Aedma jutukogu on kuidagi ebamugav
üldistada, tekstide tähendus oleks nagu midagi muud kui esmapilgul
paistab. Aga äkki ei ole? Või ikkagi on? Teadmatus ja vaimupimedus.
Tekste lapse- ja vabameelsetele, “Väike prints” Harmsi võtmes,
pidulikus vormis ülevus ja madalus? Naivism? Metasiirus?
Mõistujutud? Kosmiline camp? Kujutan ette, kuidas ulmelugejad nende
juttude kallal hambaid krigistavad – vormiliselt midagi on, aga
sisuliselt avaneb maailm, mis on midagi kahtlast.
Mis värki Aedma ajab? Jutlustab?
Mängib? Ongi sõltumatu autor, kes hoolib vaid enda
konventsioonidest? Rõõm ühest ilusast kirjutamishetkest? Ilu ilu
pärast? Maailmaparandamine algab iseendast? Pigem võikski ehk
lähtuda loomisrõõmust kui sellisest; ilusate, naljakate või
kurbade mudelsituatsioonide loomine ja nende võimalikult ökonoomselt
jutustamine. Ei midagi üleliigset, sõna-sõnalt paigas. Eks
mudelsituatsioonidega käib kaasas see, et mingil moel tuleb nende
vastu mässata, avada lugejatele võimalikke uusi lähenemisi,
soodustada avatud meelt kui sellist.
Kogumik jaguneb tervelt üheksaks
tsükliks, siin on muinasjutulikke tekste ülikutest ja võluritest,
mõnel puhul loomismüüte loomadest ja putukatest, robotitest ja
hävingutest ja superkangelastest. Ja mida kõike veel. Eks raamatut
oleks võimalik lugeda 3-4 moodi, keskenduda mõnele tähtsamale või
meeldivamale teemale ja teisi vahele jättes. Või siis venitada
kogumiku aegruum endale avali ja ise sellesse hulpima minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar