Autor tegeleb ikka proosavundamendi ladumisega ehk uurib, mis on see inimeseks kujunemine, antud juhul siis teismelise tüdruku suhted omavanuste tüdrukute ja poistega. Esimesed tõsised suudlused ja reaalsus. Kuidas peavad tüdrukud käituma ja kuidas teistele meeldima ja mida nad selle eest vastu saavad. Ebakindlus ja poisid. Lapsed ja vanemad. Kui kord olen nimetanud seda “ääremaa proosaks”, siis antud juhul jõuab peategelane ääremaa linnast ääremaa alevikku ja selle ümbrusse.
Aalmann on päris palju üles märkinud seda, mida oodatakse ühelt tüdrukult ja samas milline maailm siis emana ootab (sest poistelt oodatakse … ? Ja seepärast siis tulevik niisugune?). Ja sõbrad ja katsetamised ja mida tegelikult tahad; ses suhtes on jutu lõpp (puänt vast mitte?) ootamatult särtsakas ja korraks hoopis teisest maailmast (uh, kas tõesti sadomaso?).
Eks ikka plaanin ja plaanin autori jutukogu “Kes aias” kätte võtta, aga samas natuke pelutab võimalus, et enamus tekste ikka nooruse ainelised ja sellised teemad just suuremas mahus lugema ei kutsu. Kuigi-kuigi, Aalmann on ikkagi nii hea kirjutaja, et isegi teismeliste eraelust on võimalik huvitavalt kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar