Ehlvest, Krauklis ja Helves ehk kompott
kolmest autorist. Krauklis võiks olla justkui see tola Ehlvest ja
Helves mingis mõttes deemon Ehlvest. Ehk siis Ehlvest kirjutab
Ehlvestist ja Ehlvestist, kes omavahel muudkui kana kitkuvad, tõeline
Ehlvest on aga see Ehlvest, kes kirjutab Ehlvestidest.
Masohhistlikust Ehlvestist ja sadistlikust Ehlvestist, kes jutustavad
lugusid. Üks loob maailma, teine korrastab maailma. (Mingi
triksterivärk, vä?) Eks ehlvestimängu juurde käib paratamatult
peegeldamine – jah, siin ei ole juttu Ehlvestist endast (tegemist
ikkagi fiktsiooniga), ei, midagi siiski on Ehlvestist endast (kuigi
selgelt tegemist fiktsiooniga). Pigistad vaheldumisi silmi kinni ja
lahti, kinni ja lahti, metafiktsioon sähvib ja rähkleb sinna ja
tänna. Kokku siis ehlvestlik omamütoloogia.
Eks autor on paratamatult väga osav ja
kaasakiskuv kirjutaja, ainult et see ehlvestimäng ei lähe minu
jaoks väga käima – küllap kirjutamishetkel oli selline
müstifikatsioon kindlasti põnev ja tore ja mänguline, aga nüüd
takkajärgi tundub see olevat autori igavamaid loomeperioode (no
raamatu lõpulugu on selline... meetodi nüristumine või ammendumine
või ummistumine), eriti võrreldes hiljem järgneva üdini raputava
“Palverännakuga”. Kuigi huvitaval kombel on siin raamatus
üpriski Eesti ajaloo teemad... millegipärast.
“Jah, mul peab ju mingi ajend olema, et taas kord mingist Krauklise kokkukeeratud jamast kirjutada, sest arvestades, mida see nupust nikastanud inimene saadab korda päevast päeva, peab tema järjekordne supp sisaldama mingit erilist tera, igast tema nõmedusest kirjutada ei jõuaks keegi.” (“Põgenemine Egiptimaale”, lk 90)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar