Masendus ja pessimism on ikka selleks,
et seda laiemalt levitada. Leopardi elas aastatel 1798-1837 ja oli
üks kurva saatusega mees, nagu võib lugeda tõlkija järelsõnast.
Aga ometi, sulg lippab ja pea kõige kohta on arvamus. Siit mõned
lühemad mõtteavaldused.
VI
Surm ei ole halb, sest ta vabastab inimese kõigest halvast ja võtab koos hüvedega ära ka ihad. Vanadus on kõigest halvast ülim, sest ta võtab inimeselt ära kõik naudingud, jättes hirmud alles; ja ta toob kaasa kõik valud. Sellele vaatamata kardavad inimesed surma ja ihkavad vanaks elada.
(lk 13)
XXIV
Ma kas eksin või siis on meie sajandil haruldane see laialt ülistatud inimene, kelle kiitus poleks alguse saanud tema enese suust. Nii suur on egoism, ja nii palju on kadedust ja viha, mida inimesed üksteise suhtes tunnevad, et soovides endale nime teha, ei piisa kiiduväärsete tegude kordasaatmisest, vaid neid tuleb ka kiita, või siis, mis teeb sama välja, leida keegi, kes sinu asemel neid aina jutlustaks ja suureks puhuks, laulaks neid valju häälega publikule kõrva ja sunniks inimesi oma innuka ja püsiva eeskujuga kiidulaulu kordama. Ära loodagi, et nad lausuksid spontaanselt sõnakese sinu ülesnäidatud vapruse või tegude ilu kiituseks. Nad vaatavad ja vaikivad igavest; ja kui võimalik, takistavad teisi seda nägemast. Kes tahab esile tõusta, olgu või tõelise voorusega, jätku tagasihoidlikkus sinnapaika. Ka selles suhtes sarnaneb maailm naistega: tagasihoidlikkuse ja vaoshoitusega ei saa temalt midagi.”
(lk 34)
XXXI
Igal maal peetakse inimeste ja inimühiskonna universaalseid pahesid ja kurjust selle koha eripäraks. Ma pole kunagi olnud paigas, kus ma poleks kuulnud: siin naised tühised ja truudusetud, loevad vähe ja on kehva haridusega; siin tunneb avalikkus huvi eraelu vastu, on väga lobasuine ja kurja keelega; siin saab kõike raha, soosingu ja alatusega; siin valitseb kadedus ja sõprus pole kuigi siiras; ja nii läheb jutt edasi; justkui käiksid mujal asjad teisiti. Inimesed on närused paratamatult, ja on otsustanud uskuda, et nad on närused juhuse tõttu.
(lk 41)
XLVIII
Seda, kui suure armastuse endasarnaste vastu on meile andnud loodus, võib näha sellest, mida teeb ükskõik milline loom või siis kogemusteta kass, kui ta komistab oma peegelpildi otsa: uskudes, et tegu on samasuguse olendiga nagu tema, satub ta raevu ja vihavahku ning püüab seda olendit igal viisil kahjustada ja isegi tappa. Kodulinnud, olgu nad oma loomult ja käitumiselt kui tahes taltsad, suruvad ennast raevukalt vastu peeglit, kriiskavad, tiivad laiali ja nokk pärani, ning toksivad peeglit; ahv aga, kui ta vähegi saab, viskab peegli põrandale ja trambib jalgadega puruks.
(lk 60)
LVIII
Argadel pole vähem enesearmastust kui ülbetel; pigem on neil seda rohkem, või öelgem siis, et see on tundlikum; ja seetõttu nad kardavadki; nad püüavad teisi mitte salvata, ent mitte seepärast, et neil oleks rohkem lugupidamist kui häbematutel ja söakatel, vaid et vältida nende endi salvamist, sest nad kardavad tohutut valu, mida iga salvang neile teeb.
(lk 70)
LXI
Noorusest välja kasvades jääb inimene ilma võimest suhelda ja niiöelda innustada teisi lihtsalt oma kohaloleku kaudu; ja kui inimene kaotab selle mõju, mida noor ümbrusele avaldab ja mis teisi temaga seob ning tema suhtes ikka mingit tõmmet tekitab, tunneb ta uudse valulikkusega, et on seltskonnas kõigist eraldatud ning et elusolendid tema ümber on tema suhtes vaid veidi vähem ükskõiksed kui elutud.
(lk 73)
LXXV
Ka mitmel muul moel on naine selle võrdkujuks, milline maailm üldiselt on: sest suuremale osale inimestest on omane nõrkus; ja see muudab hulgad nende väheste vastu, kel on jõudu südames või kätes, samasuguseks, nagu naised tavatsevad olla meeste vastu. Nii on võimalik naised ja inimsugu oma valdusse saada samasuguste võtetega: õrnusega seotud söakusega, äraütlemisi taludes, kindlameelselt ja häbitult vastu pidades jõuab eesmärgile nii naiste kui ka vägevate ja rikaste juures, suurema osa üksikisikute ning ka rahvaste ja ajastute juures. Nii nagu naiste puhul tuleb oma rivaalid alla heita ja enese ümber üksindust luua, nii on ka ilmaelus tähtis võistlejad ja kaaslased maatasa teha ning minna edasi üle nende laipade; ja rivaale võidetakse samade relvadega, millest kaks põhilist on laimamine ja naer. Naiste ja meeste juures ei jõua kuskile või saab suure ebaõnne osaliseks see, kes armastab neid tundega, mis pole teeseldud ega leige, ja kes asetab nende huvid enda omadest kõrgemale. Ja maailm kuulub, nagu naisedki, sellele, kes teda võrgutab, teda naudib ja talle pähe astub.
(lk 87)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar