Et eelmine kord tekitas küsimusi, et
mida õieti Käiti tekstid meenutavad, siis nüüd võiks öelda, et
need meenutavad traditsioonilist või isegi vanamoodsat ulmet; noh,
veel täpsemalt võttes selliseks kirjanduseks, mida ulmevõõras
lugeja peab oma ettekujutluses ulmeks.
Nii on seekordne lugu sellest, kuidas
kosmonaudid tabavad Kuult sellise imelise aine, millest on võimalik
tohutult energiat saada – ja seda radioaktiivsete kõrvalmõjudeta!
(Tõsi küll, kosmonaudid tunnevad, et midagi on... kahtlast).
“Liu avastatud uus aine osutus sensiatsiooniliseks. Isegi selle mõnemillimeetrise näidise põhjal, mis naisel õnnestus tookord pinnasest välja uuristada, tegid teadlased kindlaks, et tegemist on millegi täiesti harukordsega. Üldse mitte liialdades võib öelda, et see avastus avas inimkonna ajaloos täiesti uue peatüki.” (lk 135)
Puhkeb energiarevolutsioon, Kuult
hakatakse kaevandama seda minotauriumiks nimetatud imeainet ning Maa
läheb 90% ulatuses üle minotauriumist saadavale energiale, mistõttu
Lähis-Ida naftariike tabab katastroof, kuid mõne aja jooksul
olukord normaliseerub. Kuid siis... hakkavad Kuu kaevandusi tabama
seletamatud õnnetused. Ja aine esmaavastajad-kosmonaudid leiavad –
mingi eluvorm on Kuul ja sellele ei meeldi kaevandamine ja
minotauriumist ilmajäämine! Eks üks asi viib teiseni ja saabuv
katastroof on enneolematu.
Nojah, tekst on veidi naiivne ja võiks
mingil moel camp olla, kuid pole samas selleks niivõrd pöörane või
jabur. Mõlemad Käiti lood on üsna sarnase ülesehitusega, pikk
sissejuhatus probleemsesse situatsiooni, sellele järgneb pikem
ajaline paus normaliseerumisega, millele järgneb siis olukorra järsk
eskaleerumine ja katastroof. Kui eelmises loos jääb katastroof
võrdlemisi üksikisikute tasandile, siis selles loos on ikka... väga
tõsine pauk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar