Noore Tiffany avalugu on ehk tarmukam
kui sellele järgnenud romaan (jajah, loogiline lause). Tegelastega
tutvumine on omamoodi põnev, ikkagi uus maailm või nii. Nac Mac
Feegle'd ja nende pöörane energia on toredalt nakkav. Noh, ja ega
Tiffanygi pole selline tüütus või enesekordaja nagu mõned
Pratchetti tegelased olema kipuvad. Ja et tegemist noorteraamatuga,
siis on vaid kaks naljakatsetust seksuaalsuse teemal – muidu on see
vahel tõesti tüütu, kui täiskasvanulikud tegelased käituvad
punastavate lollikestena.
Teema ise on üpris psühhedeelne –
jagelemine õnnetu Haldjakuningannaga, kes otsib teistest maailmadest
lohutust, mille siis omakorda oma unenäolisse ilma tarib. Muuhulgas
siis Tiffany noore venna – ning Tiffany läheb teda päästma koos
Feegle piktsidega. Muidugi laheneb lugu igati õnnelikult jne, ning
noor tüdruk leiab eneses nõia kutsumuse, saades selleks õnnistuse
Weatherwaxilt endalt (võimalik mantlipärija või nii... aga millal
küll Pratchett selleni jõuda võiks?). Et siis selline kerge
meelelahutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar