Yasutaka Tsutsui – The Girl Who Leapt Through Time (2011)

Peale rabavat esmatutvust Tsutsui loomega on ühtviisi rabav lugeda midagi hoopis teistsugust – no ega ma ei teadnud, et tegemist on noortekirjandusega või noh, young adult värgiga (kaanel muidugi vastav märge, mida ei pannud tähele). Sisututvustus kah selline, et kes nüüd täpselt teab, millisse meeleheitemülkasse võid sattuda. Aga eks võimalikult valge lehena olegi õigeim raamatuid lugeda.

Raamatu nimilugu on Kazuko'st, kes laupäeval peale tunde loodusteaduste klassis kohmitsedes sai kogemata võime ajas ja ruumis liikumiseks (mm, lavendel). See põhjustab noorel korralikul neiul suure segaduse ja hingetrauma, kui satub piinlikesse olukordadesse või kui kogeb deja vu päevi. Tüdruk ei taha olla teistest erinev. Lõpuks räägib Kazuko sellest seletamatust painajast oma kahele sõbrale ning peale mitmeid tõestusi tüdruku eriskummalise võime toimimisest, lähevad nad abi paluma oma toredalt füüsikaõpetajalt. Mees kuulab, vangutab pead ja räägib omalt poolt kummalistest juhtumitest, kus inimesed on haihtunud ja teadus pole osanud seda lahti seletada. Õpetaja soovitab Kazukol minna tagasi sellesse hetke, kui ta esmakordselt tajus muudatust. Neiu läheb ja kohtub... eksperimenti sooritava ajaränduriga 27. sajandist! Ja selgub nii mõndagi (nt noormees on neidu armunud), aga kõik tuleb siiski unustada.

“No. Kazuo Fukamachi is a name I gave myself for living in this time. I have a different name in the future.”
“And what's that?”
“My name is...” Kazuo fell silent. “It will probably sound odd to you. But my real name is Ken Sogol.”
“Ken Sogol?” Kazuko repeated the name a few times to herself. “It's a nice name.”
“Thank you.” (lk 96-97)

Tõesti selline viks noortekirjandus, noored räägivad kenasti ja aupaklikult, ning riietus on igati sünnis. Ole selline nagu teised ja usalda vanemaid inimesi! Teine lugu “The stuff that nightmares are made of” on kui psühholoogia õppetund noortele – mis on hirmud, kus on hirmude juured ja kuidas hirme nullida. Tuleb end kätte võtta, tuleb olla tubli! Kes kardab pimedust, kes kardab ämblikke, kes kardab kõrgust – selle taga on mingi põhjus, afekt lapsepõlvest, mida tasub välja uurida ja teadvusest juurida. Tsutsui kirjutab kui didaktilist proosat, ent samas justkui kumisevad taustal painajalikud alatoonid – kõigest korralikkusest hoolimata on maailm tegelikult vigane ja häiriv, või ka haiglane. Nojah, arvatavalt miski freudistlik värk. Vast abjektideta.