Steven Erikson - Toll the Hounds (2008)

 

Kui esimesed 50 lehekülge sai loetud nii poole aasta jooksul peale “Reaper’s Gale’i” lõpetamist, järelejäänud 870 läks vähem kui kuuga. Sest … korraga ilmub tegevusse nii mõnigi legendaarne kuju varasematest osadest ja millegipärast liiguvad kõik kokkupõrke kursil. Tõsi, esialgu pole sellest kokkupõrkest suurt mingit aimu ning ei tundu sugugi nii hull olevat kui eelmise raamatu Rhuladi ja Karsa Orlongi ja Icariumi kokkutulek … Aga jah, siin ilmub muuhulgas ka Caladan Brood oma maailmahävitava vasaraga (tõsi küll, seekord ta ei ähvarda sellega kõigele lõppu teha).

See raamat tundub olevat kirjutatud mõnevõrra erinevalt kui eelmised seitse osa, see on kuidagi … kirjutatud ilukirjanduslikumalt (jajah, nagu takkajärgi selgeks sai, peakski see tekst olema Kruppe jutustus oma jumalale; lugedes oli see pea kohe ununenud), palavikuline või koguni hooti poeetiline. Hoolimata kõiksugu süngetest juhtumitest ja ootustest on siin samuti omajagu huumorit (muidugi, ehk olen hoopiski harjunum Eriksoni kirjutatuga ja seega suutelisem tabada niisuguseid nüansse).

Teos on muidugi mahukas ja mõnegi Darujhistani tegevusliini puhul ikka mõtlesin, et kas see ikka niiväga vajas eraldi väljatoomist. Näiteks Gaz ja tema nõiast naine - mida see õieti juurde andis? Ja eks Harllo on ka nagu … ikkagi viieaastane poiss, kas ta just on võimeline selliseks kangelaslikkuseks ja mõttetööks - aga samas, just tema tegevusliiniga seostub selle raamatu kõige emotsionaalsem hetk ehk ennast taasavastava Murillio saatus. Ja Rallick Nom ja Torvald Nom, üks neist võinuks ehk taustale jääda. Või Challice ja tema hävituslik eneseotsing. Ja muidugi need Torvald Nomi endised sõbrad, kes nüüd hakkavad ihukaitsjateks (jajah, huumor ikkagi). Kui nii võtta, siis need eelnimetatud on tihti seotud sarja esimese osa “Gardens of the Moon” sündmustikuga; kuigi jah, Harllo puhul esil see Pannioni hullus (sest emaks on Stonny Menackis).

Ja Darujhistanis on muidugi see erru saadetud Bridgeburnerite seltskond, kes peavad kõrtsi ja millegipärast on keegi palganud Palgamõrvarite gildi nende mahalöömiseks. See päris ei õnnestu ning kaotajaks jäävad pigem palgamõrvarid, aga kahju on siiski sündinud. Nende juures peatub ühtlasi Duiker (“Deadhouse Gates”), kes on justkui võtnud ülesandeks Coltaine’i armee taganemist kirjeldada, aga kuidagi ei leia teda rahuldavat lähenemist - kuni üks külastav bard Fisher (legend ise) pakub oma abi (kes on üks salapärane kuju). Kui ma õieti mäletan, siis malazanlastel pole õieti kokkupuudet Kruppe ja tema kõrtsikaaslastega - nojah, Scillara käis küll seal Duikeriga otsimas Cutterit. Muidugi, tegu on ka suurlinnaga - edaspidi tuleb neil küll Karsa Orlongiga asju ajada, mis iseenesest võib üsna kole olla (kuigi nii Karsa Orlong ja Samar Dev on vaat et mu lemmiktegelased sellest seeriast).

Romaani teine põhiliin ongi siis Pannioni järgne ehk siis Tiste Andii ja Anomander Rake paiknevad nüüd Black Coralis, aga nende ümber keeb üha ohtlikum elu - Pannioni asemel on tekkinud uus Sureva Jumala kultus, mis põhineb õige narkootilisel sõltuvusel ning mis selle üle võtnud jõhkrutsejate poolest hakkab meenutama juba Pannioni koledusi. Asi, mis algul näib lihtsalt inimeste järjekordse tüütusena (sest algselt on seal Itkoviani/Redeemeri kummardamine), ähvardab viimaks sealsed Tiste Andii’d ära mürgitada oma Sureva Jumala vedelikuga (kuidas seda Black Corali juures tehakse, on muidugi … enam kui õudne). Eks siingi võib mõelda, kas neid tegevusliine võiks nii mitmekesiselt olla (eelkõige preestrid siis), kuid neid vast on vaja Anomander Rake’i kirjeldamiseks teose kliimaksi tarvis.

Siis on veel kaks seltskonda, kes on kohale tulemas (ja üks, mis püüab lahkuda). Tulevad Samar Dev ja Traveller, seda siis Karsa Orlongi vägitegude jälgedel (ja milline südantsoojendav kohtumine!). Tulevad Anomander Rake’i juurde reisivad “noored” Tiste Andii’d, kelle tee ristub Sureva Jumala kultuse südamikuga, ning seejärel kohtuvad Kalloriga, kes Darujhistani suundumas, mitte vast kõige selgema plaaniga (tõsi küll, tal on vaja põgeneda kättemaksu eest oma “Memories of Ice” tegude tõttu). Ahjaa, romaani algul saabub Darujhistani üks omapärase seltskonnaga laevuke - koos Iskaral Pusti (ja ta hoogsad järgijad) ja Cutteri ja Scillara jt püüab nüüd Mappo Runt jätkata Icariumi otsimist, aga selleks on tal vaja pääseda edasi kontinendi teise otsa, et uuesti edasi seilata järgmisele kontinendile - niisiis palkab ta hullumeelse transpordiettevõtte Trygalle’i (koos selle kireva seltskonnaga, mis siis taas romaani üks huumoripakkuja - Harllo liinist ühineb Trygalle’ga Gruntle), ning viimaks saadakse vägagi dramaatilisele reisile läbi “warrenite” (kus nähakse õige suuri jõude millekski valmistumas), kuid tegelikult Mappo Runti tellimusreis just kaugele ei jõua.

Kui varasemates romaanides jaghutid üsna varjatud seltskond, siis nüüd on need õige ühiskondlikud ning üks neist osutub koguni õige märkimisväärseks jumalaks (või jumaluseks?). Nad ei korralda just sigadusi (Raest), aga samas nende ajaarvamine ja ambitsioonid ja plaanid on muidugi teisest mõõdupuust. Ja siis on Anomander Rake koos oma mõõga Dragnipuriga, mille sees siis pulbitsevad hoopis omaette sündmused - mõõga sisse vangistatud Rake’i tapetute hinged on nüüd korraga Kaose vägede poolt jälitatavad. Ja mitmedki draakonid ja libadraakonid tegutsevad siin ja sealpool ilma. Kui libadraakonid on enamvähem aimatavate motiividega, siis ürgsed draakonid ajavad mingit oma rida, mis pole just arusaadav.

Ja mis saab edasi, eksole? Ganoes Paraniga võetakse korraks ühendust, tema olevat kuskil hädas. Kuhu suundub ta õe sõjavägi? Miks peab Karsa Orlong ootama Darujhistanis? Mis värki õieti ajavad Cotillion ja Shadowthrone ning miks nad küll arvavad, et nendest on suurjumalate ülemängijat? Ja Gothos? Ja muidugi Icarium. Ja see surnute armee vs Kaos? Ja mis kõik veel. Veidralt põnev.

“‘Leaning back, Karsa collected the lone rein. Havok lifted his head, nostrils flaring. ‘I killed two Deragoth,’ Karsa said.

‘We know,’ said Cotillion.

‘Their arrogance was their soft underbelly. Easy to reach. Easy to plunge in my hands.  I killed them because they thought me weak.’

Cotillion’s expression grew mocking. ‘Speaking of arrogance…’

‘I was speaking,’ said Karsa as he swung Havok round, ‘of lessons.’ Then he twisted in the saddle. ‘You laugh at those coming to the Crippled God. Perhaps one day I will laugh at those coming to you.’” (lk 526)

 

“Now Traveller had turned slightly and was studying the Toblakai with that same curious wonder that she had seen before. ‘What then,’ he asked, ‘is progress, Karsa Orlong?’

The Toblakai gestured gestured into night sky. ‘The crawl of the stars, the plunge and rise of the moon. Day, night, birth, death - progress is the passage of reality. We sit astride this horse, but it is a beast we can never tame, and it will run for ever - we will age and wither and fall off, and it cares not. Some other will leap aboard and it cares not. It may run alone, and it cares not. It outran the great bears. The wolves and their worshippers. It outran the Jaghut, and the K’Chain Che’Malle. And still it runs on and to it we are nothing.’

‘Then why not let us ride it for a time?’ Samar Dev demanded. ‘Why not leave us that damned illusion?’

‘Because, woman, we ride it to hunt, to kill, to destroy. We ride it as if it is our right and our excuse both.’

‘And yet,’ said Traveller, ‘is that not precisely what you intend, Karsa Orlong?’

‘I shall destroy what I can, but never shall I claim to own what I destroy. I will be the embodiment of progress, but I shall prove that ownership is a lie. The land, the seas, the life to be found there. The mountains, the plains, the cities, the farms. Water, air.  We own none of it. This is what I will prove, and by proving it will make it so.’

He leaned forward then and gathered up in his hands a heap of dusty earth. The Toblakai rose to his feet, and dropped the soil on to the fire, snuffing out the flames. Darkness took them all, as if but awaiting this moment. Or, she thought with a chill, as if it had always been there. The light blinded me, else I would have seen it.

As I do now.

God of war, what did you want with me?” (lk 666)

 

“Survivors do not mourn together. They each mourn alone, even when in the same place. Grief is the most solitary of all feelings. Grief isolates, and every ritual, every gesture, every embrace, is a hopeless effort to break through that isolation.

None of it works. The forms crumble and dissolve.

To face death is to stand alone.” (lk 729)

 

“And the Crippled God had wanted Karsa to take up that sword. With such weapon in his hands, he would lead his warriors down from the mountains, to bring to an end all things. To become the living embodiment of the suffering the Fallen One so cherished.

He had not even been tempted. Again and again, in their disjointed concourse, the Crippled God had revealed his lack of understanding when it came to Karsa Orlong. He made his every gift to Karsa and invitation to be broken in some fashion. But I cannot be broken. The truth, so simple, so direct, seemed to be an invisible force as far as the Crippled God was concerned, and each time he collided with it he was surprised, dumbfounded. Each time, he was sent reeling.

Of course, Karsa understood all about being stubborn. He also knew how such a trait could be fashioned into worthy armour, while at other times it did little more than reveal a consummate stupidity. Now, he wanted to reshape the world, and he knew it would resist him, yet he would hold to his desire. Samar Dev would call that ‘stubborn’, and in saying that she would mean ‘stupid’. Like the Crippled God, the witch did not truly understand Karsa.” (lk 749)

 

“‘I am here, High King, to stand in your way.’

‘You will die. I cannot stay my hand - everything will be beyond control by then. Spinnock Durav, please! This does not need to happen.’

The Tiste Andii’s faint smile nearly broke Kallor’s heart. No, he understands. All too well. This will be his last battle, in Rake’s name, in anyone’s name.

Kallor drew out his sword. ‘Does it occur, to any of you, what these things do to me? No, of course not. The High King is cursed to fail, but never to fall. The High King is but … what? Oh, the physical manifestation of ambition. Walking proof of its inevitable price. Fine.’ He readied his two-handed weapon. ‘Fuck you, too.’” (lk 813)

loterii

ulmekirjanduse baas

Liz Williams - Debatable Lands (Year's Best Fantasy 8, 2008)

 

Kui esmatutvus autori jutuloomega oli üsna nadi, siis see tekst on hulga loetavam. Eks algul on umbusku, aga siis võtab loodud maailma õõv endasse.

Peategelane elab muistse Britannia aladel ning on õpetatud sõdalaseks - selliseks, kes ülesannete täitmiseks üksi rändab metsikumatel aladel. Ühel järjekordsel “missioonil” näeb ta aga soos veidrat koletist - mingil moel justkui tagajalgadel seisev, aga samas on külgedel veel jalgu … ja noh, ilmselge tapamasin.

Ta jutustab sellest nähtud õudusest kuninga õukonnas ja muidugi on tulipäid, kes tahavad seda tappa ja nii nime teha. Järgmine päev lähebki seltskond teele ja naaseb neist käputäis - ellujäänud on kogetust šokis. Kahjuks on üks tapetutest naaberkuninga pärija ning peagi saabubki see kuningas nõudma kahjutasu - ja selleks just sama ala, kus kohati koletist. Milleks talle see väärtusetu ja viljatu soomaa, kus pole võimalik midagi kasvatada? Ja miks seda talle õieti loovutada ei taheta? Igal juhul, siiski loovutatakse see soourgas kahjutasuks ja lisaks peab peategelane tema õukonda minema - või noh, õigupoolest saadetakse sinna sooalale elama. Oh õudust.

Eks selline jube koletis tuletas mulle meelde filmi “Predator” … aga et selline tulnukas oleks varakeskaegses olustikus (nojah, tegelikult see pole niivõrd tulnukas, kui …).

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Neimaristsed (Elekter meie vahel, 2025)

 

Tekst, mis siis kirjeldab vastuolu vana maarahva usundi ja kiriku religiooni vahel. Ainult et … lisaks on siis fantastilisust, muuhulgas on nõia kaaslaseks lohelik (sisalik-lohe?) ning teksti finaal irdub veelgi realistlikust traditsioonist.

Eks lugu on parajalt lühike ja peamiselt puändile üles ehitatud. Kui eelmiste tekstide puhul ikka mõtlesid, et see võiks olla osa millestki suuremast, siis siin on nagu on.

August Kitzberg - Murest murtud (Külajutud, 1971)

 

Tekst algselt ilmunud 1884. aastal ja eks see üks vanamoodne jutt ole, mille lugemine pole sugugi soovituslik.

Mulgimaal, Läti alade lähedal, olnud üks rikas Koti talu, kus vanaperemees Ott juhtis elamist ning valmistas ette poega Peetrit talu ülevõtmiseks. Peeter oli üks tark ja viks noormees, hulga korralikum kui teised omaealised, luges ajalehti, omas raamatuid ning vanaperemehe imestuseks koguni istutas lilli taluõuele.

Mõisas, mis siinseid alasid valitses, töötas teenijana tore Mari. Peeter käis mõisast ajalehti toomas, sai tagauksest tulles ikka Mariga kokku ja hakkasid rääkima ning koguni armusid. Armusid nii, et Peeter tahtis võtta Mari naiseks. Ott aga … ei tahtnud mingi mõisa rikutud ja kaasavarata tüdrukut oma poja kaasaks ja tulevaseks taluperenaiseks; ta käskis pojal selline jama lõpetada. 

Veel hullem, kohalik latatara nägi salaja pealt armunute kohtumist ja tema versioon juhtunust jõudis koguni mõisnikuni, kes seepeale käskis Maril asjad kokku panna ning järgmisel hommikul lasta end Tartumaale tagasi küüditada. Õnnetud armunud kohtusid veel viimast korda; Peeter anus, et Mari ootaks teda, küll ta ületab ühel või teisel viisil isa vastuseisu.

Aga vana Ott ei tagane ning Peeter muutub kurvaks ja eraklikuks, ei miski teda rõõmusta, ei miski paku huvi, istub vaid oma kambris ja mõtleb Marile. Ja Peetri peas läheb üha hämaramaks.

“Jutukirjutaja on viimast järku sellepärast nii laialisemalt maalinud, et lugejal võimalik oleks näha, kuidas armastuse rikkumine ja südamemurdmine targa meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.” (lk 23)

Kitzberg kirjutab selles suhtes huvitavalt, et kui laiemas plaanis läheb eestlaste elujärg üha paremaks (talud kasvavad ja mõisa mõjuvõim väheneb), siis Koti taluga juhtuv on ikka päris õnnetu lugu. Ja mis sai Tartumaale tagasi saadetud Marist? Rohkem temast ei kuule kui et Peeter ja Mari püüdsid teineteisele kirju saata, kuid vanaperemees Oti palvel korjas mõisnik need kirjad ära. Üldiselt ei saa öelda, et Kitzberg hiilgaks siin psühholoogilise realismiga; eks mingil moel oleks võimalik paralleele tõmmata Juhan Liivi “Varjuga”, mis ilmus küll kümme aastat hiljem ehk 1894 (ehk siis Liiv võinuks olla tuttav Kitzbergi kurblooga?).

Lüüli Suuk - Elekter meie vahel (Elekter meie vahel, 2025)

 

Raamatu nimiloost pärineb ehk ka kaaneillustratsioon. Nagu eelmiste lugude puhul, nii ka siin muistne maailm, aga vast natuke teistsugusest puust (ja miks elekter siis ikkagi pealkirjas … no eks see selgu epiloogis).

Lugu siis armastajapaarist (Vihavald on päris kummaline valik, Rahe nimekuju meenutab veidi seda külavanem Raaket), kelle küla ründavad soerdid. Nende elajate eripäraks on pikk piitsalik keel, mis on tapvalt mürgine. Rünnaku puhkedes saadetakse naised, lapsed ja vanurid soosaarele varjupaika; mehed jäävad soerditega võitlema. Peale madinat võetakse ühendust esivanemate vaimudega ja mis selgub - Kõuemanaja, ammuste aegade õudus, on naasmas ja nõuab inimohvrit. Või muidu.

Või muidu ongi soerditel kaval plaan - kuid sellest saab teada Rahe, kes teeb kaupa ühe soosaare ümber ujuva näkiga (vastutasuks nõuab see Rahelt platsentat, et end tugevamaks turgutada). Vihavald aga ootab ellujäänute soerdite uut rünnakut.

Muidu puhas muinasfantaasia saab loo epiloogis teaduslik fantastika lisamõõtme, mis otseselt pole just vajalik, aga noh, lisab värvi. Tekst on vähe “realistlikum” kui kogumiku eelmised kaks teksti - kuivõrd pole siin sellist paralleelühiskonda nagu näiteks haldjad. Ehk veidi lähedane Tuuli Tolmovi hiljutisele triloogiale.

T. Kingfisher - Jackalope Wives and Other Stories (2017)

 

Mitu aastat ikka nihelesin, et kas tellida see raamat või mitte, aga noh, kui lõpuks käes, siis ikka päris mõnus lugemine ja seega tasus ära küll. Eks hinnete keskmise poolest (5,6) oleks kiusatus võrrelda Theodora Gossi hiljutise valikkoguga (5,9) - kuid seda oleks õigem teha siis, kui ilmuks Kingfisheri enda valikkogu; kuigi paistab, et viimastel aastatel on Kingfisherilt avaldatud eelkõige peamiselt romaane ja lühiromaane (“Thornhedge”).

Laias laastus on tekstidel üsna sarnane lähtealus - kangelaseks on pigem elu teises pooles naine, kes elab kuskil väikelinnas või väikelinna läheduses, ning omab sidet vähe maagilisema maailmaga (mitmes tekstis ongi tegemist nõiaga) või siis avastab maagilise maailma eksisteerimise. Eks mõned tekstid on muinasjututöötlused ja mõni tekst on vaade maagilisemast maailmast ja selle toimimisest meie maailma tingimustes. Ja eks mitmel puhul võib rääkida tumefantaasiast või horrorist (igatahes ta romaanid on vist kõik sellelaadsed).

Jackalope Wives • 5/10

Wooden Feathers • 6/10

Bird Bones • 6/10

That Time with Bob and the Unicorn • 6/10

Razorback • 6/10

The Dryad's Shoe • 7/10

Let Pass the Horses Black • 5/10

Telling the Bees • 5/10

The Tomato Thief • 6/10

Origin Story • 5/10

Pocosin • 5/10

Manfred Kalmsten - Leidlaps. Hateri lugu (Elekter meie vahel, 2025)

 

Tekst samast maailmast “Seitse saavad äratatud”, seekord on Kalmsten üksi kirjutanud eelmise loo ühest kõrvaltegelasest - ehk siis Hater (nojah, mida nimi), kes titana jäeti haldjate söögiks, aga seeasemel võeti ta nende juurde teenijaks (eks haldjatel on samas poisiga seoses ka pikem plaan).

Niisiis saab Maavalla maailmast vähe teise vaatenurga, seekord läbi haldjate ühiskonna ja selle kokkupuudetest inimestega (sest … ega tegelikult siin pole esindatud haldja vaatenurka) - ja noh, kui eelmises tekstis oli see vähe jõhker, siis ega nüüdki Kalmsten seda kuidagi pehmenda. Huvitav on see, et haldjad on siiski sedavõrd humanoidsed, et peaks olema võimelised inimestega järglasi saama (aga eks Tolkienilgi on kõiksugu ristsugutisi).

Huvitav, kas kumbki neist kogumiku autoritest jätkab selle maailma avardamist, mu meelest oleks potentsiaali enam kui küll.

Terry Pratchett - The Sea and Little Fishes (A Blink of the Screen, 2013)

 

Taas on vaatluse all Pratchetti suur lemmik Weatherwax, kes on teadagi nõidadest ülim. Nagu seda on tõestanud iga-aastane nõidade mõõduvõtmine. Ainult et nüüd puhuvad uued tuuled, sest esile on tõusnud organiseerija, kes pakub välja, et Weatherwax sellel võistlusel enam ei osaleks - sest teistel nõidadel pole motivatsiooni kaasa lüüa, kui neil puudub niikuinii võiduvõimalus.

Weatherwax on teatud segaduses ja millegipärast soostub selle ettepanekuga - kuid Nanny Ogg on kindel, et ta sõber asja nii ei jäta ning Nanny jääb kannatamatult ootama, et mida õieti Weatherwax ette võtab. Kes otsustab hakata heaks nõiaks … mis tekitab ühiskonnas paraja segaduse.

Lugu nähtud läbi Nanny Oggi kogemuse, olles omamoodi vahelüliks Weatherwaxi ning nõidade ja tavaliste inimeste vahel. Eks see on justkui järg “Õed nõiduses” romaanile - kui seal püüdis noorem nõid Magrat moodustada tsunfti Oggi ja Weatherwaxiga, siis nüüd püütakse nõidu organiseerida nö ametiliiduks. Aga noh, organiseerimine (ja ise juhiks saamine) eeldab veidi teistsugust soolikat. Nagu Pratchetti sissejuhatusest aru sain, on hiljem seda teksti kasutatud romaanis “Carpe Jugulum”.

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Seitse saavad äratatud (Elekter meie vahel, 2025)

 

Muinasfantaasia külavanem Raakest, keda painab tema kohta käiv ettekuulutus, mille kohaselt on tal mingi seos seitsme ja nende äratajana. Ainult et … keegi ei taha naisele rääkida, millega õieti tegu on. Ning külatark … tema seab hoopiski Raakele lõksu ning kutsub öisesse Maavalda olendid, kelle hammustus mürgitab naise surmavalt. Külavanem pole mingi allaandja ning oma viimased tunnid pühendab selle seitsme ärkaja saladuse uurimiseks - ning see osutub veidi teistsuguseks kui arvatud.

Loo tugevus on ehk see muinasmaailm oma kõiksugu nõiduste ja erinevate olenditega. Ja no muidugi inimeste maailm, mis on oma nimede poolest küll õige läänemeresoomelik, aga pigem siiski pseudoskandinaavia maiguga. Päris värvikas külaühiskond, oma erinevate rollidega. Ja muidugi see haldjate ja vastsündinute teema, ma nagu otseselt polegi kuulnud sellisest ohverdamisest - jajah, omal ajal Spartas loobuti vigastest lastest, aga siin on rõhk muul (seda enam, et elu on niigi ohtlik ja keeruline ning inimesi hävib nii vägivalla kui haiguste tõttu).

Ja siis muidugi loo paralleeljutustus nende seitsme tegelikest äratajatest ja see ajapiima mütoloogia - natuke segaseks see jääb (või see ongi autorite taotlus?), otseselt midagi sarnast piimalikku ei torkagi pähe.

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (2007)

 

Mitu aastat tagasi leidsin selle kogumiku ühest Tartu uuskasutuskeskusest ja on vast senini üks ootamatumaid leide niisugusest poest. Igal juhul, aega läks, viimaks sai raamat loetud - eks see olegi mitte kõige värskemate jutukogude ja antoloogiate võlu, et neid võib aastaid “soojas” hoida, siit-sealt lugeda ja siis vaadata edaspidi riiulis raamatu selga - kas võiks uuesti kätte võtta ja midagi proovida. Kuni viimaks siis kogu raamat läbi loetud saab.

Juttude tase on arvatult kõikuv, vähemalt pole tõeliselt nõrku või arusaamatuid tekste. Mingil moel on ehk tajutav, et autori tekstid on pigem … klassikalisema ulme kanti, või noh, tekstides pole tuntavalt kaasa tiksumas kaasaja angsti. Samas võib tunda, et autor katsetab ja pullitab üsna vabalt, olgu see siis teadusliku fantastika või fantaasiakirjanduse eri aladel.

Kogumiku tekstide keskmine hinne on 5,2, mis on küll igati hea keskmine.

• "Hello," Said the Stick • 7/10

• The Dog Said Bow-Wow • 4/10

• Slow Life • 5/10

• Triceratops Summer • 6/10

• Tin Marsh • 7/10

• An Episode of Stardust • 5/10

• The Skysailor's Tale • 4/10

• Legions in Time • 5/10

• The Little Cat Laughed to See Such Sport • 5/10

• The Bordello in Faerie • 6/10

• The Last Geek • 4/10

• Girls and Boys, Come Out to Play • 5/10

• A Great Day for Brontosaurs • 6/10

• Dirty Little War • 4/10

• A Small Room in Koboldtown • 5/10

• Urdumheim • 5/10

Manfred Kalmsten - Igavese talve piiril (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kalmsteni varane erootika, ilmunud juba 2018. aastal Reaktori erinumbris Erektor. Eks seda tõesti lühikest teksti kogedes tekib paar mõtteuiukest.

Lugemist alustades mõtlesin, et ehk on tegu “Nukitsamehe” täiskasvanute uusversiooniga - jubeda sarvilise jõnglase asemel tuleb metsast korraks tsivilisatsiooni rüppe hoopiski üks imekaunis ja külm metslasnaine, kelle minajutustaja oma majja viib, et vastastikusel nõusolekul ühiselt ühtida. Või siis … ehk mingi äraspidine versioon “Lumekuningannast” (loo pealkiri, eksole)? Mets on piir, minategelane ei saa sinna minna (soerdid ja muud olendid ei saa niisamuti metsast / metsikust väljuda), aga naine kasutab lihtinimest oma vajaduste tarvis.

Või no kas tõesti siis mingi haldjalugu.

Et seksuaalakti on kirjeldatud üsna selgelt, tekib muidugi küsimus, kuidas see peaks olema füsioloogiliselt võimalik, kuivõrd naine on selline … läbinisti külm (või siis jääb libesti vms kasutus lihtsalt mainimata). Et noh, arvatavalt peaks just mehest peategelane kogema füüsilist piina nende intiimsemate tegevuste käigus (või äkki ongi tegu masohhismi kirjeldusega? Hetkeks on kirjeldus “trummeldavatest veretilkadest”). Ja noh, mida sa õieti higistad, kui su naha vastu hõõrdub üpris jäine keha (raudne tervis peab olema!).

Et siis lühike ja meelas tekst, mille üle ei võigi arutlema jääda.

ulmekirjanduse baas

Garth Nix - Sir Hereward and Mister Fitz Go to War Again (Year's Best Fantasy 8, 2008)

 

Fitzi ja Herewardi seeria avalugu ja oh üllatust, siin on siis selgelt kirjas, kes need kaks tegelast õieti on - Hereward polegi mingi seiklev rüütel ja Fitz miski suva maagiliseks pööranud nukk; neid on Herewardi lapseeast saati koos hoitud, et kasutada nüüd mittesobilike jumalate elimineerimiseks. Sest Hereward on järglane, keda õieti poleks tohtinud olla jne. Ja Fitz … teda on kasutatud sajandeid Herewardi ema organisatsioonis.

Nende järjekordsest missioonist õieti polegi midagi kirjutada (sest hoopis huvitavam on see tausta avamine, mis teeb järgnevate tekstide puhul mõndagi arusaadavamaks) - Fitz teeb oma koledat tööd, Hereward kohtub ihaldusväärse naisega ja tapab hulga selle alluvaid. Peale missiooni loodab rüütel saada hingetõmbeaega, aga ei … Fitz juhatab teda edasi - ja mitte veel järgneva loo sündmustesse.

““In the name of the Council of the Treaty for the Safety of the World, acting under the authority granted by the Three Empires, the Seven Kingdoms, the Palantine Regency, the Jessar Republic and the Forty Lesser Realms, we declare ourselves agents of the Council. We identify the godlet manifested in this city of Shume as Pralqornrah-Tanish-Kvaxixob, a listed entity under the Treaty. Consequently, the said godlet and all those who assist it are deemed to be enemies of the World, and the Council authorizes us to pursue any and all actions necessary to banish, repel or exterminate the said godlet.”

Neither felt it necessary to change this ancient text to reflect the fact that only one of the three empires was still extant in any fashion; that the seven kingdoms were now twenty or more small states; the Palantine Regency was a political fiction, its once broad lands under two fathoms of water; the Jessar Republic was now neither Jessar in ethnicity nor a republic; and perhaps only a handful of the Forty Lesser Realms resembled their antecedent polities in any respect. But for all that the states that had made it were vanished or diminished, the Treaty for the Safety of the World was still held to be in operation, if only by the Council that administered and enforced it.” (lk 260)

Andy Duncan - An Agent of Utopia (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu Utoopia eriagendist, kellele on tehtud ülesandeks toimetada Thomas More Londoni vanglast Utoopiasse. Tal õnnestubki vanglasse ning õigesse kongi jõuda, kuid More ei taha midagi kuulda Utoopiasse minekust.

Taga hullemaks, tänaval ootab teda mees, kes viib ta kohtuma More’i tütrega, kes peab Utoopia olemasolu absurdseks, aga pakub mehele tööd: et see tooks talle isa pea - peale seda, kui ta on hukatud, pannakse see pea teiba otsa ning Towerisse hoiatuseks. Ülesanne on igati ebameeldiv ja kui utoopialane viimaks õige pea kätte saab, ootab teda üllatus.

Teksti tugevus on tolle ajastu Londoni olude kujutamine, selline vastik ja jälk ja vägivaldne ja müüdav. Aga mis see tekst õieti veel annab (jajah, mõttemäng Utoopia teemal), ei oska küll öelda. Omal ajal räägiti päris palju sellest tekstist, aga nüüd ma küll sellest suurt vaimustuda ei suutnud.

Kaja Kann: Tänavatüdruk

Peategelane - minategelane - no tegelikult autor vist - on täiuslikult tore. 
Ta on omaenda väärtust, oskusi, ilu, ja intelligentsi hästi tundev naine, kes samas pisardab, haavub ja ahastab sellistes kohtades, mida ühiskondlikult üldse rasketeks ei peeta. Ta käib palju kultuuriüritustel, nähes neid omaenda silmadega ja teeb seal selliseid asju nagu näiteks võõra purjus mehega amelemine, et see lavaesisel agressiivseks ei läheks, või ürituselt otse grupiga võhivõõraste juurde sauna sissevajumine ja ühine pidutsemine. 

Ei, ta ei mõtle, et ta käitumine on veider. Tema jaoks täiesti normaalne - ta on iseendaga 40+ aastat koos elanud, tunneb seda inimest ja tema kombeid. Tavaline.

Vahepeal elab ta maal, kütab ahju ning pliiti, kastab tomateid, niidab muru, roogib lund, loeb filosoofiat ja maalib. Vahepeal teeb proove, kunsti, mängib lavastustes. Teeb suitsu ja käib arsti juures. Talt tellitakse arvustusi ja siis öeldakse, et ei, seda me ikka ei avalda. 
Peaaegu kõiki inimesi nimetab eesnimepidi peale Lotmani. 
Sest tõesti - kes Lotmanit siis Mihhailiks kutsuda saaks?!

Teine on Taavet. Vist Ave Taavet. Aga võibolla on Taavet siiski eesnimi, kust mina tean. 

Loo telg, see, mis annab alguse ja lõpu, on Kaja otsus minna EHIsse filosoofiat õppima. Miks ta seda tegi? Sest ... tahtis. 
Võeti vastu ka.
Aga vastu lugeja võibolla-ootusi ei tähendanud selline lambist kooliminek, et ta ei võta asju tõsiselt ja kukub kohe välja. 
Ta pole selline inimene. Tema rütmid ja sisemine loogika käivad hoopis teistmoodi kui normaalseks peetakse. Muuhulgas ka kooli pihta. Teatud moel on ta kõige tõsisem ja huvitunum tudeng, keda nad seal üldse näinud on.
Mitte et ta ise seda ütleks või arvaks, aga loen välja.
Kuigi see muidugi ei tähenda, et ta süsteemi sobiks ja seal kergel jalal hakkama saaks. *
Minule lugejana on see rütmide ja sisemise loogika erinevus tavalisest väga värskendav. Mõnele, kes ühtekust ei tunne, ilmselt vähem.
Jutustava teksti vahepeal on väikesed dialoogijupid. Väga muhe srtuktuur - vaheldumisi jooksevad pildid sellest, mis toimub Kaja siseelus, ja siis, kuidas see väljaspoole paistab. Mis välises maailmas juhtub. 
Mõnest dialoogijupist saab isegi raasukese filosoofiat kätte.Sest koolis tuleb neid jutuajamiskatkeid ka ette. 

Lugemissoovitus

Virumaa Teataja intervjuu

Kirjanduslik Päevaraamat

Marcalt maailmale

ERR

Loetu kaja

EPL

Keel ja Kirjandus

Ekspress, intervjuu

Kivivalgel. 2013-2024

 

Mingil moel võiks seda teksti võtta kui eneseabi raamatut või kootsingu juhatust - kuidas elada paremini, kuidas enda peas huvitavamalt elada; miks ei sobi kokku depressioon ja alkohol, kuidas (reaalselt) lapsevanemaks olemine on … mentaalselt tervistav. Eks mingil moel tekib paralleel Heinsaare “Ööpäevikuga”, lihtsalt koostamispõhimõtted on täiesti erinevad: kui Heinsaare tekst peaks olema kronoloogiline, siis siin on dateeritud tekstid jagatud eri valdkondadesse, temaatilised osad näiteks kirjutamisest või depressiooni eri vormidest või muusikast või lastega kasvamisest. Nagu autor mitmel puhul rõhutab, seda kõike ei saa võtta autobiograafiliselt, see on tunnetuslikult loodud tekstina - mis aga autori järgi pole fiktsioon selle traditsioonilises mõttes.

Mis see siis õieti on? Püüe (autori) reaalsust kaardistada? Nägemuste odüsseia? Siin ei ole kuigivõrd esil küsimus “kes ma olen”, vaid pigem “kus ma õieti paiknen; mis on see, millest ma end leian”. On reaalsus ja on Reaalsus - aga kelle jaoks? Autor ei suru lugejale peale, ta räägib vaid enda kogemusest, see pole kuidagi universiaalselt esitatud või tähelepanekutena igaks elujuhtumiks. Lihtsalt, kuidas hakkama saada. Üks võimalus.

Niiet ehk ikka õieti pole eneseabiraamat. Mu enda lugemiskogemus oli küll selline, et justkui oleks korraga sukeldunud teise inimese pähe, kogemusse. Et olen autoriga üheealine, siis muidugi tekkisid nii mitmedki võrdlusmomendid enda kogemustega mitmeski sarnasest eluetapist (ahjaa, raamatu saingi autori enda kaudu).

“Ma kirjeldan “elu ennast”, kirjutan “nii, nagu on”. Aga ma sooritan eluga teatavaid operatsioone. Abstraheerin. Eritlen kihid, maailmad, reaalsused. Jagan neid, kõrvutan, sulatan teistsugusel viisil kokku, nihestan. Struktureerin ümber. Mind just huvitavad formalistlikul moel need operatsioonid ja struktuurid, mitte niivõrd nende sisu, “elu ise”. Ja selleks, et need operatsioonid huvitavalt välja kukuksid, ja, mis samuti tähtis, oleksid selgepiirilised - selleks ma muudan vajadusel kirjeldatavaid asju, olendeid, nähtusi ja sündmusi. Ma võtan materiaalsest tegelikkusest olukorra, miljöö, inimese vms, seejärel teen sellest tõmmise, simulaakrumi ning siis asun sellega nimetatud operatsioone sooritama. See, mida ma kirjutan, ei ole tõde. /-/ See on nihestatud elu. Aga see ei ole fiktsioon.” (“tükk elatud ja nihestatud elu”, lk 8)

 

“Miks  ma kirjutan? Sest et ilma on õudne olla. Aeglane enesetapp. Ilma on vaid tegelikkuse nüri, abrasiivne tasapind. Hasso Krulli sõnadega: “Suur vormitu perse, mis ei  ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale.” Selle vastu tuleb ometi  midagi ette võtta.” (“tartu - nullilähedane linnake lõpmatuse kohal”, lk 115)

 

“Kunagi ei tohi kirjutada või joonistada “seda, mis oli”, “nii nagu oli”, “mida ma vaimusilmas näen” vms. Tuleb lihtsalt kirjutada või joonistada. Teritada nuge. Parandada taburetti. Teha midagi. Uus reaalsus, uus elu tulevad ise järele.” (“lihtsalt üks roheline tont”, lk 206)

 

“Võiks kõnelda anti-teeskleja sündroomist. Anti-impostor syndrome. See pole mitte see, kui oled nartsissist ja sõge võimusnik, kes arvab, et teeb kõike õigesti ja ei eksi kunagi, vaid see, kui kahtlustad, et ei tee asju piisavalt valesti, ei ole piisavalt isehakanu, ei koba piisavalt pimeduses. Et tead liiga palju selle kohta, mida sa teed. Et peaksid hakkama seda ära unustama. Selle poole püüdlen.” (“anti-impostor syndrome”, lk 208)