Möödaminnes mainiks, et Täheaja
kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn,
üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele,
mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks
piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on
sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on
see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.
Jutuvõistluse lood pole esitatud
kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa
– fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla,
Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald,
Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et
miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis
nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega,
mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse,
eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo
puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”,
mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)
Sellest valikust oleks ise võidulooks
valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”,
ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu
vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem,
need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest
esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid,
pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad
Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood,
mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul,
loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi
sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt
loetavaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar