T. Kingfisher - The Dryad's Shoe (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Tore töötlus Tuhkatriinu muinasjutust - ainult et Tuhkatriinu osatäitja huvitub rohkem aiatööst kui et oleks mingi võluolendi (antud juhul drüaad) manipuleeritav. Sest tolle lubatud printsi abikaasana ta arvatavalt ei saaks oma käsi mullaseks teha ja vaevalt et prints jagaks tema kirge taimekasvatuse asjus.

Aga teda ei jäeta rahule ning püütakse printsi igale ballile kohale toimetada - kõik need ilusad riided ja jalanõud (Tuhkatriinul on küll õige matsakas jalg) ja puha. Ja tõepoolest, igal ballil on Tuhkatriinu kasuema ja kasuõdede meelepahaks üks salapärane ja vaimustavalt riietatud neiu, kes printsi hullutab … ja Tuhkatriinu on selle tulemusega igati rahul - sest nagu selgub, on Tuhkatriinu (kui teda ikka võib nii kutsuda) iga balli algul andnud riided ja jalanõud lossi ühele toatüdrukule.

Kuid peale kolmandat balli on printsi valdusse jäänud selle tundmatu tantsija king ning prints koos saatkonnaga hakkavad läbi kammima kohalikku abielueas naisterahvaid, et nii välja selgitada selle kinga kandja (ja printsi lummaja). King on küll parajalt suur ning seetõttu ühelegi peenele neiule mittesobilik, kuid viimaks jõuab prints Tuhkatriinu koju ning neiul on vesi ahjus - selge, et king sobib perfektselt just tema jalaga (kuidas küll toatüdruk sellega tantsitud sai …), kuid tal pole mingit soovi printsiga abiellumiseks.

Nagu näha, mõnusalt äraspidine tõlgendus ühest tuntuimast muinasjutust. Võõrasema ja kasuõed pole siin tingimata ülbed ja nõmedad, Tuhkatriinuks peetav neiu on kah rohkem friik oma aiandusega. Ja no miks teda nii ägedalt printsile peale surutakse; ehk see drüaad pole just kõige tervemõistuslikum.

Maria Galina - Punased hundid, punased haned (Dagor, 2024)

 

Jätkub stiililine karneval, seekord on autor ette võtnud nõukoguliku (või siis sotsrealistliku) aimekirjanduse, kus loodusuurija kirjeldab reise Nõukogude Liidu vähemuuritud aladel, kus siis kohalikud on vaikselt kohanemas nõukogude korraga. Aga milline eksootika ja põnevad seiklused, mida lugejatele vahendatakse.

Tegelikkus on hoopis midagi muud - üheltpoolt jõletu kolkareaalsus, teiselt poolt … hulga müstilisem maailm, kus muuhulgas pannakse loodusuurija (õigemini küll loomapüüdja) proovile - millest tal endal pole küll aimugi.

Tekst ongi esitatud nö kahes versioonis - üks siis see, mille loodusuurija hiljem laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatuna avaldas, teine siis … elust endast. Autor on valinud kuidagi ebamugava viisi (või on see tõlkija töö?), kuidas vahendada peategelast, mingil moel veider kolmandas isikus jutustamine, mis sarnaneks küll rohkem minajutustusele, aga samas formaalselt ikkagi temajutustus.

Ja siis on see Ulja, teismeline kõrbetüdruk, põgenev abielunaine. Oleks see meesautori kirjutatud, siis noh … asi oleks kahtlane. Omal moel häiriv tegelaskuju - või noh, mis on sellise inimese saatuseks, küsimus polegi niivõrd indiviidis, vaid ühiskonnas ta ümber.

loterii

Philip Roth - Nemesis (2024)

 

Autori viimaseks jäänud romaan on justkui antiiktragöödia kolmes vaatuses. Ja kui on antiiktragöödia, siis teadagi on küsimus jumalast ja miks ta inimkonnaga nii käitub - või kui palju peab Bucky Cantor kannatama seepärast, et süütud lapsed jäävad lastehalvatusse. Bucky usub, et just tema on süüdi, et lähikondsete hulka tuleb sedavõrd palju poliost põhjustatud haigestumisi ja surmasid.

Ja miks küll on jumal ikkagi selline, et niisuguseid asju laseb maailmas kulgeda (et aasta on 1944, siis tegelikult on juutidel hoopis hullem olukord kui lastehalvatuse kogemine - aga New Yorgi piirkonnas elavat noort kehalise kasvatuse õpetajat see otseselt ei puuduta; ta küll tunneb väga suurt kahju, et halva silmanägemise tõttu ei võetud teda sõjaväkke).

Autor on loonud huvitava peategelase, kes esmapilgul on selline … ameerikalik lihtsameelsus. Aga tegelikult on see romaani jutustaja (idealiseeriv) rekonstruktsioon sellest, mida ta aastaid hiljem Cantorilt kuulis (ehk siis minevikuga on vähemalt kahekordne filter) - kuni selle adumiseni näis Bucky üsna ühekülgne ideaaltegelane (keda küll kiusab see arusaamatu polio levimine tema linnas), kes ema surmast ja isa närususest hoolimata kasvatati vanavanemate poolt pea ideaalseks noormeheks. Aga jah, see antiiktragöödia, eksole, hukkumine tuleb vääramatult ja mõneti segaselt (jajah, Marcia ja Steinbergid).

Ja eks see kõik kokku teebki ootamatult huvitava romaani, mida õieti ei oodanudki selliselt kaasaja sauruselt.

“Härra Cantori arvates oleks õiglasem olnud isegi see, kui leinajad oleksid hakanud ülistama päikest kui valitsejat, nimetanud end igipõlise päevajumaluse lasteks ja vihtunud tantsu, otsekui kuuluksid nad mõnda kunagi meie poolkeral õitsenud paganlikku tsivilisatsiooni - jah, parem pühitseda vägeva päikseisa murdumatuid kiiri ning üritada taltsutada nende raevuu, kui tingimusteta alistuda sellisele kõigevägevamale, kes võib iga hetk panna toime uue ja veel võikama kuritöö. Tõepoolest oleks parem kiita asendamatut eluallikat, kes on meil algusest peale hinge sees hoidnud - ülistada meie igapäevaseid ja vägagi käegakatsutavaid kohtumisi selle kuldsilmaga, kes taevasinast kõigile ühtmoodi vastu vaatab ja suudaks soovi korral kasvõi Maa tuhaks põletada -, kui pimesi uskuda valet Jumala headusest ja küürutada külmaverelise lapsetapja ees. Parem eneseväärikuse, inimlikkuse, üldse väärikuse seisukohast, kõnelemata sellest, mida tuli iga päev arvata sellest, mis põrgu siin ilmas küll praegu üldse valitseb.” (lk 43)

T. Kingfisher - Razorback (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Sünge tekst nõiast ja tema kättemaksust mehele, kes tappis ta seast sõbra. Sest nõid ei soostunud mitmel puhul mehega magama. Mees siis laskis maha sea, kes looduses vabalt ringi uitas (ning enamasti nõia juures peatus).

Kui nõid sai nägemuse mahalastud sõbrast, varises ta maailm kokku ning ta soovis mehele kätte maksta. Ainult et mida saab teha naine, kes pealegi ei tegele tumedama maagiaga? Ta pöördub teise nõia poole, kes kasutab tumedamaid võtteid. Viimaks seletab hea nõid teisele nõiale, mida ta õieti tahab ning teine nõid lõikab noaga ta kõri läbi. Hea nõid ärkab oma sõbra surnukehas, mis ootab lihasaaduste töötlemiseks minekut.

Nagu öeldud, sünge tekst, mis toimub kuskil kaasaegses maakolkas. Paeluv jutustamine, kuidagi peaksin enda jaoks lahti mõtestama, mille poolest see autori jutustamisviis õieti eristub - võibolla avaldub siin autori varasem lastekirjanduse tegemise oskus? Ja nagu ikka, on peategelaseks elukogenud naine (mitte küll pensionäriealine nagu mõnes varasemas loos) - tõsi küll, loo jutustajaks on pigem looülene kõiketeadja, kes pakub eri tõlgendusi teksti eri etappidest ning otsib paralleele laiema kontekstiga. Omamoodi ilus lugu surmajärgsest ja taassünnist.

Maria Galina - Dagor (Dagor, 2024)

Kui “Hüvasti, mu ingel” oli minu jaoks sellise strugatskiliku moega, siis kogumiku nimiloo puhul viitab autor Lovecraftile ja Robert E. Howardile - ja et tegevus toimub justkui koloniaalajastu Mustas Aafrikas, siis tõepoolest … läheb horroriks. Nojah: horror, Lovecraft, Howard - see on minu jaoks kolm märksõna, millest hoian eemale, aga et autoriks on ikkagi Maria Galina, siis moodustub päris painajalik tekst.

Mis on see dagor, saab vast aimu Meelis Krošetskini nägemusest raamatu esikaanel. Igal juhul ilmub metsakülas misjonikeskust pidava isa Ignatiuse arstipunkti valge noormees, kes on suremas, tema põuest vahib vastu selline groteskne olend (või parasiit või kuidas iganes seda nimetada). Seepeale põgeneb külarahvas ning preester koos nunnast abilisega jääb vastamisi selle deemoniga: mida ei saa tappa või eemaldada, kuna selline tegevus deemoni kandja. Kohe algab vihmaperiood ning misjonikeskus on omadega vägagi plindris - veel hullem, sinna koperdab kohale inglise lord oma naise ja saatjaga (pärismaalastest kandjad on põgenenud), kes otsivad mingit müstilist linna. Surija kehas tiksuv olend lubab neid lahkesti juhatada. Nojah, läheb konkreetseks õuduseks.

Eks horrori austajad oskavad paremini kommenteerida, kui klišeelik või siis mitte see tekst on, aga minu jaoks oli päris kaasatõmbav quest, kus inimloomuse tumedamat (või noh, olemuslikku) külge saab mitmekesiselt esile tuua.

loterii

Rebecca Yarros „Neljas tiib“, Helios Kirjastus (2024)

Tegemist on siis lohe-maagia-seiklus-romantika-fantaasiaga ja esikaanel lubatud tempokust on tõepoolest kuhjaga. Kui peaks olema tahtmine näiteks terve päev lugedes mööda saata, siis võibki vabalt hommikust õhtuni jutti lasta, minul läks vist kaks päeva, sest igasugused muud asjad tahtsid ka tegemist. Ühesõnaga, väga professionaalne töö.

Peategelane Violet Sorrengail on selline füüsilise poole pealt eripäraselt hapra kehaga ja väikesekasvuline, kuid olude (ehk siis mõjukal positsioonil oleva range ema) sunnil peab aastaid koos isaga rahulikuks kirjutajakarjääriks valmistunud neiu äkitselt ümber orienteeruma tugevat füüsilist ettevalmistust ja hakkamasaamist nõudva sõjakooli üsnagi näljamänge vmt meenutava suremusmääraga roheratsurite sekka astumisele. Ega ellujäämistõenäosus esialgu just roosiline ei paista, AGA võtmesõnadena võib siinkohal välja tuua julgust, tarmu, nutikust ja empaatiat. Siinjuures võib ära märkida, et Violeti vigastustealdis füüsis on põhimõtteliselt midagi sellist, mida meie tänapäevases mittemaagilises maailmas Ehlers-Danlose sündroomiks nimetatakse.

Võib ka öelda, et see lohede ja fantaasia ja karmi konkurentsiga sõjakooli sattumine on kõik selline …  osavalt ootuspärane. Visadus ja nutikus viivad sihile, pidevalt on mingisugused erinevad kahevõitlused ja treeningüritused, on surmavaenlasi ja lojaalseid sõpru, koolireegleid ja nendest möödahiilimist – selline noortekavaib, mis dünaamikalt resoneerib kindlasti hästi näiteks mingite keskkoolikogemustega, läbivaks jooneks on kenad iroonilis-humoorikad vaimukused jne, esimeseks eesmärgiks on erinevates väljakutsetes ning konkurentsis ellu jääda ning jõuda lõpuks nii kaugele, et mõni lohe võiks sind enesele ratsanikuks valida. Siis tulevad ka maagilised võimed. Selline lohe-inimene partnerlus, kus lohe võimaldab inimesele ohutut juurdepääsu metsikule toormaagiale ja inimene saab siis seda kanaldada ning enesele ainuomaseid võluvõimeid demonstreerida. Et siis ikka kanaldamine, ma pole siiamaani sattunud Ajaratta sarja esimese osa tõlget sirvima ja olen ikka mõelnud, et kuidas too channeling tõlgitud sai. Küllap siis on ka seal kanaldamine.

Loheratsuriks pürgijate julma väljatapmist õigustatakse aga loogikaga, et vabu lohesid on vähe, soovijaid palju ja siis saab ikka korralikult terad sõkaldest välja sõeluda. Noh, ma ei tea, kas selline inimühikute raiskamine nüüd siis päriselt ka ikka end õigustaks, aga ega seda, mis sünged jõud kõik asjade korraldust juhivad ja kas tegemist on lihtsalt kalmaarimängude maigulise pingekruvimise ja romantikamotivaatori või sügavamate maailmaehituslike vajadustega ei saa vist küll enne teada kui kõik viis osa kaante vahel on. Ja no eks näis muidugi ka seda kui optimistlik see 5 osaga loo lõpuni jutustamise prognoos on. Teame küll neid fantaasiasarju.

Lohede osa on samuti igati ootustele vastav – lohed on iseteadvad, intelligentsed, targad, vaimukad iroonitsejad ja inimestel end kamandada ei lase. Lohe otsustab, keda ta valib ja millal valib ja nii on. Eks sõjapidamise mõttes muidugi peab koostöö ikka kuidagi nii toimima, et inimkindralid käsuahelaga arvestada võiks, ju siis lohed parajasti otsustavad kõik nõustuda ühise strateegia jälgimisega või midagi. Loomulikult on lohe poolt valitud saamine ühtlasi ka kena tunnustusboonus demonstreerimaks peategelase erilisust ning õigustamaks ka seda, kui tal oma füüsilistest eripäradest olenevalt mingit lisatuge vaja läheb. Selle, milline loheratsuril avalduv maagiline võime täpselt on, tingib loomulikult iga ratsuri unikaalne olemus ja arvata võib, et ega meie kangelannal avalduv võime midagi igavat ja suvalist olema ei saa.

Mis romantika osa puudutab, siis on meil kena klassikaline ja ajatu retsept kahest nägusast ning võimekast noormehest, üks tuttav ja kodune, teine alustuseks vihavaenlane ja no ma ei hakka mitte reetma, et kummaga siis lõpuks lõke leegitsema lööb ja kumb pettumuse valmistab – siingi on täpselt paika timmitud vana hea äraproovitud retsept mängus. Niipalju ma reedan küll, et seksuaalse poole pealt läheb see romantika ikka täie rauaga ameerika stiili, kui lohendust, kaklemist ja müsteeriume poleks suuremas osakaalus, siis konkureeriks Violeti ja tema väljavalitu tundlemine peaaegu et ka paljaste musklis meestega kaanepiltide žanris. Ühtlasi tähendab see romantika värk ka seda, et kangelanna erilisuse kompotti lisanduvad ka naiselikud võlud, olgugi, et seda muus osas just spetsiifiliselt rõhutatud pole.

Ühesõnaga, tempokas ja timmitud lugemine, esialgu just väga ei üllata, aga et kogu maailma ja kõike värki on veel tohutus koguses ees ootamas, siis kes teab, mis suures plaanis veel välja kooruma hakkab. Selge see, et meie noorukesed peakangelased hakkavad veel suuri saladusi avastama nii maailmakorralduse kui perekonnalugude kui küllap ka maagia olemuse koha pealt, sest ega miski pole päriselt nii nagu paistab, näis siis ….

Vasakpoolne punane lohe teeb oma tohutu suu lahti, paljastades hambad, mis on sama suured kui mina. See lõualuu lömastaks mu nagu rosina. Ta keelelt paiskub tuleleek, mis sööstab tontliku kumaga põgenevale kadetile järele.

Ta muutub kruusa peal tuhahunnikuks vee enne, kui kindluse varju jõuab.

Kuuskümmend kaheksa surnut.

Leekide kuumus põletab mu nägu, kui pea ettepoole keeran. Kui keegi veel jookseb ja samamoodi hukatakse, siis ma ei taha seda näha. Veel karjumist ümberringi. Surun lõuad kõigest jõust kokku, et vait olla.

Tunnen veel kaht kuumahoogu, üht vasakult ja teist paremalt.

Seitsekümmend täis.

Sinine lohe paistab mind vaatavat, pea viltu, otsekui näeksid ta kitsad kuldsed silmad otse minust läbi, näeksid mu kõhtu pitsitavat hirmu ja kahtlusi, mis painavad reetlikult mu südant. Ta kindlasti näeb isegi mu põlvesidet. Ta teab, et ma olen koormaks, et ma olen liiga väike, et mööda esijalga talle selga ronida, liiga habras, et ratsutada. Lohed teavad alati.

Aga ma ei jookse. Ma ei seisaks siin, kui ma jätaksin kõik pooleli iga kord, kui miski võimatu tundub. Täna ma ei sure. Kordan peas neid sõnu, täpselt nagu enne parapetti ja selle peal.

Ajan end sirgu ja lõua ette.

Lohe pilgutab silmi, mis võib olla märk heakskiidust või ka igavusest, ja vaatab mujale.

(lk 51)

Meelis Friedenthal: Vinguv jalaluu

 

Olen täielikus segaduses, mida veel autori nimele lisaks siltide alla panna. 
Ulme? 
Jutt? 
Olendid? Ei olendid oleks vale. 
Tuttav Eesti? Ilmselt ka vale. 

Jutt on väga hea. 
Alguses läks lugemine raskelt, sest mingi mees kuskil Eestis üksinda vanas talumajas ja joob viina? Üldse mitte minu tassike teed. Kõik on vale. 
Aga siis tulid mälestused, meenutused ja hakkas vormuma, milles uba, miks ta seal on, mida ta teeb. 
Ah, arheoloog!
Ah, veider vile!
Jutt hakkas elama. Peategelane hakkas elama. Lisaks meeldis mulle hirmsasti, et ta pole idioot, kes ei mõtle millelegi, vaid tema mõtted, arutlused, uiud olid kõik sellised, mis minulgi peast läbi käiksid, kui olukord minu elus ette tulnuks. 

Väga rahulik ja ometi pingeline lugu. 
Väga armas ja mõistetav lõpp. 
Tunnustan.

BAAS
Loteriis varem

Pierre Michon - Rimbaud, poeg (2024)

 

Kui eelnevalt ilmus Loomingu Raamatukogus järjest neli eriilmelist ja head proosaraamatut (Zeniter, Lessing, Ondjaki, Gaile), siis seekordne üdini prantslaslik essee Arthur Rimbaud’ loometee asjus paneb küll peamiselt õlgu kehitama. No et jah, selline legendaarne luuletaja, kes tuli, möllas ja seejärel taandus. Milline legend prantsuse kultuuriparnassil! Üleilmse luule muutja!

Aga eks sellise teksti hindamine eeldab soovi kõrgkultuuri tarbimiseks, ja noh, see prantslaslik kirjandustemperament, mis õieti ei lähe minu kirjandustemperamendiga kokku - kõik need suured sõnad ja idealiseerimised ja argielu müstifitseerimine ja mis kõik löövat veel. Muidugi, see on vägagi sõnaosavalt kirjutatud (ja muidugi tõlgitud), ent kui Rimbaud ja Michon pole senini kõnetanud, siis … jätab vähe külmaks.

Nojah, sai siis lisandust Loomingu Raamatukogu selle aastakäigu igavam pool - varasemast siis Guattari, Nietzsche ja Brockmann.

Maria Galina - Hüvasti, mu ingel (Dagor, 2024)

 

Võiks öelda, et üsna strugatskiliku meeleoluga lühiromaan - midagi ei seletata otsast lõpuni, tegelastel pole õieti häid valikuid, miski pole vaid must-valge, peategelasel on mingi eetilisus, millest juhinduda ka kõige hullemas olukorras.

Iseenesest näitlikustab tekst olukorda, kus ühiskonnas on ülem- ja alamklass (noh, nagu eelmisel aastatuhandel siin baltisakslased). Ülemklassi on paratamatult vähem; ühtedel on ühed, teistel teised eelised - kui neid vaid lastaks rakendada (aga noh, elu leiab võimaluse, eksole, nii ka selle teksti puhul). Antud juhul on ülemklassiks planeedi üks kahest intelligentsest rassist, sellised tiibadega kahesoolised humanoidid (uh, Gwynne?). Eks neil on kadakasakslasi ja ports teoorjasid ning mingid valitseva korra vastu mässajad.

Kuivõrd tekstist on siin varem kirjutatud, siis vast ise ei peaks seda niivõrd alternatiivajalooks, pigem paralleelajalooks - aga noh, eks siit saab leida mõtteid nii kaasaja kui ajaloo perspektiivis.

loterii

Ketlin Priilinn: Liblikasonaat

Raamat, mis pani sisemiselt märatsema.
Probleemiasetus on tegelikult huvitav: noor naine kolme üsna väikese lapsega avastab oma rinnast tüki. 
See osutub pahaloomuliseks kasvajaks. 
Ja samal päeval, kui ta seda oma abikaasale teatab, selgub, et mees jäi tööst ilma.
Lisaks elab nende juures mehe dementne vanaema. 
Kuidas nad edasi elavad, kuidas suhe muutub ja areneb?

Ainult et ... ainult et ... 

Ainult mitte midagi ei juhtu. Mees on enesekeskne mölakas, kes arvab, et naine võiks rohkem teha ja rohkem vaeva näha, raamatu alguses ning töökaotus ja depressioon muudab kõik veel hullemaks. Selle asemel, et olla naisele tugisammas ja abi, hell hool ja valu kandja, on ta phmt veel üks pahur laps, kelle enesereflektsioonivõime olematu.

Naine püüab parimat oma võimete piiril raamatu alguses ja ükskõik kui raske tal on, ükskõik, kui jõuetu, nõrk ja hirmul ta on, ikka ta mõtleb, kuidas laste eest paremini hoolitseda, meest rohkem toetada, olla parem, veel parem, veeeeeeeeel parem.
Ei ole piisavalt hea. 
Mees ei taha mind enam, üks rind lõigati ära - MINU viga ja puudujääk.
Mul on rinnavähk, jäin aias päikest võttes magama ja dementne vanamemm läks väravast välja ja kadus. Paha mina, kuidas ma võisin!
Läksin juttu ajama teise vähihaigega ja olin terve tunni ära - kuidas ma võisin! Pealegi oli see MEES! Abikaasa poleks kindlasti lubanud mul minna, kui teadnud oleks ja ma VALETASIN talle. Paha mina!

Lugesin ja tõmblesin igatepidi. 
Mitte seepärast, et ma poleks Enolas - minategelases - ennast ära tundnud. Vastik oli just seepärast, et tundsin. Ma ka püüdsin üha parem olla - kuni viimaks adusin, et mõtlen täiesti valesti. 
Inimesed ei armasta teisi sellevõrra rohkem, mida paremad nood on. 
Inimesed on sellised, nagu NEMAD on, ja teised inimesed, nende headus ja halbus, mõjutab minimaalselt. 
Hea mees toetaks, hellitaks ja armastaks oma naist sellest hoolimata, millised on tema ja selle naise hetkeolukorrad Eriti toetaks ta teda, kui naisel vähk oleks, jääb ta siis ise samal ajal tööst ilma või ei. 
Ja halvale mehele pole tegelikult õigustust vajagi - mölakas olemine on temas nagunii. 

Masendav on, et Enola ei ootagi midagi paremat. Ei mingeid suudlusi ja kirge nagu filmis. Kui mees korra kallistab, on see juba nii suur ja armas asi, et paneb mõtlema, kas nüüd saabubki suur suheteparanemine ja õnn.
Vahepeal on naisel ka kahtlus, et oh, ta vbla on teisest mehest sisse võetud - sest too on tema vastu lahke ja tunneb huvi selle vastu, mis tal öelda on. Ta ihkab ka inimlikkust, lahkust, hoolitsust - juba natukesegi peale on tal tunne, et see ongi suur armastus.
Aga elu läheb, nagu ta läheb ja Enola läheb oma mehe juurde tagasi.
Normaalne elu. Eesti normaalne elu. Niimoodi elu käibki.

Ja mina lugejana tahaks röökida.
Mis elu see selline on, sellist elu pole mõtet eladagi!
See ei ole halb raamat. Aga moraal on mulle talumatu mitme koha pealt.

Kerttu Lugemispäevik
Mida Heli Luges

Mehis Heinsaar - Kodanik Surm (Looming 9, 2024)

 

Lugu, mis iseenesest äratab pealkirjaga tähelepanu, aga jääb Heinsaare taseme kohta kuidagi keskpäraseks. Või noh, jutt areneb ja puänt on traagiline, aga samas pealkiri jääb harjumuspäraselt oodatava maagilise asemel üsna väikekodanlikuks.

Einar Kraut on keskealine mees, kel on naine ja täiskasvanud poeg. Aga siis kolib ta kõrvalkorterisse mees, kes tutvustab end kodanik Surmana. Nojah, nimi tekitab ebamugavust ja Einar hakkab end tundma järgnevate kuude jooksul ebamugavalt; aegajalt talle tundub, et justkui kodanik Surm jälitaks teda, või noh, satub kahtlaselt tihti mehe lähedusse. Einar sellest oma perele ei räägi, vaid püüab aegajalt eluviise muuta, mis annavadki üürikeseks meelerahu, kuni viimaks midagi teda tõukab tasakaalust välja. Ja ikka see kodanik Surm, kuskil taustal vilksatamas. Viimaks otsustab mees puhkuse võtta ja sõita üksi Vormsi saarele, sugulaste suvemajja.

Nojah, et Surm on kodanik. Nõmme ja Mustamäe tegevuspaigana on värskendav, eks selliseid Einareid võib muidugi igas kandis elada. Kuigi samas … võibolla just tegevuspaik tekitabki harjumatust, ebamugavust - kuigi, ega see pole just Lasnamäe vms. Et kuidagi liialt urbaniseerunud (ent samas muidugi Mustamäe mets on kohe käeulatuses). Nii võttes võib konflikt olla hoopis lugeja ootustega, mitte et autor oleks “süüdi”.

Seio Saks: Viimane robot paradiisis

 

Lugu, mis vastaks nagu mu kunagisele tüüpettekujutusele sellest, mis on Eesti Fantaasiakirjandus, ainult et see lugu on päris hea. 
Ses mõttes hästi traditsiooniline, et algabki täpselt nagu tüüpettekujutus fantaasialoost noore mehega, kes tahab minna seiklema. Igasuguseid põhjusi on, miks mitte minna, aga ta ikka tahab. Saladused painavad, võimalikke vastuseid on palju, mida teha, kuidas teha, mis saab ...

Lugu areneb, juurde tuleb veel paar tegelast ja tüüpilisele Eesti fantaasia-imeulme loole kohaselt hakkab taustal mängima: "Ja ta teab mingeid vastuseid ja tõdesid imeväel, sest see on ta olemuses ja saatuses"-taustamuusika. Aga - ja see on haruldane - huvitaval kombel ei muutu peategelane seepärast veel talumatult tüütuks ega tundu ebainimlik ning kui ... noh, lõplikud asjad lõpus juhtuvad ja tüüpilisele vanale Eesti imeulme-loole omaselt midagi päriselt ära ei seletata, ei jää tunnet, et ükskõik, mis ka sai, see pole üldse oluline, vaid mõtlen ka mõni aeg hiljem veel, et hm. 
Hm. 
Kas juhtus see --- ei, ei klapi. Aga siis vbla see? Ehk peategelane oli lihtsalt eriti nürimeelne tüüp? Aga ei, see ka ei klapi. 
Ilmselt pean lõpuks leppima lahendusega, mis mul neid Tüüpilisi Vanu Fantaasiajutte lugedes tavaliseks sai, nimelt otsus, et autor ise ka ei teadnud täpselt, mis juhtus, aga pidi mingi lõpu tegema ja tegi siis sellise. Aga vähemalt oli huvitav mõelda, mis on samm vanast tüüploost edasi.

Loteriis varem
BAAS

Saou Ichikawa - Küürakas (2024)

 

Lühike romaan naisest, kes on eluaegne invaliid. Nüüdseks on ta kolmekümnendates, vanemad on ostnud hooldekodu, milles ta nendeta elupäevi veedab. Avalikult õpib ta muuhulgas ülikooli e-õppes, mitteavalikult kirjutab erinevaid täiskasvanute jutukesi ning avaldab twitteris ja mujal sotsiaalvõrgustikes küllaltki provokatiivseid mõtteid - näiteks ta tahab rasestuda, et teha aborti.

See mõte ei annagi rahu ning otsustab selleks ühele hooldajale (kes on avastanud ta kaksikelu) raha maksta, kuigi ta keha võib niisugusest suguelust lihtsalt üles öelda. Aga, ta tahab olla otsustaja.

Raamatut võiks pidada küllalt provokatiivseks, aga selletõttu, et meil on eelarvamused. “Nemad” ju ei käitu nagu “meie”. “Meie” hulgas on küll küllaga veidrikke ühest äärmusest teise, aga see on nö tervete inimeste mure.

Ja noh, kes on üldse “nemad”, kuskil ühiskonna äärealadel vaakujad, keda vahel näeme ringi sõidutatavat ratastoolides. Vaevalt, et “neil” on “meiega” palju ühist.

Ühesõnaga, küllaltki mõtlemapanev teos, küsimus enda eelarvamustest; või kuidas õieti sellesse teksti suhestuda.

“Imesin endasse Tanaka tuska, ja see oli hea.

Kuna ma kõrist ülalpool asuva ninaneelu kaudu ei hinga, siis ei olnud vaja lämbumist karta ja nüüd sai minust justkui masin. Seepärast ei hoidnud Tanaka end enam tagasi ja hakkas end järjest ägedamalt edasi-tagasi kõigutama, pidevalt minu pead väristades ja vahepeal pisut plikalikult kimedal häälel tasakesi oiates, kuni peatas liikumise mu kurgu sügavuses ja ejakuleeris.

See ei ole hea.

Ma ei suutnud sooja spermat alla neelata. Köhatasin, aga ei saanud hingetorus voolavat spermat välja köhida. Lisaks sattus sperma söögitorru, tekkis ummistus ja ma kukkusin kokku. Sest just seal tekkis kõige ägedam vastureaktsioon.” (lk 50)

sulepuru

Ilja Prozorov - Hakkame aknast välja vaatama (Looming 9, 2024)

 

Taas lugu isa ja tütre suhtest, seekord nagu ilukirjanduslikum, harjumuspärasem kui Jaanimägi tekst.

Vahel kohtuvad noormees ja neiu ning ükskord selgub, et neiu on rase. Noormees nõustub hakkama isaks ning teatud aja pärast siis sünnibki tütar. Mis aga noormehele veidi harjumatu tundub, on see, et neiu hoidis nüüd tütrega omaette, kartuses, et noormees võib beebi maha pillata vms. Noor isa oli taustajõuks.

Eks osaliselt tundub, et see lapsevanemlus polnud seetõttu kõige õnnestunum, et vanematel polnud ühist alust, polnud kokku kasvanud kuivõrd raseduseni satuti rahuldamise kõrvalnähuna, mitte et ühiselt koos olla vms. Ja noh, eks noormehel oli ambitsioon ilukirjandust valmistada oma poissmehekorteris, mis küll jäi juba enne rasedust suuresti realiseerimata.

Aga mingi lähedus tütre ja isa vahel tekib, isegi niivõrd, et ühel päeval soostub ema oma vaimse tervise nimel neil koos rongisõidule minna, matkama kuhugi Tallinna lähipiirkonnna teivasjaama - nagu selline tegevus isale ikka meeldinud on, avastada tundmatuid ja inimtühje paiku nende teivasjaamade juures. Rongisõit tuletab isale meelde enda lapsepõlve, tütre kasvamist ja kuhu ta õieti isana jõudnud on.

Mitmel moel puudutav (ja miks mitte ka tõlgendatav) lugu. Ühelt poolt on see väikese inimese kasvamise ja maailma avastamise algus, teiselt poolt karm reaalsus ehk kahe täiskasvanu suhte lugu, kus kaks erinevat inimesed suudavad teatud määral ühise eesmärgi nimel rahuldavalt toimida. Huvitav tekst.

Tekst loetav kodulehelt.

T. Kingfisher - That Time with Bob and the Unicorn (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Lühike anekdootlik lugu ühest parajalt segasest Bobist, kes tahab kohtuda ükssarvikuga. Ainult et selleks peab olema neitsi ja laulma teatud laulu. Pole muret, alimente maksev Bob liitub kirikuga ja laseb vannutada neitsiks. Ja tõepoolest, peale ükssarviku kutsumise tseremooniat ilmubki ta aeda üks sarvega olevus - narval (ju siis tseremoonia täideviimiseks jäi midagi ikka puudu), mille elushoidmiseks paneb Bob selle basseini. Ainult et …

Lugu on jutustatud Bobi ühe vanema naistuttava poolt, kes suhtub Bobi ja tema tegemistesse teatud tervemõistuslikkuse ja ettevaatusega. Ja noh, kes omakorda võtab pähe, et see narval tuleb Bobi käest päästa, aga see on juba päris suur ettevõtmine.

Nagu öeldud, igati humoorikas lugu ja oma ajastu näoga - ajast, kui Facebook oli veel kasutatav inimestega suhtlemiseks ning polnud üleujutatud mingite lõputute reklaamidega. Jutustajaks on jällegi üks vanem naine, kellele on ea tõttu lubatud teatud vabadused inimestega suhtlemisel. Ja no see narval ükssarviku asemel … Päris naljakas tekst.

Urmo Jaanimägi - Olla õnnelik (Looming 9, 2024)

 

Lugu üksikvanemast isast, kes on oma tütrega lähedane. Noh, mitte ebaloomulikus mõttes lähedane, vaid ikka isana - kasvatab, on toeks ja mängukaaslaseks ja temaga saab kõigest rääkida. Ühesõnaga, lähedus, mis loodetavasti on tütre üleskasvatamiseks vajalik.

Aga eks see on ka osa isa inimeseks kasvamise okkalisel teel. Kui tütart koolis kiusatakse, meenub isale samalaadne tuttav situatsioon ja ta püüab tütart julgustada enese eest seisma. Kuid lõpuks tuleb isal endal selg sirgu lüüa. 

Et jah, loo lõpplahendus on kena, aga millest see tekst õieti on? Kus on konks selles lapse sirgumise ja isaks kasvamise loos? Või selline kanaemana käitumine peaks looma kergelt häirivaid jooni? Et õnnelik olemine ongi vaid sõnakõlks? Lapse ema mittemainimine on märgiline? Kuidagi segane värk, nagu ei saa õieti pihta.

Tekstis on viide eelmisele Loomingus ilmunud tekstile, ehk siis isa oma nooruses vanavanemaid külastamas.

John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

 

Seda romaani sai aegamisi loetud üle aasta, aga kui viimaks tõsisemalt käsile võetud, läks päris kiiresti. Sest ega Gwynne kuluta pikalt aega juurdlemisele või kirjeldamisele, tema raamat on ikka puhas möll kättemaksu eri variatsioonide asjus.

Kui eelmises romaanis ilmus tegevusse jumal-lohe Lik-Rifa alles lõpus, siis siin lisandub tegevusse kaanestaar jumal-hunt Ulfrir ning veel kaks jumalat (keda ei saa küll paljastada; üks neist elustatakse ja teine … ilmub ise). Triloogia viimase raamatu kaanel on madu-jumal Snaka, niiet võib kujutleda, milline möll veel ees ootab ….

Sest jah, selle romaani lõpuks on nö pahadel tegelastel justkui edumaa - Lik-Rifa juhtimisel on viimaks alanud avalik sõda (valitud) jumalate võimu taastamiseks. Omamoodi vastutahtsi on sellega liitunud eelmise raamatu antikangelane Biorr (sest tegelikult oli Elvariga veedetud aeg päris tore), kes on nüüd oma vaatepunkti saanud. Kuninganna Helka õukonnas rabeleb ellujäämise nimel Gudvarr, igati kõrge enesehinnanguga noormees avastab end üha suuremas jamas (kuid viimaks saab temagi võimaluse). Eks autoril ole võimalik muidu mustvalgete tegelaste puhul kõige rohkem hallitada Biorri, kuid eks näis, kas ta viimaks siis triloogia viimases osas osutub millekski enamaks. Hästi ei usu, aga samas autorile ikka meeldib üllatada (ja üks niidiots ühe järeltulija asjus oleks just olemas).

Niisiis, headel tegelastel on kõigist kangelastegudest hoolimata lood vähe hapumad. Iseenesest on nad saavutanud osa oma eesmärke, aga millise pyrrhosliku hinnaga (jajah, Orka). Eks iseloomulik on, et head tegelased tapavad ikka kordades ja kordades enam kui ise kannatada saavad (kuigi jah, mõnigi kõrvaltegelane leiab siin oma kuulsusrikka lõpu). Ükskõik kui ebavõrdne võib olla võrdlus vaenlase väega, siis nii Vargi kui Orka bande võtavad väljakutse vastu ja üldiselt on tulemuseks laibamäed. See läheb vahel nagu liiale.

Väikeseks erandiks on Elvar, sest temal on õnnestunud allutada enda võimu alla elluäratatud Ulfrir - kuid naisel on teatavasti verevanne, mis seab ta tegevusele omamoodi kindlad piirid. Elvaril õnnestub pääseda sellistest seiklustest nagu Vargi bande retk lõunasse Iskidani (kuidas nad sealt üldse tagasi pääsevad) või siis Orka rühma retk Lik-Rifa armee juurde poja päästmiseks. Elvar naaseb viimaks isa juurde Snakaviki (jajah, Snaka korjusesse ehitatud linna - Lik-Rifa plaanide järgi Vigridi maa viimane sihtmärk), et sealt osta või kasutada lisajõude oma verevande täitmiseks. Isal on küll tütrega teised plaanid. Aga noh, Ulfrir.

Ühesõnaga, raamat on täis möllu ja kõiksugu imesid. Ja et tegu on triloogia teise osaga, siis teadagi lähevad asjad ikka hullemaks ja peategelastel … on probleeme. Kui Gwynne tõepoolest koristab ühe neist mängust, siis see oleks päris hea võte - iseasi, kuidas ta sellest välja keerutab (Biorr?). Aga noh, ehk väheusutav.

Kolmandat osa ei hakka nüüd kõvakaanelisena tellima, aga noh, pehmekaanelise soetamisele võiks küll mõelda. Muidugi igati traditsiooniline kangelasfantaasia, ainult et nais- ja meestegelased on seal igati võrdsed ja seksuaalne vägivald on vist olematu - hoolimata kõigest sellest adrenaliinist tilkuvatest lehekülgedest.

Burhan Sönmez „Kivi ja vari“, Postimees kirjastus (2024)

Ega meil türgi kirjandust just üleliia tihti ei tõlgita ja eks juba sel põhjusel võib tasuda sedagi raamatut kätte võtta. Huvitav on sealjuures veel fakt, et Sönmez on tegelikult türgi kurdi või kurdi türgi kirjanik, „Kivi ja vari“ on tema viies türgi keeles kirjutatud romaan, pärast mida ta on kirjutanud juba kurdi keeles.

Lugu on üksjagu idamaiselt müstiline (meie jaoks siis), peategelane Avdo on haukivide valmistaja, kes kord väikese poisina tänaval oma ema ära kaotas, ühe hauakivide meistri poolt õpilaseks võeti ja kes pärast traagilist armastuslugu ning elu vintsutusi lõpuks end ühele Istanbuli surnuaiale sisse on seadnud, enesele kividest maja on raiunud ning hauakivide valmistamisega elatist teenib.

Veel on üheks salapäraseks tegelaseks seitsme nimega mees, kes oli noorena kaotanud oma mälu ning veetis terve elu erinevates paikades elades, erinevaid nimesid kandes ja katses oma mälu tagasi saada. Temaga tutvus Avdo noore poisina oma meistri juures ja temale peab ta lõpuks ka hauakivi tahuma ning temalt satub Avdo kätte ka üks omapärane päevaraamat, mille kirjutamist alustas üks noor sõjaväelane 1930ndatel, jutustades oma armastatule Miskalile sõjakäigul toimuvast, muuhulgas kirjeldades ka kohalike külaelanike julma kohtlemist. Päevaraamatu järgi saaks too sõjaväelane justkui surma ja raamatu korjab üles ilma mäluta seitsme nimega mees, kes jätkab sellesse Miskalile pühendatud sissekannete kirjutamist uskudes või tahtes uskuda, et ehk ongi see tema, kes toda raamatut alustas ja kohe kui ta mälu tagasi saab võib ta pöörduda koju Miskali ning tolle kaunite siniste silmade ja õnneliku elu juurde.

Nojah, mälu, väga sümboolne. Ka Avdo jõuab oma nooruspõlve rännakutel ühte kaugesse külla, kus ta selle elanikele jutustab küla nime etümoloogiast, kuidas selle praegune näiliselt türgikeelne nimi on hoopis mugandus algsest nimest, mis hoopis muus keeles hoopis muud tähendas, aga külarahvas ei taha muidugi sellist lollust kuulda – klassikaline probleem identiteetide ja päritolunarratiividega. Veel leiab selles külas aset traagiline armastuslugu, mis viib kokkupõrke ja surmadeni, no nagu parimas seebikas, ning selge ka see, et tõeline armastus tähendab truudust lõpuni nii elus kui surmas. Aga, ega see ei ole tegelikult nii väga põhiline selles mõttes, et naistegelased on siin selgelt klassikalised varjud ja muusad ja elukandjad ja kurja poolt rõhutud. Rohkem loeb mälu, identiteet, päritolu ja selle kaotamine, triivimine ning lugudest kaasa kistud saamine, kultuurilised kihistused ja mitmekesisus, koos loomejõuga, et igale surnule just õige kivi leida ja tahuda.

Kivide juures on võluv see, kui palju vedeleb igal pool vana marmorit, on ju varasemate tsivilisatsioonide kiviehitiste jäänuseid nii paljudes kohtades nii palju vedelemas, noh, umbes nagu Põhja-Eesti paekivikangrute asemel oleks hulkade viisi marmormüüre – küllap oleks siis klassikaliseks taluarhitektuuriks lautadele marmorvundamente ja karjakoplitele marmoraedu laduda. Ja meeldiv on näiteks hetk, mil Avdo ja tema hilisema elu hea sõber Linalakk Meremees oma keeleoskusi võrdlevad – esimene võib oma süüria, kurdi, pärsia ja mis keeled need nüüd olidki abil edukalt maismaadpidi ida poole ringi seigelda; teise valikus on aga kreeka, itaalia jms (no mul pole raamatut enam käepärast ja mitte ei mäleta), millega merd pidi liikudes vabalt hakkama saab, aga vastupidistes suundades minnes jääksid nad hätta.

Veel üks kena hetk oli aga Avdo purskkaevuga, mille ta enesele kividest ehitas ja kuhu linna veevärgist vett juhtis selle eest kenasti igakuiselt makstes, kuid millele kalmistukülastajad muidugi peaaegi imettegeva väe kuulutasid olevat. Jah, olgugi siin klassikalistele lugudele truuks jäävat müstikat, tundelisust ja traagikat, siis lõppkokkuvõttes on see tasakaalus kainema perspektiiviga – juhtunu ning narratiivid ja tõlgendused on erinevad asjad, kuid alati ei pruugi see ka tingimata paha olla. 

Ja veel on sellist asjaolude kokkulangemisel tekkivat perekonda ning loomulikult Türgi poliitilise režiimi kurjust alates tolle pea saja aasta taguse sõjakäiguga ning jätkates Avdo õnnetu vangistusega pärast enese kaitsmist tugevamate vastu ning lõpetades meelt avaldavate tudengite tagakiusamise ja politseivägivallaga hilisematel aegadel.

Katke aga tuleb tolle sõjaväelase päevikust. Väga inimlik reaktsioon erilisele kohtumisele, ikka püss palge ja enda omaks. Noh, nad muidugi olid seal tüüpiliselt viletsa moonavarustusega hädas nagu kauamarssinud väesalkadega kusagil kolkas sageli juhtuda võib, aga siiski….

(Ah, jaa, raamatu lõpus on ka väike sõnaseletus, mis on iseenesest väga kena, saab seitsme nimega mehe nimedes järge pidada (muuhulgas on ta nimedeks Musa ehk türgi vorm nimest Mooses ja İsa ehk türgi Jeesus), ainult kui Bey, mis viisakalt mehenimede taha pannakse on lahti seletatud, siis Hanım, mis sarnaselt naisenimesid saadab on miskipärast seletamata jäänud.)

„Rihtisin binoklit üle maa ja siis vastaskalda mägedele ja ehmusin äkki kummalise tumeda kuju pärast otse mu nina all. Langetasin binokli ja vaatasin palja silmaga otsejoones hirve, kes seisis minust kümne meetri kaugusel. Ta ei olnud mu olemasolu märganud, pidas mind veel üheks kaljurahnuks mäetipus. Jalad kindlalt kaljuveerel, pikk kael õieli silmapiiri poole, vaatles ta all voolavat jõge. Seal olidki taas sina. Vaimustav. Kui mul oleks olnud binokli asemel kaamera, oleksin teinud foto. Las ma proovin teda sulle pigem kirjeldada. Tema valgelt rinnaesiselt sööstis üles kollane riba ja seljalt langesid alla apelsinikarva ja pruunid triibud. Olen seal kandis näinud palju rebaseid, hunte ja mägikitsi, aga hirve peale polnud ma kunagi sattunud. Temas oli sellist suursugusust, mida ei ole ühelgi teisel metsloomal. Seal kaljuserval seistes, hirmu tundmata ja mulle mitte mingit tähelepanu pööramata oli ta tõeline mäevalitsejanna. Võiksin vanduda, et ta tuli siia otse iidsetest aegadest. Gilgameš jahtis sedasama hirve viis tuhat aastat tagasi, Nebukadnetsar II rajas Babüloni ripped sellest hirvest pajatavatest legendidest saadud inspiratsiooni ajel, Aleksander Suur pööras Mesopotaamia tasandiku pea peale kires seda hirve leida. Nüüd seisis see püha hirv otse minu ees. Ma tõmbasin hinge, siis veel kord ja kolmandal korral tõmbasin välja püstoli. Ühe lasuga tabasin ma teda tagajalga. Ta seisis kalju tipus ja oleks võinud kukkuda ettepoole. Ma tabasin teda tagajalga, nii et ta oleks võinud kukkuda tahapoole ja saada minu õhtusöögiks. Aga hirv ei kukkunud. Ta kallutas pead ja teravdas pilku, otsekui püüdes oma peegeldust vees. Viimase pingutusega raputas ta end lahti ja lahkus võimsa hüppega üle kalju.“ (lk 355-356)

Imre Siil: Randevuu Bertolucci väljakul

 

Raamat, mida ma iial välise konkreetse põhjuseta lugema poleks hakanud.

Esiteks lühilood. Lühilood ei ole mu lemmikud. 
Teiseks meeldib autorile stiil, kus põhitegelane on kindlasti mees hästi tavalise Eesti taustaga ja isegi kui kandev teema ja põhiliin on kellestki teisest, vaadatakse seda Eriti Tavaliselt positsioonilt Eriti Tavalise Eesti Elu kontekstis. Ka Bertolucci väljak asub tegelikult Eestis ja sai selle nime unenäos. Kohtumised tulnukatega? Kohtub Eriti Tavaline Eesti Mees ja midagi erilist ei juhtu, saab veini või armutakse. Sõidetakse Marsile? Seda teeb Eriti Tavaline Eesti Mees ja kõige veidram asi, mis seal juhtub, on vajadus nälja peletamiseks elusaid putukaid süüa. 
Nende maitsel pole viga, ainult piikusvad hamba all veidralt. 
Plaanitakse mõrva? Sest naaber mängib liiga valju muusikat ja ei luba oma maalt läbijooksval teel sõita. 
Üldse on müra hirmus häiriv - vähemalt viies loos kannatab peategelane selle all, et naabruses ehitatakse maja või maja ees teed ja ta peab midagi tegema, et sellest võikast olukorrast pääseda. Sõidab suvilasse või läheb metsa kõndma vms. 

Vahel on Eriti Tavaline Mees abielus või kaasaga. Vahel lahku läinud ja igatseb kaasat taga. Korra leiab isegi uue naise. Neist naistest ei saa me midagi erilist teada. 
Siiski on raamatu parim lugu naisest. Traktorist Ankast. Ometi kirjutab autor ka kellestki mittestereotüüpsest, kellestki eredast ja omapärasest! Päris inimesena mõjuv tegelane! Jai!
Rõõmustasin kut lumekuningas. 

Kahjuks oli see ainus selline lugu. 

Phmt on ulmelood raamatu lõpus eraldi osana, kuid ausalt: mina neis ülejäänuga võrreldes mingit erinevust ei näinud. Ikka Eriti Tavaline Mees, natuke ebatavaline olukord, elatakse edasi nagu ennegi. Vbla nähakse undki.

T. Kingfisher - Bird Bones (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Kui autor on eelkõige tuntud fantaasia ja õuduse kirjutajana (jajah, ja siis on veel Ursula Vernon), siis on ta niisamuti kirjutanud teaduslikku fantastikat (muuhulgas on ta esindatud Strahani äsja ilmunud kosmoseooperi valikantoloogias). Nii paigutub see tekst lähitulevikku, mil teadlased on välja töötanud järjekordse epideemia peatamiseks vaktsiini - seda aga kasutatakse sääskede ohjeldamiseks. Millel on aga kõrvalmõjud, ehk osa linde sureb välja ja osad linnud … saavad targemaks kui muidu.

Loo peategelane on 73-aastane üksik naine, kes ühel hetkel avastabki, et ta aeda kasutavad linnud käituvad kuidagi … koordineeritult (no tuvid nii mitte väga), teevad koguni naabri kassile tuule alla. Ja kui naine jätkab lindude toitmist ja nende jahutusvanni veega täitmist, siis tänutäheks aitavad erinevad linnud lillepõõsastelt putukaid korjata (selliseid, mida linnud muidu ei söö).

Tädikesel on aga tüütu naaber jõhkardist pojaga, kes otsustab peale kassijuhtumit oma jõudu näidata, muuhulgas toppides surnud pesukaru vanakese postkasti. Et seepeale kutsub postimees kohale politseiniku, siis jõhkard arvab, et naaber kutsus pollari ja ähvardab nüüd vanakese ise paika panna, või noh, likvideerida. Linnud otsustavad elimineerida jõhkardi.

Päris armsalt kirjutatud jutt, kas nüüd just Hitchcocki “Linnud” ainetel (sellele küll otsesõnu viidatakse), aga noh, vaktsiinid ja nende kõrvalmõjud on nüüdisajal ikka meelierutav aines (see tekst ilmus küll juba 2015). Aga see vana naise tegelaskuju, tema mure oma lillede pärast (no mis sa teed, kui korraga patseerivad su peenardel paksud haned) ja ka lindude pärast ja no see naabrimehega vägikaikavedu; kahtlemata vägagi sümpaatne tegelaskuju.

Ann Leckie - Lake of Souls (2024)

 

Leckie lühiproosakogu on kaanetutvustuse järgi kogu ta lühiproosa, ent kui vaadata bibliograafiasse, siis on seal mõndagi veel (kasvõi koostöös Rachel Swirskyga). Aga jah, Leckie pole just grafomaan (lisaks siis 6 romaani) ja mis avaldamiseks võetakse, eks see seda ka väärt ole.

Muidugi, kõik siinsed tekstid pole minu jaoks puhas kuld; nii on minu jaoks paeluvaim jumal Au maailma fantaasiatekstid, ja vast nõrgimaks Radchi maailma laiendavad lühilood. Nö vabaloomes on küll meeldivalt mitmekesised tekstid.

Kogumiku juttude hinded varieeruvad vahemikus 3-7, keskmine hinne 5,1, mis on igati korralik.

• Lake of Souls • 6/10

• Footprints • 5/10

• Hesperia and Glory • 5/10

• The Endangered Camp • 6/10

• Another Word for World • 6/10

• The Justified • 3/10

• Bury the Dead • 5/10

• The Sad History of the Tearless Onion • 4/10

• Night's Slow Poison • 5/10

• She Commands Me and I Obey • 4/10

• The Creation and Destruction of the World • 4/10

• The God of Au • 6/10

• The Nalendar • 6/10

• The Snake's Wife • 7/10

• Marsh Gods • 6/10

• The Unknown God • 5/10

• Saving Bacon • 5/10

• Beloved of the Sun • 4/10