See, et autor on kogenud kirjutaja, on
tunda terve teksti vältel, seda võiks nimetada kirjutamise
enesekindluseks. Varane nihilistlik Maniakk on praeguseks arenenud
humaanseks Tänavaks – selle asemel, et sel äsjaavastatud Hämariku
planeedil lasta märatseda splätterhorroril, on nüüd hoopis üpris
liigutav (ja transhumanistlik?) lugu noormehe juurte ja koha
otsingust, inimeseks olemise identiteet kui selline. Tõepoolest,
inimene vananeb ja selle käigus autorina vahel areneb (kuigi
meelelahutuslikus mõttes hindan ma varasemat Maniakke rohkem kui
viimaste aastate Tänavat – jajah, saan aru, kui uskumatult tobe
võib see autorile tunduda, kui noorpõlve katsetusi fännatakse
rohkem kui käesolevas loomeeas loodut).
Lugu ise on siis sellest, kuidas
kosmoselaevas võrsunud noormees leiab, et tahab maalaseks saada, ja
seda äsjaavastatud planeedil, millele nimeks pandud Hämarik. Ainult
et... terraformimisega tegelevad tehisintelligentsiga tüübid, mitte
inimesed – kuna see ökonoomsem ja parem jne. Kuid noormees nimega
Mürakas (eestlane?) leiab üsna alatu viisi, kuidas planeedile
nihverdada ja seal ka püsima jääda – olenemata sellest, et ta
füüsis on kaaluta olekus üleskasvamisest üpris rabe, et kohaneda
planeedi gravitatsiooniga jne. Aga ta püüab, ja see on peamine.
Kahtlemata selle kogumiku üks paremaid
lugusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar