Lugu sellest, kuidas üks noor eesti
füüsik lükkab käima sündmustejada, mis omakorda väga paljude
“õnnelike” kokkusattumuste läbi muutub protsessiks iseeneses
ning käiab ja käiab edasi kuni viimaks rattad käivad vaid
seepärast, kuna bürokraatia on selline nagu see on.
Nõnda leiab loo algul särasilmne
kahekümnendates teadlane Elton, et inimesi tuleks harida kaasaegse
füüsika asjus. Ta hakkab kirjutama populaarteaduslikke artikleid,
kuid ükski meediaväljaanne ei avalda neid (küllap seetõttu, et
tundmatu tegija ja lugejatele liialt arusaamatu tekst jne). Lõpuks
sõlmib Elton kihlveo oma sõbra Otiga, et mida embkumb teeb kui
teatud aja jooksul midagi ilmub või ei (kummalgi noormehel nimelt
probleeme naistega tutvuste sõlmimisega). Ning Elton... kirjutab
hoopiski ühe fantaasia sellisest osakesest nimega gobon (“General
Obvious Bullshit of Nescience” (lk 22), “General Objectivity
Bending Obtrusive Neutrino” (lk 31)), mis põhjustavat nihkeid ajas
jne ning muuhulgas on selle osakese toime läbi seletatavad nt
piibliimed jms.
Ta suureks üllatuseks artikkel ilmubki
suures nädalalehes (sest mitmed kokkusattumused kolksatavad kokku),
kus see omakorda jääb silma eestlasest eurovolinikule, kes kureerib
Euroopa Liidu teadusrahastamist. Eurovolinik määrab goboni
uurimiseks euroraha – ikkagi eestlane sellise idee taga! (Ja noh,
just tol hetkel oli küsimuse all igasugu eksperimenteeriva teaduse
toetamine – midagi, mis tooks euroliidu tagasi kaardile.) Eltoni
üllatuseks – terve ta füüsikainstituut loomulikult teab, et
tegemist on võimatu jamaga – määratakse ta omaette uurimisrühma
ette. Ja noh, eks kohalikud füüsikud pigistavad silma kinni, kuna
Euroopa Liidust määratud raha on ühtlasi igati vajalik instituudi
enese toimimiseks.
Pall veereb, mõjuvõimsad diletandid
toetavad seda goboni uurimist, füüsikute ringkond kiristab küll
vihast hambaid, aga mis teha. Eurovolinik määrab Eltonile abiks
avalike suhete spetsialisti (kel initsiaaliks PR), kes putitab Eltoni
tõeliseks meediastaariks – ning laiad massid lähevad kaasa selle
ogara ideega (sest teadlased on korraga... glamuursed!). Mõelda
vaid, on olemas midagi sellist, mis tõestab imede toimimist! Ja kui
see gobon kuidagi kontrollitavaks muuta, võiks selle abil ise imesid
sooritada! (Või noh, mis kasu võiks veel olla sellest
sõjatööstusele, nagu leiavad peagi suurriigid.) Tekivad suisa
sektid, kes peavad gobonit jumala aseaineks jne. Eltonit tabab
masendus, et on sellise rumaluse peamees ja ei suuda seda enam
kuidagi peatada... sest noh, kui see kaardimaja kokku kukub... ja see
Meelike, kes töögrupis nii tore naine on... Ning gobonihullus
veereb omasoodu edasi kuni Elton on omadega kokku varisemas.
See on nüüd väga laia pintslitõmbega
ülevaade romaani esimesest poolest, mitmed olulised seigad ja
tegelased jäid mainimata, aga noh, eks huvi korral saab neid ise
avastada.
Autoril on ehk probleem sellega, et
peamised tegelased on pigem tüübid kui karakterid, nad käituvad
ühtemoodi läbi raamatu (noh, kui keegi areneb, siis Ott), maailm
pole küll must-valge, kuid samas suurema sügavuseta – tõsi küll,
seda kompenseerib tegelaste komme pidada pikki mõtestatuid dialooge
või loenguid ükskõik millises olukorras (kärarikkas baaris,
auhinnatseremoonia tagareas, pohmelli põdedes jne). Need maailma
asjade üle arutlemised või elust targutused võiks lugejale olla
suisa eneseabi eest.
Aegajalt paiskub romaan ajaliselt
edasi, ilma et samas tegevuses suurt midagi muutuks – nt
uurimisrühm istub peale üleilmse kuulsuse ja rahastamise
saavutamist ikka oma kitsastes ruumides edasi ja Meelike küpsetab
neile aastaid vahel hommikuti muffineid. Kõik nad on ikka
nooruslikult õhinal nohikud, Elton ei suuda läbi aastate
vastassugupoolega normaalselt suhelda, hoolimata suhtlemiskogemustest
maailma kuulsate ja ilusatega (see naistepelgus või oskamatus... no
see on kohe kuidagi karikatuurne või siis mentaalne hälve). Ja mis
värk selle salapärase PR nimelise naisega on? Jäigi arusaamatuks.
Et siis selline debüütromaan.
Hulgaliselt mõtteainet kokkusattumuste ja süsteemi toimest ning
sellest, kuidas südametunnistust järgida. Mis siis juhtub, kui...
ühel õnnetul juhul mitmed väga erinevad kokkusattumused jada
moodustaad ning selle tulemuseks on... üleilmne petukaup, mis
suurriigidki närvi ajavad. Ja väljapääsu pole, kui vaid... Igal
juhul, autorilt päris laiahaardeline ettevõtmine.
“Küsimus on selles, mida me tahame uskuda. Kui millegi uskumine on meile oma ego või lootuste või ärihuvide turgutamiseks kasulik, ei pinguta ükski mõistusega olend nende väidete kontrollimisega üle.” (lk 196)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar