Võlukunsti õpe: kuidas see käib, kuidas võlumine tundub, kuidas võlukunst tundub; kuidas võlujad paistavad teistele kui kummitused, hirmsad ja võõrad.
Imehea.
Kuldnööbid ja kukesuled, mis näib ja mis on, elude ohverdamine ja kuratlikud lepingud, on sünge. Ent samas muudab võlukunst raske töö korraga kergeks ning sellega saab maailma parandada (Torukübariku lood). Kõik see headuse ja kurjuse segu, võimatu kirevus, on väga kaunilt tehtud! Mismoodi töötavad võluväelised esmed, kuidas ka moondudes ühesilmalisel Meistril alati üks silm puudu jääb - oh, nii ilus. Muinasjutulisus ja ehedus korraga.
Meistri tegelane on meistritöö. On vaja õelat peapaha, keda lugejana kardad ja keda peategelane kardab, kellele mõlemad hukatust soovivad? Olemas. Aga et samas saab vilksamisi näha tolle peapaha valusid ja hirme, kuidas tema on temaks saanud, milliseid kannatusi läbi teinud, on juba üle tavalise "tema on selle loo paha tegelane".
Ja siis Juro - oh! Nii hästi tehtud! Oivaline!
Et taustale jäävad veel teiste tragöödiad, Tonda ja Michael ja Merten, on lisavoorus.
Ühe lausega: kogu taustsüsteem põhiloole on absoluutselt imeline.
Sündmustik on samuti tihe ja põnev, tempo tõhus ning ootamatusi tuleb lõpuni välja.
Aga kogu selle imelisuse ees suures plaanis tegutseb Krabat ja Krabat on kõige mittetegelasem tegelane, kes üldse kujuteldav on. Tal ei ole päriselt ühtegi omadust peale hea mälu ja suht hea südame. Ta teeb ja ta on, räägib juttu, õpib võlukunsti, tahab Meistrist vabaneda, kuid tegelikult tundub, nagu tema ise ei otsustaks midagi. Temaga lihtsalt juhtub.
Ta isegi ei armu päriselt - lihtsalt kuuleb tüdrukut laulmas ja see tungib tema hinge nagu linnulaul kõrvu. Krabat on kadunud mees lihtsalt seepärast, et noh - oli vaja, et ta kellessegi armuks, muidu lugu ei oleks.
Tüdruk on ka rohkem tegelane kui tema, ehkki tal pole nimegi. Laulutüdruk.
Tundub, et see on autoril meelega tehtud.
Raamatu lõpuosas käitub Krabat pea täpselt samuti kui algul Tonda temaga. Detail detaililt - ja ometi tuleb talle alles siis, kui see on kuid kestnud, pähe, et näe, nüüd on tema Tonda rollis, ohhohhoo, jajah.
Ta ei ole päriselt tegelane - aga miks? Mispärast otsustas autor, kes selgelt suudab väga hästi kujutlust tõelisuseks vormida, jätta ta kriipsujukuks?
Ma ei tea.
Ja see küsimus on mind painanud palju aastaid. Esimesel korral "Krabatit" lugedes veel ei märganud, lihtsalt imestasin, et miks see sarnasus Tondaga, mida sellega öelda tahetakse? Teisel korral juba märkasin. Kolmandal korral märkasin selgelt.
Nüüd lugesin taas üle - kui kõik räägivad, KUI hea raamat see on, peab ju hea olema?
Aga ei, ikka ma jään kinni sinna, et Krabat ei ole isiksus. Ei ole isegi isik.
Ja miks nii? Mispärast miks?
Täiesti arusaamatu.
Lugemine
Raamatute mets
Triinu Raamatublogi
Nora blog
Ingvar Sedman
Lugemine on põgenemine paradiisi
Minu lugemik
Siiliste raamaturiiul
Kirjakoi
Kassi raamatutuba
Martini lugemispäevik
BAAS
Mida Heli luges
Leheküljest riiulini
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar