Isabel J. Kim - Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Kaasaegne tõlgendus le Guini klassikalise loo ainetel: miks peab Omelas elama heaolus, kui üks laps peab selle nimel kannatama. Ja nii leidub inimesi, kes tapavad selle lapse. Ja järgmise. Ja järgmise ja järgmise. Iga surma järel tabab linna heaolu mingi õnnetus, inimesed hakkavad sotsiaalmeedias nõmedalt käituma jne jne - kuni siis pannakse järgmine laps kannatama. Aga … kas peaks niimoodi?

Nagu mainitud, autor kirjeldab seda olukorda läbi kaasaegsete valupunktide, vast autorist lähtuvalt on siin rohkem rõhku postkolonialistlikul vaatenurgal või nii - Omelas kui rikas ühiskond, miks peab see püsima ühe lapse kannatuse läbi. Sellest siis niisuguse lapsetapu põhjendus: et rohkem lapsi ei kannataks niimoodi - eksisteerigu niisugune ühiskond, mida me igapäevaselt kogeme.

Selles lühikeses tekstis on nii palju moraalselt halle kohti, et … nojah, eks me elame üldse parajas õuduses. Nagu ikka.

Eduard Vilde - Uuel teel (Jutustused II, 1953)

 

Päris lahe paroodia Noor-Eesti ainetel (ilmunud 1908; omakorda aasta hiljem ilmus Tuglase essee Vildest ja Petersonist, seda oleks põnev lugeda). Ja eks hea paroodia eeldab loovust, nii ka seda “Tokerjate” teksti kohendades võiks seda ette kujutada üpris kirjanduslikuna.

Niisiis on tuntud autor Vilde teinud katse kirjutada uutmoodi, selle tagajärjeks on luuleteos “Tokerjad”, ja nagu ikka, enne trükkimist tuleb proovida, kuidas seda hea maitsega tuttavate poolt vastu võetakse. Tulemuseks on erinevad ja üllatavad füüsilised ja psüühilised reaktsioonid. Võiks koguni ettevaatlikult tõdeda, et luuletaja Vilde ei leia just täielikku mõistmist. Aga õnneks on olemas Noor-Eesti.

Eks see “Tokerjate” keelega uperpallitamine toob muidugi pähe Johannes Aaviku mõttemaailma, luulekeele nö eksperimentaalsuse puhul … vast Gustav Suits? Igal juhul, kui “Tokerjaid” lühemaks toimetada, võiks see olla kena protoavangardi õienupuke (või noh, grafomaaniline purse). Konteksti mõttes võiks lisada, et 1908. aastaks oli Vildel ilmunud kolm tuntuimat ajaloolist romaani, seega Noor-Eesti pilamine võis talle olla päris värskendav.

Lilli Luuk: Ööema

Miks olen elanud nii vanaks ja Lilli Luuk kirjutab alles nüüd kõike seda, mis ma elanud olen, mis mu ema ja emaema elanud on? Ma oleksin nii palju targem, kui oleksin seda varem lugenud. 

Samas: võibolla mõjubki nii vägevalt just seepärast, et ma juba olen seda elanud, seda näinud, seda kuulnud? 

Kas sina tunned seda raamatut lugedes sama? Et kõik on minad? Iga tähtsam tegelane on mina, mina olen tema ja tema ja tema ka? Sinu minad, eks ole.

Arvan, see vast ongi selle raamatu kõige võimsam tõde: me oleme kõik minad. Jaa-jaa, kulunud tõde ... aga tegelikult tunnetuse tasandil, ürgsel tasandil ununeb nii kergesti.

Loen "Ööema" ja iga rea ajal on meeles. 

Jah, sellised inimesed on mina. Kõik on minud. 

Lugu muutub tasapisi ja märkamatult, mina-vormi ja tema-vormiga mängides, kursiivi ja kursiivita teksti vaheldades peamiselt üheksakümnedates ja isegi hilisemas ajas toimuvast suisa sujuvalt kolmekümnendate lõpu ja neljakümnendate looks. 

Jaa-jaa, me teame. Halb aeg, hirmus aeg. Küüditamine. Vangistamine. Vend venna vastu võõra võimu sunnil. Jajah, mhmh. Nüüd läheb halvasti.

Ent kuna kirjanik on nii vahe tera, niivõrd kunstnik, oled südamesse haavatud enne, kui arugi saad. 

Ta toob inimesed nii lähedale. Elusse elamised, tunded, mõtted.  Igaüks on mina, kõik tunnevad päriselt, püüavad päriselt, kardavad ja enam ei karda päriselt. 

On mõned korduvad momendid:

Muidugi raba. See on rabaraamat. Raba raba raba.

Lehkavad kährikud.

Luud.

Jõhvikad.

Hundid.

Kotkad.

Ja teate - mitmed asjad mõtleb lugedes välja. Et kes ja mis ja kellest on seal juttu ja kellest tolles teises kohas, kelle "ma" on see kursiiv ja kes leiti ja kes oli peaaegu pooleks lastud - aga kõike ei saagi teada. Kõiki niite ei tõmmata kokku, osad jäävad - jäävad.

Ei tundu vale. Ei tundu häiriv. Vastupidi, nii on just õige! Kunagi ei saa kõike teada, kuitahes kõvasti sisse elad, kui väga ka tahad. Alati jäävad küsimused. Kui hästi üritad, tõesti tahad, täida lüngad ise kujutledes ära. 

Kui piisavalt ei taha, ju siis pole vajagi.

Üks mõte jäi kummitama. Eelmise mõtte õde.

See ei olnud raamatus kirjas, aga häid raamatuid lugedes mõtlen kaasa ja juurde. Sina ju ka?

Mõte on järgmine: kui sa pead kas hukka saatma lapse või mehe, kellega sa ta saanud oled, vali alati andmiseks mehe elu.

Alati.

Kui ta on väärt mees, on ta ise valmis oma lapse eest surema. 

Ja kui ei ole - kas sellise mehe elu oleks vaja hoida? Pidada tähtsamaks kui lapse oma?

Hah!

ERR
Kuulutaja
Raamatukoi
Keel ja kirjandus
Looming
Lugemissoovituse blog
Kohila raamatukogu
Brixie blogi
Värske Rõhk
Edasi
Tilda ja tarakanid
Ekspress
Pille raamatu ja kassiga
Postimees
Karl Martin Sinijärv

Jaan Kruusvall - Ma tean mitut inimest (1976)

 

Kruusvall näib olevat tänaseks üsna unustatud autor, millest on muidugi kahju, sest minimalistliku proosa kirjutajana on ta ikka päris-päris hea: näiteks igati traagilised (või noh, täpsemalt küll tavalised) elulood kokkusurutuna kahele leheküljele (siit kogust näiteks “Degradeerumine”, “Immat”, “Surm” jt), mis on haralalikult lõikavad. Eks see lugude kvaliteet siin natuke kõigub, mõne pikema tekstiga läheb autor liialt sügavalt kündma ja need (minu jaoks) väga välja ei kanna. Aga tipplood on tõesti tipplood - kahjuks ei viitsi neid näiteks siia trükkida, ühest-kahest lõigust ei piisa.

Kui juba Haralat sai mainitud, siis paratamatult tekib võrdlus Traadiga - olles hiljuti lugenud jutukogu “Mänguveski”, mis ilmus paar aastat varem kui käesolev raamat. Ühisest temaatikast hoolimata on kummagi maailmad ikka puhtalt oma nägu - kui Traat võttis aega ja ruumi tekstide kirjutamiseks, siis Kruusvall surub seda kõike väga väikesele pinnale kokku, või siis nö pikemate tekstide puhul on selline mälulõigetega kirjutamine (ja noh, pikemad on ikka väiksemad kui Traadi lühemad lood). Kui Traat kirjeldab päris palju tööelu ja sellega seonduvat, siis Kruusvall liigub pigem töövälisel ajal - või ka vanemate inimeste eluolu, mälestusi omaaegsetest kommetest (mõnes jutus jõuludest või lihavõtetest või teistest kirikukommetest).

Dominique Dickey - Look at the Moon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Igati americana lugu usu ja LGBT teemadel - peategelane on transsooline ja tema sõbranna igati kväär, kelle jaoks on nii oluline see, mis on usk; nagu see on nende vanematele ja ümbritsevatele kogukondadele. Noh, hirmutav on see ameeriklaste religioossus ja selle seos igapäevaeluga. 

Kõik kulgeb normaalsuse radadel kuni paar satub kõrbesse mingi seltskonnaga tähti vaatama - nagu selgub, on tegu ühe sektiga ning nende käest pääsemiseks peavad noored osalema rituaalses tapmises, mis nende elu vägagi segi paiskab ning vanad deemonid uuesti välja kutsuvad. Selgub, et peategelasel on vägagi otsene seos selle sektiga - ja kuidagi tuleb sellest jamast üle saada.

Tekst on jällegi igati horror ning ega see lugemisel tuju just ülenda. Vahest ehk huvitavam on see transsoolisuse ja kvääri teema, aga nojah, jumal ja religioon, mis sellega kõik seostub. Ja miks see rituaalne tapmine pidi olema sedavõrd võigas?

Kathryn H. Ross - The Forgetting Room (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Iseenesest igati tavapärane ulmeline probleemlugu - mis võiks olla siis, kui oleks selline seadeldis, mis aitaks kustutada traumeerivaid mälestusi. Noh, teadagi, kuivõrd tegu pole tootereklaamiga, siis ega see kokkuvõtteks midagi head tähenda.

Kuid autori kiituseks tuleb tunnustada, et ta oskas sellist situatsiooni lahendada õige südantlõhestavalt. Lõpuks üks ulmelugu, mis on universiaalselt üldinimlik. Tundmatu autor, hea tulemus: võrdub vinge.

Xavier Garcia - An Ode to the Minor Arcana in a Triplet Flow (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Nagu autori järelsõnast selgub, on tegu puhta horroriga, mida püütakse lahendada hip hopi esteetikaga. Sest horror pole vaid death metal. Tulemuseks on siis … horror, miks on kahjuks valitud fantaasiakirjanduse pähe sellesse antoloogiasse (eks sama teema on iseloomulik ka varasemate aastate valikute puhul).

Algaja hiphoppar usub, et temast võiks saada staar. Aga selleks on tuge ja raha vaja, et salvestada midagi asjalikku, mis siis võiks jõuda laiema kuulajaskonnani. Talle soovitatakse pöörduda kohaliku ristiisa Papa Wicky poole ning ühes stripiklubi tagaruumis leiabki aset kohtumine. Papa Wicky usub noormehe tulevikku - seda enam kui noormees teeks selle käigus ühtlasi nö surematuks Papa Wicky enda. Kuid et sellise suhteni jõuda, peab noormees ühe veidriku maha lööma, sest see ei suuda kuidagi võlga tasuda. Nojah, kuulsus ootab, mis siis on selle kõrval ühe mõttetu kõrvalseisja elu. Ainult et vastavalt tellija soovile tuleks tapetavat eelnevalt piinata, ning ka tunnistajaid ei tohi ellu jätta. Edasi on siis puhas horror.

Iga kokkupuude õudusega on enamasti ikka selline, et ma ei mõista, miks peaksin seda niisama vabatahtlikult lugema, lihtsalt ei ole minu verine teetass. Nagu siis selle loo puhul - miks veel seda tähenduslikku rituaalsust jms vaja on. Esteetiliselt igati hip hop, aga tõepoolest, niisama seda kätte ei võtaks.

Trygve Gulbranssen: Tuuled puhuvad vaimudemäelt

Teate, klassikalisel kirjandusel on omad võlud.

Mõtlen küll, et nah, igal ajal on kirjutada osatud, väga meeldivaid raamatuid on palju ja vanus ei anna juurde - aga on oma võlu neil vanadel, kollasel kehval paberil ja hajuma hakkava trükiga raamatutel, milles nii palju tänapäeva mõtteviisiga sobimatut ja ometi ka nii palju aegumatut.
Me olime inimesed ka ammustel aegadel, just nagu me oleme inimesed praegu.
Ehk - tasub vanu lemmikuid üle lugeda, tasub.
Lendavad käes.

Trygve Gulbranssen on head tööd teinud.

Mis on hea? 
Looduskirjeldused. Norra kevad lehtib ja õitseb just siinsamas, ma tunnen mahedat tuult, mis läbi salude põski paitama jõuab. Näen pimedust, mis haarab mõtted ja keha ning ometigi paistab viimaks öös tulekumas aken. Hakkan isegi peaaegu lõdisema, kui torm mägede vahel ähvardavalt ulub ja piitsutb rändaja turja ja nägu teravate jäänõeltega. 
Tegelased. 
Natuke meenub "Gösta Berlingi saaga". Mitte et tegelased oleks sedamoodi sarnased, nagu oleksid sealt võetud. Ei, nad on hoopis teistsugused - ent täis sedasama põhjamaist kargust ja samas leeki, kangust, julgust ja visadust, jõudu ja valu, valgust ja pimedust. Neil on nii palju elu sees, et tunduvad ehedamatena kui enamik tänapäeva inimesi tänavatel.
On, kellele kaasa elada. Püütakse hästi, kõik, keda sügavamalt vaadeldakse, tõesti teevad oma parima. On andestus, rahu, helgus väga paljudele.
Ometi mitte kõigile. On kõrvaltegelasi, kes on nii julmad, et kurat viib nad elusalt põrgusse.

Kurat viib? Jaa, muidugi on see tänapäeva mõistes maagline realism nagu paljud 19. sajandi raamatud. Lood, kus tegelane lihtsalt tunneb, et peab seda teed minema, miski tõmbab teda. Kus seljad õnnetuste järel kooku vajuvad ja õnnistuste mõjul taas sirgu lähevad nagu nooruses, isegi sädelus tuleb silmisse tagasi. Kus aimatakse lähenevat valu ka kesk õnnepäevi ette ning hoitakse puhta tahtega elu kallite ihudes edasi tuksumas. Lisaks natuke naljakad eksimused realismi teelt. (Ei, keegi ei oska ainult seepärast ravitseda, et ta on naine ja kuulnud, kuidas seda tehakse. Pääsedes tormi eest kütmata onni ja jäädes selle põrandale magama ei taastata mitte jõudu, vaid surrakse külmumisse. Ja ma tahaks näha, kuidas õnnestub rasedus lõpuni kanda, nii et keegi teistest mõisaelanikest, kellest umbes pooled on pealegi naisterahvad, aru ei saa.) 
Aga just sellepärast on see lugu kuidagi eriti elus, eriti kaunis. Selline vanaaegne. Saagalik? Oo. Jaa. Müüdid ja päriselu segamine - kas pole me kõigi elu tegelikult säärane? Omal kombel on maagiline realism elu tunnetamise osas vast realistlikumgi kui "realism". 

