Robert Randma – Sigaret (2009), Beck – Golden Feelings (1993)

Lugemist alustades kuulasin ühtlasi Becki “One Foot In The Grave” plaati, mis on ikka suhteliselt mannetu üllitis. Mesikeelne massitoode [wiki järgi mäletan väga valesti seda plaati] võrreldes “Golden Feelings” plaadiga, millega asusin järgmisel hommikul pead puhtaks loputama. Varane Beck on ikka parim Beck – laisk, leidlik, hirmunud, haige, lõbus, akustiline, jabur, joviaalne – kuradi hea lo-fi muusika. Parimad lood: “No money no honey” (psühhedeelne trall), “Bad energy” (saatanlik taustahääl ja Becki debiilne sonimine), “Heartland feeling” (“traditsiooniline” lugulaul), “Feelings” (seda peab lihtsalt kuulma, kuidas lauldakse / nämmutatakse “feelings... i have so many feelings...” - midagi nii emotsionaalselt allasurutut annab muusikast otsida, sobilik kuulata siis kui oled absurdselt väsinud), “Gettin home” (üldse üks Becki parimaid palasid, wunderbar ballaad) ja “Totally confused” (jälle üks parimatest, hea kaasa ümiseda suhete igasugu jamaaegadel; super confused kitarriplõnnimine ja confused laulmine). (Mõned laulud on teistel plaatidel nudituna.) Ühesõnaga, väga vinge plaat, vaba looming – pole mingit korrastatud liikumist punktist A punkti B, tee peal võib ka nina nokkida ja hulluda ja katsetada ja seosetult aknast välja vahtida.

“Väikesed asjad lendavad maailmast vaikides välja. Lehed, toidupoe kilekott tuules, liiklusmärgid ja tuul. Kõik kandub akna eest aeglaselt läbi ja kaob nurga taha.” (lk 36) – see tsitaat tekitas melanhoolset äratundmist.

Tavapärane tänapäeva popromaan, lugedes ei saa nagu suurt aru, et mis see tekst mulle pakkuma peaks. Autori tekstiloome on tunnustatav, ent arvatavasti olin liialt hajevil, et teksti keerdkäikudesse süveneda (no tõesti, milleks üldse siin Beckist kirjutada?). Raamatutegelased kui intellektuaalsed psüühiliste seisundite kirjeldused, moodsad afektsiseisundid (kunagi proovisin kujutleda, milline on konna seisundimaailm; ei jõudnud kaugele), keksumäng kehast kehasse. Tekkis igatsus seisundi järele nimega “ükskõiksus”, mis laseks tegelastel eemalduda mõneks ajaks neist rapsimistest. Samas vist tõesti, kui keksitakse kehast sisse ja välja, siis vast ei saagi suurt ükskõikne olla. Lõpuks liigub tekst suisa psühhothrilleriks, see võttis võimaluse mainida “mina vs maailm” valulikest suhetest. Hea nüke on Maaema peatükk (lk 151-157), see annab lootust võimalikust mitmekesisusest.

“Vaatan ennast pikka aega esikupeeglist ja mõtlen, mida ma näen. Keda ma näen? Kes see on? Kas ma olen jälle ringiga tagasi 16. eluaastas ja tekitan endale kriise selleks, et sobituda, või ma tegelikult ei kasvanudki sellest välja, vaid spikerdasin vahepeal kellegi elust midagi maha? Panen muusika vaikselt mängima ja lähen tukastan veidike. Äkki uus ärkamine annab uue ärkamise.” (lk 143)

Veider seaduspära on tekkinud järjehoidjatega – raamat, milles peab järge jehoova tunnistajate mingi flaier (hästi ilus naine surus nurka ja pidin selle vastu võtma), jätab üldiselt hea mulje; aga maxima ostutšekiga (võib veel välja veerida, et pärit 17.06.09) jääb raamatutest selline udumulje nagu praegugi. “Will i be ignored by the lord” on ka päris tore Becki hingekarje.

kronotoop
kirjanduse ja keele ajaveeb
lugemissoovitus
baas
vikerkaar
mmx