Muinaskuningas online on senini olnud igatahes üks tore ja rõõmustav õhtulugemine. Muidugi oleks ühtlasi ka huvitav teada, kuivõrd mõjutab lugemiskogemust see, kas inimene on ise iial mõnd (online) massimängu mänginud või mitte, aga samas tundub jälle, et selline detailne mängu (olgugi, et väljamõeldud) sisu tegevustikuna läbi kirjutamine võiks lugemisteekonna ette võtvale inimesele olla ühtlasi ka hoopis tutvustavaks sissevaateks mängukogemusse kui niisugusesse.
Lisaks mängule käib veidi vaguram ja tõsisem trall ka pärismaailmas, mis on asja huvitavamaks tegemiseks meile tuttavast reaalsusest kraadikese futuristlikum – arstile pääsemiseks peab paraku küll täiesti tänapäevasel moel lõputult kaua vastuvõtuaegu ootama või siis elavas järjekorras kükitama, aga talvise lumelükkamise võib juba südamerahus usinate ja üsnagi taiplike kodurobotite hooleks jätta ning isesõitvad autod on ikka päriselt ka täiesti isesõitvad (huvitav, kas nende esimene arenguhüpe hõlmas samuti inimtervisele hävitavat faasi?).
Kõige olulisem futuelement on temaatikat arvestades muidugi see, et VR-komplektid on oma arengus mitu kõva hüpet realistlikuma virtuaalsuse suunas hüpanud, aga seda küll ränga hinnaga. Peategelane Kati, endine professionaalne mängur ja e-sportlane alustab raamatut üsnagi morbiidses meeleolus – vanema generatsiooni VR-komplekti kasutamine on neuroloogia vms tal täpselt viga oligi põhjalikult tuksi keeranud, ravi on ülejõukäivalt kallis, ning ega lõpp ei ole niiehknaa enam väga kaugel. Õige pea tuleb, küll juba täiskasvanud, aga üksjagu mängusõltlasel (õnneks ikka uuema generatsiooni kiivriga) pojal Lauril üksipäini ilmas toime tulla ja elatist hankida.
Kati hangib vanade tutvuste kaudu pojale ligipääsu juba ette tuliselt fännatavasse mängu „Muinaskuningas online“, milles hangitud virtuaalse träni müügiga on ka mingisugune lootus raha teenida. Ja siis, et pojale abiks olla ja ka enda ravi finantseerida tuleb vanal ja haigel profil endagi räbal kere taaskord virtuaalreaalsusega ühendada. Sealt saavad lugejad siis korduvalt seda rahuldust, kus osav positiivne tegelane nutikalt toimetab ja negatiivsematele kohta kätte näitab, samas kui kehv tervis jälle hoiab teda piisavalt tagasi, et kogu lugu üheülbaliseks võidukäiguks ei muutuks.
Siinjuures tuleb muidugi mainida veel üht ulmelist aspekti – sellise mastaabiga
eestikeelne mäng ja piisav hulk juba ette andunud fänne, kes pärisraha eest sellisel hulgal (algustasemete) nodi ihaldavad! Paistab, et kui meie tervishoiusüsteem tulevikus just
oluliselt lahkemaks ei muutugi, siis rahvaarvult või siis kultuuriliselt teeme
küll mingisuguse plahvatusliku laienemise läbi (aga eraldatud metsatalud siiski
säilivad). Noh, ei pruugi paha olla, need lumelükkamisrobotid võtaks ka hea
meelega.
Muinaskuninga mäng ise on aga selline mõnus, peaaegu tekib tahtmine ise seda mängida. Aga loomulikult ei saaks ükski mäng päriselt, olgugi, et beetatestimine ja värk, maailma mõtestatuse, unikaalse kogemuse, edenemise jms osas päris selline olla, olgu pealegi futu-vr ja pea kõigi meeltega maailma tajumine jms, lõppeks peab suurele hulgale kasutajatele mõeldud maailm ju ikkagi pakkuma kõigile mängijaile võimalust saada suht sarnaseid kogemusi ja võimalusi - igasugu erilisi esemeid ja ülesandeid ja värke peavad saama kõik teha, kui vajalikud tingimused täidetud jne, lisaks kogu see algustasemete värk, mis tavaliselt läheb üsna kiiresti mööda, on muidugi põnev, sest uus maailm jne, aga ega lootust müügiväärilise saagi leidmiseks eriti ei saa olla jne.
Eks see muidugi osalt asja point ongi - lõpuks ometi on see puhtalt lehelt avastamise ja kiirelt edenemisega alguse osa täis ka päriselt ainulaadset ja mõtestatud sisu, kõik see osa, mida ise juurde mõtlema peaks on raamatus justkui päriselt olemas.
Tore kontrast on ka kiivritega mängus käimise tervisekahjude ja üldse mängusõltuvuse teemade ning raamatu enda mängus toimuva kaasahaaravuse vahel – et vastutustundliku lugejana võiks ju oodata, et tegelased virtuaalmaailmast päriselt lahti pääsevad, aga selle asemel oled lugejana selline paheline narkosõltlaste ruineerija, kes ootab ainult kärsitult, et kõik jälle tilgutite alt välja, valuvaigistid võetud ja iiveldused alla surutud saaks, sest no tahaks ju teada, mis kõikide nende mängus peituvate allmaajõududega edasi saab ja tore oleks näha, kuidas kass tegelane jälle kellelegi säru teeb või midagi huvitavat saavutab-avastab.
Samuti on kena paralleel selle vahel, kuidas mängus on kõik põnev ja tore ja üldplaanis asjad edenevad - olgugi vaja arvukama vastasleeriga maid jagada ja tuleb tagasilööke ning rahateenimisvajadus tähendab pidevat loobumist mängu edenemise seisukohalt kasulikest esemetest, ja selle vahel kuidas mängusõltuvus, vana tehnoloogia põhjustatud haigus ja ka mängupahalaste pärisellu üle kanduv suisa füüsiliseks minev vaen tegelaste elu mõjutab. Eriti esimeses raamatus tunneb lugeja end vaat et süüdlaslikult, kui tahaks muudkui mängumaailma kohta edasi lugeda, aga pärisilma seisukohalt tähendaks ju see jälle seda, et tegelased päriselu unarusse peavad jätma ja oma tervisega riskivad.
Ühesõnaga, selline kena tempokas kompott ja kogu futut ja virtuaali ilmestav kodumaine vaib tipneb sellega, et õnnestub ka lendautode ja lumerobotite ajastul suvilasse ahju kütma pääseda!
Eks siis, kui kõik hästi läheb, saab paari aasta pärast järgmise osa ja teada, et kas ja mis seal mängu sügavustes peitub - mine tea, mis fututehnoloogiatega seegi tehtud, ja kas ilmub kuskilt välja mõni imeravim või võimalus digiolendina edasi eksisteerida või ... ja kas ahjukütmisega vahele ka jäädakse.
"Kuule, kass palus sulle edasi öelda, et me oleme algajate alast väljas," ütles PaljuRoboteid Mikromehele.
"Ja mis siis? Ega see ei tähenda, et see nägu peaks siin jalus tolgendama."
Kati istus endiselt, pea viltu, ja vaatas Mikromeest, püüdes oma pilku panna nii palju vihjet, kui suutis. Kahjuks ei tulnud mängu graafika tema püdlustega kaasa. Ka PaljuRoboteid vaatas Mikromeest paljutähendavalt, tema oli juba aru saanud, millele kass vihjas. Kuid hoopis Kalevipoja Sängi Tüüpi Linnus oli see, kes mõistis, mis kohe toimuma hakkab, ja taganes tagasi üle silla. Kati tõusis laisalt ja vahetas asukohta, blokeerides Mikromehe tee sillale. Nüüd viimaks Mikromees vakatas ja taipas, mis teda ähvardas.
"Kurat," ütles ta. "Ma hoiatan sind, kass, kui sa mind puutud, siis tuleb sul tegemist mu isaga ..."
Kuid edasi ta ei jõudnud. Kati ründas. ..." ("Tooni", lk 30)

