Selle raamatu (tegelikult on nende kaante vahel kaks teost), mille pealkiri on "Tuuled puhuvad vaimudemäelt" peategelane on Adelheid, noore Dagi esialgu mõrsja ja siis naine, ning tegevused ja tegelased on enamasti edasi antud läbi tema pilgu. Uhke naine on see Adelheid, ent kui välja arvata üks juhtum (unustamatu "ta oskab ravitseda, kuigi pole seda iial teinud"), päris usutav. Isegi see, et ta pimedas metsas, kus iial käinud pole,  vaid koera abiga õige tee leiab, on veidi seletatud. Ja kuidas ta iseenda sees ei tundu endale ei tugeva ega uhkena, on lausa väga usutav.
Me oleme enda sees harva sellised, kui välja paistame.

Järgmisel (triloogia viimasel) raamatul on peategelast raske nimetada. Vaatepunkt käib peatükkhaaval erinevate inimeste seas ringi ning keskendub mitmele teiselegi. Kuidas vaadatakse, kuidas nähakse, mis seespool toimub, on huviga jälgitav ning tegelasest saab pildi mitmest kandist nagu mitme kaameraga filmides näitlejast.
Seda ja eelmist raamatut kokku võttes tundub, et kogutriloogia peategelane on ikkagi Vana Dag. Tema elukäiku üsna algusest päris lõpuni see ju jälgib. Autor vaatab teda sümpaatiaga ning nii ta meeldis ka mulle lugejana. 

Võibolla elusast peas poleks meeldinud. Mul ei ole tegelikult sedasorti meeste, kes oma pehmet sisemust harva välja näitavad, kompromissitult õiglased on ning naljalt sõnu ei kuluta, kui tegudega hakkama saab, vastu erilist sümpaatiat. Isegi kui vahel on neil pehme pool esil - enamasti on nad oma jõus hirmuäravad.
Mu oma vanaisa oli säärane ja seega on mul esmajärguline kogemus. Ta oli samuti ilus mees nagu Vana-Dagki, isegi paksud lainelised juuksed olid tal.
Kirjutatud on raamat aga nii hästi, kirjeldatud on nii hästi, et ikkagi tundub Vana-Dag ka seestpoolt kaunis. Küllap oli mu vanaisagi. Pole kerge olla II maailmasõja ajal parasjagu väe-ealine ja mobilisatsiooni eest metsa putkata. Pole kerge teada, et ta vanim vend, kes peale mitut aastat Siberist tagasi, ennast kodumaal ära tappis. 

Vanal Dagil on samaväärseid kogemusi. 

Raamat ei lõppe Vana-Dagi surmaga. Ühe surmaga ei lõppe ju veel lugu. Lugu läheb edasi ja see, kuidas autor loogiliselt ja tunnetades kogu aeg tegelaste vaimuseisunditega kaasas käib, on imetore. Puhas nauding. Ning et kogu raamatu moraal paistab olevat: "Olge üksteise vastu head, kerge pole kellelgi", on veel eraldi erakordselt tore.

Veel plusse selle eest, et ka 50+ja 60+ inimesed on kaunid. Mitte "oli näha, et ta on kunagi väga ilus olnud," vaid nad on kaunid just sel hetkel, millest jutt. On ju, vanadusega ilu ei kao, muutub lihtsalt teistsuguseks.
Ja selle eest, et naine olemine ei tähenda, et inimeses poleks jõudu, tarkust ega kangekaelset uhkust. 
Tegelikult on naised inimesed päris paljudes klassikalistes teostes, ent seda on alati rõõm näha.

Raamaturiiulike

Truffe kirjanurk I
Truffe kirjanurk II

Hasso Krull - Igavene taastulek (2025)

 

Krull on siis ette võtnud Nietzsche igavese taastuleku idee ning selle tõlgenduste ja arenduste vaatlemise. Lisaks Nietzschele on siis vaatluse all ka Mircea Eliade ja Gilles Deleuze’i vastavad vaated; kaude ka Platoni traditsioonide üle arutlemine. Aga mitte ainult - seda kõike kaunistab Artur Alliksaare luule terad ja mõttekäigud, mis justkui võiks olla muuhulgas mõjutatud Zarathustra raamatust.

Milleni siis Krull õieti välja jõuab, ma ei oskagi öelda; see käib kõrgelt üle mu pea. Ses suhtes on see puhtalt metakirjandus või ka metafüüsika: Krull tõlgendab, otsib seoseid ja ka osutab võimalikele puudustele autoriteetide tekstides (õieti siis metakriitika), kuid samas ma nagu ei saanudki pihta, kuhu ta sellega õieti välja jõuab, mis on Krulli enda jaoks see igavene taastulek, mis on selle reflekteeringu tulemus.

Aga mis on tore, on muidugi Alliksaare mõtete esitlus ja selle tõlgendamine metafüüsilises kontekstis. Ausalt öeldes pole ma Alliksaart pea üldse lugenud, aga vast siiski võiks “Päikesepillaja” mingil moel ette võtta.

Kui Krulli eelmised LRi raamatud olid tõlgendused rahvausundist (“Loomise mõnu ja kiri” ning “Jumalanna pesa”; nagu näha, siis igas kümnendis üks väljalase), siis eks siingi on toodud mõningaid paralleele eesti rahvalauludest.

““Loomine on nagu pikkade pingsate sõõmudega joomine,” kirjutas Alliksaar. “Temast jääb järele tühjade klaaside tähendusrikas täiuslikkus.” See antinoomia toob meid otse loovuse-probleemi südamesse. Loomine kõige tavalisemas tähenduses peaks ju olema millegi uue tekkimine, tootmine või valmistamine - siin on aga loomise tulemuseks hoopis ammendumine, koguni täielik tühjenemine. Ometi saab antinoomia ka ümber pöörata. Me võime öelda, et loomine kustutab ühe janu, loomisjanu, ja tekitab ühe voolu, pikkade pingsate sõõmude voolu. Kui see vool katkeb, on tulemuseks täiuslikkus, mis ühtlasi on tühjuslikkus, sest looja on nüüd täitunud, tema loodu aga sädeleb tühjana. Sel hetkel ilmubki meile igavene taastulek. Selleks, et loomine jätkuks, tuleb klaasid uuesti täita ja protsessi korrata. Just seepärast ongi klaaside tühjus nii tähendusrikas. Alliksaare antinoomia on igavese taastuleku muster, see ongi lakkamatu loomine, mille faasideks on lakkamatu tühjenemine ja lakkamatu täitumine, nõnda et tühjenemine põhjustab täitumise ja täitumine tühjenemise. Järele jääb alati tühjus, ja see tühjus on alati täius.” (“Kaks taastulekut”, lk 82)

Piret Raud - Kaart. Tramm (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

“Kaart”: vanasti olla rohi rohelisem, ehk lugu kaotamisest, nivelleerumisest. Ühele autorile pakutakse võimalust joonistada / kirjutada kaart oma kodulinnast. Just sellisest, mis on tema jaoks oluline, mis teeb sellest tema jaoks linna, oma linna; alternatiivne sissejuhatus linna ja lisaks muidugi tutvumisvõimalus autori enda sisemaailmaga.

Milline võimalus! Seda enam, et autor ise on kõiksuguste kaartide huviline, juba lapsest saati, ja nüüd võimalus ise midagi koostada, vastavalt oma kogemusele. Unistuste värk.

Ainult et kui viimaks tekib võimalus ülesande jaoks materjali koguda, siis avastab autor, et linn on muutunud. Ja linn muutub, tema silme ees. Tulemuseks on … hall tuimus. Ja autor, tema muutub kaasa.

Vahelduseks siis vähe pretensioonikam tekst, mis paistab endas ühendavat rohkem kui üht teemat. Eks sellise noorpõlve kodulinna kaotus on ikka … omamoodi valus, siin on muidugi teemaks ka üleüldine nivelleerumine ja kommertsialiseerumine. Mis on muidugi veelgi valusam kogemus.

“Tramm” on siis lühilugu sellest, et kõigest ei pea koguaeg kirjutama, kõike ei pea dramatiseerima, las midagi jääb selliseks nagu see on, milleks üle mõelda.

Carlie St. George - The Weight of Your Own Ashes (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Teaduslik-fantastiline lugu võõrrassi esindajast, kes elab (osaliselt) Maal ning kelle maalasest armastatu õieti ei mõista ta olemust. Sest tegelikult on see tulnukas nö jagunenud ühe pesakonna (antud juhul nö seitse muna) olendite vahel. Nüüdseks oli elus neli ühist (kuid kes igati iseseisvalt hakkama saavad) teadvusejagajat eri kehade vahel eri planetidel - kuid peale Maal elanu hukkumist on kolm osa järel, ning üks neist osadest otsustab tulla Maa osa asemele. Tegu on küll nö meheliku välimusega osaga, kes siis peaks asendama seda naiselikumat os.

Inimesest partner on küll igati teadlik oma armastatu eripärast, aga reaalselt uue osaga kokku puutudes ei oska kuidagi ümber (või õigemini tagasi) lülitada oma partneri uue osa hoolimiseks. Sest … kõigest hoolimata, see pole see. Nö tulnukas (kes on küll lapsest peale Maal üles kasvanud ning siinses ühiskonnas osalenud) oma kahe elus osaga langeb depressiooni - ta vajab oma armastatu lähedust (nn pandasündroom), aga see ei jõua ta inimesest sõbrannale kuidagi kohale. Tulnukas otsustab oma armastuse tõestamiseks teised kaks osa kohale kutsuda.

Et siis omamoodi seebiooper tulnuka vaatepunktist Teiseks olemisest ja selle tajumisest, segatuna kergelt tuleviku LGBT teemadega. Ühelt poolt igati nooruslik suhtelugu, teiselt poolt paras ksenopsühholoogia võimaluste teema (sest lugu esitatud vaid tulnuka vaatepunktist). Ja noh, üle oma varju pole üldsegi lihtne hüpata.

S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.

Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.

Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.

Piret Raud - Jõuluõhtu (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis sellest, kui oluline on jõuluõhtu mõndadele laiendatud perekondadele. Ühe sellise suguseltsi matroon on vanaema, kes neid igal aastal korraldab; ettevalmistused selleks algavad juba suvel - mida lauale panemiseks õieti koguda ja sisse teha, kust saada korralikke pohli ja muid aiasaaduseid.

See on siis nähtud läbi matrooni abikaasa silmade, kes on aastakümneid neid jõuluõhtuid kaasa teinud - vahepeal on tütred suureks kasvanud, neil on oma pered, aga ikka kogunetakse vanavanemate juures. Ja noh, ega siis sellised kogunemised kulge hardas üksmeeles, ikka on erinevaid emotsioone ja probleeme. 

Kuid vanaisal on nende õhtutega ka oma mure - kas ta ikka mäletab neid õigeid sõnu, mida öelda. Ja seekord on ühel tütrel uus kaaslane: näitleja. Kes kindlasti on väga hea esineja, ta on ju ometi näitleja. Tema ees ei taha vanaisa kuidagi häbisse jääda.

Ühesõnaga, eluline olukord, mida paljud suurpered (kui nad ikka omavahel suhtlevad) on ikka ja jälle kogenud. Eks tekstil ole ka oma puänt, aga see pole just kõige üllatavam, rohkem eladki kaasa sellele jõuluõhtu kogemisele - kõik peaks kindlasti olema ideaalne (kasvõi laste pärast), aga välja kukub ikka nii nagu alati.

Andrus Kivirähk - Oskar ja asjad (2015)

 

Ega nendele Kivirähki tekstidele alati pihta ei saa, nii meenutab selle raamatu lugemine kogemust “Lend kuule” puhul - mis see siis õieti on (teine mõte on, et autor on rohkem lühivormide inimene, ei meenu nagu ühtki romaani, mis just aplombikalt lõppeks).

Koolieelikust Oskar saadetakse suvel kaheks kuuks vanaema juurde - ema on sel ajal tööasjus Ameerikas ning isal vaja tööl olla ning lasteaias ei saa enam olla ja kuhu sa lapse siis paned. Vanaema elab linnast väiksemas asulas, eks poiss on seal vanematega koos ennegi olnud, aga nüüd siis ilmatu aja üksinda. Taga hullemaks, ta unustas telefoni maha, nüüd ei saa ka telefonis mängida.

Vanaema ja vanemate lootus on, et Oskar leiab endale sõbrad ja jookseb ringi ja möllab. Oskar nii ei arva, teda pigem hirmutab kontakt võõraste inimestega - ja kui kohalikud omavanused poisid kutsuvadki teda endi sekka, on Oskari reaktsiooniks pigem nende eest edaspidi peituda. Vanaema suurt pihta ei saa, millega poiss õieti tegeleb, tema arvates laps askeldabki enamvähem nii nagu lapsepõlves vaja.

Igavusest vallatud Oskar on aga leidnud kuurist puutüki, millest on teinud endale mängutelefoni - ja nagu avastab, saab sellega helistada asjadele (ehk siis omamoodi buratinotelefon). Ja see asjade kaudu avalduv maailm on põnev - sest eks nende emotsionaalne skaala on seinast seina, kuid samas saab Oskar nende hulgas tunda end nö peremehena. Välja arvatud punane õhupall, see on Oskari haardeulatusest väljas, olles takerdunud nööripidi puu latva. Vahel jälgib õhupall poisi tegevusi õue peal, enamasti aga naudib oma vabadust tuulte käes tantsida. Oskar tunneb nagu oleks talle tekkinud sõber või isegi midagi enamat, ta on justkui armunud isepäisesse õhupalli. Kuid õhupall, tema on nö emantsipeerunud.

Ja nii need mitmed päevad kulgevad erinevate asjadega sekeldades ja seda reaalse maailma eest varjates. Ei saa öelda, et Oskari ja vanaema ühine aeg siin jõuaks just paarist nädalast kaugemale. Aga jah, mis see siis õieti on? Ühe väikse poisi eneseleidmine - või see toimuv veidrus seisneb telefonist ilmajäämises? Ja see armumine õhupalli ja temaga probleemid, see siis markeerib poisipõlve arengut? Jajah, eks juba lasteaias käivad armumised ja suhete mängimised; Oskar siis teeb seda … omamoodi? Ja see raamatu lõpus leitud vanaema sõrmus ning sellega uus aspekt (nö suhtlemine noore vanaemaga), mis see veel on? Muidugi, iga lasteraamat ei saagi olla “Bullerby lapsed” oma ideaalse maailmaga, nii ka on Oskari suhe vanaemaga selline … kaugeltki mitte ideaalne, sest ega vanaema ei mõista teda ülemäära. Kuigi jah, ei saa öelda, et see oleks konfliktne, lihtsalt põlvkondade vahe.

Lugesin seda raamatut lapsele ja üllataval kombel see talle väga meeldis (eriline lemmik muidugi prügikasti luuletused), mul endal oli vähe raskusi - eks juba kõik need põim- ja kiillaused on parajad keeleväänajad ning välja hääldamiseks päris väsitavad. Kui Kivirähki lastelugudest on leitav kõiksugu automaatseid hitte, siis siin … noh, olen segaduses ja tunnen vaimust vaesena.

loterii

2025: loetud raamatud

 

Lugemisaasta möödus kahe teema tähe all - eelkõige Malazani dekaloogia lõpetamine ning Loomingu Raamatukogu järjekordse aasta läbi hekseldamine (kuigi tegelikult pole lugeda Hasso Krulli tõlget väsimusühiskonnast ega ta enda esseeraamatut). (Nende kahe teema üpris tõsistele teostele vastukaaluks oli Kingfisheri täiskasvanute humoorikad romantasy’d - soovitan, nende lugemine ajas päris itsitama.)

Loomingu Raamatukogus näib olevat üle keskmise hea aasta, vaid kaks Venemaaga seonduvat tõlget (Pirogov, Brodsky) langesid minu jaoks ansamblist välja. Kuid ülejäänud loetud raamatud on küll sellised, mida soovitaks teistelgi ette võtta; neist eredaim kogemus oli Venturini argentiina hullus, aga sellele sekundeerib oi kui palju teisi teoseid (Look, Kang, Davidjants, Chatwin, Ivanov, Enriquez, Aalmann, Vilikovsky, Kuncinas). Minu jaoks on LRi järjest lugemine omamoodi ajupuhastus kõigest muust, mida muidu loen, eelkõige siis …

Fantaasiakirjanduse lipulaev oli muidugi Eriksoni Malazani maailm, kokku 5 raamatut, lisaks põhisarjale üks kõrvaltegelaste jutustustekogumik ning järjetriloogia avaraamat (eks pidevalt pendeldab silme ees ka Esslemonti romaanid, aga pole veel jaksu). Veidi pettumust valmistas Abercrombie uue maailmaga triloogia avaosa - aga noh, see saab ka edaspidi paremaks minna. Buehlmani kauaoodatud järg pani veel rohkem õlgu kehitama; vähemalt polnud see baldreelik lugemiskogemus. Vaikselt püüan mõista John Gwynne’i traditsioonilisemat fantasyt, põnev ja dramaatiline see ju, ootamas siis tetraloogia kolm osa ja triloogia lõpuosa. Ja eks siia kuulub ka Kingfisheri teosed (lisaks romantasy’le üks nö tavapärasem jutukogu). (Niisamuti sai lõpetatud mitmed Strahani aasta parimate kogumikud, oh olid ajad kui selliseid ülevaateantoloogiaid ikka ilmus.)

Eestikeelne ulme jäi õige vaeslapseks, sai küll loetud mitmeid kogumikke (Meres, Ballard, Kaarnakirja teine temaatiline antoloogia), vast parimalt maitses neist hoopiski viimati lõpetatud ulmejutuvõistluse kogumik. Eks palju jäi lugemata - kohe meenub Mahkra, soome ulme (neid on küll siin blogis teiste poolt loetud), varajane eesti ulme. Aga eks näis.

Perekondlikel põhjustel sai tegelikult päris palju ette loetud lasteraamatuid, aga neid ei viitsi üldiselt kokku võtta. Aga ehk ühel hetkel midagi ikka välgatab. Igal juhul, Kivirähk võib vahel kirjutada ikka väga häid lühitekste, romaanide puhul just alati kassivaimustus ei taba.

