17 oktoober, 2025

Hanneleele Kaldmaa: Oliver

 

Olen oma (kahe) kogemuse põhjal otsustanud, et Hanneleele Kaldmaa ei kirjuta luulekogusid nagu teised. 
Üldiselt on luulekogud ikkagi kogum luuletustest, mis sündinud eiteamillest eiteamilleks nagu luuletused ikka.

See luulekogu ei ole selline.

Kõige rohkem on tegu moodsa aja keeles (on värsid, on riimid, isegi rütm, kuid mitte ühtlaselt ühesugune, vaid rappuv, rappiv, igas luuletuses oma) kirjutatud kangelaseeposega Oliverist, kes oli. 

Lugu ei ole päriselt otse jälgitav ning mõnelgi puhul on luuletuse pealkiri ainus, mis selgitab, millest juttu. Lisaks vahetuvad minategelased ja temategelased ning väheses saab päris kindel olla.
Jääb mulje, et Oliveril on suur armulugu Tuvikesega, kellest saab tema kaasa. Jääb mulje, et Oliveril oli vähemalt üks sõber, kellega koos ta reisinud on. Kuid on see Tuvike või sõber, kellega koos nad tuulesõlmedega mässavad ja vaala seljale lõkke teevad, polnud ma päris kindel päris-päris paljude lehekülgede jooksul. 
Hei, mul oli pool raamatut selja taga, kui alles taipasin, et Oliver on leekivate sõnadega poeet, tuli vaimus ja pihus, mitte mõni laia seljaga mõõgamees.

Sest Hanneleele Kaldmaa ei jutusta sündmusi, ta jutustab tundeid ja meeleolusid. Milline tunne just tuli, seda saame tugevalt teada, ent mis selle põhjustas, häguselt. Vahel mainib, vahel mitte. See pole ju eriti oluline, eks? 
Tunne loeb, mitte selle põhjus. 
Sama tunde võib saada väga erinevatest sündmustest, kuid veel väga palju rohkem on erinevaid tundeid, mis põhjustatud samadest või sarnastest sündmustest. Jah, inimesed on erinevad, ent isegi sama inimene erinevas alusmeeleolus reageerib väga erinevalt.
Sündmus pole tähtis. Tunne on.   

Aga siiski on sündmustikku huvitav jälgida. Noppida välja sündmustepudemeid ning panna kokku, mida ja kuidas Oliver siis tegi.

Tõi tule, kõik armastasid teda, aga paigal ta ei püsinud. 

Ma ei lugenud allolevaid arvustusi läbi, aga paratamatult märkan, et blogiarvamusi on vähem, küll aga on midagi öelda olnud Kultuursetel Väljaannetel. 
Ei saa eitada, autori keel ja kujundvalik on sellised, mis lähevad peale sellisele inimesele, kes luulega tuttav. Eepostega, ka värsseepostega tuttav olemisest päriselt ei piisa. Tekst ei anna lapsesilmale päriselt kätte, liiga vähe sündmusi, liiga palju tundeid.
Samas on just see raamatu võlu. Võetakse tuttav mudel - kangelaseeposes toimuvad umbes sellised asjad - ja pannakse teise vormi. Uude vormi. Tänapäevasesse vormi mitte tähenduses "laps kõndis, pilk telefonis, vastu elektriautode laadmisjaama", vaid luulekeelde, mis tänapäeva inimesele tuttav.

Tunnustan igati nii tavamudeleist väljaspoole mõtlemist kui saadud tulemust.

Muuseas. raamatu lakad on pilt.

ERR

Looming

Sirp

Mööda netti

16 oktoober, 2025

Triinu Meres - Mismoodi on olla keisrinna (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Päris leidlik fantaasialugu keisripaarist, kel on mõningaid probleeme. Keiser on võimule tõusnud peale türanni kukutamist, ning on rahva hulgas võrdlemisi hinnatud, ainult et tahab oma võimu kindlustada järjekordse sõjaga. Nõuandjad soovitavad sellega oodata, et rahvas jõuaks kosuda ja jõukamaks saada. Ent keiser kardab, et temapoolne välispoliitiline tegevusetus näitab teda liialt jõuetuna.


Seda enam, et tema armastatud keisrinna ei jää ponnistustest hoolimata lapseootele, sest naise viljakam aeg paistab olevat jäänud selja taha (tal on varasemast abielust tütred). Aga keisrinna on ikka vapustav, ja kui hästi nad sobivad.


Peale järjekordset rasestumise luhtumist leiab keiser võimaluse, kuidas kaks kärbest maha lüüa - ta peaks abielluma naaberriigi noorema printsessiga ning nii sõjalised jõud ühendades saaks kergemini minna vallutama! See plaan tekitab … mitmeid probleeme, kuid keiser on keiser.


Ehk siis mis teha, kui su armastaja on muidu igati hea rahuldaja, aga samas üsna võimuhull (kuid kuulab küll nõuandeid). Aga nojah, järglase küsimus. Fantaasiakirjandusena omaselt on naiselgi erilisi võimeid - tema suudab suhelda puudega, ning puud ei jaga niisama iidseid ja esoteerilisi tarkuseterasid, nemad on tähelepanelikud.


Autor on ette võtnud fantaasiakirjanduse mitmed klišeed, aga neid kasutanud üsna värskendavalt, või koguni harjumatult. Ühelt poolt on keisripaari suhte saatus traagiline, teiselt poolt … elu tahab elamist ka peale jamasid.


15 oktoober, 2025

Marissa Lingen - Some of Them Closer (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Mireille naaseb Maale peale 100 aastast äraolekut - ta oli ühel maasarnastamise missioonil, aga otsustas sealt peale lepingu lõppemist lahkuda. Kuigi jah, tagasitulemine polnud ka just kõige parem otsus - temale tuttavat elujärge enam pole, isegi kodulinnas Montrealis koheldakse teda kui välismaalast, olenemata sellest, kui ta püüab temale koduses prantsuse keeles rääkida (jajah, huvitav võõras aktsent).


Ta kohtub sugulasega, kes on temale kolm sugupõlve järgnev (Mireille ise on nüüd füüsiliselt keskealine, pea “üheealine” sugulasega), aga mingit reaalset kontakti ei teki. Nagu ka nende inimestega, kellele peab loengu maasarnastamise aiapidamisest. Ja see söök, mida igal pool pakutakse. Või see vetruv materjal, millega on asfalt ja kiviparkett ja muidu põrandamaterjal asendatud. Aga viimaks leiab ta Stephane’i, kes on samasuguselt missioonilt naasnud Maale, seda küll mõned aastad varem. Vähemalt keegi, kes mõistab - kuid naisel pole mingi soovi suhtlemist romantilisemaks muuta. Kuid siis teeb mees ootamatu ettepaneku.


Eks sellistel teemadel kirjutati juba oma 80 aastat tagasi, nii siin- kui sealpool ookeani. Käesolev tekst pole just draamast või ideoloogiast pulbitsev, küll aga kuidagi … üldinimlik.



14 oktoober, 2025

Triinu Meres - Tähtsad asjad (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Teaduslik fantastika tulevikust, kus heaoluühiskond on üsna laialdaselt levinud. Inimkond on laienenud teistele taevakehadele, sellega kohanemiseks tehakse laialt geenimanipulatsioone ning elu on üldjoontes talutav. Aga geenitöötlused pole siiski jagu saanud sellisest nähtusest nagu depressioon - ent on selgunud, et sellised inimesed on äärmuslikes olukordades vägagi tõhusad tegijad, siis saavad nad korraga oma laksu kätte ja efektiivsus laes.


Nii on siis kogunenud seltskond eriväelaste väljaõppega depressiooni kogejaid - et päästa ühest äärmuslaste kogukonnast noored neiud, keda sunnitakse abielluma. Mõeldud, tehtud.


Muidugi, siin tuleb mitmeid moraalseid küsimusi - kui suur võib olla see enese heaks saadav laks, et teha teistele nö altruistilikult head? Sest noh, see operatsioon pole kuidagi seaduslik (muuhulgas on ka inimohvreid), aga isiklik tasu on see, et sa tunned end nii elusana (seeläbi kasvõi partneriga seksida). Meres on loonud pealtnäha üsna lihtsa teksti, aga samas on see päris hea kõverpeegel (tänapäeva? endisele?) heaoluühiskonnale, egoismile, meediatarbimisele. Kuidas saavutada enesega rahulolu, mis võib olla selle tegelikuks hinnaks? Mis võib olla altruismi tegelik motivaator?


“Tavalises malbes olukorras vallanduv krooniline depressioon viitab sellele, et äärmusolukordades võib selline inimene äkki tõhusaks, kartmatuks ja otsustavaks osutuda.

Kui see oli välja selgitatud, oli edasin muidugi loogiline. Õigete geenide ja õige psühholoogilise profiiliga isikud said võimaluse läbida erikoolitused ning riigil oli niisiis vajadusel võtta võitleja loomusega päästjad-sõdijad. Kartmatud ja tõhusad inimesed astumas vastu kõikvõimalikele looduskatastroofidele või vägivaldsetele julmadele inimestele, kes üritavad maailma mingit osa ajas tagasi pöörata.” (lk 129-130)


12 oktoober, 2025

Laura Loolaid: Tagavara-malev

 

Ma lugesin "Kübekesest elutervest vihkamisest" Laura Loolaiu lugu ning olin põrmustatud kui hea. Nii et kui Hooandjas läks käima kampaania Loolaiu romaani ilmutamiseks, lõin kohe innuga kaasa. 
Selle eest sain raamatu, lugesin läbi ning nüüd muljetan.

Esimese, kõige tähtsama ja olemuslikult kurva asjana ütlen, et see raamat võinuks olla neli korda lühem. 
500+ lehekülge, aga sündmustikku oleks vast 150-le. Ülejäänu võtsid enda alla tagala-askeldused, pakkide tassimine, hügieeni tagamine võitlejatele, toidujagamine. mida ja kuidas on tarvis remontida, kuidas täpselt teekond üle iga mäe kulgeb (muide, kuna neil oli külm ja külm, kujutasin ette lumevälju, aga mingil hetkel muutus jutt külmast ja lumest mingi "oo, vau!" hetketa jutuks rohumaadest), kust saab värkset toitu juurde, mismoodi toimetada, kui üks suur kandurmasin on kuristikus ja teine mäe otsas, kuidas inimesi eri rühmadesse jagada jne. 
Te arvate, et "jne" alla ei saa eriti midagi jääda, kui ma nii palju asju ette lugesin? Eksite. 
Olin sellest täiesti uimastatud, kuni saabus raamatu keskosa, kus viimaks algasid ka mingid muud sündmused kui "teekond oli pikk ja kõigile raske".
Hakkasin veidi kaasa elama (miks "veidi", sellest allpool), aga siis algas juba lõputuna tunduv kirjeldus sellest, kuidas Kõrvekunna perenaine imelise laeva ja tolle imeliste omaduste perenaiseks sai.
Esiteks, kuna lugeja teab lõppu ette - tema tegemised laevas ja mis eesmärk tal on, olid juba poole raamatu peal ära öeldud - olnuks kõik see kokkkuvõetav kahele leheküljele. Aga oli vaja venitada, mälestustehämus sobrada, mõni pilt selgem, teine ainult emotsionaalne, ja kõik kokku nii pikk, et pidin end jõuga lugema sundima. 
Teiseks ei olnud need sündmused esitatud huvitavana, kärts ja mürts, pinge kasvab, vaid kõik kulgeski vaimus "ja siis tegi ta seda ja siis tegi ta toda, ajas liikumiseks oli vaja seda ja toda ja siis ta tegigi seda ja toda" ja seda juttu jagus oma 200-le leheküljele. 
Ühtegi köitvat tegelast ei ilmunud, mitte kedagi, kel nimigi olnuks, mitte.
Ühtegi pingelist sündmust ei toimunud, vähemalt mitte pingelisena kirjeldatut. Olid "see oli raske" tõdemused natukese seletusega, kuidas kõik vajalik oli, ent ei mingit tempot. 

Aga isegi need tegelased, kes algusest peale mängus, kel olid näod ja nimed ja kes tasapisi meelde jäid, raamatu teises pooles vanaperenaise jutustust kuulasid ja vahepeal sebisid,  olid veidralt skemaatilised. 
Kelleski ei toimunud isiksuse arengut, keegi polnud raamatu lõpuks teistsugune kui alguses. Ka vaatepunktitegelane mitte. Talle oli küll teele kirjutatud üsna eredaid sündmusi, ent põhimõtteliselt oli ta raamatu lõpus täpselt samasugune kui alguses. 

Samamoodi teised tegelased. Kuigi nende kõnemaneerid ja rollid, mida nad tegevuses mängivad, said lugedes väga selgeks, niipea, kui keegi neist hakkas oma tunnetega kuskile sügavamale vajuma, toodi ta kohe jälle pinnale tagasi. Seal plärtsusid kõik oma tavaliste ujumisrõngastga, kehvade mittenaljakate naljade ja familiaarsusega edasi. HÄSTI pinnaliselt, HÄSTI igavalt.
Juhtusid suured tähtsad asjad, aga tegelased olid ikka "vaja need kastid varustust ikka täis pakkida ja ära viia, üksus vajab neid" ja natuke vandumist ja natuke murret, kehv nali ja naer.
Ma ei tea, kui mina oleks näinud ennast ja oma naist esimeses isikus tehtud salvestuses suremas, mul küll ei oleks tunnet, et nojah, väga kurb ja ebameeldiv, aga tassime nüüd pakke edasi. Vbla laseme kellegi maha, aga vbla ka mitte.
Tegelane täitis funktsiooni olla ropu suuga keevavereline kallim ja kuigi talle oli külge pandud mõningane kalduvus paanikahoogudele, see surmasalvestus ja tõdemus, et iga inimese jaoks on tema elu päris ja ehtne, see oli päris ja ehtne ahastus ja surm, mida ta nägi, ei muutnud midagi peale paari vihase lause lausumise.
Nojah, osade maailmade nemad pidid hukka saama, et teistele (talle endale) elu kindlustada. 

Miks ta seda nii rahulikult võttis, miks nad kõik seda nii rahulikult võtsid, on osaliselt seletatav õhus hõljuvate endorfiine ergutavate osakestega, ent see oli iii-gav jälgida. Polnud tunnet, et kellelgi mingeid tugevaid eetilisi dilemmasid oleks. Ühe naise mure omaenda maha jäänud naise ja varsti sündiva - vist juba sündinud nunnu lapsukese pärast oli intensiivsem kui kellegi mure sellepärast, et inimelud hulgast paralleelunivesumitest pannakse hakkama, et ühes - mitte kuidagi tähtsamas kui teised - saaksid asjad paremaks. 
Kusjuures, kuivõrd variatsioone ajas on lõputu hulk, kuskil on nagunii juba paremini läinud konfliktilõppudega maailmad ka juba olemas. 

Mida keegi isegi ei maininud. Kuigi ilmselge. 

Kui nüüd positiivseid asju leida, siis maailmaloome, tehnoloogia, säästlikkus (LOOMULIKULT kasutatakse sitt ja kusi ära, selleks on spetsiaalne seenevärk mundri sees), rahuliku alastuse  ja usutavate eestipäraste nimetustega (toop krõmsputati pärast joogi seest äratarbimist peale) asjad-inimesed olid toredad. Ja ajapuu tolle maailma aja arusaadav kirjeldus. Ütleme, samas maailmas sama süžeega (kuigi poole raamatu peal ära öelda, mis on ühe olulise tegelase teiste tegevusse suunamise põhimotiiv, EI OLE põnevuse hoidmiseks hea mõte) teos, mis oleks tempo ja pinge osas parem ja suure hulga sõnade võrra vaesem, oleks juba okei lugemine. 

Et raamat heaks saada, oleks vaja tegelastesse areng sisse kirjutada, lõpetada ebajärjekindlused (mis mõttes on peategelanna ja tema mehe suhtlust kirjeldatud kui "vahetati armsaid roppusi" ja arutlusi londi vedamisest ja türasuppidest - ja kui lõpuks asjaks läheb, nõtkuvad puusad "mangroovide kasvamise taktis vulkaaniliste kataklüsmide poole?!") ja lubada natuke sügavamaid emotsioone kui pisarad ja sõnad. 
+ lisada emotsioonide järjekindlus. Praeguses variandis ei tähenda tunne midagi, tunded ei suuna kellegi käitumist, välja arvatud et vahel on keegi kogu oma elu mingi tunde järgimisse panustanud. Samas ei väljenda ta seda kuidagi. Emotsioon ei põleta, kõrveta, haara, see on lihtsalt "olin väga emotsioonist haaratud".
Kõlab üsna jahedalt, eks?
Ongi.
Need tegelased ei tundu elusad. 

Kirjatehnika on täitsa hea, kirjeldused piisavalt poeetilised, ja ikka on tore näha, et kellegi arust eestlased, kelle nimi on Jakub Kubeba ja kes on silmahakkavalt tumedanahalised, on kauni rituaalses regivärsis rääkiva tuleviku osa. 

Aga see ei ole isegi päris raamat, kuigi kaante vahel, täitsa korralikult toimetatud ja kaaneillustratsiooniga. 
See on protoversioon, kus sees sadade lehekülgeda kaupa "autor peab teadma, kuidas see käis, aga lugeja jaoks kokkkuvõetav poole lausega"-osiseid ning tegelastele pole samas eriti tähelepanu pööratud. 
Hakkasin toidupoes, kui olin lugemisega kuskil 100 lk kandis, mõtlema, mis oli peategelase nimi - ja ei tulnud üldse ette. Oli mingi naine, jagas suppi, tal oli Sonora-nimeline kallim, aga mis ta nimi oli ...?
Ei mõelnudki välja. 

Kodus vaatasin raamatust järele, et Tikuta. 

Reaktor
Jaaguari keeleplogi
BAAS

10 oktoober, 2025

Muriel Spark - Juhiiste (2025)

 

Veider lühiromaan. Ühelt poolt pole see just mugav lugemine (sest üsna peagi öeldakse, mis juhtub peategelasega); teiselt poolt on see kahtlemata huvitavalt teostatud ning sellisena lugemiskogemust igati värskendav.


Peategelane võtab ette reisi, et saada tapetuks. Kuidas, see selgub. Miks, see on juba lugeja enda tõlgenduste küsimus.


Sest me ei saa peategelase pähe, me vaid liigume kaasa üsna grotesksel reisil lõpu poole. Ühelt poolt on selge, et kõik need inimesed, kellega ta kokku puutub, see on peegeldus ühiskonnast. Aga miks see naine liigub sellise eesmärgi poole - see on tabamatu, sellel pole justkui ratsionaalset seletust, see on justkui hüperaktiivne või laksu all “Taimetoitlane” (kui mugav on ikka otsida seoseid  Loomingu Raamatukogu siseselt), inimene, kes võtab ette enda saatuse lõpliku lahenduse.


Nagu järelsõnast selgub, on lugejad pidanud seda teksti rituaalseks - ja tõepoolest, see on kuidagi kummastavalt teatraalne.


Kõva aasta ikka Loomingu Raamatukogult; seni siis tervelt 8 naisautoreilt teoseid 5 meesautori kõrval - ja noh, nõrgemad paistavad olevat pigem meesautorite tööd. Raamatu lõpus toodud reklaamteksti järgi paistab küll tulevat rohkem vorstiparaad (kuigi see ehk kandub juba 2026. aastasse? Vaevalt et järgneva 2,5 kuu jooksul jõuab ilmuda 6-7 raamatut).


09 oktoober, 2025

C. S. E. Cooney - The Last Sophia (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Järjekordne jutt, mis testib reaalsustaju - maailma näeme läbi noore neiu silmade, kes on järjekordselt rasestatud tulnukarassi poolt. Esimene kord juhtus see kartulilaadse olendi poolt, seejärel midagi rebaselikku, nüüd midagi öökullisugust. Rasedused kestavad ligi viis kuud, mis ta järglastest saanud on … no igal juhul on need antud lähisugulastele kasvatamiseks; neil on mingid omad plaanid (või siis ühine plaan).


Neiu avastab ühel hetkel ärgates, et on siis sünnitanud, ning talle tuuakse näha Sophia, kes hakkab rääkima sünnitanuga - Sophia ei soovita seekord end sarnaselt teistele ära anda; temal ja ta õdedel-vendadel on vaja valmistuda sõja jaoks, nad kaitseksid ka oma ema.


Jällegi, on see fantaasia või ulme? Maailm, kus see toimub, pole just meile tuttava maailma toimimisviisiga, pigem võiks seda nimetada sürreaalseks. Ja jälle muidugi see, et õieti millise vaatenurga (või noh, tõlgenduse) annab jutustaja, kui palju võib see jutustaja peast segi olla (nagu Saundersi puhul võis olla). Ühesõnaga, omamoodi meeliavardav lugemiselamus.


08 oktoober, 2025

Triinu Meres - Teistsugune südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Kuivõrd siin on omal moel tegemist kõiksugu loomismüütidega (paaril juhul leiab mainimist nende seos kaasaegse maailmaga), võiks seda pidada päris pretensioonikaks kunstmuinasjutuks. Igal juhul, quest on siin suure algustähega, Pilvepoeg külastab oma halva käitumise heastamiseks (õigemini küll südame tagasisaamiseks; ses suhtes otsene paralleel kogumiku avatekstiga) erinevaid ilmu ning õpib mõndagi uut. Igal juhul, päris muljetavaldav quest.


Ja noh, nagu ikka, ürgjõud pole mingid läbinist üheülbalised nähtused, eks neil ole ka omad nõrkused ja kõrkused, autor ei pane siin mingit faehlmanni. Ning eks seetõttu ole ka peategelane Pilvepoeg (ugrilik trikster? kuigi jah, maailm pole just ugrilik) niisama meeldivalt mitmeplaaniline.


“Suur Meremadu oli tõepoolest suur. Tema silmad olid mahedad ja rohelised ning sama värvi näisid nende helenduses kogu tema keha ja juuksedki. Soomused kilgendasid ning tema pikakoonuline nägu oli omal moel kauniski, kuid see oli pilvede ja kaljude mastaapne ilu, mida on väga raske võrrelda elusolendite vilka võluga.” (lk 87)


07 oktoober, 2025

Eduard Vilde - Armumäng (Jutustused II, 1953)

 

Kõlav pealkiri, aga teemaks siiski taas baltisaksa olukord - antud juhul siis nö valgustatud aadel, mis olevat justkui progressiivsed, lääneeuroopalike mõjudega lihtrahvaga suhtlemisel.


Sõidavad tõllas armunud härra ja proua ning arutavad, kuidas tuleks mõisarahvast kohelda. Kutsariks on Jaan, ning kodumaale naasnud naine ikka õpetab kohalikku mõisnikku, kuidas peaks kutsariga suhtlema. Ainult et kutsar pole selliste viisakustega harjunud. Lisaks on ta niipalju tööd teinud, et jääb pukis suikuma ning viib tõlla eksiteele ja sellega juhtub õnnetus. Kutsar vallandatakse.


Kuid mõisniku üllatuseks palkab see sama aadliproua just Jaani omale kutsariks … kuniks siis järgmise õnnetuse korral kohe vallandab, sest ta lasi hobused lõhkuma, kui tõllas istus proua tütreke.


Tegemist ongi pigem õpetliku või sotsiaalkriitilise looga, näitega maarahva raskest elust. Lõpp on küll näiliselt õnnelik (mõisnik ja aadliproua ühendavad südamed!), aga Jaan on senini töötu. Noh, tõesti oma ajastu toode.


06 oktoober, 2025

Triinu Meres - Reeturid (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Seda võiks ehk nimetada militaarulmeks. Loo peategelasel on ees ikka ja jälle rasked eetilised valikud - noh, eks see vast ole Meresi loomingu kreedo.


On üks ulmeline maailm, kus kahe riigi äärealadel käib üks pidev madistamine, milles kummagi poole asunikud järjepidevalt kannatavad. Aga nagu selgub ühe haavatud sõjaväelase pihtimusest, pole see madistamine niivõrd riikide vahel, vaid just nende piirialade asunike vastu …


Jama värk. Asunikel tuleb leida kuidagi viis, kuidas endid säästa tapmisest. On muidugi üks ala, kuhu võiks põgeneda, aga selleks tuleb ületada mürgitatud maa. Muidugi, mis seal veel ees ootab.


Tegelikult on selline sissejuhatav kokkuvõte kõigest taustalugu ning peategelasel tuleb laveerida selle vahel, mis on õige ja mis vale - ja need valikud pole vaid personaalses plaanis (kuigi tema kireobjekt teeb õige häirivaid tegusid), vaid pigem kogukonna nimel. Laias plaanis siis üldinimlikud väärtused. Ikka on tunne, et Meres katsetab ja katsetab ning lugedes ma õieti ei käivitunud. Muidugi, plusspunktid nende eetiliste küsimuste valusa esituse eest.


03 oktoober, 2025

Mats Traat - Mänguveski (1972)

 

Eelkõige jääb see jutukogu meelde autori poolt loodud julgete karakterite poolest - kui õieti aru saan, siis siin õieti pole ühtki varju-matstraati peategelaseks. Nii mehed kui naised, Traat ei löö risti ette katsetamisega - ühe loo kirjutab muuhulgas üldse mulgi murdes (noh, see tulemus on nii ja naa). Ja kui juba katsetatakse karakteriloomega, siis ega ta pahatihti ka halasta neile - mitte et just peategelane kaotaks elu (nojah, siiski “Lossimägi”), küll aga mitu olulisemat kõrvaltegelast, mis paneb loo lõpplahenduse vägagi kummitama (eelkõige “Seasaaga”, miks mitte ka “Kius”).


Laias laastus võiks jutud jagada kaheks - on kaks kaasaegsete  linnategelastega teksti (“Mänguveski” ja “Lossimägi”) ja üks ajalooline keskuselugu (see mulgikeelne “Kius”). Ja siis kogu teine pool, üsna tinane vaade nõukoguliku maaelu köögipoolele, kus purjus mehed ja erineva saatusega naised elavad seda ühismajandielu. Kohati on Traat sedavõrd kriitiline, et seda võiks juba satiiriks pidada (“Seasaaga”) - kas tõesti võibki olla nii hull (või koguni naturalismi sünnitis?)? Kuid jah, satiiri siit vast küll ei leia, seeasemel saab kasvõi puskariajajast öövahi suu läbi kiirkõnni läbi 20. sajandi esimese poole Eesti ajaloo.


Eks Traati võiks võrrelda ühe varasema mulgi autoriga - austet August Kitzbergiga. Kuid hoiakud on üsna erinevad. Kui Kitzberg ajab ikka naisevõtujuttu ja viskab mitmes jutus naljagi, siis Traat kirjeldab seda veidralt mulksuvat nõukogude maaelu, kus plaani täitmine oleks justkui A ja O, aga samas … inimesed üha jätistuvad. Kitzberg liigub tsaari-Venemaa aegruumis, Traat nõukogude ühiskonna raames. Ühele eelnes ja teisele järgnes see täieline Eesti Vabariik.


Muidugi, huvitav oleks lugeda tolleaegset retseptsiooni, ega ma pole üldsegi tuttav selleaegse külaproosaga.


Mänguveski 5/10

Seitse paberit 4/10

Kohavahetus 6/10

Lossimägi 4/10

Kius 5/10

Seasaaga 6/10

Partii 5/10


02 oktoober, 2025

Triinu Meres - Päriselt minu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Tundub, et ma pole küll varem autorilt sellist teksti lugenud, mis jäljendabki kunstmuinasjuttu. Loomulikult pole see muinasjutt just lastele … kuigi jah, mõni enesekindel vanem võiks ju seda ettelugemiseks proovida.


Lugu siis kuningast, kes armastas kõiksugu kaunist ja eksootilist ning muuhulgas oli tal seetõttu haarem. Ja seal muidugi kaunid naised, neist kauneim ja vahest ehk targeim üks keeruliselt hääldatava nimega mustapäine kaunitar. Kui nüüd kuningas veetis temaga ühe armuküllase öö, pakkus ta naisele kingiks ükskõik mida see sooviks.


Ja vastus omamoodi rõõmustas kuningat, et naine valis midagi nii lihtsat kui rüüd, mis säraks nagu paabulinnul ja oleks päriselt tema oma. Lihtne värk, kuninga meelest. Ainult et … nagu peagi selgub, mõtles naine, et kleit oleks tõesti originaalne, mitte et jäljendaks paabulinde ühel või teisel viisil. Ja see tekitab segadust.


Eks muinasjutul ole ka oma selge moraal, mis aga samas pole minu jaoks ühtigi nii selge; ning eks teksti lõpuosa läheb vahest hämaraks. Aga see muinasjutulik jutustamine (jutustaja!), see on küll lahedalt teostatud - sest ega siis päris oma muinasjutu (või noh, kleidi) väljamõtlemine pole miskit näpuga nipsata.


01 oktoober, 2025

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.


Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.


Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.


30 september, 2025

Triinu Meres - Kes sa oled? (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Samasugust teksti “Kes ma olen?” lugesin paar aastat tagasi Vikerkaarest, pealkirja muutuse järgi võiks eeldada ehk ka teksti muutust, aga kontrollimiseks pole ajakirja käepärast ning Vikerkaare arhiivis ei paista seda üleval olevat.


Kuid see lühike tekst on jätkuvalt segadust tekitav. Tama nimeline naine püüab tappa nugade abil jumalkuningannat, kes selle tapatöö käigus ikka arutleb, kes see Tama olla võiks, kas mõni reinkarnatsioon jumalkuningannade vereliinist, mõni eelkäija. Tama ei tea sellest midagi, tema tahab lihtsalt vabaneda valitsejast, et tema asemel oleks mõni inimesest valitseja - ükskõik milliste vigadega, aga ikkagi inimene!


Et siis - mis õieti toimub. Sest noh, kui lugu koosnebki ainult tapmise protsessist, siis see on mõneti päris häiriv ning eeldaks justkui mõnd laiemat konteksti või lugejale selgemat sõnumit; antud lühiteksti puhul jään selles suhtes nagu jänni. Või tuleks seda teksti võtta kui autori hemingwaylikku näpuharjutust, ühe väiksema visiooni läbikirjutamist? Segane värk.


26 september, 2025

Aliis Aalmann - Pääsulinn (2025)

 

Olen Aalmannilt varem lugenud ta esimest ja igati hinnatud luulekogu “Verihaljas” ja mõndasid lühilugusid (äsja on ilmunud ka jutukogu “Kes aias”, eks sedagi tahaks tulevikus kätte võtta), kuid lugemata on teine ja samamoodi hinnatud luulekogu “Väevõim”, seega ei oska enda jaoks kaardistada / piiritleda / lahterdada Aalmanni loome arengut. Aga see loome ise on eriline. 


Kui esimese luulekogu põhjal leidsin kenasti mütopoeetilist kõlapinda, ning võrdluseks sai toodud Kristiina Ehin, siis kolmanda luulekogu puhul on autori tekstid vahetumad, siin võiks paralleelidena näha ehk Elo Viidingut või Maarja Pärtnat, ehk siis ühiskonnakriitiline suund ja ökoluule ning eks siin esitatud nägemusi ja kogemusi pole just rahvushärdalt meeliülendav lugeda. Ning mis see tulevik veel on, eksole. Noh, oma parematel hetkedel ma vist ei suuda nii pessimistlik olla ja nii mõnegi luuletuse (anarhistliku?) agenda poolt üksüheselt olla. Eks omal moel märkimisväärne seegi, et siit kogust puudub nö lembepoeesia (sest mis see luule muidu siis on, eksole. Või on see … ajaluule!).


Aga jah, millised kujundid, juba ainuüksi see rida “kuid surm tuleb hiiresammul kasukas mälestuskirbud” (lk 41) on vaat et üks mu selle sajandi lemmiknägemusi; ning eks alltoodud luuletustest on ka nii mõndagi mälestusväärset. Sellest vähesest lühiproosast, mida senini olen autorilt lugenud, tundub see luulekogu oma toonilt samm või kaks edasi läinud; või õigemini jutud haaravad väikse osa luulekogu tundeskaalast. 


Küll paneb kukalt kratsima see, miks on märgitud luulekogu toimetajaks ja koostajaks Hasso Krull; miks küll autor ise pole kokku pannud … Vähemalt võib rõõmsalt tõdeda, et Loomingu Raamatukogul paistab hetkel veel tugevam aasta olevat kui 2024, ainult Pirogovi mälestused paistavad lati alt läbi jooksvat (nojah, pole ka lugenud saksa-korea väsimusühiskonda).


rohepööre


ja nüüd ma näitan teile kuidas teha rohepööret kui kuld vilab smaragdväljadena kiirgab pimestab verihaljendab. need haavad hüübivad ja nahk kasvab armkoena tagasi siis nülime uuesti kõik männikuusekasesegalehtmetsad pühad hiied ürgsed salud. harvester ei küsi mis tüüpi on veri ta murrab joob ja joovastub kodumetsalõhnast põlistukalehast on saanud vänge parfüüm mis maitseb samuti kui kanaarilinnu vaikus kaevanduses see on itk ja need on pisarad vaata kuidas pööran haljast pinda kuis mets on masinate magala autode urisev põõnav areen kus kütus voolab ojadena tummiste niredena. joonistame kunstniku laenatud käega end samblakihtidele ürgsete koopamaalingutena vaik valgub ja katab südamesooned vaik nagu kuldpaber õlimaalil. flöödi kutsuval muusikal võlun välja raha ja rikkuse ärimehed kannul kõmpimas nad laulavad mu taktikepi viibutusel keeled vestil vesised kui manan kulda hõikan hõbedat mis küpseb ilmapuul need puud tuleb maha võtta iga tüvest lõigatud haluga kütan maailma taevast kuumemaks saun teeb ju terveks ja parandab haavad meil on päris oma kasvuhoone kus soojus ei kustu vaid tätoveerib end jõudsalt selgroole ah ma värisen ootusärevuses. maasikad õitsevad järgmise katastroofini ja võibolla natuke ka pärast. üleujutuses ja varemeis jäävad ellu ainult prussakad. aga võibolla need me olemegi. pööra mind roheliseks arm

(lk 27)







kõik linnud põlgusele


täna ohverdan tallinna

kogu ülemiste järvega

kogu mustamäe ja kadrioru pargiga

haljastuse ja linnahalliga

ja tartu annan üle

ehitusjärgus sildadele eeslinnadele

ehitame veel kuni maad enam lihtsalt pole

kuni mahume kenasti nagu kilud karpi

üksteise najal püsime püsti

tarkus valgub jõkke voolab välja

jäävad vaid hoonete labürindid

lihtsurelikele üks õige elamuskeskus

ahhaa

ja rakvere laiendan karjamaaks

suureks poriseks karjamaaks

hävitamine on inimlik

vaata kui inimlik ma olen

kui hävitan omagi linna

võru on ketikoer keda pole põllule lubatud

haugub maruliselt

iga südamelöök kui püssipauk

nõnda kõlab ta üle vagula

üle koreli

üle tamula

ja ronib minu poole

ronib mööda keldreid ja treppe

ronib luuderohuna

kallineva elektriliinina

otse mu akna taha

kiitsakate tihaste kõrvale

harjutusväli

hurjutusväli

valga on kaksik

selle anname tagasi naabrimehele

las kasvatab

las laiendab

las võõrutab

või hoidku vabapidamisel


ohverdan puust ja puutumata linnad

ohverdan kivi ja metalli ja

ja pärnu las vajub vee alla

meie oma atlantis

mille rusudel tantsime

see on beach grind

esinejad on päris pöörised

vesipüksid ja tornaadod ja muidu trombid

viljandi lagundame väikesteks osadeks

V L N D

veel endale veel endale

seejärel kanname kivi kivi haaval laiali

aga kuhu paigutada ohvrikivi

meenutuseks

hoiatuseks


muu pärand läheb kohtutäiturile

muu pärand läheb riigile

väevõimule

(lk 52-53)


25 september, 2025

Eduard Vilde - Uus toaneitsi (Jutustused II, 1953)

 

Puhas jant, mille teeb ehk erilisemaks see toimumiskoht - omaaegne kuurort Narva-Jõesuus - ning et noored armunud on eri rahvusest: eestlasest tudeng ja venelannast ohvitseritütar. Tõsi, ka tudeng elab Peterburis (omaaegne suuruselt teine eestlastest rahvaarvuga linn), seega - õige piiritagune jant.


Lugu siis sellest, õnnelik noormees laseb rannavetel end kanda kuni ühel hetkel avastab, et kohalik rand on õhtusse jõudnud ning suplejate asemel patseerivad seal jalutajad. Kuid oh häda, tudeng on roninud vette ihualasti ning rannaliivale naastes avastab, et on kaotanud riietuskabiini võtme kui ka üldse mälestuse sellest, kus see õieti asub. Mistõttu ta asub jalutajate meelehärmiks kabiini otsima. Sünnib suur tüli, mille tagajärjel õnnestub küll rannast põgeneda … ja riiete otsingul tungib ühte majja. Taga hullemaks, saadaval on vaid naisteriided.


Ja siis see jant jätkub, sest majas pesitseb just see perekond, kelle tütrega see tudeng oli eile tantsinud ning oma südame kaotanud. Aga noh, kunagi oli siis selline kuum koht nagu Narva-Jõesuu.


24 september, 2025

Triinu Meres - Südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Žanriliselt võiks seda ehk nimetada body horroriks (või mis see õige termin ongi, pole õuduskirjanduse jälgija), igal juhul tehakse siin kehaga kõiksugu koledusi, sest peategelane jääb sõna otseses mõttes oma südamest ilma. Kuid … ta otsustab oma kaotatud süda tagasi võidelda. Ja noh, südamest ilma jäänud inimene on tõepoolest südametu ning võib seetõttu endale lubada erinevaid teguviise - kui vaid selle vitaalse organi tagasi saaks. Kuid südameröövlil on varuks oma üllatus …


Nagu alatasa korrutatud, pole ma õuduskirjanduse huviline ning ehk niisugune elundivärk on seal mingil moel levinud, igatahes mind nagu see tegevuskäik üllatas. Ja eks autor jätab vägagi lahtiseks selle, millised maailma toimimise printsiibid siin õieti toimivad (kui mul nüüd meenuks see termin, millega tähistatakse kujundi või metafoori reaalset elluviimist), igal juhul pole siin tegu just tavapäraste homo sapiens sapiensitega; mõni neist suudab lennata või nõiduda või elavast inimesest elundeid eemaldada (või siis … maagilise peategelase tõttu ongi selline teguviis võimalik?). No ja eks siin ole tõepoolest kirge kah, südame kaotamine on ka tavapärases võtmes.


Tundub, et raamatu kaanekujundus pärineb sellest jutust.