Nele Rogenbaum - Kevadel uuena tuleme taas (2026)

 

On luulekogu ja on järelsõna. On luule ja on luuleteraapia. On luuletamine ja on depressioon. Ühesõnaga, keeruline on sellele raamatule läheneda kirjandusliku mõõdupuuga, kuivõrd tegu oleks siiski teraapilise protsessi kokkuvõttega. Ühelt poolt on justkui tunda, kuidas autor on kirjutajana arenenud - püüdlik riimimine asendub suuremas jaos vabavärsiga, mis paratamatult loetavam kui riimidega arvestamine. Aga kuidas sa hindad depressiooni läbi luulekogemuse?

Raamatu lõpetab Katrin Aava ülevaade luuleteraapiast ja kuidas läbi selle tõlgendada Rogenbaumi kirjutatut. Jällegi, see pole õieti luulest, vaid inimkogemusest. Eks siin on veidi mõeldav, et luule võiks olla midagi enamat kui ühe inimese kogemuse lahtikirjutamine. A la proosa vs biograafia - ka biograafia on üks jutustamise vorme ja jutustamine on ikka valikute tegemine, aga ikkagi mingil moel piiratud eluloolise ainesega. Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas seda raamatut saab õieti luule pähe lugeda - aga sellisena see vast polegi mõeldud?

Ikka veel elus

Olen elus.

Olen täna natuke elus.

Vaatan tulle ja näen,

järelikult silmad töötavad.

Käsi haarab teetassi,

järelikult janunen veel

elu või vähemalt tee järele.

Olen elus.

Vaatan peeglisse

ja näen oma keha piire.

Näen, et liigutan ja hingan.

Püüan naeratada -

suunurgad suunduvad ülespoole,

aga silmad ei liigu.

Olen elus.

Olen ikka veel natuke elus.

Laman silmad kinni,

käed rinnal risti.

Süda laulab oma tavalist viisi

ikka nii nagu alati.

Ei lase mul veel minna.

(lk 37)

 

Mälumaht

Sa arvad, et ma ei mäleta

meid enam

Arvad, et olen tõrjunud peast

su naha pehmuse ja lõhna;

unustanud su turvalise embuse;

matnud maha kõik

su lohutavad soojad sõnad;

rebinud tükkideks

varahommikused naljad ja pilgud;

trampinud jalge alla

armastuse.

Iga mu keharakk mäletab.

Ja pea korrutab iga päev:

“Mälumaht on täis -

kustuta vana.

Mälumaht on täis -

kustuta vana.”

Pean hakkama kõvaketast

tühjendama,

pakkima mälestused meist

ZIPiks kokku

ja tõstma välisele kettale.

Ei kustuta, aga teen ruumi juurde.

(lk 71)

Boris Vilde - Vanglapäevik ja -kirjad 1941–1942 (2026)

 

Selle raamatu väljaandmine on paras projekt. Esiteks on see Triinu Tamme tõlge originaalkäsikirjast - sest nö tavalised väljaanded on teatavate isiklike väljajätetega; teiseks Marek Tamme ülevaade Vilde elust ja mõjust, seda on oma 50 lehekülge, mis omakorda on varustatud 15 lk viidetega. Ühesõnaga, põhjalik töö.

Kõigepealt lugesin läbi Marek Tamme koostatud eluloo ülevaate, sest ega peale nime polnud sellest Boris Vildest rohkem teadlik. Oli see üks elu erinevates riikides, kahe ilmasõja vahelised võimalused ja võimatused; venelasest prantslaseks saamine (või noh, laiemalt võttes maailmakodanikuks. Haridustee tsaari-Venemaalt Tartu noorusaega, sealt edasi Saksamaa kaudu Prantsusmaale. Aga noh, see ja palju-palju enamat on loetav siis järelsõnast.

Vanglapäeviku puhul on ikka küsimus, kellele see õieti kirjutatud on - kas endale või lähedastele või laiemale lugejaskonnale. Nagu kirjast naisele selgub, otsustas Vilde neid märkmeid mitte hävitada ja saata need abikaasale - talle küll tunnistades, et mitmed mõttekäigud või mälestused võivad naisele haiget teha. Ja tõepoolest, mitmel puhul ei saa öeleda, et kõigest sellest vanglas avastatud armastuse oreoolist oleks Vilde varem just kõige meeldivam abikaasa olnud (no sellised eraelulised küsimused jäid küll Marek Tamme poolt käsitlemata).

Ja kui vanglast saadetud kirjade puhul oli selge, et vanglaametnikud loevad need üle enne adressaadile andmist, siis eks samavõrra võis Vilde kahtlustada, et ka vanglapäevik võib sattuda valvurite kätte, seetõttu näib päevikust puuduvat kõik see ühiskondlik tegevus, mille pärast mees üldse vanglasse sattus. No on küll mõned tähelepanekud kättesaadud ajalehtedest ja mõni filosoofilisem märkus ajastust ja võimalikust tulevikust, aga need on tõesti üldised. Muidugi pole võimatu seegi, et üksikkong ja võimalik mahalaskmine panidki mõtlema teistsugustel teemadel.

Ja nii on siin palju arutlusi elust ja armastusest ja religioonist ja surmast ja keelest ja filosoofiast ning nende erinevatest seostest. Seda nii Vilde enda kogemuste läbi kui ka neist paljude raamatute läbitöötamisest, mida ta vangla tingimustes (valgust on vähe!) loeb. Kõik need mõtted, mida Vilde tahtnuks edasi uurida, no neid on akadeemiajagu uurimisteemasid.

Aga jah, lõpuks taandub kõik sellele, et päevikupidaja arvatavalt ikka hukatakse; paistab, et mingi sisemine leppimine sellega oli mehel olemas. Aga kuidas on seda võimalik meil, lugejatel, päriselt ette kujutada.

“Pulma-aastapäev. 7 aastat! Kas ma leidsin abielust seda, mida olin lootnud: teatava õnne? Ilmselgelt mitte. Sellest vaatepunktist on see täielik pettumus. Aga ma leidsin sealt midagi, mida ma ei otsinud ja mis on lõpmatult väärtuslikum - transtsendentse armastuse kogemuse, ime kogemuse. Aga Irene? Tema pettumused on vähemasti sama suured kui minul; tema valu palju rängem, ja ma pole kindel, kas ta teadvustab seda imepärast kogemust.” (lk 19-20)

 

“Mis on kokkuvõttes minu valdav tunne? Raske vastata, see varieerub. Hetkel ehk see; mitte tunne, et minu vangisolek on paratamatu, vaid et see on sisemiselt vajalik. Ma usun, et elan lõpuks ometi läbi oma suurt seiklust, minu seiklust, see on nagu proovilepanek, milleks kogu mu varasem elu oli ettevalmistus. Proovilepanek on karm ja ma olen selle üle uhke. Ja isegi kui ma läbi kukun, siis olin ometi selle vääriline!” (lk 32-33)

 

“Kas ma näen nüüd selgemini? Igatahes võin ma täiesti siiralt kinnitada järgmist: 1) ma ei usu individuaalsesse edasikestmisesse, küll aga vaimu igavikulisust; 2) ma ei karda surma, aga armastan sügavalt elu kõigi selle materiaalsete hüvedega, millest olen samal ajal lahti lasknud; 3) ma olen lakanud olemast tark ja saanud (taas) inimeseks, see kaotus on minu suurim võit; 4) mis ka ei juhtuks, ma ei kahetse midagi ja mul pole süümepiinu: kogu mu minevik näib mulle minu olemuse loogilise ja vajaliku arenguna -” (lk 39)

err

Kenno Põltsam - Tiirneeme saladus. Rannaküla lugu (2026)

 

Pisike raamatuke Kolga kandi elust tsaariaja viimastel aastatel, peategelaseks siis perepea Käsper ja tema sulane Risto. Sulane oli veider tüüp, kes kandis telliskivi kaasas ja kui tõstis selle kõrva äärde, siis rääkis sellesse - kord tulevat aeg, kui Soomest tulevad sellised telliskivid, millega saab rääkida. Ehk siis kohalike jaoks veider tüüp, aga tegi korralikult tööd. Peremees hakkas kahtlustama, et naine on ehk liialt huvitatud sulasest ja muutus seetõttu õige armukadedaks.

Ega õieti ei saagi aru, kas see jutt on tollasest telliskivi ettekuulutusest või siis selle talu peremehe panusest kohalikku rannarahva folkloori. Algul arvasin esimest, aga tekst lõppes ikkagi talumehe pärandiga.

Kristel Belinets - Kirki. Koodi avamine (2025)

 

Esimese paarikümne lehekülje järel arvasin, et ma ei loe seda raamatut edasi (no kui järge ootavad Steven Eriksoni, T. Kingfisheri ja K. J. Parkeri verivärsked romaanid). Aga et olin juba mitu raamatut minu jaoks tundmatute autoritega järjest lõpetamata jätnud, siis oli enda ees vähe häbi jälle pooleli jätta. Ja seejärel juba hakkas huvitama, kuidas selline minu jaoks sedavõrd võõra maailmaga tekst võib välja jõuda.

Sest iseenesest on see esoteeriline eneseabiromaan. “Esoteeriline” on viimastel aastatel minu jaoks väga negatiivse mõjuga sõna, ja eneseabi … no jumal küll, see on lihtsalt üks rahalüpsmise vahend. Aga vähemalt romaan.

Jutt on siin siis naisest nimega Kirki, kes on nii füüsiliselt kui psüühiliselt enamvähem ühe jalaga hauas (minu jaoks jääb see haigus romaani lõpuni saladuseks, aga eks peas kujutasin ette üht värki). Kuid naine ei ole lõplikult alla andnud, seda eriti peale kohtumist ühe võimaliku (ja lihast ja luust) hingesugulasega, kellega tahaks kogeda midagi armastuselaadset. Aga see naise traumaatiline mineviu, oleviku agoonia ja tuleviku puudumine … Siiski, naine läheb kolmeks kuuks ühte meditatsioonionni; üksinda metsas, ei mingit nutimaailma.

Ja edasi on vaat et hallutsinatiivne kulgemine, kus Kirki avastab endast nii õudseid saladusi kui ülenduslikke hetki - ja viimaks jõudu edasi elada.

Ma ei usu, et lähiajal mõnd eneseabiromaani vabatahtlikult uuesti kätte võtan, selline maailm on lihtsalt võõras (muidugi, see võib kõnelda ka lihtsalt empaatiapuudusest). Aga see enese ja rakutasandil kõnelemine ja need sümbolid ja minevikupained, see lööb minu jaoks pea kohale laineid kokku. Eks igaühele midagi oma, lihtsalt aegajalt tundus, et mingid asjad on enese jaoks liialt keeruliseks mõeldud.

Kuid lisaks kõigele on see tekst ka ääriveeri ulmeline, paigutudes aega, kus tehisintellekti kasutatakse muuhulgas tehiselukaaslastena - ja lähiajal on plaan selliseid kaaslasi paigutada füüsilisse kehasse. Kirki on ühe sellisega olnud juba 13 aastat suhtes, aga nüüd … see ei ole piisav. See ei ole piisav.

“Juurpõhjus!? Muidugi ei suuda ma leida motivatsiooni tegelikult terveneda, kui pole sügavamat missiooni, mida siin elus veel teha. Elasin, aga eraldasin end pidevalt. Ma soovisin olla terve, aga ei olnud valmis elama ilma haiguseta. Ma igatsesin armastust, aga pole suutnud armastada iseennastki. Vajasin rõõmu, kuid sukeldusin ninapidi ainult mutta. Minu elus pole olnud mitte kedagi ega midagi, mis oleks olnud suurem kui mina. Kogu elu olen elanudki oma naba ümber ja hädaldanud.

Olen väga püüdnud olla ideaalne, aga pole arugi saanud, et muudan kogu aeg tingimusi, et selleni mitte iialgi jõuda. Olen soovinud head, aga pidevalt hävitanud iseennast.” (lk 172)

hyperebaaktiivne

Andris Feldmanis - Salvestused (Looming 10, 2026)

 

Maiuspala neile, keda huvitavad tänapäevased meeste ja naiste suhted. Lugu siis mehest, kel on lõppenud seitsmeaastane abielu ning nüüd avastab korraga, et naine on anonüümselt netis avaldanud salvestusi nendevahelistest argivestlustest … ja vastukaja on põrmustav. Naine hakkab selle pealt koguni teenima, kui teeb tasulise lehekülje, kus siis võimalik üha järgmisi salvestusi kuulata. Mees püüab mõista neid kõnelusi üha uuesti kuulates, mis on valesti läinud. Ja teeb siis omapoolse vastukäigu.

Ehk siis lugu, kummagi tegelasega (naine jääb küll alati taustale; kõike näeme läbi mehe vaatepunkti) õieti üksmeelt ei teki. Eks mees jääb ohvri rolli - kuigi lindistuste tõlgendamised väidavad vastupidist. Ei saa öelda, et peategelane just sümpaatne oleks, mingid klapid on tal ikka ees. Ja naise manipuleerimised … nojah.

Vast siis küllaga mõtteainet tänapäeva mentaalsest seisust; loodetavasti pole siin tegu autori mingi kohanäitamisega. Tekst loetav ajakirja kodulehelt.

Mesi Vesselov - manifest mis leitakse siis kui ma olen mõne koletu kuriteo korda saatnud (Looming 10, 2026)

 

Kui muidu on see üsna eksistentsiaalne noore inimese elujuhiste loetelu, mis võiks olla igati tragikoomilise meeleoluga (kui nüüd ikka autorist aru sain), siis korraga on paragrahv 17, kus loetletakse minajutustaja deemonlikest omadustest, ja keskel on lause: “mul on hambakaaries.” - ei ühtki samalaadset mõttetera ei eelne ega järgne sellele lausele. No poolgeniaalne värk; eks seal on mujalgi väga häid sähvatusi, aga just see lõikas.

Millise põhimõtte järgi on küll need paragrahvid numeratsiooni jagatud (ja esitatud), sellele küll ei saanud pihta. Igal juhul, võimalik lugeda Loomingu lehelt.

Martha Wells: Väljumisstrateegia

 

Üldiselt, kui tahan turvalist lugemist, vaim on väsinud ning vajan lohutust, võtan mõne asja, mida juba lugenud olen.
Erandiks on sarjad, kus autor hoiab sama meeleolu, mis mulle juba teada, olulised tegelased on enam-vähem tuttavad, ent sündmustik on uus. Sellist kirjandust suudan ka logu teadvusega nautida ning see lausa aitab - mõneks ajaks meie maailmast minema, kuskile ohutumasse kohta, kus lõpp enam-vähem õnnelik.

"Väljumisstrateegia" ei petnud mu lootusi. Mõrtsukbot oli üleni juba tuttav Mõrtsukbot, dr Mensah, Ratthi, Pin-Lee ja Gurathin vanad head ning nii inimesena paistmise vaeva, emotsioonide teadlikku tunnetamist, hoolimist, madinaid ja et ükski tegelane pole loll, eriti mitte Mõrtsukbot, sai kõike piisavalt.
Lõpp oli enam-vähem õnnelik, just nagu pidi. 

Vastased, korraks sõbrad, siis jälle vastased, olid korralikult ebameeldivad - mitte isikud, isikutel on raske nii ebameeldiv olla, aga korporatsioonid, suurfirmad, misiganes nimi neile anda. 
Vastikud. 
Alati tore näha, kuidas mõni neist alla jääb. Pahad pahad on väga meeldivad. Hoopis teine tera kui üksikvõitlused. 
Mitte et üksikvõitlused nauditavad poleks. Kuid need pole eriti tähtsad.

Säilitusliit tundub liiga hea, et tõsi olla. Ongi olemas "hea riik"? Mul on ses osas samasugused kahtlused nagu Mõrtsukbotil, ent võibolla läks autor ikkagi seda teed, et päriselt hea. Lõpuks, kui inimesed on põhiloomuselt head, võib olemas olla ka Hea Riik?

Et inimesed on põhiolemuselt head, on fakt, mis ka selles loos olulisel kohal.
Seepärast meeldivad Mõrtsukboti raamatud mulle eriti.

Loteriis varem
Sulepuru
Loetud raamatud
raamaturiiulike

Aliis Aalmann - Karjäär (Looming 10, 2026)

 

Autor tegeleb ikka proosavundamendi ladumisega ehk uurib, mis on see inimeseks kujunemine, antud juhul siis teismelise tüdruku suhted omavanuste tüdrukute ja poistega. Esimesed tõsised suudlused ja reaalsus. Kuidas peavad tüdrukud käituma ja kuidas teistele meeldima ja mida nad selle eest vastu saavad. Ebakindlus ja poisid. Lapsed ja vanemad. Kui kord olen nimetanud seda “ääremaa proosaks”, siis antud juhul jõuab peategelane ääremaa linnast ääremaa alevikku ja selle ümbrusse.

Aalmann on päris palju üles märkinud seda, mida oodatakse ühelt tüdrukult ja samas milline maailm siis emana ootab (sest poistelt oodatakse … ? Ja seepärast siis tulevik niisugune?). Ja sõbrad ja katsetamised ja mida tegelikult tahad; ses suhtes on jutu lõpp (puänt vast mitte?) ootamatult särtsakas ja korraks hoopis teisest maailmast (uh, kas tõesti sadomaso?).

Eks ikka plaanin ja plaanin autori jutukogu “Kes aias” kätte võtta, aga samas natuke pelutab võimalus, et enamus tekste ikka nooruse ainelised ja sellised teemad just suuremas mahus lugema ei kutsu. Kuigi-kuigi, Aalmann on ikkagi nii hea kirjutaja, et isegi teismeliste eraelust on võimalik huvitavalt kirjutada.

Kaire Altosaar - Varane ärkaja (2025)

 

Selles mõttes huvitav luulekogu (seda siis küll mulle endale), et mul ei tekkinud sellega mitte mingit kontakti. Sõnad ja tunded voolasid seest läbi, ma lugesin iga rea ja lause, aga ei midagi. Siin ongi ainult üks inimene, kes räägib oma lähenemisest maailmale, kuidas tema selles asetseb ja on asetsenud, ning muidugi see, kuidas ta oma kodukoha loodust ja aastaaegu joovastavalt kogeb.

Kui tavaliselt ikka püüan postituse jaoks 2-3 luulenäidet leida, midagi minu jaoks ühel või teisel moel silma jääb, siis siin kulgeb kõik ühtse voona. Suvi ja talv ja kevad ja sügis ja hommikud ja kuidas maailm on imeline; kui oled muidugi hingeline. Kuidagi hämmastav ringkaitse, millest ei saa läbi.

Otfried Preussler: Krabat

 

Raamatu õhkkond on ülihea. Neetud veski ja veskipoiste tööd, veskikivide teritamine, uue veskiratta ehitus ja paigaldamine, jahukottide vedamine, külmunud veskirennist jää lahti raiumine; puhas nauding, ülihästi tehtud.

Võlukunsti õpe: kuidas see käib, kuidas võlumine tundub, kuidas võlukunst tundub; kuidas võlujad paistavad teistele kui kummitused, hirmsad ja võõrad. 
Imehea.
Kuldnööbid ja kukesuled, mis näib ja mis on, elude ohverdamine ja kuratlikud lepingud, on sünge. Ent samas muudab võlukunst raske töö korraga kergeks ning sellega saab maailma parandada (Torukübariku lood). Kõik see headuse ja kurjuse segu, võimatu kirevus, on väga kaunilt tehtud! Mismoodi töötavad võluväelised esmed, kuidas ka moondudes ühesilmalisel Meistril alati üks silm puudu jääb - oh, nii ilus. Muinasjutulisus ja ehedus korraga.

Meistri tegelane on meistritöö. On vaja õelat peapaha, keda lugejana kardad ja keda peategelane kardab, kellele mõlemad hukatust soovivad? Olemas. Aga et samas saab vilksamisi näha tolle peapaha valusid ja hirme, kuidas tema on temaks saanud, milliseid kannatusi läbi teinud, on juba üle tavalise "tema on selle loo paha tegelane". 

Ja siis Juro - oh! Nii hästi tehtud! Oivaline! 

Et taustale jäävad veel teiste tragöödiad, Tonda ja Michael ja Merten, on lisavoorus.

Ühe lausega: kogu taustsüsteem põhiloole on absoluutselt imeline.
Sündmustik on samuti tihe ja põnev, tempo tõhus ning ootamatusi tuleb lõpuni välja. 

Aga kogu selle imelisuse ees suures plaanis tegutseb Krabat ja Krabat on kõige mittetegelasem tegelane, kes üldse kujuteldav on. Tal ei ole päriselt ühtegi omadust peale hea mälu ja suht hea südame. Ta teeb ja ta on, räägib juttu, õpib võlukunsti, tahab Meistrist vabaneda, kuid tegelikult tundub, nagu tema ise ei otsustaks midagi. Temaga lihtsalt juhtub.
Ta isegi ei armu päriselt - lihtsalt kuuleb tüdrukut laulmas ja see tungib tema hinge nagu linnulaul kõrvu. Krabat on kadunud mees lihtsalt seepärast, et noh - oli vaja, et ta kellessegi armuks, muidu lugu ei oleks.
Tüdruk on ka rohkem tegelane kui tema, ehkki tal pole nimegi. Laulutüdruk. 

Tundub, et see on autoril meelega tehtud.
Raamatu lõpuosas käitub Krabat pea täpselt samuti kui algul Tonda temaga. Detail detaililt - ja ometi tuleb talle alles siis, kui see on kuid kestnud, pähe, et näe, nüüd on tema Tonda rollis, ohhohhoo, jajah.
Ta ei ole päriselt tegelane - aga miks? Mispärast otsustas autor, kes selgelt suudab väga hästi kujutlust tõelisuseks vormida, jätta ta kriipsujukuks? 

Ma ei tea. 

Ja see küsimus on mind painanud palju aastaid. Esimesel korral "Krabatit" lugedes veel ei märganud, lihtsalt imestasin, et miks see sarnasus Tondaga, mida sellega öelda tahetakse? Teisel korral juba märkasin. Kolmandal korral märkasin selgelt.
Nüüd lugesin taas üle - kui kõik räägivad, KUI hea raamat see on, peab ju hea olema?
Aga ei, ikka ma jään kinni sinna, et Krabat ei ole isiksus. Ei ole isegi isik.
Ja miks nii? Mispärast miks?

Täiesti arusaamatu. 

Lugemine
Raamatute mets
Triinu Raamatublogi
Nora blog
Ingvar Sedman
Lugemine on põgenemine paradiisi
Minu lugemik
Siiliste raamaturiiul
Kirjakoi
Kassi raamatutuba
Martini lugemispäevik
BAAS
Mida Heli luges
Leheküljest riiulini

K. J. Parker - Life Goes On (The Book of the Dead, 2026)

 

Lugu siis mehest, kes on pärit jubedast pärapõrgust, aga sealt noorena minema saanud ning kõva religioosse hariduse saanud (mis on muidugi muutnud ta agnostikuks), aga … ta ei leia erialast stabiilset palgatööd, sest ta on pärit sellest jubedast pärapõrgust - kohas, kus millegipärast mõned surnud ärkavad ja teevad elavate kallal jubedusi.

Kuid siis korraga teeb peategelasele ühe pakkumise kohaliku linnajuhi naine - nimelt on see õpetlane huvitatud neist surnuist ärganuist ja tahab uurida nende olemust (laiemaks teemaks siis surematuse asjad); seda siis selle pärapõrgust pärit peategelase kaasabil (kes ei taha mitte mingil juhul sinna naasta). Või muidu on peategelane … no mõned päevad veel elus. Eks siis reisitakse.

Ausalt öeldes meenutab see pärapõrgu jubedate elluärganute teema Parkeri viimase triloogia “The Loyal Opposition” avaromaani peategelase tausta (ka Desiderius on munk, aga omal moel palju edukam kui siinse jutu peategelane) - kui romaanis on selle koha nimeks Mesoge, siis siin hoopis teine nimi. Aga muidu enamvähem sama zombievärk - need elluärganud pole lihtsalt jõhkrad, neil on ka teadvus ning eks sellega kaasneb eri eetilisi ja emotsionaalseid küsimusi; kuigi muidugi Parkeri tegelased pole kunagi mingid ideaalsed inimolendid oma mitte just kõige eetilisema käitumisega. Aga jah, mingil moel tundub autor taaskasutavat oma romaani materjali, lihtsalt nimesid vahetades (ja eks sa siis proovi kuidagi kokku saada seda Parkeri maailma).

Aga muidu - tüüpiline parkerlik jutt, kus musta huumorit ja agnotsismi on küllaga ja meeldivalt. Ja probleemi lahendus … no pole just õpetusiva, mida kõrva taha panna. Kuid eks see ongi see, mida vahelduseks vaja.

Hella Riisalu - Kadunud professor. Peaaegu krimijutt (2026)

 

Sellist teksti võib vast nimetada muhekrimiks (kirjastus reklaamib seda ka koomilisena) - pole jõhkraid mõrvu, küll aga erineva raskusastmega juhtumeid, miks siis ufoloogideks kutsutav uurimisgrupp siis püüab lahendada. Aga samaväärselt juhtumitega tegelemisele on niisama oluline uurijate eraelul ja see nüüd nii muhe pole - aga samas ka mitte nordic noiris sumpamine. Kui kahel uurijal on küsimused tüdruksõbra leidmise või kaotamisega, siis kahe peamise tegelase taust on hoopis traagilise põhjaga - mõlemad on lapsega lesed. Tõsi küll, mingi keemia neil justkui tekib … kui vaid naine poleks sedavõrd värske lesk.

Kui nüüd vaadata teksti köögipoolt, siis sellest on kõnelenud Trekseki lugemisblogis - tekst on veidi segane ja kaalust väljas, kohati saba ja sarvedeta; ning muidugi see nelja Andrese probleem, kus tegelased kipuvad lihtsalt segi minema (hea küll, raamatu viimases kolmandikus on juba selge, kes mida taga ajab). Ja eks kius oleks mõista, mis ajal see õieti aset leiab - Treksek pakub nullindate algust, ehk siis aeg, mil tehnika kasutamine pole veel sedavõrd üle pea kasvanud ning inimesed peavad veel reaalselt suhtlema.

Tekstist võiks aimata, et siin võiks tulla järgesid - kuigi jah, see konkreetne uurimisgrupp paistab küll laiali saadetavat järjekordse restruktrureerimise käigus. Aga jah, mis saab Toonist, kas leiab ta veel … oma?

trekseki lugemisblogi

Ida Vavulina - Luulelised mõtisklused (2026)

 

Pealkiri ütleb kenasti ära, millega on siin raamatus tegemist; kuid mõtisklused võivad olla ka õige hoogsad ning mängulisedki. Tavamõistes on seda kõike keeruline pidada klassikaliseks luuleks (eks autor soovitab tagakaanel oma tekste kasutada muuhulgas laulutekstidena); küll aga on huvitav jälgida, mida kõike võib autor kokku kirjutada. Allpool toodud näited on lühematest tekstidest, autor võib muidu vabalt kaks lehekülge kokku kirjutada - ja ikka üsna üllatavate käikudega.

Mõnelgi puhul tundub tegemist olevat nö tähtpäevaloomega, mis siis mõeldud seltskonnas erinevatel üritustel ette lugemiseks. Tekstid pole kuidagi dateeritud, aga aimata võib, et tekste on kirjutatud ikka aastakümnete jooksul.

Nagu ikka, kirjastus Hea Tegu on ulatanud oma käe raamatu avaldamiseks ja nagu ikka, kujundus on painavalt halb. Arial Bold sobib korteriühistu mingite teadete trükkimiseks, mitte ilukirjanduse avaldamiseks.

MA LÜKKAN LUND

Meil labidad, lumi ja hanged

on meelel ja keelel sel talvel.

Ülevalt lund aina langeb.

Meil olla on vaja nüüd valvel.

Iga päev, iga õhtune tund

ma lükkan lund, lund, lund.

Saan punased põsed, energiavopsu,

värsket õhku hingata väsinud kopsu.

Raske koorma all katus ägab me majal,

jäised purikad räästa all rippu.

Ma hommikul vara teed jalgele ajan,

pärast tööd tõusen elamu tippu.

Kõik toimivad nii, kel on olemas majad,

sest lund lükata lihtsalt on vaja.

(lk 81)

 

KOGEMUSTE KOGUMINE

Kuidas küllust kasvatada,

ettevõtlust alustada?

Mu arunatukene auramas on ajust,

ja vaprus vargsi varrukasse vajub.

Et ma enam tegutseda oska

ja ei leia kohta, kust saab lahendusi osta?

Kui tekib arendamisisu,

siis õpin tundma teema sisu.

Kogemuste kogumine,

apsukeste kogemine

lahendavad ülesanded.

Pea laekuvad ka ülekanded.

(lk 116)

 

MUHK

Kui sa reha peale astud,

on tähtis meelest lastud.

On tänuväärselt hea,

et varrega said vastu pead!

Nüüd mõtle vaid, et mille eest!

Siis pööra ära tuldud teelt!

Ainult sinust sõltub suuresti,

kas soovid muhku uuesti.

Rehavars oli märgiks vaid,

et ei soovinud sa pai!

(lk 173)

Lüüli Suuk - Silma alt ära (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Hoogsalt esoteeriline põnevuslugu ühest tundmatust artefaktist, mis lammutustööde käigus leitakse ühelt ehitusplatsilt. Jama küll, jälle ehitus seisma, sest ülikooli inimesed tahavad seda põhjalikult uurida. Aga … on teisigi huvilisi.

Tõesti sirgjooneline lugu, seda küll väikeste kõrvalepõigetega varasemasse aega, mil selle artefaktiga samuti saladuslikku jamamist. Võiks öelda, et filmilik lugu, igal juhul on päris hästi ette kujutatav see möll talvises Tallinnas - nojah, selleks on muidugi vaja palju lund, mis võiks osutuda filmimisel takistuseks. Peamised tegelased just karakteriteks ei osutu, aga tüüpidena kannaks lühifilmi välja küll.

Eveliis Padar - Üle Toome ja veel veidi (2025)

 

Kuigi luulekogu alustades tundub sind tabavat ülevoolav palang Tartu linna asjus (mis ehk mõneti väsitavgi), siis tegelikult on raamatu sügavam alltoon sensuaalne ja sellena pulbitsev. Aga ka muidugi Tartust, kõigist neist tuntud või salapärastest kohtadest ja nurgatagustest.

mina olen see, kelle sees

voolab kirg - nagu väävlijõgi

nagu sulakuld, nagu meri

mille allhoovused kisuvad kaasa

ka kõige ettevaatlikumad

leiguse patt on mulle võõras

ma ei ütle su nime

vaid uuristan selle pinnasesse

Kvissentalist Idaringini

kaldal kõndides saad aru

tagasiteed enam ei ole

su savisest hingest

on voolitud anum

põletusahjus oled küpsenud

mu vormiks, kujuks ja servadeks

kui palju õunapuid

selle kütmiseks langes

ei küsinud sa kunagi

mis maksavad mu leegid -

aga kõik, mis elab, maksab

ja nüüd maksad sina ka

ei mahu ma piaali ega vanni

loksun ja mäslen su sees

kuni sa puruned

ja mina valgun

mööda

maailma

laiali 

(lk 41)

vaata, see meie armastus

või tunne või miski

on nagu metsik õunapuu

mis igal kevadel oma õied

vastu kõiki me ootusi

hoolimata öökülmadest

ikka vahtu lööb

(lk 58)

Mariita Vogt - Saladused, mis end paljastavad (2026)

 

Raamatut võiks õigemini pidada sissejuhatuseks sellesse maailma; romaan see küll pole, pigem jutustus.

Juhtub dramaatiline sündmus, mille järel tutvuvad peategelased. Raamatu lõpus saab teada, mille poolest see maailm õieti eriline on ning millist rolli võivad peategelased selles edaspidi kanda. Maailma on nö kõrgfantaasia laadis, tõsi küll, peol esineb bänd ning tulesüütamiseks kasutatakse ajalehti. Aga nagu selgub, on taustal toimimas vägagi maagiline süsteem - aga sellest rohkem siis järgmises raamatus? Tekst on pigem YA oma peategelaste ja nende mõnetise naiivsuse tõttu.

Kui mul oleks võimalik soovitada autorile üht stilistilist asja, siis ehk pole mõtet lauseid tihti alustada “ma-mina-minu”, seda saab teha ökonoomsemalt, mille järel ehk tekst oleks parem. Tõsi küll, peale esimest kolmandikku see nagu kadus mu lugemiskogemusest - äkki see markeeriski tegelaste sisekõnede kaudu nende arengut? See oleks juba stiilne.

Kui eelnev tekst näib kriitiline, siis fantaasiakirjanduse austajana tahaks ehk küll pihta saada, kuhu autor õieti suunduda tahab; praegune raamat on ehk kõige rohkem pool võrrandist.

Ja kui nüüd lugesin Trekseki blogist, et autor on alles kuuenda (või nüüdseks seitsmenda?) klassi õpilane, siis vajus küll suu ammuli … (ja ma väga loodan, et siin pole kasutatud tehispläusti abi).

trekseki lugemisblogi

Louis-Ferdinand Céline - Semmelweis (2026)

 

Nagu järelsõnas lubatakse, on seda teksti tõepoolest mõneti keeruline määratleda - kirjutatud küll doktoritööna, aga pigem võitlev essee inimliku lolluse ja väikluse asjus. Ehk siis ungari arsti Semmelweisi elulugu - kes avastab sünnitushaiglas töötades, et käte pesemine päästab elusid. Kui üliõpilased on samal või eelmisel päeval laipa lõikunud ning seejärel sünnitushaiglas sünnitajaid uurinud, on tulemuseks tihti “lapsevoodi palavik” oma fataalse lõpuga. Aga kui enne sünnitajate juurde minekut käsi kloorlubja lahusega puhastada, oli tollastel sünnitajatel mõningane võimalus seda haigust vältida ning sellega oma ellujäämisvõimalusi suurendada.

Aga Semmelweis … tema pole mingi suhtleja või enesemüüja, tema ei hoia mokka maas, mis viis paratamatult konfliktidele ning tema soovitusi ei usutud. Ei Austrias, ei Ungaris ega mujal Euroopas. Tulemuseks on üks piinatud geeniuse lugu oma traagilise lõpuga.

Tulemuseks on ka üks prantslaslik tekst, kus teksti ilu ja mõtete poosi esitamisega ilmtingimata ajaloolist tõde ei taotleta; küll aga saab kogeda autorile sobivat emotsionaalset maastikku ja tema uskumuste stiilset väljendust. See essee on tõepoolest ühtmoodi Semmelweisist kui Celine’i võimalikest tõekspidamistest; eks see tuletab meelde, miks viimastel aastakümnetel ei leia kuidagi kontakti prantsuse ilukirjandusega, mis tundub kuidagi ülimalt epateeriv ja enesearmastajalik. Ühelt poolt on huvitav jälgida Celine’i kõrgelennulist arutelu ungarlase kaasajast (no võrreldes kasvõi Pirogovi mälestustega, mis on Semmelweisi omadest paar aastakümmet varasemad), teiselt poolt … see teenib Celine’i loomisrõõmu - millele vastukaaluks on raamatu lõpus loetav ungari meditsiiniloolase mõningad parandused prantslase liialt lennuka fantaasialennu asjus.

trakyllmaprokrastineerinj2lle