Kui järele mõelda, siis milline
Pratchetti Kettamaailma lugu pole YA kirjandus? Ja noh, mitte selline
tume ja vägivaldne, nagu kõiksugu rootsi noorteõudukad, vaid
selline positiivsest meelelaadist kantud poolpaatoslik tekst. Jah,
paatost on, kuid see pole üleüldine või suuresõnaline, vaid pigem
inimlikul tasandil – eksisteerib hea ja halb ja muu hall ala nende
vahel, aga olgem üksteise vastu ikka abivalmid. Positiivne programm,
poolpaatoslikult.
Nii võiks öelda, et siin raamatus
polegi otseselt negatiivseid tegelasi. Jah, on tüütud ja upsakad,
nagu mõned nõiad, aga sellest pole suures plaanis midagi hullu,
need vaid inimlikud isepärasused. Eks raamatu kaunistuseks ole
muidugi minimõõtu haldjad Nac Mac Feegle'd, arutud laamendajad ja
laaberdajad, kes aga sisemuses nii toredad jne. Muidugi on siin
kurjamiks kosmiline hingetu jeekim, aga temagi tegutseb /
vägivallatseb hirmust, mille vastu ta pole leidnud rohtu või
õigemini pole osanud seda hirmu endale mõistavamaks muuta – noh,
kuni Tiffany teda / seda vastavale teele juhatab.
Eks Pratchett kirjutab vahel segaselt,
või õigemini on oma harjumuspärases jutulõngas kinni. Mis siis
vahel mõjub ausalt öeldes pudruselt. Paneb aga nii kuidas torust
annab, viimistlemisele sellevõrra hiljem ehk suuremat vunki ei jää,
küll lugejad tunnevad vajalikud jutustamise / lugemise mustrid ära.
Hea küll, ei saa öelda, et oleks lugenud kõiki Weatherwaxi
nõialugusid, rohkem on mind huvitanud Ankh Morporki tegemised. Ei
mäleta ühtlasi, kas olen sellele raamatule eelnenud romaani
lugenud, vist pigem mitte. Aga no mis teha, aegajalt pole midagi
lugemiseks võtta, siis on sellised pooljuhuslikud valikud. Turvaline
valik, tead, et kõik läheb hästi, autor püüab kildu visata ja
olla humaanne, mitte et sind jalust šokeerida või muidu
emotsionaalselt torkida. Rahulikult voolab Pratchetti jõgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar