Tegevuses vilksatab Kosmoseleegion, ent
vähe rahulikumas rollis kui ühes teises imposantses jutus.
Seekordne lugu on päris mereröövlite traditsioonis, piraatide
kosmoselaevaski on pootsman ja tüürimees ning mehed elavad ruhvis.
Juhtub nii, et üks kuratlik deemon (müütiline Universumi Deemon!)
allutab endale piraatide kapteni, pakkudes algul tasuks vabaduse ja
ohtralt röövsaaki. Kuni ühel hetkel nõuab kaptenilt kolm tilka
verd – ja kaptenist saab deemoni käsualune. Kosmosepiraadid on
kapteni isiksusemuutusest üpris segaduses ning peagi kuulevad, et
deemon nõuab seestunud kaptenilt kogu meeskonna veretilkasid. Meeste
nördimus on suur ja kaptenilt hõivatakse laevajuhtimine. Aga
siis... langeb piraatla Kosmoseleegioni lõksu; deemoniorjast kapten
pakub hulljulget põgenemisvõimalust, ent mehed ei kuula teda enam.
Ning järgneb loo puänt, mis pole eriti puänt.
Bergi kohta üsna lihtsakoeline lugu,
ja noh, kas nüüd just tõepoolest antoloogiavääriline tekst,
autoril leidub õnnestunumaid kosmoselugusid. (Nojah, selgub, et olen
seda lugu varem lugenud, tunduski kahtlaselt tuttav
mereröövellikkusega.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar