Autori fantasymaailm on õige
muinasjutulik ja pöörasusi siin suurt ei leidu. On üks õnnetu
tütarlaps Menolly kauges asunduses, kes peaks olema selline nagu
ühtehoidev kogukond soovib – traditsiooniline töötav inimene.
Mis aga kogukonnal harja punaseks ajab, on see, et neiu on andekas
muusik ja laulja (aga jah, õiged loojad saavad olla mehed, ja parem,
kui mitte meie kogukonnast – nii on töökäsi vähem). Nojah, eks
talle veerevad mitmed raskused selga ning eks ta lõpuks saab siis
olla... looja. Seal, kus inimestel on vabadusi ehk siis Perni eliidi
patuurkas. (Hea küll, tegelikult pole patuurgas.)
Seekordses teoses on siis lohedele
lisandunud tulisisalikud, kes on olnud pea müütilised väikeelajad
(ja lohedega suguluses), ent nüüd peale taasavastamist on nad
pälvinud loheratsurite tähelepanu. Milleks? Et tegelda
tõuaretusega, pakkuda neid minilohesid Perni ühiskonna tähtsamatele
esindajatele – et nemadki mõistaks, kui tore on lendavaid
sisalikke lemmikutena omada (õigete lohede asemel, niisiis) ja kui
õige on loheratsureid ülimaks pidada. Tulisisalikud oleks umbes
nagu papagoid – otse suhelda (nagu ratsurid oma isiklike lohedega)
ei saa, küll aga saavutada teatavat üksteisemõistmist. (Miks küll
inimeste suured sõbrad lohed oma väikestest sugulastest midagi oma
omanikele ei maininud, ei tea. Ehk jäi lugemisel miskit tähele
panemata.)
Peale kahe teose lugemist võib
armulikult tõdeda, et McCaffrey maailm ja loomine mulle suurt ei
istu, näib kuidagi vanamoodne või lastekirjanduslik. Et noh, kõik
need seiklused, mida Menolly peab läbi elama, jäävad kuidagi...
pinnapealseks, kõik kulgeb niiehknaa õnneliku lõpu poole, ees ei
oota just mürisevaid või hingematvaid üllatusi. Aga noh, ega alati
peagi lugedes halle juukseid juurde muretsema, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar