Rogha Danta: seitse iiri luuletari

Nagu me ilmselt kõik teame raamatust "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" ei loe luulet keegi. Isegi luuletajad loevad teiste luuletusi ainult siis, kui tunnevad, et see aitab neil endi omi avaldada. 
Või noh, sinnakanti. Mina ikka vahel loen, aga enamasti ainult siis, kui mulle neid kingitakse, autoriks on mõni tuttav või on mul parasjagu kurb meel. Siis tirin riiulist välja mõne Kareva kogu, teen suvaliselt kohalt lahti ja vaatan, kas tal on midagi mulle öelda.

Raamatu "Rogha Danta" sain kingituseks ja kuna mulle meeldivad raamatud, olin täitsa tänulik, tegin ilusa oranži-rohelise kirju teose suvaliselt kohalt lahti ja asusin kiiresti lugema. 
Esimes luuletuse järel tundsin hämmeldust. Teine luuletus ainult süvendas esialgset üllatust ja kolmanda järel ei suutnud ma enam sapiseid repliike alla suruda.
Iiri luuletarid tundusid esmapilgul üsna rumalad, kohmakas keeles kõnelevad ja tüütud ning kuigi ma jätkuvalt sain aru, miks mulle see raamat kingiti, olin täiesti rabatud sellest, et teos üldse avaldati. See paljusõnaline ohkimine emade vastikuse ja ebapiisavuse teemadel?

(ema sa terrorist
sõnnikuema mudaema
sina närisid mu puruks
sina sülgasid mu välja

ema mu allakugistaja
mu hingelinnu kitkuja
imetaja enesepilastaja
öömaatriks, kütitar

ema kes sa pidasid
kalendrit ja võtmeid oma käes
märkides viljakuspäevi
vilja luku taga hoides...

jne 10 salmi
 
Paula Meeham)

 
See ohjeldamatult põhjendamatuid kujundeid täis tuubitud eblakas eneseimetlus?

(Laps kardab saari, nende kuivi
kuuvalgeid õlgu, näeb sügaval rentslis
kivi, sõlme ojas,
ta tajub vrakkide hingeldamist,
kormorane ja majakaid...
 
Eiléan Ni Chuilleanàin)

 
Kõik see loba on vajalik milleks? 
 
Igaks juhuks kontrollisin tõlkijat. Sest noh, luule on habras materjal ja oskamatu tõlkija suudab ta kergel käel täielikult ära rikkuda. Tõesõna, kas siis eesti keeles tasub kasutada sõna "armulauakarikasus"?

(...Nad langevad valgusttoovasse
keelde, kuni kogu valgus

valguses, petlik kui päeva lehelang
une pealt surnud puult,
pakub rahuldust oma armulauakarikasuses.

Medbh McGuckian, minu paksendus.)

 
Ei, see peab olema tõlkija käkk. Otsigu keegi, kes luulest aru saab ometi!
Aga kuram, selgus, et Kareva ise tõlkis.

Tegin sünge järelduse, et iiri luuletarid armastavad hägust väljenduslaadi, kuhjuvaid kujundeid ja ennekõike vastandumist. Kui ema on Iirimaal püha mõiste, peksame teda sõnadega. Neli luuletust järgemööda. Kui luuletaja üldjuhul armastab raamatuid, on hea alustada luuletust sõnadega: "Raamatukogu uksest sisse jalutada on nagu saada sõjaväest vägistatud". Kui miski sulle meeldib (mees, usk, laps), räägi sellest, kuidas see sureb või vähemalt sandistub. 
Lugesin luuletuste vahele läbi ka järelsõna, lootes, et see kuidagi selgitab mulle asju, aga järelsõna osutus jaburfeministlikuks (ja seda ütleb feminist, kes ei häbene seda tiitlit) heietuseks sellest, kuidas Iiri luule oli meeste poolt juhitud vale, kuni tulid naised ja tegid ta ausaks ja tõeliseks ja näitasid, kui ekslikud olid meesluuletajad olnud.

"IirI meesluuletajate moonutatud ehiskujund, mis pidi sobima nende poliitiliste kavadega, sai kõrvale tõmmatud ning karm tõde paljastatud. Ajaloomüütide lammutamine on valus, aga hädavajalik samm tõe avamise ja tunnistamise teel."

Miriam Mellfatrick 


See kõik tegi mu raamatu suhtes üsna sapiseks - aga kuna see raamat oli mulle ikkagi kingitud (ja pealegi ilusat värvi), lugesin ta siiski süstemaatiliselt otsast lõpuni läbi. Ning leidsin, et lisaks armulalakarikasustele olid seal ka mõned luuletused, mis minuga rääkisid. Eriti muidugi need, mis rääkisid alasti meestest, sellest, kuidas mees on muusa, kuidas 

Olete meessoost, pikkade jalgadega ja bi-
lingvistiliste oskustega? Luule annab tööd võrdseile võimalustele.
Aiandusoskus ja korralik biitseps on prioriteet.
Ohake pealegi, aga pidage meeles, poeedid hindavad muskleid.

Mary O'Malley 

 
Aga ka need, kus räägitakse lugusid: muinasjutte või niisama jutte, ilma lõputa, koleda lõpuga või ripakilhelgeid. Kohe hea oli lugeda - nagu Alver, mis siis, et riimita.
Tuttavlikkus haarab kaasa, mitte võõrikus. Lugema haagib just sarnasuse tunnetamine, mitte tajumus, kuidas autoril pole mulle (ega mul talle) midagi puudutavat ütleda, sest me elame erinevates maailmades ja meie ühisosa on seal, kus ma sellest nagunii ei hooli - nimelt minevikus, virisemise ja lakkamatute ahastuste maailmas.  
Õnneks sarnast siiski oli, rohkem, kui esialgu tundus =)

Ning üsna-üsna lõpus veel see:


Regulaararmee

Nüüd, kus kannan oma ema oda,
õe kuldset kõrvarõngast,
kõnnin tulevikku, tulvil uhkust
kuulumisest sõdalaste leeri,
valmis täitma oma osa, kaitsma oma rahvast,
olen varmalt tõusnud üles tarkussängist,
et vestelda luuletajatega, kes
praegugi tunglevad tänavail,
silmad põlemas, värsskõnest kurnatud,
psalmidest nälginud, janunemas ürglaulu.

Paula Meehan

 
Mis ütles mulle, et tegelikult oleme me ikkagi vennad ja õed, armunud ja armastajad, vahel ebaõnnestume, ent vahel ka õnnestume - ning lollfeministlik järelsõna räägib vast ikkagi vaid iseenese, mitte luuletaride ja nende loomingu eest.
Ning see, et kõik ses raamatus pole kuld, ei tähenda, et kullateri üldse ei leiduks =)