Kõige selle kõrvalt sai loetud piinlikult vähe eesti nö tavakirjandust (tänu LRile midagigi), mõned üksikud lühilood. Jällegi, peaks ikka ette võtma Aalmanni ja Kivirähki uued jutukogud. Eks huvitav oli lugeda vanemat eesti jutukirjandust (Kitzberg, Peterson, Vilde; ääriveeri ka Traat ja Raud), ka sealt leiab huvitavaid hetki.

Aime- või ajalookirjandust ei sattunud üldse lugema - liiga palju on käsil igasuguseid seeriaid ja kogumikke, mida vaja kindlasti alustada või jätkata. Aga tegelikult, eks see lugemisvara on selletõttu liialt mänguline või eskapistlik.

2025

Kairi Look - Tantsi tolm põrandast

Kivivalgel. 2013-2024

Han Kang - Taimetoitlane

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten - Elekter meie vahel

Bruce Chatwin - Utz

Andrei Ivanov - Päevad

Christopher Buehlman - The Daughters’ War

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs

Sabahattin Ali - Kasukaga madonna

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused

Joe Abercrombie - The Devils

Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat

T. Kingfisher - Swordheart

Aurora Venturini - Täditütred

J. G. Ballard - Neljamõõtmeline luupainaja

Aliis Aalmann - Pääsulinn

Muriel Spark - Juhiiste

T. Kingfisher - Paladin’s Grace

Joseph Brodsky - Veepervel

Pavel Vilikovský - Sulelumi

Triinu Meres - Teistmoodi tavaline

Jurgis Kunčinas - Tūla

Nelja Aastaaja Aed. Jutuvõistluse paremik

varasemad

Terry Pratchett - Õed nõiduses (2001)

Terry Pratchett - Nõiad võõrsil (2003)

Helga-Johanna Kuusler - Jumalate arhiiv (2024)

Säde Lepik - Kuidas peletada mutte (2014)

Hugh Howey, John Joseph Adams - Best American Science Fiction and Fantasy (2024)

Charles de Lint - The Mystery of Grace (2010)

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (2007)

T. Kingfisher - Jackalope Wives and Other Stories (2017)

Steven Erikson - Toll the Hounds (2008)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Ten (2016)

Ernst Särgava-Peterson - Jutustusi (1959)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Twelve (2018)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Thirteen (2019)

Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Steven Erikson - Dust of Dreams (2009)

Naomi Novik - Buried Deep and Other Stories (2024)

August Kitzberg - Külajutud (1971)

Mats Traat - Mänguveski (1972)

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

Piret Raud - Valguse varas (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lühilugu noorest kunstnikust, kes kogeb kunstnike aastanäitusel midagi maagilist - kuidas maali ilmestav / jumalikustav valgus kandub edasi maalilt maalile (peale seda on maal üsna hall). Või midagi sellist.

Kuidagi minu jaoks mittemidagiütlev tekst, eks siin või olla kunsti kui sellise ja konnatiigi kriitikat, aga suurt see nagu tööle ei hakanud. Selle kogumiku vast üks hallimaid tekste.

Eduard Vilde - Minu pommid (Jutustused II, 1953)

 

Nagu hämmastav, et selline mässajalik jutuke sai 1906. aastal vene tsaaririigis ilmuda - et siis jutt möödunud aasta mässajatest ning kuidas osa neist püüdis riigiterrori eest peituda.  Ainult et … peitumiskohaks sai valitud vale inimese kodu - inimese, kes oli valinud endale karjääriredeli. 

Mis siis ikka, jutustaja otsustas nende väikekodanlaste jaoks asja veel hullemaks keerata oma pommijutuga. Ja väikekodanlased vabisesid … vähemalt ei läinud vist kaebama.

“Ma teadsin, kust tuul puhub. Minu sõber oli karva ajanud. Jälle üks neist, kes punase üliõpilasesärgi vilistlase halli öökuue vastu oli ümber vahetanud! Jälle üks neist, kes ametisse ja ausse tõustes endale pesa oli ehitanud – sooja, pehme, rahuliku – ja selle eest nüüd värises! Jälle üks neist, kes oma kodukanakese vastaste talust oli ostnud ja hinnaks oma aated ja paleused maksnud!” (lk 341)

Eks sellise jutu trükkimine sügaval nõukogude ajal on igati mõistetav (kuigi Vilde oli muidugi sotsiaaldemokraat, mitte mingi põrandaalune põlevate silmadega enamlane). Wikipedia järgi jõudis seda ajalehte “Kaak” ilmuda Helsingis kaks numbrit, misjärel selle trükkimine keelati (eks Soomegi oli tollal tsaaririigi võimu all).