A. Aurum - (m)ajahoidja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Kui antoloogia kolm esimest teksti (Kraft, Sempelson, Belials) olid päris löövad, siis nüüd teist lugu järjest jutt ajaparadokside teemal, ja see paneb ohkama.

Varjunimi ei ütle mulle midagi, teksti järgi võiks autoriks olla pigem nooremapoolne inimene, selline sõnamängude värk on kantud justkui nooruslikust uljusest. Kuidas see tekst õieti antoloogia teemaga kokku käib (mitte et see just eriliselt täpne oleks) … no selleks tuleks ehk lähemalt uurida kuupäevi, mis siis aegajalt tekstis esinevad - kuigi neist ei tohi tegelased rääkida! Tead küll, kelle juuresolekul. Või üleüldse.

Tea Roosvald - Ajakajaja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Selle teksti võinuks ehk pikemalt lahti kirjutada - mõttelendu on, aga kuidagi kohmakalt esitatud. Või noh, eks see oleneb muidugi lugeja vastuvõtust, kuidas keegi tajub.

Lugu siis Fraulissast, kel oli hullude mõtetega mees ja kes pidi kogema oma poja Giordano Bruno põlevat lendu. Sest ta abikaasa asus uurima muinasjuttudest tuntud haldjavaranduse saladust ning kui Fraulissa püüdis oma meest sellest üleloomulikust jamast päästa, sattus temagi sellest elust suurema teadmise jälile - haldjad on tegelikult …

Nagu öeldud, autoril fantaasialendu jagub ning jutu lõpuks osaleb Fraulissa juba õige pöördelise sündmuse lahendamises. Ei saa öelda, et see just usutav oleks (siiski: pigem teadusliku fantastika kui fantaasiakirjandus), mõneti oleks see justkui jaburate vandenõuteooriate kirjanduslik väljendus - aga noh, eks kirjandus või võrsuda ka telefoniraamatust. Ehk see jutu võrdlemisi puine väljendus lähtub omamoodi kangelanna ajastu jäljendamisest? No ei saanud selle tekstiga kuidagi ühele reale, lugemine ikka võttis aega.

Veiko Belials - Põhjakönn (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Hakka või arvama, et Belialsile sobib rohkem ulme kui fantaasia kirjutamine. Siinne tekst on kinnisest maailmast, mille asukad (vähemalt need, kellest siin juttu) ei oska neid ümbritsevat tehnilist kaadervärki õieti kasutada - aga kuidagi saavad hakkama, samas noormehed põlevad uudishimust, et mis küll õieti nende ümber on.

Loo peategelane on Eldor, kes on põgenenud oma hooldajate juurest (vanemaid siin ei eksisteeri), kui suundus alumise tasandi metsikusse (õigemini - hooldamata?) eluolusse, et saada vastuseid teda painavatele küsimustele. No seal ja sealsete asukatega ta siis natuke seikleb.

Autor jätab täpsustamata (või ei pannud ma tähele), millises kinnises maailmas see toimub. Ehk on see Maal asuv tasandite süsteem. Ehk on see põlvkonnalaev, mille asukad on kaotanud aegade jooksul oma algse fookuse ja laev ehk jätkab teekonda oma sihtpunkti … või siis mitte. Mingi osa tehnikast on töövõimeline, aga vähemalt selle tasandi asukad oskavad vaid huupi mõnd kasutada … või siis mitte.

Ja siis on veel see folkloorne kiht, mille need allmaailma asukad on omaks võtnud ja elukorralduse osaks muutnud. Miks on muidu ingliskeelsete käskudega juhitavas süsteemis korraga eesti folkloori õilmitsemine, jääb selgitamata - ehk mingi kooliprogramm jäi veel viimati tööle?

Ehk peaks seda teksti võrdlema looga “Kübeke elutervet vihkamist”; häguse mälestuse järgi võiks neil olla sarnane meeleolu. Või siis mitte. Igal juhul - tekst, mis võiks pakkuda lugejale fantaasialendu, et selle tausta endale kuidagi paika panna.

Amal El-Mohtar - Seasons of Glass and Iron (2026)

 

Eesti raamatupoeketid ikka üllatavad - kui muidu laiutavad ingliskeelses ulmesektsioonis romantasylaadsed tooted, siis millegipärast võeti müüki ka selle autori jutukogu. Kõvakaaneline ja suhteliselt kallis (nüüdseks küll alla hinnatud), eks selle kodulehel ja riiulis nägemine üllatas sedavõrd, et ostsin endalegi - mitte et ma oleks El-Mohtari varem pühendunult lugenud (siiski, viis teksti), kuna sügavama mulje jätnud vms. Aga noh, uudishimu.

Tundub, et autor küll kasutab hoolsalt teadusliku fantastika ja fantaasia (rohkem küll viimast) võtteid, aga lood on ikka inimeseks olemisest, indiviidist ja lähedusest, kuidas olla mitte nii katki. Ja LGBT eri temaatikatest. Kuigi Kanada autor, on päris palju idamaist teemat (ma nüüd küll ei julge näpuga näidata, pakuks eelkõige Pakistani ja Pärsia kanti). Aga siiski, peamine ikka see inimeseks olemine, kui katki sa ka ei ole.

14 loo (raamatus on lisaks luuletusi) keskmine hinne on 4,7; eks enamvähem keskmine kogemus, keskmist hinnet tõmbasid alla kaks lühilugu, mis ei tekitanud mingit elamust.

Seasons of Glass and Iron • 6/10

The Green Book • 6/10

Madeleine • 5/10

The Lonely Sea in the Sky • 4/10

And Their Lips Rang with the Sun • 6/10

A Tale of Ash in Seven Birds • 4/10

The Truth About Owls • 4/10

Wing • 3/10

A Hollow Play • 5/10

Anabasis • 3/10

To Follow the Waves • 5/10

John Hollowback and the Witch • 6/10

Florilegia; or, Some Lies About Flowers • 4/10

Pockets • 5/10

Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Veiko Belials - Kohtumõistjad. Imed ei tohi surra (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lühikest teksti, esimene nappide vahenditega dramaatiline, teine dramaatilise dialoogiga; mõlemad ehk erinevusest, pealesunnitud normidest erinemisest - ja mis ühiskond sellest arvab. Esimene lugu kaotusest (või õigemini kaotamisest), teine sõltuvalt võimu suvast lubatavuse piiril eksisteerimisest.

Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin siin autori kavatsustega kuidagi jõudnud ühele lainele, aga tundub, et autorile on aegade hämarusest saati meeldinud selliseid hõllanduslikke lühitekste kirjutada. Ja eks siin oleneb väga palju lugeja hetketujust, kuidas neid vastu võtta - kuuma päikese käes ei tekkinud ajus mingit meeleliigutust.

Meelis Kraft - Hauarahu (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Päris lahe klassikaline ulmejutt Marsil tegutsevast meeskonnast, mis avastab … midagi. Selle loo maailmas on siis Marss juba mõnda aega külastatav ning nüüd jagatud erinevateks majanduspiirkondadeks - tõsi küll, majanduslik ekspluateerimine pole veel alanud. Ühele planeedi pinnal töötavale meeskonnale tehakse salajaseks ülesandeks hävitada ühe eksperimendi jälg, kuna see paikneb vales majandustsoonis. Tasu on rikkalik!

Meeskond sõidab oma erilise kulguriga kohale, aga … leiavad selle asemel midagi muud.

Et antoloogia kunstnik on levitanud selle loo illustratsiooni, siis jah, selle loo huvitavaimaks küljeks on tundmatu olendi kirjeldus ning arutelu, miks see võis … tekkida. See pole teab küll mis usutav, aga mõttelennuna huvitav. Loo tegelased ei jõua selle juhtumiga endile just liha luudele kasvatada, aga eks nad esinda sellist keskealist ja elult vähe sugeda saanud seltskonda. Eks mingil moel on huvitav näha sedagi fantaasiat, kuidas inimkond on praegusest ajast loo aega jõudnud.

Igal juhul huvitav, et muidu laiemale lugejaskonnale ulmelisi tekste kirjutav autor on korraga proovinud tõupuhast teaduslikku fantastikat (või koguni kõvaulmet?) - niipalju kui Kraftilt lugenud, siis vist küll esmakordselt.

Andres Vanapa - Sisukord. Luulet 1970-1978 (1980)

 

PIDUSÖÖK

Olid kartulid raasike kurvad

et hani tooreks jäi.

Aga soust oli vait ja vaga

teda lõunast üle jäi.

(lk 22)

COGITO, ERGO SUM

kes teisele ütleb

see ise um.

(lk 42)

KOOGUTAGE, KOOGUTAGE.

Sirutage kaelad välja

lööge oma kolud kokku

ja karjuge taeva poole.

Oodake niikaua

kui vanajumal

pistab oma punsunud näo

valgest pilvest läbi

ja röögib te peale.

(lk 53)

Dagmar Normet - Une-Mati, Päris-Mati ja Tups (1979)

 

Kes on see Une-Mati? Millise olendiga on tegemist? Kui ta on kogenud unepuistaja ja seetõttu võiks eeldada teatavat täiskasvanalikkust, siis miks ta otsib sõpru laste hulgast? Ise on infantiilne? Kus on ta vanemad? Või Une-Mati(d) arenebki aeglaselt? Äkki on ta selline erandlik nähtus, mis asub millegipärast just Tallinnas? Või ehk on tegu maavälise olendiga - arvestades ta füüsilisi veidrusi, millele sarnast ei teaks küll muidu Maal eksisteerivat (aga ookeanisügavustes?)? 

Ühesõnaga, omal moel lennukas lasteraamat küll, aga pisut häiriv ka.

Amal El-Mohtar - Pockets (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Esmapilgul puhtalt teadusliku fantastika valda kuuluv tekst läheb siis ikkagi autori lemmikteema juurde ehk mis on see inimeseks olemine ja kuidas suhestuda teiste inimestega, kahju tegemata. 

Nadia on noor naine, kes ühel hetkel avastab häiriva asja: ta taskutest ilmub välja asju, mis pole tema omad. Kes temaga sellist nalja teeb? Ja miks küll? Sõbrad ei tea sellest midagi, ning pigem tekitab selline küsimus piinlikkust. Aga viimaks räägib ta selle küsimuse olemusest Tessale, kes viib ta seepeale oma töökoha laborisse - et Nadiat kaaluda ja seejärel võrrelda andmeid taskust ilmuvate asjade kaaluga (kuidas ja millest need õieti materialiseeruvad?), et seeläbi mingit teadmist luua.

Mitte et see teadmine neis tekiks, ning viimaks pakub Nadia, et ehk on hoopis tegemist sõnumiga - see mõte tekib ühe ilmunud klaverinoodi asjus. Tessa tunneb raamatukogus töötavat naist, kes oskab mängida noote ning nad viivad paberi talle: kes pistab paberilehe taskusse ja see kaob.

Nojah, jutu lõpuks hakkab siis kooruma see, miks asjad tulevad ja kaovad ning ega selles teaduslikku fantastikat küll pole, pigem ikka inimlikud unistused ja soovid, lähedused selles üksildases maailmas, õnne võimalus ja võimatus.

R.F. Kuang: Katabaas

Võluvalt äratundmist ja „oh, mina ka!” ja „oh, justnagu mina!” tekitav lugu akadeemilise maagiaga tegelevast teadlasest, kes arvab, et ihaldab kõige rohkem oma noores elus  edu teaduses ja krt siis selle isikliku eluga. Isiklik elu on hoopis raskemalt RASKE kui maagia ja teadus kokku. Nagunii midagi head ei tule.

Õigupoolest saame me teadmisi peategelanna – tema nimi on Alice – raskustest ja kergustest erinevatel aladel nii aeglaselt ja tükkhaaval, et kogu aeg on vähemalt minu jaoks üleval tore "aga kes ta siis õieti ON?!" mõistatus, kuhu kildhaaval tükke juurde saada, ning sedasorti mõistatus-tegelased on raamatutes ALATI toredad. Eraelu ja maagia tudeerimine on Alice Law elus mõistagi lahutamatult seotud. Kuidas kõik tema jaoks välja mängitud saab, ongi raamatu sisu.

Seekord olid lisaboonusteks ka kaks samamoodi vaikselt teabetükkidest moodustuvat ja pidevalt vähemalt mälestusena raamatus osalevat kõrvaltegelast ning muidugi retk põrgusse ja teoses loodud maailm.

Retk põrgusse on imeliselt määratletud. Võetud aluseks, et kõik teadaolevad kirjeldused rännakutest Põrgusse, nii Dante kui Orpheus, nii Seneca kui püha Brendan kui veel paljud, on tõelised kogemused, on Alice nende ajalooliste allikate abil püüdnud kokku panna Põrgu kaarti, eesootavaid oletatavaid takistusi, ning üritanud koostada algelist plaani, mismoodi saada kätte oma eesmärk - professor Grimes. 

Mõistagi tabavad teda ootamatused alates sellest, et talle tekib ootamatul reisikaaslane, kes temaga koos Põrgusse tuleb. Ta kohtub seal isikutega, mõnedki asjad oleks nagu minu loetust tuttavad - Põrgu seitse ringi ja südamikus ootav allmaailma valitseja näiteks - mõned asjad Alice'i akadeemilisest maailmast tuttavad: väitekirjad, teeisu, et Cambridge'i kui oma akadeemilise pesa mainimine mõjub isegi Põrgus! Kabinettide sisustus. Oo!
Muide, sellele, et igaüks kohtub Põrgus just endale sobivate ja tuttavate elementidega maapealsest elust, on selgitus. Miks muidu Dante kohtas aina tuttavaid, eks ole. 

Mulle on vastukarva, et nii mõnigi tagasisidestaja on väitnud selle raamatu armastusromaani olevat.
No.
Ei. 
Armuliin on olemas, aga ei kesta sugugi läbi kogu teose. Peamiselt mainin seda üldse vaid seepärast, et demiseksuaalsete armastus on nii kena lugeda. See on isikuromaan, räägib Alice Law kui inimese ja isiksuse arengutest ja taustaks on Põrgu, maagia ning akadeemiline maailm. 
Kõik need mõjuvad täiesti reaalsetena. 
Miks kriit on maagias asendamatu? Sest kriit koosneb miljonite iidaegsete olevuste säilmetest ja sellisena on tal vägi. Kahe kriiti tootva tippkompanii rivaalitsemine on samuti teoses mainitud. 
Maagia toimib võimatu ja võimalikkuse üheaegse uskumise tulemusena, kusjuures on vaja olla päris krdi terane, et see hästi töötaks. Paradoksid on üks hea võimalus, lihtne näide (lausa lapsik, nagu "Katabaasis" arvatakse); Achilleuse ja kilpkonna võidujooksu oma.
Ja raamatu lõpus öeldakse, et vbla töötab see lihtsalt selleks, et jumalaid lõbustada. 
Tont teab.

Võibolla mõni (veel =P) targem pea näeb ära vastuolud  ja mitteklappimised Kuangi loodud maailma sees. Minul on lihtsalt hea meel, et mind kui lugejat ei peeta lolliks, kellele tuleb kõik üksipulgi ära seletada. 
Samuti olen rahul sellega, et ootasin, mis ma ootasin õnnelikku lõppu, autor suutis siiski pinge üleval hoida ning mind üllatada. 
Väga hästi tehtud. 

Triinu raamatublogi
Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld
Hyperebaaktiivne
Digital Nerdland
Mart Pechter ERR
Hana Arrase ehk tõlkja arvamus
ERR Karl Martin Sinijärv

Émilie du Châtelet - Arutlus õnnest. Valik kirju (2026)

 

Loomingu Raamatukogust järjekordne silmaringi avardav tõlge, millele otsa poleks ise küll kuidagi sattunud ehk siis valgustusaja haritud naise essee õnnest ja tema kirjad kaasaja meestele, teemadeks tollane teaduslugu ja kõrgseltskonna eluolu. Ja noh, milline elu - truu abielu kuni pärija sündimiseni, seejärel erinevad suhted õpetlaste ja kultuuritegelastega, neist muidugi väljapaistvaim oli Voltaire. Peamine, et see kõik liialt skandaalne poleks - aga selleks oli naise käsutuses Pariisist paarsada kilomeetrit eemal loss. Sest noh, kõrgseltskonna elu.

Nii on ka arutlus õnnest suunatud just kõrgseltskonnale (lk 6) ja selline ka tänapäeva vaates üsnagi vabameelne oma armastuse käsitluse poolest; ja muidugi päris vaimukad on muudki soovitused.

“Selleks, et olla õnnelik, tuleb saada vabaks eelarvamustest, olla vooruslik, hea tervise juures, tunda himusid ja kirgi ning olla vastuvõtlik illusioonidele, sest lõviosa oma rõõmudest ja naudingutest võlgneme just nendele, ning õnnetu on see, kes illusioonid kaotab. Mingil juhul ei maksa neid mõistuse tõrviku abil hävitada, püüdkem teha nii, et illusioonide lakikiht, mis enam-vähem kõiki asju katab, saaks paksem: seda on vaja rohkemgi kui meie kehale hoolitsusi või ehteid.” (lk 5)

Illusioonid näivad siin olevat kõige intrigeerivam osa, aga kui õieti aru sain, siis tegu omamoodi “make-believe” käsitlusega, ehk kunsti kogemine ja tõlgendamine (lk 10). Aga kokkuvõte esseest kordab kõike täpsemini kui algne lennukus:

“Püüdkem niisiis olla hea tervise juures, eelarvamustest vaba, tunda kirgi, panna need oma õnne teenistusse, asendada kired himudega, hoida kiivalt alles illusioonid, olla vooruslikud, mitte kunagi kahetseda, lükata kurvad mõtted endast eemale ning keelata oma südamel hoida alles sädetki himu kellegi järele, kelle himu on raugemas ja kes meid enam ei armasta. Ühel päeval tuleb armastus ikkagi maha jätta, olgu või vanadusest, ja see olgu päev, mil ta ei tee meid enam õnnelikuks. Mõtelgem niisiis sellele, kuidas kasvatada teadmishimu, seda himu, mida tundes sõltub õnn ainuüksi meist endist. Hoidugem ambitsioonidest ja teadkem kõigepealt, kes me tahame olla; otsustagem, millist teed pidi tahame elus käia, ja püüdkem teha nii, et see tee oleks õisi täis.” (lk 20)

Muidugi, ei saa mainimata jätta, et autor ei elanud just kõrge vanuseni, vahest mõndagi oleks ta vanemas eas teisiti mõelnud. Aga kes teab.

Häniläne - Tarõ ja timä pernanõ (Looming 7, 2026)

 

Kui eelmine lugemiskogemus selle autoriga oli üsna õnnetu, siis see tekst on märgatavalt parem. Eks see on puhtalt traagiline, kuid niisugune see võrokese elu ole.

Niisiis lugu majast, mis sai hinge, kui õige perenaine ta äratas. Maja siis vaatleb selle perenaise elunatukese veeremist, ta erinevaid mehi ja nende vigasid ning mis sellest kõik lõpuks välja kukkus. Eks elu on üks hädaorg ja mis see armastus õieti olla võiks, leiab see oma otsa üsna kiiresti - sest inimestel on ikka omad hädad küljes.

Tekst on tõepoolest üks õnnetuste elukäik, aga noh, see maamaja vaatepunkt on omal moel huvitav.

Seio Saks - Pärisasjade lühiajalugu (Looming 7, 2026)

 

Kui nüüd õigesti mõistan, on tegu postapokalüptilise utoopiaga - kirjeldus aastast 2285, sealse ühiskonna toimimisest, mille juured siis paiknevad 2050. aastal toimunud ökokatastroofis. Minajutustaja silme läbi arutletakse katastroofieelse ühiskonna toimimisest ning milliste printsiipide järgi võiks olla katastroofijärgne ühiskonnakorraldus - ka see ei tundu tuleviku inimestele ideaalne, aga samas keskmiselt toimib õiglasemalt kui meile tuttav formaalselt demokraatlik maailmakord.

Vaatepunkt on kirjeldav, sealse poliitilise olukorra pingete markeerimine. Ehk võiks seda nimetada ka filosoofiliseks ulmeks.

Heidi Iivari - Nõudepesumasin (Looming 6, 2026)

 

Ajakirja viies proosapla on samuti ühesõnalise pealkirjaga, ja samuti omamoodi nihkes olmekirjandus - erinevalt teistes võiks seda ehk pidada tragikoomilisekski (noh, samas muidugi kui koomiline on teiste inimeste õnnetu elu).

Lugu siis abielupaarist, kus Harri on perepea ja Helena ülesandeks on mehele neli last sünnitada, nagu Harri ühel sõbral. Naine olgu kodune. Ainult et … kuhu kõik see armastus kadus ja eks selle sümboliks on nõudepesumasin, mille mees ostis peale naise palumist ja aastaid laste kõrval rassimist … ja mis jääb kööki keset põrandat lihtsalt seisma, sest mehe järgi pole õige aeg seda töökorda seada (seda enam, et santehnikuna töötav Harri ei taha vabal ajal kodus torutöid teha). Aastad ja rõõmud kaovad, kolm poega kasvavad.

Võrreldes ajakirja teiste tekstidega on see kuidagi loetavamalt kirjutatud, aga ega kõike peagi mitmes kihis looritama, vahel võib ka lihtsalt lugu jutustada.

John Gwynne - Wrath (2017)

 

Tetraloogia on läbi ja oli see alles reis. Lõpp oli raamatute vääriline ehk oma 200 lehekülge lõplikku lahingut, kus pea kõik seni elus olevad tegelased osalesid ja omasid dramaatilisi hetki ning paljud leidsid ka vägivaldse surma. Et tetraloogiale järgneb hilisemasse aega paigutuv triloogia (mida olen millegipärast ammu lugenud enne seda sarja), pole vast saladus, kes ikkagi võidab … ja tänu kellele (kes saabuvad teadagi millisel hetkel).

Eks Heleda Tähe kultuse lagunemisel leiavad Corbani järgijad uue hüüdlause, mida järgida ja mis võiks lugejatelegi päriselus abiks olla: tõde ja julgus (“truth and courage”). See seeria pole kuidagi grimdark oma küüniliste elutarkustega, siin ongi kõik must ja valge - ka need, kes kõhklevad oma valikutes, jäävad ikka algsele truuks; välja arvatud Veradis, aga tema ongi esimesest raamatust alates selline sõpruse küüsis viskleja) ja Jotuni hiiglased (hiiglasi ongi inimestest hulga vähem). Ja eks halvad on lõpuni väga halvad (ses suhtes on psühholoogiliselt huvitavamadki) ja head teevad üliemotsionaalseid kangelastegusid ja eneseületusi - aga selline see Gwynne’i maailm ongi.

Kui hakata jälle peatükkidega mängima, siis seekord on kokku 127 peatükki, neist 8 heal tegelasel on 93 peatükki ja 5 halval tegelasel 34 peatükki. Neist 13 tegelasest jääb ellu 6.

head:

Corban 24, Camlin 17, Veradis 12, Maquin 11, Coralen 10, Cywen 9, Fidele 5, Haelan  5

halvad:

Rafe 12, Lykos 7, Uthas 6, Nathair 5, Jael 3

Lisandub kaks uut vaatenurka, mõlemad halbade poolel: Nathair ja Jael. Kui Nathair asendab nö Veradise seniseid kogemusi halbade poolel, siis Jaeli tegevus jääb üsna üürikeseks; tema “eelkäijaks” on eelmises raamatus hukkunud Ulfilas. Kumbki tegelane just erilist isikupära juurde ei anna, nad lihtsalt kannavad tegevust edasi. Ses suhtes on halbadest vast huvitavaim tegelane Rafe, kel esimeset raamatust saati Corbaniga kana kitkuda, aga nüüdseks on ta tõusnud kuninganna Rhini eriliseks spetsialistiks, kel hoopis uus vaenlane Camlin, kes teda edutult tappa püüab. Ühtviisi hull on Lykos ja eks ta jätkab lugejate piinamist. Uthas pole samuti eriline karakter, eks tal on oma roll läbi raamatute (üks hetk mõtlesin, et näe, ainult inimestel on siin vaatenurgad, selline omamoodi tapeedist tegelane on siis Uthas).

Heade poolel on nö üheplaanilised tegelased pigem naissoost, ses suhtes torkab eriti silma Coralen oma arvukate peatükkide ja puhtalt toetava tegelasena. Ega ka Cywen ja Fidele just silmapaistvad ole, aga siiski enam tajutavad kui Coralen. Cywen on järjekordselt vangi langenud, ja noh, Fidele-Maquin-Lykos kolmnurk on lihtsalt selline … hull värk. Meestegelastega on lood paremad - Corban läheb küll õige jumalikuks kätte; aga vastukaaluks on alati Camlin, kes on kogu seeria kõige vingem vanamees (küllap olen ise vanaks jäänud, et sellistele hiliskeskealistele näppu viskan). Veradis on tuntud headuses; teine “vanamees” Maquin läheb juba liialt ebainimlikuks tapamasinaks, mis meenutab juba üht Steven Eriksoni hullu jumalakäepikendust (ahjaa, Maquin ju tõusiski varem surnuist üles). Ja omal moel on päris huvitavalt esitatud Haelani sirgumine.

Peatükkide rohkus on tegelikult petlik, nii mitmelgi puhul toimuvad eriti tähtsate madinate puhul kiired vaatepunktide vahetused, et tegevust ruumilisemaks muuta (see on eelköige Coraleni puhul, vast Corbani vabastamisoperatsioonil oli ta pea peamine nö toetav silmapaar). Eks seda kaelamurdvat möllu on sedavõrd palju, et raamatu lõpuks on kõik need alguse möllud enamvähem ununenud (tõepoolest, algul oli ju Jael …).

See inglite ja deemonite lisandumine on vähe vastumeelne tegelaskond, aga samas ka need valged inglid pole just ilmtingimata positiivsed tegelased (nii, see räägib nüüd vastu varem välja hõigatud mustvalge maailma asjus): inglid teevad küll head, aga samas on neil selleks vaid oma motiivid (see värk jätkub siis järgmises triloogias). Ses suhtes on see inglivärk natuke talutav.

Ja raamat, kus on sedavõrd palju möllu ja hävingut, kui palju Corbani teisejärgulisi (aga seda ustavamaid) kaaslasi (kellel siis pole mingit vaatepunkti) lõpuni ikka välja veavad - peale kõiki neid võitlusi alati ülekaaluka vastasega. Aga noh, eks täielikust hävingust ongi raske lugeda (meenub K. J. Parkeri triloogia “The Two of Swords”, kus aastakümnete pikkuse sõja käigus oli viimaks pea kogu elanikkond maha notitud; see oli … kõle).

Päevi hiljem peale lugemist meenusid … sipelgad. Need suured sipelgad. Õudne.

Malice 2013

Valour 2014

Ruin 2016

Karen Orlau, Veiko Belials - Sinilinnu sitt (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui õigesti aru sain, pole punktuaalselt tegu üheskoos kirjutatud tekstiga, vaid Belials on omakorda üle kirjutanud Orlau käsikirjast kogetu (see tekst “Mõõkade emand” siis omakorda ilmunud ühes antoloogias, mida ma pole lugenud). Eessõnas nimetab autor seda linnafantaasiaks.

Tekst ise on kergelt kõhe lugu ennustajamoorist, kes suudab maailma muuta. Kahe peategelase vahel (ehk siis klient ja ennustaja) on palju särisevat mõttevahetust, aga lõpuks ma siiski ei mõistnud, kuidas selline inimsaatuse disainimine õieti võimalik on (aga eks ma ole skeptiline ka uhhuutamise asjus). Igal juhul autorile sellised mõttemängud meeldivad, lisaks veel erinevate elutõdede pakkumine.

Kristjan Sander - Maja (Looming 6, 2026)

 

See, mis tekstist eelkõige meelde jääb, on suvise kuumuse kirjeldamine kuskil maakohas. Kõik need lõhnad ja aistingud ja erinevad kuumapahvakad. Selle varjus on siis lugu Monast, kes tuli oma lapsepõlvemaale justkui juhatust otsima, et mida oma eluga peale hakata - ta tuli oma salakohta ühes mahajäetud majas, kus ta on lapsena näinud justkui kahe lapse vaime; mis on aastatega ühes Monaga üha vanemaks saanud. Aga nüüd pole Mona ainus, kes on omadega puntrasse takerdunud.

Igati dramaatiline tekst kõigi oma aistingute kirjeldamisega, vahel tundub, et autor on justkui sellega liiga süvitsi läinud, aga samas - eks siin tulebki kirjeldada õhkkonda, väline peegeldab sisemist; ja omakorda see varjumaailma teema. Painav värk, eks jutu lõppedes võib kujutada edasisi erinevaid stsenaariume.

“Vahel mõtleb ta, et kõik kõnnivad justkui normaalsuse jääl, see on hele ja puhas ja selge ja sellest sünnib viisakates seltskondades vestelda, see on jalge all kindel ja kõva, seda võib koolis õpetada ja lugupeetud isikud kirjutavad sellest raamatuid. Kõik teesklevad, et see kannab kõike olemasolevat, ja et selles pole üldsegi mitte pragusid, kust tõuseks siit-sealt raskeid palavaid uimastavaid aurusid, ja et hoopiski mitte pole selle all omaenda salajaste seaduste järgi elavat sügavikku.” (lk 767)

Veiko Belials - Kogu maailma au. Majakavahid. Viimase Nägija soolikad (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui Renner ja Finki seeriat alustades arvasin, et ehk need kõik tekstid võiks moodustada midagi kollaažromaanlikku, siis tegelikult nii siiski pole - lühemad lood on vaid episoodid sellest, mis annavad aimu sellest, mis kõik varem juhtus, kuidas Rennerist sai Marutõbi. Nendes kolmes loos enam pole Finki - aeg on kõvasti edasi läinud, Marutõbi on möllanud aastakümneid kõiksugu sõdades ja nii endale sünge kuulsuse külge saanud. Ja kõige taga on ikka kahtlus, millised jõud seda maailma õieti valitsevad, millega tõmmatakse niite eri jõudude vahel. Tekstide lõpuks jõuab Renner pärale.

Selles suhtes jõuab see seeri oma algusest lõpuni - muidugi võiks seda edasi kirjutada või siis Renneri loos esinevaid suuri auke rohkem avada (möödaminnes saame teada ka Finki ja Renneri perekondade saatuse - ja miks Finki seetõttu pole). Ühesõnaga, potentsiaali oleks justkui ühismaailma kirjutamiseks. Huvitav, et Belialsil tekkis selle maailma idee peale “Ashinari kroonikate” (1997) ilmumist, seega tekstidena ilmumine võttis aega - ja nagu aru saan, siis paar teksti on õige verivärsked.

Kogumiku kaaneillustratsioon pärineb jutust “Majakavahid”, tegu on selle loo ühtede kõrvaltegelastega, kes järjekordselt vilksatavad Renneri teekonnas. Ses suhtes veidi ootamatu valik, aga Liis Rodeni tehtud illustratsioonidest kogumiku eri lugudele vast tõesti kõige kaanepildilikum.

Elo Viiding - Hamster (Looming 6, 2026)

 

Paistab, et sellele ajakirjanumbrile on iseloomulik üsna veider proosa. Viidingu lugemine pole kunagi kerge meelelahutus, aga see tekst on kuidagi … nihkes; alles lõpupoole sain aru, mis võiks selle põhjus olla - nimelt on see jutt pühendatud viimase aja moodsa tõlkekirjanduse ühele lemmikautorile Edouard Louis’le. Ma pole küll ühtki ta teksti lugenud, sest ausalt öeldes mind ei tõmba autobiograafiamaiguline kirjandus; niipalju kui olen teistest lugemisblogidest kogenud, on tekkinud justkui mingi ettekujutus (või noh, õigemini küll eelarvamus) Louis’ võimalikust loomest.

Nii on siis kirjeldatud kahe tütarlapse paralleelne arengukäik, lastest tiineka-eani. Peategelane (õigemini küll minajutustaja) on selline kärts elus hakkamasaaja, antagonistiks on üks väikekodanlik pere, kes jumaldab oma tütart ning võimaldavad talle erinevaid hüvesid ja haridust. Kui põlastusväärne see tundub minajutustajale ning ühtlasi tekib soov sellele tüdrukule koht kätte näidata. Et siis … hamster.

Kui tekst näib muidu üsna puine (taotluslikult? Ehk on Viiding hoopiski kriitiline Louis meetodite suhtes?), siis loo finaal on küll päris lööv. Teksti ruum on selline, et kas see toimub Tallinnas või Prantsusmaal, väga pihta ei saa - mingil moel justkui tõlkemugandus, aga eks oskavad seda hinnata Louis’ lugejad. Ühesõnaga, veider ja painajaliku maiguga tekst.

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“ (Mooses 2026)

 

Rõngu roimade sari vast erilist tutvustamist ei vaja, vähemalt selline tunne oli, et mina olengi see viimane, kes veel ühtegi osa lugenud ei ole. Päris palju on juhtunud kiidusõnu silma jääma ja ega mina siin vastu vaidlema ka ei hakka – kui on tahtmist ilusal suvepäeval veidikene kodumaise krimiga meelt lahutada, siis võib julgelt lugeda küll ning kui mingil põhjusel ajaloolised teemad või Rõngu kant hingelähedased juhtuvad olema, siis on vast juba suisa kohustuslik ette võtta.

Mul endal on ajalooliste romaanidega tihtipeale selline veider eelarvamuslik suhe, enamasti pigem ei taha kätte võtta igasugudest ajaloolistest suurkujudest kirjutatud asju, ei viitsigi siin täpsemalt järgi mõelda, et miks ja kas ka õigustatult, aga kindlasti on siin lisaks võimalikule tüütule dramatiseerimisele ka see aspekt, et enamasti on ju juba ette teada, mis selle tegelasega lõpuks sai ja ega enamasti lõpp just ülearu helge ei ole. Aga see ei puutu muidugi üldse siinsesse teemasse – seda, kas pastor Lenz on päriselt eksisteerinud pastori põhjal kirjutatud, ma isegi ei oska hetkel arvata, vast ikka, ja küllap esimeste osade juures on seda ka mainitud, no ja ehk mõisnikud ja mitmed muud tegelased ole ikka ka ajalooliste isikute põhjal –, sest suuremad ajaloosündmused ja tähtsamate isikute dramaatilised elusaatused jäävad taustale, fookuses on ikka pastorihärra olmeline toimetamine ja teadaoleva ajaloo ettemääratuse piires vabalt kulgevad ja lahenevad mõrvamüsteeriumid. Muidugi, eks niipalju rikub see reaalsusega kooskõlas olemine ära, et mõningate salapäraste substantside puhul ei teki küll vähimatki muret, et asi päris maailmamastaabis kuidagi ohtlikuks võiks kujuneda, aga teisalt jälle ongi ju tegemist õdusamat sorti krimiga – ka pastori isiku turvalises edasikestmises võib, vähemalt nii mulle tundub, südamerahus kindel olla. Mulle, muidugi sobib väga selline rahulik kulgemine, kus pastoril jagub aega nii aias õunu haugata kui õhtusöögi üle mõtteid mõlgutada ning tööasju ajada, sest ega mõrvade ja salaasjadega jahtimise eest keegi talle palka maksa, ikka jutlused ja ristimised ja matused ja pulmad ja maarahva harimine ja kiriku maade majandamine on see, mis leiva lauale toob.

Ühesõnaga, on aasta 1812 ja Euroopa elab parajasti Napoleoni sõdade rütmis. Siia too tegelane küll kunagi ei jõudnud, aga tegelikult on see Napoleoni hirmus elamise vaib ja ka imerelva leidmise küsimus just mõnusalt huvitavad. Esimene näiteks põhjustab täiesti ajalooliselt toiminud ja raamatu avanguks oleva Riia eeslinnade mahapõletamise, nii igaks juhuks veidi õudust ja hävingut, et kui Napoleon tuleb, siis poleks tal võimalik neid strateegiliselt ära kasutada. Samuti liigub nii selle sama põletamise kui ka muidu kaugemal käiva sõja tõttu ringi üksjagu koha ja koduta jäänud rahvast. Mõnes mõttes on see ju sarnane ka ajale, milles praegu elame – kusagil käib sõda ja igasugustel viisidel jõuavad selle kajad ja mõjutused ka sinna, kus otseselt lahinguid ei toimu. Igapäevaelu, kestab aga ükskõik milliste sündmuste taustal, sest kuidas muidu saakski. Õhustiku mõttes on mingite maailmapoliitikas õhus rippuvate pingete ja hirmude keskel elamine vahel põnevamgi kui suure ja otsese sõja saabumine.

Lisaks ajaloolisele täpsusele on mõnus ka ruumiline paikapidavus – kui millalgi Rõngu kanti sattuda, siis peaks ikka mõne neist raamatutest näppu võtma ja oma silmaga kõik mõisad ja kõrtsid ja muud leitavad paigad üles otsima. Ja kui kogu sari iga osaga veel järjest paremaks ka läheb, nagu kuuldused räägivad, siis järgmise osa ilmumisel silma peal hoida.

Lõpetuseks üks kirjeldus kaanepildil olevast Uderna postijaamast:

Kui magister Uderna jõudis, nägi ta kuuvalguses pikka palkidest maja, mis täitis nii kõrtsi kui ka postijaama ülesannet. Magister mäletas veel aega, kui postijaam oli olnud eraldi ehitis, aga see oli üha rohkem lääpa vajunud ja lõpuks anti käsk see sulgeda ja uus ehitada. Seniks soovitati postiülemal kolida kõrtsi, lubadusega, et ehitus ei võta kaua aega. Kuid nüüd oli alanud sõda, visitatsioonist oli möödas juba kolm aastat ja ehitusega ei paistnud enam keegi tegelevat ja oli kahtlane, kas üldse kunagi ka tegeletakse.

Postijaamale eraldatud majaosa ees toetus vastu lasipuud üks sinise kuuega postipoiss ja popsutas piipu. Magister tuli hobuse seljast maha ja küsis, et ega poiss talle piibu peale tuld raatsi anda, sest ta tuleraud on kaotsi läinud. Postipoiss arvas, et seda piskut ikka saab ja hetk hiljem lõi magistri piibus tubakas hõõguma ja ta tõmbas mõnuga pika mahvi.

„Ega te tea, kas vahetushobuseid on veel saada?“ küsis ta.

„Ei ole,“ vastas postipoiss. „Täna on siin aina üks lakkamatu voorimine käinud ja just videvikutunni aegu, nati enne teid, tuli keski saadik, kes lehvitas lubatähte ja võttis viimased ja kõige vähem ära aetud setukad endaga kaasa. Nüüd läheb vähemasti koiduni, aga võib-olla ka kauem, sest üks kõrgest soost preili on hobuseid juba pikka aega oodanud ja küllap talle antakse nad ennemp.“

„Oli ka kena preili?“

„Ei tea, ei näind nii lähedalt. Tõlla järgi paistis mõne suure saksa tütar või naine. Üks hästi söödetud teener oli tal kah ühes. Muide, ega hea härra raatsi mulle ühe piibutäie jagu oma hästi lõhnavat tubakat anda?“

„Seda piskut ikka,“ pomises magister ja ulatas tubakakoti postipoisile. (lk 21-22)

Theodora Goss - Letters from an Imaginary Country (2025)

 

Kogumikuga võiks seostuda mitu märksõna, mida tekstid ühel või kombineeritul viisil puudutavad. Laiemalt võttes võiks lüüa kogu kaheks - tekstid väljamõeldud maadest (Cimmeria, Thüle, Pellargonia) ja siis klassikaliste angloameerika fantaasiatekstide töötlused (Oz, Narnia, Frankenstein, Dracula jms). Tõsi, on ka nö autobiograafilisel ainesel tekstid, mis omavad kokkupuuteid rohkem esimese teemaga - üleüldse on tihti siinsetel tekstidel nö metakirjanduslik maik man; näiteks esitatud akadeemilisest vaatenurgast või siis tegelaste kirjade kaudu. On tekstid, mis on algusest otsani klassikalised fantaasialood; on tekste, mis lähevad üle nö kvaasireaalseks või puha fantastiliseks. Ja muidugi - palju mängimist autori endaga (koguni omamütoloogia, eksole), lisaks identiteediküsimustele ka maitseid akadeemilisest eluolust; ja muidugi küsimus Ungarist, mis kõigist vastuoludest hoolimata saab ühe palavad armastuskirja läbi raamatu.

Kui “The Collected Enchantments” puhul imestasin, et kuhu jäi osa tekste, siis nüüd nende kahe kogumikuga paistab olevat ülevaade Gossi kogu lühiloomest (vist on küll mõni lugu, mis pole küll neis taasilmunud). Isiklikult jättis vägevama mulje esimene kogumik, nö muinasjutukogu - seda eelkõige seepärast, et need töötlused Ozi või Frankensteini või teiste klassikute teemadel … nojah, ma tõesti ei tunne huvi Narnia vms algtekstide lugemiseks. Mingil moel seetõttu tundub, et see kogumik tegelikult rohkem ameerika lugejatele (kasvõi nende töötluste pärast), sellest ka siis mõned nägemused Euroopast on kuidagi … Ameerikast kogetuna? Ei oskagi seda kuidagi selgemalt kokku võtta.

Aga noh, Goss on Goss, ka tema nõrgemad tekstid on väärt viit punkti (v.a. “Pug”, ka järelsõna lugemine ei kutsunud seda ümber hindama). Juttude keskmine hinne 5,7, mis on ikka väga hea (ja esimene kogumik oli veel parem: 5,9).

The Mad Scientist's Daughter • 5/10

Dora/Dóra: An Autobiography • 5/10

Cimmeria: From the Journal of Imaginary Anthropology • 7/10

England Under the White Witch • 6/10

Frankenstein's Daughter • 6/10

Come See the Living Dryad • 6/10

Beautiful Boys • 7/10

Pug • 4/10

A Letter to Merlin • 6/10

Estella Saves the Village • 5/10

Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology • 6/10

Lost Girls of Oz • 5/10

To Budapest, with Love • 6/10

Child-Empress of Mars • 5/10

Letters From an Imaginary Country • 5/10

The Secret Diary of Mina Harker • 7/10

Veiko Belials - Kroon ja kiiver. Surnud Kuninga Linn (Kogu maailma au, 2026)

 

“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.

Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!

“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.

Jüri Kolk - Paradiis (Looming 6, 2026)

 

Autor on teadagi kõiksugu intertekstuaalsuse sõber ja levitaja, aga see tekst on kuidagi kujundlikkusest ülekoormatud ja seetõttu staatiline; mingit nuputamismõnu ma siit küll ei suutnud leida. Algul tõesti mõtlesin, et tegu on paradiisi mingil moel kirjeldamisega, aga ei, see on üleelusuurune juuksuriskäik.

Nojah, vast on sel potentsiaali pääseda järgmisse kogumikku “Eesti Novell” (tegu pole irooniaga kummagi asjus); kuidas keegi teksti tajub.

Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.