, nii on esimeses osas väga nähtaval vanaema (raamatu tagakaanel on küll jutt vanavanaemast). Ja vanaema, tal on side hoopis varasema ajaga, 20. sajandi esimese poole eluoluga kuskil maakohas, kus inimestel oli teistsugune mentaliteet kui lapse kaasajas; ning see segu loodus- ja ristiusust kandub omakorda edasi lapsele - mis siis omal moel põhjustab hingelise segaduse kui taasiseseisvumisele järgneb kauboikapitalism oma uute nõudmistega elus läbi löömiseks (nt lk 99).

Tegelasi just palju pole - vanaema, ema, isa, vend ja mees. Ühel hetkel lahkub vanaema, ühel hetkel ema. Jääb tütar, üksi, kuhugi, seni veel kindla pidepunktita, varbad otsimas oma juuri. Kuskil on veel isa, kuskil on vend, kuhugi jäi mees.

Tegemist on tundliku, aistingulise proosaga, mistõttu lugemis- ja tõlgendamisvõimalusi on vast igale lugejale omasoodu. Eks algul tekkis paralleel Pihelgase “Lõikejoonega”, kuid tekstid on ehk liialt erinevad (kuigi jah, mõlema teksti peategelased jõuavad omadega viimaks suguvõsa maakodusse - Looki puhul jääb see viibimine küll õige hämaraks). Igasugu tsitaadimaterjali oleks siin küllaga, aga raske on kontekstist välja rebida. Hiljuti andis Look raadiointervjuu, kus seletab päris palju raamatutegelaste tausta; tasub kuulata. Ja noh, kahjuks ma ei oska ise huvitavamalt sellest teosest kirjutada.

Loomingu Raamatukogul nüüd mitmendat aastat järjest igati intrigeeriv avaraamat (2022: Heinsaar “Ööpäevik”; 2023: Kruusa “Üleelamiste vanake”; 2024: Pihelgas “Lõikejoon”), väga meeldiv.

Sam J. Miller - Ghosts of Home (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Fantaasia kinnisvara teemal ehk lugu sellest, kui majadel on oma koduvaimud, mis vajavad, et kodudes elaksid inimesed. Sest tühjad majad võidakse muuhulgas maha tõmmata, eks ole. 

Loo peategelane Agnes töötab alltöövõtjana panga heaks, tema ülesandeks on kantseldada neid maju, millest inimesed on võlgade tõttu välja tõstetud, ning seetõttu siis on majad täielikult panga omanduses. Agnes ise ei oma kodu või üürikorterit; tänu Agnese kaebusele on ta ema oma kodust välja tõstetud (tänu sellele sai ta selle töökoha) ning naine elab nüüd autos, magades selle tagaistmel.

Majavaime on erinevaid, mingil moel võib neis väljenduda midagi omast omanikule - nii satub Agnes ühes tühjas majas kokku Micah’ga, kes näeb välja nagu kodutu, aga selle alt paljastub tegelikult õige ihaldusväärne noormees. Kuid inimesed ja vaimud, neil ei saa olla suhet … Või noh, nagu Agnes peagi avastab, saab küll.

Ühtlasi avastab naine, et pank on lammutanud mitmeid maju - koos siis vaimudega. Aga mida saab temasugune naine teha oma tööandja peatamiseks?

Et siis, igati tänapäevane fantaasialugu, vahest koguni de Linti maiguline linnafantaasia. Kui hiljuti arvasin, et Milleri tekstidel on ikka geiteema sees, siis siin ei tuvasta küll midagi. Aga jah, mis on kodu ja kuidas toimib kinnisvara; Miller annab siin kuidagi üllatavalt traditsioonilise viisi.

Greg Bear - The Machine Starts (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Lugu ilmunud Microsofti ulmeantoloogias ja on hoiatuslugu kvantarvuti asjus.

Ameerikas on riiklikult toetatud teadlaste seltskond, mis tegeleb kvantarvuti arendamisega. Katsed midagi tööle saada on seni ebaõnnestunud, ning iga järgmise korraga püütakse käivitada üha võimsamat kvantarvutit - enne kui lõpetatakse rahastus. Viimaks õnnestub midagi tööle saada - kasutades selleks õige mitteortodoksseid lähenemisi, ja tõepoolest, masin suudab töödelda hiiglaslikke andmehulkasid, ja vägagi muljetavaldava kiirusega.

Kuid peategelast (ehk üks geeniustest teiste geeniuste hulgas) vaevab kummaline probleem - kuigi nende töökoht on ülimalt turvatud, jätab keegi talle sõnumeid, soovitades ühele või teisele segadust tekitavale asjaolule tähelepanu pöörata. Ja tõepoolest, paistab, et see kvantarvuti on avanud ühendused multiversumitega, kust korraga ilmuvad siia maailma teadlaste teisikud. Ja teoreetiliselt võiks neid olla hulga enam kui Maal üldse inimesi … 

Kõik see kõvaulmeline teoretiseerimine käib mul parajalt üle pea, aga samas on päris huvitav ka. Teksti võikski liigitada omamoodi crichtonlikuks thrilleriks või põnevikuks. Ja noh, kas tõesti võiks kvantarvuti osutuda sedavõrd võimsaks; hoiatav värk! Üllatusega avastasin, et polegi varem Bearilt midagi lugenud.

Gwyneth Jones - Emergence (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Ehk 24. sajandisse paigutv tekst posthumaansusest ja tehisaru vormidest ja ka inimestest ning mis on õieti mis ja kes on kes.

Loo peategelane on 1998. aastal sündinud inimene (algselt siis naine), kes on alati valmis osalema kõiksugu kehamodifikatsioonide eksperimentides ja nüüdseks on ta teadaolevalt üks vanimaid inimesi, olles nii 300 aastane või nii. Aga silme ees on terendamas elust lahkumine (seda küll millalgi tulevikus), sest teda pole enam võimalik tuunida (aga turgutada küll). Sest ega ta pole valmis muutuma, ee, täiesti mitteinimeseks (jajah, mis staatus on sellistel - kas siis Maal või teiste planeetide kolooniates). Ja siis on ta armastatu, keda (või nüüd mida), keda tahaks veel näha, aga kes on nüüdseks kes teab millise eluvormi saavutanud.

Ühesõnaga, tekst täis eri kontseptsioone inimestest ja posthumanismist ja teadlikkuse omandanud tehisaru eri vormidest. Õnneks ei lähe see täiesti rajaniemitamiseks, aga kohati lööb küll selline kõvaulme pea kohale laineid kokku. 

Säde Lepik - Kuidas peletada mutte (2014)

 

Eks paljudel on õnn ja õnnetus elada korteriühistutes, kus tuleb maid jagada muuhulgas erinevate muttidega. Kas nende vastu on õieti toimivat rohtu, jääb küsitavaks, küll aga on võimalik kasutada mitmekesiseid peletusvahendeid, et paariks päevaks mõnest mutist rahu saada. Igal juhul, kui peate jagama ühist õueala, tuleb arvestada muttide või muti käitumismustritega - tunne oma naabreid, et valida sobiv strateegia.

“Mutt on loomult üpris eraklik ja ka liigikaaslaste vastu tõre tegelane. Igal mutil on oma territoorium, kuhu ta ehitab vägeva jahilkäikude süsteemi.” (lk 9)

“Muti meelest lehkavad liiga tugevalt või lausa vastikult ka õitsev valge mesikas, leeskputk, elupuu- ja koirohuoksad, koriander, piparmünt, sidrunmeliss, tükeldatud küüslauk, märg kõdunev adru, männiokka jmt eeterlikud õlid; kange tubaka-, nõgese- ja tomatileheleotis.” (lk 18)

“Laguneva kala hais mutile tõesti ei meeldi, kuid haisutekitaja võib ta oma valdustest järgmiseks hommikuks ka välja visata.” (lk 20-21)

“Mutt tajub helisid ja võnkeid ning aiapidajad on neid peletanud mitmesuguste tiivikute ja käristite klõbina, vuhina ja värinaga. Paraku pole alati tuult ning helide ja võngetega võib mutt ka harjuda.” (lk 22)

“Mõni aednik usub, et mutile ei meeldi sage muruniitmise müra.” (lk 22)