“Kuid seda teada oli kõledalt õõvastav. Kõik kõigi vastu, leidis Ivor end taas mõtlemas. Inimkond oli muutunud kiskjapesaks.
Või polnud see iial teisiti olnudki, kõik toimus ainult välise kombekuse varjus – naeratades, ent samasuguse külma julmusega? Kõik olid sellega üksnes niivõrd harjunud, et jahmatasid, kui see kord kaane alt avalikuks plahvatas. Ja kisendasid nüüd vana, varjatud, kuigi niisama halastamatu julmuse järele. Tõsi ta oli, et nüüd seisis jäme ots pigem nende käes, kes eelneva, korrastatud ühiskonna varjatud julmuse ajastul pigem ohvriteks jäid. Nüüd oli saabunud nende tund ja see oli nende raev, mis kaost toitis. Kuigi nad pidid tulemusest juba ka ise surmani kohkunud olema. Kuid tagasiteed enam polnud. Oli mindud liiga kaugele, et see veel alles oleks jäänud.” (lk 37-38)
Lugu on siis 21.
sajandi lõpust, kus kapitalistlik / demokraatlik ühiskonnakord on
mädapaisena lõhkenud – ühed enam ei saa ja teised ei oska. Üle
maailma veereb kaos ja üüratu märatsemine, ja erinevalt möödunud
mässudest seekord need ei vaikigi. Jäänud on mõned üksikud
kindlustatud linnasaared, kus siis elu jätkub vanamoodi – niikaua
kuni kindlustatus püsib ja kuskilt õhutranspordiga moona tuuakse.
Peategelane – kahtlemata kangelane – Ivor on ühes (või kui
palju neid olla võibki?) Tsitadellis ja töötab katsealusena
teaduskeskuses, mida kutsutakse Uuringuteks. Nimelt on avastatud viis
inimeste mäluliini uurida, liikuda nii mööda esivanemaid ajas
tagasi, kogeda nende elude eredaimad hetki. Ent selleks on vaja
tõeliselt erilisi inimesi, kes on selleks mälurännuks sobivad, ja
Uuringutes on neid vaid neli tükki. Samal ajal põleb Tsitadelli
ümbritsev rüüstatud linn ning relvastatud banded on kaitsetud
elanikud maha löönud või orjastanud. Ning Tsitadelli olukord
muutub üha hapumaks – varustatus väheneb päev-päevalt, ent
elanikele ei räägita sellest, mis väljaspool tegelikult toimub;
räägitakse vaid massirahutustest ja selle järel puhkenud
epideemiatest, mille tagajärjel on Tsitadell karantiinitsooniks
kuulutatud.
“Oli sellegipoolest absurdne, et niisugune mahavaikimine toimis. Vähemalt suurärimehed ja üleüldse kõik kelle töö otse nõudis maailmas toimuvaga kontaktis olemist – ning neid oli palju kõikidel elualadel – , pidid teadma, mis toimumas on. Ja midagi sellist polekski toimunud – mitte mingil juhul –, kui mitte inimesed ise poleks keeldunud tõele silma vaatama. Ajalugu oli ju ammu lõppenud. Taandunud igavesti kestvaks edulooks. Neid oli selles teadmises hoitud kogu elu ja nad lihtsalt ei olnud võimelised enam omaks võtma, et see ei pruugigi nii olla. Korratused said olla ainult ajutised.” (lk 122)
Ent Ivor on käinud
raamatu algul erakordsel päästemissioonil Tsitadellivälises
maailmas ja on teravalt teadlik, milline põrgu seal valitseb... ja
mõtleva inimesena mõistab, milline on selle põhjus (või –
kellele see tegelikult kasulik on). Ning sellest
arutleb ta romaani lehekülgedel üsna ohtralt ja painajalikult ning
otsib muidu varjatud tähendusi. Ühtlasi hakkab selguma, milleks
neid eksperimente ja mälurännakuid tegelikult vaja on ja kuidas
sellega tahetakse päästa traditsioonilist hingevaakuvat halba
maailmakorda teise, uuema halva maailmakorra eest. Selle praeguse
tsivilisatsiooni päästmise hinnaks on inimese veelgi tihedam
kontroll kapitalismi ja demokraatia tingimustes... kui Ivor ja ta
kaaslased saavad hakkama sellega, mida neilt teoreetiliselt
oodatakse. Nagu ikka, paranoiat pritsib mitmest ilmakaarest ja
lätakatena. Rääkimata jäi eluliselt tähtis liin – Ivor ja
päästemissioonilt toodud uus lembekaaslane, kes võib osutuda... ah
ei ütle kelleks. Ivoril on jõhker dilemma.
“Ja mille poolest erines kõigest eelnenust praeguseni “õitsenud” kapitalism? Kah ei olnud ahelaid. Liigu, kuhu tahad. Vali ise paik, kus ebakindlusest ja murest halliks minna. Sest ukse taga seisab alati keegi, kes su töökohta ihkab ja kui sa pole küllalt orjalik ja leplik, siis ta saabki su koha.
Teatud protsent tööpuudust on kapitalismi eksistentsiks niisama vajalik kui piitsad ja ahelad antiikaja orjadele ning mõõga jõul peale pandud sunnismaisus ja koormised keskaja talupojale. Ilma paraja tööpuuduse-protsendita kukuks kapitalism kokku nagu pehkinud küünikatus.” (lk 156)
Tarlap jätkab
niisiis oma eelmise romaani kiiluvees ehk esindatud on kaks liini,
mis teineteisega põimuvad – ühelt poolt alternatiivajalooline
düstoopia ja teiselt poolt vaimsete eksperimentide liin, mis on
selline parajalt esoteeriline sci-fi; ehk siis Ivori puhul mäluliini
eksperimentidega inimkonna orjandusliku korra uurimine / kogemine (nt
kuidas leninite asemel stalinid võimu üle võtavad) – ja see kord
on aluseks maailmale, mida me tunneme ja millesse rakkudeni uppunud
oleme. Raamatu 21. sajandi inimesed käituvad kui 20. sajandi
inimesed, mis vast ongi see, et inimeste põhiolemus on ikka sama
jne; või siis autor pole suuremat tähelepanu pööranud igasugu
tehnilisele kribukrabule tulevikumaailma loomisel. Huvitaval kombel
on toimetaja teksti sisse jätnud üpris mitmeid trükiapse.
“Ivor, kellel jagus määratult rohkem üldistusmaterjali, formeeris oma mõistmise lõpuks ainult kolme lühikesse lausesse. Tsivilisatsioon oli võitnud. INIMENE oli õppinud end tapma. Sest tsivilisatsioon oli orjandus.
Edaspidi võisid inimesed kakelda vaid omavahel – positsiooni pärast nende endi loodud monstrumis. Kuid mitte iial masinavärgi endaga. See muutus neile kõigile pühaks ülimuseks jalamaid, kui nende hulk just tänu masinavärgile nii suureks kasvas, et nad end ilma selleta enam ära toita ei suutnud. Nii aga juhtus kohe, kui masinavärk oli loodud. Iga uus põlvkond ainult kinnistas seda sõltuvust.” (lk 329-330)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar