Pole just lugu, mis kuuluks eesti ulme
tüvitekstidesse (ma arvan), aga noh, varajase pääsukese ja
stiilinäitena huvipakkuv. Juhtub siis nii, et Tõravere akadeemik
on... tulnukatega kontaktis! Aga kuidas seda tõestada? Pole just
võimalik... Akadeemik Luitsam oli omal ajal kindel, et kui
kosmosesse kutsung saata, siis sealt ka vastatakse – ainult et kogu
see protsess võtab vastuseni aega 10 aastat. Kutsung saadetakse,
möödub aastakümme ja maailm ootab palavikuliselt, et mis küll
juhtub Tõraveres... Aga midagi ei juhtu, eetris on vaikus. Luitsam,
kes sel kauaoodatud päeval naaseb Riiast konverentsilt Tõraveresse,
kohtab aga rongis üht kummalist meest... ja kolme aasta pärast veel
üht... ja kolme aasta pärast etleb ta kabinetis järgmine kummaline
boheemlaslik olend. Luitsam jõuab paratamatule järeldusele – tema
kutsele on vastatud! Aga seda ei saa maailmale kuidagi usutavalt
tõestada, pealegi on teda aastaid kaasteadlaste poolt materdatud
selle tobeda katse pärast.
Kuuekümnenda eluaastani jõudnud
Luitsam otsustab ametist lahkuda, viimase sammuna jutustab ta
juhtunust oma tuttavale ajakirjanikule (kohtumine toimub Tartu
kuulsas õllesaalis), keda õnnestubki rabada... aga sellest pole
võimalik artiklit kirjutada, kuna fakte ei saa täpselt kontrollida
(nagu ikka on ajakirjanikel faktitruudus kombeks)! Jama värk...
Luitsam ja ajakirjanik leiavad ühe võimalusena, et tulnukatel on
ehk maalähedane huumorimeel, kiusavad teised maalasi, tõmbavad
tillist...
Tegelikult on tekst jutustatud
ajakirjaniku vaatepunktist.
1 kommentaar:
vähemalt sünopsis tundub intelligentne, peab vaatama
Postita kommentaar