Pavel Vilikovský - Sulelumi (2025)

 

Algul ei saa vedama, pärast pidama ehk siis selle teksti maailma omaksvõtmine vajas natuke aega, ja noh, eks tegelikult raamatu lõpus on rohkem juttu sellest isiklikumast kogemusest mälukaotusega kaaslasest, mis on päris hingekriipivalt kirja pandud.

Teksti omapära on vast see, et enamuse ajast ei öelda midagi kindlat, vettpidavat (seetõttu on keeruline midagi tsiteerida); selles on vana head … postmodernismi (millegipärast tuletas see meelde autori eakaaslase Mati Undi; huvitav, kuidas tema kirjutanuks sellises vanuses). Kõik need arutelud slovaki ja menomini keelest, jutustaja mälestused lapsepõlvest ja abieluaastatest või ka intiimsemad sedastused, kõik see on justkui rabas hüplemine, mis jõuab kindlamale pinnale paradoksaalselt siis, kui rohkem tähelepanu jutustaja naise mälu moondumise ja lagunemise kirjeldamisega. Selles on keskeuroopalikku, see on üldinimlik.

Eks segadust tekitab ka teksti liigendamine eri numeratsiooniga - mingil hetkel saad enamvähem pihta, mis on mis, aga samas näib täiesti loomulik sellele tähelepanu mitte pöörata, lasta lihtsalt tekstil edasi voolata oma käänulisi teid pidi. Ja mis on õieti see laviin, mida jutustaja mitmel puhul kujundina esile toob - minu jaoks on see eelkõige isiklik pöördumatu kaotus; autor paistab seda küll kujutavat vähe universiaalsemalt.

murca: Kaks hunti

 

Sihuke kogu, et hakkasin endas kahtlema. 
Mina vist ei suudaks oma elukogemust nii täpselt kirjeldada, kui murca seda teeb.
Jaa, muidugi, tema kirjutab oma kogemusest; osalt endast, suuremalt osalt maailmast enda ümber. 
Aga mina tunnen, et palju täpsemalt minust, kui ma ise suudaksin. Maailmast minu ümber, sellest maailmast, mida näen - aga sõnadesse ei taipa panna. Ei oska näha neid asju, mis igapäevased. iseenestestmõistetavad - aga tema silmades olemas.

Väikesed teravad terased detailid korda 300, nii tuttavad - ja samas sellised, millest mina üle vaataksin.
murca ei vaata, murca paneb tähele. Ja mitte ainult oma elust, ka nende eludest, kes väga mittemurcad. Paneb tähele vahel malbelt, vahel pilklikult, harva põlglikult - aga kui juba teravalt ütlemiseks läheb, oi, ta on terav. 

Inimesed nutavad ja halisevad, et liiga tehakse, aga tema pole veel alustanudki!

Samas on malbust, eneseirooniat, muigvel eneseirooniat ja eriti rõõmsat eneseirooniat kah veel.
Moodsat rahvaluule-moodi luulet on üllatavalt palju.

"(...)
kogemisest kõrvaldatud,
pidulistest pagendatud
kõrtsilistest kaugendatud
armukestest ammu ilma
seltsiliste seljapoole
õhtul voodis ihuüksi
teki alla külmetama
kuivalt kõhtu katsutama
musidest vaid unistama
minavõtan, minavõtan telo kätte
taskust targa mehe näppu
'kraani siba silme ette 
asun käbe sirvimaie
(...)"

Ja see oli ainult katke. 
murca ei pea miskikski väidet, et luuletuses peab vähe sõnu olema - tema sõnutseb külluslikult, tõstab esile seitseteist detaili, kulutab kaks või kolmgi lehekülge, nii et luuletus jääb ajju kajana, emakeel kõrvu kütkestama ... 

Aga ta oskab lühike ka olla.

Tutvumiskuulutus

üks asi, mida sa peaksid teadma:
minu keha on tempel
mällu igaveseks

murca näeb nii paljut nii hästi, et tema ees hakkab natuke hirm.
Mida ta minus näha võiks?
Aga sinus?

(Kui seda Betti Alverile ei nomineerita, pole küll õiglust ilmas.
Muidugi võiks ka võita.)

Eduard Vilde - Minu vend türkoo (Jutustused II, 1953)

 

Päris terav reisimälestus eelarvamuste teemal. Sõidab siis Vilde rongiga Prantsusmaalt Šveitsi ning ta kupees istub muuhulgas üks alžeerlasest sõdur. Jutustaja tunneb hirmu: sõjaväelane on relvastatud noa ja püstoliga, tegemist on metslasega, kes kindlasti tahab kaasreisija kõri läbi lõigata.

Veel hullem: ta alustab jutustajaga vestlust, mille peale hakkab Vilde praalima, kuidas tema on kasakas ja võidelnud Venemaa kõiksugu sõjakäikudes - ja milline kangelane! Alžeerlane kuulab ja imestab. Ent kahjuks peagi selgub, et sõdur pole üldsegi nii metslane ning “vene kasakas” jääb hoopiski häbisse.

