Romaan kaheksakümnendate aastate
Nõukogude Eestist läbi noore mehe silmade, kes soovib pääseda
ajateenistusest Nõukogude armeest, simuleerides selle nimel vaimseid
probleeme. Muidugi mõnd kergemat laadi probleemi, mis ei takistaks
hilisemat heaolu. Otsus sõjaväkke mitte minna sündis peategelasel
juba poisikesena, mistarvis hakkas ta arstide juures dokumenteerima
kogetud traumasid ja peapõrutusi (kokku said neid neli), mille järel
kaebas hiljem peavalu jms. Ja nii siis romaan kirjeldabki vaheldumisi
kaht tegevusliini peategelase viibimisest Seewaldis ja Riia
sõjaväehaiglas (eks raamatu lõpus selgub, kuidas need kaks liini
kokku jooksevad).
Lähemalt on juttu kõiksugu
ajateenistusvärkidest ja Tšernobõli järelkajast,
kaheksakümnendate lõpu rahvuslikust ärkamisajast ja tasapisi
algavast Soomes äritsemisest. Siin on hulk meeste elulugusid, kel
kokkupuuted nõukogude sõjaväega. Samuti peategelase enda
elujuhtumid noorpõlvest või näiteks naise leidmisest. Ja muidugi
kirjeldus nõukogude ühiskonnast kui tutvuste ja altkäemaksude
palaganist – aga noh, tollases olukorras see küll suuresti töötas
peategelase kasuks, saades eesti psühhiaatritelt soodsat abi.
Eks autor on püüdnudki anda
võimalikult avara pildi tollasest eluolust, kuidas nõukogude
ühiskond vaikselt lagunes (heaolu puudus!) ja milline hakklihamasin
oli nõukogude armee. Ei saa öelda, et autoril just aatelised
probleemid nõukogude armeega, pigem inimlik pool – see eneseraiskamine on mõttetu p*sk. Vast vahel on raamatu puhul probleemiks see,
et mõned neist lugudest võinuks ehk vähe kompaktsemad olla (või
siis romaan mahukam), aegajalt kaob tekstis silmapiir eest ja tekib
küsimus, et millest siis õieti jutt on. Omaette küsimus on, kui
palju on siin autobiograafilist ja kuivõrd kunstilist üldistust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar