Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

J. G. Ballard - Chronopolis (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Siit tekstist võiks juba kergelt aimuda “Crashi”, kus siis ühiskonna toimimine ja selle keskkonna teatud maniakaalsus. Aga antud juhul siis järelühiskond, see, mis on jäänud järele peale aja ja korra vastast mässu (mis muidugi tähendab teistsuguste survevahendite kehtestamist).

Ehk siis kunagi (tulevikus) viis rahvastiku kasv selleni, et ühiskonna toimimiseks tuli kõik ära reguleerida. Inimesed jagati 12 eri klassi, kes siis elasid vastavalt temale eraldatud ajaakendele - mida teha mis kellaja paiku, millal tööl ja millal juuksuris ja millal tööl olla või magada jne. Tänavad olid täis tuubitud kellasid, kus jooksid nö eri ajad eri klassidele - logistika ülim funktsionaalsus jne. Muidugi lõppes see kõik suure mässuga.

Sellele järgneval ajal keelati kellad, ega inimesi polnud ka sedavõrd palju ellu jäänud. Avalikud ajanäitajad lõpetasid töötamise, inimestelt korjati nende isiklikud kellad. Elu läks umbkaudsemaks.

Loo peategelane on noormees, keda lapsest peale hullupööra huvitab aja täpne kulgemine ja oh õnne, kui tal õnnestub leida üks töötav käekell. Ta ise proovib niisamuti ehitada ajanäitajaid, aga midagi jääb siiski puudu. Kuni ta viiakse Chronopolist vaatama.

Eks see jutt on kirjutatud oma ajastu vaimus, ning selles ülerahvastatud tulevikus kajastub eelkõige Ballardi kaasaeg (ega autor mujalgi just suurt pühendu uute tehnikavidinate kujutlemisele). Aga loeb idee ise ja see fetiš, mis on inimese enda täiesti vallutanud, see fikseeritud aja ihaldus, korra ja täpsuse tagasitoomine. Autori eesmärgiks pole vast sümpaatse peategelase loomine, pigem see … veider olukord, kummaline suhe ja sõltuvus aja mõõtmisest ning korrapära ihaldamine. Sest noh, paljudele vabameelsetele on sekund-minut-tund teadagi väga ahistav.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Reetta Vuokko-Syrjänen: Mida tegime klassimatkal

Alguses rändab suurest Soomest pärit naine põhja, et seal aasta aega õpetajana töötada. Tööd on vaja, töötus kõrge ja kodused jamad tahavad mahajätmist.

Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatule vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla. 
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda. 

Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades. 

Kuradi pedofiilid!

Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.

Ümberjutustus, ah?
Vahel võib ka niimoodi, eks =)
Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud. 

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)

Hanneleele Kaldmaa: Sinustki võib saada fossiil

 

Kummaline luulekogu. 
Hästi teistsugune, kui ma harjunud olen. 
Esiteks ei saa tihti arugi, kas luuletus on nüüd läbi ja algas uus, või jätkub sama uuel leheküljel. Korduvad kujundid, sõnastused, ideed. Mitte halvas mõttes, vaid nagu loits, nagu mõteterodu, mis puutub üht ja sama eri nurkade alt. 
Mõnes mõttes nagu peatükkideta romaan.

Teiseks ei ole üldse armuhala. (Ma ei mõtle seda halvasti, ise olen armuhala Eesti Meister vähemalt.)
Kõige lähem asi armastusluulele - ning "armastus" kõige laiemas mõttes - on tõsiasi, et osad luuletused kasutavad vahepeal sina-vormi. Ja üks suudlus suule. 

Kolmandaks teeb Hanneleele Kaldmaa asja, mida ma üldiselt ÜLDSE ei salli. 
Ehk esitab kujundeid ja kasutab veidrat lausestust, ilma et ma aru saaksin, millele ta nüüd viitab, mida see kujund TÄHENDAB ja miks peab seal kohas olema just "kui", mitte "ega" või muu sidesõna, mis paremini sobiks. Nagu oleks ta kirjutanud normaalse lause ja siis ühe sidesõna sobimatuga asendanud, et luulelisem oleks. 
Ainult et siin kogus need asjad ei häiri. Olgu, see valesti kokku pandud lause natuke. Aga kuna terve kogu on selline unistuslik kobamine geoloogia-oletuste-unenägude-müütide-iseoma-tunnetuse segus ja KÕIK on korraga kujund ja ei ole seda mitte, tundub arusaamatu mitte tobedalt arusaamatu, vaid mõistetavalt arusaamatuna.

Toreda võttena mainib luuletaja hästi konkreetset midagi - just seda õuna, seda konkreetset kummutit, Peipsi järve kukkuja lartsatust - kõrvuti hästi uduse kujundiga või millegi abstrakstse ja kaugega. pooleldi mitteaimatavaga.
See jätab lugejasse tunde, et kujund on päris. Sammal suudlebki, lõvid luusivadki lävepakkudel. 
Või siis ikkagi päriselt mitte? 

Ma ei saagi kõigest aru saada, juttu ei olegi lihtsatest selgetest asjadest-sündmustest-inimestest-tunnetest, vaid kaasaminek peabki intuitiivne olema. Omaenda vere põhja ja minevikku nii kaugele, et inimsugu ei ole veel veest väljaski. Lapsepõlve ja esivanemate eelsesse põlve korraga ja kordamööda. Kõik on just praegu - niipalju, kui üldse tegelikkust olemas on. 

Kaasaminek ei ole raske, vastupidi. Kõik on kerge, õhuline, mis korraks oli kivi, on kohe jälle valgus, mis oli vesi, on maa, mis oli valgus, on aken ja nii edasi. Korraga liblikkerge lugeda ja samas on sügavad vood. Kivi sisemuses kasvõi.

Luuletuste vahel on proosapalad. Neid võib kindlasti ka proosaluuletusteks arvata, nad on sellesama üks-asi-muutub-teiseks rütmiga, aga mulle tunduvad õigemad "paladena". Et võtad vahepeal ampsu tahedamat ka, enne kui õhulisse tagasi lendad.

Ma arvan, see kogu ei sündinud aja jooksul kogunenud luuletustest, vaid täpselt sellena, mis ta on. Tervikkogu. Kirjutatigi tervikuks. Mis ei ole teps mitte tavaline luulekogu koostamise meetod.  
Olgu, võibolla kolmas osa on varem ka kirjutatud - aga enamik tekste just selle kogu jaoks.

Kummalisel kogul on ka kummaline kaanekujundus. Mingis mõttes häirib see mind ikka veel - aga samas .... võibolla nii kummalisel kogul peabki nii kummaline kaas olema?

Sirp
ERR
Karl-Martin Sinijärv

Reetta Vuokko-Syrjänen: Neljas põrsas

Alguses ootad klassikalist muinasjututöötlust. Kõik see vana Hispaania-Ladina-Ameerka olekuga naine ja lapsele justamine. Mis seal muud.
Aga selle loo muinasjutjas joon on ainult näiline, võibolla natukene sees - ent mitte palju.

Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele.
Head inimsuhtelised detailid. 
Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha. 
Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult. 

Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?

On põnev ja lõpunüke ettearvamatu. 
Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav. 
Väga hea lugu. Kuigi kohalikku tava järgides saan talle ainult 6/10 anda, sest no hirmus täiuslik ja maailmamuutev mitte.

BAAS

T. Kingfisher - Swordheart (2025)

 

Oh, minu esimene romantasy ja järjekordne cozy fantasy, mis seekord maitseb ka õige mõnusalt. Ühtlasi kolmas Kingfisheri raamat ja tundub, et ei jää lähiajal mitte viimaseks (sest sellest maailmast on veel duoloogia ja tetraloogia ning järgmisel aastal ilmuvat viimaks sellele romaanile järg?). Igal juhul, paistab, et siin tuleb lugemisega hoolikalt doseerida, vältimaks üleküllastumist romantikast ja keskealistest kangelannadest (nojah, tegelt paistab nii mõnigi neist romaanidest olevat kväärkirjandus).

Mis selle romaani erilisemaks teeb, et üldiselt püüan vältida igasugust romantikat (või siis lugeda midagi täiesti raju nagu Cartland) ja eks siingi on mitmel puhul, noh, veidi lääge tunne. Aga samas … see on justkui raamat, mille puhul võiks öelda, et see on soovitatav alates 35. eluaastast, lähtudes peategelasest Hallast ja tema elukogemusest (muidugi, see on Kingfisher, teda loevad nooremadki). Ja noh, tema maailma-avastamine, selle eri tahkudes - mis teeb romaani vaimukaks ja helgeks ja ka tumedaks; eks meil kõigil ole minevik, kus erinevate mälestuste sekka segunevad erinevad valud: Hallal küll peamiselt kannatused.

Nii võiks mõelda, et kas lugejaskond võiks olla eelkõige elu näinud naised … aga see on Kingfisher, tema ongi ju enamasti vaimukas ja inimlik ning ära ole lugejana tuim, eksole. Ning Sarkise kujutelmad ühest ilusast naisekehast on küll midagi sellist, millele võib julgelt allkirja anda.

Ahjaa, süžee on umbes selline, et keskealine lesk saab päranduse oma vanemalt hõimlaselt, kelle eest ta hoolitses peale lesestumist (sest noh, ega naisel variante just palju polnud). Päranduse sellisest pärimisest ei taha midagi kuulda lese teised hõimlased - nad otsustavad raha kätte saamiseks Halla naita järgmise hõimlasega (kelle ülesandeks oleks ka järglase sepitsemine). Naine pole sellest kuidagi vaimustunud ning seetõttu tuppa lukustatud Halla eelistaks kasvõi suremist niisugusele abielule - viimases hädas otsustab ta viskuda toast leitud vanale mõõgale (sest ekstravagantne pärandaja oli eripäraste esemete kollektsionäär, vanamehe terve maja on täis erinevaid veidraid artefakte; rääkimata röökivast papagoist). Kuid mõõka tupest välja tõmmates … ilmub sinise tule pahvakaga ta ette võimas sõdalane Sarkis - mees, kes teenib selle mõõga omanikku (nüüd idenfitseeritav Hallana) kuni selle surmani (ja Sarkis on tegutsenud nii mõnedki aastasajad). Üllatus on mõlemapoolne … 

Ihukaitsjaks delegeeritud Sarkis aitab naisel majast ja linnast põgeneda, et hiljem kuidagi tõendada päranduse seaduslikkust, ning edasi on humoorikas hädade ja seikluste aeg, kust võrsub kirg ja armastus - aga miski pole nii sirgjooneline ning eluohtlikke olukordi ning isiklikke pettumusi jagub raamatu lõpuni. Lisaks vihastele sugulastele tuleb laveerida erinevate usundite vahel, kel on oma arusaamad inimeste kohtlemisest ja ühiskondlikust seisundist.

Väga tore lugemine; kohalike raamatupoodides on õnneks saadav paladiinide tetraloogia (ka siinses teoses on paladiinidel oma väike roll kanda). Vast ei saa mainimata jätta, et konservatiivsema ellusuhtumisega lugejal vast tõesti pole seda huvitav lugeda, sest noh, tekst pole just mustvalge tuimkirjandus.

Igal juhul, selline mõnus lugemine ja kui palju on siit veel avastada (sest duoloogias paistab üldse tegu olevat aurupungilike nähtustega; ja muidugi see Valge Roti religioon, ja see veider mäestik oma olenditega).

“Great god, it made no sense! Insomuch as Sarkis had a type, it was bold women who knew what they wanted. Halla was the farthest thing from bold, and not only did she not know what she wanted, she had an ability to make other people in the room start to question what they wanted.” (lk 143)

 

Lilli Luuk: Kolhoosi miss

 „Miks puud Tartusse kõnnivad?”

Olen Tartu-Tallinn rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”. 

Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu. 

Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.

Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.

Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.

Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)

Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli. 
Sarnasest loost räägib Windows 95

Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.

Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.

Puud.

„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi. 

"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.

„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.

Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”

„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
 Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!

"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?

Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas. 

Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.

„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”

Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?

Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.

Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist. 

Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina. 

Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!

ERR Anna Linda Varik
Lugemissoovitus
Loteriis varem
EPL
KMS
Eesti Ekspress
Looming Sveta Grigorjeva 

Eduard Vilde - Kosilane Rakverest (Jutustused II, 1953)

 

“Ja nõnda siis reisis meie lugupeetud sõber Tuts nelipühi laupäeval selle kilukuulsa linna poole naimingu alal õnne katsuma.” (lk 89)

Päris pöörane väikekodanlik kelmilugu mehest, kes läheb otsima endale Tallinnast rikast pruuti, aga ei suuda ahvatlustele vastu seista ning kihlub kibekiiresti kolme varaliselt kindlustatud naisega. Sest noh, alati on järgmine tutvus parem kui eelmine ning suures tuhinas ei katkesta Aadam Tuts eelmisi kihlusi.

Nagu selgub, on kõik need naised tegelikult omavahel sõbrannad, ja nüüd tuleb midagi välja mõelda, kuidas see alatu kosilane oma pattude eest maksma panna.

“Enesest mõistagi, et meie kolm õnnetut pruuti, esimesest suuremast vihatuhinast toibudes, üksteisele lähemalt ära jutustasid, kuidas keegi Aadam Tutsu tundma õppinud ja tema mõrsjaks saanud. Sellest osutus siis, et Rakvere isand oli kahe nädala jooksul kolme ausa Tallinna daamiga kihlusi pidanud. Nõnda võib teha ainult nurjatu petis, kellel nõu ei olegi naist võtta, või isik, kes mõtleb endale haaremit asutada. Needsinased kolm daami aga olid polügaamia veendunud vastased …” (lk 102)

Vildele vast sobibki enam selline väikekodanlik trall kui üks külahõnguline koomusk (nojah, erandiks on muidugi “Vigased pruudid”). Eks need naljatused tolle aja mõistes keskealiste naiste on tänapäevaks igati iganenud, aga samas sellisena ikkagi naljakad (vabandust).

Reetta Vuokko-Syrjänen: Maskide tants

 Neli miinusega siiski - minu jaoks natu liiga ...tavaline? Aga siiski hea lugu. 

Algas väga klassikalise fantaasialoona, ent korjas arenedes kihte juurde. Tüdruk jookseb kodust minema, poisiriietes, ja ühineb rändnäitlejatega. Hea küll, ühe üksiku rändnäitlejaga ja maailm on ka meie omaga mitte väga sarnane.

Tõsiselt läks lugu käima, kui selgus, et rändnäitleja kasutavad maskid pole päris tavalised. Kas see on lugemisrõõmu rikkumine, kui ütlen, et igal maskil on oma isiksus ja kui õigesti kuulata, nad endastavad möödunud kandjate elamusi?  Vist ei ole. Nii palju sellest loost on mitte maskide saladuse avastamine, vaid sellest mida nad täpselt näitavad. Mis saladuse paljastavad.

Lisaks korjab ärajooksnud tüdruk agentsust, ta ei ole enam pelk kuulaja ja jälgija, õppur ning avastaja. Tal on omaenda kavad, otsused ja valik. Sellega muutub ta kõvasti sümpaatsemaks ning lugemine huvitavamas.

Ja lõpus õpib Meister mõningaid asju, nii et lugemine lõppeb positiivse emotsiooniga.

Hea lugu, rahuldab ära, aga mitte hiilgav, eks ole. 

BAAS

Eduard Vilde - Laadalelled (Jutustused II, 1953)

 

Järjekordne humoorikas armastuslugu, millest nüüdseks vast nauditavaim külg on see hoogne keelekasutus.

Kaks parisnikku peavad omavahel vihavaenu, sest kumbki on teiselt ostnud näruse hobuse - nüüd siis mõlemal suuremat soovi polegi kui vaid teisel nahk üle kõrvade tõmmata. Üksteisele kaude ja otse hobuseid müües-ostes see vaen üha saab kütust manu.

Aga ühtlasi kasvasid kummalgi järglased, kes vanemaks saades ühel laadal üksteist avastavad ning silmapilkselt armuvad. Noorus! Noored leiavadki ühise keele ning viisi, kuidas isasid lepitada ning selle järel ühisesse abieluranda põrutada.

Eks see selline lihtsameelne lugu ole, aga vast pakub midagi hobuste austajatele.

“Häbeliku teretuse järel, misjuures mõlemad põskedest punama lõid nagu kirsimarjad, algas Siim kohe:

“Ma näen, et teie minu kirjakest mitte pahaks ei ole pannud, ja julgen siis ka küsida, mis teie minu ridadest muidu arvate?”

“Väga ilusad!” kogeles Kata.

“Soo! Ja kuidas siis sellega, et - et - noh, mis seal sest armsast ja kallist naisest oli lugeda – – ?”

“See oli ka nii ilus, nii luulelik, et – – ” Katake ei leidnud tabavat sõna.

“Ma tahaksin muidugi teada saada, mida teil selle kohta oleks ütelda – – ?”

“Ei midagi, – tõesti mitte midagi!”

“Siis te nagu ei paneks suuremat liiaks, kui – kui teile, nii-öelda, meheks hakkaksin – – ?”

“Ei, – ei tohiks suuremat liiaks panna ühtigi!” õhkas Kata pentsikus pigistuses.

Siim võttis vargsi tema käe.

“Noh, siis oleksid ju meie kaubad koos – eks ole nii? – Ütelge aga julgesti välja, oleme ju üksi.”

“On küll koos,” tuli neiu huultelt pea kuulmatult.” (lk 77)

Maarit Leijon: Koristaja

 

Värskelt loo lübi lugenud, mõtlesin, et sellest ei kirjuta- Liiga ilus, liiga valus, hoolisin tegelastest liiga palju ja Angelika on vist parim tegelane, kellest ma üldse lugenud olen.
Ei, ta ei ole sündmustikus oluline, ta lihtsalt on peategelase sõber. Aga uksainlanna, vägistatud, pekstud, puruks lõigatud ja pärast seda hirmsaks, kartmatuks ning uskumatult otsuekindlaks saanud, nii et tema raev hirmutab ka kaks korda suuremaid mehi - jaa! "Mida hullemat saab minuga juhtuda?"-suhtumine kiirgab temast nagu vaataksin päikesesse ja olgugi ta vaid kirjandusteose tegelane, ta on Küige Lahedam tegelane üldse.

Nüüd otsustasin ikkagi kirjutada.
Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt.
Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. 
Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida.
Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.

Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli.
Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.

BAAS

J. G. Ballard - Vahitornid (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Nagu Jan Kaus järelsõnas kirjutab, päris kafkaliku maiguga lugu. Ühiskond, kus taevas ripuvad mingid vahitornid (selgusetuks jääb, kui levinud see on; igatahes olevat selline olukord kestnud juba aastaid). Vahitornid ripuvad inimeste ja majade kohal enamvähem kiviviske kaugusel, mis seal suletud akende taga õieti toimub, pole aimugi.

Loo peategelane on õpetaja Renthall, kes ei saa oma tööd teha - sest vaheaja lõpu järel on kool ikka veel suletud, miks, ei saagi aru. Nõukogu pole avanud, justkui seepärast (antakse mõista), et vahitornid … näeksid midagi ebasobivat. Renthall samas kahtleb, et nende lendavate tornide tegevuses suurt midagi mõistlikku oleks - aga inimesi see selgelt häirib ning paljud ei taha üldse kodudest väljuda.

Et inimesi tardumusest välja raputada, otsustab mees korraldada väikse peo välisõhus. Renthalli eesmärgiks on küll eelkõige nõukogusse esinema saada ja seal nende valed välja tuua, justkui oleks nõukogu ühenduses vahitornidega ning sealt saadakse käsklusi, mida linnas rakendatakse. Muidugi hakatakse teda veenma tungivate soovitustega koosviibimise korraldamine lõpetada, koguni ähvardatakse koolist välja heita. Aga Renthall ei jäta. Ja korraga inimeste suhtumine muutub, aga … kuidagi väga valesti.

Ühesõnaga, igati paranoiline maailm, mis peaks sobima lugejale, kes tunneb end ühiskonnas kuidagi … valesti asetatuna - kahtlane muidugi, et Ballard kujutas ette tänapäevast segi läinud (või noh, suunatud) ühiskonda. Ses suhtes jah, vägagi kaasaegne paranoiakirjandus.

Eduard Vilde - Pill pinu taga, toru toa taga (Jutustused II, 1953)

 

Jõulujutt ämmaga tülitsemise ainetel - tüli läheb sedavõrd tuliseks, et jõululaupäeval kihutab ämm oma kaupmehenaisest tütre endaga kaasa ja kodust minema. Sest kumbki tülipool ei ole nõus järele andma, ja noh, abielus pead sa oma ema sõna kuulama. Kaupmees pole aga täiesti südametu ega armastusest abikaasa vastu vaba, seega mehkeldab ta end küüdipoisiks, kes peaks ämma ja naise sugulaste juurde viima. Postipoisiks maskeerunud kaupmees plaanib niimoodi inkognito naisi jõuluõhtu tuisus vaevata, et ämm tahaks koju tagasi pöörduda, kuid üks ootamatu õnnetus rikub kaupmehe selle plaani.

Jutt on ilmunud jõulude puhul ja eks siis lõppe mesimagusalt nagu vaja. Vilde õrnalt puudutab siin kadakasaksluse teemat, eks ämm ole siin üks nurjatu olend, kellele võib kõik maailma patud kaela ajada. Nojah, muidu selline lihtne lugu.

J. G. Ballard - Liivast puur (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Esmapilgul justkui ökoloogiline ulme, ehk siis mis juhtuks Maaga siis, kui siit on hõivatud sedavõrd palju massi Marsi maasarnastamiseks. Ehk muutub Maa orbiit pisinatuke, millel oleks seninägematud tagajärjed (lk 134)? Lahenduseks võiks olla omakorda Marsilt miljonite tonnide külmunud liiva transportimine ning selle laskmine Atlandi ookeani ja Kaspia merre. Aga oh häda, liiva uppunud Marsi samblikes peitub viirus, mis siin mõjub laastavalt taimedele - õnneks levib see kaugemale vaid inimeste väljaheidete abil.

Mistõttu on siis karantiinitsoonid nende liivamasside ümber, üks neist on Floridas Canaverali endise stardijaama juures. Atlandi ookeani äärne kunagine luksuslik puhkeala on suur liivakõrb, mis küll vaikselt taganemas naasva Atlandi ookeani osaks. Liiva alla mattunud mahajäetud kuurortides elavad aga sinna põgenenud erakud, keda aga jahitakse Marsi liiva viirusekandjatena. Miks need erakud seal on, eks põhjused ole erinevad.