Ehk siis üsna klassikaline tekst eelarvamustest: kõigepealt Vilde laob kokku kõiksugu hirmulugusid ja kujutluspilte teistsuguse asjus, seejärel tõmbab elegantselt vaiba alt.

Riste Lehari - Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa (Looming 2, 2025)

 

Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne)  nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.

Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.

Piret Raud - Uus naaber (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Dramaatiline lugu hamster Mariost, kel on ebaõnne kokku puutuda ooperilaulja Paulaga, kes kardab hiiri. Aga Mario on hamster! Igal juhul, nende esimene kohtumine lauljapoolse kõrgendatud hädakisaga, kui puurist välja pääsenud Mario kohtub temaga lauljanna vannitoas. Saabub hamstri omanik ning viib ta puuri tagasi.

Paistab, et Mario omanikule meeldib see Paula ning ühel päeval kutsub ta lauljanna hamstrit vaatama. Paula … ei tunne vaatepildist just erilist liigutust. Takkajärgi pääseb Mario uuesti põgenema ja jällegi lauljanna vannituppa, kus aga seekord saab ta tunda lauljanna jala otsa kinnitatud kinga.

Ühesõnaga, kergelt sadistlik looke, kus vaene hamster ohverdatakse “Tosca” finaali loomiseks. Ja kui nüüd mõelda, mida kõike oli vaja selle loo kirjutamiseks. Kuid seda me ei küsi, tahaks ikka öösiti magada.

Joseph Brodsky - Veepervel (2025)

 

Eks Loomingu Raamatukogus avaldatakse paratamatult ka asju, mille lugemine ei paku midagi. Eelmisest aastast meenub eelkõige Michoni essee Rimbaud’st, nüüd siis see vene maailmakodanikust luuletaja nägemus talle nii armsast Veneetsiast. Küllap see, et nüüdseks loen peamiselt ingliskeelset fantaasiakirjandust ning enam ei võta üldse kätte kõiksugu kultuurseid esseid, oma sügava jälje jätnud; aga noh, see raamat ei andnud nagu õieti midagi (jajah, nagu Michoni puhul tõdesin: tõlgitud on kirglikult).

Kui viimastel nädalatel pidasin Pirogovi mälestusi mu selleaastase LRi põhjapunktiks, siis vähemalt sai sealt mingeid mälestusi  19. sajandi oludest siin ja seal. Aga nüüd … see ajatu Veneetsia oma ilu ja ajalooga ei tekita mingisugust meeleliigutust või mälestust. Mitte et ma ütleksin, et see on jama või mõttetu, lihtsalt jätab täiesti leigeks. Nojah, ega ma pole ka omal ajal “Koguja rõõmu” lugenud, ehk seni Brodskylt mõni tekst siit või sealt ajakirjast. Elu on mujal.

sehkendamine

lugesklemine

Piret Raud - Ilus päev (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugeja süümetundega mängiv lugu, mis kirjeldab üht ilusat päeva nende elus, kellega meiesugused ei taha just eriti tihti kokku puutuda.

Jällegi, see puänt, pea viimase lõiguni mõtlesin, et millega nüüd autor selle õieti ära lahendab - kui seda üldse jõuab tehabki. Aga lahendatud see saab ja milline kergendustunne lugejale, eksole, sa ei olegi nii vastik inimene.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2025

 

Värske valik toekamaid võrseid eesti kirjanduspõllul, kes neist võiks võita aasta ilukirjandusliku debüütraamatu auhinna?

Pakkumisel siis 5 luulekogu ja 1 proosateos; võitja selgub varsti - 23. novembril kell 16, Tartu Kirjanduse Majas.

Piret Eesmaa “Hiirekõrvul”

Kalev Kerge “Kaose väli”

Kerttu Kirjanen “Haav(atav)”

Riste Sofie Käär ”Aps!”

Kristi Küppar “Tei tuu tii”

Johanna Roos “Tsükkel”

Eduard Vilde - Minu tohtrid (Jutustused II, 1953)

 

Korraga kirjutab Vilde endast ja oma kuulsusest - lugejad teavad ta naljalugusid ja “Mahtra sõda”, ning kui austatud kirjanik on korraga haigeks jäänud, ilmuvad ta juurde erinevad ravitsejad (sest kes siis arsti usaldab, see tahab vaid haiget lahti lõikuda - mis abi sellest ikka saab).

Algul tulevad naabritädid oma möginskitega, siis hakkavad sisse astuma lugejaid, kes pakuvad oma ravimeetodeid ning jagavad muidu tarkusi ja soovitusi Vilde kirjutatu hädade ja valskuste asjus.

Saaks siis kõige selle peale terveks, aga ei.

Et siis omamoodi metafiktsioon kirjaniku kuulsusest ja taagast, ilmunud juba 1902. aastal. “Suguvend Johannese” aegne olustik on küll nüüdseks kadunud.

Piret Raud - Paberist lind (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis pensionärist, kes tütre nõudmisel on sunnitud vahetama elukohta - senise viienda korruse asemel on nüüd igati korralik esimese korruse korter, mis olevat tütre järgi vanainimesele sobilikum. Aga mis on esimene korrus viienda korruse kõrval!

Siit sa ei lennuta paberlinnukesi või muid olendeid alla! Päikestki on palju vähem. Ehk siis nagu kõlab jutu avalõik:

“Ma olin alati teadnud, et minu puhul oli oht muutuda vanaduses selliseks naiseks, kes kõnnib mööda linnatänavaid ja röögib omaette vihaselt ning virutab käekotiga vastu laternaposte, et leida väljapääsu endasse kogunenud ängistusest. Nüüd oli see hetk käes.” (lk 67)

Tekst ei jõua emotsionaalselt “Kaotatud sõrmede” või “Meie aed” kanti, aga eks seda ongi keeruline oodata. Eks see on jälle tugevalt puändikeskne tekst ning ega suurt muud siin avaldugi (seda siis minu jaoks), lugu saab selge lahenduse (erinevalt siis mainitud tipplugudest).

Manfred Kalmsten: Kaarnasüda

 

Kaaren on väga hea tegelane. 
Ta1 on just selline, nagu naistegelane mu arust olema peab - mitte et nad kõik peaksid olema sigarette suitsetavad alkohoolikud, kes samas praktiliselt kõik teistsugused läbi peksta, ära tappa ning millestki hoolimata ka surijaid tõurastada võtab. 
Aga nad võiksid olla meestest suhteliselt eristamatu sisekõnega, ütlema samas endale: "Naine, kao siit!" või muud seesugust, mis näitaks, et nad ei kannata mingisuguse absurdse alavääruskompleksi all oma soo suhtes, ning neil võiks tõesti olla ka muid huvisid kui mehed.

Jutt on samuti hea. Hea tempoga, hästi vahelduvad mineviku- ja olevikupildid, tekitavad küsimusi (oletades, et ma ei ole enne Kaarna kohta lugenud) ning tasapisi koorub välja ka, mis juhtus. 
Lõpp oli natuke .. mitte nii hea, kui eelnev. Veidi deus ex machina. Liiga kiire. 
Pead läbistavad nägemused oleks pidanud pikemalt lahti kirjutama, laskma neil mõjuda.
Aga isegi see ei kisu loo väärtust tegelikult alla.  
Seda enam, et päris lõpp oli taas kena. 
Emotsioonid tuntavad. 

BAAS
Loteriis varem

Manfred Kalmsten: Lohe neelas alla päikse

 

See jutt on hea, aga lugeda küll meeldiv pole.
Pole kedagi, kellele väga kaasa elada.
Pole mingit hea ja kurja vahel valimist, pole mingit "niimoodi oleks hea, niimoodi võiks".
On toorus ja vägistamised, tapmised, üksindus, üksildus, haigused - ja see killuke päikest, mis antakse, tuleb alles loo päris-päris lõpus.
On ka headust - pakutakse tera halastust. 
Nii mõrkjas ...

Ja ometi on see hea jutt. 
Vbla isegi väga hea. 
Sest ühekorraga on püütud kinni võimaliku tuleviku hulk detaile - mida süüakse, kuidas saab, kuidas ei saa (hulk tegelasi on surnud juba enne loo algust). kui ebaoluline ja samas kui oluline on inimelu. mismoodi mõtleb üksinduses elanu, kuidas areneb keel, mis on väärtuslik, mis ei - lühikesse lukku on mahutatud nii palju, et võtab lugejal hinge kinni.

Vbla on liiga palju uut - sest kuigi mulle põhimõtteliselt meeldivad lood, kus maailmast saab aimu alles jutu edasi kulgedes, mingid asjad võiksid tuttavad olla, et oleks, kust kinni hoida. (Metafoor, päriselt ei pea kinni hoidma =P) Võibolla, kui lugu oleks natuke lihtsam, mitte nii realistlik, vaid rohkem jutustatava loo mõõtu, oleks lugejal seda kergem alla neelata.

Aga ei ole. 
On just nii halastamatult realistlik, et lugeda on raske. 

Aga ikkagi hea. 

Loteriis varem

Triinu Meres - Preili, röövel ja koerad (Teistmoodi tavaline, 2025)

Lugu vabameelsetele koeraarmastajatele - need, kes ei pane pahaks, kui eri tõugu koerad viimaks üksteist leiavad. Sest eks see ole nagu inimestega - lähedus võib leida sind õige ootamatu nurga alt ning kas peaks siis seda eemale peksma.

Nii ka selles loos, mida jutustab vana mõisateenija - kuidas tema mõisavalitsejast keskealine preili leidis endale hingesugulase ühes kunagi mõisast ärajooksnud korrarikkujaga; ja seda tänu koertele, kes muidu omanikke nii hoidsid ja samas ei suutnud vastassoolisest penist loobuda. Ning keskealine naine ning mõneti noorem mees jõuavad niisamati äratundmiseni mööda käänulisi teid.

Et siis selline igati inimlik lugu, jutustatuna elu näinud jutustaja poolt, kel on samuti oma saladused (või mäluprobleemid?), mida mõisavalitsejaga jagada. Aga kõigest ei saa rääkida.

 

Piret Raud - Niit (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Kogumiku neljas tekst, ja jällegi on mehest minategelane, huvitav, et autor niipalju püüab käsitleda meeste vaatepunkte. Kui eelmised kaks lugu olid omal moel väga meeldejääva puändiga, siis seekordne lühem lugu kulgeb õige tasaselt ja stabiilselt ning puändilaksu siin õieti pole.

Suveõhtul tulevad mees ja naine kohtingult ning nüüd on käes lahkumishetk. Mees arutleb endamisi, mida ta ütlema peaks, kas tal on naise suhtes mingi otsus tekkinud. Terve õhtu pole nad õieti rääkinud ja mida nüüd öelda. Naine ulatab talle niidiotsa. 

Ja mis siis lahti haruneb. Et jah, igati kujundlik tekst, aga mu jaoks jäi see võrdluses eelnevate tekstidega liialt lihtsaks või väheütlevaks.

Emma Moškovskaja: Elas kord hall kitseke

 

On raamatuid (hästi palju) ja siis on Raamatuid. 
Antud Raamatut lugesid mu ema ja isa mulle ette ja ette ja ette, sest see oli mu lemmik ajal, kui ma ise veel lugeda ei osanud ning seega alla 5 aasta vana olin. 

"Volks. Volks. Vunt. Vunt. Jälitas kitsekest
hunt. HUNT!" on mul nende mõlema häältega ajusse kulunud. Nii õige, nii armas, nii imeline. 

Tõsi, mul on väga vähe mälestusi teistest luuletustest kui Halli Kitsetalle lugudest. Jah, eks ma lugesin neid enne ka, lugesin praegu üle ja tuttavad tulid ette ainult "Kanapoeg läks Kaagamaale" ja "Kes märkas" ehk süžeega lood. Need, kus juhtus a ja siis b ja siis c mingis loogilises järjekorras ja tugevad tunded olid mängus. Nii hirmsasti tahtis kanapog Kaagamaale! Nii hirmus oli, et põrnikalaps oli uppumas ja väikesed vutid kadusid ära!

Aga no Halli Kitsekese lood olid klass omaette, neist kõvasti-kõvasti üle. 
Kui ma nüüd vaatan, mida Emma Moškovskaja tegi rütmide, riimide ja proosa- ning värsiteksti vaheldamisega, kõlaliste, pea muusikas esinevatega sarnaste refrääniliste korduste ja eri luuletuste vahel jooksva katkematu süžeeliiniga, ütleksin peaaegu, et krt, kogu oma luulekeele olen temalt saanud. 
Allaviiesena kogetu.
Samas tema lühiluuletused ei erutanud mus midagi, neid ei mäleta ja nende mõju ma ka ei tähelda.

Aga luulekeel luulekeeleks - võimsam mõju oli tegelasel.
Mina olengi Hall Kitseke.
Ise panustaksin küll sellele, et ma olin selline laps, selline inimene juba enne ja mind valdas temast kuulates Suur Äratundmine. 
Aga ei saa ka välistada võimalust, et Hall Kitseke avaldas mulle säärast mõju, et muutusingi tema moodi isikuks.

Ta armastab lugusid jutustada - ilmatu hulk loomi pakub, mida ta võiks teha, et hundi eest pakku pääseda, aga tema ei oska end ei ussi moodi krussi kerida ega puu otsa pageda nagu orav, ei võta hunti sarvede otsa, ei poe maa sisse urgu - aga karu koopas sedasi lugusid jutustada, et hunt jääb kuulama ja "süüa-juua ta unustas sedagi, ega söönudki ära kedagi" - see oli Hallile Kitsekesele nii lihtne ja selge, et polnud üldse muret. 

Ta on üliempaatiline. Kui on külm ja ta paneb pluusi selga, hakkab muretsema, et pluusil on külm, ja paneb pluusi peale jaki. "Aga jakil hakkab külm!" muretseb ta siis ja paneb aga uusi rõivaid edasi selga, kuni kukub vatiteki all kokku ja ei lähegi talvisesse metsa. 

Tal on hinges kohad nii vaikusele kui oja kuulamisele, nii valgusele kui elevandile - ja tal on ka sõber.
Sõber Eeslipoiss on hästi normaalne ja põhiliselt väljendub see selles, et ta on üsna mölaklik. Isekas, laisk ja poeesiale pime. Aga ikkagi sõber! Aww!

Kogu narratiiv viimse kui detailini on mulle tuttav, sest ma ise elan sellist elu.
Ja Hall Kitseke olen mina ja temast lugeda ses imelises värsikeeles on jumalik tunne. 

Loteriis varem

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

 

Õigemini tuleb siin juttu kogumiku kolmandast lühiromaanist  “The Fiends of Nightmaria”, mis on kui värske hingesõõm peale eelmise lühiromaani lõpetamist - ja mille lugemiseks kulus vaid paar päeva (vist nagu ka kogumiku esimese teksti “The Wurms of Blearmouth” puhul). 

Eks elu lihtsustab seegi, et see on otsene järg eelmisele “The Crack’d Pot Trail” tekstile - tõsi küll, seal ellujäänud kunstnike ja jäljeküttide seltskond leiab siin tekstis ehk kolmandiku jagu jutust - nimelt peale Farrogi jõudmist ja festivalil osalemist jäävad nad silma Bauchelainile ja Broachile, kes on kukutanud kohaliku kuninga ning said seeläbi ise võimule. Mis ei tähenda kohalikele ei midagi head, rääkimata siis sellest rännuseltskonnast, mis aeti vangikongi, et need siis piinamise käigus tappa (noh, Broachil on vaja eksperimenteerimiseks laipu).

Vangikongi on niisamuti visatud Farrogi varaste liider, keda asub päästma üks nö eliitvaraste grupp - kellel küll juhtub kõiksugu õnnetusi ja vigastusi, kui nad asuvadki lossi sisse murdma. Selle seltskonna kanda on suurem osa teksti jämehuumorist, ja noh, Erikson ei hoia end tagasi kõiksugu allapoolevööd naljadega. Igal juhul, nende retk on parajalt halenaljakas ja õnnetu.

Ja siis on muidugi kogumiku peategelased, kes üsna hoolimatult suhtuvad oma uude valitsejarolli ning muuhulgas otsustab kuningas Bauchelain I rünnata naaberriiki, mis kutsub end nimega Nightmaria ja mida asustavad reptiilsed olendid - sest Bauchelain on lihtsalt uudishimulik, mis võib küll paikneda seal terra incognitas.

Loo neljas osapool on Nightmaria saadik Farrogis, kes vahendab Bauchelainile oma riigi sõja alustamise teate, ning uue kuninga üllatuseks on tegu vägagi võimsa riigiga ning piire on ületamas suur armee, mis tähendab, et … aeg on seiklusi jätkata kuskil mujal.

Tekst on tõesti öö ja päev võrreldes eelmise lühiromaaniga, niisamuti täidetud kõiksugu vägivalla eri vormidega. Sest noh, nekromandid eelistavad kõiksugu piinamisi ja muid elanikkonda hävitavaid vorme (näiteks sõda salapärase naaberriigiga) - milleks seda kõike õieti vaja on, jääb selgusetuks ka kolmandale peategelasele, nekromantide teenrile Reese’le (kes küll suhtub üha mõistvamalt oma ülemate tegemistesse). Igal juhul, nagu ikka, nõrganärvilistel või peenetundelistel ei tasu seda teksti ette võtta.

Nojah. Kogumik koosneb siis kahest meelelahutuslikust (niivõrd-kuivõrd saab selliseid tekste niimoodi nimetada) ja ühest Eriksoni enda lemmiktekstist, mis aga oma kõrgelennulisuses on vägagi tüütu lugemiselamus (ühtlasi on tegu kogumiku pikima lühiromaaniga; muidugi, sellise tellise-autori jaoks ongi lühivormid lihtsalt ühe tavalise romaani mõõtu tekstid - mis vast Loomingu Raamatukogu jaoks oleks ehk liialt mahukad).

Manfred Kalmsten: Vari Albatrossosel

 

Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 

Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.

Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.

Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 

 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.

Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on

Loteriis varem
BAAS

Piret Raud - Meie aed (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Mees tahab poega. Paneb eostamise ajaks voodi alla kirve. Sünnibki poeg. Enamvähem triksis-traksis, kuid ükskord kutsutakse lasteaias isa kõrvale ning näidatakse joonistusi, mida poeg on teinud teemal “Meie aed” (vaata näiteks raamatu kaaneillustratsiooni) ning õpetaja soovitab perel pöörduda lastepsühholoogi poole.

Vanemad aga pöörduvad kohaliku kõiketeadjast proua poole, kes nimetab poisi joonistusi labasteks (miks küll peavad olema õite asemel inimeste ninad!) ning soovitab vanematel oma lapsega tõeliselt tegelema hakata. Isa siis proovib … 

Kui “Kaotatud sõrmede” puhul mõtlesin, et mis see lõpp siis nüüd õieti oli, siis selle teksti puhul on asi veelgi kõhedam - sest nüüd pole tegemist nö fantastikaga, tegu ongi üldiselt üsna realistliku looga (jajah, kui need väikse lapse pildid kõrvale jätta) ja lugeja võib endale ette kujutada, kuidas siis isa poega aitas, kuidas sai pojast normaalne, eakohase maailmanägemisega poiss.

Väga hea lugu, kus mitmest küljest normaalsust ja eripära tõlgendatakse - kuidas näiteks näeb poja pilte kõigepealt isa, seejärel läbi lasteaia õpetaja ja siis aleviku kõiketeadja ning viimaks uuesti enda silme läbi. Eks siin muidugi on selgelt esil küsimus, kas rohi peab alati ühekõrgune olema; aga sama hästi hull on ikka see isa tegelaskuju ja tema tõlgendused või kuidas õieti lugejana tõlgendada tema tegevust perekonnas.

Lavie Tidhar - The Smell of Orange Groves (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Lugu paigutub autori Central Station maailma (üks andmebaas näitaks, justkui oleks tegu varaseima ilmunud looga) ja paistab olevat otseseks eellooks “Vladimir Chong Chooses to Die” tekstile. Ehk siis kogu see Lähis-Ida naabrus on vähe leplikumas võtmes hiiglaslikus tehismaailmas, kus siis on Chongide juudi-hiina-vene juurtega sugukond, ning neid ümbritseb inimeste, robotite ja tehisintellekti möllamised. Muidugi on siin tehisintellekt kõikvõimas, aga siin jutus puudutatakse muuhulgas robotite võrdõiguslikkuse teemat. Ja Boris Chongi kahtlast tegemist geenidega (selle väidetava Marsi jubina augmenteerimise mõjutusel?). Ja eks siin ole tegelaste mälestuste segunemist, millal Vladimir ja millal Boris, või on veel keegi.

Eks nii üldine jutt viitab muidugi sellele, et väga tähelepanelikult ega isuga lugenud seda teksti, sest noh … natuke igav.

Piret Raud - Kaotatud sõrmed (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Kogumiku nimilugu võiks laias plaanis samahästi ette kujutada piretraualiku lasteloona - naine avastab, et järjest kaovad tal sõrmed. No pole kõige hullem, elu läheb edasi, vaja lapse ja mehe eest hoolitseda, aga noh, viimaks tuleb siiski arsti juurde minna. Kus küll ei selgu midagi.

Edasi tulevad küll teistsugused rõhuasetused kui lastelugude puhul harjunud - mehega lähevad suhted halvaks (vähemate sõrmedega naine pole enam voodis hea), viimaks peale sõrmusesõrme kadumist tuleb ka lahutus ning ega siis töökoha kaotuski enam mägede taga ole. Aga elu läheb edasi - kuigi mitte just õnneliku lõpu poole.

Eks tekst ise on sellisena fantastika, aga samas see lõpplahendus ise on omakorda midagi sellist, mida ma õieti endale ei oskagi rahuldavalt tõlgendada ja teeb seetõttu … rahutuks. Ühesõnaga, hea värk.

Aga tõepoolest, kui lihtne oleks sellist teksti hoopis lasteloona, pannes teatavaid täiskasvanuelu raskuseid kõlama hoopis, noh, õnneliku lõpu ootusena, ettevalmistusena. Vaat siis ikka, kuidas eelarvamused end muudkui meelde tuletavad.

T. Kingfisher - Paladin’s Grace (2025)

 

Raamat, mis võiks olla järg “Swordheartile”, aga on siiski oma seeria avaraamat. Kui “Swordheart” oli ehk vähe fantastilisem (no kasvõi ühe peategelase päritolu tõttu) ja ehk ka naljakam (vähemalt endal oli siis kõva häälega naermist rohkem kui selle raamatuga - kuid vast siis maailm polnud enam nii üllatav), siis see on ehk … romantilisem või nii, kahe katkise inimese kohtumine ja avastamine ja lõputu eneses kahtlemine; ühesõnaga, nagu me sooviksime ise näha katkiste hingede paranemist (nojah, reaalsus on muidugi kõledam).

Kui esimeses raamatus käis üks pidev reisimine ja põgenemine ja maagiaga jändamine, siis siin on kammerlikum - kogu tegevustik leiab aset linna piires, juba poole raamatu pealt jääb see üldse “toppama” ühte kohtuprotsessi, mistõttu tegelaste liikuvus veelgi väheneb. Kuigi jah, seda hullemaks näib kujunevat seekordne peategelaste saatus, et isegi muidu üsna enesekindel Valge Roti Tempel mõtleb vähemvalusatele varuplaanidele (ehk kohtualune mürgitada, et see päästa elusalt põletamisest?).

Kuskilt raamatumuljest lugesin, et miks küll tekstis muudkui mainitakse piparkoogilõhna - kas siis sellel lugejal jäi tõesti aru saamata ühe peategelase amet parfüümide valmistajana? Selge, et niisugune inimene tababki maailma vähe teistsugusemalt ning eks kiiksudel ole omakorda kiiksud.

Aga jällegi, milline ilukirjanduse keskealistele ja mingil moel elu kogenud romantikutele - kõik need minevikutaagad ja viisid, kuidas end vee peal hoida ja kehalised äratundmised ja noh, ealised iseärasused. Eks jah, keegi meist pole igavene.

Kuigi siin on peateemaks ehk kahe inimese teineteise leidmine, siis samas pole siin mitte ühtegi teist tervet suhet. Rüütel Stephen pole varem kogenud muud kui juhusuhteid (aga seda siis enne jumala langemist); Grace ja muidugi tema õuduste abielu; ühel teisel rüütlil on salasuhe piiskopiga (mis aga on väsitav); ülejäänud tegelased kulgevad kõik justkui vallalistena. Isegi kõrvaltegelased ei paista minevat peale tööd koju mehe või naise juurde (rääkimata sellest, et linna tänavatel oleks lapsi), vaid kuhugi oma elupaika. Kui nii võtta, siis kuidagi veider keskkond, ka “Swordheartis” ei mäleta just toimivaid paare. Nojah, fantaasiakirjandus.

Igal juhul, väga mõnus lugemine. Armas ja põnev ja kuidagi soe, kusagil kujutlustes oleme ehk kõik paremad kui muidu.

Eduard Vilde - Ettevaatlik kosilane (Jutustused II, 1953)

 

Lugu noormehest, kes tahab uurida, kes ta ihaldatu tegelikult on - kas tõesti selline nagu esmakohtumisel ning sellele järgnenud kirjavahetuses, või siis niisugune nagu küla peal jutud käivad. 

Priit maskeerib end sandiks ja läheb selle Liisi kodutallu sööki kerjama. Aga milline vastuvõtt teda ootab! Liisi ongi õige kuri ja tahab sandi vaat et almuseta välja visata. Kas siis temast peaks saama Priidu talu perenaine!

Aga seal talus on teenija Kadri; orb, töökas ja hea südamega. Priidu jääb sandiks maskeerituna hoopis teda vaatama. Kui hoolas, arukas, sõbralik ja kenake kah. Priit asutab tutvust sobitama.

Et siis jah, ei tasu osta põrsast kotis - kui sulle on muidugi olulised muudki omadused peale välimuse ja kaasavara.  Või kuidas kunagi.

Piret Raud - Taaveti varvas (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Peast veidi segi arhitekt avastab, et iseenesest on võimalik leida klassikalisest kunstist kõiksugu vabandusi, et luua tellijate nõudmistele vastavat arhitektuurilisi käkke. Selleks peab lihtsalt kunsti jaoks silma olema.

Tundub, et see on alles esimene kord, kui olen lugenud Raudi täiskasvanutele kirjutatud proosat. Kui lastejutud (koos illustratsioonidega) mahuvad üldiselt 2-3 leheküljele, siis siin muidugi hoopis pikem teemasse süvenemine, ülesehitus ja viimaks lahenduseni jõudmine. 

Eks muidugi mehest peategelase vaade naistele paneb veidi kukalt kratsima (oh, need T. Kingfisheri hõrgud kirjeldused naisekehast) - aga noh, kui leppida sellega, et tegu polegi just kõige mõistlikuma tegelasega, siis muidugi iseloomustab tegelasi ennastki selline kvaliteedi hinnang.

“Elena vastu oli loodus olnud erakordselt helde: ta oli loodud justkui sellest samast marmortükist, millest Michelangelo vormis omal ajal Taaveti, ning tõepoolest veatu oma kahvatu naha, kergelt lokkis kiharate ja väikese lohuga lõual. Kõik tema välimuses näis olevat hoolega mõõdetud tasakaalus: nina pikkus oli kooskõlas juuste värviga (need olid tal meekarva), puusade laius harmoniseerus randmete ümbermõõduga ja halliseguste silmade udune pilk, mis mõjus veidi sedamoodi, nagu oleks ta pilves, sobis kokku harjumusega pingehetkedel alahuult hammustada. Tõtt-öelda olin ta pärast üsnagi arust ära.” (lk 12)

Triinu Meres - Roheline kivi (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Eks selline lühike ilulev tekst hirmudest ja elu tõelistest väärtustest, või mis iganes sellised lühikesed ja kujundlikud tekstid õieti sümboliseerivad.

Antud juhul on siin linna rännanud tütarlaps, kes seal ringi uitab ning koos linlastega poeb alati peitu, kui sinna tuleb ohvrit otsiv hunt.

Aga noh, kas peaks kartma.

Selliste lugude õnnestumisprotsent on minu jaoks alati väike ja nõuab õigete tähtede kokkulangemist.

Hanneleele Kaldmaa: Oliver

 

Olen oma (kahe) kogemuse põhjal otsustanud, et Hanneleele Kaldmaa ei kirjuta luulekogusid nagu teised. 
Üldiselt on luulekogud ikkagi kogum luuletustest, mis sündinud eiteamillest eiteamilleks nagu luuletused ikka.

See luulekogu ei ole selline.

Kõige rohkem on tegu moodsa aja keeles (on värsid, on riimid, isegi rütm, kuid mitte ühtlaselt ühesugune, vaid rappuv, rappiv, igas luuletuses oma) kirjutatud kangelaseeposega Oliverist, kes oli. 

Lugu ei ole päriselt otse jälgitav ning mõnelgi puhul on luuletuse pealkiri ainus, mis selgitab, millest juttu. Lisaks vahetuvad minategelased ja temategelased ning väheses saab päris kindel olla.
Jääb mulje, et Oliveril on suur armulugu Tuvikesega, kellest saab tema kaasa. Jääb mulje, et Oliveril oli vähemalt üks sõber, kellega koos ta reisinud on. Kuid on see Tuvike või sõber, kellega koos nad tuulesõlmedega mässavad ja vaala seljale lõkke teevad, polnud ma päris kindel päris-päris paljude lehekülgede jooksul. 
Hei, mul oli pool raamatut selja taga, kui alles taipasin, et Oliver on leekivate sõnadega poeet, tuli vaimus ja pihus, mitte mõni laia seljaga mõõgamees.

Sest Hanneleele Kaldmaa ei jutusta sündmusi, ta jutustab tundeid ja meeleolusid. Milline tunne just tuli, seda saame tugevalt teada, ent mis selle põhjustas, häguselt. Vahel mainib, vahel mitte. See pole ju eriti oluline, eks? 
Tunne loeb, mitte selle põhjus. 
Sama tunde võib saada väga erinevatest sündmustest, kuid veel väga palju rohkem on erinevaid tundeid, mis põhjustatud samadest või sarnastest sündmustest. Jah, inimesed on erinevad, ent isegi sama inimene erinevas alusmeeleolus reageerib väga erinevalt.
Sündmus pole tähtis. Tunne on.   

Aga siiski on sündmustikku huvitav jälgida. Noppida välja sündmustepudemeid ning panna kokku, mida ja kuidas Oliver siis tegi.

Tõi tule, kõik armastasid teda, aga paigal ta ei püsinud. 

Ma ei lugenud allolevaid arvustusi läbi, aga paratamatult märkan, et blogiarvamusi on vähem, küll aga on midagi öelda olnud Kultuursetel Väljaannetel. 
Ei saa eitada, autori keel ja kujundvalik on sellised, mis lähevad peale sellisele inimesele, kes luulega tuttav. Eepostega, ka värsseepostega tuttav olemisest päriselt ei piisa. Tekst ei anna lapsesilmale päriselt kätte, liiga vähe sündmusi, liiga palju tundeid.
Samas on just see raamatu võlu. Võetakse tuttav mudel - kangelaseeposes toimuvad umbes sellised asjad - ja pannakse teise vormi. Uude vormi. Tänapäevasesse vormi mitte tähenduses "laps kõndis, pilk telefonis, vastu elektriautode laadmisjaama", vaid luulekeelde, mis tänapäeva inimesele tuttav.

Tunnustan igati nii tavamudeleist väljaspoole mõtlemist kui saadud tulemust.

Muuseas. raamatu lakad on pilt.

ERR

Looming

Sirp

Mööda netti

Triinu Meres - Mismoodi on olla keisrinna (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Päris leidlik fantaasialugu keisripaarist, kel on mõningaid probleeme. Keiser on võimule tõusnud peale türanni kukutamist, ning on rahva hulgas võrdlemisi hinnatud, ainult et tahab oma võimu kindlustada järjekordse sõjaga. Nõuandjad soovitavad sellega oodata, et rahvas jõuaks kosuda ja jõukamaks saada. Ent keiser kardab, et temapoolne välispoliitiline tegevusetus näitab teda liialt jõuetuna.

Seda enam, et tema armastatud keisrinna ei jää ponnistustest hoolimata lapseootele, sest naise viljakam aeg paistab olevat jäänud selja taha (tal on varasemast abielust tütred). Aga keisrinna on ikka vapustav, ja kui hästi nad sobivad.

Peale järjekordset rasestumise luhtumist leiab keiser võimaluse, kuidas kaks kärbest maha lüüa - ta peaks abielluma naaberriigi noorema printsessiga ning nii sõjalised jõud ühendades saaks kergemini minna vallutama! See plaan tekitab … mitmeid probleeme, kuid keiser on keiser.

Ehk siis mis teha, kui su armastaja on muidu igati hea rahuldaja, aga samas üsna võimuhull (kuid kuulab küll nõuandeid). Aga nojah, järglase küsimus. Fantaasiakirjandusena omaselt on naiselgi erilisi võimeid - tema suudab suhelda puudega, ning puud ei jaga niisama iidseid ja esoteerilisi tarkuseterasid, nemad on tähelepanelikud.

Autor on ette võtnud fantaasiakirjanduse mitmed klišeed, aga neid kasutanud üsna värskendavalt, või koguni harjumatult. Ühelt poolt on keisripaari suhte saatus traagiline, teiselt poolt … elu tahab elamist ka peale jamasid.

Marissa Lingen - Some of Them Closer (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Mireille naaseb Maale peale 100 aastast äraolekut - ta oli ühel maasarnastamise missioonil, aga otsustas sealt peale lepingu lõppemist lahkuda. Kuigi jah, tagasitulemine polnud ka just kõige parem otsus - temale tuttavat elujärge enam pole, isegi kodulinnas Montrealis koheldakse teda kui välismaalast, olenemata sellest, kui ta püüab temale koduses prantsuse keeles rääkida (jajah, huvitav võõras aktsent).

Ta kohtub sugulasega, kes on temale kolm sugupõlve järgnev (Mireille ise on nüüd füüsiliselt keskealine, pea “üheealine” sugulasega), aga mingit reaalset kontakti ei teki. Nagu ka nende inimestega, kellele peab loengu maasarnastamise aiapidamisest. Ja see söök, mida igal pool pakutakse. Või see vetruv materjal, millega on asfalt ja kiviparkett ja muidu põrandamaterjal asendatud. Aga viimaks leiab ta Stephane’i, kes on samasuguselt missioonilt naasnud Maale, seda küll mõned aastad varem. Vähemalt keegi, kes mõistab - kuid naisel pole mingi soovi suhtlemist romantilisemaks muuta. Kuid siis teeb mees ootamatu ettepaneku.

Eks sellistel teemadel kirjutati juba oma 80 aastat tagasi, nii siin- kui sealpool ookeani. Käesolev tekst pole just draamast või ideoloogiast pulbitsev, küll aga kuidagi … üldinimlik.