Eneseabiraamatud ei sattu mu lugemissahtlisse (tegelt seal peaks käima arvutiklaviatuur, aga hoian lahtitõmmatavas sahtlis pooleli raamatuid) eriti tihti.
Vahel siiski.
Eriti kui soovitatakse sõnadega: "See võiks sulle huvi pakkuda."
Raamat on keeruline - ja samas lihtne. Lihtne, sest loetavas keeles, arusaadav ning kenasti üles ehitatud.
Keeruline, sest pärlid on pasaga julkadega segamini ning hulgas on ka rohkelt tavalist heina.
Suur osa teosest oli mulle: "Nojah, ma tean seda, ma teen seda". Osa oli: "Nojah, mulle see ei sobi, aga olgu, igale oma". Ning osa oli: "Kuidas nii loll olla saab? kas autor üldse loogilist mõtlemist ei oma?!"
Aga põhikontseptsioon, millest ta lähtus, oli tegelikult päris krdi nupukalt nähtud.
Selline, mille osas mul algul oli "nojah, võibolla" ja mida edasi lugesin, mida erinevamate nurkade alt läheneti, seda rohkem adusin, et tõesti. Oi. TÕESTI. Nii ongi ju!
See põhikontseptsioon on ka piisavalt lihtne, et see siinkohal ära tuua.
Vanematepoolse külmuse või lausa agressiivse käitumise najal kasvanud lapsed on ka täiskasvanuna selle olukorra vaimsed vangid, kuhu lapsena sattusid. Nad kõik kogesid pidevat - mitte harva, vaid süstemaatilist - vanematepoolset väärkohtlemist ning reageerisid sellele vastavalt oma iseloomule ja olukorrale. Laias laastus on reaktsioonideks fight, flight, freeze ja fawn.
Fight meeldib autorile selgelt kõige vähem. Võitleja-tüübid pole mitte vastuhakkajad, vaid nad suunavad oma viha mujale ja neist saavad nartsissistlikud kiusajad.
Flight põgeneb muidugi ka otseselt (mu vend iga konflikti ajal: temast oli näha aint ukse taha kaduvat särgisaba), aga need on samuti kõikvõimalikesse muudesse tegevustesse mattujad, kes on igal pool tegevad ja keda kodus peaaegu polegi.
Freeze-tüüp kaob oma unelmatesse ja mõtleb millestki muust, et mitte vahetu eluga tegeleda.
Fawn püüab meeldida ja meelitada, olla see, kes on vanematele toeks ja abiks alati, kui vaja, siis vast armastatakse.
Ja siis nende kombinatsioonid. Puhtaid tüüpe olla ikka vähemus.
Ma ei arvanud algul sellest teooriast palju. Üldse, minu vanemad selgelt ei vihanud mind ega olnud ju isegi eemalehoidvad, ega? Meil olid nunnud pikad nädalavahetusehommikud, kui mind kaissu võeti, ja ...
... ok, väga muud armast meelde ei tule. Aga no kõht oli täis, katus pea kohal ja tööle väga ei sunnitud. (Välja arvatud koristamine.) Ja minuga räägiti. Täiesti intelligentseid dialooge pidasime, mitte et mulle peeti loenguid.
Aga lugesin edasi, lugesin ja lugesin ja taipasin, et mida pekki. Ma olen puhas fawn (pugeja minu tõlkes) -tüüp. Nii pugeja, et ma ei suuda seda oma isiksusest lahtigi mõelda, ma ei taju võimalustki olla teistsugune. "Tahan olla vajalik, tahan, et inimestel mind otseselt vaja oleks, siis tunnen end nendega turvaliselt." Ja olen valmis täitma kõiki soove - isegi neid, mille kohta olen enne öelnud, et EI, mitte kunagi enam, EIEIEIEI!!!
Kui mulle neid piisavalt hästi müüakse, lähevad enamik kaubaks - lihtsalt mulle peab väga meeldima see isik, kes tahab. Otsin tema armastust nii tungivalt, et olen nõus tegema asju, mida lubasin mitte iial enam endale teha.
Nt üritada armastust ära teenida.
Selline raamat, mis suutis mind valgustada minu-küsimuses, mida arvasin endale selge olevat. Ma ju tean ennast, tunnen ennast, need ja need põhjused, mhmh, jah ...
ei.
Jah, autoril on mingi nutmisfetish - pisarad toovat suure kergenduse, nutke kõik, nutke palju!
Mina olen sage nutja, aga mulle küll pisarad mingit kergendust ei too, tänan väga. Nutmine on lihtsalt väsimuse ja abitu enesetunde väljendus. Endaga kõva häälega rääkimine on ka mõjuvam.
Tema suhtumine armastusse - alati tingimustega v.a. väga väikesed lapsed, hiljem peavad lapsed juba teistega arvestama õppima - on hirmus. Tähendab, kui mu laps kriiskab ja hammustab, ei korista oma mänguasju kokku ning ei taha lasteaeda minna, ma armastan teda vähem? Et kui ta tingimusi ei täida, ma võtan armastuse ära?
Kas see ta enda jaoks jabur idee ei ole v? Jah, armastus käib tingimustega niivõrd, et ilmselt ma EI hakka armastama teatud moel käituvat (näiteks eredalt rumalat ja samas väga enesekindlat) täiskasvanud inimest. Või kui tuleks välja, et inimene, keda juba armastan, peab keldris orja.
Hoobilt võtaksin armastuse tagasi - aga mitte seepärast, et ta ei täida tingimusi, vaid seepärast, et armastus oli algusest peale ekslikult antud. Ma ei oleks sellist inimest armastama hakanud, kes päriselt orjapidamiseks võimeline on.
(Seksuaalfantaasiad on teine asi, need mängivad väga teistmoodi ja ei sega.)
Aga et ma ei hakka armastama inimest, kes on punktuaalne, sest ta ei täida mu vabalt-olemise-soove? Või ... ma ei tea, mul ei tule pähe ka.
Ma ei armasta inimest, sest ta ei pese õhtul hambaid? Ma ei armasta inimest, sest vahel ta lõriseb mu peale nagu koer? Ma ei armasta inimest, sest ta rögastab häälekalt? Ma ei armasta inimest, sest ta ei kasuta ühistransporti?
Äärmiselt arutu kontseptsioon.
Aga see-eest kordab läbi kogu raamatu autor ikka ja jälle: olge enda vastu head ja lahked. Ärge tehke sama viga, mis te vanemad tegid: et ei tunne endale kaasa, ei lohuta ennast, süüdistate ja kritiseerite. Armastage end, olge iseendale turvaliseks inimeseks. Mitte kunagi ärge süüdistage end selle eest, et ei ole piisavalt paranenud, piisavalt tublilt raamatu juhiseid järginud - mitte kunagi.
Peamine: olge endaga head.
Ja kuigi mina olen iseenda armastamise teooriaga ammu tuttav ja rakendan pidevalt, üha korduv kinnitamine, et lugeja on headust väärt, lahkust väärt, hellitusi väärt, on ikkagi imetore. Ma ei saa halvasti mõelda raamatust, kus nii tähtsat ja kaunist tõde pidevalt meelde tuletatakse.
"Complex PTSD: From Surviving to Thriving" annab hulga praktilisi juhiseid, kuidas endaga hea olla, veidi kahtlasemaid juhiseid, kuidas terveneda kurvast lapsepõlvest (mitmetasandiline ning pikaajaline tegevus, ei saa kunagi lõplikult valmis), valida terapeuti, hoida head paarissuhet ja mõned päris pentsikud soovitused (kuidas end nutma saada nt).
Kirjeldab flashbacke.
Mina olin poole raamatuni veendunud, et minul neid ei esine, kuni ta mainib, et CPTSD (komplitseeritud posttraumaatiline stressisündroom) annab üldjuhul visuaalse komponendita flashbacke, need toimuvad tundetasandil.
Oi, kas need ongi v?
Oi, neid esineb mul päris palju - kuigi võitlen nendega. Nähtavasti teadmatagi, mis nad on.
Ma arvan, see raamat kulub lugemiseks ära kõigile, kes seda liiga kriitikavabalt ei võta. Sest isegi kui teie oma lapsepõli on vanemate osas kena olnud (milles tegelikult ei või päris kindel olla - inimesed suudavad üllatavalt efektiivselt sündmusi valesti tõlgendada ja CPTS ohvrid on eriti osavad leidma, kuidas nad kõike halba ikka väärt olidki, kuigi midagi eriti halba üldse ei toimunud, ega ju? Kui veriseks ei pekstud, ongi kõik hästi olnud), teil on lähedasi, partnereid, sõpru, lapse koolikaaslasi; lühidalt tuttavaid inimesi, kes võivad CPTSi all kannatada.
Ilma et nad seda ise üldse teaksidki.
Ja seda on raske märgata, kui ei tea, mida otsid.
Samas in see isiksulik tuum. Nii tugevalt sees, et võimatu ignoreerida. Seda mõistmata ei ole võimalik CPTSiga elavat inimest adekvaatselt tajuda.
Nii et: kuigi pärlid on julkadega segamini, soovitan.