Esimestel lehtedel arvasin, et tegevuskohaks on Mars, mis on millegipärast vägagi koduplaneedi järgi ümber nimetatud, aga õnneks nii küll pole. Eks võiks mõelda, et kui selline liivahulk rannikule uputada, et kas see siis Maad rohkem ei mõjutaks  - kuivõrd on mainitud, et Golfi hoovus püüab ookeani tagasi suruda. Muidugi on tekst rohkem kaldu psühholoogilise poole oma tegelaste käitumismotiivide pärast, õnneks pole siin ballardlikke suuremat ballardlikku painajalikku fantaasialendu.

Eduard Vilde - Vigased pruudid (Jutustused II, 1953)

 

Eesti üks parimaid telekomöödiaid on üldjoontes üsna tekstitruu, vaid kahe väikse erinevusega - kui telefilmis magavad Mulgimaa parimad pojad toas, siis tekstis tegelikult lakas (mistõttu siis tontidega ehmatamise järel tekkis see jant peremehe hobusega). Kui telefilmis on tõeliste armastajate kokkupanek lahendatud õige pidulikult, siis tekstis on see vähe argisem ning välja jääb finaal, milles selgub, et peremees polnud hiljem kuuldes Mulgimaa meestega tõeliselt juhtunust sugugi naljatujus, aga mis teha, abielud juba sõlmitud.

Eks võib mõelda, et teksti naljakus põhineb eelkõige unustamatu telefilmi tõttu, samas muidugi see tütarde ja Mulgimaa sugulaste (kui järele mõelda, siis ikka häirivalt lähedased sugulased) esmakohtumine ning ullikeste näitemäng on ikka parajalt lõbustav. Hiljem läheb situatsioonikoomika rohkem seikluseks või jandiks, ehk kui sulane organiseerib kollitamist ja hobusevargust.

Algselt ilmunud Vilde ülemeeliku pealkirjaga raamatus “Kõtistamise kõrred” (1888). Nojah, ega muidugi Mulgimaa pole see kõige napakam Eestimaa koht, see au kuulub minu silmis ikka …

Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat (2025)

 

Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.

Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.

Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.

Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.

Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).

Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …

Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …

“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)

J. G. Ballard - Aja aed (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Kogumiku lühimat teksti võiks koguni pidada fantaasiakirjanduse hulka kuuluvaks, ehk siis kõige kauni hävinemist massi surve all. 

Kuskil üksildases lossis elav abielupaar vaatab, kuidas pea iga päev rullub üle tasandiku nende poole kaltsakate armee. Õnnekombel kasvavad nende õuel omamoodi klaaslilled, millelt õienuppu murdes on võimalik ajas tagasi minna ja see armee kaob silmapiirilt.

Mõneks päevaks, et naasta. Probleem on selles, et ajalilli jääb üha vähemaks, neid ei kasva juurde ning üha nirumate õite mõju on ühtlasi väiksem. (Eks selgusetuks jääb, kust õieti see paar pärit on ja miks nad midagi alternatiivset ei proovi.) (Aga eks see on selle jutu loogika.)

Üks mõte, mis teksti lugedes meenus, on see, kui palju kasutatakse teaduslikus fantastikas klassikalist muusikat (Burgessi “Kellavärgiga apelsin” vast tuntuim näide), ka siin mängitakse Mozarti ja Bachi oma elevandiluust tornis. Küllap siis ulmeautorid paratamatult tunnetavad, et nad ei suuda (mõistlikult) kirjeldada nö tuleviku muusikat, aga klassika … see on olnud ja ehk ka jääb. Muidugi, klassikaline muusika ei pruugi tähendada teadatuntud autoreid, vaid ka nö vormide kasutamist - siin on heaks näiteks samas kogumikus ilmunud “Mürakoristaja”, kus ikka vihutakse klassikalise muusika vormide järgi tootmist ja ka tarbimist.

Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.

Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?

Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.