Raamat aastast 1949.Küll ma lugedes üritasin ajastut paika saada ja küll see oli raske! Ühest küljest on selge klassiühiskond, teenijad ja teenitavad. Daamikleidid ja mitte-daamikleidid. Härrastemajad.
Teisest küljest mõjus kogu minategelase mõttemaailm väga elusalt, tuttvalikult, kaasaegselt. Too minategelane on 17-aastane tüdruk ja kuigi ta näeb kahtlaselt noor välja, tema mõttemaailmast küll kahtlast nooruslikkust ei paista. Ta on kaine terava pilguga, irvhambaline, aga üldiselt suhtub inimestesse hästi.
Ka kõik teised tegelased tunduvad läbi selle muigava leebe pilgu - noh, ehtsad. Päris.
Kusagil ei ole klishee-lahendusi, ning pealtnäha vastuolulised omadused on tegelastesse väga hästi kokku mängitatud. Nii hästi, et peaaegu kahtlustaksin romaani juures autobiograafilisust - aga autor oli selle ilmumise ajal juba üle 50 ja ajastu on väga spetsiifiline: täis mälestusi härrastest, aga samas laseb noorel talupojapõlvkonnal muretult kunsti- filmi- ja kirjandusmaailma sisse astuda.
Kui Dodie Smith, kes sündis aastal 1896, oli 17, käisid asjad vist veidi teistmoodi veel.
Roosade murtudsüdametega kirjatud kaane järgi ootasin armastusromaani, aga sain pigem ajasturomaani, loo inimeste ja kunsti vahekorrast ja sellest, kuidas on boheemlikul moel vaene olla ning lihtsalt, käed rippu, vaadata kuidas nälg suu ääres haigutab, samas selle pärast eriti muretsemata.(See boheemliku vaesuse teema tekitas mus suures hulgas meeldivat äratundmisrõõmu ja veenis autori vinges elutundmises, muuseas.)
Muidugi on olemas ka armuliinid, aga need asuvad raamatus sel kohal, kus nad enamasti asuvad ka päris elus - nimelt kõige muu vahel, haarates kõik mõtted ja leheküljed vaid ajuti, ekstreemsetes olukordades (nt siis, kui miski väga kukele hakkab kiskuma).
Hästi armas, lobedalt kirjutatud ajaviiteraamat inimesele, kellele meeldib ajaviide, mis intelligentsusele ei sülita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar