Kui esimesed 50 lehekülge sai loetud nii poole aasta jooksul peale “Reaper’s Gale’i” lõpetamist, järelejäänud 870 läks vähem kui kuuga. Sest … korraga ilmub tegevusse nii mõnigi legendaarne kuju varasematest osadest ja millegipärast liiguvad kõik kokkupõrke kursil. Tõsi, esialgu pole sellest kokkupõrkest suurt mingit aimu ning ei tundu sugugi nii hull olevat kui eelmise raamatu Rhuladi ja Karsa Orlongi ja Icariumi kokkutulek … Aga jah, siin ilmub muuhulgas ka Caladan Brood oma maailmahävitava vasaraga (tõsi küll, seekord ta ei ähvarda sellega kõigele lõppu teha).
See raamat tundub olevat kirjutatud mõnevõrra erinevalt kui eelmised seitse osa, see on kuidagi … kirjutatud ilukirjanduslikumalt (jajah, nagu takkajärgi selgeks sai, peakski see tekst olema Kruppe jutustus oma jumalale; lugedes oli see pea kohe ununenud), palavikuline või koguni hooti poeetiline. Hoolimata kõiksugu süngetest juhtumitest ja ootustest on siin samuti omajagu huumorit (muidugi, ehk olen hoopiski harjunum Eriksoni kirjutatuga ja seega suutelisem tabada niisuguseid nüansse).
Teos on muidugi mahukas ja mõnegi Darujhistani tegevusliini puhul ikka mõtlesin, et kas see ikka niiväga vajas eraldi väljatoomist. Näiteks Gaz ja tema nõiast naine - mida see õieti juurde andis? Ja eks Harllo on ka nagu … ikkagi viieaastane poiss, kas ta just on võimeline selliseks kangelaslikkuseks ja mõttetööks - aga samas, just tema tegevusliiniga seostub selle raamatu kõige emotsionaalsem hetk ehk ennast taasavastava Murillio saatus. Ja Rallick Nom ja Torvald Nom, üks neist võinuks ehk taustale jääda. Või Challice ja tema hävituslik eneseotsing. Ja muidugi need Torvald Nomi endised sõbrad, kes nüüd hakkavad ihukaitsjateks (jajah, huumor ikkagi). Kui nii võtta, siis need eelnimetatud on tihti seotud sarja esimese osa “Gardens of the Moon” sündmustikuga; kuigi jah, Harllo puhul esil see Pannioni hullus (sest emaks on Stonny Menackis).
Ja Darujhistanis on muidugi see erru saadetud Bridgeburnerite seltskond, kes peavad kõrtsi ja millegipärast on keegi palganud Palgamõrvarite gildi nende mahalöömiseks. See päris ei õnnestu ning kaotajaks jäävad pigem palgamõrvarid, aga kahju on siiski sündinud. Nende juures peatub ühtlasi Duiker (“Deadhouse Gates”), kes on justkui võtnud ülesandeks Coltaine’i armee taganemist kirjeldada, aga kuidagi ei leia teda rahuldavat lähenemist - kuni üks külastav bard Fisher (legend ise) pakub oma abi (kes on üks salapärane kuju). Kui ma õieti mäletan, siis malazanlastel pole õieti kokkupuudet Kruppe ja tema kõrtsikaaslastega - nojah, Scillara käis küll seal Duikeriga otsimas Cutterit. Muidugi, tegu on ka suurlinnaga - edaspidi tuleb neil küll Karsa Orlongiga asju ajada, mis iseenesest võib üsna kole olla (kuigi nii Karsa Orlong ja Samar Dev on vaat et mu lemmiktegelased sellest seeriast).
Romaani teine põhiliin ongi siis Pannioni järgne ehk siis Tiste Andii ja Anomander Rake paiknevad nüüd Black Coralis, aga nende ümber keeb üha ohtlikum elu - Pannioni asemel on tekkinud uus Sureva Jumala kultus, mis põhineb õige narkootilisel sõltuvusel ning mis selle üle võtnud jõhkrutsejate poolest hakkab meenutama juba Pannioni koledusi. Asi, mis algul näib lihtsalt inimeste järjekordse tüütusena (sest algselt on seal Itkoviani/Redeemeri kummardamine), ähvardab viimaks sealsed Tiste Andii’d ära mürgitada oma Sureva Jumala vedelikuga (kuidas seda Black Corali juures tehakse, on muidugi … enam kui õudne). Eks siingi võib mõelda, kas neid tegevusliine võiks nii mitmekesiselt olla (eelkõige preestrid siis), kuid neid vast on vaja Anomander Rake’i kirjeldamiseks teose kliimaksi tarvis.
Siis on veel kaks seltskonda, kes on kohale tulemas (ja üks, mis püüab lahkuda). Tulevad Samar Dev ja Traveller, seda siis Karsa Orlongi vägitegude jälgedel (ja milline südantsoojendav kohtumine!). Tulevad Anomander Rake’i juurde reisivad “noored” Tiste Andii’d, kelle tee ristub Sureva Jumala kultuse südamikuga, ning seejärel kohtuvad Kalloriga, kes Darujhistani suundumas, mitte vast kõige selgema plaaniga (tõsi küll, tal on vaja põgeneda kättemaksu eest oma “Memories of Ice” tegude tõttu). Ahjaa, romaani algul saabub Darujhistani üks omapärase seltskonnaga laevuke - koos Iskaral Pusti (ja ta hoogsad järgijad) ja Cutteri ja Scillara jt püüab nüüd Mappo Runt jätkata Icariumi otsimist, aga selleks on tal vaja pääseda edasi kontinendi teise otsa, et uuesti edasi seilata järgmisele kontinendile - niisiis palkab ta hullumeelse transpordiettevõtte Trygalle’i (koos selle kireva seltskonnaga, mis siis taas romaani üks huumoripakkuja - Harllo liinist ühineb Trygalle’ga Gruntle), ning viimaks saadakse vägagi dramaatilisele reisile läbi “warrenite” (kus nähakse õige suuri jõude millekski valmistumas), kuid tegelikult Mappo Runti tellimusreis just kaugele ei jõua.
Kui varasemates romaanides jaghutid üsna varjatud seltskond, siis nüüd on need õige ühiskondlikud ning üks neist osutub koguni õige märkimisväärseks jumalaks (või jumaluseks?). Nad ei korralda just sigadusi (Raest), aga samas nende ajaarvamine ja ambitsioonid ja plaanid on muidugi teisest mõõdupuust. Ja siis on Anomander Rake koos oma mõõga Dragnipuriga, mille sees siis pulbitsevad hoopis omaette sündmused - mõõga sisse vangistatud Rake’i tapetute hinged on nüüd korraga Kaose vägede poolt jälitatavad. Ja mitmedki draakonid ja libadraakonid tegutsevad siin ja sealpool ilma. Kui libadraakonid on enamvähem aimatavate motiividega, siis ürgsed draakonid ajavad mingit oma rida, mis pole just arusaadav.
Ja mis saab edasi, eksole? Ganoes Paraniga võetakse korraks ühendust, tema olevat kuskil hädas. Kuhu suundub ta õe sõjavägi? Miks peab Karsa Orlong ootama Darujhistanis? Mis värki õieti ajavad Cotillion ja Shadowthrone ning miks nad küll arvavad, et nendest on suurjumalate ülemängijat? Ja Gothos? Ja muidugi Icarium. Ja see surnute armee vs Kaos? Ja mis kõik veel. Veidralt põnev.
“‘Leaning back, Karsa collected the lone rein. Havok lifted his head, nostrils flaring. ‘I killed two Deragoth,’ Karsa said.
‘We know,’ said Cotillion.
‘Their arrogance was their soft underbelly. Easy to reach. Easy to plunge in my hands. I killed them because they thought me weak.’
Cotillion’s expression grew mocking. ‘Speaking of arrogance…’
‘I was speaking,’ said Karsa as he swung Havok round, ‘of lessons.’ Then he twisted in the saddle. ‘You laugh at those coming to the Crippled God. Perhaps one day I will laugh at those coming to you.’” (lk 526)
“Now Traveller had turned slightly and was studying the Toblakai with that same curious wonder that she had seen before. ‘What then,’ he asked, ‘is progress, Karsa Orlong?’
The Toblakai gestured gestured into night sky. ‘The crawl of the stars, the plunge and rise of the moon. Day, night, birth, death - progress is the passage of reality. We sit astride this horse, but it is a beast we can never tame, and it will run for ever - we will age and wither and fall off, and it cares not. Some other will leap aboard and it cares not. It may run alone, and it cares not. It outran the great bears. The wolves and their worshippers. It outran the Jaghut, and the K’Chain Che’Malle. And still it runs on and to it we are nothing.’
‘Then why not let us ride it for a time?’ Samar Dev demanded. ‘Why not leave us that damned illusion?’
‘Because, woman, we ride it to hunt, to kill, to destroy. We ride it as if it is our right and our excuse both.’
‘And yet,’ said Traveller, ‘is that not precisely what you intend, Karsa Orlong?’
‘I shall destroy what I can, but never shall I claim to own what I destroy. I will be the embodiment of progress, but I shall prove that ownership is a lie. The land, the seas, the life to be found there. The mountains, the plains, the cities, the farms. Water, air. We own none of it. This is what I will prove, and by proving it will make it so.’
He leaned forward then and gathered up in his hands a heap of dusty earth. The Toblakai rose to his feet, and dropped the soil on to the fire, snuffing out the flames. Darkness took them all, as if but awaiting this moment. Or, she thought with a chill, as if it had always been there. The light blinded me, else I would have seen it.
As I do now.
God of war, what did you want with me?” (lk 666)
“Survivors do not mourn together. They each mourn alone, even when in the same place. Grief is the most solitary of all feelings. Grief isolates, and every ritual, every gesture, every embrace, is a hopeless effort to break through that isolation.
None of it works. The forms crumble and dissolve.
To face death is to stand alone.” (lk 729)
“And the Crippled God had wanted Karsa to take up that sword. With such weapon in his hands, he would lead his warriors down from the mountains, to bring to an end all things. To become the living embodiment of the suffering the Fallen One so cherished.
He had not even been tempted. Again and again, in their disjointed concourse, the Crippled God had revealed his lack of understanding when it came to Karsa Orlong. He made his every gift to Karsa and invitation to be broken in some fashion. But I cannot be broken. The truth, so simple, so direct, seemed to be an invisible force as far as the Crippled God was concerned, and each time he collided with it he was surprised, dumbfounded. Each time, he was sent reeling.
Of course, Karsa understood all about being stubborn. He also knew how such a trait could be fashioned into worthy armour, while at other times it did little more than reveal a consummate stupidity. Now, he wanted to reshape the world, and he knew it would resist him, yet he would hold to his desire. Samar Dev would call that ‘stubborn’, and in saying that she would mean ‘stupid’. Like the Crippled God, the witch did not truly understand Karsa.” (lk 749)
“‘I am here, High King, to stand in your way.’
‘You will die. I cannot stay my hand - everything will be beyond control by then. Spinnock Durav, please! This does not need to happen.’
The Tiste Andii’s faint smile nearly broke Kallor’s heart. No, he understands. All too well. This will be his last battle, in Rake’s name, in anyone’s name.
Kallor drew out his sword. ‘Does it occur, to any of you, what these things do to me? No, of course not. The High King is cursed to fail, but never to fall. The High King is but … what? Oh, the physical manifestation of ambition. Walking proof of its inevitable price. Fine.’ He readied his two-handed weapon. ‘Fuck you, too.’” (lk 813)
